Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15

Süzlärneñ gomumi sanı 4469
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Sest et ma tean, et minu wanemad teisiti mõtlewad! Ma lasksin sinu just sellepärast üles kutsuda, et seda rõemusõnumit sulle teatada…“

„Kuidas?“

„Meie ühenduse wastu ei olnud mitte nii wäga papa, kui mamma. Ja mamma andis mulle eila õhtu selgeste märku, et nad oma wastupaneku nüüd jätawad. Kas tead, mis mamma mulle ütles? Ta ütles sõna-sõnalt: ‚Tule Jumal appi, ega meie oma tütart Lutzile wõi pakkuma minna, kui ta teda küsima ei tule! Ta pole meile oma kosja-nõuust weel ainust sõna lausunud, ei otsekohe ega mõistu. Kui meie teaksime, et ta sind tõeste armastab, ja kui ta meile seda ise tunnistaks — wahest jõuaksime siis wiimaks teisele otsusele, kui seni…‘ Mis ja selle kohta ütled, Mati?“

„Imelik meelemuutus!“ ohkas Mati kõigest südamest, kuna ta silmad põrandat mööda ringi jooksiwad.

„Imelik? Minu meelest wäga loomulik,“ seletas mõrsja lõikawalt. „Meie lootsime ju kindlaste selle meelemuutuse peale, see oli meie trööst ja julgus terwes wõitluses… Wististe tead sa nüüd, mis sul teha on.“

Mathias nägi, ta ei peasenud enam otsustawa sõna eest. Lõpu-arwe tegemine senise mõrsjaga oli waremalt tulnud, kui ta mõelnud ja soowinud. Weel pidas ta lühikese sisemise wõitluse ära, siis waatas ta neiule kindlaste silma ja ütles:

„Anna mulle andeks, Bertha, aga ma ei wõi sinu wanemate ette ilmuda, et sinu kätt paluda. Ka minu meel on waheajal muutunud.“

Neiu Wittelbach jäi talle otsa wahtima, nagu poleks ta tema sõnadest õieti aru saanud. Ainult kollakas kahwatus, mis pikkamisi ta näo üle wälja lagunes, ja ta kitsaste huulte sala wärin ilmutasiwad, et ta teda siiski mõistnud.

„Mati!“ karjatas ta siis äkitselt ja hüppas püsti, nagu oleks teda noaga torgatud.

Ka Mathias tõusis üles. Ta astus neiu juurde, wõttis ta kitsa, jääkülma käe pihku ja sosistas alandlikult ja paluwalt:

„Ma tean, see on halb minust, mis ma teen, ma tunnen enese süüdlase olewat, aga ma ei wõi teisiti. Ma tahan sinu wastu ennem nüüd walelikuks jääda, seda üles tunnistades, kui terwe eluaja salaja waletada. Meie abielu ei saaks mitte õnnelik olema, sellepärast astun ma tagasi. Nimeta mind sõnamurdjaks, aga anna mulle mu sõna tagasi.“

„Mispärast?“ tuli teine lühike karjatus neiu suust.

„Sellepärast, et meie wahel abielusse-astumiseks wastastikune armastus puudub,“ kostis Lutz rahuga, mille üle ta isegi imestas; nüüd, kus ta keset wõitlust seisis, kardetud minutile otsekoheselt silma waatas, leidis ta korraga julgust ja sündsaid sõnu rohkem, kui ta uskuda wõinud.

Wihase tõukega wirutas Bertha ta käe tagasi. Nägu ja silmad, millesse Mathias nüüd waatas, tuletasiwad kurja inglit selle pildi peal meelde, mis seal akna lähedal seinal rippus.

„Nurjatu kelm!“ tungis neiul nagu kinnipitsitatud kurgust wälja. „Alles nüüd tõendad sa, et meie wahel wastastikune armastus puudub! Terwe aasta, mis meie pruut ja peigmees oleme, ei teadnud sa seda mitte. Kust tuli sulle see teadmine nüüd korraga?“

„Ma olen ennast proowinud, Bertha! Ma wõin sulle kinnitada, ainult raske wõitluse järele jõudsin ma sellele otsusele, mida sa praegu kuuled. Kui ma sõnamurdjaks ja äraandjaks olen saanud, siis tuli see sellest, et ma iseennast küllalt ei tundnud. Mis ma armastasin, oli sinu wara, mitte sina ise. Alatu kelm oleksin ma aga just siis, kui ma sind ainult su wara pärast wõtaksin ja sulle siis mehearmastust igapäew ette waletaksin.“

Bertha hakkas naerma. See oli isewärki roostetanud, sapi sisse kastetud naermine, mis kõrwa põletas ja haawas.

„Kui sa juba õiglane tahad olla, siis ole seda wähemalt täieste,“ hüüdis neiu leegitsewal silmal. „Tunnista ometi üles, et sa paljas narts oled meeste seas, et sa kohe meele ja mõistuse kaotad, auu ja häbi unustad, kui sulle keegi naisterahwas wõrgutades wastu naeratab! See wõeras tüdruk täis kawalust ja kiimalust, kes paar nädalat meie katuse all elas, on su pea segamine ajanud, sest et sul nii nõrk ja wäeti loomus on, ja nüüd püüad sa mulle selgeks teha, et su meelemuutus enese-proowimisest on tulnud. Sa ei ole muud, kui selle wiletsa wõrgutaja halatsemise-wäärt ohwer, tema saak!“

Bertha suu äärde oli peenike wiir punakat wahtu korjunud, kuna ta nõnda oma sappi waese patuse peale wälja kallas. Aga just Bertha ülemeelne wiha, mis talle ikka teotawamaid, haawawamaid sõnu suhu pani, aitas Mathiase wastupanekut kinnitada, ta rahu alal hoida. Palju nõrgem oleks ta wististe olnud, kui neiu pisaratega, kurbtuse ja ahastusega ning ärdate palwetega oleks wõidelnud.

„Selle wõera inimese jätame asjast hoopis eemale,“ wastas noormees kindla rõhuga, „sest tema pole omalt poolt minu meele muutmiseks midagi teinud, tal pole kõigest sellest aimugi. Sa wõid julge olla, et meie wahel ainust sõna pole kukkunud, mis kuidagi õrnemate asjade poole oleks sihtinud, et meie wahel praegu weel mingit ühendust pole, ei salajas ega awalikult, ja et iseäranis Leena kõige wähematki pole teinud, et mind meelega oma poole tõmmata. Sa teed temale suurt ülekohut, kui sa teda nii raskeste ja nii inetumalt süüdistad. Kaeba minu peale, jäta see süüta inimene rahule!“

„Sa armastad teda?“ litsus Bertha nähtawa waewaga huulte wahelt wälja, ja ta heal oli nagu mahasurutud ägamine.

„Ja,“ wastas Mathias selgeste ja kindlaste.

„Ning tahad teda kosida?“

„Ja.“

,Aga sa oled minu! Ma ei anna sind priiks!“

„Sa ei anna mind priiks, teades, et ma sind mitte ei armasta —?“

„Ma ei nõua sinu armastust, ma suudan ilma selleta läbi saada!“

„Ka siis, kui sa tead, et ma teist armastan?“

Bertha surus mõlemad käed oma kitsa rinna wastu, nagu tahaks ta walusat pistet kinni katta.

„Ka siis!“ hüüdis ta.

Niisugune wisadus tegi Mathiase ometi weidi kohmetuks. Ta ei teadnud esimesel pilgul tõeste mitte, mis ta pidi wastama. Ta heal awaldas juba tõuswat äritust, kui ta wiimaks lausus:

„Aga niisuguse abielu eest ei wõi mina wastutamist oma peale wõtta, sest ma ei taha meelega kurjategijaks saada. Ja wägise ei wõida mind ju ometi midagi tegema sundida, kõige wähem nii tõsist sammu astuma panna… Ma pean imestades küsima, kas see meister Wittelbachi uhke tütar on, kes minuga nõnda kõneleb…“

Wiimase lause mõju oli suurem, kui Mathias ette teadnud arwata. Bertha nõksatas sammu tagasi. Ta silmade eest langes nagu kae, ta nägi korraga, kui kaugele ta kirglises ärewuses oma seisuslise, kõige pealt aga oma naisterahwalise uhkuse oli unustanud. Seda pidi talle juba meelde tuletatama! Ja et mässawa wiha ja näriwa armukadeduse pärast kõik õrnemad, pehmemad tundmused ta põues maha oliwad surutud, siis sünnitas see uus haaw, mis ta uhkus saanud, seal ka ainult kihwtist, ülewoolawat mõrudust.

„Ma tänan Teid selle meeldetuletuse eest,“ hüüdis neiu ennast sirgeks ajades ja kõrgilt, põlastawalt tema peale maha waadates, „aga seda polnud mitte tarwis. Bertha Wittelbach wõib ennast silmapilguks ära unustada, aga ta toibub ise jälle meelemõistusele. Ja nüüd on ta toibunud!… Isand Lutz, ma kahetsen südamest, et ma seda mitte waremine ei teinud, mis ma täna teen ja mis teie-sugusele külast tulnud elukale ainult omane on: seal on uks, isand Luts!… Pidage meeles, et Bertha Wittelbachil mitte tarwis ei ole, Teie kätt ja armastust kerjata; selleks on ta ikka weel Bertha Wittelbach ja mitte mõni toatüdruk, mitte mõni saunaeide-tütar, mitte säherdune kaup, keda ema sitsirätiku ja waka wilja eest noortele elumeestele müüb. Teie olete omale õige naise wälja walinud, ainult niisugune wõib Teile kohane olla!… Ja nüüd weel kord: seal on uks, isand Luts!…“

Ta pööras selja ja wuhises uhkelt nagu wou teise tuppa.

Mathias seisis kahwatanud näoga paigal. Rasked sõnad, mis teda ennast puutunud, jätsiwad ta kaunis külmaks; aga musta laimdust kuuldes, mis Leena peale maha sadas, tundis ta, kuda kuum weri talle pähe tõusis, ning ainult kõige suurema waewaga suutis ta oma ägedust talitseda ning meeles pidada, et tal wihase naisterahwaga tegemist on, kelle wiha juures ta teatawat määral ise süüdi oli…

Sõnalausumata pööras ta ukse poole. Ta wõis ju rõemus olla, et lugu nii lühidelt lõpule jõudnud, olgugi tule- ja weewlirahega. Waewalt oli ta aga üle läwe astunud, kui toast hele karjatus kajas:

„Mati!“

Selles hüüdes polnud enam sappi ega tõrwa, see oli armastawast südamest wäljupigistatud palwe. Aga Mati ei pannud seda meelega tähele. Pidi ta nüüd pisarate-wihma alla ka weel jääma? Seal oli ta seisukord, nagu ta aimata wõis, palju piinlikum. Seepärast lükkas ta ukse enese järel tugewaste kinni ja astus ruttu trepist alla.

„Mati!“ kajas toast weel teme hüüe, aga põgeneja ei kuulnud seda enam; ta ei näinud ka, et uks tema järel lahti kisti ja kaks ahastawat silma teda eeskojast, trepi pealt asjata otsisiwad.

Bertha Wittelbach wankus sohwa juurde ja langes nuuksudes selle peale kummuli. Ta nuttis kirglise inimese ägedusega, kramplikult wärisedes, mõned minutid. Siis kargas ta äkitselt üles ja ruttu, nagu oleks nägemata leek ta pisarad ära imenud, kuiwasiwad ta märjad silmad jälle. Ta pikk, kõhn käewars sirgus rusikat raputades ukse poole ja ta kitsaste, wereta huulte wahelt tuli healeta kahin kuuldawale.

Keegi ei kuulnud, mis ta ütles.

Wahest ei kuulnud ta seda isegi…

Järgmisel hommikul wara sõitis Mathias Lutz ühe wanema õpipoisiga maale, ilma et ta Berthaga weel kord kokku oleks puutunud.



17.

Konrad Huber waleprohwet?
Mathias Lutzi töö maal wõttis rohkem aega, kui ette oli arwatud. Tal oli esmalt ühes hiljuti walmis saanud uues herraste-majas, Lõuna-Harjumaal, peenemaid ilutöösid teha ning siis kahes naabrimõisas kallid mööblid parandada ja üle poleerida. Hakatusel ülesantud tellimistele lisati aga kõigis kohtades uusi juurde, seda enam, et selli osaw ja maitserikas töö üleüldist kiitust leidis, ja nõnda jõudis Lutz alles poolteise kuu pärast Tallinna tagasi.
italki

Head tuju ja karastatud terwist ei toonud ta maalt mitte kaasa, seda märkas sõber Huber kohe. Mati oli näost kõhnemaks läinud, ta silmade ümber seisiwad tõmmukad warjud ja otsaesist kattis wahete-wahel nagu nägemata pilw. See nähtus pani sõbra wõerastama. Missugune asi wõis talle tuska teha, missugune mure ta südant muljuda? Kahetses ta wahest seda sündmust, mis siin majas kuue nädala eest tema ja meistri tütre wahel olnud?

Huber otsustas omale kohe selgust muretseda. Pika lahusolemise tõttu oli sõber talle weel armsamaks saanud kui seni. Pärast õhtusööki hakkas ta tema käe alt kinni ja wiis ta wälja wärske õhu kätte.

„Sul on midagi pihtida, Mati,“ algas ta.

„Miks sa seda arwad?“

„Sinu looja läinud nägu ilmutab sellesarnast.“

„Sul wõib õigus olla,“ ohkas Lutz. „Mu nägu on sellepärast looja läinud, et kõik muu ka looja on läinud.“

„Kõik muu ka? Seda ma ei mõista. Wõi waewab su hinge, et sa Bertha Wittelbachi looja lasksid minna?“

„Ei. See on unustatud. Meie wahe on selge, ning sellest on mul hea meel… Aga meie peame kuhugile sisse astuma, kus tulewalgust on, siis wõid mu hinge-oleku üle ise otsustada. Seda puhku ütlen sulle ainult, et sa oma pea oled kaotanud…“

„Mina oma pea? Seda ei tunne ma sugugi. Küll aga arwan märkawat, et sinu pea jälle kord kadunud on… Astume siia sisse.“

Nad oliwad, mööda Dunkri uulitsat alla minnes, Kullasepa uulitsa nurgale jõudnud ja seisiwad siin wäikese madalamat liiki joogimaja ees. Teades, et selles suurema joogitoa kõrwal kaks pisikest, päewal pimedat kambrikest on, kus eksitamata istuda wõis, astusiwad nad sedamaid sisse ning leidsiwad õnneks teise tühja olewat. Kui nad istet wõtnud ja Huber õlut tellinud, tõmmas Lutz põuetaskust ühe kirjapoogna wälja, ulatas sõbra kätte ja ütles healega, mis ainult allaneelatud ohkamine oli:

„Loe!“

Konrad waatas ruttu algulauset ja niisama ruttu allkirja ning hüüdis:

„Leena Paju käest! See on huwitaw!“

„Wäga huwitaw!“ kordas Mathias niisugusel toonil, et sõber talle imestades otsa pidi waatama.

Konrad Huber aga luges:

„Armas sõber!
Wabandage, et ma Teie wiimase kirja peale nii hilja wastan. Aga ma pidin enesega kaua wõitlema, enne kui sulge tohtisin kätte wõtta. Seda kindlam on aga nüüd otsus, mis ma Teile wõin ette panna. Andke mulle armulikult andeks, kui see otsus Teid pahandab wõi haawab — ma ei wõi teisiti! Ma olen kõik läbi mõtelnud, kõik ära kaalunud ja selgusele jõudnud, et ma suurt ülekohut teeksin, kui ma Teie käe wastu wõtaksin. Uskuge mind, meie elu ei saaks mitte õnnelik olema. Minu süda, mis mind ialgi pole petnud, ütleb mulle seda. Armas sõber, leppige sellega ja püüdke oma nõuu unustada! Ärge mõistke mind hukka, ärge waewake oma südant, waadake kaine pilguga ringi, ja Teie saate leidma, et Teie õnn Teile mujalt wastu naeratab. Ainult ühte kirja julgen ma Teilt weel paluda, nimelt seda, milles Teie mulle mu tänamata wastuse andeks annate ja mulle kinnitate, et Teie oma ekslise mõtte õnnelikult ära olete unustanud…

Oma kõige kallima sõbra kätt pigistades

Leena Paju.“
Hubert nägu oli kirja lugedes pikaks ja ikka pikemaks weninud. Ta hoidis paberilehe tulele nii lähedale, nagu ei suudaks ta uskuda, et ta silmad õieti loewad. Ja kui ta lugemise lõpetanud, hakkas ta uueste otsast peale ning luges nüüd poolwalju healega, et ka ta kõrw kuuleks, mis paberi peal seisab.

„Nüüd söögu mind aga rotid elusalt ära!“ hüüdis ta siis punetawal näol, kuna ta käsi kirjaga lõdwalt põlwe peale langes. „On siis seda ilmas enne kuuldud! See tüdruk on lihtsalt mõistuse kaotanud!“

„Tema kirjast kõneleb minu arwates wäga selge mõistus,“ heitis Lutz norus peaga wahele.

„Siis pole see kiri tema kirjutatud!“

„Seda arwasin mina esiotsa ka. Aga mul on tema käest weel üks kiri, mis waremalt tuli, ja nii nägin ma mõlemaid wõrreldes, et neid üks ja seesama käsi on kirjutanud.“

„Mis ta sulle siis esimeses kirjas ütleb?‘‘

„See on tühine sõbrakiri — wastus minu esimese niisamasuguse kirja peale, milles ma oma südame-asja weel ei ilmutanud. Ma tahtsin temaga esimese ilmasüüta kirjakesega ainult ühendusesse astuda, teda ette walmistada. Wäga kahtlane oli mu meelest juba, et ta wastused mõlemate kirjade peale nii hilja tuliwad, alles paari nädala pärast. Wiimase wastuse sain waewalt paar päewa enne kojusõitmist kätte… Sa näed nüüd, Konrad, et sa waleprohwetit oled mänginud! Poolteise kuu eest andsid sa oma pea selle eest, et tuwike tuleb, kui ma wilistan. Kas näed, kuda sinagi wõid eksida, sina, kes sa mind õpipoisiks säärastes asjates nimetasid, ise aga meister tahtsid olla.“

Huber hüppas püsti ja tahtis ärewuse pärast edasi-tagasi hakata jooksma. Aga ära nähes, et ruum selleks liig kitsas oli — ta tõukas iga sammu pealt wastu seina — wajus ta ägades tooli peale tagasi.

„Ja ma ütlen sulle — ta armastas sind siiski!“ hüüdis ta ja lõi rusikaga laua peale. „Ma lõikan oma nina otsast ja annan weel kord oma pea pandiks, kui ma mitte õieti ei näinud. Waheajal peab midagi juhtunud olema. Ta on kas kellegi teise poole löönud, wõi ta seisab mingi sala mõju all, mis teda sunnib sinust taganema. Õige asi see ei wõi olla, wõi ma peaksin ju sõge olema — weel sõgedam, kui sina ise.“

„Sa tahad wägise ilmeksimata olla, Konrad,“ ütles Lutz. „Sa usud oma silmi rohkem, kui tõde ennast, ehk küll wiimane sul nüüd must walge peal käes on.“

Huber luges kirja weel kord pikkamisi ja uurides läbi, nagu püüaks ta ridade wahelt seda wälja otsida, mida ta ridade seest mitte ei leidnud. Wiimaks hüüdis ta, nagu oleks ta tõeste ühe lootuse-kiire tabanud:

„Aga siin pole poole sõnagagi öeldud, et ta sinu wastu mitte midagi ei tunne, et ta oma südame-kalkuse pärast sinu käe tagasi lükkab. See on minu arust kahtlane!“

Aga Mathias naeratas nukralt ja wastas:

„Minu arust on see üsna loomulik. Ta ei taha mind niisuguse otsekohese, kareda tunnistusega haawata, seks on ta liig õrna loomusega inimene. Aga kirja terwe sisu annab liig selgeste märku, et just puuduw wastu-armastus ta sulge on juhtinud. Jätame kõik mõistatamise, sõber — asi on otsas.“

Sõna „otsas“ tõi Huberile uue ärewuse-hoo.

„Sa tahad siis selle otsusega leppida ja wagusaste nurka pugeda?“ hüüdis ta. „Kas tead, mina ei teeks seda mitte!“

„Mis sina siis weel teeksid?“

„Wähemast astuksin ma temaga sedamaid ühendusesse ja püüaksin teda suuga seda tunnistama panna, mis ta kirjas ütlemata on jätnud. Naisterahwastel on ju wahel kentsakad tujud ja arwamised, mille sunnil ja mõjul nad raskeid otsusid teewad ja mida nad pärast kahetsewad. Sul ehk läheb korda, tema põhjuseid ümber puhuda. Wähemast katset peaksid sa tegema, ja mina tahan hoolt kanda, et see sünnib.“

„Ma kuulan sinu sõna, sest mul on kahju temast ilma jääda,“ wastas Lutz nii kurwalt, et see Konradil südamest läbi lõikas. „Mis nõuu sa mulle annad?“

Hubert mõtles järele.

„Ülehomme on pühapäew. Kirjuta talle weel täna õhtu ja kutsu teda pühapäewaks jalutama. Teie wõiksite pikema käigu linnast wälja teha, sest wabas looduses olla niisuguseid asju kõige kohasem harutada, ütlewad asjatundjad… Kas tal pühapäewiti peaks prii aega olema?“

„Wististe, sest oma esimeses kirjas nimetas ta, et tema saksad praegu wäljamaa-reisil olla ja enne selle kuu lõppu tagasi ei jõudwat.“

„Wäga hea. Minu esimene käsk on siis, et sa temaga ülehomme püüad kokku saada. Ei jõua sa ise hästi joonele, siis wõid minu nõuu ja abi peale julge olla. Ja nüüd pea püsti! Minu arwates pole weel kõik lootused kadunud.“

Nad tegiwad minekut. Alles teel andis Lutz sõbra wiimase tähenduse peale wastuse.

„Minu lootused on wäga kokku kuiwanud,“ ütles ta, „ja kas tead, mis otsusele ma seepärast olen jõudnud? Ma tahan peatselt pampu siduda. Minu töökoht ja terwe linn ei meeldi mulle enam. Majas on mul wihkaw waenlane, kes minuga enam ühes lauas süüagi ei taha — täna wähemast oli ta iste tühi — ja sest saadik, kui mul see kiri taskus põleb, wihkan ma kogu Tallinna; ta on mulle nagu kõrbeks saanud, kus ma nälga ja janu kannatan. Wälja siit siis, ja wõimalikult ruttu!“

Huber ei kostnud midagi. Ta wõis ju arwata, et tal endal praegusel puhul needsamad tundmused oleksiwad. Enne kui nad Wittelbachi maja uksest sisse astusiwad, küsis ta ainult:

„Bertha pole sinuga pärast suurt kokkupõrkamist enam mõtteid wahetanud, ei suusõnal ega kirjalikult?“

„Ei. Ta uhkus ei luba seda. Ja nõnda on ka kõige parem. Ma soowiksin ainult, et ta mind nii wäga ei wihkaks. See rõhub mu südant, sest mul pole seni wihamehi olnud.“ — —

Mathias hakkas, kui ta neiu Pajule kirja ära saatnud, pakitsewate tundmustega pühapäewa ootama. Ühtlasi kartis ta terwel laupäewasel päewal äraütlewat wastust, mis aga õnneks tulemata jäi. Nad pidiwad Kadrintalis kokku saama ja, kui sügisene ilm wähegi lubab, jala Kosele rändama.

Noor neiu ei jäänud ilmumata. Mathias tundis ta kogust ja käigust juba kaugelt eemalt ära, ning waljuste tuksuw süda tõusis tal üles kurku.

Noor neiu oli wälimuse poolest ruttu linnaliseks saanud. Ta kandis kübarat, moodi järele seatud juukseid, kindaid ja päewawarju. Ta ei tuletanud mitte enam palju seda tütarlast meelde, kes, rätik peas, Soome kingad jalas, komps käes, ligi kolme kuu eest Lasteaias Mathiase ees seisnud ja meister Wittelbachi juurde teed küsinud. Noormees pidi imeks panema, kui wabalt ja koduselt ta selles uues ehte-kattes liikus. Noorest naisterahwast, kes temale praegu kergel, wäledal sammul lähenes, ei wõinud keegi enam arwata, et ta küla suitsu-hurtsikus lapsepõlwe mööda saatnud ja seni alaliselt maal elanud, waid see oli ilus, peenike neiu paremast seltskonnaliigist, kes talle wäikese käe mustas, kitsas kindas wastu sirutas.

Nad teretasiwad üksteist tummalt, ja et neil mõlematel kuum puna põske tõusis, siis pöörasiwad nad näodki kõrwale. Nad wahetasiwad alles mõne sisuta sõna, kui nad juba paar sada sammu üksteise kõrwal edasi kõndinud walimata sihi poole. Siis aga tuli see elawus nende üle, millega kohmetanud inimesed endid kitsikusest püüawad aidata; nad leidsiwad korraga nii palju jutu-ained, et nad ilma waheta ühe pealt teise peale hüppasiwad, kus juures nad waewakski ei wõtnud, üksteise küsimistest ja wastustest selgeste aru saada. Muidugi kõneldi ainult igapäewastest, pealiskaudsetest asjadest, aga sel toonil, nagu oleks neil kes teab kui suur tähtsus.

Wahel harwa waatasiwad nad kõrwalt üksteise peale, selle eest wõimalikult hoides, et nende waated wastastikku ei juhtuks. Mathias pani tähele, et neiu nüüd, kus ta rahu kogunud ja esialgne puna ta palgelt tagasi walgunud, nagu wanem ja küpsem wälja näitas kui siis, mil ta teda wiimast korda näinud. Ta suu ümber ilmus wahete-wahel wäike wärisew joon, mis ta huulte pehmet õrnust rikkus, ja ta waates oli midagi, mis nagu sügawa tõsiduse ja sala rahutuse wahel edasi-tagasi lendas.

„Kas Te heameelega tulite, neiu Paju?“ küsis Lutz muu jutu seas.

„Wäga hea meelega,“ wastas Leena rahulikult. „Ma istun ju alati kodus, pealegi ilma tööta, ja see on igaw.“

Ta kõneles siis sakste kojutulekust, mis paari nädala pärast olla oodata, ning juhtis jutu warsti Mathiase maaelu peale, mis juures ta põhjalikult järele päris, kus mõisates ta töötanud, kui kaugel need olewat, kust sinna sõidetawat, kes nende omanikud ja missuguseid töösid Mathias seal teinud.

See otsitud ja siiski nii elawalt maitstud jutulõbu kestis terwe tee. Küll pakitses neil tänase kokkutuleku õige põhjus südames, aga nad mõlemad näitasiwad seda sündsama silmapilgu peale edasi lükkawat, endid seega trööstides, et seks ju aega weel on. Paistis, kui leiaksiwad nad paljast koosolemisest, üksteise lähedusest, seda puhku lõbu küllalt ning kardaksiwad seda tõsisema jutu-aine läbi ainult rikkuda. Üksteise käest küsimata, kuhu õieti minna, oliwad nad Kadrintali alla merekaldale sattunud, ning mõne aja pärast leidsiwad nad endid Pirita jõe äärest.

„Kas läheme üle?“ küsis Mathias.

„Minugi pärast,“ naeratas Leena.

„Kuidas Teile sõit jõe peal meeldiks?“

„Ma olen kõigega rahul ja kõige eest tänulik.“

Rahutuma agarusega walis Lutz, kui nad parwega teisele kaldale jõudnud, jõe äärest wäiksema lootsiku wälja ning muretses trahterist söödawat ja joodawat teemoona kaasa. Kuna neiu tüüri juures istet wõttis, pani noormees aerud tugewatel löökidel tegewusesse, ning ruttu liikus kerge wene wastu jõge üles Kose metsatukkade poole.

Oli soe ja selge septembri-ilm. Weidi kollaka, wiiliti langewa, wäsinud paistega suudles päike rohekalt wirwendawat merd, mustjas-halli jõepeeglit ja wäikeste were ning roosteplekkidega tähnitud metsa mõlematel kallastel. Õhk oli uduta, tolmuta, taewa-serwani nii läbipaistew, et kõige kaugemad kujud ja kogud tugewate joontega nähtawaks saiwad; Pirita kõdunewate kloostriwaremete külles wõis peaaegu üksikuid kiwa lugeda ja Kose mõisake wahtis puude wahelt nagu käega katsutawa pildi pealt alla jõkke. Mida kaugemale lootsik jõudis, seda kõrgemaks ja kenamaks läksiwad metsaga kaetud kaldad, seda rahutumaks ka jõe wool kiwidega palistatud sängis.

Mõlemad sõitjad waikisiwad. Nende senine kerge jutt oli nagu magama uinunud, nende näod tõsiseks löönud. Nad waatasiwad ringi, nende pilgud riiwasiwad üksteise nägusid, aga mõlemad oliwad sedawõrt mõttes, et wajadus kõnelemise järele tuntawaks ei saanud. Nende suusid sulgus teadmine, et tulekul oli, mis tulema pidi, ja nad walmistasiwad endid selle wastu ette.

Mida enam kohmetuse-kammits nende ümber lõdwenes, seda wabamalt ja seda kauemine hakkas nende pilk üksteise näo peal wiibima. Mathiase peale tükkis seejuures äkitselt tundmus, mis teda juba kord ennemalt erutanud — siis, kui ta esimest korda selle tütarlapse ees istunud ja tema põgenemise-lugu pealt kuulanud. See wägise üleswoolaw, werd kuumalt jooksma panew tundmus, osalt hingelik, osalt ihulik, pigistas ta südamest ka nüüd sala-hüüde wälja:

„Missugune kena naine saaks sellest lapsest!“ Ja ka nüüd jäi ta kahewahele, missugused omadused neiu juures selle õnnestawa ihalduse peasünnitajad oliwad, kas ta hallika-selged, rääkiwad lapse-silmad, ta rõõsk ja wärske nägu selle elu ja õnne pakkuwa suukesega, wõi ta meeli erutaw naiserind. Mathiase meelest oli korraga, kui poleks ta hing mitte kallis küllalt, et seda inimest seal oma wastas enesele, üksnes enesele lunastada…

Ta tõmmas aerud äkitselt lootsiku sisse.

„Leena, miks Teie ei taha mulle naiseks tulla?“

Ta ehmatas peaaegu isegi selle järsu küsimise üle; Leena aga jäi talle keeletumalt otsa wahtima.

„Ma tahan teada saada, mis Teil minu wastu on,“ lisas ta oma teada pehmemalt ja rahulikumalt juurde, aga ta healel oli siiski nii kare kõla, nagu pitsitaks sala wiha ta südant.

„Minul Teie wastu?“ kordas neiu, kuna ta käed tüüri lahti lasksiwad; ta tahtis midagi juurde lisada, aga mingi sisemine wõim näis ta keelt halwawat, ja noormees pani tähele, kuda ta näost nii walgeks lõi, nagu ta teda weel kunagi polnud näinud.

„Teil peab minu wastu wiimasel ajal midagi olema,“ tõukas Mathias katkestatud lausete kaupa wälja, kuna ta silm kindlaste neiu näo peal wiibis, „sest meie saime hakatusel teineteisega wäga hästi läbi, — meie olime minu teada kõige paremad sõbrad, — ma arwasin, et Teie mind sallite, — ma ei suutnud arwatagi, et Teie mulle niisuguse wastuse annaksite, — mis on Teiega waheajal sündinud —?“

„Ma sallin Teid praegu weel, — meie oleme praegu weel sõbrad,“ wastas Leena tasa, kuna ta heal niisama paluw ja lepitaw oli, nagu ta pilk.

„See on aga sõprus, mis mulle ei meeldi! Ma lootsin ja soowisin rohkem. Selle sõprusega jään mina nälga… Leena, keda Teie armastate? Kellega olete wiimasel ajal tuttawaks saanud?“

Noor neiu raputas ruttu pead.

„Ma pole kellegiga tuttawaks saanud, wähemast mitte inimesega, keda ma armastaksin.“

„On see tõsi?“

„Ja.“

See „ja“ tuli nii kindlalt ja ustawalt Leena huultelt, et Mathiase rind nagu kergendawal ohkamisel tõusis.

„Siis peate mulle seletama, mispärast Teie minuga ei arwa õnnelikuks saawat. Ma usun, et ma mitte kõige pahem mees ei ole. Mul on tugewad käed ja hea terwis. Tige ei ole ma oma teada ka mitte…“

„Aga Teie olete peigmees, herra Lutz, Teie pole enam waba!“

See hüüe wedas Mathiase näost nagu laia walgusekiire üle.

„Kas see Teie ainus põhjus on?“ küsis ta rõemliku põnewusega. „Teie ei tea weel, et ma mitte enam peigmees ei ole? Ei, Leena, ma olen waba, täieste waba. See asi on ammugi lõpetatud.“

Leena raputas pead.

„Seda ei suuda mina uskuda. Pruudi ja peigmehe wahel wõib nägelusi ette tulla, aga see ei aja neid weel mitte igawaseks lahku. Kumb neist suudaks teist õnnetumaks teha? Mamsel Wittelbach armastab Teid, isand Lutz, ta armastab Teid kõigest hingest, ma tean seda — ma olen seda ise näinud…“

„Aga nüüd mitte enam — nüüd wihkab ta mind, ja seda pole Teie mitte näinud,“ wastas noormees tumeda näoga.

„Ja kas Te arwate, et ta selle wihkamise juures õnnelik on? Ta wihkab Teid, sest et Teie temast taganesite. See wiha muutuks aga kohe armastuseks, kui Teie tema juurde tagasi pööraksite… Herra Lutz, ma ei wõi mitte oma hinge peale wõtta, et keegi inimene minu pärast eluajaks oma õnne kaotab. See on üks minu põhjustest.“

„Ja teine?“ küsis Mathias, kuna ta paadi põhja wahtis.

„Teine on see, et ma ka Teie eluõnne ei taha warastada. Mul ei ole Teile midagi pakkuda, mitte midagi. Aga mõelge, mis Teie minu pärast peaksite kaotama! Oma terwe suure tulewiku! Ka seda pattu ei suuda ma teha. Ma ei jõuaks Teie kahetsemist, mis Teile pärast kindlaste südamesse tuleks, wälja kannatada. Ma peaksin eluaja enese peale kaebama : Waata, seda oled sina teinud! Mis oleks see mees siis, kui ta sind mitte poleks wõtnud, kui sa nii õiglane ja mõistlik oleksid olnud ja tema pakkumise tagasi oleksid lükanud!… Inimene ei tea ju, mis ta tuhinas teeb. Seda kibedam on pärast kahju kanda…“

Näis peaaegu, kui oleks neiu kodus pähe õpitud sõnu üles öelnud, nii ladusaste, hoolimata kõneleja ärewusest, weeresiwad nad tal üle huulte. Aga selle eest oli nende mõju ka nõrk, nad puutusiwad ainult leigelt, wilult, usku äratamatalt kuulaja kõrwa. Wõi oli wiimane oma ‚tuhinas‘ kõige muu kohta mõistmise kaotanud?

„Minu kahetsemist ei ole Teil ialgi karta, selle peale annan ma Teile oma hinge pandiks,“ wastas Mathias. „Ma ei tee ialgi midagi tuhinas, kõige wähem olen ma Bertha Wittelbachist tuhinas taganenud wõi Teile tuhinas lähenenud. See kõik sündis pärast pikka wõitlust ja kainet kaalumist. Mis ma Teie läbi ühelt poolt kaotan, seda wõidan ma teiselt poolt saja-wõrra tagasi. Et ma niipalju kaodata tahan, näitab Teile ainult, kui palju ma wõita loodan. Kui Teie minu eluõnnest räägite, siis teadke, et see mitte neiu Wittelbachi käes ei ole, waid üksnes Teie käes… Aga Teie tahate mind mu eluõnnest ilma jätta.“

„Ja neiu Wittelbachi õnn?“ küsis Leena tasahiljukeste, kuna ta kiireste kerkiw rind ja tuksuwad huuled elawat sisemist wõitlust ilmutasiwad.

Mathias Lutz wajutas aerud wette ja juhtis lootsiku mõne tugewa tõmbega jälle keset jõge.

„Neiu Wittelbachi õnn? Kas arwate, et see mehe käes on, kes teda ei armasta?“

„Aga tema armastab meest.“

„Ja Teie nimetate õnneks, kui armastaw naine eluaja peab nägema, et teda ei sallita, wõi koguni weel, et tema asemel teist armastatakse? Kas Teie, Leena, sel wiisil õnnelik oleksite?“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
  • Büleklär
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1862
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4435
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4160
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3910
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4222
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2029
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4167
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2042
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1768
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1777
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4460
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1880
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4376
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4544
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1754
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4546
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1888
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 1492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.