Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19

Süzlärneñ gomumi sanı 4502
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Mathias Lutz wahtis käsipõsekil oma ette maha. Õiguse pärast kõneles sõber sedasama, mida ta oma peas juba isegi harutanud. Ta oli enesele juba kõik põhjused ette pannud, mis Leena poolt rääkisiwad, oli teda wabandada, süüst puhastada püüdnud. Kuid tal elas weel teine heal põues, ja see waidles wastu. Kui ta oma kainet mõistust suutis rääkida lasta, siis ei leidnud ta sellest inimesest tõeste mitte süüd. Tõstis aga ta enese-armastaw süda healt, siis oli seesama inimene must patune. Ta on süüta ja ta on siiski süüdlane — see oli iga kord kaheharuline otsus, mille juurde ta jõudis, ning wõitlus hakkas otsast peale, kuni ta uueste selle surnud punkti peale tagasi jõudis.

Huber waikis. Ta tahtis teda aru pidada, wõidelda, selgusele jõuda lasta. Ta ei olnud seeüle sugugi kahewahel, kumb heal sõbra rinnas lõpeks wõidab, ehk olgu siis, et Mathiase armastus Leena wastu wähem ja nõrgem on, kui ta seni arwanud.

„Konrad,“ ütles Lutz wiimaks, kuna ta oma punastatud äärtega silmad argselt tema peale lõi. „Ma lükkan oma otsuse niikauaks edasi, kuni ma selgeste tean, kas ma ilma temata wõin elada wõi mitte. See mõte on mulle weel segane. Niikaua, kui ma kindla tõe kätte olen saanud, pole Leenal ega tema lapsel minu poolt midagi karta.“

„Õige, Mati, wäga õige!“ hüüdis Huber ja hakkas mõlema käega ta õladest kinni. „Inimene ei pea oma otsuseid ialgi äkitselt ja läbikaalumatalt tegema. Ja nüüd, kus sa juba nii mõistlikku keelt kõneled, ei karda ma enam sugugi, et sa wõeriti otsusele jõuaksid. Ma olen sinuga rahul, wennas, sest mul on pool wõitu käes! Nüüd tõota mulle aga weel, et sa enne seda, kui midagi otsustawat ette wõtad, mulle oma nõuu teatad.“

„Seda teeksin ma ka ilma tõotamata, Konrad. Aga kui see sind rahustab — siin mu käsi.“

Huberil oli püüe, sõbra meelt lahutada, tema mõtteid ta õnnetuse pealt teisale juhtida, talle natuke rahu ja puhkust muretseda; sellepärast oli ta esiotsa üsna rahul, et õlu sõbrale nii wäga maitses; ta jõi, et teist seejuures kinni pidada, ise wirgaste kaasa ja tõi mitmesuguseid jutuaineid ette, mille kohta ta seltsimeest katsus huwitada ja soendada. See läks tal ka korda. Mathias hakkas ikka elawawalt rääkima. Nähtawalt oli tal eneselgi püüe, oma waimule ja hingele muud kergemat, ärewuseta tegewust anda.

Konrad sai aga wiimaks murelikuks, kui ta Mathiase ühtelugu kaswawat, loomuwastast janu tähele pani. Lutz ei suutnud kannu wiimaks enam silmapilgukski täitmata jätta, ei raatsinud teda enam käest äragi panna. Ta tellis ühtelugu uusi pudelid juurde, sundis sõpra wägise kaasa jooma, sattus ikka elawamasse tujusse, kuni Konrad märkas, et ta olekuni jõudnud, mis heast tujust juba üle ulatas. Ta mõtted hakkasiwad endid kordama, läksiwad segi, kaswasiwad tal ülepea. Mathias Lutz oli wiimaks joobnud.

„Küllalt nüüd!“ hüüdis Huber ja lükkas tühjendatud kannu ja pudelid kõrwale. „Tänaseks oleme rohkem saanud, kui tarwis. Mati, lähme koju!“

Mati aga wastu:

„Mis sul meelde tuleb! Nüüd, kus ma põuue natuke sooja saanud, pean jälle külma kätte minema! Muret ja kurbtust on mul rohkem kui waja — lase mind ka natuke lõbu maitsta… Isa Peterson! Weel kuus nuia laket! Mathias Lutz pole joodik, ta pole ialgi joodik olnud ega taha selleks ka saada; aga kui ta kord hea sõbraga koos on, kes tema murest osa wõtab — siis peab juua olema! Isa Peterson! Isa Peterson!“

Ja ta tonkis jalakannaga kuus korda wastu põrandat, ilma et ta Huberi wastupanekust midagi wälja oleks teinud. Tahes wõi tahtmata pidi wiimane, et teda mitte sel tujul ja olekul üksina jätta, edasikestwast joogipidust osa wõtma. Keelamine ei mõjunud. Huber märkas koguni, et Mathias hoiatawate sõnade üle kulmu kortsutas ja pahased wastused andis. Teda äritada polnud soowitaw. See oleks teda ainult weel taga õhutanud. Et ka heaga midagi polnud peale hakata, siis pidi Huber sündida laskma, et sõber enese täieste joobnuks jõi. Kolmat korda elus oli Mathias Lutz niisuguses olekus. Tema pulma-peatäis oli tänase wastu wähene olnud…

Huber wiis ta hilisel öötunnil koju. Leena awas neile toa-ukse.

Nooriku käsi, mis küünalt hoidis, hakkas wärisema, kui ta meest tuikudes sisse nägi astuwat; ta nägu lõi surnukahwatuks, ta silmad wahtisiwad laialt ja aineti ta otsa. Pikkamisi, samm-sammult nihkus ta temast eemale. Ta ei lausunud musta ega walget.

Huber teretas teda kohmetanult nagu inimest, keda ta hästi ära ei tunne. Oli see siis tõeste see noor, terwe, õitsew inimene, keda ta mõne nädala eest weel nii priskelt näinud? Kuis pidi see inimene kannatanud olema, et niisuguseks wereta ja lihata warjuks kokku kuiwada! Sügaw kaastundmus asus Huberi hingesse. Ta astus ruttu noore naise juurde, pigistas ta waba kätt ja ütles paluwalt, trööstiwalt:

„Ärge ehmatage meie üle, ärge pange ka midagi pahaks! Mati ja mina — meie olime weidi kergemeelsed. Seda ei pea teist korda enam ette tulema!“

„Ma mõistan,“ wastas Leena tasahiljukeste. „Ja mul pole õigust midagi pahaks panna… Ma tänan Teid, Huber, et Teie teda saatma tulite.“

„Ja, ja, sul on asja Huberi tänada!“ hüüdis Mati pehme keelega, kuna ta toolide ja laudade küllest tuge otsis. „Ta on hea sõber — sinule weel rohkem kui minule… Tema on mees, kes musta walgeks oskab pesta… Teda peab inimene rohkem uskuma kui iseennast… Täna teda aga, täna teda selle eest, mis ta sinu heaks on teinud!…“

Konrad jättis jumalaga ja läks. Ta nägi, et joobnud inimene pahuraks kippus minema, seepärast oli waja temast kõik eemale hoida, mis teda wõis erutada wõi äritada.

Seda nägi ka noor naine ära.

Niipea kui Huber ukse enese järel kinni tõmmanud, lähenes Leena mehele ja palus alandlikult luba, tema saapaid jalast tõmmata. Mathias oli nii lahke. Ta laskis ka keelmata sündida, et naine tal kuue ja westi seljast tõmmas ning krae ja kaelasideme lahti peastis ja ära wõttis. Magamise-ase oli talle sohwa peale juba walmis tehtud. Oli ju Mathias oma senised ööd naise kojutoomisest saadik kõik seal mööda saatnud, et oma walu ja kurbtusega üksina olla…

Lutz waatas naise tumma, alandlikku hoolitsemist ja ümardamist enda kallal pealt, ja ta nägu laskis märgata, et ta leplikumasse tujusse sattus. Äkitselt asus ta mõlema käega Leena pea ümbert kinni, surus selle oma rinna, oma põse wastu ning suudles kaks, kolm korda palawalt, kirgliselt ta otsaesist.

„Midagi pole sündinud — kõik on paljas hirmutaw unenägu,“ sosistas ta, kuna ta silmad endid pisaratega täitsiwad. „Sa oled minu — minu — minu, ja sul pole mingit süüd! Ma olen õnnelik nagu ennegi — mul on kõige puhtam, auusam, ilusam naine, kelle peale ükski sõrmega ei tohi näidata… Leena, korda, kinnita, et kõik wale on, et kõik minu peas tekkinud rumalus on — kinnita, et ma und näen, sonin, jamsin!“

Leena waikis. Ta waatas talle ainult kaeblikult, täis argtust silma ja lükkas hellal käel ta otsaesiselt juuksesalkusid tagasi.

„Sa ei wasta, Leena?“ kõneles Mathias edasi ja sattus äkitselt, nagu joobnud inimene sagedastegi, hoopis wastupidisesse tujusse. „Sa ei wasta mulle, sa ei suuda midagi waleks tunnistada, sa wõid ainult kinnitada, et kõik tõsi on!“ hüüdis ta, kuna ta Leena käe oma küllest tagasi lükkas. „Sa wõid mulle ainult tunnistada, et ma kord õnnelik olin, aga et sina mu õnne puruks oled löönud, nii et mulle sellest enam midagi muud pole jäänud kui häbistaw, südant muljuw mälestus!… Mine ära minu silmast, Leena! Jäta mind üksina oma waluga!… Ma tahaksin, et ma sind enam ialgi ei näeks!“

Ja ta langes selili sohwa peale, kattis oma nägu kätega ja nuuksus nagu wäike lapsuke.

Leena astus norus peaga teise kambrisse ja pani ukse wahelt kinni. — —

Teisel hommikul jäi Lutz jälle töösse minemata. Seks oli ta liig wiletsal olekul. Ta pea lõhkus walutada, ta käed wärisesiwad ja terwe keha oli nagu raske haiguse järele ära puretud, wäsinud, roidunud. Pead käe sisse peites, istus ta tumedal waikimisel akna all, kui Leena teda kohwile tuli kutsuma.

Niisugusel wäetil olekul on inimene alandlik, leplik, sõprust ja usaldust otsiw.

„Leena,“ ütles Mathias kohwilauas paluwalt, „kui ma eila õhtu rumalat juttu ajasin, siis ära pane seda tähele ja anna mulle andeks. Sa nägid ju, kuda minuga lugu oli.“

„Sa ei öelnud ühtegi rumalat sõna,“ wastas Leena. „Mis sa kõnelesid, oli õige, ja ma tean, et sa ka täna nõnda mõtled, nagu sa mulle eila ilmutasid… Mati, ma palun sind, teeme kord lõpu! Miks peaksid sa ennast asjata piinama! Meie ei wõi kauemine ühendusesse jääda.“
italki

Mathias waatas ta kolletanud, waewatud näosse, ja äraarwamata kaastundmus heitis talle hingesse. Sel silmapilgul oli ta meelest, kui oleks ta ise süüdlane, kui oleks kõik ülekohus tema pool, kui oleks ta ennast selle ilmasüüta inimese wastu halastamata wägiwaldlasena üles näidanud… Ta hakkas tema käest tugewaste, kuumalt kinni ja hüüdis:

„Leena, meie ei lähe mitte lahku, meie ei murra mitte oma ühendust, olgu sündinud, mis tahes! Ma tahan kõik unustada, oma peast ja südamest wälja kiskuda ja ainult selle peale mõelda, kes sa mulle siiamaani oled olnud. Ma ei suudaks sinust lahkuda, ilma sinuta elada. Huber tundis mind rohkem kui ma ise, ja ta ütles mulle: Mati, kui sa teda armastad, siis ei tõuka sa teda mitte ära. Ja ma ei tõuka sind mitte ära, Leena, — ma tean nüüd, mis minu kohus on!“

Noor naine waatas talle läbi suurte, hiilgawate pisarate näosse. Mathias tundis, kuda ta käsi tema pihus wärisema hakkas, ning nägi, kuda ta wiimaks terwest kehast nagu tõbine lõdises.

„Mati,“ sosistas ta, kuna ta tema pea ümbert kinni asus ja oma huuled tema juukste sisse surus. „Ma tahan sind teenida ja ümardada ja orjata, kuni mul hinge ihu sees on! Ma tahan ainult õhk sinu ümber olla — ilma nõudeta, ilma soowita, ilma tarwiduseta! Kui midagi minu süüd suudab tasuda, ununema panna, maha matta — ma tahan seda teha! Mati, minu terwe elu peab ainult tänu olema, tänu sinu armu eest, mis sa mulle praegu kuulutad!…“

Ja nad wiibisiwad kaua, kaua üksteise kaenlas ja pühitsesiwad südamete ja suudega õnnelikku leppimisepidu…



21.

Öösesed warjud.
Järgmistel päewadel awaldas Mathias Lutz tõsist püüet, oma hingelist tasakaalu jälle kätte saada. Ta hakkas korrapäraliselt tööl käima, jäi õhtutel koju, näitas Leena wastu harilikku lahket olekut ning hoidis igast mõttest ja jutuainest eemale, mis wiimase aja raskeid sündmusi meelde oleksiwad wõinud tuletada.

Juba hakkas noor naine kergemalt hinge tõmmama, tulewikule rahulikumalt wastu waatama. Omalt poolt tegi ta kõik, mis iganes wõimalik, et mehe meelt lahutada, ta haawatud hinge parandada ja kosutada, talle kodu armsaks ja lõbusaks teha. Ta seadis iseenda isiku, oma terwe mina, kõik oma soowid ja tahtmised, täieste mehe meelewallale alla, nii et ta muud ei olnud, kui tema sõnakuulelik, tumm wari. Ja Mathias näis sellega rahul olewat, ennast seejuures waigistawat, minewikuga lepingule jõudnud wõi wähemast teel selle eesmärgi poole olewat.

Kuid Leena ei lasknud ennast liig kaua eksitada — selleks oli ta armastaw silm liig terane, ning Mathias ei suutnud enese üle liig kaua walitseda — selleks oliwad kääriwad tundmused ta hinges liig wägewad. Noorik hakkas sala hirmuga tähele panema, et Mathias oma ööd rahutumalt mööda saatis, et ta salaja mõtete ja tundmustega heitles, mille üle ta wõitu ei suutnud saada, mis nagu näriwad ussid ta südame kallal töötasiwad. Tema rahu ja ühtlus silmapilkudel, kus teda tähele pandi, oli ainult warjaw kate. Ja sellegi heitis ta wahel kogemata ära, nii et naise uuriw pilk ja uuriw kõrw ta põdewasse hingesse teed leidsiwad.

Leena märkas muu seas, et mees lapsukesest, kelle ta temale majasse toonud, isewärki õudsa, kartliku hoolega eemale püüdis hoida. Selle wäikese, süüta olewuse paljas nägemine näis talle piina walmistawat, näis ta põues liikumist ja käärimist sünnitawat, mida ta kartis. Leena wõis seda ju endale ka seletada. Lapsukene tuletas Mathiasele ikka ja ikka jälle meelde, mis sündinud, tuletas talle ta waenlast ja ta naise süüd meelde. Ainult pikem aeg wõis siin pehmendawalt ja parandawalt mõjuda. Ühtlasi püüdis Leena lapsukest tema silmade eest wõimalikult peita ja hakkas ennast mõttega harjutama, temale kord, kui wäetike sugu wanemaks saanud, ette panna, last wõerastele inimestele kaswandikuks anda. See pidi teda rahustama, temal unustamist kergendama.

Paraku oliwad öösesed warjud, millega Mathias Lutz meeleheitlist sala-wõitlust näis pidawat, kangemad, kui õnnetu naine julenud arwata. Nad murdsiwad ta jõuu, enne kui paranemine ja ununemine wõis algada; ta heitis neile, sest et ta neist jagu ei saanud, alla.

See hakkas korratuma elu läbi, millesse Mathias uueste sattus, selgeste küllalt nähtawale tulema. Ta armastus oma sooja, lõbusa pesa wastu oli kadumas. Ta näis nagu kartwat, pikki õhtuid ja weel pikemaid pühapäewi üksnes kodus mööda saata. Ta lühendas neid, kuis wõis, ja sagedaste küllalt oli ta rohkem aega wäljas kui kodus. Ta wõerdus oma pesast ära. Tema lõbu ei olnud enam seal, waid mujal. Ja paraku enamiste paikades, mida ta enne põlanud, millest ta hoolega eemale hoidnud — joogimajades.

Inimene harjub teatawatal oludel kõigega; ta harjub ümbrusega, inimestega, lõbude ja eluwiisidega, mis temale enne wõerad ja wastumeelsed olnud. Ta wahetab woorused ebawooruste wastu ära, ilma seeüle ise selguselegi jõudmata. Mathiase sage wiibimine joogimajades, tema läbikäimine seal leiduwa seltskonnaga, tema ümber heljuw uus õhk ja elu — kõik see ahwatles ja sundis teda loomulikult joomisele. Ta jõi hakatusel mõeduga, sest et joogid talle ei maitsnud. Aga ta suurendas mõetu sedawõrt, kuda joogid talle maitsma hakkasiwad, ja nende maitsmine edenes harjumisega, ühtlasi ka ta keha kaswawa wastupaneku-jõuuga.

Mathias Lutz, see keha poolest nii tugew, meele poolest nii auus ja kombekindel, südame poolest nii sügaw-tundlik inimene oli oma iseloomu wiimases jupis suur argpüks, nõrk ja wäeti nagu lapsukene. Ta ei suutnud oma õnnetust ära kanda. Seks otsis ta wõerast abi. Tal puudus julgus ja wastupidawus, oma südamega mehiselt wõidelda. Ta kartis õgiwaid tundmusi, mis kodus ta kallale tormasiwad, kartis torkawaid ja lõikawaid mõtteid, mis wagusatel tundidel, kui ta iseenesega üksina oli, ööpimedusel, ta aju kallale asusiwad. Ta wiskas sõjariistad metsa ja põgenes. Ta ei uskunud ega usaldanud iseennast.

Ta oli enesele sada korda selgeks teinud, et sündinud asju sündmataks ei wõi teha. Ta tunnistas enesele silmapilkudel, kus ta wähegi otsekohene suutis olla, et tema naise peale tõsist süüwarju mitte ei wõi langeda, et sellele lapsekesele, keda ta kui oma häbi nähtawaks saanud märki wihkas, põlgas ja kartis, ükski terwe mõistusega inimene muud etteheidet ei wõi teha, kui et ta ilmale tulnud, ning sedagi oli ta tahtmata teinud… Asjata kõik! Wastane tema põues, kes sellele tõele wastu waidles, awaliku walega wastu waidles, jäi wõitjaks. Ja Mathias oli argpüks küllalt, et wõitlust, milles ta süda wale poole hoidis, taganemisega lõpetada, häbiga pakku jooksta.

Mathiasel oli üksainus wõidulootus, üksainus peasemise-aimdus. See oli talle esimesel päewal pärast saladuse ilmsikssaamist nagu säde pähe lennanud. Kättemaksmine sellele, kes sinu õnne on rööwinud! Kättemaksmine wõiks wahest lepitust, andeksandmist, unustamist tuua. Inimene, kes oma wõidu peale naeratades mõtleb, selle wõidu peale, mis sinu raskem kahju elus on, peaks naeratamise unustama ja tundma õppima, et ta kurjategija on, kes karistusest ilma ei jäänud. Ta ei tohi oma saagi üle rõemustada, ta peaks oma tegu kahetsema, weriselt kahetsema. Ainult teadmine, et see mees ka kannatab, et ta rõem waluks, ta naerataw mälestus nutwaks kahjutundmuseks muutub, wõis Mathiasele, nagu ta arwas, elu weel elamise-wääriliseks teha.

Ta tundis enesel enam kui ühel põhjusel õiguse olewat, selle mehe üle kohut mõista. Mitte ainult selle eest ei olnud parun karistust ära teeninud, mis ta isiklikult temale, Mathiasele, tema õnnetuma naise kaudu teinud; Mathias tahtis temas ka ta isa, ta suguwõsa, ta terwet seisust karistada, sest nende kõigi ülekohtu ja waljuse all oli tema, ta perekond ja seisus ühel wõi teisel wiisil nii palju ja nii kaua kannatanud. See õigusline alus, mis ta oma ettewõttel arwas olewat, alus, mis tema isiklikust wihast kaugelt üle ulatas, õpetas teda kättemaksmist oma pühaks kohuseks pidama, teda enesele nagu kõrgemaks elu-ülesandeks tegema.

Kuidas seda kohust ja ülesannet teoks teha?

Esimesel lõõmawal wihal kiskus ta käsi rusikasse, ja ta nägi ainult ühte küllalt mõjuwat, kuhjani ärateenitud karistust enda ees: ta nõudis süüdlase surma. Oleks palun Gotthard Riesenthal sel tunnil ta lähedal olnud, kui naine talle oma õnnetuse-lugu jutustas — Mathias Lutz oleks praegu mõrtsukas olnud… Tapmise-mõte hakkas aga möödasõudwa ajaga kahwatama, iseäranis kainematel silmapilkudel nihkus ta eemale. Siis pidas ta muude karistuse-liikide üle aru. Ta mõtles saja abinõuu peale, jäi ka ühe ja teise juurde otsustades seisatama, leidis aga lõpeks ikka, et nad küllalt kohased ei ole. Ühte oli raske läbi wiia, teine süüdlase teo kohta liig pehme, kolmas wõttis liig palju aega jne.

Kohtuga polnud midagi peale hakata. Kohtu wastu tundis alam inimene ainult umbusaldust, kui ta wastane walitsewast seisusest oli. Parun wõis kõige parema mõjuga kõike salata, oda ümber pöörata ja kaebajat weel laimamise pärast wastutamisele lasta wõtta… Kõige kauemine wiibis Lutz mõtte juures, paruni noort abielu ära rikkuda. Ta arwas seda seeläbi sündida wõiwat, et ta noorele prouale ta mehe terwe jõleduse üles annab. Kuuleb esimene, kui alatumal wiisil ta mees peigmehena, paar nädalat enne laulatust, tema wastu truudust murdnud, siis on õnnetus majas, siis nõuab ta arwatawaste kohe abielu lahutust, siis on mehe perekonnal ja terwel suurtsugu seltskonnal häbistawat kõmu-protsessi oodata ning süüdlane kaotab muu seas suure kaasawara…

Lähemal järelkaalumlsel leidis aga Lutz, et ka see plaan kõigiti kindlat tagajärge ei tõota. Suurtsugu inimeste arwamised armastuse ja truuduse kohta wõisiwad ju hoopis teistsugused olla kui tema omad. Kes teab, kas noor proua seepeale käega ei löö, kui kuuleb, et ta peig kui tuttaw elumees poissmehena nõnda elanud, nagu suurtsugu elumehed kunagi elasiwad. See oli ju ka keegi tähtsuseta teenija, kellega ta möödaminewalt, nii öelda, nalja pärast sõbrustanud. Niisugune isik ei wõinud ju prouale kardetaw olla, niisuguse peale ei wõinud tema mees kauemine mõelnud olla, kui ta nõrkuse õhin kestnud!… Ja teiseks wõis parun ka siin kõik waleks ajada, tühjaks laimduseks tunnistada. Kes wõis siin tõe eest usutawalt wälja astuda? Selle mehe suu, kes kelmi ta teo kordasaatmise juures aidanud, sulgusiwad kartus mõisniku eest ja kõlisew tasu kinni…

Wiimaks jäi Mathias kõige tooremast, aga seejuures kõige lihtsamast ja kõige rohkem tõotawast mõttest kinni pidama. See asus ta pähe iseäranis siis, kui alkohol ta nerwisid erutas, ta aju kuumaks küttis, ta wihkamise kunstlikult wägewale lõkkele õhutas. Ta tahtis oma waenlast kehaliku wägiwallaga nuhelda. See oli kõige alatum karistusewiis, aga kas polnud siis waenlase süü ka kõige alatumast liigist? Ta mõtles parun Riesenthali oma wõimuse alla püüda — kus ja kuda, seeüle kestsiwad ta arupidamised weel edasi — ning tema ihu kallal niikaua oma töömehejõudu katsuda, et karistusealusele selle sündmuse mälestamiseks parajaste weel hinge küllalt sisse jääb… Kõik muud plaanid heitis ta aegamööda kõrwale ja harutas seda ühte edasi. Ja mida kauemine ta seda ainet oma peas weeretas, seda suurema rahulolemisega täitis ta teda. Ta wõis tundide kaupa kõrtsis klaasi juures istuda ja ennast selle oma kättemaksmiseplaaniga lõbustada. Ta püüdis omale wahel juba selgeste ette kujutada, kuda wihatud waenlane ta jalge ees sipleb, kuda hirmsad hoobid talle pähe sajawad, kuda ta walu pärast ägab ja armu mangub…

Sellest mõttest ei saanud ta enam lahti. See oli wiimaks päewal ja öösel, töö juures ja kodus, joogimajas ja uulitsal ta alaline kaasaline. Ja see mõte ei löönud ka kahwatama, ei kaotanud midagi oma wärskusest, ei hakanud kainema arupidamise ees nõrkema. Hoopis selle wastu, Mathias astus warsti sammu edasi ja jõudis sinna, kus ta esimesel wihaplahwatusel juba olnud. Ta arwas, et ta ka selle eest ei pruugiks tagasi kohkuda, kui ta weriwaenlane eluta ta käte wahele peaks jääma…

Ta oli seda ju ära teeninud!

Mina wõtan ainult tema elu — tema aga wõttis kahe inimese elu. Mina wõtan tema elu ta raske süü pärast — need kaks inimest, keda tema ära murdis, polnud temale midagi paha teinud…

Ehk mis maksis selle mehe seisusewendadele minewal aastal kuuekümne täieste ilmasüüta inimese elu! Neid tapeti külma rahuga nagu loomi. Ükski halastaw heal ei saanud kuuldawaks. Ühelegi ei torganud südamesse, et tapmine keelatud on. Nad ei arwanud endid ülekohutki tegewat…

Mis mina teen, on enesekaitsmine. Kus rusikaõigus walitseb, seal peab ennast igamees rusikaga kaitsma. Silm silma wastu, hammas hamba wastu…

Oma otsuse täidesaatmiseks hakkas Mathins warsti sammusid astuma. Tasa ja ettewatlikult, sest tal oli nõuu, iseenesest iga hädaohul eemale hoida, et kättemaksmise wilja pärast rahuga ja täie mõnuga maitsta. Ta hoidis oma plaani kõigi eest salajas. Isegi Huberi kuuldes ei tarwitanud ta enam, nagu esialgul, paruni kohta ähwardawaid sõnu.

Ta hakkas oma waenlase järele waritsema nagu kütt jahilooma järele. Ühel ja teisel wiisil hakkas ta omale teateid nõutama, kas parun linnas on wõi millal ta jälle linna tuleb, kas ta Toompeal oma õemehe wõi oma wanemate majas asub, kus ta õhtutel hariliselt käib, kellega ta seltsib jne. Wahel pidas ta aru, mingil otsitud ettekäänel maale minna ja waenlase järele selle koduse pesa lähidal luurata. Seal wõis ta temaga nüüd, suwise töö-aja puhul, kõige hõlpsamine kokku puutuda. Aga ta teadis, et see nõuu tema enese kohta hädaohtlikum on. Õhtud oliwad walged ja mõisas oli parun oma inimestest, teenijatest ja ümardajatest, alati ümber piiratud. Kui ka ettewõte korda läks — põgenemine oli raskendatud. Pealegi pidi seal wõeras inimene, kes tööta ümber hulgub, igaühele kahtlaselt silma torkama… Ta jäi siis mõtte juurde, waenlast linnas, ja ka siin ainult kõige sündsamal pilgul, kinni püüda ja wastutamisele wõtta.

Aga sünnis silmapilk polnud nii kerge tulema. Pikemat aega sai ta Toompealt teateid, et parun linna pole tulnud, wõi et ta siin käinud ja juba ära sõitnud. Kord oli ta küll mõne päewa linnas ja waritseja sai seda õigel ajal teada, aga tal ei läinud korda, teda nähagi saada. Teine kord nägi ta teda küll, aga päise päewa ajal ja keset linna. Ta tundis teda hästi. Küll oli ta sest saadik muutunud, kui nad R. mõisa puiestikus kord rinnuti koos olnud, ja ka sest saadik, kui Mathias teda üliõpilasena wäljasõidu-wankril silmanud. Aga tema näo ja kogu üleüldine laad seisis Mathiasel nii selgeste meeles, et eksimine wõimata oli.

Suwi läks mööda, ilma et waritsew kütt oma lindu püüda oleks suutnud. Küti püüdmise-wisadus ei kahanenud aga selle pärast, waid ta kaswas weel. Lugu äritas teda. See äritas teda seda enam, et ta oma hingelise tasakaalu, oma selge, kaine, segamata kaalumise-wõimu waheajal ikka enam oli kaotanud. Ta oli nagu tüürita laew, mida tuul merel sinna ja tänna puhub. Ainus kindel pide, mis tal iseeneses weel oli, oli ta kättemaksmise-mõte, mis aegamööda haiglaseks õhinaks, kireks sai.

Mathias Lutz jõi palju ja töötas wähe. Kui ta elu mitte warsti ei muutunud, siis oli ta kadunud inimene.

Ikka murelikumalt hakkas meister Wittelbach teda tähele panema. Oli see weel tema endine usin, terane, auus ahne, ikka uute ülesannete kallal uuriw tööline, kes muidu päewagi ametist ära ei jäänud, kõige wähem joomise pärast, kes hommikul esimene ja õhtul wiimane oli! Töö oli talle nähtawalt wastumeelseks saanud. Mida ta tegi, tegi ta hooletumalt, masinlikult, laisalt. Erutust, osawõtmist, sügawamat sissetungimist ei awaldanud ta enam kõige tänulikuma ülesande kohta. Selle mehe waim oli kustumas. Ja siia juurde tuli alaline puudumine tööst — tundide, poolte ja terwete päewade ning järgemööda mitmete päewade kaupa.

Wittelbach ja Huber püüdsiwad teda sellest olekust igal wiisi üles raputada. Kõige pealt sõbraliste nõuuannete ja palwetegagi. Asjata! Mathias tõotas ümberpöörmist, aga ei pidanud sõna. Siis katsus meister manitsemisega, nurisemisega, hoiatamisega õnne. Ka see oli sekssamaks korraks. Ta hakkas pealegi jämedaid wastuseid saama. Ja kui ta wiimaks ähwardusega ilmus, wihastas sell, heitis talle tänamata meelt ja muud ülekohut ette, ning ütles talle teenistuse ise üles…

Küll katsus Huber teda sellest otsusest taganemisele meelitada, ja meister oli walmis, talle lepituseks kätt pakkuma — Lutz jäi kiusliku inimese kangekaelsusega järelandmataks. Ta toetas ennast oma endise tubliduse peale ja seletas uhkelt, teda wõetawat igas töökojas lahtiste kätega wastu; Mathias Lutzil ei olla waja tööd kerjama minna. Ja nõnda lahkus ta oma hea ja auusa peremehe juurest, kelle juures ta niipalju aastaid töötanud ja kellega ta nagu poeg isaga elanud…

Kõige suurem oli Leena kurbtus selle sündmuse üle, kui ta seda ka mehele ei julenud ilmutada. Ja ta kurbtus kaswas weel, kui ta nägi, et Mathiasel uue teenistuse wõtmisega aega küllalt näis olewat, et ta töö wastu nagu kartust ja põlgtust tundis, kuna ta selle asemel ikka sügawamale jooma-elu ja ametita hulkumise sisse sattus.

Neid himusid wõis ta esiotsa orjata, sest tal oli raha. Tema oma ilusat korjandust täiendas meister Wittelbachi sajarublane pulmakingitus, mis suuremalt osalt weel alles oli, kui ta sellesse ka wiimastel nädalatel juba puutunud. Aga kui kauaks wõis see siiski ette lüüa, kui tawaline sissetulek puudus ja õnnetu mees joogilõbude eest igapäew täiel käel wälja andis! Ta läks nüüd, kus ta prii mees oli, sagedaste juba hommikul kõrtsi ja tuli alles öösel wõi järgmisel hommikul tagasi, pidi siis kahekordse majapidamise eest maksma, sest naine kodus tahtis ka süüa saada. Hirmuga waatas Leena sel lool tulewikusse. Kui miski ime läbi parandawat muutust ei tulnud, siis oli hukatus kõige lõpp…

Kauase mõtlemise ja wõitlemise järele jõudis noor naine otsusele, õnnetuma mehe peastmiseks kõik ohwerdada, mis tal weel ohwerdada oli: oma last ja, kui see ei mõju, ka iseennast.

Ta hakkas oma lapsele wanemaid otsima. Ta tahtis teda kõigi õigustega ära anda. Oleks tal rahalist jõudu olnud, ta oleks teda kodust wäljas kaswatada lasknud, et oma ema-õigusi tema kohta alal hoida. Aga tal polnud midagi. Põlgtusega oli ta paruni pakkumised omal ajal tagasi lükanud, kartes, et see patu- ja häbiraha ta pihu ära põletaks, igaweste ta hingerahu rööwiks. Nüüd kahetses ta seda. Ta tundis ära, et selle mehe kohus oleks, oma lapse eest hoolt kanda. Kuid temale praegu weel, teise mehe naisena, sellekohase palwega läheneda — see ei mahtunud Leenale hingesse. Ennem juba ütles ta ennast kõigest lahti, mis ta emasüdant selle lapsukesega loomusunnil ühendas. Lahutust oli aga waja. See laps majas oli Mathiase ja Mathias tema waenlane. Iga kogemata waade selle wäetikese peale, iga healitsemine wiimase suust näis petetud meest nagu noaga torkawat. Mis surnud pidi olema, sai jälle elawaks…

Ja Leenal läks korda, oma pojakesele wanemaid leida. Emand Brink oli talle seejuures abiks. Keegi lasteta abielupaar linna kaupmeeste-ringkondadest wõttis lapse omaks. Wanemad oliwad jõukad; wäikese äratõugatud pojukese tulewiku eest oli siis hoolt kantud. Kõik oli ilma Mathiase teadmata sündinud — kasuwanemate otsimine niihästi kui lapse äraandmine ühel päewal, mil Leena meest kodus ei olnud.

Noor naine wõttis nõuuks, muutust Mathiasele mitte ise teatada, waid teda ennast seda leida lasta. Oma punaseks nutetud silmi hoidis ta tema eest warjul.

Mathias ei märganud esimesel õhtul midagi, ehk ta küll kainemalt koju tuli, kui mõnikord muidu. Ka järgmisel ennelõunal, mil ta koju jäi pead põdema, ei pannud ta tähele, et häll taga-toas tühi oli. Polnud tal ju selle lapse kohta wähematki osawõtmist, palju enam oli tal otse kartlikuks püüdeks, temast, teda nägemata ja kuulmata, eemale hoida. Wiimaks märkas ta siiski midagi, ja nimelt seeläbi, et ta Leena nii waba nägi olewat. Sel polnud taga-toas harilikku sagedat talitamist. Ja kui Mathias wiimaks — noorik oli pikemat aega köögis tegewuses — pilgu ukse wahelt sisse heitis, nägi ta imeks pannes, et seal hälli enam sängi ees ei olnud.

Ta päris seletust. Leena andis seda.

Ta kuulas waikides pealt. Siis hakkas ta suuremas toas tummalt edasi-tagasi sammuma. Alles paar tundi hiljem tuli ta asja juurde tagasi. Ta hakkas naise õla ümbert kinni — see sündis mitme aja takka jälle kord — waatas talle sügawaste silma ja ütles:

„See sündis minu pärast, Leena?“

„Sinu ja minu enese pärast.“

„Ja sa suutsid seda?“

„Ja.“

„See polnud sul mitte liig raske?“

„Ei.“

Mathias pööras näo kõrwale.

„Kui hea sina oled, Leena… Ja mina — ma pole ju seda wäärt!… Ma tean seda wäga hästi… Aga kannata minuga — kõik läheb wiimaks mööda… Kannata minuga weel mõni aeg, siis ma saan terweks, ja ka sina pead terweks saama… Leena, seda poleks sinu asemel keegi teine teinud!…“

Ta astus nagu midagi warjates akna alla. Sinna jäi ta waikides seisma.

„Mati!“

Leena käsi heitis ta õla peale:

„Mati, ma tegin seda just sinu terwise pärast. Sinu ihu- ja hingeterwise pärast. Sa hukkad seda praegu iga päew. Mu süda tahab lõhkeda seda nähes. Tõota mulle, Mati, et sa ennast hoidma hakkad…“

„Ma tõotasin seda juba.“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
  • Büleklär
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1862
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4435
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4160
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3910
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4222
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2029
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4167
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2042
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1768
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1777
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4460
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1880
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4376
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4544
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1754
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4546
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1888
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 1492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.