Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 14

Süzlärneñ gomumi sanı 4379
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1635
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
8. oktoobril kauples härra Klaus Akesen ühes komissaaridega, kes hiljuti Rootsist olid tulnud, mõisameestega, et nad weel kord ennast laseksid moskwalase wastu tarwitada. Aga et täielik maks mitte seal ei olnud, nagu nemad olid lootnud, läksid nad nii kannatamataks, et neid waewalt jõuti rahule saada. Wiimaks leppisid niisuguse tingimusega, et nad esialgu kuninglikud ehted saawad, 26.000 taalrit wäärt, ja sellega ennast sõjawalmis seawad ja ülejääwa summa eest, mis nad osalt enne ära teeninud, osalt weel selle käigu peal teeniwad, antakse neile Haapsalu, Koluwere ja Lihula majad ühes kõigi külgekuuluwate maadega kunni järgmise aasta jaanipäewani pandiks kätte ja et kui terwe maks määratud ajaks mitte täielikult wälja ei peaks tulema, annawad nemad need majad ühele kristlikule isandale ära, kellele ise tahawad, wälja arwatud moskwalane ja Holsteini härtsog Magnus. Nõnda oli komissaaride otsus ja see leping kinnitati mõlemalt poolt pitseriga ning kirjaga.


Shotlased kui kalwinistid, 1573.
Aastal 1573 oli shotlastel, kui nad Tallinnas olid, oma õpetajad ja pidasid jumalateenistust Kalwini korra järele ja tähtsamad neist pidasid omale linnas ühe kodaniku tühja maja Hobuseostu uulitsas nurga peal ja lasksid oma õpetajad seal jutlust pidada ja Kalwini wiisil sakramentisid jagada. Aga see oli iseäralik Jumala arm, et shotlased mitte Saksa keelt ei mõistnud: muidu oleksid nad mõnelegi inimesele oma hullustuse külge pannud, nagu ju ka nende tahtmine mitte ainult selle, waid ka weel teiste pahategude poole kaldus.


Rootslased ja shotlased lähewad wälja. Rakwere ja Toolse asjata piiramine, 1574.
Aastal 1574, 1. jaanuaril, läks jälle üks Rootsi sõjawägi wenelaste wastu wälja. Seal läksid sõjaülemad härra Klaus Akesen, Bista rüütel, ja Pontus de Legardia, Eikholmi priihärra ja rüütel, sõjameestega ja mõne suurtükiga ette. Aga shotlased ei tahtnud hakatuses mitte ühes minna, waid tahtsid Tallinna jääda linna walwama. Sest paljud nende seast ei olnud mitte kutsutud sõjamehed, waid olid pudukaupmehed, marketendid ja hulkujad, kes oma käe peal sõjasalgale olid järele tulnud, ja niikaua kui maad, talupoegi ja kodanikke wõis riisuda, olid nad kõik head sõjamehed, aga kui tarwis tuli waenlase wastu sõtta minna, ei olnud kolmas osa mitte palgatud, kellest siis paljud maad mööda ära reisisid, paljud ka ennast marketendiks kuulutasid. Et siis shotlased mitte ühes ei tahtnud minna, pidid Rootsi mehed jälle tagasi tulema ja shotlased kaasa wõtma.

3. jaanuaril läksid mõlemad, shotid ja rootslased, wälja sõtta ühes Tallinna linna lipuga, 21 lippu jalamehi ja 11 eskadroni mõisamehi: sakslasi, rootslasi ja shotlasi. Shotlaste ülem oli Archibaldus, üks krahwi poeg Ruwinist Shotimaalt, kes ühes oma kaptenite ja pealikutega, keda peaaegu niisama palju oli kui liht sõjamehi, üsna haledalt ja kurwalt Tallinnast wälja sõitis. Ja nad läksid kõik Rakweresse, tormasid, piirasid seda maja ja lõid kantsid, ja alles kahe nädala pärast hakkasid nad tormiks laskma.

15. jaanuaril läksid suured suurtükid, nimelt 6 kartauni ja 2 tulemüüsrit Tallinnast teele ja pidid neid aadlikud ja kodanikud Rakweresse toimetama. Seal andis Tallinna linn ka kaks kartauni ja ühe tulemüüsri lisaks ühes kõigega, mis sinna juurde kuulub. Kui suurtükid Rakweresse pärale jõudsid, tõmmati nad kantsi, mis juba kahe nädala eest walmis oli, ja siis alles hakati laskma ja anti wenelastele kaua küllalt aega wastu waruda. Ja warsti juba hakatuses said suurtükimeister ja kantsimeister mõlemad ühe laenguga surma; pärast seda läksid suurtükkidel rattad all katki ja kõik näis hakatuses halwasti minewat. Ja kui nad jaanuaris kaks korda torma kallale läksid, ei olnud neil kummalgi korral õnne.

2. märtsil loodi kantsid teises kohas, ja kui nad ühe torni olid maha lasknud ja kolmat korda wihaselt torma kallale läksid ja üle 1000 mehe rootslasi, shotlasi ja sakslasi olid kaotanud, pidid rootslased asja kaotsiläinuks tunnistama. Siis oli wenelastel majas suur hõiskamine. See pahandas Saksa mõisamehi suuresti ja nad pakkusid ennast tormijooksuks, aga sõjaülem ei tahtnud neile seda lubada. Oleks see aga sündinud, siis oleks Rakwerega küll teine lugu olnud.

Rootslased tahtsid oma õnne selle maja kallal ka uuristamisega katsuda, mis ka nurja läks, sest et nad seda liiga rohmakalt peale hakkasid ja wenelastele awalikult näitasid, mis teed nad tahawad kaewata, mispärast siis wenelased kergesti wõisid wastu kaewata ja Rootsi plaanid tühja ajada. Wiimaks katsusid nad ka tulewärgiga, aga ei saanud midagi tehtud, sest tulewärgimehed olid oma meistri koolist liiga wara ära jooksnud.

Kui nüüd sõjamehed Rakwere maja pärast kahtlema hakkasid, panid nad oma lootuse koorimise ja rööwimise peale ja rüüstasid maid palju õelamini kui enne ja laastasid selle piiramise ajal Liiwimaa maid, nimelt Tartu stifti, Wirumaad, Järwamaad ja weel teisi paiku, mitte wähem kui wenelased ja tatarlased enne neid, tappes, rööwides ja põletades. Siin sai awalikuks, mis see tuline komeet nagu luud 1556. aastal Liiwimaale kuulutas.

15. märtsil tahtsid rootslased ka Toolse maja kallal, kolm penikoormat Rakwerest mere rannal aset, oma õnne katsuda, aga et nad kindluse peale ilma laskmata tahtsid tormata, siis põletasid nad näpud ja jäid mõne mehe kaotusega häbisse.

Sellesama piiramise ajal sündis ka kaks nädalat enne äraminekut haruldane ja imelik lugu huntidega, kes mõnda õhtut järgemööda hulgakaupa leeri ette tulid, hoolimata sellest, et seal ilmatusti rahwast oli suure kisaga. Ja hakkasid seal hirmsasti uluma, nii et mitmel ihukarwad püsti tõusid.


Shotlaste hale ots Rakwere all, 1574.
17. märtsil aastal 1574 läksid shotlased sakslastega Rakwere all leeris tülisse, nõnda et sest suur riid tõusis, ja tapeti ses larmis ja said otsa üle 1500 shotlase, aga mitte enam kui 30 sakslast. Ja see sündis nõnda. Et shotlastele enne sakslastelt palju pussi oli tehtud, siis heitis Archibaldus, shotlaste ülem, oma pealikute ja liht soldatitega ühte sakslastele pussi wastu tegema. Nad tulid seepärast täies taplusekorras oma leerist, wõtsid suurtükid oma wõimu alla ja hakkasid Saksa mõisameestele sekka laskma. Sakslased jahmatasid ja ei teadnud, mis sest arwata. Ka hakkasid shotlased rootslasi omale sakslaste wastu appi kutsuma, aga rootslased ei tahtnud kummalegi poole lüüa. Aga kui sakslased nägid, et shotlastel tõsi taga oli, siis olid nad ka warsti jalul ja tungisid ühiselt shotlastele peale, kes oma pikkade torudega ka mitte ei wiiwitanud. Wiimaks kisti shotlaste read lahku, siis tapeti neid maha nagu lambaid, ja talupojad, kes shotlastele ka mitte sõbrad ei olnud, tulid sakslastele appi ja tapsid ka mitte wähe shotlasi, kes warju ja peitu olid pugenud. Ja löödi ja lasti seal maha tunni ajaga üle 1500 mehe. Ja ka Archibaldusel, nende ülemal, lasti kuul kehast läbi, aga ta jäi siiski elama. Ja ka pea kõik Shoti pealikud ja juhatajad, kes tormijooksmisel olid üle jäänud, suured nägusad mehed, löödi armetult maha. See tüli ise aga oli ainult Saksa mõisameeste ja Shoti maasulaste wahel alganud, ilma et Shoti ratsanikud ja mõisamehed osa oleksid wõtnud, ja ehk nad küll ka sadulas olid, jäid nad ometi rahule ja waatasid pealt, mis mängust wälja tuleb. Aga kui nad nägid, et wõit sakslastel oli, siis saatsid sakslaste juurde ja lasksid wabandada, et nemad sellest Shoti maasulaste mässust midagi ei tea ega endid nendega sakslaste wastu ka mitte ei ole ühendanud. Sellepärast wõtku sakslased nende ilmsüütust tähele panna ja ärgu maksku neile teiste süü pärast, mis ka sakslased nõnda wastu wõtsid ja neile rahu tõotasid. Aga kui teised Shoti maasulased nägid, et nende asi luhta oli läinud, läksid nad ruttu oma lipuga wenelaste juurde Rakwere maja alla, kus neid suure rõõmuga wastu wõeti.

Siin pidasid sakslased ja shotlased, ühe isanda mehed, isekeskis taplust, ja moskwalane sai wõidu ja triumfi omale. Aga kui shotlased selle mängu tüki aega hiljem wastu ööd oleksid alganud, siis oleksid nad üsna kergesti kõigist sakslastest Rakwere all jagu saanud. Sest sakslased olid üsna purjus ja olid päewa otsa nõnda joonud, nagu seda enne iial terwel piiramise ajal polnud sündinud; sest nüüd maitsis neile wärske saagi peale jook hästi, mis neil peaaegu elu oleks maksnud. Shotlased aga, kes wenelaste juurde olid põgenenud, wiidi, ehk neid hakatuses küll hästi wastu wõeti, ometi pärast rootslaste äraminekut wangis ja seotult Moskwasse, kus Rakwerest tulnud wenelased teistele Wenemaal selgeks tegid, et nemad need shotlased oma waprusega tapluses wangi olewat wõtnud. Ja need waesed mehed, üle seitsmekümne, saadeti Moskwas üsna armetult surma. See oli shotlaste õnn Liiwimaal.


Rakwere piiramise lõpp, 1574.
25. märtsil lahkus härra Klaus Akesen terwe leeriga Rakwere alt ja läks ära; kui suureks kurwastuseks ja südamewaluks meie omadele ja mäherduseks rõõmuks ja hõiskamiseks wenelastele, seda wõib iga mõtleja küll arwata. Ära minnes mässasid ja möllasid mõisamehed Harjumaal koledasti. See maa on juba wanasti ikka Tallinna majale kuulunud, aga palju maakoorijaid pidasid seda kõik nagu moskwalase maaks, et nemad aga wabalt saaksid rööwida, mis siis ka moskwalasele asja andis seda paika omaks kaitsma hakata.


Miks wenelased kindlustes nii tublid on.
Et aga wenelased kindlustes nii wägewad mehed on sõdima, see tuleb järgmistest põhjustest. Esiteks, et nemad töökas rahwas on ja hädas iga kardetawa ja raske töö peale ööd ja päewad tüdimata ja Jumalat paluwad, et oma isanda eest õndsalt wõiksid surra.

Teiseks on nad noorelt peale harjunud paastuma ja wähese söögiga kõhnalt ära elama: kui neil aga wett, jahu, soola ja põletatud wiina on, siis wõiwad sellega kaua küllalt läbi ajada, mida sakslane mitte ei wõi.

italki
Kolmandaks, kui nad ühe kindluse, olgu ta nii wäike kui tahes, meelega käest ära annawad, siis ei tohi nad küll mitte enam omale maale tagasi minna, sest nad hukatakse kõik suure häbiga ära, ja wõõrale maale ei wõi ega taha nad jääda. Sellepärast panewad nad wastu kunni wiimase meheni ja lasewad end ennem maha tappa, kui et wõõrale maale end laseksid wiia. Aga sakslasele on ükskõik, kus ta on, kui tal aga küllalt õgida ja lakkuda on.

Neljandaks polnud kindluse äraandmine wenelastele mitte ainult suur häbi, waid oli ka surmapatt. Aga selle poolest oli siiski pärast seda aega ka teisiti näha nende juures. Sest kus nad tõsise wõimu ja wäe oma ees nägid, seal tuli inimlik argtus ja nõrkus, kindlust käest ära anda, nende seas niisama nähtawale, kui teistegi rahwaste juures. Aga lagedal põgeneda ja waenlaste eest taplusest ära jooksta, see ei olnud wenelastele häbi ega paha. Sest sõjawäljal, kus wähegi jõudu wastas, on neist palju wähem asja, kui ükski inimene wõiks uskuda.


Häda Harjumaal ja Tallinnas, 1574.
Aastal 1574, taewaminemise-päewal, hommiku aegu, tungisid kümme tuhat wenelast ja tatarlast Harjumaale kunni Tallinna linna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber weel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa rööwitud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakwere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jälle kätte ja ajasid ära ja wõtsid ka palju inimesi wangi. Selsamal päewal wõeti ka aumees Bartolomeus Duve, Kuusikult, üks raadisugulane Harjumaalt, oma majas wangi ja wiidi ära Moskwa, kus ta warda külge seoti ja surnuks küpsetati.

Selsamal suwel mässasid ja möllasid wenelased ja tatarlased päewal ja ööl wahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja wiisid talupoegade lehmad ja woorimeeste hobused linna alt karjamaalt ära ja pidasid terwet Harjumaad omaks kunni nimetatud Tallinna linnani, nõnda et ükski aadlimees terwel Harjumaal oma mõisa ja maade üle enam isand ei olnud, ja et talupojad kaks penikoormat teed linnast Paide wenelastelt pidid rahukirjasid wõtma ja niihästi neile wenelastele kui ka sakslastele, oma isandatele, maksu maksma.

Sel ajal hakkas hädakell Tallinnas alles õieti käima päewal ja ööl ja olid ka tallinlased nii araks tehtud, et tornides igapäew mõned wahid pidasid, kes iga kord hädakella pidid lööma, kui wenelasi nägid tulewat. Sagedasti lõid need wahid ka siis kella, kui mõnda talupoega kaugelt nägid, ja tegid kõik uulitsad larmi ilmaasjata täis. Siis oli kõik rõõm otsas kogu maal ja suured Liiwimaa torupillidki pidid warjule pugema. Mis seisukord seal Tallinnas ja terwel Harjumaal oli, seda ei wõi, nii hale ja armetu kui ta tõepoolest oli, lühidelt mitte küllalt kirjeldada. Siis ütles üks kodanik teisele: „Oh et ma seda päewa näha saaksin, et neist nahkkelladest, see on: trummidest, kord lahti saaks ja talupoegade torupillid jälle kuulda oleksid ja ka need pikkade sukkadega wõõrad kord ära kaoksid ja et pikkade pükstega wõõrad, see on: laewnikud ja meremehed, jälle wana wiisi meile käiksid!“ Ohkamisel ja kaebamisel ei olnud siin määra ega otsa. Kadusid ka kõik nägusad meeste wooderdatud riided ja naiste nägusad kübaraehted, käekotid, kuldkeed ja iluehted, ja ka kõik mantliplaadid ning pandlad ja kõik neitsite kullatud ja pärlipaelad. See kõik oli pikasukaliste wõõrastega ära söödud.


Tallinna Roosiaed.
Sel suwel, aastal 1574, sõitis jälle terwe kogu Lüübeki laewu Narwa. Seal seisid Tallinna kodanikud ülewal Roosiaias ja pidid waluga pealt waatama, et laewad nende linnast mööda sõidawad. Aga mõned trööstisid iseennast asjata ja ütlesid, et need on sõjalaewad, mis lähewad Narwat piirama ja tagasi wõtma.

Et Tallinna Roosiaeda siin sagedasti nimetatakse, siis pean temast ka lühidelt teadust andma. See Roosiaed oli aset Suure Rannawärawa ees, üsna ligi suurt linna torni. Ja kaupmehed olid häil aastail selle aia mullaga kõrgeks tõstnud ja kõrgeks tasandikuks teinud ja rõõmsaks wäljawaateks merele ja muude kohtade peale ümberringi waadata, ja müür käis ümberringi, et sead ega muud loomad üles ei saaks tulla. Ja kesk teed tasandikul seisis kõrge ja ilus roheline puu pikkade ja laiade okstega ja puu all olid ümberringi mõned pingid tehtud. Sealt waatasid nad ka iga päew kõige lusti ja rõõmuga pealt, kuda kõigi rahwaste laewad sisse ja wälja sõitsid ja uhkesti loowisid, ja iga kord kui tulid ehk ära sõitsid, siis reidil wägewaid au- ehk rõõmupaukusid lasksid. Ja kui kaubasellid tahtsid laewale minna ja maalt wälja sõita, siis tulid kodanikud, sellid, naised ja neitsid neid üles Roosiaeda saatma, kus siis halja puu all lahkumisejooki joodi ja lauldi ja tantsiti. Aga moskwalase piiramise ajal tustiti see tore rõõmu- ja lusti-aed ümber ja sai heinaaiaks, ja nüüd on temast tallinlased kraawi ja walli teinud Suure Rannawärawa suure torni ette.


Mõisameeste ettewõtted. Lüübeki laewad wõetakse ära, 1574.
18. juunil tulid mõisamehed oma reduleerist, rööwihimust aetud, jälle wälja ja luurisid ja riisusid Wiljandi ja Põltsamaa ümberkaudseil mail, põletasid külasid ja tapsid palju waeseid talupoegi.

Sel ajal langesid nad ka Põltsamaa alewi peale, pistsid ta põlema ja tulid härtsog Magnuse kojanõuniku Diderik Farensbeckile (Haimrest) ja mõnele teisele kojaperelisele ootamata peale ja wiisid nad ära wangi ja läksid suure saagiga jälle oma reduleeri.

Selsamal ajal wõtsid Rootsi kuninga laewad 16 Lüübeki kaubalaewa ära, mis Narwast tulid ja igasugu kauba ja kalliste nahkadega lastitud olid. Et aga nende laewade admiral wastu hakkas ja mõned rootslased maha laskis, siis said rootslased wihaseks ja lõid sellepärast tema ja mõned teised Lüübeki omad maha. Aga kui teised Lüübeki omad seda nägid, siis sõitsid mõned neist jälle Narwa, mõned kargasid paati ja tulid sellega Tallinna.


Mõisameeste lugu, 1574.
30. juulil aastal 1574, kui mõisamehed oma reduleeris selle rööwiga, mis Wiljandi ja Põltsamaa mailt kaasa tõid, rõõmu jä lusti pidasid, tulid wenelased ja tatarlased, mõnituhat meest, üsna ruttu ja ootamata neile peale, lõid neid palju maha, wõtsid wangi ja said suurema hulga saaki kätte ühes mõisameeste hooste ja sõjariistadega ja tegid nõnda oma wiimatise kaotuse jälle tasa. Pärast seda läksid needsamad wenelased Märjamaa kiriku peale, kuhu palju talupoegi naiste ja lastega warju oli põgenenud, ja lasksid suurtükiga kiriku ukse lahti. Seal kaitsid ennast need waesed inimesed wõlwi pealt ja pääsid ära. Aga kõik oma waranduse, mis neil kirikus oli, pidid nad wenelastele saagiks jätma, mis waenlane kõik omale wõttis ja ära wiis.

Kui wenelased ja tatarlased Läänemaalt ära olid läinud, siis oli mõisameeste lugu halb, sest et nad oma reduleeris mitte päewagi rahus paigal ei julenud olla, ja sellepärast soowisid nad wäga waherahu, aga ei teadnud, kuda seda saada. Wiimaks arwasid paremaks, et nii tugewalt kui aga iial jõuawad jälle wälja lähewad ja nõnda ehk wenelast sunniwad neile rahu andma. Ja et Tallinna raadil oma kodanikkude ja talupoegade pärast, kes nüüd pidid heina ja toitu koguma ja oma taliwilja maha tegema, ka rahu wäga tarwilik oli, siis heitis raat mõisameestega ühte, et kõik ühiselt saaksid loodetud rahu maitsta.

Sellepärast, kui nüüd mõisamehed wälja olid läinud ja oma maal Kuimetsas leeri heitnud, saadeti sinna ka kaks Tallinna raehärrat, nimelt Hinrik Klodt ja Herman Luhr, ja seal kirjutasid nad ühel meelel Paide wojewoodale ja taotasid temalt rahu. Kui see wojewooda nende kirja peale pilgates ja irwitades tagasi wastas, siis oli rahu lootus hoopis nurjas.


Kelle peale ei tohi loota.
Sel ajal õpiti Liiwimaal õigesti mõistma prohwet Taanieli sõna, kes ütleb: Ärge oodake abi würstidelt, sest nemad on inimeselapsed ja ei wõi aidata. Sest see on tõesti nõnda, et liiwimaalased sõja hakatusest peale mõnegi isanda ja würsti peale on lootnud ja wäga on eksinud. Lootsid ju paljud Rooma keisri ja Rooma riigi peale, sest et Liiwimaa wanasti Rooma riigi külge oli kuulunud. Ja paljud trööstisid ennast Taani kuningaga, sest et see mõned paigad Liiwimaal omaks kuulutas ja ka iga aasta oma saadikud moskwalase juurde saatis. Paljud lootsid Poola kuninga peale, sest et temagi mõned paigad Liiwimaal omaks kuulutas. Mõned ootasid abi Saksa meistrilt, sest et Liiwimaa Saksa ordule oli kuulunud, ja weel teistelt isandatelt ja würstidelt. Ja kui moskwalane härtsog Magnust trööstis, et ta Liiwimaa kuningaks pidi saama, siis oli tema peaaegu kõigi liiwimaalaste ainus troost ja warjupaik ja mindi hulgakaupa selle isanda poole. Aga Rootsi kuningas ja ühes temaga ta poolemehed, aadlist ja mitteaadlist, olid härtsog Magnuse meeste silmas need kõige wähemad, ja need, kes härtsog Magnuse poole hoidsid, olid oma meelest paremal järjel kui kõik Rootsi, Poola ja Taani poolemehed ja pidasid neid teisi kõiki õnnetuiks ja alatuiks inimesiks. Ja kui nad nüüd ka härtsog Magnuse walitsusest kahtlema hakkasid, siis otsisid mõned oma troosti ja warjupaika moskwalaselt, kui nende arust kõige wägewamalt ja tugewamalt. Teised jälle lõid Rootsi kuninga poole ja leppisid Rootsi walitsusega Tallinnas ära. Wiimaks, kui Rootsi kuningas Jumala armu läbi moskwalase üle ja kõigi nimetatud liiwimaalaste meele ja mõistuse üle wõidu sai, siis tulid nad jälle igalt poolt kõrgestinimetatud Rootsi kuninga poole, kes wiimases lõpus nende kõige paremaks isandaks sai.


Wiletsus mõisameestega, 1574.
Kui mõisamehed Kuimetsa leeris Paide wojewooda wastuse ja otsuse kuulda said, läksid nad jälle rööwi peale, ja kui nad Kuimetsa ümbruse kõik olid ära rüüstanud ja lagedaks söönud, siis läksid Uuemõisa, ja asusid sinna jälle leeri ja pidasid rüüstamist ja laastamist, mitte palju paremini kui wenelased ja tatarlased, kes sest paigast sagedasti on üle käinud, siiski neid waeseid inimesi nii üsna paljaks ja tühjaks pole teinud, kui seda Saksa mõisamehed selle ühe käiguga tegid. Seega siis ei saatnud nad tähendatud rööwimisega muud midagi korda, kui et Paide wenelastele Tallinna maad ära ja kätte andsid. Aga waeste wiletsate inimeste ohkamine ja kisendamine tasumise järele ei kannud ka mitte wähe wilja nende wastu. Sest oma reduleeris Haapsalus, Koluweres ja Lihulas kisklesid nad wastastikku igapäew nagu koerad ja tapsid üksteist, ja ka wenelased lõid palju neist maha ja wõtsid wangi, rääkimata teistest hädadest ja nuhtlustest, mis nende peale käisid.


Rootslaste õnnetus Narwa all, 1574.
Aastal 1574, sügisel, jooksid Rootsi kuninga sõjalaewad Narwa moskwalast kiusama. Aga seekordki ei tahtnud asi siin mitte paremini õnnestada kui teiste käikude ja plaanidega. Sest kui nad Narwa all reidil olid, tõusis hirmus tormituul, mis laewad laiali wiis, ja lõi admirali randa ja pea kõik rahwas laewas sai hukka, kelle seas ka üks aadlimees Meisseni maalt ühes oli, nimega Antonius Ploch, kes elusalt moskwalase kätte sattus ja pika wangipõlwe järele Narwas üles poodi.


Rootsi-Taani läbirääkimised Padises, 1574.
Selsamal ajal saatsid Saaremaa walitsejad Kuressaares mõned komissaarid Padisesse Rootsi walitsejatega Tallinna linna ja kogu maa hea käekäigu pärast läbi rääkima. Tallinnast läksid ka kaks Rootsi walitsejat Padisesse Kuressaare omade arwamist kuulma, nimelt Karl Hinrichsen (Kankasest) ja Hans Berentsen (Forest) ühes kahe raadisugulasega, nimelt Peter Möller’i ja Herman Luhr’iga. Seal teadustas Johan Uxel (Mentzist) Tallinna härradele muu seas ka selle punkti: et tema on Taanimaal olnud, kus ta ka üht Rootsi saadikut on tähele pannud, keda Taani kuningas on küsinud, kuda sõda Liiwimaal läheb. Olla kuulda, et Rootsi kuningas ühe maja teise järel ära kaotab. Ja kui Rootsi kuningale sest kasu tuleb, siis tahtwat tema ise oma kulul ühe saatkonna Moskwa läkitada ja rahu muretseda. Selle peale ei ole Rootsi saadik midagi wastanud ja ka kuningat mitte tänanud, mida kuningas wäga imeks pannud ja mis teda ka suuresti pahandanud. Sellepärast olla tema nõu, et Tallinna omad kohe Taani kuningale kirjutaksid, et tema neile rahu ehk waherahu moskwalaselt püüaks saada. Sest Taani kuningal olla moskwalasega igawene rahu ja olla rahukirjas ka öeldud, et mis Taani kuningal Liiwimaal käes on, see pidawat temale jääma, ja mis ta weel Liiwimaal edaspidi peaks kätte saama, see pidada ühes igawese rahu alla käima ja jääma.


Rootslaste tüli mõisameestega, 1574.
25. oktoobril tuli härra Hinrik Klaussen märksa waraga, mis eelminewal suwel Lüübeki omadelt ära oli wõetud, Tallinna mõisamehi sellega rahustama, et Läänemaa majad, mis neil pandiks käes olid, Rootsi kuninga käest mitte ära ei läheks. Seda wara ei tahtnud suurem hulk mõisamehi mitte wastu wõtta, sest et sellega neid mitte ei wõidud täiesti ära maksta. Aga siiski tahtsid seda arwe peale wastu wõtta selle tingimusega, et kui härra Hinrik Klaussen neile moskwalaselt waherahu wõib saada, mida aga härra Hinrik Klaussen neile mitte tõotada ei wõinud. Sellepärast ei tahtnud nad ka sest warast midagi wastu wõtta, waid katsusid mõnda teist isandat leida, kellele nad Läänemaa majad wõiksid ära anda. Aga rittmeistrid ja mõned wähesed mõisamehed wõtsid seda tõrkumata wastu, misläbi nende wahel suur tüli ja lõhe ja suur lahkuminek sündis. Seal ei tahtnud nende kuus rittmeistrit äralangenud mõisameestega mitte nõusse heita, waid tahtsid wäheste hulgaga Rootsi kuningale, oma isandale, truuks jääda. Wiimaks tõstis üks rittmeistritest, nimelt Hans Wachtmeister, lipu püsti ja kutsus need mõisamehed, kes oma isandale truuks on jäänud, aadlist ja mitteaadlist, oma- ja wäljamaalased, oma lipu alla. Hertwich Leidebuhr seati temale leitnandiks ja Maurits Wrangel (Idawerest) lipumeheks. Need mõisamehed pidasid ennast terwe sõjaaja hästi ja on ühes Rootsi mõisameestega Liiwimaale palju head kasuks teinud.


Riiglased püüawad Tallinnat Poola alla saata, 1575.
Aastal 1575 saatsid kastellaani omad Riia stiftist oma kirjutaja Tallinna selle püüdmisega: nemad olla kuulnud, et Tallinna omad suures mures ja hirmus on moskwalase pärast ja ka kõigist on maha jäetud; seepärast arwawad nemad heaks ja kasulikuks, et nad ennast Poola krooni kaitse alla annaksid. Ja kui seda tahawad teha, siis katsugu moskwalase juures nii toimetada, et tallinlased wiieaastasest waherahust ühes leedulaste ja poolakatega osa saaksid. Aga niikaua kui raat aru pidas, mis wastust selle peale anda, tuli kuri sõnum wenelaste tulekust.


Mõisamehed müüwad Läänemaa Taanimaale. Wenelased kutsutakse appi, 1575.
Aastal 1575, 12. jaanuaril, tulid mõned komissaarid, kelle hulgas Klaus von Ungern, Kuressaare asewalitseja, peamees oli, Läänemaale Haapsalusse Haapsalu, Koluwere ja Lihula maja pärast Taani kuninga poolt mõisameestega sobitust tegema. Sest neid majasid tahtsid nimetatud mõisamehed Rootsi kuninga käest lahti saada ja mitmed neist olid neid juba härtsog Magnusele lubanud ja tõotanud. Sellepärast tuli Klaus von Ungern wahele.

22. jaanuaril tulid hirmsad sõnumed moskwalase tulekust Tallinna ühe ustawa talupoja läbi. Peale selle tuli ka kindel teadus, et kõik Paide wenelased Rakweresse suure hulga poole on läinud, mis hulk pea kaks nädalat paigal seisis, nõnda et mitte kindlasti teada ei saadud, kuhu käik pidi minema. Ja kuna wenelased nii kaua wiiwitasid, arwasid Tallinnas paljud, et nemad on üle mere Soome läinud, mispeale waesed talupojad nii julgeks läksid, et mõned hoolimata meelest, mõned aga loomatoidu puuduse pärast ühes naise ja lastega jälle hulgakaupa maale tagasi läksid.

25. jaanuaril jätsid Rootsi omad mitmekordse läbirääkimise peale Haapsalu, Lode ja Lihula maja Klaus von Ungeri kätte, kes nad Taani kuninga Frederik II poolest ja tema nimel wastu wõttis selle tõotusega, et ta neile kõik nende saamata palga tulewaks jaanipäewaks ära maksab ja neile waheajal moskwalaselt ka rahu nõutab.


Wenelased Tallinna juures, 1575.
30. jaanuaril, kolmandal pühapäewal enne tuhkapäewa, enne lõunat jutluse ajal laskis waenlane ennast Tallinna all näha suure wäega, kellest üks osa päewa otsa tallinlastega pisikesi taplusi pidas ja suurem hulk Hirwodest peale pealpool Kiwimäge linnast mööda nagu mesilasepere üle järwe Järwekülasse läks ja Treidensbuschis leeri asus, tugew penikoorem teed linnast. Selsamal päewal põletasid nad ümberkaudu, ei heitnud armu ka Pirita kloostri eluhoonete peale ja wiisid pealegi kloostrineitsid ära wangi, mida waenlane enne iialgi polnud teinud. Sel päewal tuli wenelane ka neile talupoegadele kaela, kes hiljuti hoolimata julgusest ja loomatoidu puuduse pärast oma loomadega linnast maale olid läinud. Aga Tallinna omad tegid omale suurt kahju ilma-asjata: lõhkusid oma aiad, küünid ja eluhooned wäljaspool linna maha, ka kõik kalameeste majad, ja mida nad rutuga maha kiskuda ei saanud, see pandi põlema ja põletati ära, sest et kardeti piiramist tulewat.

31. jaanuaril hommiku wara tuli üle 1000 wenelase ratsa linna alla ja pidasid pisikest taplust. Waheajal tõusis terwe leer üles ja läksid minema ühes järelwäega, et tallinlased kraamikoormaid ei saaks ära wõtta. Kui nad nüüd kõik ära olid läinud, siis jooksid talupojad linnast leeri ja tõid palju härja päid, mis wenelased ära olid wisanud, linna omale söögiks, peale selle palju härgade nahku ja iseäranis palju hobuste nahku, mis tatarlased seal olid tapnud ja liha pooltoorelt ära õginud.


Wenelaste luurikäik, 1575.
Siis läksid wenelased ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalusse ja laastasid tee peal hirmsasti kõike Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga, lõid inimesi maha ja wiisid neid palju wangis ära. Ja ehk küll wenelane ennegi sagedasti neist paigust oli üle käinud, ei olnud ta seda siiski iial nii hirmsasti teinud kui seekord. Sest Kõigewägewam Jumal oli sellele maale ka karistuseks saatnud, et sel talwel wäga wähe lund oli tulnud, mispärast wenelased ja tatarlased igale poole kohe juurde ratsutasid ning ühestki teest ei küsinud ja mitte ainult külasid ja maid mööda, waid wõsast ja rägast ja padrikutest läbi, ja ajasid huntisid ja karusid ja igasugu metsloomi lagedale wälja ja nuuskisid nõnda inimesi ja elajaid. Sel teel olid Jumala ilm ja tuul ja kõik elemendid nende poolt ja ei mälesta ükski inimene maal, et sel aastaajal nii wähe lund oleks olnud kui seekord.

Edasi läksid nad Haapsalu peale ja pidasid mõisameestega, kes nüüd taanialused olid, pisikest taplust ja läksid nõnda seekord mööda. Aga järgmisel päewal tuli neid suur osa jälle tagasi ja pistsid öö ajal mõned majad alewis põlema. Hommiku eel langesid mõisamehed jälle majast wälja ja läksid suure julgusega liiga kaugele, kus neid mõned maha löödi ja üle 30 wangi wõeti, kes Moskwas armetult ära hukati. Selsamal ajal, kui teised mõisamehed jälle Haapsalusse pidid tagasi pöörama, tõusis seal lossi wärawa ees nii suur hirm ja tungimine, et mitu tugewat meest suures rüsinas ja hirmus surnuks pigistati.

Selsamal korral laastasid wenelased ja tatarlased Haapsalu, Koluwere, Lihula, Padise ja Wigala maid ühes Saare, Hiiu, Muhu, Wormsi ja Noarootsi saartega, wälja arwatud Kuressaare maakond, üsna haledal kombel ja rööwisid aina hobuseid ja inimesi; härgadest ja lehmadest nad suurt ei küsinud, sest et neid mitte nii ruttu ei saanud kaasa wõtta. Kui nad nüüd nimetatud kohtades oma tahtmise olid täitnud, läksid nad ruttu ära Pärnu neid maid seal ümberkaudu läbi luurima ja põletasid Wana Pärnu ühes kirikuga maani maha. Siis kartsid Uue Pärnu kodanikud wäga piiramist tulewat ja pistsid sellepärast kõik eluhooned linna all ise põlema ja põletasid maha. Aga kui wenelased ühe öö mitte wäga kaugel Pärnust aset olid olnud ja mõned Saksa laewad ööse Pärnu all ära põletanud, läksid nad järgmisel päewal Pärnust mööda rutuga ära Salatsi ja teiste kohtade poole, said palju inimesi kätte, lõid maha ja wiisid ära wangi. Siit wõib kastellaani omade wiieaastast rahu näha, miska nad Tallinnat tahtsid meelitada. See tõbi, mis tallinlastel küljes oli, oli neil enestel ligemal kui nad arwasid.


Härtsog Magnuse pakkumine Tallinnale, 1575.
Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 15
  • Büleklär
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4333
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1803
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4333
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1334
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4309
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1443
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4224
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1565
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4424
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1725
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4389
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1693
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4554
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1677
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4388
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1628
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1548
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4384
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1701
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1631
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4401
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1702
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4420
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1544
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4379
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1635
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4291
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1617
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4419
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1574
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4237
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1623
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4359
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1680
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4466
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1643
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4257
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1548
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Liiwimaa kroonika (Leetberg) - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 4229
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1743
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.