Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 15

Süzlärneñ gomumi sanı 4291
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1617
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
2. märtsil tulid kirjad härtsog Magnuselt Põltsamaalt terwele Tallinna kogukonnale, kus tema kristlikkude saadikute kaudu taotas, et tallinlased saatku oma keskelt mõni mees tema juurde Põltsamaale, kus tema neile head nõu tahab anda, kuda sellele tulewale õnnetusele ja wiletsusele, millest see praegune sõjakäik ainult hakatus on, ette peaks waruma. Aga tallinlastel ei olnud sugugi himu tema nõu tarwitada. Sedasama kirjutas ta ka Pärnu omadele ja sobitas nendega ka weel pantinimeste kaudu. Aga ka pärnlased ei tahtnud tema püüdmisele järele anda.


Wõitlus Salatsi pärast, 1575.
Märtsikuus aastal 1575 wõtsid härtsog Magnuse mõisamehed ühes wäheste wenelastega Salatsi mõisa ära ja kindlustasid ta, et seega läbikäimist Riia, Tallinna ja Pärnu wahel takistada, mis mõisa Riia stifti omad neilt jälle tagasi wõtsid. Wiimaks aga jäid sinna wenelased üksi pesitama ja jäi ka mõisa neile.


Rahu Soome pärast, 1575.
Aastal 1575, nelipühil, reisisid Rootsi komissaarid Wiiburi rajale wenelastega rahu pärast sobitama. Siis oli tallinlastel hea lootus, et nüüd ükskord ometi rahu jalale saadakse. Aga wenelane määras rahu oma hõlbuks ainult Soomemaale kahe aasta peale ja jättis tallinlased kõrwale. Nõnda oli tallinlaste lootus jälle nurjas. Selle rahu tegi kawal waenlane selleks, et tal Soome poolt külg waba oleks sel ajal, kui Pärnut mõtles piirata. Aga ta ei pidanud seda rahu mitte kauemini, kui tema tulud seda nõudsid, waid langes nende kahe aasta sees Soomemaalegi ja rööwis seal ja põletas ja wiis palju rahwast ära.


Wene saadikud ja tulekahju Kuressaares, 1575.
7. juunil tulid moskwalase saadikud Kuressaarde ja purjetasid sealt Taanimaale. Selsamal 7. juunil, kui need kauged wõõrad pärale tulid, oli Kuressaares niisugune tulekahju, et pool alewit ja kõige paremad majad maha põlesid, misüle moskwalase saadikud wäga naersid ja hõiskasid. Aga neil, kes oma majad kaotasid, ei olnud tuju naerda. Seda tulekahju just wenelaste tuleku ajal pidasid paljud kindlaks tulewa õnnetuse märgiks ja ettekuulutajaks.


Kuda mõisameeste palka õiendati, 1575.
Jaanipäewa aegu kutsus Klaus von Ungern mõisamehed Haapsalust, Koluwerest ja Lihulast kõik Kuressaarde oma palka saama; sinna ei tahtnud nad aga mitte hea meelega minna, sest nad oleksid oma palga parem oma reduleeris wastu wõtnud. Aga wiimaks ometi reisisid kõik sinna. Siis kirjutas Klaus von Ungern ka Tallinna kodanikkudele, et kui Tallinnas kedagi on, kellel mõisameestelt wana wõlga saada on, et nad maksuajaks Kuressaarde ilmuksid, mis siis ka sündis. Ja kui mõisamehed kõik Kuressaarde pärale tulid ja lootsid palju raha saada, oli neile üsna ilma arwamata ja ootamata kõik arwesse pandud, mis nad oma reduleeris talupoegade käest oma ja loomatoidust olid saanud ehk ka wägise olid wõtnud, peale selle weel, mis tallinlastel neilt nõuda oli, mis kõik, nii pikalt kui asi oma ja loomatoidu kohta käib, neile Rootsi kuninga talupoegade poolt igal ajal prii oli olnud. Seal pandi mõnelegi, kes mitusada taalrit lootis saada, niisugune arwe ette, et ta oma täie palgaga waewalt wõis läbi saada, ja paljud, kes mitme hobusega Rootsi kuningat olid teeninud, pidid nüüd wiimaks jala käima. Seal oleksid nad tahtnud, et nad parem Rootsi kuninga juurde oleksid jäänud ja härra Hinrik Klaussenilt, nagu teisedki, pakutud wara arwe peale wastu wõtnud. Aga nüüd oli see hilja. Neile maksti nüüd kätte mitte ainult nende rööwimine, mida nad Kuimetsas ja Harjumaal olid toimetanud, waid nad pidid ka paha nime kandma, et nad need mõisamehed, kes truult Rootsi kuninga poole jäid ja pakutud wara arwe peale wastu wõtsid, oma reduleerist ja Haapsalu, Koluwere ja Lihula pantmajadest ära lahutasid ja ka need nimetatud majad ja terwe Läänemaa Rootsi kuninga, oma isanda, alt ära kauplesid ainult edasilükatud maksupäewa pärast.


Wenelased saawad Pärnu kätte, 1575.
Selsamal ajal kogus ennast moskwalane Rakwere juures ja oli seal pea kuu aega paigal. Seal kartsid tallinlased jälle wäga piiramist tulewat. Wiimaks asus see kogu teele ja läks Pärnu. Seal piiras wenelane Pärnu ümber, ehitas kantsid ja laskis torma. Wiimaks, kui moskwalane mõned tormijooksud ja ligi seitsetuhat meest Pärnu all oli kaotanud, pidid pärnlased, sest et nad üsna wäsinud olid ja kustki poolt wäljapäästmist ei teadnud, moskwalasele alla andma, 9. juulil aastal 1575.

Pärnu langemine ei olnud teistele maadele ja kahele pealinnale, Riiale ja Tallinnale, mitte wähemaks kahjuks kui Tartu kaotus. Ja ehk küll pärnlased wastupanemise poolest ausamini ja õiglasemini oma kohust täitsid kui tartlased, ei ole nad ometi, mis linna ehitustesse ja parandusesse puutub, mitte paremaks pidada. Sest nõndasama kui tartlased oma linna heal ajal wäga wähe ehitasid ja waenu wastu kinnitasid ja ka wähe selle peale mõtlesid, et pärast päikest suur wihm wõis tulla, waid ainult kõrkust, toredust, rikkust ja omakasu taga ajasid, nõnda hoolisid ka pärnlased wäga wähe oma linna kindlustamisest, mitte ainult heal ajal, waid ka kestwa sõja ajal. Ja alles siis, kui waenlane juba tulemas oli ja neile wõõraks tahtis tulla, kirjutasid Tallinnasse wallimeistri ja muude abinõude pärast. Ja kõik, mis seal sõja wastu oli ehitatud, selle olid rootslased ehitanud, siis kui nemad seal walitsesid. Ja suurtükidki, mida seal moskwalase wastu tarwitati, olid Rootsi kuninga omad, mis, kui Pärnu mõisamehed linna äraandlikult ära wõtsid, sinna olid jäänud.


Miks Saare taanlased mitte ei aidanud.
Enne piiramist, wähe aega enne seda, kui suur häda warsti kippus kätte tulema, otsisid Pärnu omad Klaus von Ungerilt, Taani asewalitsejalt Kuressaares, abi ja troosti ja pakkusid ennast Taani krooni alla, kui moskwalase wastu kaitset saawad. Klaus von Ungern wõttis nemad Taani kuninga nimel, aga ilma käsuta, wastu ja tõotas neile abi anda. Seega olid pärnlased lühikest aega Taani all. Aga see oli asjata, sest wenelane oli juba tulemas, ja ehk küll Klaus von Ungern weel pärnlastele head soowis ja tal nõu oli neid aidata, kui palju aga jõuab, ei saanud seda ometi sündida selle tüli pärast, mis Saksi härtsogi Magnuse ja Klaus von Ungeri wahel Muhu saare pärast tõusis. Ja kui nimetatud härtsog Magnus Pärnu piiramise ajal Rootsimaalt Saarde tuli ja Maasilinna kui Rootsi kuninga lääni ära oli wõtnud, sõitis ta ka Muhusse, mis saar wanasti ikka Maasilinna külge kuulus. Ja kui ta sealt Klaus von Ungeri, kes seda Kuressaarele kaitsta tahtis, eest leidis, wõttis ta tema wangi, laskis aga pärast wangist jälle lahti. Selle juures jäid Pärnu omad unustusse.


Pärnu langemise esimesed tagajärjed.
Kui nüüd Pärnut piirati, siis andsid ennast Helme, Ergmäe ja Ruhja majad Holsteini härtsogi Magnuse kätte; peale selle andis Otto von Ungern, üks kastellaani oma Riia stiftis, oma Purkeli maja ilma hädata moskwalasele, ja need wiis aastat rahu, miska kastellaani omad tallinlasi tahtsid trööstida, ei wõinud neid endid aidata. Siin maksab see sõna: medice cura te ipsum! (arst, arsti ennast ise).

Aga kui Pärnu linn ära oli wõidetud, siis näitasid ennast ülemad wäepealikud knees Mikita Romanowits ja knees Jürgen Totmakow wäga lahkelt pärnlaste wastu ja jätsid igaühele wabaks: jääda wõi ära minna, ja mida nad ühe korraga ei saa ära wiia, sellele tulgu weel teist korda järele ilma ühegi takistuseta. Ja see kõik ei olnud muud kui wõrgud ja paelad teisi kohti seeläbi püüda. Kui nüüd mõned tähtsamatest oma kõige käepärasema waraga Kihnu saarele olid tulnud, siis laskis Saksi härtsog Magnus neid rüüstata ja sai neilt suure wara raha ja hõbeehteid ja wiis nad pealegi wangis Rootsimaale ja käis nendega halwasti ümber sel põhjusel, et neil nii suur tagawara raha ja hõbedat oli ja ometi ei olnud linna enam sõjamehi muretsenud. Sest kui neil aga sada sõjameest oleks sees olnud, siis oleks linn weel tänapäewani oma endises järjes. Seepärast pidid nad seda härtsog Magnuselt karistuseks wõtma, et nad oma eneste kasu ülemaks olid pidanud kui üleüldist kasu ja oma linna mitte ainult ehituste poolest, waid ka sõjameeste poolest häda ajal olid hooletusse jätnud.


Maasilinn saab Taani alla, 1575.
Aastal 1575, lauritsapäewal, kui härtsog Magnus jälle saarelt oli ära läinud, läks Klaus von Ungern Maasilinna maja alla ja sai tema mõne päewa järel kätte ning wõttis ära, enam õnne ja ootamata pealetungimisega kui wäe ja tugewusega. Sest kui Taani omad maja alla tulid, läks seal maja sees korraga suur tuli lahti ja wõttis nii suuresti wõimust, et teda mitte ei saadud kustutada. Sellepärast pidid sõjamehed ja maja kaitsewäed suure tule pärast akendest wälja minema. Teised, kes seal wäljas olid, läksid neistsamast akendest jälle sisse ja said nõnda maja kätte.


Sobitused Tallinna ja Taani omade wahel Padises, 1575.
1. septembril tulid Taani komissaarid, nimelt Klaus von Ungern, Aksel Tonnissen, Reinolt Szoye, Johan Uxel (Mentsist) ja Otto Uxel (Koschkest), Kuressaarest raja peale Padisesse ja taotasid Tallinna kubernerilt ja linna raadilt, et nemad ka sinna tuleksid üksteisega rääkimist pidama. Ja saadeti seepärast härra Pontus de Legardia, kuberner, ja Herman Luhr ning Peeter Möller, Tallinna raadisugulased, kuulama, mis taanlasel jälle head on ette tuua.

Aga kui need nimetatud Tallinna härrad ja saadikud õhtu eel Padise majas pärale jõudsid, tuli härradega ühes Padisesse üsna suur kari tundmata metslindusid, suuruse ja kuju poolest punapea-partide sarnased, ja istusid oma lestjalgadega maja katusele ja harjale, mis üks imelik ja harjumata nähtus oli neist haruldastest ja tundmata lindudest, kes ei enne ega pärast seda aega iialgi enam silmanähtawale ei ole tulnud. Ja ehk neid ükskord küll minema hirmutati, tulid nad siiski teist korda jälle tagasi ja jäid püsiwalt kunni ööni sinna istuma ja ei hoolinud sest ühtigi, et neist mõned maha lasti. Aga teisel päewal ei olnud neid enam näha. See põhjus aga, miks tallinlased sinna kutsuti, oli see, et Klaus von Ungern ja teised Taani komissaarid Padise maja ihaldasid ja sealjuures protesteerisid, et kui see maja käest ära läheb ja moskwalasele osaks saab, nemad seda siis tallinlastele tahawad meeles pidada. Aga neile ei oldud päri.

italki

Tallinn otsib wõõrast abi, 1575.
Selsamal ajal kiitis Klaus von Ungern ka Taani kuninga armulikku ja soowilikku meelt Tallinna wastu, mispeale tallinlased, nagu haiged, kes pikas, raskes haiguses on, mitmesuguste arstide juures armastawad käia, põhjust wõtsid Taani kuningale kirjutada abi ja nõu pärast, et nad ükskord raskest sõjast ja surwe alt omale rahu saaksid. Ja kirjutasid niisama weel Rooma keisrile ja weel teistele wõimumeestele. Aga nad ei saanud oma kirjutustega muud midagi kätte kui Rootsi kuninga, nende isanda, paha meelt.


Ruhja wõetakse wenelastelt tagasi, 1575.
Selsamal sügisel 1575 walmistasid Riia stifti omad ühes Kura härtsogi sõjameestega ja tahtsid wenelaste ja Holsteini härtsogi Magnuse käest Helme, Ergmäe, Ruhja ja Purkeli majad tagasi wõtta, aga ei saanud neist ühtki muud ära wõtta kui Ruhja üksi.


Wenelased Haapsalus, Läänemaal ja Saaremaal, 1576.
Aastal 1576, jaanuaris, tuli üks wägi wenelasi ja tatarlasi Liiwimaale, kuustuhat meest tugew, ja langesid 27. jaanuaril Läänemaale ja said Koluwere, Lihula ja Wigala majad ning kindlused kätte, mis kohe truuduseta ja ilma hädata maha jäeti. Sealt läksid Haapsalu alla wäheste suurtükkidega ja ainult näitasid end seal, ilma kantsisid ehitamata ja laskmata. Ja kui nad 9. weebruaril sinna alla tulid, siis läksid need, kes majas olid, nimelt Läänemaa aadlikud, kodanikud, mõisamehed ja jalamehed, kohe wenelasega sobitust tegema ja andsid 12. weebruaril toreda Haapsalu maja ilma hädata wenelasele kätte, ehk majal seekord küll moonast ega meestest ega mingist tarbewarast puudust ei olnud ja sugugi häda ei olnud, kui nad aga natukene oleksid wastu hakanud. Nõnda sai moskwalane nimetatud Läänemaa majad kätte ühes terwe maaga. Aga kui neil pärast oma häbiteost kahju hakkas ja südametunnistus ka liikuma hakkas, siis ei tahtnud keegi süüdlane olla ja ajasid kodanikud ja sõjamehed Läänemaa aadli peale, kes Haapsalus ja teistes majades ühes oli olnud, ja aadel jälle ajas sõjameeste ja kodanikkude peale.

Aga kui wenelased Haapsalu majasse tulid, siis olid mõned Haapsalu junkrud weel nii heas tujus, et ühel neist kaks aadlist neitsit süles istusid ja tema nendega nalja tegi. Sellest hoolimata meelest ei jõudnud wenelased mitte küllalt imestada ja ütlesid Hinrik Boussmanile, härtsog Magnuse kojajunkrule, kes seda ise pealt nägi: „Hinrik, mis imelikud mehed teie, sakslased, küll olete! Kui meie, wenelased, niisuguse maja kergesti oleksime käest ära annud, meie ei julgeks silmi üles tõsta ühegi ausa inimese ees ja meie suurwürst ei teaks, mis surmaga meid karistada. Aga Haapsalu sakslased julgewad mitte ainult silmi tõsta, waid wõiwad weel neitsitega naljatada, just nagu oleksid nad seda hästi teinud.“ Selle peale ei wõinud Hinrik Boussman midagi wastata, sest et ta seda ise oma silmaga oli näinud.

Kui Haapsalu oli ära wõetud, suri knees Jürgen Totmakow, moskwalase ülem sõjapealik, ühes saunas seal alewikus ära ja ei pidanud see knees oma jalgu mitte Haapsalu maja peale panema. Selsamal ajal olid wenelased ja tatarlased ka Saares ja käisid üle kõige maa kunni Sõrwa otsani ja wiisid palju waeseid inimesi wangis ära Moskwa ja Tatarimaale.

Pärast Haapsalu, Koluwere, Lihula ja Wigala majade ja terwe Läänemaa ärawõtmist jäid mõned nende paikade aadlikud wenelaste juurde Läänemaale ja mõned läksid suurwürsti juurde Moskwa ja lasksid ennast Liiwimaa wastu tarwitada nõu ja teoga, sest et neil nende nimetatud majade kerge äraandmise pärast Saares ega Tallinnas paika ei olnud.


Kuda rootslased ka Padise kaotawad, 1576.
Kui wenelasel nüüd kõik Läänemaa käes oli, siis langes ta ka Rootsi kuninga osa peale Liiwimaal ja tuli 13. weebruaril Padise maja alla. Ja kui ilma kantsisid loomata ühe päewa maja all mõne suurtükiga oli paugutanud, andis pealik Hans von Oldenborg temale 20. weebruaril maja kohe kätte. Nõnda oli moskwalane nimetatud majad ühes külgekuuluwate maadega ja inimestega nõrga wäega ja wähese waewaga ainult hirmu ja ähwardusega üsna inetul wiisil kätte saanud. Selsamal ajal, kui maid Tallinna ümber nii sagedasti oli rüüstatud ja laastatud, pidid waesed talupojad, härgade ja hobuste puuduse pärast, oma lehmad, kui kellelgi ehk weel üks oli üle jäänud, regede ette rakendama ja nõnda seda, mis neil tarwis, linna ja linnast koju wedama.

Pärast Haapsalu maja langemist oli Klaus von Ungern, Kuressaare asewalitseja, kõigi nende peale, kes Läänemaa majades olid olnud, üsna wihane ja kiusas neid kõiki wäga taga.


Rootslastel Padise all ei ole õnne, 1576.
29. aprillil hakkasid Rootsi omad Padise maja piirama, ehitasid kantsid ja lasksid torma, ja kui nad taewaminemise-päewani seal olid lasknud ja mõne korra wähese wäega torma peale tunginud ja seal ümberkaudu kuski enam midagi rööwida ei olnud ja marketendid õlut ka enam tuua ei lasknud, sest et meestel enam rööwiwara ei olnud õlle eest maksta, siis läksid nad häbi ja kahjuga tühjalt jälle minema.


Wõitlemine wenelastega Tallinna all, 1576.
Wahepeal, kui Rootsi omad Padise all olid, seadsid wenelased end Paides walmis ja tulid Tallinna alla selle lootusega, et nad sealt kõik linna weised tahtsid ära ajada, sest et sõjamehed linnast ära Padise mail olid. Ja kui nad suurele osale loomadele linna all karjamaal ootamata olid peale langenud ja need ära tahtsid ajada, olid kodanikud, sellid, majasulased ja poisid warsti jalul ja wõtsid rööwi neil jälle käest ära suure auga ja said mõned nägusad Wene ruunad kätte, kelle seljast wenelased olid maha lastud, ja tõid nad linna.


Saarest tullakse Haapsalu peale. Proua von Ringeni wilets ots, 1576.
Sel ajal, kui Rootsi omad Padise all olid, tuli Klaus von Ungern Kuressaarest Haapsalu peale, et niihästi wenelastele kui ka truuduseta sakslastele, kes moskwalase poole olid läinud, äkki kallale tungida, ja sai neid ka mõned wangi wõtta ja saatis nad Taanimaale. Warsti pärast seda, kui Klaus von Ungern Haapsalust ära oli läinud, suri proua von Ringen Haapsalus nii suures waesuses ja wiletsuses, et tal mitte linagi ei olnud, kuhu oleks wõidud tema surnukeha mähkida, ja selle teki, mis tema kirstu peale pandi, tahtsid wenelased weel suure pilke ja irwitusega ära kiskuda. Ja see proua oli enne heal ajal rikas ja uhke lossiproua olnud ja oli oma tütrele kulla ja pärlitega niisuguse toreda kuue lasknud teha, et kõigil inimestel Liiwimaal küll sai sellest rääkida ja seda imestada.


Maksimilian II saadikud, 1576.
30. mail kirjutasid keiser Maksimilian II saadikud, kes Moskwast olid tulnud, Riiast tallinlastele kirja, et nemad kõige agarusega Tallinna linnale Moskwas rahu on püüdnud sobitada, aga ei ole midagi wõinud saada. Siiski wiimaks olla suurwürst niipalju öelnud, et kui tallinlased rahu peawad, küllap siis tema peab ka rahu.


Kuda wenelased tallinlasi meelitawad, 1576.
Selsamal ajal, kui moskwalane tallinlaste rasket paina ja tungiwat häda küllalt teadis, ei wõinud ta oma wana lahkete meelituste pruuki weel mitte tarwitamata jätta. Sellepärast saatis ta Hinrik Gellinkhusen’i, ühe Tallinna raatmani poja, kes inimese tapmise pärast Tallinnast paos oli ja sellepärast moskwalase juures troosti otsis, mõnesaja hobusega wäga toredasti Paidesse, et ta oma Tallinna kodulinna Moskwa suurwürsti wastu alandusele meelitaks. Ja kui Hinrik Gellinkhusen Paide oli tulnud, kirjutas ta Tallinna raadile kirja aastal 1576, 10. jaanuaril sedamoodi:

„Mina ei wõi teie ees kõige soowimeelega mitte salata, et mina selle reisi ausa ja õiglase härra Andreas Golkali, suurwürsti kantsleri, õhutusel ette olen wõtnud Jumala auks ja kiituseks ja suurwürsti ja kõigi wenelaste keisri kõrgeks auks ja minu kodulinnale kasuks, mõnda püüdmist kõigi wenelaste keisri poolt teile salajas awaldama, mis teile ja Rootsi kuningale mitte liiga ei tee, kui teie ülepea mind, kes ma wäärt ei ole, usaldada tahate. Ja ärgu olgu teie ees ka salatud, et kõigi wenelaste keiser teilt muud midagi ei nõua kui alandust, nagu seda kinnised kirjad, mis mul käes on, pikemalt tõendawad. Kui teie aga (mida Jumal hoidku) mitte nõusse ei taha heita, siis on teil oodata, et kõigi wenelaste keiser teie linna mõõga ja tulega maani maha laastab, nõnda et lapselegi kätkis armu ei pea antama, ja et ta kõigele ilmale sellest Jeruusalemma rikkumise näite tahab teha. Seda ja weel teisi asju, mis sulele ei sünni usaldada, mis aga kogu linnale wäga tähtsad on, on minul kõigi wenelaste keisri poolt teile teada anda, ilma ühegi salakawaluseta, nii tõesti kui mind Jumal aidaku ihu ja hinge poolest. Sest kõigi wenelaste keiser on mulle armust annud kolmsada hoost, kes mind kunni Tallinnani peawad saatma. Taotlen seepärast siin kindlat kristlikku kaaskonda.“

Nõnda kirjutas Hinrik Gellinkhusen salaja mitte ainult raadile, waid ka mõnele kodanikule, kellest ta arwas, et nad tema head sõbrad on. Aga et raat ja kodanikud kohe märkasid, et need aina uued kawalused ja sepitsused olid, ei tahtnud nad temale ei usaldust kinkida ega kaasaminejaid tõotada.


Wenelased kunni Tallinnani, 1576.
22. juunil tuli 500 wenelast ja tatarlast Paidest Tallinna alla ja ajasid kõik loomad ära, niipalju kui neid Lasnamäel oli. Seal olid Saksa mõisamehed, umbes saja hobusega, ja linna maasulased ühes mõne kodaniku ja majasulasega warsti jalul ja wõtsid waenlasel üle nelja penikoorma teed kõik loomad käest jälle ära ja lõid mõned wenelased maha ja tõid mõned wangis linna.


Rootslased Riia all, 1576.
11. juulil läksid Rootsi kuninga laewad Riia alla ja põletasid seal Wäina ääres mõned majad waenu wiisil maha sel põhjusel, et Rootsi kuningal mõne wõlgujäänud asja pärast riiglastelt nõudmisi oli ja riiglased seda asja kuningaga weel mitte polnud õiendanud ega lõpetanud. Wiimaks lepiti kokku ja riiglased andsid sada sälitist rukkid ja pidid selle Tallinna majasse wiima ja ära andma.


Tallinlaste wõitlus wenelastega, 1576.
Juulikuus, algusest lõpuni, olid wenelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja wiisid Tallinna ümbert palju waeseid talupoegi ära wangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nutmist ja kaebamist.


Talupoegade teod, 1576.
26. juulil olid Rootsi omad ratsa ja jala ennast kõike jõudu mööda täiendanud ja läksid wälja wenelastele ja tatarlastele pussitegemist kätte maksma ja olid teel Padise poole, et tatarlastele äkki kaela langeda. Selsamal ajal läksid 50 mittesaksa sugu wabadikku salaja wälja öö-ajal, kuna keegi linnas sest ei teadnud, ja läksid teist teed, ja ei olnud nende hulgas mitte enam kui 10, kel pikad torud olid. Ja kui tatarlased Padises Rootsi omade tulemisest kuulsid, läksid nad pakku ja juhtusid parajasti wabadikkudele õnneks, aga kogemata, sest et ühed teistest midagi ei teadnud. Wabadikud ei julenud päewa-ajal tatarlaste peale minna, sest et nad neile liiga nõrgad olid, waid hoidsid end wõsas ja rägas warjul ja panid terawasti tähele, kuhu tatarlased ööseks leeri jääwad. Ja kui nad Orrendali külas sügawa jõe kalda peal, kus neil üks külg sakslaste ja rootslaste eest kaitstud oli, leeri asusid ning magama heitsid ja hobused rohu peale sööma lasksid, siis tungisid need ennenimetatud mittesaksad öö-ajal oma torudega nende kallale ja tegid suurt kisa Saksa keeli, niipalju kui keegi mõistis. Tatarlased ei teadnud muud midagi arwata, kui et need aina sakslased ja rootslased on, ja põgenesid seepärast ära wõsasse ja rägasse ja jätsid neile kõik oma hobused ja sõjariistad saagiks. Siis nad said sealt üle 30 hobuse ja kihutasid nendega kohe Tallinna poole ja leppisid sellega. Sest suurem hulk neist ei olnud eluajal hobuse omanik olnud. Ja kui neid weel wähe enam oleks olnud ehk kui needki aga südikamad oleksid olnud ja kindlasti seisukohta oleksid wõtnud, siis oleksid nad küll kõik tatarlaste ruunad, keda üle 400 oli, ära toonud. Selle peale ei tahtnud mõned sakslased mittesakstest mitte taha jääda, waid läksid sedasama moodi ka wälja, wõsast ja rägast läbi ja tungisid wenelastele niisama ootamata peale ja tõid kõik nende ruunad ära.

Et wenelased ja tatarlased wahet pidamata Järwas, Harjus ja Tallinna all mässasid ja möllasid ja paljusid wangis ära wiisid, sagedasti küllalt ka päewal, ja ööse Tallinna linna all larmi tegid, nõnda et hädakell wahet pidamata hüüdmas oli, ja palju talupoegi igalt poolt kogu maalt oma perega paljalt ja alasti Tallinna warjule tulid, nõnda et kõik aiad, küünid ja nurgad talupoegi üsna täis olid ja suur häda ja nälg neid pigistama hakkas, siis arwasid Rootsi walitsejad Tallinna majas heaks talupoegadele lubada wenelase maadest Liiwimaal igal pool rööwisaaki tuua. Peameheks waliti neile Ivo Schenkenberg, üks müntmeistri sell, ja see oli oma talupoegadega warsti jalul ja tõi suure rööwi paljude wangis wenelastega Tallinna. Et see ettewõte hästi korda läks ja talupojad ka julgust said, siis püüti seda kõige agarusega edasi ajada.


Sügaw lumi, 1576.
Aastal 1576, enne mardipäewa, tuli äraarwamata ja kuulmata suur lumi maha Tallinna linnas ja mõni penikoorem teed ümberkaudu, nõnda et palju inimesi, kes maa poolt Tallinna tahtsid tulla, tee peal sügawa lume sees otsa said. Niisama ka palju waeseid talupoja-naisi, kes oma pisikesi lapsi linna tahtsid ristimisele tuua, said oma lastega lumes ja külmas otsa. Ja paljud jätsid, kui häda märkasid, oma reed kõige kraamiga, mis peal oli, teele maha ja tänasid Jumalat, et hobusega üksi ära pääsid. Ja keegi ei wõinud mõni päew otsa kuhugi minna ega reisida ja üks naaber ei pääsnud teise juurde, ja kodanikud, kes maale olid reisinud, ei saanud mõnel päewal koju tulla ja paljud pidid oma härgadega ja koormatega teele jääma.


Lemsalu wõidetakse härtsog Magnusele, 1576.
Selsamal ajal langesid härtsog Magnuse mõisamehed Lemsalu lossile öö-ajal ootamata peale, ja kaelatulemine ja rööwimine oli sel ajal kõige parem rüütlimäng Liiwimaal.


Tormituultest, 1576.
Aastal 1576, kogu sügise kunni uue aastani, olid nii hirmsad tormituuled ja mere kohisemised, nagu seda ükski inimene enne ei ole kuulnud ega mäletanud. Sest Tallinnas üksi ei mäleta ükski inimene, et kirikutornid wõi sadama pulwärgid oleksid ümber puhutud wõi ära uhutud, nagu sel aastal sündis. Ja ühelgi aastal ei ole nii palju laewu ja kuutisid täie lastiga Tallinna all randa aetud, kui sel nimetatud ajal. Ja seda on weel mitmes teises kohas sündinud.


Lühike kirjeldus sellest, mis aastal 1577, moskwalase teise piiramise ajal, Tallinnas on sündinud.
Kui Tallinna omad eelläinud sügisel kindlaid teadusi said, et moskwalane talwe otsa kõige jõuga Tallinna alla tahab leeri tulla, olid nad kaunisti hirmul. Peale selle panid neid mõtlema ka need mitmesugused äpardused, mis neile terwe sügise kestusel juhtusid. Nagu esiteks see, et need 2000 sõjameest, kes Soomest linna kaitseks Tallinna pidid tulema, aga alatise suure tormi pärast pidid tulemata jääma. Teiseks see, et need 120 sõjalist ja püssikütti, keda tallinlased Lüübekist olid palganud, paha ilma pärast ka mitte tulla ei saanud. Kolmandaks see, et mõned Rootsi kuninga laewad moona, rohu ja tinaga kõige koormaga Rootsi kaljusaartele tormi kätte olid jäänud ja ainult üks neist laewadest igasugu tarbewaraga Tallinna oli tulnud, ja kui õhtu eel pulwärgi taha oli paigale jäänud, jooksis ta kohe selsamal ööl randa ja läks üksipulgi tükkideks, nõnda et tallinlased temast midagi kasu ei saanud. Neljandaks olid tallinlased Hansa linnade koosolekul Lüübekis Dantske härradelt tõotuse saanud, et nemad tallinlastele rahaga, wiljaga ja meestega appi tahawad tulla. Seda lubatud toetust Dantskest ära tooma saatsid tallinlased ühe laewa sinna. Aga kui laewa kippar sinna tuli, leidis ta Dantske omad sessamas haiguses olewat, sest nemad olid oma uue isanda, Poola kuningaga, sõjajalale sattunud, ja nad pidid ise ka niisama piiramist kartma. Ei wõinud siis üks haige teisele appi tulla ja kätt ulatada. Wiiendaks wiis suur torm Tallinna sadamast pulwärgi ära, mida ükski inimene enne pole näinud. Kuuendaks jooksid just enne piiramise algust kaks äraandjat, nimelt Diderik Muntsart, ühe sepa poeg Tartust, ja Hans Kock, Põltsamaalt pärit, kes kaua aega mõisameestena olid ratsutanud ja kõik linna seisukorrad teadsid, moskwalase juurde ja wiisid temale Tallinna linnast kõiki teadusi. Ehk nüüd küll see kõik paha tähendas, ei kahelnud tallinlased Jumala armus ja abis ometi mitte, kes ainus aitaja hädas on ja õigusega üksi seda nime kannab. Aga kui tallinlased kõik need nimetatud abid neist nimetatud kohtadest oleksid saanud, siis nad ehk oleksid nende peale üksi oma lootuse pannud ja oleksid hoolimata julguses ristiinimeste hädaankru ära unustanud, nimelt südamliku palwe Kõigewägewama Jumala poole. Sellepärast ei tahtnud Jumal neile neid abisid mitte saata, et nad pidid ära tundma. et Tema üksi õige abimees on kõiges hädas. Ja on siis ka Kõigewägewam Jumal oma nähtawa abiga tallinlastele armulikult ligi olnud.

Ja kuna waenlane kindlasti pidi tulema, siis oli see ometi suureks imeks, et ta nii waljul talwel, mis temale wäga kasulik oli, nii kaua wiiwitas. Wiimaks ei jäänud ta siiski tulemata, waid oli 22. jaanuaril wastu ööd suure wägewusega Jõelehtmesse jõudnud, kolm penikoormat Tallinnast. Siis tulid kuulajad 9 lööki wastu ööd jälle tagasi ja tõid kindla sõnume, et moskwalane täie jõuga ligi on. Siis läksid kaks purmeistrit, nimelt härra Frederik Sandtstede ja härra Diderik Korsmaker kohe turu peale ja lasksid kõigile Tallinna elanikkudele kuulutada, et waenlane ligi on, ja et igaüks oma asjadest hästi hoolt kannaks.

Järgmisel päewal, 23. jaanuaril, ühel kesknädalal enne lõunat, nähti moskwalast ülewalpool ja teiselpool Kiwimäge wäejõuga liikuwat, ja see liikumine kestis kõige päewa kunni õhtu pimedani. Sel päewal ei tahtnud wenelased taplust pidada, ka ei olnud tallinlastel palju aega neid ärritada, sest neil oli oma aedade ja küünide lõhkumisega küllalt tegemist.

Siis lõid waenlased neli leeri Tallinna alla. Esimene oli ülemise weski juures mäel ja nõgudes; teine Kiwimäel murdudes, terwel mäe rinnal; kolmas leer oli weemaja juures liiwamägedel; neljas oli tatarlaste leer Järweküla järwe kaldal, tugewasti weerand penikoorma teed pikk.

Pärast, kui kantsid olid ehitatud, läksid streltsid, see on harkpüssimehed, wiiendasse leeri Tõnismäe peale ja alla kumbagi kantsi, ja mäe taha terwel kallakul Mustjõe poole jäi mõnituhat Wene ratsameest asuma, kes ühes harkpüssimeestega neid kahte kantsi ja suurtükkisid pidid walwama. Kui nüüd moskwalase wägi Tallinna all leeris oli, ei olnud linnas mitte üht inimest, kes kurb ehk kartlik oleks olnud, waid kõik olid erksad ja heas tujus ja igaühe meelest oli, nagu oleks tal suur kiwi südame pealt langenud.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 16
  • Büleklär
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4333
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1803
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4333
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1334
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4309
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1443
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4224
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4424
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1725
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4389
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1693
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4554
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1677
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4388
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1628
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1548
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4384
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1701
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1631
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4401
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1702
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1544
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4379
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1635
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4291
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1617
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4419
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1574
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4237
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1623
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4359
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4466
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1643
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4257
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1548
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4229
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1743
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.