Külmale maale - 09

Süzlärneñ gomumi sanı 4418
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2011
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kaarel küsis, kas Jaanil enesel teeraha olewat. Kui wiimane eitas, pistis ta temale kaks rubla pihku. Ka wahetusekaupa, kui wähegi sobib ja sularaha päälesaamist rohkemal summal loota, ei pidawat ta põlgama. Saagi jaotamine olla nelja päewa pärast Nõmmesalu kõrtsis. Nüüd aga ruttu minekut tegema, sest öö olewat „meie meeste“ sõber. Kaarel ütles ennast Nõmmesalu kuusikuni kaasa sõitwat; säält pöörata ta jala kõrtsi poole, kus Kõwerkael teda oodata.

Jaan oli warsti pikema teekonna tarwis mundris.

Ema, kes esimest uinakut magas, ei olnud külalise tulekust ega nende sosistamisest midagi kuulnud. Ka lapsed magasiwad. Jaan andis Kaarlile käega märku, et ta wälja läheks; siis äratas ta eide tasakesti üles.

Kai küsis unisel kohkumisel, mida ta tahtwat. Ta segased silmad wahtisiwad koiku lähedal seiswa hälli poole ja harjunud kombe järele sirgus ta käsi wälja — hälli liigutama.

„Kas Liisi nuttis?“

„Liisi?“

Haige raputas pääd; hale naeratamine ilmus ta surnukahwatu näo pääle.

„Õige küll — teda pole ju enam… Mu meelest oli unes, kui nutaks ta…“

Poega täies riides nähes, küsis ta imestades, kuhu ta minewat — kas siis hommik juba käes olewat?

Jaan tähendas paari sõnaga, et ta koha-otsimise pärast Piiwamäe poole teele tahtwat minna; maa olla kauge, seepärast nii warakult. Emal ei olnud midagi ta mineku wastu; ta arwas hommikuni, mil naabri-eit tuleb, läbi saawat, ning hüüdis pojale Jumala õnnistust ja kaitset kaasa…

Mõni minut hiljemini oli Jaan seltsimehega ja warsti pääle seda üksina teel. Hobune, kes tal ree ees traawis, oli rammus, erk ja wäle.

Päris lennul kadusiwad esimesed kümme wersta.

Jaani meele-olu oli imelik.

Nii kaua kui jutukas ja julge seltsimees ta kõrwal istus, temaga loras ja naljatas, teda kiitis ja julgustas, paisutas Jaani põue isewärki wapruse-õhin. Tal oli tundmus —wõi soetas ta meelega seda tundmust — kui oleks ta juba ennemgi niisuguseid käikusid teinud, kui oleks ta säherduste öösiste julgustükkidega harjunud. Ta ei tahtnud seltsimehe silmas argpüks ega poisikene olla; ta õhutas oma wahwust taga, iga muu mõtte ja tundmuse surus ta wägise maha. Hobuse wäledus, ree lendaw sohin lisasiwad talle omalt poolt kindlust ja usaldust juurde.

Lugu muutus aga, kui Kaarel ta kõrwalt kadunud, kui ta ennast öö salalikus, rõhuwas pimeduses üksina tundis olewat. See ei olnud mitte tawalik argtus, mis ta hingest korraga läbi tuksus, see oli enam sala ahastus iseenese, oma mõtete eest, mis talle, kõigest wastupanekust hoolimata, kallale tükkis. Selle waewama tundmuse alla sattus ta iseäranis ühe suurema ja wäga tiheda kuusemetsa wahel. Öösine tuul, mis salaliselt läbi oksade wihises, sünnitas Jaani kõrwus häälesid, millest ta äritatud waim päris tontide koorilaulu luuletas. Ja hääled sünnitawad kujusid, wiirastusi. Iga musta tüwe taga, iga sahisewa ladwa sees arwas ta mõnda waenlast waritsewat. Ree nagin, aesade naksumine, hobuse puristamine — iga hääl, mis metsast tumedalt tagasi kajas, pani teda kohkudes luurama, wajutas teda ree pääle ikka rohkem kössi ja küüru. Ta ei usaldanud enam köhatada ega hobust nõõtada.

Ta pää mühas mõtetest — üks poolikum ja juhmim kui teine. Näod ja kujud ja sündmused, kõik katkestatud, wildakud, weidrad, tantsisiwad läbisegi ta waimusilma eest mööda — ei aru ega otsa!… Äkitselt nägi ta iseennast. Tal oli hall kuub seljas ja hall nokata müts pääs. Ta tundis oma käte ja jalgade ümber nagu kammitsaid — ahelate kõlin tungis talle kõrwu. Et hobune praegu waljaid raputas, seda ei pannud ta tähele… Ja nüüd kerkisiwad udu seest kaks kurba nägu nähtawale: üks noor ja õitsew, teine kolletanud, kortsus. Anni ja ema! Ja ta seisis nende ees, hall kuub seljas, hall nokata müts pääs ja ahelad käte, ahelad jalgade ümber…

Ta ehmatas üles. Wist oli ta weidi tukkuma jäänud. Ta rinnust tungis tume, korisew hüüe. Ta andis hobusele piitsa, nii et erk loom peaaegu püsti kargas, ja hirmsa hiiliga lendas regi läbi lume! Ta ei waadanud tagasi, ta ei peatanud ühegi kõrtsi ees. Alaline pitsitaw, kihutaw tundmus, kui aetaks talle järele, kui kuuleks ta oma selja taga hüüdwaid häälesid, hirmutas teda otse ahastuseni. Oh, et ta kord selja taha jääks, see põrgu mets — et öö kord lõppeks!…

Jaan kihutas ligi paarkümmend wersta ühe hooga ära — päris hobusewarga wiisil! Kui koidik pimeduse üle wõitu saanud, oli ta juba ammugi tundmata teedel, wõõrastes piirides. Elu ja liikumine algas igal pool. Juba hakkas ta laadalisi märkama. Ikka perekamaks läks maantee, ikka pikemaks kaswasiwad üksikud sõitjate-woorid.

Jaani rahu pööras pikkamisi tagasi. Ta meelest oli, kui oleks ta nüüd päris hädaohust pääsmas. Ta piilus küll umbusaldusega iga wastutulija ja möödaminija poole, ta püüdis kõigist wõimalikult lahku jääda, aga mida rohkem ta wõõraid nägusid enese ümber silmas, seda rohkem andis ta sellele hingetuimusele maad, mis üleliigse ärituse tagajärg on.

Jaan kinnitas kõige päält laadakõrtsis keha. Sinna juurde wõttis ta kaunis ohtrasti wiina ja õlut: tal oli julgust, hääd rõõmust tuju waja. Hobune pidi ka wähe hinge tagasi tõmbama ja kuiwama, sest ta oli tõesti armetul wiisil ära aetud.

Jaani süda tuksus waljusti, kui esimesed ostuhimulised laadaplatsil ta looma ümber kogusiwad. Laat oli wäga perekas, Jaani kartus, tutwatega kokku puutuda, kes pärima hakkaksiwad, kust tema sugune näljane pops hobuse ja päälegi nii nägusa saanud, oli esiotsa weel kaunis elaw. Kuid seda õnnetust ei juhtunud. Laat oli tema kodukohast liig kaugel. Ühtegi inimesi, kes teda oleks tundnud, ei saanud ta silma.

Jaan kuulis, et hobused hinnas oliwad. Ta mõtles Kaarli õpetuse pääle ja laskis ka enesega tublisti tingida, nii hää meelega kui ta ka kardetawast kaubast oleks soowinud ruttu lahti saada.

Lõuna ümber läks kauplemine elawamaks. Jaanile pakuti juba hääd hinda. Korraga märkas ta hobuse ümber seisjate seas tutwat nägu: Hans Mutsu pilgutas talle silma. Ta tegi, kui ei tunneks ta hobuse müüjat, ja hakkas südisti kaasa kauplema. Jaan märkas tema nõuu ja tegi ennast niisama wõõraks. Hans püüdis ruuna hinda kõrgele ajada; asjatundja näoga katsus ta looma terwist, wanadust, proowis ta sõitu ratsa ja reega. Wiimaks jättis ta paari rubla päält kauba katki ning astus eemale.

Sel maanööwril oli tuttaw mõju: teised ostjad saiwad himukamaks. Üks neist, keegi noor walitseja, kes mõisa tööhobuseid ostis, jäi Jaani ruunasse kinni. Hobune oli ka noor ja laitmata. Warsti oliwad kaubad koos ja walitseja luges Jaanile 80 rubla puhtaid, krabisewaid raha-paberid pihu pääle. Eemalt wahtis Hans Mutsu ja hirwitas rõõmsalt…

Jaani põue täitis iseäraline kartlik rõõm selle esimese korda läinud ettewõtte üle, mille juures ta ise täielikult tegewuses olnud. Ta pani ree ja wähese wäärtusega hobuseriistad pisikese raha eest ka minema ja pühkis siis müüma-paigalt kui tuul. Ta hoidis raha taskus pihu sees tugewasti kinni ja ei julgenud silmi kuhugile külge lüüa. Teda erutas weider hirm, kui tuldaks kaubast taganema, kui tahetaks ta käest raha jälle ära wõtta. Pool jookstes tõttas ta edasi, aru pidamata, kuhu poole. Kõige ennem oleks ta otsekohe koju tagasi hakanud putkama.

Hans jooksis talle järele ja wõttis ta kinni.

„Kurat, sa putkad ju kui hobusewaras“, üttes ta naerdes. „Wõi tahad liigud tegemata jätta? Miks sa loll walitseja käest liiguraha nõudmata jätsid?“

Jaan tõmmas sügawasti hinge. Tal oli häbi oma põgenemise pärast. Oma sala hirmu tuhinal oli ta ka harilikud liigud tõesti ära unustanud, milleks talle walitseja wähemast paarkümmend kopikatgi oleks pidanud andma, kui ta just talumehega kõrtsi jooma ei tahtnud minna.

„Esimene asi“, wabandas ennast Jaan, „aga seda paremad liigud wõime ju nüüd kahekesi juua…“ „Olid mulle ju mehiselt abiks — aitäh!“

„Seda ma arwan“, naeris Hans, sõbralikult teise piha ümbert kinni hakates; „sa olid ju kohmetu nagu tütarlaps ja hambad plagisesiwad sul hirmu pärast suus… Arwasin juba, et hobuse jalgu ära minestad…“

Nad purjutasiwad mitu tundi laadatrahteris. Mutsul oli paar sõpra, keda ta ka „mesti“ kutsus. Jaan ei olnud rahaga liig kitsi — tal oli ju teda nüüd! Ta tellis ja maksis ühte puhku, ja seltsimehed kallistasiwad teda selle eest. Wiimaks laenas ta Hansule weel wiis rubla.

Sala kipitus, siit kohast wõimalikult pea pääseda, ei lahkunud temast joogilauasgi. Õhtu eel tegi ta minekut ega hoolinud enam sõprade kinnipidamisest. Kui ta taskud saiadega, suitsukaladega ja muu wähema toidukraamiga kiiresti oli täitnud ning ema ja laste tarwis weel mõne meelehää ostnud, hakkas ta jala minema, tee pääl raha eest küüti lootes. Seltsimehed jäiwad weel teiseks päewaks laadale. Kui Jaan õieti märkas, siis oliwad nad, nagu Hans Mutsugi, linnamehed, kes laadale midagi ei olnud toonud, waid kes siit midagi wiia tahtsiwad. Sularaha pääle ütlesiwad nad endid kõige himukamad olewat. Üks neist hirwitas Jaanile kõrwa, et kõrtsi taga juba mõnigi tühi „tengelpung“ puhkawat.

Jaan tõttas warsti rõõmsa meelega koju poole.

italki
Nüüd, kus kõik hädaohud möödas, kus suur saak õnnelikult käes ja warjul, tundis ta otse lapselikku wõidurõõmu. Esimest korda elus oli tal nii palju raha taskus. Küll ei olnud kõik tema oma; ta teadis, et ta kaks wõi kolmgi osa summast ära pidi andma, — aga kas ei seisnud nüüd tee tema ees lahti, kuda suuremaid „noosisid“ omandada, ka ainuüksi ja ise enesele omandada? Kas ta pruukis edespidi teiste hobuseid wähese osa eest müütama minna, teisi teenida, kus ta ise wõis peremees olla ja terwe saagi taskusse pista?… Talle tuliwad ta hilised sonimised suurte summade saamisest meelde. Ta teadis nüüd, mis tal teha oli ja kuda seda teha tuli. Rada ja siht, mida ta otsinud, seisiwad praegu nagu päikese paistel ta ees. Muud kui ole mees, Jaan, ja ära aega wiida, ära kohku, ära tõrgu! Julge päralt on maailm. Ära sa mõtlema ega kahtlema löö, ära muu pääle mõtle kui saagi pääle ja kui wäga sul wiimast tarwis on!

Jaan tundis päris narrikat õnne taskus peidetawa suure raha-summa üle. Kui nägijaid ei olnud, tõmbas ta paberi-patsaku wälja, soris teda, waatles iga lehte, luges raha üle, ikka jälle üle. Ta silmad läikisiwad ja näpud wärisesiwad rõõmu pärast…

Ta hakkas oma tulewiku üle uuesti aru pidama. See siin oli ainult ühe hobuse raha. Kaks hobust teeks juba poole suurema summa wälja — päris kamalu-täie! Kui need kaks sinu, üksnes sinu, oleksiwad, kae, siis oleks ka see terwe suur summa üksnes sinu oma! Kolmest hobusest saaks aga juba pääle kahe saja rubla! Pääle kahe saja rubla!… Mida ei wõiks kahe saja rublaga juba pääle hakata! Elukoha ja päätoiduse mure oleks korraga möödas. Aga weel enam: raha upitab inimest seisuse poolest. Kas oleks sul waja olema kauemini saunikuks, wabadikuks, teiste käsu-aluseks jääda? Lollus! Sa wõiksid wäikese renditalu peremeheks tõusta; mis puudub, laenab sulle igaüks hää meelega juurde, sest kellel juba midagi on, sellele ei keelata enam abi. Aga sa wõid ka linna asuda, sääl mõne wäikese poe wõi joogikoha lahti teha. Ühel kui teisel wiisil oled ikka enam kui Lehtsoo walla pops, see wilets näljarott, kelle pääle igamees harjunud põlgtuse wõi upsaka kaastundmusega waatama…

Rahaga sajab sulle kõik muu rüppe, mis iganes weel ihaldad ja himustad. Näituseks Anni! Kui sul Wirgu wanamehele midagi on näidata; kui sa ta ette wõid astuda kui mees, kellel pakkuda on ja mitte üksnes paluda; kui mees, kes nõuda wõib ja mitte ainult manguda; kui mees, kes naest tõstab ja mitte senise seisuse alla ei alanda, — kas peaks Wirgu Andres siis weel kaua wastu tõrkuma, kui tütar ise kindlaks jääb? Silmakirjaks wõiks ju ka tema jüngriks, „walguse lapseks,“

„ärganud hingeks“ saada. Ja Anni kaasawara paneks su tulewikule alles päris kindla põhja alla…

Kui küsitakse, kust raha said? Noh, ega teda nii kohe pruugi näidata: koli enne uude kohta, näituseks linna; ela sääl mõni aeg ja tee siis ilus jutt wälja, kuda raha said. Raha saadakse ju sajal ja tuhandel wiisil: päritakse sugulastelt, laenatakse häädelt inimestelt, mõni iseäralik ettewõte õnnistab liig hästi, ja nõnda edasi…

Jaan rehkendas suurte ja ikka suuremate summadega. Ta rohkendas müüdawate hobuste arwu, ta sonis muude weel raswasemate saakide üle järele. Ta julgustas ja erutas ennast nii suure õhina sisse, et ta oma kujutusi ise kindlasti uskuma hakkas. Ta ujus oma mõttes kõiksugu õnne ja külluse sees… Joodud alkohol aitas ta aju elustada, kiiremale, luhtawamale tegewusele sundida.

Ta astus igasse kõrtsi, mis talle tee pääl ette juhtus, sisse. Ta püüdis oma rõõmust tuju, oma ettewõttehimu ja julgust alal hoida, weel kõrgemale erutada. Aga peaaegu rohkem nalja kui joomine ise, tegi talle jookide äramaksmine taskus peidetawast suurest summast ja õnn, sellest wiletsast kerjaja-tundmusest waba olla, mis waese popsikese südame igakord mure pärast kipitama paneb, kui ta paari kopikut wälja peab andma. Kui lõbus oli ta meelest, kõrtsmikule wiie- wõi kümne-rublast paberit üle leti hooletult kätte ulatada ja üksikuid rublasid ning pihutäit peenikest raha tagasi wõtta — nagu mees, täis mees kunagi! Ja seejuures taskus weel küllalt — mitukümmend rubla!…

Õhtu eel jõudis Jaan ühe maanteekõrtsi juurde, mis metsa lähedal ja mitme rist-tee kohal seisis. Ta oli juba kaunis rohkesti joonud, ja ta tundis oma liigetes seda jõudu, seda wahwust ja kangust, mis teatawa mõõduni maitstud alkohol inimesele jagab. Jaan tundis enese nagu kohase ja ettewalmistatud olewat midagi korda saata. Ta ei teadnud ainult esiotsa, mida.

Kõrtsi ees, lasila küljes kinni, seisis mitu hobust. Pimedus oli juba kaunis tihe. Kõrtsist kajas jutu- ja naerumüra. Suits ja aur nilpas pika keelena uksest õhtuse tõmmuhalli taewa poole. Jaan oli sisse-astumisel. Ta jäi kiwi-astme pääle, mis kõrtsi-uksel madalaks trepiks oli, seisatama.

Ta waatas ringi. Ta silmitses hobuseid. Nad seisiwad reas, sõiwad krõmpsuwate hammastega wõi tukkusiwad maha lastud päädega. Ainust inimest ei olnud wäljas näha. Ilm oli külm, kõrts soe. Nad tuliwad wist kõik laadalt ja oliwad enam wõi wähem joobnud. Kõrtsist kostew jörin, trallitamine, kriiskamine tunnistas seda selgesti…

Jaani südamest lõikas kuum wool läbi. Ta hakkas ühe käega uksepiidast kinni, teise surus wastu tuksuwat rinda. Pööritus kadus aga ruttu ja pää hakkas kiiresti töötama…

Jaan heitis kõrtsi pool-awatud uksest luurawa pilgu sisse. Sääl seisis wõi istus salk mehi, klaasid käisiwad käest kätte, elaw menu ühendas üht ühega, teist teisega…

Jaan astus tagasi — trepi-astmelt alla… Hobuste juures ei olnud tõesti ainust hinge. Nende seas oli wanu kronusid, aga ka kaks wõi kolm hääd looma… Näituseks kohe see esimene siin. Tubli raudjas!…

Jaan piilus kõrtsi walgustatud, aga suitsu ja tahma pärast peaaegu läbipaistmata akna poole, kuna ta mõne kiire sammuga wõõrale raudjale lähenes… Ta tahtis ainult waadata, kas ta ka lasila küljes tugewasti kinni on… Üsna lähedalt astus ta jälle tagasi. Ta meelest oli, kui käunuks kõrtsi uks… Ta kuulatas. Wist oli ta eksinud. Keegi ei tulnud…

Ta nihkus hobusele jälle lähemale. Ta sirutas käe puu ümber sõlmitud ohjade poole — tõmbas käe tagasi — sirutas ta uuesti wälja… Nüüd puutusiwad ta sõrme-otsad puud, ohje… Ta wahtis kumawa akna poole, ehmatas, taganes… Ta meelest oli, kui wahiks keegi aknast. Ta eksis wist: oliwad kõrtsiliste paljad warjud…

Jaan läks uuesti kõrtsi ukse taha, puges ukse kõrwale nurka ja waatles kõrtsilisi. Ei, neist polnud nähtawalt kellegil nõuu praegu wälja astuda. Nad waidlesiwad nokka-pidi koos, hoidsiwad üheteise ümbert kinni — kõik taga otsas, leti ümber.

Jaan astus kiiresti ja kindlal sammul rammusa raudja juurde tagasi. Loomal oli wist janu, sest ta hirnus lähenejale tumedalt wastu. Jaan pistis käe julgesti sõlme külge ja hakkas teda lõdwendama… Ta süda peksis rinnus lõhkemiseni, pähe tungiw weri muutis widewiku ta silmade ees korraga punakaks pimeduseks… Ta wärisewad näpud nabistasiwad kiiresti, umbkaudu; ta tundis, kuda sõlm lõdwenes, kuda ta lagunes, kuda ohjad tolgendama kukkusiwad… Jaan kumardas nende järele, ehmatas aga järsku, nõksatas tagasi ja jäi hobuse warju küüru…

Eksitaja tuli!… Ta tuli aga teisest küljest kui Jaan arwanud. Rehealuse uks käunus ja must inimesekogu astus wälja… Jaan tegi lasila juures tegemist ja waarus seejuures, kui oleks ta joobnud. Pikkamisi hakkas ta hobusest kaugemale pugema, ikka kaugemale, kuni ta jälle kõrtsi ukse pääl seisis…

Rehe-aluselt tulnud mees ei pannud teda aga nähtawalt tähelegi. Ta ei olnud raudja omanik, waid astus teise ree juurde, kus ta midagi toimetas ja siis jälle rehe-aluse kaudu kadus.

Jaani meel oli eksitamise läbi weidi kainemas läinud. Ta hakkas ettewõtte üle uuesti järel mõtlema. Talle tuli üks raskus meelde, mille ta siiamaani tähele panemata unustanud.

Kõrtsi ees on hobuseid pool tosinat. Omanikud näitawad ühe ääre mehed olewat, wähemast on nad üheteisega tuttawad. Kui need mehed kõigi oma hobustega warast taga hakkawad ajama, siis ei päästa teda paljud teeharud, lähedal olew mets ega mingi muu hää asjaseis — nad wõtawad ta kinni… Palaw hirmu-hoog käis Jaani kehast üle selle pääle mõteldes. Ta sai aru, et ta ülikardetawa ettewõtte ees seisnud, et ta mõtlematult tööle tahtnud hakata. Ta tänas õnne, et eksitaja parajal silmapilgul ilmunud, ning wõttis nõuuks, teine kord ettewaatlikum olla…

Jaan oli weel kahewahel, kas kõrtsi sisse astuda, wõi edasi minna, sääl peatas üks saan trahteri ees, mille pääl wanadlane mees ja naene istusiwad. Nad kobisiwad maha ja naene ütles hobust kinni siduwale mehele:

„Pista ka kaubad istme alla warjule, enne kui tuled.“

Siis astus ta eel sooja kõrtsi ja mees, kui hobuse sai kinni pannud, töinas talle järele.

Jaan oli hoone otsa, nurga taha, warju astunud — ta ei teadnud isegi õieti, mispärast. Nõnda ei näinud kõrtsiminejad teda.

Jaani meel oli sugu mõru oma luhta läinud katse üle. Ja ometi tundis ta wastupanemata tungi, midagi korda saata, üks kõik, mida.

Ta astus, kui abielu-paar kadunud, nurga tagast ruttu wälja, sammus otsekohe juurde tulnud saani poole, piilus korraks ringi, pistis siis käe istme koti alla heinte sisse ja tõmbas säält wälgu-kiirusel wälja, mis talle just pihku puutus… Siis pani ta metsa poole jooksu…

Ta jooksis, mis ta jalad kandsiwad. Ta ei julgenud tagasi waadata ega kuulatada — ikka edasi! Komps, mis tal käes oli, ei takistanud teda palju, ta oli kerge. Jaan jooksis, nii et tal higi mööda palgeid maha weeres ja hing otse keele pääl oli. Ta lõõtsutamine, ta jalgade kobin lume sees kostis metsast tagasi, mille wahele ta jõudnud. Ta walis ristteede kohal aru pidamata ühe haru, mis sügawamale metsa sisse wiis… Ta muutis jooksu alles siis käiguks, kui ta enam hinge tagasi ei saanud ning walusad pistid talle külgedesse tekkisiwad.

Ta oli enese arwates ka juba pääsnud. Õhtu oli pime ja mets weel pimedam. Kui ka järel sõideti — siin wõis iga puu ja põõsa tagast julget peidupaika leida.

Ta sai nüüd mahti, oma saaki lähemalt silmitseda: paar uusi saapaid wana lõhkise sitsiräti sees… „Näe õnne — uusi saapaid sul just waja,“ mõtles ta… Ta wahtis neid ja proowis neid käega… „Hääd nahad, puhas töö,“ — otsustas ta, nii palju kui ta pimedas asjast aru sai.

Ta wõttis mütsi pääst ja pühkis higi põskedelt. Ta süda peksis kuuldawalt, ta jalad wärisesiwad… Kui ta wähe hingatanud, hakkas ta uuesti jooksma. Tihti wahtis ta kuulatades tagasi. Ei kõppugi kusgil. Kes teab, kui kaua wanamees ja eit trahteris endid soendawad, kes teab, kuhu harusse siis pöörawad, kes teab, kas saabaste puudumist tähelegi panewad… Jaan sai julgemaks ja hakkas jälle sammu kõndima.

Päris üleannetust pärast, ainult katseks, oli ta teo ära teinud. Kõdi oli ilmwõitmata suur olnud. Ja näe — korda läks! Kui õieti pääle hakatakse, miks ei peaks korda minema! Teine kord ikka nii! Wäle ja ettewaatlik pead olema!…

Kui ta metsast mõne aja pärast lagedale jõudis, nägi ta otsekohe eespool, tee serwal, tuule-weskit pimeduses mustawat. Seda weskit tundis ta — ta oli laadale sõites temast mööda läinud. Ta oli siis päris õigel teel. Kõik oli hästi korda läinud. Weski järele pidi warsti Maru kõrts tulema. Tuligi.

Kõrtsi ligemal, kuhu jälle paar teed kokku jooksis, sõitis Jaanist mõnigi mööda — wist suuremalt jaolt laadalised. Üksgi ei peatanud ega pärinud. Ka kõrtsi esisel oli mitu norutawat hobust. Jaan sidus saabastele oma kaelaräti, mille ta wana salli alt wälja kiskus, ümber ja astus kõrtsi sisse.

Siin jõi ta pudeli õlut ja hakkas külameestelt küsima, kas neist keegi tema teed ei sõida ja teda tükikest maad edasi ei tahaks wiia. Niisugune hobusemees, kes teda umbes wiisteistkümmend wersta wõis koju poole küütida, leidusgi ka. Jaan ei olnud kitsi. Ta ostis taadile wiina ja õlut, nii palju kui ta himustas, ning warsti oliwad nad teel. —

Jaan jõudis waraseks hommikutunniks oma walla piiridesse. Taludes wilkusiwad siin ja sääl tuled: inimesed oliwad magamast tõusmas. Tee wiis Jaani Wirgu talust mööda, mis just suure tänawa ääres seisis.

Ka Wirgu pere ühest aknast paistis tulekuma.

Jaan tundis seda akent.

Juba tahtis ta kiirel sammul talust mööda minna, et teda keegi ei näeks. Kuid järsku jäi ta seisatama, nagu sala sunnil…

Kamber, mille akna taga lamp põles, oli see, kus Wirgu tütred magasiwad ja elasiwad. Nüüd muidugi, kus Mari mehele läinud, elutses küll Anni üksi selles wiisakas, puhtas, Jaanile nii tuttawas ruumikeses, mille aken põldude poole seiswas maja-otsas oli.

Ruutude taga, mida madal, walge eesriie osalt kinni kattis, nägi Jaan inimese-warju liikuwat. Tõrkuwalt, aga nagu sisemisel kutsel, lähenes noor mees walgustatud aknale, millest üle madala aia ja eesriide wäga hästi wõis sisse waadata. Ainust pilku tahtis ta armukese tuppa heita, üksnes tema warju eemalt näha. Ta tundis korraga ärarääkimata suurt tarwitust, end tema lähedal tunda; ta südamesse tekkis palawal hool iseäraline sügaw, ülewoolaw õrnus ja haledus…

Anni seisis akna lähedal ja kammis pääd. Oli ta ju nüüd Wirgu perenaene, kelle hoolel terwe suur majatalitus seisis, ja pidi waraselt platsis olema. Paljult ja läikiwalt woolasiwad pehmed, ruuged juuksed ta walge kaela, piha ja õlade pääle, mis paljad oliwad. Kumendaw-walge särk warjas poolest saadik ta kõrget, kujukat rinda.

Jaani meelest on tal nii kurb nägu. Ta suured, tõsised silmad wahiwad mõtetes tühja õhku. Pikkamisi käib walge, ümarik käewars kammi hoidwa käega üles ja alla… Ta rind tõuseb korraks nähtawalt, nagu ohkaks ta sügawasti. Ja nüüd peatab ta käsi ja langeb lõdwalt maha… Siis aga tõuswad mõlemad käed ristis üles ja katawad neiu kurba nägu. Ta pää on norgus, ta juuksed läigiwad. Nõnda seisab ta tulekumal tüki aega liikumata paigal — nagu palwetades…

Palwetades? Kelle eest —?

Kauemini ei püsi Jaan wahtida. Ja pistab jooksu… Ta kisub oma räti kaenlas kantawa kompsu ümbert ja wiskab warastatud saapad tänawale maha… Juba tahab ta ka rahapakki taskust tõmmata ja saabastele järele wisata — aga talle tuleb meelde, et see ju tema oma ei ole…

Lõõtsutades jõuab ta koju.

Haige ema awab talle.

„Issand Jumal, pojake — kuhu sa ometi nii kauaks jääd?“

Jaan ei lausu sõnagi. Ta wiskab mütsi pääst, kuue seljast ja langeb nuuksudes kummuli oma koiku pääle, mille kõwa, kareda õlepadja sisse ta oma nutwaid silmi peidab…



Märzi kuu lõpul ühel öösel tehti Piiwamäe wallas ülijulge wargusetöö ära.

Aleksander Toots kirjutas sellest ajalehes lähemalt.

Nimetatud wallas elas kahe suure, ühendatud talu omanik Juhan Leek, kellel maantee ääres kiwist tuuleweski ja pood oli. Teda tunti kui rikast meest terwes kihelkonnas; wargatel näitas aga pääle selle weel teada olewat, et tal sel ajal just suurem summa sularaha kodus oli, mida ta paar päewa hiljemini linna tahtnud wiia. Ühtlasi oli kurjategijatel, nagu arwata wõis, selgesti järel kuulatud, et Juhan Leek abikaasa, tütre ja tema juures elawa tädiga tähendatud öösel kodust ära oli, nimelt naabriwallas mölder Seibergi pulmas.

Leegi weski ja pood ei olnud teistest peredest sugugi wäga lahus, päälegi, nagu öeldud, suure maantee ääres. Ja et ööd ka enam nii pikad ja pimedad ei olnud, siis pidi rööwlite julgust, millega nad maja ja poe kallale tükkinud, seda rohkem imeks panema. Kahtlaseks jäi, kas neil teada olnud, et kaupmees ustawad majahoidjad koju jätnud: wana truu sulase ja elatanud tüdruku, perenaese õe. Kui nad seda oliwad teadnud, siis arwasiwad nad neid kas magawat, wõi nad tuliwad kohe ettewõetud nõuuga, koduhoidjatest hoolimata oma tegu korda saata, nimelt wägiwallaga. Sulane Mart ja tüdruk Juula tehti wangideks, nende käed ja jalad seoti kinni.

Wargad oliwad mitu lukku suure osawusega lahti murdnud, enne kui nad poodi ja peremehe eluruumidesse kapi kallale jõudnud, millest nad ligi 500 rubla raha ära wiisiwad.

Asja käik oli Aleksander Tootsi ustawat kirjeldust müüda järgmine.

Kell wõis ½1 öösel olla, kui Mart peretoas ja Juula poe kõrwal olewas pererahwa-kambris magama heitsiwad. Et just pühapäew oli ja kohaline lauluselts lõbupidu tantsuga pidas, siis oliwad nooremad teenijad sääl lusti löömas.

Juula silmad on waewalt poole tunni eest kinni läinud, kui teda imelik nakitsemine ja kõpitsemine unest äratab. Ta ei saa esiotsa aru, kust see tuleb. Kuulatab ja kuulatab. Mõtleb juba, et maru-tuul wäljas wärawat wõi mõnda ust raputab ning tahab uuesti magama jääda; sääl käib korraga waljum raksatus ja nagu raua kõlin, mis tüdrukule selgeks teeb, et asjad enam õiged ei ole. Ta tõuseb üles, astub peretuppa ja äratab Mardi magusast unest. See tõrgub esmalt wastu ja ütleb, et Juula paljast und näinud; wiimaks tuleb siisgi kambrisse kuulatama.

Nad jääwad ukse juurde, mis lähemast pisikesest elukambrist poodi wiib ja millel wäike ümargune waateruut sees on, seisatama. Pood on pime, aga sees on selgesti kobinat kuulda Ühtlasi katsutakse kambriukse linki ja kui ust tuntakse lukus olewat, tõugatakse tugewasti tema wastu

Nüüd on selge, et wargad poes. Mart ja Juula on ehmatuse pärast esiotsa keeletud. Nad seisawad ja wahiwad lahtiste suudega teine teise otsa. Poes sähwib korraga tuligi põlema. Mõlemad wahwad koduhoidjad ei liigu paigast. Ukse kallal, mille wõti kambri seespool on, töötatakse wägiwaldselt edasi. Lukus nagiseb puuriw muukraud, nüüd kangutatakse ja nüüd — enne kui Mart ja Juula oma hirmulõdinast wõitu saawad — prahwatab uks lahti.

Nüüd alles pääsewad koduhoidjate keelepaelad wähe lahti; nad hakkawad appi karjuma ja püüawad, kui mitut wõõrast meest näewad, plagama panna.

Kuid raudsed käed asuwad neist kinni, wajutawad nad põrandale maha, topiwad neile rätid suhu ja seowad nende käed ja jalad nööridega kokku. Küll panewad mõlemad surmahirmul wastu — iseäranis perenaese õde siputab kangesti ja hammustab sidujate kätesse — aga wastased on liig tugewad ja neid on mitu.

Nüüd on kelmidel waba elu poes ja eluruumides. Nad toimetawad ruttu, wagusi ja nii wabalt ja julgelt, nagu oleks neil maja sisemised ruumid kõik täiesti tuttawad. Neid on neli wõi wiis meest. Peenike wahaküünal, mis neile walgust annab, põleb liig tumedalt, kui et kinni seotud majalised nende nägusid wõiks selgemini näha, nägusid, mis päälegi tahmaga näikse kriimuks määritud olewat. Wangide juures seisab üks ja teine kordamisi wahis…

Nad päriwad, kus peremehe sularaha olewat, ja ähwardawad, kui ei räägitawat wõi õigust ei öeldawat, waeseid wangisid surmaga. Üks neist kisub Mardi, teine Juula suust räti ära, et nad kõneleda saaksiwad, kus juures neid iga kisa- wõi waljuma hääletegemise eest lubatakse külmaks teha. Esimene, kes surma kartusel rööwlite nõuet täidab, on kaupmehe naese õde; Mart ei wasta; ta kisub, waht suu ääres, oma köidikuid, mis aga ei katke. Juula näitab käega suure kahe poolega, tamme puust kapi poole, mille wõtmed peremehel kaasas on. Aga mida aitab kapi tugewus ja luku häädus, kui juba palju kindlamad uksed kurjategijate abiriistadele pole wastu pidanud? Kapp murtakse raginal lahti ja häbemata sorimine ja loopimine algab tema sees olewa kraamiga, kuni otsitud rahapakk suure taskuraamatu sees kelmidele wiimaks pihku sattub.

Nad mürawad poes weel mõni aeg tööd teha; kambrisse on selgesti kuulda, kuda nad roniwad, asju wiskawad, riiulid tühjendawad ja kaupasid kannawad. Nad ei lausu üheteisega sõnagi; tummalt mõistab üks ühte, teine teist. Osawasti, wäledasti, nagu ammu harjutatud kawa järele, toimetawad kõik. Siis on nad järsku nagu maa alla kadunud. Mõlemad wangid wingerdawad teine teise kõrwal ägades põrandal. Wargad on lahti murtud wälised uksed lahti jätnud, nii et külm tuul ruumidest wabalt läbi tõmbab ja ööriides olewaid koduhoidjaid lõdisema paneb…

Kauase meeleheitlise jändamise järele läheb Mardil wiimaks korda nööri nii palju lõdwendada, et ta oma teise käe wabaks saab. Sellega kisub ta omal räti-tombu suust ja päästab aega mööda kõik teised liikmed lahti, mille sisse nöörid sügawad punased jutid lõiganud. Ta wabastab siis ka hirmu pärast pool nõdrameelse wanapiiga köidikutest. Ja nüüd — kaks tundi hiljemini — hakkawad mõlemad nagu ühest suust appi karjuma…

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Külmale maale - 10
  • Büleklär
  • Külmale maale - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4416
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2089
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4440
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2160
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4531
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4504
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1863
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4498
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1845
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4542
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1952
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4519
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1903
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4404
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2060
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2011
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4237
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1893
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4345
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4371
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2085
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 2013
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1167
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.