Külmale maale - 12

Süzlärneñ gomumi sanı 4371
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2085
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Jaan sammus pikkamisi Naarikwere metsa poole, mille tõmmu-rohekas ladwastik udu palistuse päält eemalt silma paistis. Noor mees wahtis tihti tagasi, wahtis siin ja sääl seisatades ringi, kuni ta wiimaks, kui pimedik juba kaunis tihe, metsa äärde jõudis. Siin pööras ta suure tee päält paremat kätt lepiku- ja sarapikuga läbi wõsunud kuusiku sisse.

Teraselt rada wahtides, puid silmitsedes, sammus ta targu edasi — ikka sügawamale sala sosistawa waigu-lõhnaga täidetud metsa sisse. Mõnes kohas seisatas ta ja pidas aru; siis wahetas ta rada ja nihkus rohkem paremale wõi pahemale külge. Korraga kiirestas ta käiku ja astus nähtawa kindlusega otse edasi, kuni ta ühe wana, jämeda pool-õõnsa puu ette seisma jäi.

Weel kord waatas ta ringi ja kuulatas. Sügaw waikus ja udune pimedik ümber ringi. Jaan laskis põlwili ja sirutas käe sügawale õõne puu sisse. Ta kobas sääl weidikene ja tõmbas siis mitmekordselt riidenartsude sisse mähitud pakikese wälja, mille ta ruttu oma põue-taskusse pistis.

Siis pööras ta koju poole tagasi. —

Juba lähemal päewal wõttis Jaan linna-kolimise ette. Ta oli oma wähese wiletsa kraami, mis ta Wõsu talu rehe-alt hunikust leidnud, kas wõlgade kustutamiseks ära andnud wõi kopikate eest ära müünud. Palgatud hobune wedas terwe kodakonna ühes kimpu seotud riidehilpudega linna, kus esimene öö ühe trahteri hoowi pääl mööda saadeti, kuni Jaan järgmisel päewal tillukese korteri kaugel alewis üüris… Lehtsoo kogukond oli rõõmus, et toidetawatest waestest ja jälle ühest wargast lahti sai. —

Weel selsamal päewal, kui ta uude korterisse sisse asunud, käis Jaan Wirgu Anni tädi juures. Sääl kuulis ta, et Anni juba teenistuses. Ta saanud ühte kaupmehe-perekonda kaunis hää koha. Pühapäewa tagant olla tal prii päew; siis käia ta tädi waatamas. Ta käskinud Jaanile, kui see ilmub, terwiseid öelda ja teda tädi juurde oma adressi jätta. See sündis siis ka, ja juba lähemal pühapäewal ilmus Anni kui kallis külaline perekonda, kus teda liigutatud rõõmuga wastu wõeti.

Nende meelest oli, kui algaks neile uus õnnelikum elujärk. Miks ei pidanud kõik wiimaks hääks minema? Miks ei pidanud saatus kord kõik tumedad pilwed nende päält laiali puhuma ja päikest ometi paistma hakata laskma — hoolimata kõigest, mis sündinud?

Jaan oli linnas ehituste juures tööd leidnud. Ta oli wirk, kaine tööline; ta oli terane, ustaw mees, kellest iga tööandja lugu wõis pidada. Miks ei pidanud tal aega mööda korda minema, teiste wäetimate ja wähem õnnelikkude seast ülemale kerkida, neid kõrwale tõugata ja kõigile eluraskustele kord jalga turja pääle suruda?

Läheb see tal aga korda, jõuab ta elulaenetes oma suurema wõimu ja parema osawuse abil paljudest teistest ujujatest mööda; saab ta mõne saarekese kindlaks pinnaks jalge alla — miks ei wõinud ta siis kätte saada, mis ta süda weelgi ihaldas? Näituseks mõrsjat.

Kui kaua tahtis Wirgu Andres nende ühendusele wastu panna, Jaani muudetud elujärge nähes, tütre kõikumata meelt tundma õppides, tema alalisi palweid kuuldes? Läheb aega, mis läheb — aasta wõi kaks, — mis sellest? Pää-asi ainult, et lootus kerkib, et pööre õnne poole edasi kestab. Ja Jaan wõttis enesele kindlaks nõuuks, tegi omale ainumaks ülesandeks ja elu-otstarbeks, selle eesmärgi poole püüda. Ja nad oliwad nii õnnelikud selles ilusas unenäos. Nad oliwad rahul sellega, mis neil praegu käes, nad tõotasiwad teineteisele katkemata kannatust, kui õnn aeglane tulema, nad rõõmustasiwad ainult oodatawa hää lõpu üle.

Kuid kibe, järelandmata elu käib iseteed. Ta ei küsi üksikute soowide ega lootuste järele; tal on iseendal oma sihid ja eesmärgid, nagu tal sammumiseks oma üleüldised, hulkade kohta makswad tingimised on. Elu ei küsi selle järele, kas ta mõnele üksikule ülekohut teeb ja teisele ilma teenimata palka pakub. Ta edeneb sinna poole, kuhu wägew, üleüldine woolus teda weab.

Lühike oli Jaani ja Anni õnnelik lootuse-aeg.

Üksainus raske rahepilw murdis maha, sõtkus porisse terwe rohelise, päikese-paistese orasepõllu. Oh, see oleks wõinud sündimata jääda, kõik oleks wõinud hääks saada, terwe lugu armsa, lepitawa, südant soojendawa päätükiga lõppeda! Aga ei wõinud. Soowid — mida tähendawad soowid? Kes ei oleks harjunud soowisid maha matma. Matke nad maha ja lootke uuesti edasi — see on ainus trööst…



Piiwamäe naabriwallas, Mulluksel, elas keskmise suurusega päriskoha omanik Joosep Wahi, kellest küll teati, et ta oma maksude õiendamisega kehwade aegade mõjul tihti kitsikuses oli, keda aga üleüldiselt auusaks, korralikuks meheks peeti. Suurt tähelepanemist äratas siis naabruses lugu, et polizei tema majast hulga warastatud kraami leidnud ja päälegi hää osa sellest kaubast, mis märzi kuu lõpul Piiwamäe kaupmehe Juhan Leegi poodist oli warastatud.

Joosep Wahi sulane oli purjus pääga mõne sõna pillanud, mis kahtlust äratas. Asi puutus polizei kõrwa, talu wõeti läbiotsimisele ja — saak oli käes. Leegi kraami ei leitud küll enam terwelt eest, selle wasta aga mõnda wõõrast, mille omanikud warsti leiti. Säält tuli nähtawale uut sitsiriiet pakkide kaupa, rättisid, saapa-nahku, suhkrut, kohwi; siis kodust riiet, liha, mett, waha ja mõndagi muud, mis talude aitadest pimedamatel aegadel ära kadunud. Ka raha leiti kaunis summake, mille kohta peremees kindlamat tunnistust ei wõinud anda, mille eest ta tema sisse wõtnud. Piiwamäe kraam tunti kõige ennemalt ja kõige selgemini ära.

Joosep Wahi oli wissisti weel wilumata oma ametis. Wähemast oli ta nii nõrk — wõi nii tark — et ta juba esimesel ehmatuse-kohmetusel, wähese puiklemise järele, wargad üles tunnistas, kelle saaki ta hääde sõnade ja tulusa tasu eest warjanud ja müütada aidanud. Pikem salgamine ei oleks ka midagi aidanud, sest ta enese naene, kellega ta riiurikast abielu pidas, ja hirmunud sulane, kes terwe õnnetuse talle kaela toonud, andsiwad liig selged tunnistused niihästi wargate kui ka terwe asjaloo kohta. Nelja meest tunti kui warastatud kraami toojaid wõi kui inimesi, kellel ta kohta pärimise-õiguseid nähtud olewat. Need oliwad tuntud kelmid Kaarel Lind ja Juhan Melberg; siis keegi Hans Mutsu, kes wiimasel talwel siin pool liikumas olnud ja mõlema esimesega sõprust pidanud, ning — Jaan Wapper Lehtsoo wallast, keda Joosep Wahi sulane kui oma leeriwenda näost ja nime-pidi tundis. Juba polizeilik ülekuulamine tegi selgeks, et Kaarel Lind ja Jaan Wapper 24. märzi öösel kraami hobusega Wahi talusse oliwad toonud. Mõlemad teised oliwad lähematel õhtutel, kas üksina wõi selle ja teisega seltsis, ilmunud ning endid „osameestena“ tunda andnud. Sulase suu oli aegsasti hää plaastriga kinni pitserdatud. Warastatud rahasumma oli muidugi jaotamise läbi mitmesse harusse sattunud ja polizei eest esiotsa osawasti peitu pandud. Nüüd oli siis Piiwamäe waraste arwust üks puuduw käes — Hans Mutsu, kuna see, keda kohus ühe agara tunnistaja eestkostmisel juba süüst wabaks mõistnud, siisgi lõksu oli langenud. Mitu uut kaebealust oli ühtlasi juurde ilmunud — kõige päält Wahi peremees naese ja sulasega.

Kawalasti küllalt oliwad kelmid oma saagi warjaja wälja walinud. Kellele tuli meelde peremehe, päriskoha omaniku, päält näha nii auusa ja laitmata nimega mehe juurest, nagu Joosep Wahi, Piiwamäe suurt wargust minna otsima? Mitte prügikest terwest kraamist ei olnud nad popsi-saunadesse wõi kõrwalistesse kõrtsidesse pannud. Peremehe nimi juba hoidis otsijaid Wahi talust eemale, sulgus nende silmad kinni, kustutas kahtluse ära. Kuda ja kunas nad kitsikuses elawa mehega ühendust saanud sobitada, et teda eneste kullatud wõrku meelitada — kes teab? Suur algaw prozess saab selle ja mõne muu asja pääle walgust heitma. —

Kui seadusekäsi Jaani ta õnneunenäost tuli tabama, wahtis ta nagu surija oma wana emakese otsa. Ta ei teadnud, mis waheajal wäljaspool sündinud, aga aimdus, mis ta hingest läbi lõikas, oli wälgu walguse sarnane, mille sähwiwal paistel ta terwet kohutawat sündmust nägi.

Ta oli kui halwatud polizei-ametnikkude ilmumisel. Ta ei kostnud ühegi küsimise pääle. Ta enese tardunud pilk aitas neid juhtida, kui nad ta pisukesest korterist kurjatöö jälgesid hakkasiwad otsima, kui nad ta pühapäewa-kuue warnast wõtsiwad, selle woodri lahti lõikasiwad ja säält wiiekümne rubla ümber paberiraha wälja tõmbasiwad. Ta ei kostnud, kust ta selle raha saanud. Ta pööras hirmunud emakese eest näo nurka ja ootas ainult silmapilku, mil teda siit ära wiidaks.

Otsas kõik, kõik otsas!

Ja kui ta ametnikkude wahel üle majahoowi sammus, surus ta mõlemad käed kõrwade ette, et seda hädakisa ei kuuleks, mis talle laste suust järele kajas, ja ema wiimast kiljatust mitte…

Talle tuli ka ta wapper päästja meelde, kes teda walewandega iseenese ja ilma ees püüdnud puhtaks pesta. Kuda saab selle langemine kõrgetelt õnnepilwetelt olema! Mida peab see noor, ilmasüüta hing siin ilmas weel uskuma, kui teda nii kaljune usk pettis — nii nurjatult pettis? Kuda saab tema käsi käima waletunnistuse süü pärast? Kas neid ühe katuse alla wiiakse, ühesugusesse häbiriidesse pistetakse — selle seltskonna sekka, mille pääle mõteldes inimese ihukarwad püsti tõusewad? Tema, see noor, arg, puhas hing, kellel oma eksitusest ja selle suurusest õiget aimugi ei wõinud olla — tema wangikojas raske kaebtuse all, kibe karistus ähwardawas!… Otsas, otsas ka tema noor elu, kadunud iga tulewik, lahti ainult rada hukatusse…

Kui Jaan wangi-hoonesse oli jõudnud, langes ta uimaselt nurka pingi pääle maha. Teda toibutati külma wee abil nõrkusest, kuid iga wastuse jäi ta ametnikkudele mõneks ajaks weel wõlgu.

Selsamal puhul oli prokuror Anna Wadi lasknud üles otsida ja walewande süüdistusel ülekuulamisele tuua.

See imelik tütarlaps tõendas ikka weel, hoolimata kõigist päikese-selgetest wastu-tunnistustest, et ta omal ajal kohtu ees õigust rääkinud. Ta ei tahtnud kõige päält mingi hinna eest uskuma jääda, et Jaan Wapper kusgil wargil wõiks käinud olla. Kui talle wiimaks selgeks jõuti teha, et kaebealune terwel warguse-öösel Lehtsoo wallast, Wäljaotsa saunast ja Wirgu talust paarkümmend wersta eemal olnud, sel tunnil sääl, sel tunnil tääl — hüüdis tüdruk otse wihaselt:

„Ja kui ta meil ei olnud ja kodus ei olnud, siis ei olnud ta wargil ka mitte — seda ei suuda Jumal taewasgi tõeks teha.“
italki

„Ja miks te’ seda ei taha uskuda?“

„Selle pärast, et mina seda siis ka teaksin; ta oleks mulle kõik öelnud, ma oleksin tema näost juba kõik ära näinud.“

Ja tüdruk jäi oma lootuses kindlaks, et tõde warsti päewawalgele tuleb, kui aga kohus asja hoolega järele kuulab.

Waene laps! Aeg tuli, mil ka tema pidi uskuma hakkama, mil tõde talle oma armuheitmata wasaraga uimastawaid hoopisid pähe andis, kus ta ära nägi, et ilmas ja elus saladusi ette tuleb, mille põhja iga kerge-usuline tütarlaps ei suuda tungida. Jaan waras, kurjategija, just niisamasugune alatu inimene nagu Kohi-Kaarel ja Kõwerkael, mitte tolli parem! See tõde pidi ka tema ajusse ja põue mahtuma; on ju sääl ruumi küllalt, kui elu ise neid pingutab ja paisutab…

Anni meelest oli ka wiimse silmapilguni see mõte arusaamata, talle pähe mahtumata, et ta mingit kurja teinud, mispärast teda wõidaks wangi panna, päris kelmide ja kurjategijate hulka heita. Ja kui see ilmseletamata hirmus ime siisgi sündis, kaotas ta tükiks ajaks nagu oma senise inimliku tunde-ilma, oma mõtlemise- ja otsustamise-wõimu iseenese, oma ümbruse, terwe ilma üle. Ta meelest oli, kui wiibiks ta elusalt hauas wõi ilmlõpmata, wiirastustega täidetud unenäos. Ta ei söönud ega maganud; ta aju ja terwe keha üle oli tume, hämar uimastus heitnud. Ta nägi nagu läbi udu oma ümbrust, kuulis hääli, mis ta kõrwu puutusiwad, nagu kaugelt teisest ilmast ja nägi oma kaaslaste nägusid nagu nõia-peeglist, neid tondikujudeks pidades.

Pikkamisi, pikkamisi hakkas ta kõigega harjuma, hakkas ta mõistus selgima, seletust ja otsust andma. Ta seltsilised äratasiwad teda ta pikast uimasest unenäost. Nad kiilisiwad talle oma toorustega mõtte pähe, et ta wangis istus. Teda piinati ta tuimuse pärast, mida kas lolluseks wõi uhkuseks peeti. Talle õpetati wangielu, mille sisse ta nagu pilwest langenud, ta õigetest külgetest tundma. Ta pidi ülbusi ja toorusi kuulma, millest tal ennemini wähem kui aimdus puudunud. Teda pilgati ja wintsutati, teda waewati ja pigistati. Nad katkusiwad ta juukseid ja näpistasiwad ta ihu siniseks, kuni ta nii kaugele elusse ärkas, et ta wastu hakkas panema, et ta neid wähegi mõistma, nendega kui murdjatega ühes hulguma hakkas, kui ka wastu tahtmist, silmakirjaks, et neilt rahu saada, neid arwama panna, et ta ise nende sarnaseks ja wääriliseks saanud.

Tõesti, kui ta kauemini nende sekka oleks jäänud, selle kitsa, tühja, pruuniks wärwitud surnukirstu sisse, milles tooruse-pori tal suu ja silmad kinni mattis, teda iseenese ees nagu haisema pani, ta mõistust ja puhtusetundmust wägiwaldselt kahandas — tõesti — ta aimas seda umbkaudu — ta oleks siin pikkamisi sellekssamaks saanud, mis need teised kõik oliwad, — ta oleks hukka läinud ihu ja hingega…

Ta mõtles ühte lugu Jaani pääle, oma isa pääle. Missuguse näriwa waluga oli ta seda esimesel ajal teinud! Aga ka needgi elawamad tundmused muutusiwad siin hukatuse-hauas tumedateks, umbseteks kipitusteks, mis ikka kaugemale nihkusiwad, ruumi tehes uimasele töntsusele. Ta oli ahastusega walusat küsimist weeretanud: mis saab minust enesest? Aga ka see hirmuhüüe hakkas ta hinges raugema, muutus aeglaseks, tumedaks ägamiseks, millel enam weristawat okast ei olnud. Wängelt haisew kihwti-õhk, mis teda ööd ja päewad piiras, kustutas ta pääst mõtted, ta rinnast tundmused — muutis kõik ühiseks uimaseks windumiseks.

Jaani käsi ei käinud paremini.

Tema tundis juba wangipõlwe esimesest proowi-ajast. Kuid see oli liig lühikene olnud, kui et teda ta korteri-osalised oma täis-õigusliseks seltsimeheks oleksiwad pidanud. Tema wärskus ja töntsus, ta kurbtus ja lein äritasiwad neid. Nad hakkasiwad teda õpetama, koolitama, harjutama. Kui ta wastu puikles, siis ülendas see ainult nende nalja, õhutas neid ikka parematele toorustele. Teda piinata oli nende ainus ajawiide, lõbu ja meelelahutus. Mida meeleheitlisemalt ta nende käes wingerdas ja siputas, seda suurem oli nende rõõm. Nad waewasiwad teda kehalikult ja hingelikult, ning piinamiste wäljamõtlemises oli üks ikka nõuukam ja leidurikkam kui teine. Kauem kannatamine, wastupanemine ja enesekaitsmine oli siin wõimata. Wärskus ja süütaus oli neil wihatud. Kes nendega tahtis elada, pidi — kui ka esmalt silmakirjaks — nende õpetused wastu wõtma, nende mõtte-wiisi, kombed, arwamised omandama ja selle poolest walju eksami alt läbi käima. Ja kes ei oleks seda teinud? Teisiti polnud ju wõimalik. Nende piinamist poleks keegi wälja kannatanud. Jaan palus alla, kui tal paar korda jalataldu metsalise wiisil oli peksetud ja talle puupindusid sõrme- ja warbaküünte wahele torgitud. Ta hakkas nendega kaasa toorustama ja püüdis nende eksamisid hiilgusega läbi teha…

Ka tema kaotas siin murdjapesas esiotsalise põlewa südamewalu wiimaks tuimusele. Mõtted ema, laste ja mõrsja kohutawa saatuse pääle sulasiwad kokku nagu tuhmiks, ihulikuks põdemiseks. Ta püüdis nende pääle ikka weel mõtelda, aga ta kurnatud hingeolu ei lasknud mingit mõistet ega tundmust wiimaks enam kujuneda, walitsewaks saada. Ta elas nagu kidura taime elu.

Nõnda jõudis wiimaks suur kohtupäew kätte. See tõi waheldust, tõi elule uue, kindlama järgu. Jaanil oli Anni wangis-olemine kergesti saadud teadete järele tuttaw; ta kuulis wiimaks ka, et nende prozessid ühel ja selsamal kohtupäewal harutamisele wõetakse. Wõib olla, et ta teda mööda minnes nähagi saab. Ta ei saanud isegi aru: igatses ta, wõi kartis ta seda.

Lühike ja ladus oli prozessi käik seekord.

Kui Kaarel Lind ja Juhan Melberg endid ikka weel süüdlasteks ei tunnistanud, siis tähendas see wisa kinnihoidmist wilunud kelmide põhjusmõttest, asja wiimse silmapilguni segada, lootes, et ehk mõnest tumedast punktist neile ikka weel kasu tuleb; karistuse kergitust ei olnud ju nii hilisest süütunnistamisest ometi enam oodata. Ja kui Jaan Wapper nende eesmärgi järele tegi, siis mõtles ta ainult seltsimeestele omal ajal antud tõotuse ja nende õpetuse pääle, järelandmata salata, see olewat kõige targem tegu igas süü-asjas; wahest kartis ta ka weel piinasid, mis teda wangikojas ootasiwad, kui sääl ta nõrkus tuttawaks saaks; see oleks ju kõige kurjem näitus olnud, kui wähe sääl läbi tehtud kool temasse jõudnud mõjuda.

Iga salgamine oli siin asjata suukulutamine. Asjaseis oli juba liig selge, tunnistused liig mahasuruwad. Kõik punktid rääkisiwad iseeneste eest.

Selgelt ja siledalt kooris kohus terwe, esiotsa kaunis keerulise süüasja paljaks, kõigile nähtawaks. Sääl seisiwad neli warast, kes ühisel jõuul, ette ära peetud plaani ja pikemate ettewalmistuste järele, nõuuks oliwad wõtnud majas, mille elanikkusid nad teadsiwad kodust eemal olewat, murdwargust korda saata. Nad wõisiwad kindlasti arwata, et majasse hoidjaid jäetud, aga nad lootsiwad neist ähwarduste wõi wägiwalla abil jagu saawat. See läks neil ka täiesti korda. Nad saiwad püütud saagi kätte. Kolm meest warastest on wilunud, enne karistatud kurjategijad. Neljas, sinnamaani laituseta elukombetega noor mees, oli alles hiljuti nende wõrku ja nende mõju alla sattunud, osalt suure waesuse sunnil, millesse ta haiguse ja muude wastikute elu-olude tõttu oli sattunud. Wargad on oma saagi warjaja juurde peitnud, keda nad hää tasuga oma nõuusse meelitasiwad, ühtlasi ka teiste nägijate waitolemist ära ostes. Warastatud kraamist on suurem osa kätte saadud, rahast aga ainult 52 rbl. ühe warga juurest; teised on oma oma osa wissisti juba ära raisanud. See oli asja tuum.

Kui Jaan pärast terwe harutamise pääle tagasi mõtles, oli kõik ta meelest nagu udune unenägu. Ta ei mälestanud enam õieti, mis ta sääl näinud, kuulnud, wõi mis ta ise rääkinud. Ainult mõned näod oliwad tal meeles: Kaarel, Juhan ja Hans, ta endised seltsimehed, siis Joosep Wahi, leeriwend Jüri Muhk, Juhan Leegi sulane ja tüdruk. Ja ta kõrwus kumises ainult tõlkija hääl, kes kohtulistele, nende seas ka temale, kohtunikkude küsimisi emakeelde ümber pani.

Jaan ärkas oma tuimusest alles siis korraks, kui talle päältkuulajate-ruumist äkitselt walus nool südamesse lendas: ta silmas sääl oma waest ema mõlema lapsega. Kai istus lössis ja küürus, arg ja hirmunud nagu tagakihutatud hirw, kusgil pingi-otsukese pääl ja tema ees seisiwad Mikk ja Mann ja wahtisiwad oma ilmasüüta lapsesilmadega täis ärarääkimata auukartust weripunase kohtulaua, suurte, särawates raamides keisripiltide ja kõnelewate kohtuherrade poole.

Jaan tundis enesel nagu hinge palawalt kurku tõuswat. Ta surus pääle kippuwaid pisaraid kõigest jõuust tagasi. See nähtus sääl jäi talle surmani meelde.

Kui wanaks on emake selle lühikese ajaga jäänud? Tõesti, ta juuksed on kõrwade ümbert hallid — esimest korda näeb seda Jaan. Ja kui hauakarwa on ta kortsus palg, kui nõdralt wahib ta kaebaw silm! Riiete poolest on ta kerjaja. Ja narus ja nadis on ka mõlemad lapsed. Nad tuubiwad endid hunikusse kokku, nagu kardaks nad iga inimese poolt, kes nende lähedal, tõrelemist, urjutamist ja ärakihutamist: on nad ju kerjajad, õiguseta inimesed — linnud oksa pääl. Emakese wärisewad käed hoiawad kaitstes ja warjates laste ümbert kinni — ta ainus wara ilma pääl weel, ta ainus nii kurb rikkus! Sest see sääl, see mees hallis wangirüüs, kes nende endine toitja ja ainus kaitsja oli, on neid maha jätnud; tal ei olnud jõudu wõi osawust oma ülesannet täita. Sest targad inimesed ütlewad ju, et see, kes elu wõitluses langeb ja hukka saab, seejuures ise ja ainult ise süüdi oli. Leiba on ilmas küllalt, kõigile küllalt; kes puuduse üle kaebab wõi wõõra wara järele käe wälja sirutab, on wäeti käpard wõi laiskleja.

Jaan ei tundnud iseäralist põnewust, kohtu-otsust oodates, niisama wähe märkas ta ehmatada teda kuuldes. Ta kolme seltsimehe nimed puutusiwad talle kõrwa, millele juurde lisati: „Kõigi seisuse-õiguste kaotamisega Siberi-maa kaugematesse kohtadesse asumisele;“ — siis nimetati teda ennast, ta õiguste kaotamist ja Siberimaa ligemaid kohtasid. Teiste kohta räägiti wangiroodust ja wangistusest pikema ja lühema ajaga… Seejuures puutus Jaani põske Kohi-Kaarli kuum hinge-õhk, ta kuulis Juhan Melbergi ohkawat, Hans Mutsud hambaid kiristawat ning Wahi perenaese kramplik nuuksumine, mis wiimaks waljuks hulgumiseks muutus, kostis talle weel kõrwu, kui nad „mõõgamehe“ sunnil süüpingist kõrwal olewasse tuppa tungisiwad, kust kaudu neid wangikotta tagasi pidi wiidama…

Siin ehmatas ta aga rängasti.

Ta seisis silmapilguks oma endise päästja ees, kes siin järge ootas, et oma walewande eest wastutamisele minna.

Nende silmad puutusiwad kokku — kaks paari küsiwaid ja kostwaid silmi, kumbagis ahastusega täidetud, kurnatud hing nagu peeglis ja siisgi kahesugused tundmused. Jaan uuris jänunedes seda pilku, hirmu ja wärinaga. Mis talle kuulutati? Kui sügawasti mõisteti teda hukka, kui wäga põlati teda? Ta ise pakkus wastuseks oma ärarääkimata häbi. Ta seisis siin nagu oma päris kohtumõistja ees, oma süü täie, mahamuljuwa teadmise ja tunnistamisega; ta ei usaldanud otsuse kergendustgi paluda, weel wähem armu. Aga mis see tähendas? Mõistis ta seda laia, selget waadet walesti? Ta luges säält kõike, kuid mitte põlastust, mitte hukkamõistmist. Säält kurtis küll tasane, hingeni kurb etteheide, aga see ei näidanud muud küsiwat kui: Miks sa mind ei usaldanud? Kas ma ei olnud seda wäärt? Aga mis säält weel wälja woolas — kuumalt, piiritalt — see oli ilmlõpmata kaastundmus, oli kõike unustaw, kõigest üle tungiw andeks-andmine, halastus ja arm…

Jaani rind paisus, ta norgus pää tõusis. Talle oli otsus mõistetud, mis talle nagu wärsket elujõudu soontesse kallas. Teda oli süütaks mõistetud, ehk ta küll süüdlane oli; talle oli armu kuulutatud, ehk ta küll selle wäärt ei olnud. Ja ta silm säras, ta nägu kumendas kohtumõistjale niisugust tänu wastu, et selle kahwatanud põsed silmapilguks õilmele lõiwad ja et ta käe nagu häbelikult tõrjudes wälja sirutas.

Jaan hakkas sellest käest kinni ja surus teda ja talle suruti wastu. See oli lepitus — täieline lepitus! Jaan ei mõistnud pääle oma tänu enam muud awaldada, kui sosistas: „Ma ei raatsinud — usu, ma ei raatsinud!“

Ja Anni kostis niisama tasa:

„Ma mõistan… Ära kurwasta, ära mind unusta.“

Neid eksitati ja nad lahkusiwad.

Kui Jaan ühes kaaslastega toast wälja wiidud, wahtis Anni hulga aega pärani silmadel ukse poole, mille taha nad kadunud. Siis wapustas kramplik wärin ta keha, ta lõi käed näo ette, langes nurka pingi pääle ja nuttis esimest korda elus nii südant lõhestawa ärdusega…

Anni lahkus kohtulaua eest sama otsusega, mis sellele osaks saanud, kelle hääks ta seaduse wastu eksinud: teda oli kõigi õiguste kaotamisega Siberimaa lähematesse kohtadesse elama mõistetud.



Anni Wadi oli kohtusaalis silmad paar korda üle päältkuulajate ruumi lasknud käia, et näha saada, kas ta isa sääl oleks wõi wähemast ta õdedest ja sugulastest keegi. Ei, neid ei olnud sääl. Ta silmas ainult mõnda wõõrast Lehtsoo wallast, kes wist uudishimu pärast tulnud, mõnda poissi ja tüdrukut. Ta ootas siis, et omakstest keegi wangikotta teda waatama tuleks, kõige päält lootis ta seda oma isast. Asjata; keegi ei tulnud, mitte isagi. Nad oliwad teda maha jätnud, unustanud. Nad oliwad kõik sidemed eneste ja tema wahel katkestanud.

Mõrudad pisarad tungisiwad Annile silma. Ta aimas, missugune mõju siin tegew olnud. See kõik tuli tema lihase isa enese poolt. Tütar tundis ja seepärast mõistis ta teda.

Wirgu Andresel ei olnud enam kolmat last. Ta ei tahtnud, et tal teda oleks. Sest mis ütleks ilm, kui ta selle hukka läinud, ära neetud hingega, kes paraku kord tema lapse nime kandnud, pääle selle, mis sündinud, weel tegemist teeks! Ta ei tohtinud seda, oma auususe, kuulsuse, wagaduse pärast ei tohtinud ta seda. Ja et need aatelised warandused ta terwet hinge täitsiwad, siis puudus tal ka iga sisemine tung selleks ja ta isa-armastus üksi ei suutnud nii mõjuwale enamusele wastu wõidelda.

Ta wõis raskesti kannatada oma raisku läinud lapse pärast, kes tema nimele nii koleda häbepleki pääle määrinud. Aga see kannatamine õhutas ühtlasi ta wiha ja wihkamist süüdlase wastu, kinnitas ja karastas tema järelandmata meelt, tegi ta otsuse raudseks, sellest lapsest igawesti lahti lüüa, teda oma mälestusest maha kustutada. Oli ta oma lihase lapse juba palju kergema, igapäewase eksimise pärast majast wälja kihutanud ja enesest ära heitnud, — mis siis nüüd weel, kus see laps Siberisse mõistetud kurjategija oli. Wirgu Andrese tütar wangis! Wirgu Andrese tütar saadetakse raske kuritöö pärast tühjale maale! Wirgu Andrese tütar, jumalakartuses, wagaduses üles kaswatatud nagu kloostris, — ta läks ja wandus meelega kolmainuma Jumala pale ees ja tema nimel walet ühe wõhiwõõra, hukka läinud lihtsa külapoisi, awaliku kurjategija hääks! See mõte pidi Lehtsoo kuulsale apostlile, kes teisi inimesi patu-unest äratas, kes ennast rahwa hingepäästjaks pidas, päris õiget maitset andma põrgupiinadest, mida ta nii osawasti mõistis kirjeldada!… Anni aimas, kuda ta praegu mitmes kihelkonnas awalikult laskis kuulutada, et tal enam kolmat last ei olewat, et tal sellega, kes linnas kurjategijaks mõistetud, enam mingit were- ega muud inimlikku ühendust ei ole, et ta teda Jumala ja inimeste ees kõige raskema isawandega ära on neednud…

Andrese mõju all seisiwad muidugi ka mõlemad õed ja kõik muud sugulased. Ta oli esimestele wissisti oma wiha ja wande ähwardusel ära keelanud jõledale kurjategijale lähenemast. Ja nõnda ootas Anni asjata nende ilmumist, kuni ta ka selle lootuse oma murtud südamest kiskus ja maha mattis.

Ta oli üksina ilmas. Tal ei olnud muud kui ta wilets, ära neetud elu. See süda, mis tema poole tuksus — kes teab, kui kaugel ta sellest warsti lahus on? Kes teab, kuhu seadus ja saatus ühte, kuhu teist kannatama ja surema saadab?

Endine tuim põdemine wõttis õnnetuma tütarlapse hinges maad. Ta sai jälle oma korteri-kaaslaste pilkamise ja piinamise mängukanniks.

Nad elawad kuuekesi pikas, tühjas, wiletsalt walgustatud kongis, milles neid neli tõmmupruuni, lagedat seina, tühi põrand ja lagi ümbritsewad — kuus lauda nagu puusärgil. Pääle palja põranda ja puust kasti, mille all rooja-anumat warjatakse, ei ole neil mingit istme-paika, sest õlekotid, mille pääl nad öösel magawad, kantakse õhtuks sisse ja hommikuks jälle wälja. Walgus tungib kõrgelt lae serwalt, pisikese trellidega akna kaudu ruumi. Ainus asi, mis puuri lagedust waheldab, on kitsas riiul seina küljes, mille pääl wangide söögi-nõuud, plekist kausid ja puust lusikad ning nende leiwapätsid seisawad.

Siin kükitawad nad põrandal, külg külje wastu, üks teise hinge-auru neelates, nagu kitsasse lauta kokku tuubitud lambad.

Auuwäärt seltskond on siin koos. Neil kõigil on pikk porine minewik selja taga. Need kaks toorelt hirwitawat, kähisewa joodikuhäälega lorisewat naesterahwast on kõige madalamat seltsi awalikud tüdrukud, kes kolmandat ja neljandat korda warguse pärast wangis istuwad. See kongus ninaga, weewlikarwa näoga wana nõid, kelle torkawad silmad nagu tulised söed õõguwad, seisab alaealiste tütarlaste kauplemise pärast nuhtluse all. See mehe suurune, karu jõuuga paks tädi, kelle päratuid rusikaid iga puurisolija juba mitu korda maitsta saanud, pidas linnas päris rööwlikoobast, kus ta oma ohwritel walemänguga wõi wägise raha taskust laskis riisuda ja ühe ohwri tapmisest tegewalt osa wõttis. Siis weel üks totra näoga noor lapsetapja maalt ja üks jultunud turu-taskuwaras, kõhn kui ämblik, laia ja ropu suuga.

Selle seltskonna keskel elutses Anna Wadi. Nende huntidega pidi ta hulguma, nende toorusi pidi ta kuulma ja nägema, nende ülbetest ajawiidetest pidi ta osa wõtma ja nende rahulolemist alandliku allaheitmisega ära teenima, kui ta wähegi tahtis hingata ja murdjate küünte wahelt waba olla. Ainus pääsmise-aeg oliwad töötunnid suuremas kongis wõi wangimaja puhastamine. Siis ei pruukinud ta nõnda nende keskele kinni kiilitud olla…

Anni hauda tungis ühel päewal siisgi südant elustaw rõõmukiir. Talle toodi elumärki Jaanilt. Ja missugust elumärki weel! Annile ei tahtnud terwe suur aade esiotsa pähegi mahtuda…

Wangikoja ülem, muidu wali ja karm seadusetäitja, oli wahel helde ja osawõtlik inimene.

Ühel hilisel hommikul astus ta äkitselt puuri.

Kõik wangid tõusiwad auupaklikult üles ja wõtsiwad ta teretuse ühest suust wastu. Ta silmitses neid ja päris nende soowide ja kaebtuste järele. Ühel oli ühte, teisel teist kurta. Ainult Anna Wadi seisis wait. Tõsise näoga, mille taga aga kelmikas naer waritses, lähenes ülem Annile.

„Tulge minu järele!“

Ta astus eel numbrist wälja, wang pool kartlikult — kahewahel, mis asjast arwata — tema järel. Nad sammusiwad mitmest pikast, pool-pimedast koridorist läbi, kitsast, ilmlõpmata trepist alla ja jõudsiwad wiimaks wangikoja ülema kontorisse, mis tühi oli. Ülem andis ühele wangitalitajale käega ja silmapilgutamisega märku. Mõni minut hiljemini astus wang Jaan Wapper oma saatjaga sisse.

Kui Anni rõõmliku erutusega silmad noore mehe pääle lõi, märkas ta, et wiimase waade sedasama tundmust kujutas, aga weel midagi muud, mis rohkem näitas tähendawat kui üksnes rõõmu jällenägemise üle. Anni aimas, et selle kokkutuleku taga midagi warjul oli — aga mis? Ta waatas küsiwalt kord ametniku, siis Jaani pääle.

Esimene silitas oma suuri wurrusid; ta suu ümber liikus häätujuline naeratamine.

„Teie wõite oma südamed wälja puistata,“ ütles ta, „ja kui teil saladusi on, siis tehke, nagu poleks mind siin olemasgi… Iwan kaob koguni ära.“

Tema märguandmise pääle astus wangikoja-soldat uksest wälja.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Külmale maale - 13
  • Büleklär
  • Külmale maale - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4416
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2089
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4440
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2160
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4531
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4504
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1863
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4498
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1845
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4542
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1952
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4519
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1903
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4404
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2060
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2011
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4237
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1893
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4345
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4371
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2085
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 2013
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1167
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.