Külmale maale - 07

Süzlärneñ gomumi sanı 4519
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1903
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kiriku-trahter ja pood oliwad ühes hoones, nagu nad ka ühe peremehe käes oliwad. Kohe poe wälise ukse kõrwalt läks uks joomaruumidesse.

Jaani tusk oli suur, aga parata polnud midagi. Kaarlist end lahku lüüa, tema kutset tagasi lükata, oleks niisama palju tähendanud kui teda wihastada. Ja seda Jaan ei tohtinud, ta oli ju tema wõlglane; ta ei wõinud talle ta raha täna kättegi anda.

Nõnda astus ta temaga siis leti ette, kus Kaarel kortli wiina küsis. Nad maitsesiwad selle ära ja Jaan tellis pudeli õlut wastu. Sellega astusiwad nurka ühe laua juurde, kus tungimine nii suur ei olnud.

Jaan tuletas oma wõlga meelde, wabandades, et tal täna weel wõimalik olewat seda ära õiendada. „Kui ma oleksin teadnud, et sinuga täna kokku saan,“ ütles ta, „siis oleksin raha wissisti ära toonud.“

Kaarel näitas pahast nägu.

„Ära aja lori!“ hüüdis ta. „Nagu see mu wiimane kopik oleks, mille pääle põlen. Maksa, millal wõid wõi tahad.“

Jaan tähendas, et ta wõlga ei salliwat, ja küsis, kus Kaarel nüüd elutseda. Kas ta wõida temaga juba homme kokku saada?

„Täna siin, homme sääl,“ naeris Kaarel; „sa tead ju, ma olen loomatohter; kuhu kutsutakse, sinna lähen ja jään ka ööks wõi paariks korterisse. Täna oli mul nõuu linna sõita, kuhu paariks päewaks jään… Aga neljapäew saame ju Lehtsool muidugi kokku.“

„Ma ei tea —“ hakkas Jaan kogeldama.

Kaarel wahtis talle terawalt silma. „Hoia, kurat, oma nahka, kui tulemata jääd,“ wandus ta hammaste wahelt. „„Ma ei tea — ma ei tea““ — osatas ta Jaani, „mida sa lurjus ei tea?“

„Ma ei tea, kas mul siis weel raha on,“ parandas Jaan oma kahtlast lauset.

„Kurat, ma ütlesin sulle ju, et mul raha waja ei ole! Seda paari pulgakest wõid mulle kas wiimsel päewal tagasi anda… Pea meeles, et meil neljapäew tähtsad asjad on läbi rääkida.“

Et Kaarlit waigistada, tõotas Jaan neljapäewal „platsis“ olla. Ta püüdis temast wõimalikult pea lahti saada, aga see ei läinud tal kudagi korda — Kaarel oli kui takjas ta küljes. Ta tellis weel õlut ja patras ühte soodu juttu ajada. Wiimaks, Jaani mitmekordse tungiwa tähenduse järele, et tal aeg kasin olewat, wõis ta minekut hakata tegema. Kuid Jaani meeletusaks ei jäänud Kaarel kõrtsi maha, waid läks temaga kaasa, seletades, et ta teda kuni lähema teelahkmeni, kust ta „koju“ poole pöörata, hää meelega tahtwat saata. Jaani torkis juba trahteri sees wastik tundmus, Kohi-Kaarliga nii paljude nähes ühes lauas ja ühest klaasist juua; nüüd pidi ta ennast temaga ka weel wäljas näitama. Kes teab, kelle silma nad juba jälle puutunud wõi weelgi wõisiwad puutuda. Ja kes neid näinud wõi nägi, ei wõinud teisiti arwata, kui et nad otse südamesõbrad on, nii ligi tükkis Kaarel ja nii elawalt kõneles ta Jaanile näosse ning kõrwa sisse.

Kaarli käsi hoidis Jaani keha ümbert sõbralikult kinni, kui nad trahterist wälja astusiwad. Jaan püüdis temast küll eemale nihkuda — asjata. Nad oliwad waewalt trahteri sammaste wahelt wälja astunud, kui Jaan järsku seisatama jäi, nagu oleks talle puuga pähe löödud.

Otsekohe neile wastu sammusiwad kaks tüdrukut ja pikk, suurte wurrudega noormees: Wirgu Anni ja Mari ning wiimase peigmees, Luige mölder!

Jaanil pidi silgupütt käest kukkuma. Ta astus nii järsku sammu kõrwale, et Kohi-Kaarli käewars ta seljast lahkus. Teretada ta ei märganud ja teda ei teretatud ka mitte, ehk küll Luige Peeter teda tundis. Kõik kolm sammusiwad neist pikkamisi mööda. Mari suust aga kajas naermine, nii teraw nii pilkaw, et ta Jaanil lihast ja üdist läbi lõikas.

„Noh, mis sul wiga on?“ küsis Kaarel. „Kas tonti nägid wõi?“

Jaan ei lausunud sõnagi; ta sammus, kui ta kord paigast lahti saanud, ruttu edasi nagu põgeneja…

„Kui õieti nägin, oliwad need Wirgu tüdrukud wa’ Luige Peetriga,“ harutas Kaarel; „aa — nüüd ma mõistan,“ lisas ta naerdes juurde, „üks neist olla ju sinu suhkrutopsike, keda aga waname’ kurat saunamehele ei taha anda… Ää kuulagi, wennas, sinust wõib ka weel kord mees saada, kelle järele äiad ja tütred sõrmi lahkuwad. Oota aga!“

Jaani kõrwades kumises Wirgu Mari naermine weel nii selgesti, et ta seltsimehe lobisemist ei kuulnudgi. Pärani silmadega maha wahtides, tõttas ta edasi, pää norgus ja liikmetes nagu külmawärin.

Umbes wersta maa järele lahkus Kohi-Kaarel temast. Jaan tõmmas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, tugew kogu ja lai, kelm nägu ta kõrwalt kadunud oliwad. Jaan oleks wist poole pääd andnud, kui ta kokkujuhtumist Wirgu tüdrukutega oleks wõinud sündmataks teha! Missugune lops! Oh, neid juttusid, neid kahtlustusi, mis külas tema sõprusest waraste ja joodikutega jälle käima pannakse! Jaan oleks hää meelega oma karwu katkunud…

Kodus oodati teda nagu kunagi kirikuteelt, rõõmu ja põnewusega. Lapsed jooksiwad talle läikiwatel silmadel wastu; täna polnud neil nähtawalt asja nurka pugeda, nende südametunnistus oli puhas. Ja kui nadgi wast koolis jälle teiste leiwakottide kallal nosinud, siis oli see salajaks jäänud… Jaan jagas neile saia; hõlmas rippuwate lastega astus ta oma kurba urtsikusse, kus eideke teda kõhna kehakinnitusega wastu wõttis. — Jaan oli terwe õhtu sõnakehw ja nukker. Kokkupuutumisest Kaarliga rääkis ta emale niisama wähe kui juhtumisest kirikutrahteri ees. Ta püüdis uut lehte lugeda, mis külast waheajal saadetud — kolme, nelja pääle kokku käis neil üks nädalileht — aga ta ei mälestanud wist palju, mis silmad ridadest kukku weerisiwad. Siisgi istus ta tillukeses kambri-urkas waewase lambikese walgusel terwe õhtu, ja kell wõis juba kaheteistkümne pääle käia, kui ta laste ja eide järele sängi hakkas minema.

Juba oli ta kuue seljast tõmmanud, kui tasane koputamine akna pääle teda kuulutama pani.

See oli nagu rähni tonkimine wastu õõnest puud. Jaan wõttis lambikese kätte ja astus akna juurde. Musta higise ruudu wastu surus end wäljast Wirgu Anni nägu. Ta waatas oma suurte, tõsiste silmadega Jaani otsa, ilma et ta suu oleks midagi rääkinud.

Jaan ruttas awama. Warsti astus ta Anniga tuppa. Kai magas esimest magusat uinakut ega ärganud siis ka üles. Muud kui Mann wahtis oma asemelt uniste silmadega külalisele wastu. Anni silitas tal mööda minnes tummalt pääd. Ta astus eel ning läks otsekohe taha-poole kambrikesesse, kus Jaan praegu lugenud.

„Ma sain silmapilguks aega siia jooksta,“ sosistas ta hinge tagasi tõmmates; „Mari peidmees on meil; nii ei pandud mind palju tähele.“

Jaan pani lambikese lauale ja lükkas Annile järi istmeks. Ise jäi seina najale seisma. Siis oliwad jälle mõlemad wait.

„Ma tulin sinu palwele, Jaan,“ ütles Anni wiimaks, ja kui ta seejuures oma laiad, loetawad silmad noore mehe pääle tõstis, siis teadis see juba, mis palwe tal oli.

„Räägi aga,“ wastas Jaan.

Ja nüüd weeretas ta lihtsate, rahuliste sõnadega rõhuwa koorma oma südame päält ära. Ta ei kaebanud oma südamewalu üle, ei kirjeldanud piinasid, mis ta kodus omaste poolt pidi kannatama — ta tuli ainult Jaani enese pärast, tuli teda hoiatama, talle kimbatust meelde tuletama, mille sisse ta wõiks langeda, — ta tuli teda ta enese tuluks ainult paluma, ainult ettewaatlikuks tegema… Ta ei tunginud oma nõuuga ja palwega pääle, ta ei saanud naesterahwa wiisil tüütawaks ega piinawaks, ta ei torganud Jaanil ühtegi ella külge ega lasknud silmapilguksgi märgata, et ta Jaanist midagi halba uskus — ainult tema auusa nime pärast oli ta mures, selle pääle ei tohtinud keegi muda loopida.

Nõnda oli noorel mehel kerge, talle selget ja otsekohest seletust anda. Ta ei püüdnud oma eksisammu, et ta ühel õnnetul õhtul teatawate kahtlaste poiste seltsi astunud, sugugi salata ega wabandada. Ta tunnistas ka rahalaenu asja õieti üles ning andis lõppeks kindla tõotuse, et ta Anni palwet täidab ja iga ühenduse Kaarli- ja Juku- ning teiste nendesugustega lõpetab.

Anni wahtis talle näosse ja sosistas:

„Seda ma teadsin… Ma olen rahul.“

Siis küsis ta weel:

„Aga las sa siis just ise pead neljapäewal Kaarli raha ära wiima? Kas sa ei wõiks kellegiga saata?“

Jaan mõtles järele.

„Saata? Kellega? Ma arwan, see ei lähe. Raha wiija saaks ju asja teada ja helistaks terwe küla täis. Poissa aga pahandaks, kui minemata jään, ja nad määriksiwad mind ise nii mustaks kui wõimalik. Parem on, kui ise lähen… Ära karda — ära mitte karda.“

„Mine siis — ma ei karda.“

Anni tõusis üles ja andis Jaanile lihtsalt kätt — nagu sõber ja seltsimees. Ja Jaanil ei olnud julgust teda kaenlasse tõmmata, talle suud anda. Ta meelest oli, kui teeks ta ennast seega lapsikuks, kui näitaks ta oma nõrkust, mis neiu kindluse kõrwale ei kõlba, Anni tõsise näoga kokku ei käi. Ta pigistas ainult tugewasti ta sooja kätt. Siis lahkusiwad. —

Juba järgmisel päewal wiis Wäljaotsa pops oma lambad ostjale ära ja sai pakutud hinna kätte. Kaarli rahast oli tal weel rubla järel; kaks juurde — teeb kokku kolm, millega inetu wõlg just tasa sai. Neljapäewa õhtupoolikul wõttis ta wastumeelse käigu Lehtsoo kõrtsi poole ette.



Ema wõõrastuseks jäi Jaan hilja ööseni ära. Ja kui ta tuli, oli ta teist korda omas elus raskesti joobnud. Südame waluga päris ema, mis temaga siis jälle juhtunud. Ta ei andnud aga wastustgi, waid langes täies riides oma koiku pääle ja jäi norinal magama.

Ka järgmisel hommikul ei rääkinud ta midagi. Ta nägu oli kahwatu, ta silmad haukus. Emale ei julgenud ta näosse waadata, ehk Kai küll talle mitte ainustgi etteheitlikku sõna ei öelnud. Jaan loputas külma weega nägu ja läks wälja.

„Kauaks ära jääd?“ hüüdis ema talle järele.

„Ei tea,“ kohmas poeg.

Ta käigul ei olnud nähtawalt mingit otstarbet. Ta kõndis pikkamisi, norgus pääga, ja pööras wahel sinna wahel tänna. Ta silmast paistis sügaw sisemine äritus, ja mõtted, mis ta pääs mühasiwad, näitasiwad teda otse piinawat. Ta wehkis wahel kätega, ümises poolikuid sõnu ja jäi tihti keset käiku seisma.

Alles lõunaks jõudis ta koju.

Järgmisel öösel sonis ta palju. Ta kõneles walju häälega. Kohi-Kaarli ja Kõwerkaela Juku nimi oli tal tihti suus, ka ühte emale tundmata nime hüüdis ta.
italki

Hommikul küsis ema, kas ta sõna pidanud ja üle-eila oma kahtlastest sõpradest lahti löönud.

„Jah,“ kostis ta läbi hammaste, kus juures ta nurka wahtis.

„Kas täiesti?“

„Noh, ega ma ometi neile suu sisse wõinud öelda: taganege minust, ma ei salli Teid! Nad oleksiwad mulle naha pääle andnud… Meie jõime koos mõne pudelikese, ajasime juttu ja ma tulin koju… Ega tea ühtigi, kas mul neid elus ka weel kord tarwis ei ole…“

Eit waatas talle pool kohkudes silma.

„Wõi arwad seda?“

„Ma ei arwa midagi,“ wastas Jaan, „aga wõimalik on kõik… Kaarli käest laenatud raha oli meil ju wäga tarwis.“

„Raha andsid talle ju ikka tagasi?“

„Ta ei tahtnud wõtta, tee, mis tahad. Wiimaks wõttis rubla wastu, aga kaks jättis minu kätte… Minu süü see tõesti ei ole.“

Ema waatas Jaani haiglast nägu, ta erutatud silmi. Ta raputas pääd.

„Kas ta sulle seda raha siis tahab kinkida?“ küsis ta.

„Näitab tahtwat; aga ma õiendan asja teine kord tõesti ära. Nad oliwad neljapäewa õhtul kõik nii jommis, et mõistlikku sõnagi ei saanud kõneleda.“

„Kuule, Jaan,“ ütles ema, kui ta natuke aega mõttes seisnud; „seda ei tohi sa Annile öelda, et sa Kaarli raha terwelt tagasi ei andnud. Ta kurwastaks see üle liig wäga.

Jaani palgele ilmus nagu häbi ja ehmatus. Ta wahtis aknast wälja Wirgu poole.

„Kõige parem on; ema, kui sa selle raha omale wõtad ja tema eest ostad, mis waja,“ ütles Jaan tasahiljukesti: „Siis on ta minu käest ära ja ma olen sõna pidanud.“

Ta wõttis westi taskust kaks kägarasse pigistatud raswast paberi raha ja wiskas nad ema ette laua pääle. Tõrkudes wõttis ema nad wastu ja wiis kohwrisse. — — Umbes nädal aega pärast seda puhus ühel öösel kange torm ja wäljas oli pilkane pime. Majade uksed kõikusiwad ja kiunusiwad, puud kohisesiwad ja paindusiwad ning aknate wastu pragises raskete hoode kaupa jäme wihm.

Wäljaotsa rahwas, pääle Jaani, magas juba. Wiimane luges weel pisikeses kambris wõi tegi kui loeks ta. Sest ta silmad jäiwad tihti mõttes ühe koha pääle raamatus peaaegu weerand tunniks peatama. Iga kord, kui maru akna wastu mühas ja ukse kallal wapustas, waatas ta nagu kohkunult ringi.

Kesköö wõis juba mööda olla, kui Jaan wiimaks ette tuppa astus, et magama minna. Ta katsus parajasti ust, kas see riiwis on, kui tuule mühinast läbi koputamist akna pääle oli kuulda. Jaan astus nagu ehmatades sammu tagasi, end ukse kõrwale nurka surudes.

Koputamine sai tugewamaks. Kätt, mis seda tegi, oli näha. Ka ust raputati nüüd.

Jaan seisis weel natuke aega nurgas. Ta silm wahtis argselt magawa ema poole. Ta wiiwitas ja wiiwitas. Kuid ta sai aru, et sissetahtja ära ei lähe; oliwad ju inimesed kodus, sest lambikene põles weel.

Ruttu wõetud otsusega astus Jaan wiimaks nurgast, kuhu ta end peitnud, wälja. Ta awas ukse ning läks õue. Sääl wiibis ta kaunis kaua; siis tuli tuppa tagasi, kõndis kikiwarbul ja pani raswaküünla otsakese laternas põlema, millega ta siis uuesti wälja läks.

Sääl seisis hobune reega. Kaks meest oliwad sõiduriista juures, millel madal koorm nähti pääl olewat. Mehed rääkisiwad Jaaniga sosinal. Nad tõmmasiwad ree lauda ette ja hakkasiwad selle päält kahekesi pakkisid ja kompsusid sisse kandma. Jaan näitas hõlma alt laternaga tuld. Ta silmad wahtisiwad suurelt ja laialt nagu sonijal tulekiire sisse.

„Ruttu, ruttu,“ sosistas ta kinni litsutud kurgust. „Katsuge, et walmis saate ja kaote!“

Mõlemad wõõrad oliwad Kohi-Kaarel ja Hans Mutsu, see „linna moodi mees,“ kes toona Kaarli ja Juku seltsis Lehtsoo kõrtsis istunud.

Nad tõttasiwad tööga ja mõne minutiga oli regi tühi. Kaarel astus Jaani juurde ja sosistas:

„Ole siis mõistlik mees ja mata ise kõik paremini kinni. Jaota kraam ära: üks tükk sinna, teine tänna. Ja pea silmad lahti — see on pääasi.“

„Millal oma kraamile järele tulete?“ küsis Jaan nagu kinni pigistatud kurgust.

„Kõige parajamal silmapilgul muidugi,“ tähendas Hans Mutsu.

„Nii pea kui wõimalik,“ wastas Kaarel. „Wõid ise järel waadata, mis tükkisid omale himustaksid. Ega meie kitsid ole.“

„Ma palun Teid kõigest hingest: tulge oma kraamile ruttu järele,“ wastas Jaan tungiwalt. „Muidu hakkan kahetsema, et Teie soowi kuulda wõtsin.“

Nad waigistasiwad teda, andsiwad talle kätt ja sõitsiwad siis minema — tormi ja öö-pimeduse sisse…

Wäljaotsa Jaan ei saanud sel öösel nahka silma pääle. Ta heitles ja wiskles asemel nagu soojas tõbes. Kohutawad kujud tantsisiwad ta silmade ees, ta nägi lahtiste silmadega und ja kõiksugu wiirastusi.

Nii kaugele oli ta siis juba jõudnud! Warguse warjajaks oli ta juba saanud. See oli esimene samm mäest alla. Häda talle, kui ta weel teise ja kolmanda astuks! Siis ei oleks enam peatamist…

Kuda oliwad nad teda teatawal neljapäewal Lehtsoo kõrtsis osawasti oma wõrku mõistnud püüda! Mida oliwad nad talle kõik tõotanud ja kuda kõike, mida Jaan harjunud kurjaks ja keelatuks pidama, nii ilmasüütaks, loomulikuks kujutanud. Jaani wiletsat elukorda tundsiwad nad nii selgesti. Nad näitasiwad talle ära, et tal midagi paranemist loota ei ole, et teda weel selsamal kewadel kibe, armuheitmata nälg ootab, kui ta oma mehe-aru kokku ei wõta ja säält abi ei otsi, kust seda üksnes leida. Ta waidles neile wastu, ta suurustas oma auususega, ta tuletas Jumalat kui abimeest meelde. — Ta mõtles kõige hingega ema ja Anni pääle, et kiusatus tema üle wõimu ei saaks. Aga nagu nägemata wõrk langes tema üle ja tõmmas end ikka koomale. Joodud wiin ja õlu mõjusiwad omalt poolt ka. Joobnud pää tegi ta wastupanemise-jõuu lõdwaks, ta mõistuse segaseks. Ta hakkas neile toll tollilt õigust, toll tollilt järel andma. Ta unustas palwed ja tõotused, unustas mõrsja ja ema mõneks tunniks.

Ta silmad läksiwad alles lahti, kui ta kaineks oli saanud. Hirmuwärinaga nägi ta nüüd, kuda ta jalg wääratanud. Weel ei ulatanud ta jalg kuristikusse, aga selle kaldal seisis ta juba. Esiotsa oli ta seltsimeestele ainult oma sõna andnud, nende saaki wahel oma urtsikus warjata; nende tööst päris tegewalt osa wõtta, seda ei olnud ta kindlamalt lubanud. Aga ka see tõotus oli talle järgmisel päewal nii hirmus, nii arusaamata, et ta muud ei wõinud arwata, kui et ta nõdrameelne olnud. Kuid inimese hing on painduw. Mida selgemini Jaan wiimaste päewade jooksul oma wiletsuse üle järel mõtelnud, mida elawamalt ta omale enda tulewikku ette kujutanud, seda enam hakkas mõte Kaarlile ja ta seltsimeestele antud tõotuse pääle oma hirmust kuju kaotama.

„Mis sest siis nii wäga on, kui ma wahel mõne asja oma urtsikusse hoida wõtan?“ waigistas ta iseennast. „Kas ma pruugin teada, kust see pärit? Kas see minu asi on? Ma annan wargatele abi, see on õige, aga ega ma selle pärast weel ise waras ole! Warga ja warguse warjaja wahel on oma suur wahe… Ja ega ma nende asjast selgi kombel pruugi rohkem kui üks kord osa wõtta. Ei taha, ei taha — see on minu asi. Kewade lähen päälegi teise kohta elama.“

Ja ta tegi otsuseks, neile antud tõotust ainult üks kord pidada, Jumala pärast mitte rohkem! Oleks ta oma tõotusest hoopis taganenud, siis oleks tal nende poolt kõiksugu waenusid karta olnud ja, mis pääasi, teenistus, mis ta nendelt sai, oleks luhta läinud…

Raske küsimus oli nüüd emale lugu teada anda. Jaan teadis küllalt, et ema niisugust asja, mille juures midagi teenida wõis, sugugi nii wäga peene südame-kaalu pääle ei pane; aga Jaanil enesel oli häbi tema ette astuda ja talle kuulutada, kui nurjatul wiisil ta oma sõna murdnud, kuda ta selle asemel, et wargatega endist kogemata ühendust lõpetada, nendega otse wastastikku abiandmise-lepingu maha oli teinud. Emale pidi ta aga seletust andma, sest kraami oli waja paremini majas ära peita ja kitsastes ruumides polnud wõimalik ema eest midagi warjata. Suudab ema suud pidada Anni wastu? Kas läheb kõik õnnelikult mööda?

Palawik raputas teda hommiku walgeni.

Ta kargas kähku sängist wälja.

Jaan ootas, kuni Mikk ja Mann kooli oliwad läinud. Kui ema pisikest Liisikest, kelle ta mõne aja eest ära wõõrutanud, sest et ta kuiwad, kurnatud rinnad piima asemel juba werd hakkasiwad andma, soojendatud kördikesega oli toitnud, läks ta põrsastele lauta süüa wiima. Jaan wõttis ta käest ämbri, milles mustawa solgiwee sees mõned kartohwli-koorekesed ja leiwa-koorikud ujusiwad, ära ja kandis lauta. Eit, kelle terwis wiimasel ajal niigi palju oli paranenud, et ta öösetel wähemast mõne tunni magada sai, astus pojale köhides ja hingerdades järele, sest ta oli murelik perenaene, kes oma paari loomakest hommikul ikka ka ise tahtis näha saada.

Jaan ootas, kas ta kudagi märku annaks, et ta öösiste külaliste käimisest midagi kuulnud. Kai aga ei lausunud sõnagi. Wissisti oli ta sügawasti maganud.

Jaan kallas põrsaste toidu moldi ja ajas wäikese nälginud emisekese, kes hirmsa kisaga ka söögi kallale püüdis tormata, laudast wälja. Tema pruukostiks oli midagi muud sinna walmis pandud, mida lapsed teede päält korjanud: külmetanud hobuserooja kägarad, mille pääle sooja, weidi jahust wett kallati. Nagu warda otsas karjudes, jooksiwad kolm wäetit, kõhna põrsakest üheteise wõidu molli pääle tormi, jaluli toidu sisse, ja kibe wõitlus iga leiwa-koorukese, iga kindlama tombukese pärast, mis sopase wedeliku sees ujus, hakkas pääle. Nad tõukasiwad, pitsitasiwad, hammustasiwad ühteteist, üks tikkus teise kõhu alla ja wiskas ta metsiku näljawihaga molli kõrwale küljeli, kust see aga kui wälk üles kargas ja wõitlust uuesti algas — wõitlust oma waese kõhu, oma wiletsa elu pärast.

„Kui kõhnukesed nad ikka weel on,“ ütles ema, „nagu noapääd! Waest emise-kesikut piinawad ikka weel nii, et ta kui pussi otsas karjub ja neid hammustab. Nisad on tal wahel päris werised…“

Ta wahtis kurwal mõttel põrsaste kaklemist päält. Mõtles ta wahest iseenese walu pääle, kui kuiw rind piima asemel üksnes werepiiskasid imejale suhu hakkab saatma? Ta ohkas ja laskis silmad laudas pool kogemata ringi käia.

„Mis komud ja kotid need siis sääl lamba-aias on?“ küsis ta järsku, Jaani poole pöördes, kes näljast emist asjata lauda kõrwal olewasse tillukesesse sea-osmisse püüdnud ajada, kuna ta nüüd lauda ukse pääl wahis seisis ja tema meeleheitlisi pääletikkumisi tagasi tõrjus.

„Küll saad kohe näha,“ wastas Jaan üle õla.

Kai astus kraami-kogule uudishimulikult lähemale. Hommikuse halli pimediku pärast ei wõinud ta suuremat aru saada, mis sääl oli. Ta kobas üle aia käega.

„Tule Jumal appi,“ hüüdis ta, „siin näikse ju kottisid ja püttisid ja taewas teab, mis kõik weel olewat!… Kuda need asjad siia saiwad? Ega ometi sina —? Aga mis ma tühja küsin!… Kes meil siis on käinud, Jaan?“

Põrsad oliwad mollikese silmapilguga nagu tühjaks pühkinud. Jaan astus ukse päält lauda sisse. Ta wõttis südame rindu ja hakkas rääkima. Pimedik laudas oli talle meelt mööda, sest nüüd ei nähtud ta nägu ega silmi.

„Meil käisiwad öösel külalised… Ajasiwad pääle kui mõrtsukad: „wõta hoida, wõta hoida!“ Panin wastu küllalt, aga sa tunned ju Kohi-Kaarlit ja ta seltsimehi… Hakkas koledasti ähwardama, nii et tee juba hirmu pärast, mis nõuawad.“

„Sooh, wõi nii!“ hüüdis Kai. „Ja mina ei kuulnud mitte kõppu ega kappu… Kas nad meile siis ka midagi annawad?“

See küsimine kergendas imelikul wiisil Jaani südant. Ta tundis nagu ühe osa kardetud ohust mööda minewat.

„Lubasiwad tasu küll anda,“ ütles ta. „Aga sellest kraamist ei wõta ma midagi. Sellesse ei tohi keegi meist puutuda. See on warastatud“…

„Ega sina siis teda ole warastamas käinud,“ tähendas Kai.

„Aga ma tean, et ta warastatud on. Ja warastatud asja ei pea meile suhu ega selga saama. Sellest häbist on juba küllalt, et siin niisugust koledat asja mõne öö ja päewa peidame. Aga ma ei wõinud midagi parata… Kuradi waesus teeb ju inimese lolliks pääst, nii et enam aru ei saa, mis õigus, mis ülekohus.“

Eit ei wastanud midagi. Ta käed kobasiwad kraami-hunikus katsudes ja proowides ja takseerides ringi.

„On aga tubli lasu,“ sosistas ta. „Küll siin wõib mõndagi olla, mis meilegi tarwis läheks…“

„Jää nüüd sellest wait!“ keelas noor mees, kes ennast kui orgi otsas tundis olewat. „Mõtle parem selle üle järele, kuhu me kõik need wõõrad asjad sootumaks wõiksime ära matta: muidu wõib meile kohus jälle nuuskima tulla… Terwe peitmise-töö jätsiwad nad wõllanäod weel minu teha, ise paniwad mureta minema… Ühe osa peame sauna wiima, mõne asja wast ka maa alla matma“…

Ta kahmas sületäie kraami aiast põhkude seest ja käskis ema sedasama teha. Kui nad need koormad urtsikusse tassinud, tõiwad nad weel teised ja kolmandad. Jaan wahtis iga kord sauna ees, sauna otsas ja taga eemale ringi, kas mingit ohtu ei oleks ähwardamas.

Pimedik läks ikka õhemaks, sula ilma tõttu tõusis aga igalt poolt seda tihedam udu. Mitu kumawat wööti, tulipunasest walkjaskollaseni, palistasiwad idapoolset taewaserwa, ja silmaringi alt lõi tõuswa päikese loit põlema. Üks tulekene wilkus weel kusgilt eemalt; ta kiir oli kahwatu ja peenike nagu siidilõng. Ta tuli wist Wirgult, wallawanema juurest… Ta kustus aga ka praegu ära. Wäljaotsa saun oli taludest ja teisest popsi-urtsikutest õnneks kaunis lahus; weerand kuni pool wersta wõis nende wahet kõige wähemast olla. Tihe lepik ümbritses teda peaaegu igast küljest. — Wirgu tuleniiti nähes torkas Jaanil aga siisgi kartlik küsimine pääst läbi, kas ta ka oma laternat öösel hästi hõlma all hoidnud? Ta püüdis end waigistada: oli ju ka ennemalt öösel laternaga õues käidud; ega ju ka ööwahtisid walwamas olnud.

Wäljaotsa ema oli suure agarusega, nii palju kui tema põdurad liikmed suutsiwad, peidetawat wargusekraami sauna kandnud. Ta ei suudnud oma uudishimu talitseda ning nabis ühe koti ja kimbu, ühe kernu ja puntra teise järele lahti, et näha, mis sääl kõik sees on. Jaanil oli oma meele-erutusega nii palju tegemist, et ta seda esiotsa tähelegi ei pannud.

„Oh, kui ilus bukskin, oh, kui peenike lõuend,“ sosistas eideke ühte lugu läikiwal silmal. „Tuli-uued meesterahwa riided, tore suur rätt — näe missugune soe undruk, kui palju uusi kindaid!… Siin weel terwe kangas poolwillast riiet ja siin kasukas, weel teine kasukas!… Mis siis siin on? Waeh, seepi ilmatu hulk ja särkisid!… Kõik jõuka talu kraam; on aga poisid külla otsa juhtunud… Ja siin kotis, mis nii märg? Pagana pihta — liha, selge liha!“

Ta tõmmas kotist paar tükki nähtawale.

„Kui paks pekk!“ imestas ta, ja ta silmad neelasiwad ja imesiwad ahnelt lihatükkide küljes. Ta tundis seda näljatse kirdlist tundmist, mis enam palju wahet ei suuda teha toore wõi küpsetatud toidu wahel; ta suu jooksis wett.

Siis awas ta ühe suurema püti. See oli kollast, wärsket wõid täis. Eideke wahtis ja wahtis ja õntsalik tuhin, mis teda täitis, andis ta silmadele nagu äraseletatud waate…

Ta leidis weel seasingi ja lambakintsud, leidis käkkid ja paari pätsi nisuleibagi. Kõik riidekraami jättis ta hooletult kõrwale, ta sõi silmadega, kõigi oma meelte ja mõtetega seda taewa-õnnistust, mis siin toidu poolest ta jalge ees maas oli, mis teda nii õnnestas, nii waimustas, et ta midagi muud ei näinud ega kuulnud, mitte Liisikese nutukisagi hällist…

Jaan oli juba warsti märganud, kuda ema kotid ja anumad ühe teise järele kribinal-krabinal awas, lahti jättis ja põlwede pääl jälle ruttu mõne uue juurde roomas. Jaan tahtis pahaselt ja keelates wahele astuda, aga sääl langes ta waade ema elustatud, peaaegu pühalikult-waimustatud näo pääle… Jaan ei keelanud. Ta astus tagasi. Ta ei tihkanud seda lapselikku rõõmu temalt wõtta. Sügaw, näriw haledus täitis ta hinge…

„Oi kõhutäidet, mis siit täna lõunaks saame! Oi laste rõõmu!“

Kai põlwitas rinna pääle risti pandud kätega kalli kraami seas, täis ella armastust. Ta oli hoopis ära unustanud, mis talle selle wara omanduse-õiguste kohta üteldud.

Poeg wapustas teda õlast kergesti.

„Meie ei saa siit mingit kõhutäidet.“

„Ei saa? Miks ei saa?“

„See on wargus!“

„Aga nad lubasiwad sulle osa.“

„Osa? osa? Wargusest osa? Ja sa tahaksid seda wastu wõtta? Nad lubasiwad mulle tasu tüli ja waewa eest.“

Kai ei saanud nii peenest wahest kudagi aru.

„Tasu — nojah,“ tähendas ta, „wõta siit tasu, siin on ju küllalt!“

Piin, mis Jaani hinge juba nii ära kurnanud, ajas teda äkilisele, ülekohtusele wihale. Ta rebis ema kraami-huniku keskelt eemale ja karjus:

„Ära puudu, muidu wiskan

su uksest wälja! See on wõõras wara, see on warguse-kraam, ja selle külge ei tohi sa sõrmega puutuda, ennem pista käsi tulde.“

Jaani silmad wälkusiwad kui murdjal. Ta huuled oliwad sinised ja nende tagant wälkuwad walged hambad käisiwad iga sõna järele kiristades kokku.

Ehmatanud eideke ajas end nõrgalt üles, lastis silma weel kord ellalt kalli wara üle käia ja taganes siis aralt nurga poole. Ta oli wiimasel ajal Jaani tihti äkilises wihatujus näinud, aga praegune käis ägeduse poolest kõigist üle. Kai ei saanud temast aru: ise wõtab warguse wastu, ütleb selle eest tasu saawat ja nüüd paugub nagu püss, kui sellest ainult räägitakse; nagu mõni siiluke liha suure kotitäie kohta midagi tähendaks!

„Ära nüüd kohe nii kärkima hakka,“ püüdis ta teda waigistada, „ma ütlesin aga nii; ega ma weel midagi ole wõtnud. Mul pole lastele enam iwakest ette panna, kui täna koolist tulewad: kernu põhjas natuke soolwett paari silgupääga ja wiimane kannikas kuiwanud leiba.“

„Siis söögu leiba ja silgu-soolwett,“ urises Jaan, kelle wihahoog niisama kiiresti alanes, nagu ta tõusnud. „Seda on nad ju ka siiamaani söönud.“

Ja oma ägedust nähtawalt kahetsedes, lisas ta hoopis wagusalt juurde:

„Ema, aita mind seda pagana kraami siit silmade alt ära toimetada; ma olin rumal, et ma neid kõige nende wargusega kus tühi ei saatnud, — nüüd wihasta weel nende pärast. Meie ei pruugi weel warastatud toiduga oma kõhtusid täita. Ma tapan homme emise ära, siis on meil ka liha. Ja põrsastest saan tüki raha. Küll sinna poole jälle nõuu leiame… Ää ole pahane mu üle, aga mis hingesse ei mahu, see ei mahu…“

Kai kuulas sõna nagu kunagi.

Nad tegiwad mitu tundi tööd, kuni kõik kotid ja natsikud häda pärast peidetud oliwad, osalt toas, osalt tillukeses kambris, muist lauda-nurgas lammaste aiakeses, põhkude ja kuiwa sõnniku all. Kui töö toimes, pühkis Jaan higi otsaesiselt, ja nagu takistaks paks õhk toas ta hingamist, ruttas ta saunast wälja ja tuli alles widewiku ajal tagasi.

Ta ei söönud terwel päewal midagi.

Kui lapsed õhtu eel koolist tuliwad, kui nende ahned pilgud söögilaua poole piilusiwad, kus ainult pool-põlenud kannika-äär leiba soolweega täidetud kausi ja kaljakapa kõrwal seisis, kui ta nende õõneid põski, õgiwat nälga nende silmadest nägi, astus ta ema juurde ja sosistas:

„Wõiksid neile mõne tüki liha panni pääl ära küpsetada; koori lusikaga püti päält ka wõid… Sa tead ju, kuhu lihakasti ja wõipüti panime?…“

See ootamata käsk tegi ema otse kohmetuks. Ta ei tahtnud oma kõrwasid uskuda: mõne tunni eest karjub kui lõwi — nüüd käseb ise!…

Kai ruttas siis ka hääd tuule-pööret tarwitama, ilma et ta enne weel midagi oleks pärima hakanud.

„Oodake, lapsed,“ ütles Jaan Mikule ja Mannile, „ema praeb teile sealiha.“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Külmale maale - 08
  • Büleklär
  • Külmale maale - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4416
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2089
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4440
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2160
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4531
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4504
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1863
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4498
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1845
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4542
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1952
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4519
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1903
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4404
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2060
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2011
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4237
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1893
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4345
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4371
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2085
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Külmale maale - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 2013
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1167
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.