Lunastus - 04

Süzlärneñ gomumi sanı 4206
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2003
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Hea isa ja wastaste laste lugu aga kordub maa peal wäiksemal määral umbes järgmiselt: Kuningas on isa, kõik daanlased tema lapsed. Muidugi on taewane isa ise kuninga daanlastele maapealseks isaks määranud, nagu ta pastorid neile maapealseteks õpetajateks määrab. Ka kuninga alaline mure on oma lastele head teha; selle üle peab ta oma walitud abilistega hommikust õhtuni aru ja küsib taewase isa käest head nõu. Ta kaitseb oma lapsi waenlaste eest ja kannab hoolt, et neil teenistust ja leiba ja töötegemiseks rahu on. Aga wõi siis kõik lapsed kuninga head tahtmist mõistawad ja tema isalikust hoolekandmisest tänulikult lugu peawad! Ei, nende seas on wastaseid, kes kuningat ja tema kallimeelseid abilisi rahulolematusega alatasa pahandawad. Enamaste on need rahutud nurisejad niisugused lapsed, kes patust kadedust seeüle tunnewad, et mõnedel rohkem leiba ja riiet on kui nendel. Nad sõgedad ei pane tähelegi, et taewane isa, kelle käest kõik wara tuleb, seda igaühele tema wäärtuse järele on jaganud ja seega ainult õigust teinud — õigust, mida kuningas ja tema abilised ei tohi rikkuda ega rikkuda lasta. Muidugi ei ole säärased kiusupunnid wäärt, et nad Jumala ja kuninga laste nime kannawad ja et Daani isamaa püha pind neid kannab, ja kui Jumal ja kuningas neid karistawad, siis sünnib neile ainult, mis nad ära on teeninud.

See kõik oli wäikesele Jens Nielsenile selge nagu hallika wesi. Seepärast ei kulunud tal palju peamurdmist ära, et otsusele jõuda, kumbasse lasteliiki enda isikukest paigutada. See isikukene pidi, sest et tal nii wähe leiba ja riiet oli, hoopis madala wäärtusega olema; et taewase ja maapealse isa armupäikesed ka tema peale paistsiwad ja isamaa püha pind ta jalge alt ära ei nihkunud, siis wõis ta paik ainult tänulikkude laste kõige tänulikumas tipus olla.

Nõnda otsustas wäikene Jens Nielsen, kelle anne, järjekorraliselt mõtelda, juba warakult ilmsile tuli.

Aga sellest ei olnud weel mitte küllalt, et ta loetud ja kuuldud õpelugude üleüldisest sisust omale sündsa meelsuse kätte järjeldas, waid Jens pidi, kui ta õige kristlik-monarhistlik isamaalane tahtis olla, tähtsama teadusewara, mis tema meelsusele õpetusliseks aluseks oli, ka ilusaste sõna-sõnalt pähe õppima. Seda nõudsiwad mõeduandwad meelsuseõpetajad järelandmatalt, „sest õige ratsanik peab hobuse külge kinni kaswanud olema,“ nagu rektori herra Vadsby kardetud juhtsõna käis. Herra Vadsby wõis sulle palju andeks anda, wahel sedagi, et sa tema „kirbukraapimist“ naersid ja talle tagant selja keelt näitasid; aga kui sul õndsa Lutheruse wiis peatükki, tarwilik jagu piiblisalmisid ja kirikulaulusid, suured ja wäikesed prohwetid ning palju, palju muud tarbekordadel wärtna pealt haspli peale ei olnud ajada, siis ei tundnud ta süda andeksandmist ja su haledad pisarad langesiwad nagu hülge selga. Piiblilugusid wõisid küpsemas eas küll oma sõnadega ette kanda, aga et õperaamat rektori herra kirjutatud oli ja sa tema wastu ometi jutustada ei osanud, siis said muidugi halwa numbri, kui säärasele libedale teele sattusid. Niisama põhjalik ja piinlik-hoolas kaswataja oli herra Oluf Svendsen, kes muu seas isamaalist ajalugu õpetas. Kes herra Svendseni põrmussemuljuwa põlgtuse alla ei tahtnud langeda, kes tema silmas lootuseta lollikeseks ei soowinud kokku kahaneda, sel pidiwad Daani riigiisad Wanast Gormist peale kuni Christian IX-ni tarwiliste sündimise-, suremise-, kroonimise-, walitsemise-, sõjapidamise-, lahingulöömise- ja paljude muude aastate ja kuupäewadega nagu üks-kord-üks kerilaual olema; ei kinkinud herra Svendsen sulle ainust Christiani üheksast Christianist, ei ainust Frederiki seitsmest Frederikist, ei ainust Knuti kuuest Knutist, ei ainust Erikut, Waldemari, Christophi kuuest Erikust, neljast Waldemarist ja kolmest Christophist; ei kinkinud ta sulle arwudes Harald Blaatandi ega Svend Gabelbarti, ei Magnus Head ega Knut Püha, nagu ta sulle kõik kroonimata kangelased, kes kuningatele Daani ajalugu aidanud teha — ja nende hulk ei olnud isamaa õnneks wäike — kõiksugu tähtsate tähtaegade poolest kinkimata jättis. Ainult herra Abel Eriksen, kes Isted Gade rahwakooli kaswandikkudele Daani emakeele ja kirjanduse iludusi awas, tõstis päheõppimise kohta pisut kasinamaid nõudeid. Kuid nii palju tuulekindlat hoiuruumi pidi õpilaste nupukestes temagi jaoks olema, et sinna grammatikareeglite kõrwal wähemalt nimekamate rahwusliste luuletajate patriotlised salmikud, mida mitte just wähe ei olnud, täht-tähelt tallele mahtusiwad. Muidugi täitsiwad niihästi herrad Eriksen ja Svendsen kui ka rektori herra Vadsby ainult riiklise kooliülemuse pedagogiklisi määrusi, aga kiiduwäärt oli see hoolsus ja agarus, millega nad neid täitsiwad.

Mis nüüd nende tänulikusse õpilasesse Jens Nielsenisse puutus, siis oli taewaisa tema tähtsamad ajurakukesed paraku kogemata ära wahetanud: Jensile hakkas pähe, mis talle pähe ei tarwitsenud hakata, ja talle ei hakanud mitte pähe, mis talle pähe pidi hakkama. Jens tundis suurt armastust iga õpeaine wastu, mis temale arusaadawal keelel midagi meelmõlgutawat ilmutas; säherdune asi jäi talle nii kujukalt meelde, et see sõnasõnalisele peastoskamisele üsna lähedale küünis. Piiblilugude poolest wõis herra Vadsby temaga siis üsna rahul olla. Iga lause polnud küll mitte herra Vadsby lause, aga ka mitte liig teisiti. Ja sellegi puuduse tasus silmatorkaw hingeline nugrisus, millega õpilane ülesannet käsitas, täieste ära. Tõepoolest huwitasiwad ja ergutasiwad pühakirja imedest luhtawad luulelood, need hommikumaalise fantasia wärwikuumad, särarõemsad õilmed, Jensikest — iseäranis esimesel uudisusel — nii wõimsalt, et ta neid mitte ainult herra Vadsbyle koolis, waid ka emale kodus õõguwal palgel ette kandis. Nooremehe-eas mälestas ta ise weel selgeste, kui suurde ärewusesse teda muu seas Kristuse kannatamise ja ristilöömise lugu oli õhutanud. Sügawaste rõhutult tuli ta koolist, jättis lõunasöögi peaaegu puutumata, ja õhtul leidis ema ta äranutetud silmadega käsipõsekil laua taga istumast.

„Mis sul wiga on, laps?“

„Need kuradi juudid!“ wastas Jens nagu unest ärgates. „Kas neid ei wõiks praegu weel wiimseni üles puua?“

„Miks sa juutisid tahaksid üles puua?“

„No kuule siis, mis nad hirmsad loomad Jeesukesega on teinud!“

Ja wäikene antisemitlane jutustas emale, uueste sulawa haleduse sisse sattudes, mis wiimaks kirgliseks nuuksumiseks edenes, terwe põrutawa ilmatragödia ära. Lõpuks kahetses ta elawalt, et tema mitte kuningas ei ole: ta häwitaks juudid maa pealt jäljetumalt ära!

Ka ajaloole, nii palju kui see sündmusi ja ülepea jutustawat ja kujutawat käiku sisaldas, astus Jens Nielsen, ülematesse klassidesse jõudes, lahtise peaga ja ablase isuga wastu. Nooruslise õhinaga heitis ta ajalooks kutsutawa kangelase-romantika woogudesse ning laskis nende kobrutawa ülistamisewahu enesest rõemsalt üle uhada. Üleüldise ajaloo kõrwal isamaa kuulsuserikast minewikku tundma õppides — muidugi märksa täielikult — wõttis Jens õiglase tänu- ja uhkusetundmusega teatawaks, kui palju werist waewa waprad Daani walitsejad alati oliwad näinud, et oma truudele alamatele wõimalikult suurt ja wägewat isamaad lähemast ja kaugemast naabrusest kokku wõita, — kudas nad oma wahwate wägede ja wäepealikudega lausateed taewast kukkunud püha danebrog’i[1] all ikka jälle wälja läksiwad, et Rootsist ja Norrast ja Saksamaalt, waremine koguni Inglismaalt ja kaugest Eestist, oma armastatud riigile rahwa, maapinna ja liikuwa wara poolest lisa nõutada, milleks taewane ülemwalitseja neile ajuti ka rohkeste õnne kinkis, nii rohkeste, et nad mitmed tugewad riigid — kord Inglismaa, teine kord jälle Norra ja Rootsi — terwelt Daani isamaa külge wõisiwad liita. Muidugi kahjatses Jens Nielsen südamest, et kõik need ilusad maad aja jooksul jälle kaotsi oliwad läinud, ja kui tubli Daani patriot wihkas ta wirgalt ahneid ja wägiwaldseid preislasi, kes tema kokkusulanud isamaa küllest kõige uuemal ajal weel kaks endist Saksa maakonda, waluga mälestatud Slesvigi ja Holsteini, äraandlise Austria abiga ära oliwad rebinud — kui endise wõiduhiilguse wiimase jäänuse.

Et Jens Nielsen õpeainet, mis teda waimliselt nii elawalt kütkestas, herra Oluf Svendsenile koolitunnis tuuma poolest rahuloldawalt ette wõis laduda, on niisama arusaadaw, kui et ta herra Abel Erikseni ees kirjandusliste ülesannetega, mis teda sisuliselt kudagi kaasa kiskusiwad, mitte jänni ei jäänud; kirjalikkude keele- ja stiiliharjutustega tõusis ta aegamööda pealegi kõige paremate õpilaste kilda. Aga selsamal Jens Nielsenil, kes usuga, ajalooga ja kirjandusega muidu nii kenaste läbi sai, oli peaaegu kiwine pea isa Lutheruse katekismuse, piiblisalmide ja kirikulaulude wastu; ta oli alati karwupidi koos Svendseni herra ajalooliste arwudega, ja herra Erikseni poolt nii tähtsateks ja tarwilisteks peetud isamaalistest salmikudest jäi ta pähe, kõigist tuupimistest hoolimata, ikka ainult paar esimest salmi hädawaewalt rippuma. Tema wõimetus arwude kohta tuli lõpuks ka weel rehkendamises kaunis tülikal määral ilmsile.

Sel lool polnud ime, et Jens Nielsen koolis wäga keskpäraliselt edasi jõudis. Alalised konfliktid tooniandwate õpeülematega kõige olluslisemate õpeasjade pärast tegiwad talle raskeid tõkkeid; nad tõiwad talle alalisi kinniistumisi ja igawaid koduseid karistusetöösid kaasa, mis tema peale aegamööda nii halwawa mõju awaldasiwad, et ta õppimisehimu ka nende asjade kohta, mis talle muidu nii armsad oliwad, kahanema lõi. Et karistuste hulgas tol ajal, iseäranis kõige alamas klassis, weel ka kergemat kehalist hirmu ette tuli, millega wanemad ja nerwlisemad kooliõpetajad, nagu herrad Viggo Vadsby ja Abel Eriksen, liig kokkuhoidlikud ei olnud, siis kogus Jens Nielsen omale rahwakoolist ka üsna rohkeste mõrudaid mälestusi. Kentsakal kombel ei jäänud temale aga teiste kasvatajate sagedamad klobimised poolegi nii walusalt meelde, kui noore ja kannatliku arwuteadlase, herra Parmo Boye, üksainus nuhtluseakt, mis Jensi teisel kooliaastal tabas.

See kooliõpetaja meeldis wälimuse poolest Jens Nielsenile nii wäga, et ta teda poolneiuliste tundmustega armastama hakkas. Säärasena, nagu herra Boye oli, kujutas Jens endale printsi wõi ka peaingel Gabrieli ette. Herra Boye oli pika sihwaga kaswuga, uhke wedrutawa kõnnakuga ja selge, kõlawa healega. Tal oliwad nii ilusad walged käed, nii sügawsinised hellad silmad, nii õrnad roosakad paled ja nii toredad kollased wurrud maasikapunase suu ümber. Jensi uhkus Svendseni herra igaweste särawate wikssaabaste ja Erikseni herra lumiselt läikiwa maniskikrae üle oli suur küllalt, aga palju, palju suurem oli ta uhkus herra Boye musta saterkuue üle, mis sellele nagu selga walatud näis olewat. Herra Boye õpilane olla oli Jensile iseäranis suureks auks.

See prints wõi peaingel nüüd kaotas ühel heal päewal kannatuse, kui wäikene Nielsen jälle kord ühe õige lihtsa rehkenduse-eksempliga toime ei saanud ja suurele koolitahwlile, mille peal ka oma wõimist pidi näitama, nõuta, nagu wasikas uuele laudauksele, otsa wahtis.

„Tule siia, sa parandamata laiskworst!“

Heal, mis nõnda hüüdis, ei olnud enam ingliheal. Pealetikkuwatele aimdustele wastu wõideldes, lähenes punetaw laiskworst, kes eila kodus mitu tundi õnnetuma eksempli kallal peakest murdnud, kathedri ääres istuwale kutsujale. Tumma palumisega, nagu surmasuhu sattunud hirw, waatas ta tema sügawatesse sinisilmadesse. Aga juba nähwati ta sõrmeotsadest nagu tangidega kinni ja peaingli pilliroog sähwis korda kolm ta parema ning korda kolm ta pahema pihupesa peale soolase wuhinaga maha. Jens Nielsen oli nii ehmatanud, et ta mingit walu ei tundnud ja seepärast ka karjuma ei kukkunud. Pooltuikudes, murtult kobis ta oma istmele, ja alles seal pigistas pihudes õõgaw tuli ta silmast pisarad wälja. Käsa awades ja waadeldes leidis ta sinakate worbikeste küllest ka piisa punast werd. Kaua tunnistas ta seda werepiiska läbi weeloori, ja tema lõuga nähti lõdisewat.

Sest silmapilgust saadik ei wõrrelnud ta herra Parmo Boyet mitte enam ingel Gabrieliga, ei ka printsidega. Herra Parmo Boye ei olnud tema meelest enam ilus.

Igakord, kui herra Boye klassi astus, käis Jens Nielseni kehast halb leitsak läbi, ja kui herra Boye tema nime hüüdis, tuksatas ta kahwatades kokku.

Jens Nielsenile oli peksupilgust midagi meelde jäänud: herra Boye punane kael. See toore liha puna, mida Jens seni Sören Folmerseni kaela peal tähele oli pannud. Sören Folmersen oli noor lihunik Ballerupi majas. Herra Parmo Boye ja Sören Folmersen lendasiwad nüüd ikka seltsis Jens Nielseni peast läbi, kui ta kumbagi neist nägi. Sören Folmerseni werine põll ei takistanud seda imelikku ühendamist. —

Õppimises oli Holger Rasmussen sõbra Nielseni pentsik wastand. Masinlik päheõppimine ei teinud temale mingit waewa; paarikordse läbilugemisega sai ta fonografiks, mis herra Vadsbyle katekismuse-peatükka ja piiblisalmisid, herra Svendsenile ajalooarwusid ja wägimeeste nimesid, herra Eriksenile isamaalisi luuletusi ja keeleseadusi wurinal näkku pildus. Aga automat ei anna rohkem, kui ta sisse on wõtnud, ja automadi awab ainult teatawa suurusega rahatükk. Holger oli aher igas õpeasjas, mis temalt mõttelist isetegewust, waimlist lisaandmist ja kombineerimist nõudis, ja küsimised, mida ta wastusega ühes pähe polnud õppinud, jättis ta ilusaste wastamata. Sellewastu oli ta kuningas arwude wallas, wäike genius matematiklist liiki ülesannetes, juudilik nupumees iseäranis peastrehkenduses. Millegi pärast ei kadestanud sõber Jens teda nii wäga, kui selle hiilgawa ande pärast, millest ta ise nii lage oli.

Holger Rasmusseni käsi oleks koolis tema fonografiliste omaduste tõttu kahtlemata hästi käinud, paremine kui „puupea Nielseni“ oma, kui ta oma asja halwa ülespidamisega poleks ära rikkunud, ülem kõigest tarkusest oli temale koerus. Kooli pühadusest ja kaswatajate aukõrgusest ei teadnud see metsik poolmurjan midagi. Paharett ise näis tema kautshukikehas siputawat, ta wälkuwatest silmadest wälja hirwitawat, ja kogu koolikollegiumi bambused ei suutnud põrgulist sealt wälja rohitseda. Igas klassis heitis Rasmussen esimesest päewast peale poogameeste pealikuks, ja naljalt ühtegi attentati õpeasutuse tõsise ja kõlblise korra wastu ei pandud ilma tema juhtiwa kaasabita toime.

Nõnda näituseks oli Vadsby herra kuulus „kirbukraapimine“ tema leidus. Herra Vadsbyt kiusas wahel mingi nerwline wõi ka jookswataoline wigadus, mis teda äkitselt kuube ja westi sundis lahti tegema ning pahemat rinnakülge sõrmenukkidega ägedaste õeruma. Seejuures tuliwad ta pikad, kollased ülemised hambad nagu kahjurõemsal itsitamisel nähtawale ja ta otsaesise üle langes üksik hall juuksesalk, mis õerumise wõbinal elawalt kaasa wärises. Nähtus oli laste kohta naermisele kõdistaw, aga alles wäikese mulatlase seletus — rektori herra kraapiwat kirpa — tegi sellele kõdile wastuseismise täieste wõimataks. Waewalt hakkas Vadsby herra westinööpisid lahti kiskuma, kui juba terwe klass turtsus, sest igast peast sähwis kirbukraapimise-kujund läbi. Kuid warsti ei wahitud kraapimise puhul enam herra Vadsbyt, waid Holger Rasmusseni. Holger oli kraapimise ära õppinud ja toimetas seda herra Vadsbyga wõidu. Muidugi kaasõpilaste selgade warjus. Ta tegi seda wäga loomutruult, just niisamasuguse tapahimulise naerunäoga, ja ka tudisew juuksetukk ei puudunud ta näo peal. Isegi Jens Nielsen, see pailaps, ei suutnud niisugusel korral wingerdama sundiwale naerule wastu wõidelda.

Herra Abel Eriksen päris Holgerilt nime „Lõõts“. See kooliõpetaja oli nimelt wäga lihaw ja kõhukas, mispärast treppidest ülestulemine ta elawalt lõõtsutama pani. Seejuures jäiwad ta tugewad punased mokad hingepuhangute tõukel tükiks ajaks naljakalt purisema. Ka seda kooliõpetajat etendas wäike tõmmu näoga näitleja kaasõpilaste suureks lõbuks meisterlikult. Aga weel puudus tal herra Erikseni iseäraldustest midagi. Herra Eriksen wõis oma peanahka liigutada. Kui ta mõttesse jäi, luges wõi midagi hoolega waatles, siis tõmmas ta peanaha kuni poole otsaesiseni maha; naeris wõi wihastas ta aga, siis nihkus ta imelik „skalp“ nii kaugele tahapoole, et juukste piiriwööt keset pealage tõusis. Selle siiliomaduse kätteharjutamise kallal nägi Holger Rasmussen kaua waewa. Aga kui ta oma kunstiga wiimaks ette astus — ta andis wahetunnis kathedri peal päris etenduse —, siis oli see ka täielik — ei, enam kui täielik. Sest mulatikese must-willane juuks ulatas peanaha weeretamisel peaaegu kuni ninani eest ja peaaegu kuni kuklaauguni tagant maha. Etendust täiendas ta mokapuristamisega ja järelaimatawa järsu, kareda kõnelemisewiisiga, nii et herra Abel Erikseni karrikeeritud miniaturkuju kõhtusid wabistawal sarnadusel kathedril seisis.

Aga Rasmusseni emanda lootusrikas wõsuke ei olnud mitte ainult näitleja, waid ka akrobat. Ta wõis õhus kukerpalli lüüa, jalad kaela taha waheliti panna, oma kehast tagurpidi rõnga teha ja nõnda üle õue loogelda. Kui herra Parmo Boye kord oma uhkel, elastilisel sammul klassist wälja oli minemas, tõusis äkki suur naerusumin. Ümber waadates nägi ta oma kannul käte peal sirgelt kõndiwat inimesekest.

See oli muidugi Holger Rasmussen. Nähtawaste püüdis ta wõllaroog oma auuwäärt kaswataja printslikku kõnnakut pilgata. Wiha pärast punane, kahmas herra Boye tema järele. Aga lähedal seisis aiapoolne aken lahti, tume kera lendas sealt wälja, ja herra Parmo Boye tõmbas käe tühjalt tagasi.

Taani lipp.



Wiies peatükk.

Hans Kaspar Jebbesen.
Mida suuremaks laps kaswas, seda ettevaatlikum ja peitlikum püüdis neiu Nielsen oma kõrwalise teenistusega olla, iseäranis sest ajast peale, kui Jens koolis hakkas käima. Tema esimene samm selles sihis oli, et ta mõlemad woodid ruumiliselt ära lahutas. Ballerupi majas oli nende tagumine kambrike pisem; see jäi ööseks üksnes Jensile. Oma sängi paigutas ema suuremasse tuppa, wana koitanud sohwa asemele, millele ta wälise ukse kõrwale nurka kitsiku koha leidis. Ühtlasi harjutas ta Jensi kinnise waheukse taga magama. Kuna ta temast ikka hiljemine ülesse jäi oma koduseid talitusi toimetama wõi rahalist kasutööd tegema, wõis ta wäljas käia ja wagusa külalise kaasagi tuua, ilma et see magawale lapsele teatawaks sai. Jensine hakkaski ainult wagusaid ja kaineid wõeraid koju tooma, muidu tuli ta parem üksinda tagasi ja keeras lambiwalgusel weel mõne tosina sigarid, kui tal mitte korda ei läinud meesterahwast leida, kellel oma poolt korter oli pakkuda. Sel puhul püüdis ta hommikul wõimalikult enne Jensi ärkamist koju jõuda.

Siis korraga, umbes aasta peale poja koolipanemist, läks Jensine Nielsenil õnneks oma elu natuke terwendada ja kergendada.

Ühel pühapäewal — wist küll esimest korda päise päewa ajal — tuli Jensi emale üks meesterahwas külaliseks. Jensile oli ta täieste wõeras, aga ema wõttis teda wastu nagu head tuttawat ja — nõnda näitas wähemalt Jensile — nagu tuttawat, kellega ta alles eila wõi mõne tunni eest koos olnud.

„Wihmawari torka siia! — Wõi juba jälle sajab! — Kui märjad su waese jalad on! — Oota, ma aitan.“ Ja ema aitas külalise palitut maha tõmmata; ta liikumised oliwad nobedad, nooruslised. — „Siia istu, Hans Kaspar, — siia!“

Külaline ei olnud weel sõnagi lausunud, ta nohises ainult waljuste, ja kuna ta aeglaselt sohwa peale maha wajus, mille wedrud ta all nurisedes ägasiwad, ja oma lüheldased jalad sirgu ajas, heitis ta pilgu laisalt, aga sõbralikult wäikese Jensi poole, kes, teda tunnistades, waheukse läwel seisis.

italki
„See on herra Jebbesen — tule, tereta teda, Jens!“ kutsus ema, ja nagu kardaks ta, et poiss tõrgub, tõi ta tema kättpidi, nägu rõemsal naerul, herra Jebbeseni juurde.

See laskis Jensi käe oma niiskest peost läbi libiseda, hirwitas lahkelt, tegi nohina wahele ettewalmistawa „mmhh“ ja ütles siis umbse, roostetanud healega:

„Kae, suur ja wiks jõmsikas“ — Ja Jens nimi! — Mul on õepoeg, selle nimi on ka Jens. — No, kudas su käsi ka käib, Jens?“

Jens sosistas midagi wastuseks.

„Soo — mmhh! Ja koolis — kas oled koolis ka wirk?“

Nüüd ei wastanud Jens midagi, aga herra Jebbesen leppis ka sellega ja küsis edasi, nagu oleks ka wastuse saanud:

„Soo — mmhh! Ja wiisakas — kas oled koolis ja ema wastu kodus ka ilusaste wiisakas?“

Kui Jens jälle waikis, käis herra Jebbeseni raske, tömp käsi tal paar korda paitades üle pealae, mispeale külaline korraga ütles:

„Jens, hea poiss, tõmba mul saapad jalast ära!“

Käsk tuli nii ootamatalt, et poisikene laienenud pilgul Jebbeseni pealt ema peale ja ema pealt jälle Jebbeseni peale waatas.

„No, eks sa kuule, Jens, tõmba Jebbeseni onu saapad jalast ära!“

Jens punastas ära, asus aga siiski wäljasirutatud jala külge. Kui ema nägi, et ta harjumata asjaga hästi toime ei saanud, tõukas ta tema naerdes kõrwale ja kiskus ise Jebbeseni onu märjad saapad jalast.

Ta seadis nad sooja pliidi najale kuiwama, tõi tagatoast oma wanad, laiaks tallatud wilttuhwlid külalisele jalga ja muretses talle kapist pudeli Rootsi punschi, kaks pudelit porteri ning karbikese sigarid sohwalauale. Herra Jebbesen ägas lahkeste ja lõbusalt. Nüüd ajas ta ka kuue seljast, sest tuba oli soe. Särgikäistel, käed kõhu peal ristis, jalad waheliti löödud, suur mustjas sigar higist läikiwas näos — nõnda asus Hans Kaspar Jebbesen seepeale laialt ja rahulikult sohwanurgas. Kui ema ta kuue üles riputanud, wõttis ta tema kõrwal istet, ja nad sügawnesiwad, wahete-wahel oma klaasidest rüübates, aeglase, aga magusa jutu sisse.

Jens silmitses herra Jebbeseni. Kõik selle mehe külles oli jäme, tömp ja tönts. Jäme oli ta kere ja kael, tömbid ta käed ja jalad, tönts ta nina ja lõug. Ning heales öllis tal nagu raswa wõi paksu õli. Mida ta karwade poolest ihu peal kandis — õredatest juustest kuni silmaripsmeteni ja käte peal kaswawate uitudeni — see oli linawalge. Iseäranis ta rohekaskollased silmad säärase walge ümbruse sees hakkasiwad Jensile pilku.

See mees ajas emaga kuni widewikuni juttu, siis korraga ei andnud ta enam wastust, waid — magas norinal. Ta magas selsamal olekul, nagu ta juttu ajanud — pea liikumata paigal, käed kõhu peal ristis, wäljasirutatud jalad waheliti. Ema lõpetas jutu temaga, istus teisale ja laskis teda magada, kuni ta paari tunni pärast pimedast nurgast jälle kõnelema hakkas.

„Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu,“ ütles Hans Kaspar Jebbesen, nagu praegu lõpetatud juttu jätkates. Siis haigutas ta wägewaste ning küsis kuue ja saabaste järele.

Ema wõttis tule ülesse.

Kui herra Jebbesen saapad ise jalga, kuue aga ema abil selga oli tõmmanud, haigutas ta weel kord ringutades, jõi klaasi porterit, pani wärske sigari suitsema, andis emale ja Jensile kätt ning lahkus nohisedes.

Kolmapäewa õhtul tuli ta jälle. Seekord wõttis ta ainult kuue seljast. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.

Lähemal pühapäewal tuli ta kolmat korda. Nüüd wabastas ta enese jälle saabastest kui ka kuuest, ehk küll esimesed märjad ei olnud. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.

Kui ema, kes teda wööruse-ukseni saatma läinud, tagasi tuli, seisis Jens parajaste sohwa ees, ringutas wägewaste ja haigutas pika lõbusa laulujoruga.

Ema hakkas laginal naerma, „Justament nõnda! Aga sa pead ka juurde lisama: ‚Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu! — Mmhh!‘“

Nüüd naersiwad mõlemad, misjuures ema käed poja kaela ümber lõi ja põse tema põse wastu surus.

„Aga ta on hea mees, see onu Jebbesen,“ ütles Jensine tõsisemaks saades, „ta tuleb meile kosti peale.“

„Kudas kosti peale?“

„Noh, meie juurde elama.“

„Elama — siia?“ Ja Jens waatas üle toa ringi.

„Ei, meie wõtame natuke suurema korteri — meie peal on Larsenite korter saada, — köögiga.“

Jens jäi mõtlema. Ta seisis ema ees, kes sohwa serwale istunud, ja ema käed puhkasiwad ta õladel.

„Magab ta ööseti ka meil?“

„No muidugi.“

„Kas sinu juures?“

„Ei, herra Jebbesenil on omal woodi.“

„Aga sinuga ühes toas?“

„Kas tahaksid siis, et ta sinuga ühes toas magaks?“

„Ei — ei!“ Jens tõstis tõrjudes kätt.

Ema naeratas. „Sa ei salli wist Hans Kasparit hästi?“

Jens pidas aru. „Ma ei tea,“ ütles ta tasakeste ja maalis näpuga ema põlwe peale midagi. Siis ärkas ta äkki ja küsis pooljahmatult: „Ja ta on igapäew meil — ööd ja päewad?“

„Noh, päewal on ta ju ametis.“

„Aga iga õhtu ajab ta sinuga juttu ja kõik pühapäewad?“

„Aga selle eest olen mina päewad otsa kodus, Jens! Wabrikusse ma enam ei lähe. Sinu juures olen, Jens!“

„Wabrikusse ei lähe?“ Poisikese näol heitles kiire kuma. „Aga mis sa siis hakkad tegema?“

„Kodus teen tööd, aina kodus, ja Hans Kasparile pean ju süüa keetma.“

Jens ei jõudnud sel õhtul uudise kohta kindlamale seisukohale. Asi erutas teda, seda oli näha, aga ta ei ilmutanud selgel sõnal oma poolt- ega wastuolemist ja jättis ka pärimised warsti katki. Kuid teisel õhtul oli ta ema plaani wastane.

„Ma ei taha, et see Jebbesen meile elama tuleb!“ Ta jumend awaldas trotslikku leina.

„Aga miks siis?“

„Ma ei salli teda!“

„Rumal poiss, sa saad ju palju paremine süüa!“

„Süüa? — Soo? — — Ma ei tahagi paremine süüa!“

„Aga kui ma sulle igapäew rhabarberikörti, wõi kreegileent rosinatega, wõi riisijahuputru magusa õllega — — mis, Jens?“

Jensi suu läks wesiseks, ta kindlus lõi kõikuma. Kuid nagu wihastaks ta enese lihaliku nõtruse üle, tikkusiwad tal pisarad silma, ja lämbuwa healega, kätt näo ette hoides, seletas ta: „Ma ei taha sinu körti — ma ei taha sinu putru — ma ei taha sinu Hans Kaspar Jebbeseni.“

„Aga uut ülikonda, uut mütsi, uusi saapaid tahaksid küll?“

„Kas tema mulle siis ostab?“

„Ega tea, kui sa kuku poiss oled.“

„Pean teisel wist iga õhtu saapaid jalast tõmmama!“ pomises Jens.

See wagusalt mõnaw toon sisaldas juba tema allaheitmise algust. Et rauda taguda, niikaua kui ta kuum on, kaapas ema Jebbeseni onu wastase oma kaenlasse ja ütles talle saladuslise tähtsusega pool sosinal kõrwa sisse:

„Sa ära nii togu ole, laps! Ega tea, ehk saad Hans Kaspari omale isaks, kui Jumal aitab. Siis on sul isa nagu teistelgi lastel.“

See oli nüüd jälle hoopis uus mõiste, mis nagu tundmata lind Jensi mõttewalda lendas. Jens ei mõistnud endale isa nime all küll midagi kindlakujulist ette seada, aga kas see siis Hans Kaspar Jebbesen wõis olla, kellele see nimi sünnis oli! Selle sõlme tallal nabistades, ei lausunud poisike enam musta ega walget.

„Sa ju isa tahaksid saada?“ urgitses neiu Nielsen edasi.

„Tahaksin küll.“

„No, siis ole mõistlik ja ära punni Hans Kasparile wastu! Ta on tubli mees, sa wõtaksid ta wististe heameelega isaks — mõtle aga järele!“

„Aga kas sina ta meheks wõtaksid?“ purtsas poisil suust, ja laia isuga jäi ta ema huultelt wastust ootama.

„Mina nüüd,“ ütles Jensine Nielsen, „mina lepin kõigega.“

Jens weeretas, pilk maha löödud, jala otsaga tühja niidirulli põrandal. Läks weel natuke aega, enne kui ta wanainimese toonil ja lühikese ohkamisega tähendas:

„Noh, kui sa ise temaga lepid, eks mina pea siis ka leppima.“

Seega oli Hans Kaspar Jebbeseni asi otsustatud.

Ta käis neil paar korda nädalas juttu ajamas, joomas ja magamas, kuna ema, nagu Jens nende jutust mõistis, ka temal külaliseks käis; siis kolis Hans Kaspar Nielsenite juurde sisse — päew pärast seda, kui wiimased ülemise suurema korteri kätte saanud.

Jebbeseni onul oli tõeste oma woodi — tugew ja lai nagu laew. Ja muidki majariistu — laua, suure nahkse tugitooli ja riidekapi — tõi ta kaasa. Asjade seas leidus ka üks riistapuu, mis Jensile ootamata tröösti pakkus: puust saapasulane. Hans Kaspari kui õige Daani onu uhkus ja õrnus aga oliwad ta wiis pikawarrelist portsellanpiipu, mis musta poleeritud tahwli peal rippusiwad, walged kolud kõiksugu wärwiliste maalitustega kaunistatud. Ja ka pikakoiwaline suitsetamiselaud mitme sügawa tuhatoosiga ei puudunud. Piibutahwli naelutas onu ise sedamaid seina peale, suurema toa kõige „lahedamasse“ nurka, kuhu ta ka auwäärt nahktooli suitsetamiselauaga paigutas. Nielsenite sohwa peal, mis, kui ta üles tõusta, tema istmelihale ikka weerand tundi järgi laulda, ei lubanud Hans Kaspar enam istuda.

Esimene päew uut elu läks üsna lõbusaste mööda. Ema walmistas suurepäralise lõunasöögi mitmesuguste Daani maiustega, mille eest ta oma suurelt kostilapselt plotsatawa musu põse peale, wäikeselt aga särawad silmad tasuks sai. Siis järgnes niisama maitsew ja rikkalik õhtusöök, mis Jensi meelest wäikese pettumuse ruttu ära kustutas, mis tal sellega oli, et ta Jebbeseni onu saapad jalast pidi tõmbama, hoolimata sellest, et nüüd puust saapatõmbaja majas ei puudunud. Nõnda olewat lahedam, kuulis ta Hans Kaspari tähendawat.

Pärast õhtusööki kordus tuntud „Jebbeseni-õhtu“, ainult selle wahega, et onu külma punschi asemel kuuma grog’i jõi, sigari asemel pikka piipu põletas ja mitte enam tagant järgi laulwa sohwa peal ei istunud, waid oma mittemuusikalises wanataaditoolis. Muidu etendles kõik endiselt. Ta ajas emaga juttu, jõi, suitsetas ja jäi norinal magama. Kahe tunni pärast hakkas ta nurgast jälle rääkima, ja ta esimene sõna oli: „Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu!“ mispeale ta wägewa ringutamisega üles tõusis, pika laulujoruga haigutas ja westi seljast ning püksid jalast ajas, et nohisedes sängi pugeda.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Lunastus - 05
  • Büleklär
  • Lunastus - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4205
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4511
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4186
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2017
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4206
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2003
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4313
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1956
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2052
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3994
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2215
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4148
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2166
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3800
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2000
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3959
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2167
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4185
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2125
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Lunastus - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 2271
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1264
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.