Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11

Süzlärneñ gomumi sanı 4204
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
See oli reedene päew, mil peremehed oma otsuse tegiwad. Laupäewa hommikul ilmub talitaja Jaak Mätlik ja annab imelikul wiisil kindla käsu: kõik peremehed, kes tegu teewad, peawad pühapäew linna minema uut seadust wastu wõtma. Mõnede tõenduse järele lisanud ta koguni juurde, kes käsku ei täitwat, saada „magaskis“ wiis hoopi ja maksta rubla trahwi! Kas talitaja selle käsu omast peast andis wõi ise käsku täitis ehk sellekohase näpunäite järele tegi, see ei saanud kindlaks. Niipalju on teada, et Jaak Mätlik, kes kolmat aega ametis, mõisale truu, alandlik ja meelepäraline talitaja oli. Ainult aimata wõiks wahest, kellel ja mispärast soowitaw oli, et kõik peremehed linna läheksiwad.

Mindigi pühapäewa hommikul Tallinna poole teele.

Anija meeste nõuust oliwad mitmed peremehed ümberkaudsetes waldades kuulda saanud, ja et neid just seesama king pigistas, siis heitsiwad nad esimeste kilda. Nõnda mõned Kurisoo talupojad, nõnda ka Konna Jaak. Wiimane oli pühapäewa hommikul Anijale tulnud oma tuttawa, Raudoja peremehe Mikk Jalaka, käest põrsast ostma. Mikk oli wärawas parajaste wankrile istumas, kui Jaak sinna jõudis.

„Kuhu nüüd?“

„Linna uut seadust wastu wõtma… Kas teil juba käes?“

„Ei ole. Orjus läheb wana wiisi edasi.“

„Siis tule meiega ühes linna. Meie parun ütles, kuberner anda meile uue seaduse kohta seletust. Meil kõigil on käsk käes, täna kuberneri juurde minna.“

Jaak warsti nõuus. Eks ole ju temagi rukis mulla sisse pudenemas, kuna noor ja wana homseks mõisa-lõikusele on kutsutud.

Weel ei olnud Anija mehed kodust kaugele jõudnud, kui mõisa opmann neist mööda sõitis. Ta oli teel ranna poole, kus parunil suwemõis oli ja kuhu see reedel, pärast seda, kui ta peremehed jutule wõtnud, ära oli sõitnud. Muidugi läks opmann parunile teatama, et peremehed linna rändawad.

Tallinnas mindi kõige pealt shandarmide ülema ooberst Gresseri juurde nõuu küsima, kus ja kuda kuberneriga wõiks kokku saada; oma-pead ei teadnud talupojad kuhugile ette astuda. Waestel inimestel on teraw nina neid isikuid üles leidma, kellel soe süda nende wastu põues tuksub. Niisugune inimese-sõber oli ooberst Gresser. Juba kord waremalt oliwad Willem Känd ja Mikk Jalakas oma kitsikuste pärast Gresseri juures käinud.

Wana halli peaga ooberst juhatas neid lahkeste kuberneri kantseleisse, hoiatas aga mehi terwel hulgal ja ülepea suuremal arwul sinna minemast; sellest wõida eksiarwamine tekkida, kui tahaksiwad talupojad oma woliga õigust nõuda wõi ülemust wähemast ähwardada. Gresser pani ette, nad waligu enda keskest kolm saadikut, kes kuberneri ette ilmuksiwad asja ajama.

Nõnda sündiski. Saadikuteks waliti Willem Känd, Ants Kask ja Jüri Aguraiuja, kes sedamaid Toompeale läksiwad — nendega ühes ka talitaja Jaak Mätlik.

Saadikud jäiwad kauaks ära. Peremehed hakkasiwad juba laiale minema ja pidasiwad aru, koju sõita, kui korraga talitaja Mätlik Toompealt ilmub ja käsu toob: kõik Anija walla peremehed, kes linna on tulnud, mingu kohe lossi uut seadust kuulma. Et peremeeste saadikud lossis wangi oliwad wõetud, sellest ei lausunud auus mees, ülemate käsku täites, sõnagi…

Ülewal lossis oli aga olukord järgmine.

Kuberner Johann von Grünewald polnud koduski. Kus ta oli, selle üle lähewad teated lahku. Ühed ütlewad, ta wiibinud Wormsi saarel, kus talurahwa seas uue seaduse pärast ka rahutused tekkinud; teised tõendawad, ta olnud prii-aega pidamas, kolmandad räägiwad koguni, herra von Grünewald olnud küll Tallinnas, aga et ta Anija asjaga ei tahtnud tegemist teha — ta oli pehme loomusega mees — siis hoidnud ta ennast kõrwale. Olgu, kuda on — kuberneri aset täitis sel puhul abikuberner parun Rosen. Ta wõttis talupoegade saatkonna wastu ja küsis meestelt, kas nad üksipäini linna tulnud, wõi on teisi peremehi ka weel. Saadikud kostsiwad, Anija paruni herra nõuuandmise tõttu tulnud kõik peremehed linna. Seepeale andis abikuberner talitajale käsu, kõiki mehi Toompeale kutsuda, kus neile uue seaduse kohta tahetawat seletust anda. Saadikud, kolm meest, jäeti lossi wahi alla.

Abikuberner parun Rosen kõneles aga liig puudulikult Eesti keelt, kui et ta talupoegadega soowitawa mõjuga oleks suutnud asju harutada, ning kuberimangu-walitsuse teiste liikmete seas polnud ka kedagi, kellel see keel selge oleks olnud. Juhtus nüüd, et endine walitsuse-nõuunik herra von Schwebs, kes hiljuti Riiga kohtunikuks oli nimetatud, weel mitte oma uue ameti peale polnud läinud. See mees kõneles ladusaste Eesti keelt ja oli ka maa-oludega hästi tuttaw. Walitsuse-nõuunik von Schwebs, sel puhul ainus sünnis asjaajaja, kutsuti siis terwet asjaharutamist talupoegadega juhatama. Ta wõis oma ülesandest seda paremine jagu saada, et ta loomuse poolest wali, kõwa, kindel ja agar oli; ta oli ametnikkude seas kui edasipüüdja, walitsusehimuline ja kõrk mees tullaw.

Ta saatiski oma ülesande sakste mõttes hiilgawalt täide.

Kui Anija peremehed talitajalt käsu saanud, kõik Toompeale minna, otsisiwad nad mehed ruttu kokku ja läksiwad teele. Need mehed, kes shandarmide ülema juurest tuliwad, teatasiwad, ooberst Gresser öelnud neile lõpuks weel: „Kui teie käsi pahaste hakkab käima, siis saatke mulle kellegiga teatust.“ Ta hea mees ei aimanud, et meeste käsi warsti nii pahaste käis, et neil wõimata oli kedagi abi järele läkitada. Toompeal lasti mehed lossi hoowi, kus nad kaks tundi pidiwad ootama. Siis kutsuti nad kuberneri kantseleisse, mille ukse ees püssiga soldat wahil seisis. Kui kõik sees oliwad, keerati uks lukku. Pika laua ääres istusiwad kuus wõi seitse herrat, nende seas abikuberner Rosen, walitsuse-nõuunik von Schwebs ja Anija parun Ungern-Sternberg, kes pärast ka oma talupoegade nuhtlemist Wene turul pealt waatas.

Herra von Schwebs, ülekuulamise juhataja, silmitses mehi natuke aega waikides, siis põrutas äkitselt:

„Teie olete wastuhakkajad! Teie olete oma woliga mõisa tööd seisma jätnud ja linna tulnud kaebama. Teie tahate mässu teha!… Kus on Willem Känd?“

Willem astus ette. Tal läikisiwad kuue külles wasknööbid, nagu neid sel ajal pileti-soldatid kandsiwad.

„Kust sa need nööbid said?“ küsis kohtumõistja.

„Poest ostsin.“

„Teener, lõika nööbid maha!“

See sündis.

„Sina, Willem Känd, oled mässajate ninamees, rahwa ässitaja — sa saad kolmsada hoopi‘“ otsustas seepeale ülekuulaja.

Mikk Jalakas kutsuti ette.

„Sina oled ka üks neist hakkajatest ja mässu nõuuandjatest! Saad sadawiiskümmend hoopi.“

Seesama otsus kuulutati Jüri Aguraiujale. Siis järgnes Ants Reha. See wastas küsimiste peale oma tömbi keelega weidi arusaamatalt.

„Kas sa paremine rääkida ei oska?“ hüüdis herra von Schwebs. „Sulle antakse ka sadawiiskümmend hoopi.

Teistele öeldi, nad olewat kõik ühesugused wastuhakkajad; neile olla igaühele sada hoopi määratud.

Peremees Ants Kentmann oli ennast weidike ühe kantselei-kapi najale toetanud. Temast mööda astudes puutus herra von Schwebs talupoja külge, kus juures ta müts lähedal olewa laua pealt maha kukkus.

„Sa hakkad mind kiskuma‘“ hüüdis ametnik. „Saad ka sadawiiskümmend hoopi.“

Ülekuulajate iseäralise wiha tõmmas enda peale ka Känd, kes omale harjunud kombe järele siingi pühakirjast abi ja tuge otsis. Kui ta nägi, et uue seaduse „kätteandmisest“ wõi seletamisest juttugi ei tehtud, waid et selle wastu mehed, kes alandliku palwega, pealegi mõisniku soowil ning talitaja käsul, siia tulnud, mässajateks tehti, kohtu alla pandi ja raskete nuhtluste alla mõisteti, siis hüüdis Känd kohtulaua poole piiblisõna:

„Häda teile, teie suurtsugu rahwas, teie wägewate lapsed, kes teie sääski ja kärbseid kurnate, aga elewandid terwelt alla neelate!“

Teepeale hüpati hambaid kiristades püsti ja käratati wihaselt, ta pidada suu pidama, kuni temalt midagi küsitakse…

Kohus oli lõpetatud. Uue seaduse kohta ei kuulnud mehed muud midagi, kui et nad endist wiisi saksa peawad orjama ja tema käskusid täitma. Siis lasti mehed kantseleist wälja.

Lossi ees oli waheajal sõjawägi walmis seatud. Niipea kui peremehed ilmusiwad, piirati nad ümber. Trummid hakkasiwad põrisema, muusik mängima ning kurb rong liikus ruttu nuhtluse-paiga poole. — —

Kui Jaak Lutz ja Mikk Jalakas pärast haawade kinnisidumist paar tundi sellide koikudes puhanud, ajas neid mure jälle jalule, hoolimata rawitsejate keelust.

„Ei tea, kudas hobustega on,“ ütlesiwad nad, „ning kodus ootawad naised-lapsed ja homne töö. Hakkame aga minema!“

„Jääge ometi seks ööks linna öömajale,“ käisiwad Mathias ja Leena nende peale. „Teie ei suuda ju sel olekul pikale teele minnagi, wõite tee peal ära surra.“
italki

Aga need kepi all kaswatatud igawesed tööorjad kostsiwad:

„Ei me seda tohi. Jumal teab, mis meiega weel tehtakse, kui me homseks kodus pole. Kästi ju siit wiibimata minema kasida. Pärast saks wõtab kohad käest ära ja wiskab naised-lapsed lageda taewa alla. Ei, kui me ka ise homme tööle ei jaksa minna — pere peame mõisawäljale lõikama saatma.“

Ja nad läksiwad tõeste teele. Hirm mõisniku wiha ja kättemaksmise eest, mure perekonna pärast ei andnud neile püsi oma haawade peale mõtelda. Neid ootas töö, neid ootas mõisniku käsk — missugune talupoja-süda suutis nii raskele sundusele wastu panna!

Mathiase ja Huberi toetusel roomasiwad nad, hambaid walu pärast kokku pigistades, Slabodka sõbrahoowi oma hobuste juurde. Teel ostis Mathias neile apteegist haawarohtu kaasa ning pistis isale mõne rubla raha ja teemoonaks kamalu-täie saia taskusse.

Kui nad noortemeeste abil wankritele ronisiwad ja ohjad kätte wõtsiwad, ütles Raudoja peremees haleda naeratamisega:

„Koju me wist eluga weel jõuame, aga kas meist kõigist weel eluloomi ja terweid töötegijad saab — eks me näe!“

Ta aimas õiete.

Nagu Mathias hiljem kuulis, põdesiwad peksetud kodus kuude ja isegi aastate kaupa weel hirmsa nuhtluse tagajärgesid. Mõned neist, nagu Ants Kentmann, oli nii ära puretud, et teda linadega pöörati.[2] Et õnnetumatele kõige wähematki tohtriabi osaks ei saanud, siis jäiwadki nad kõik põdema ja nii mõnegi koristas surm waremalt ära, kui see rikkumata terwise puhul oleks sündinud. Ka tänapäewani elus olewad mehed kurdawad weel raskete kehaliste wigaduste üle. Nii on Hindrek Weerlo sooned sest saadik kanged, Jaan Lepale lõi roos jalga ja alumisesse kehasse parandamata haigus, nii et ta praegu puruwigane on; Ants Sukal läksiwad peksuhaawad mädanema ning ussitama, ja ta terwis on tänapäewani wilets; Jüri kana ja Jaan Lepp kaebawad, et nende sooned nuhtlusest saadik kokku kisuwad jne.…

Ja mille eest kõik see?

Mis nad kurja oliwad teinud?

Mitte kõige wähemat!

Kes suudab seda uskuda?

Ainult see, kes selle-aegseid olusid tunneb. Meie nooremad raputame umbusklikult pead, wäljamaal peetakse säherdusi lugusid luuletusteks wõi jämedateks liialdusteks. Aasta-arw 1858 ei mahu kellelegi pähe, ehk olgu siis, et sellest 500 maha tõmmame…

Wäga õieti tähendatakse Wene ajakirjas „Russkij Arhiw“ räägitawa loo kohta:

„Neid, kes selle walitsusekorraga tuttawad pole, mis Baltimaal enne uuendusi walitses, peab see imestama panema, kuda riigiteenistuses olewad ametnikud ilma kohtuta täieste ilmasüüta talupoegi, peremehi, perekonna-isasid, wõisiwad laristada, nagu oleksiwad need kõige suuremad kurjategijad. Aga niisugust kohtumõistmist loeti terwes Baltias igapäewaseks asjaks, sest ametikohad oliwad baltlaste ja nende sõprade käes (nagu würst Suworow), ja neid juhtisiwad ainult isiklikud tulud, iseäranis siis, kui niisuguseid wägitegusid, nagu kirjeldatud loos, kõrgema ülemuse ees mässu mahasurumiseks wõis tembeldada ja selle eest weel tänugi oodata…“

Pärast peksu oli Anija mõisa sõjawägi walwamas. Mõisnik kartis kas talupoegade kättemaksmist, wõi tõendatud „mässule“ taheti silmakirjaks usutawamat nägu anda. Sest kahtlemata oli shandarm-walitsuse ülem Gresser Peterburisse asja üle ametlikult teatanud, ja sealt oli soowimata järelpärimisi karta… Mõisa walwamise kulusid pidiwad talupojad aitama kanda; igale peremehele pandi poolteist rubla maksu peale. See, kes enesel kaitset arwas waja olewat, laskis teisi selle eest maksta! Ja ei tea, mis hädaohtu saksal wigaseks peksetud talupoegade poolt weel karta oli!…

Kohe peale seda, kui Anija mehed koju jõudnud, kutsus haagikohtunik F. Tritthof nad mõisa ja trööstis neid sellega, et parun Ungern-Sternberg juhtunud lugu wäga kahetsewat, talupoegadega ära tahtwat leppida, neid igaweseks ajaks nende praeguste kohtade peale lubawat jätta — ühe sõnaga, kõikepidi nende olukorda püüdwat kergendada. Õiguse pärast ei olla ju mitte mõisnik nende peale langenud karistuse pärast süüdlane, waid kohus! Peale selle manitses haagikohtunik talupoegi, et nad mitte paruni wastu kurja meeles ei kannaks, salakawalaid plaanisid ei sepitseks ega mässama ei hakkaks. Need kõik oliwad aga ainult tühjad sõnad, sest warsti ajas parun Ungern-Sternberg paljud peremehed kohtade pealt ära ja andis talud teiste rentnikkude kätte.

Mikk Jalakale, Willem Kännule, Ants Rehale ja Mart Kanale öeldi kohad juba Jaagupi-päewal ülesse ja aeti nad teisel kewadel taludest wälja… Tallinnas jagatud karistusest ei saanud nii suurtele kurjategijatele weel küllalt! —

Wene turul nähtud werine waatemäng erutas weel kaua Tallinna kodanikkude meeli. Rüütlite hukkamõistmine selle ilmkuulmata, ilmwabandamata ülekohtu pärast oli üleüldine. Mahtra sündmuste üle wõis weel ühte wõi teist wiisi mõelda — seal oliwad talupojad, kui ka enesekaitseks, ikkagi wägiwalda tarwitanud. Siin aga seisiwad täieste süüta ohwrid, kelle peale mingi kahtlustaw wari ei langenud, awaliku arwamise eest…

Asi ulatas ka Tallinnast ja Baltimaast kaugemale. Tallinn oli sel ajal weel kaunis lugupeetud supelpaik, kus iseäranis palju suurtsugu wõeraid Peterburist suwitamas käis. Neist oliwad mitmed peksmist pealt näinud, teised sündmusega selsamal päewal tuttawaks saanud. Asi lagunes pealinna kõrgemates ringkondades laiale ning ulatas muidugi ka walitsuse tipus olewate isikute kõrwa. Tagajärjeks oli üleüldine meelepaha ja tõsine nurin Eestimaa rüütlite ning kohalise ülemuse wastu, mida kaotada siinsel rüütelkonnal ainult suure waewa ja pikema aja järele korda läks. Juba 22. dets. selsamal aastal astus Eestimaa tsiwil-kuberner Johann von Grünewald ametist ära ning tema asemele nimetati wiie päewa pärast keegi sõjaülem, kindralmajor Ulrich, kuberneriks. Linna-komandant parun von der Salza lahkus Tallinnast hiljem.

Isegi wäljamaale tungis sõnum Anija meeste peksmisest ja äratas suurt tähelpanemist. Meie Saksa soost wõimumehed ei leidnud oma endisel kodumaalgi kaitset ega wabandust, ehk olgu siis, et wanameelsetesse lehtedesse loo üle sõnumid juhiti, milles kõik asjad pea peale seati, nagu see Mahtra mässulooga wagas „Ristilehes“ sündis. —

Tallinna kodaniku-soost elanikkude seas walitsewa tuju üle annab järgmine lookene märku, mis aasta pärast peksmist sündis.[3]

Kolm noortmeest paremast kodaniku-seltskonnast oliwad merel purjepaadiga lõbusõidu teinud. Öö oli juba käes, kui nad linna tagasi jõudsiwad. Tee koju poole wiis neid üle Toompea, linna-komandandi korterist, praegusest Kaarli kirikumajast mööda. Merel oliwad nad wist kaasawõetud punschi weidi ohtraste maitsnud, mis nende julgusest selgub, sest korraga hüüab üks neist: „Poisid, täna on talupoegade peksmise aastapäew, seda peame pühitsema,“ kahmab kiwi maast ja wiskab komandandi korteri aknate wastu. Tema eesmärgi järele teewad ka teised. Mõned kiwid lähewad märki.

Ruttu peidawad kõik kolm endid seepeale lähedal olewate wanade kindluse-jätiste sisse ära. Et paik inimestest täieste tühi oli, siis oleksiwad nad ka nägemata ja leidmata jäänud; kaks neist peasesiwadki ilma hädata koju. Kolmas aga jäi wallatuse ja uudishimu pärast peidupaika maha, et näha saada, mis tagajärjed „pommitamisel“ saaksiwad olema. Teda nähti aga, wahisoldat wõttis ta kinni ning esimesel ehmatusel andis ta ka oma kaaslased üles. Need wõeti weel selsamal öösel kodust wangi ja wiidi Toompea lossi peawahi peale, kus esimene süüdlane juba istuski.

Teisel päewal mindi noortemeeste pärast komandandi parun wan der Salza palwele. Asjata! Parun oli nimelt ammugi märganud, et Tallinna elanikud tema peale Anija meeste peksuloo pärast meelepaha kannawad. Tema eest põigati uulitsal kõrwale wõi temast mindi teretamata mööda. Ja nüüd oli seda waenu weel koguni wägiwaldse tembu läbi awaldatud. See nõudis eeskujulist karistust. Et komandant kaebtuse tõstmata-jätmisest kuuldagi ei tahtnud, siis pidiwad süüdlased kõwa karistust kartma, sest asjal oli enam-wähem politikaline laad.

Hommikul lähed ametnik R. tawalisel tunnil teenistusesse. Seal ütleb talle üks ametiwend, et üks tema ligidane sugulane selle ja selle süü pärast peawahil wangis istuda, ja et noortmeest, nagu tema seltsimehigi, parun Salza järelandmatuse pärast wali karistus oodata.

Peastmiseks pidi midagi sündima, ja nimelt ruttu.

Keiser Aleksander II. oli sel ajal Haapsalus mereweel ja tema kaaskonnas oliwad kindral-kuberner würst Suworow, kui ka Eestimaa uus tsiwil-kuberner kindral von Ulrich. Ametnik R. wõttis sedamaid nõuuks, juhtumist Haapsalus teatada ja keisri käest süüdlastele kuidagi andeksandmist nõutada, enne kui komandant kaebtust on saanud tõsta. Ta muretses omale mõneks päewaks prii-aega, sai walitsuse-nõuuniku v. G. käest soowituse-kirja würst Suworowile kaasa ja kihutas erapostiga Haapsalu poole, teiseks hommikuks wara sinna jõudes.

Hea õnn tuli talle appi. Uulitsal juhtus ta Eestimaa rüütelkonna peamehe parun Constant von Ungern-Sternbergiga kokku, kes oma rõemsa meele ja osawa nalja poolest tuttaw oli. Parun, kes ametnikku tundis, küsis imestades, mis tema siis Haapsalus tegewat. Muidugi jutustas R. talle halwa loo ära.

Rüütelkonna peamees naeris ja lubas asja heale lõpule wiia, kui R. seda tema toimetada annab. Soowituse-kirja tahtwat ta ise würst Suworowile ära anda, R. pidada ainult tsiwil-kubernerile asja teatama ja siis ei jääda talle enam muud teha, kui igaühe wastu loost paar tundi waikida. Tema, rüütelkonna peamees, olla tänaseks keisri juurde pruukostile kutsutud. Majesteet armastada pruukosti-lauas lõbusaid uudiseid kuulda, seepärast tahtwat ta juhtumist sündsal kujul ette kanda. Minewat tal korda, keisrit naerma ajada, mida ta loota, siis olla poisid peastetud.

Ettewõte läkski soowitud sihil toime. Paari tunni pärast telegrahweeris kuberner von Ulrich Tallinna, et süüdlased keiserlikku määrust mööda lossi-ülewaataja ametikorteris ainult kolm päewa kinni peawad istuma.

Kirjutatakse ka Hanijõe ehk Anijõe; wald on Harju-Jaani kihelk., umbes 36 wersta Tallinnast; oma nime on ta wäikeselt ojalt, Hani- ehk Anijõelt, saanud, mis tema krundist läbi jookseb.
Sellest hoolimata olnud Kentmann pärast peksu mõisale wäga truu. Ta lastud aga lõpeks siiski metsawahi-ametist järsku lahti.
Mulle ühe selleaegse kõrgema ametniku poolt lahkeste kätte läkitatud. Nim. rahwasõber ise on jutukeses see tegelane, kes Haapsalusse keisri juurde reisis oma noorele sugulasele karistuse kergendust paluma.




12.

Kumb wõidab?
Raske on uskuda, et ükski neist, kes Wene turul jäledat waatemängu juhtunud nägema, järgmisel ööl rahuga sai magada. Mathias Lutz wähemast wiskles kuni hommiku walgeni uneta asemel, ja kui ta silmad kogemata kinni läksiwad, siis äratasiwad teda kohutawad, wiirastuse-sarnased unenäod warsti jälle piinawast poolunest. Ikka ja ikka jälle kerkisiwad nähtud werepildid ta waimusilma ette, õnnetumate walukisa helises tal alatasa kõrwus ning mõned surnukarwalised näod appi karjuwate silmadega wahtisiwad talle ööpimedusest otsa, ta wõis oma pilgu pöörata, kuhu külge tahtis.

Mida enam ta asja üle järele mõtles, seda mässawam wiha wõttis ta hinges nende wastu maad, kes niisuguse koleduse toime pannud. Ta tundis neid oma poisikese-põlwest, aga nüüd oli ta neid alles täieste tundma õppinud. Ta silmad oliwad selgunud — mitte ainult tänase sündmuse, waid muudetud elukorra, küpsema arusaamise, kogutud teadmise ja laiendatud wõrdlemise läbi. Poisikesena oli ta arwanud, et kõik nõnda peab olema; kõige wanemad inimesed ei mälestanud, et wahekord rüütli ja talupoja wahel kunagi teisem oleks olnud. Üks oli isand, teine oli ori. Üks käskis, teine kuulas sõna. Ühel oliwad kõik õigused, teisel mitte ainust. Ühel oli kõik wara, teisel üksnes waesus. Mõisnik karistas, talupoeg pidi karistust kannatama. Mõisnikule oli waljus, talupojale alandus kohane… Nüüd mõistis noormees aga, kui korratu see kord õiguse pärast oli. Talupoeg pidi seaduse järele waba olema. Aga kus tema wabadus oli? Misläbi ilmutas ennast tema wabadus? Missuguses asjas wõis talupoeg oma wabaduse peale toetada? See wabadus ei kaitsnud teda niigi suure wägiwalla ja ülekohtu eest, nagu tänane sündmus Wene turul! Kuda wõis inimene waba olla, kelle terwe saatus, kelle elu ja surm teise isiku piiramata woli ja heaksarwamise käes oli? Kuda wõis talupoeg waba olla, kui ta ainult mõisniku armust elas ja sellest armust elama pidi, sest et tal muud midagi walida polnud. Ja kuda wõis ta waba olla, kui needsamad ta üle kohut mõistsiwad, kes tema peale kaebasiwad, kui needsamad talle seadusi tegiwad, kes tema üle walitsesiwad!… Seda ei wõinud korraks nimetada, ehk olgu siis, et maailmas paremat korda ei tuntudki. Aga Mathias luges raamatutest ja kuulis teiste käest, et mujal maid on, kus niisugust „korda“ ei tunta, kus seadused ühte seisust teise eest niisama kaitsewad, nagu üksikut inimest teise omasuguse wägiwalla eest…

Kõige selle peale mõteldes kiskusiwad ta käed wägise rusikasse ja ta tundis wastupanemata tungi mingi wägiwaldse teo järele. Ta armastas neid waeseid, rusutud inimesi, keda ta täna wereloikudes näinud kisendawat, sest ta oli nende seas üles kaswanud ja nende hädasid maitsta saanud. Kuis oleks ta neid aidanud, kas wõi wägiwallaga, kui see tema wõimuses oleks olnud! Mathias tundis ka enda põues seda healt helisewat, mis Konna Jaaku käskis maas lamawa kaasalise kohta öelda: „Wii Mikk ka ära — meie tulime seltsis!“

Iga sõna tuletas uneta mõtlejale seda pilti uueste meelde, mis siinsamas selle koiku juures ta südant liigutanud.

Ka see noor tütarlaps teadis, mis talupoja-wiletsus on. Ka tema oli nende keeletumate kannatajate seast wälja wõrsunud ja selle wägiwalla all wingerdanud, mis kõikide peal rusus. Seepärast tuli ta ja ütles: „Ma tahan Teid aidata!“ Ta tuli kutsumata, palumata, ainult sisemisel sunnil — sellele healele järele andes, mis Konna Jaagu tuimast suust sõna wälja pigistas: Meie tulime seltsis — meie oleme seltsimehed — ühesugused kannatajad — meid ühendab ühesugune häda, meid pitsitab üks ja seesama wastane — seepärast hoiame kokku ja aitame üksteist!… Ja see noor tütarlaps neelas raudsel tahtmisel loomuliku häbi halasti meheihu eest, loomuliku jälkuse hirmsate haawade eest alla ja aitas — aitas wõhiwõeraid inimesi… Mait Luts tundis, nad oliwad seltsimehed — see noor tüdruk, Konna Jaak ja tema ise…

See aga, kes õnnetumaid nähes pakku pani, kes wihase wõerastusega küsis, miks need siia toodud — — see, kelle kohta Konrad Huber kibeda pilkamisega öelnud, et ta halastajaks õeks ei kõlba — — kes see oli?

Lutz pööras ruttu teise külje, peitis pea padja sisse, püüdis wägise magama uinuda… See läks tal aga alles pool tundi enne ülestõusmise-aega korda. —

Päewa jooksul sai ta Berthalt Liisa kaudu sala-kirja. Neiu tahtis temaga õhtul kokku saada. Paigaks oli Peetri maja esine Kadrintalis määratud. Mamsel Bertha läks pärast lõunat sõpradele ja sugulastele tagasituleku-wisiti tegema: nii wõis ta tunnikese ka oma armsama jaoks ära petta.

Nad leidsiwad endid walitud kohal, ja kohe algas nõuupidamine uuendatawa wõitluse üle.

Bertha oli pealinnast muidugi niisama „õnnetumalt“ tagasi tulnud, nagu ta sinna läinud. Seeüle ei tahtnud ta wanemaid esimesest päewast peale kahewahele jätta. Ta kometimäng pidi edasi kestma, pealegi mõjuwamal kujul. Ta tahtis jälle nälgida, jälle uneta olla, jälle aknast wälja wahtida ja õhata, jälle punaste silmadega ümber hulkuda. Ta naeris seejuures ja surus kirglikult kallima kätt.

Kallim aga oli mõttes ja nokutas ainult tummalt peaga.

Aga ka temale tehti tüsedam taktika kohuseks.

Ta pidada meistri wastu uueste rändamise-himu ilmutama, muidu aga otsekohesemalt eesmärgi poole tüürima.

Ta istuda papaga sagedaste õlleklaasi juures. Lasku ta ääri-weeri mööda mõned sõnad kukkuda. Nii puudutades, katsudes, naljatades. Nõnda, et ta wanameest mitte just kindla otsuse ette ei tuubi, aga temalt ta arwamise wälja meelitab…

Mathias mõtles seda kuuldes jälle, et ta kawala, rebase-kawala naise saab. Ta lubas kõik teha, mis nõuti, aga iseäranis õnnelik ei olnud ta seejuures mitte. Weidi liig palju kometit. Tema polnud niisuguste näiteosadega hästi harjunud. Kui teda ta oma tahtmise järele oleks lastud teha — ta oleks sedamaid meistri ette astunud ja küsinud: „Kas annate mulle oma tütre naiseks wõi mitte?“

Seda mõtet awaldas ta ka mõrsjale. See aga ütles:

„Muidu kõik wäga hea, aga kui ta sulle niisama otsekoheselt wastu ütleb: ‚Ei, ma ei anna?‘ Siis oled omale ja temale kõik teed kinni pannud. Ei, uksega tükkis ei wõi majasse kukkuda. Meie peame ühest uksest tasa sisse astuma, mis kogemata lahti jäänud, ja niisugust ust peame otsima.“

„Peame waritsema ja luurama ja hiilima,“ lisas Mathias juurde, ning mitte ilma kibeduseta.

„Sinna pole kord midagi parata, kallim! Ainult nõnda wõime eesmärgile jõuda.“

Mathias ohkas, pidi aga tõotama, määratud rada käia.

Ta tahtis ka sõna pidada. Aga sõnapidamisega wastikutes asjades on täbar lugu. Mathias leidis, et seks ikka weel aega on. Kui mitte täna, siis homme, ja ülehomme on ka weel päew! Täna ei olnud meister õllelauas küllalt heas tujus, homme polnud seda kosilane ise, ülehomme oli aga pealtkuulajaid, ja nõnda edasi… Ja kui siis kannataw mõrsja kärsitult järele küsis, mis ta teinud, punastas halb ärimees ära ja luiskas…

Bertha aga mängis oma osa meisterlikult. Ta oskas wanemate lootused ja Peterburi sugulase tõotused, mille järele pealinnast kas õige mehe õnnelik pruut, wõi wähemast parandatud meele ja südamega rõemus neiu Tallinna tagasi pidi pöörama, põhjani luhta ajada. See Berthakene, kes papale-mammale majasse tuli, oli murtud inimene. Murtud ihu ja hinge poolest. Wale näis olewat, et ta pealinna lõbudest nii wahwaste osa wõtnud, nagu onutütar kirjutanud. See püüdis küll wanemaid ainult trööstida. Ja kui talle keegi meesterahwas tõeste lähenenud, siis ei suutnud ta Berthakese südant sulatada. See waene laps armastas Mathias Lutzi, ainult teda, kõige oma hinge ja mõistusega. Nii palju oli nüüd sõgedalegi selge…

Sel lool pidi sündima, mis sündimata ei wõinud jääda. Wanemad pidiwad raske sammu astuma, tahes wõi tahtmata. Nad nägiwad ära, et neil oma lapse peastmiseks enam mingit muud abinõuu ei ole. Aga ka nemad lükkasiwad inimlikul hooletusel wastumeelse, piinliku asja, wiimase ränga otsuse, ühest päewast teise edasi ning näitasiwad, nagu kitsikuses olewad inimesed kunagi, mõne kogemata juhtumise, mõne etteteadmata ime poolt weel wiimasel tunnil abi ootawat.

Ja eks näe! Äkitselt torkaski neile nagu kitsas lootusekiir pilkasest pimedusest silma. Kui neil kõik teed jalge alt kadunud, silmasiwad nad korraga seni tundmata ja nägemata rada oma ees. Kas see eesmärgile wiis, polnud mitte kindel, aga kui muid ei ole, astub eksija ka tundmata teele, et aga tihnikust peaseda.

Selle teekese leidis emand Wittelbachi teraw naise- ja abi-otsiw emasilm ülesse.

„Georg,“ ütles ta ühel päewal mehele, ja ta silmadel oli iseäraline sära, „kas sa arwad, et Mathias Lutz meie last armastab, tõsiselt armastab?“

Meister tõstis imestades silmi.

„Ta kosib teda ju, ja kui ta teda kosib —“

„Kosib! Nagu ilma armastuseta kosida ei wõi!“ hüüdis emand. „Kas sa siis ei tea, mida see kawal inimene peale meie tütre weel kosib?“

„Tean muidugi, et ta Wittelbachi wäimeheks ja meistriks tahab saada, ning Bertha pärandust ei põlga ta wist ka mitte ära.“

„Sellepärast! Meil ei ole siis kõige wähematki kindlust, et ta Berthat armastab. Ja see pole iseenesest sugugi halb.“

„Kuidas?“

„See wõib meile peastmist tuua.“

„Ma ei saa sinu jutust aru.“

„Kas sa siis midagi pole märganud?“

„Ei. Ehk mis ja kus siis?“

„Meil on see noor tüdruk kolmat nädalat majas, see põgeneja…“

„Leena, meie õmbleja? Mis temaga siis on?“

„Kas sa siis pole söömalauas tähele pannud, missuguse pilguga Mathias Lutz selle tütarlapse peale waatab?“

Wittelbach hakkas lõbusaste naerma.

„Sanna, ega sa minult ometi nõua, et ma silma- ja lillekeelt pean mõistma! Seda jätan naiste tarkuseks. Minu arwates wahiwad kõik sellid hea meelega Leena peale, sest tüdrukul on sile nägu — pagana sile nägu!“ Ja meister laksutas sõrme ja nilpas keelt, nagu oskaks temagi säärastest maiusasjadest lugu pidada.

„Georg, ma mõistan waate ja waate wahel wahet teha,“ kõneles emand edasi. „Teistele sellidele on Leena ilus tüdruk, Mathias Lutzile — kui ma mitte wäga ei eksi — Mathias Lutzile rohkem. Teised sellid on kerged lipitsejad, Mathias mitte. Seks on ta liig tõsine, liig kaine, liig külmawereline.“

„Aga kui ta seda on — mis, pagana pihta, leiad sa siis tema pilkudest?“

„Ja, waata, kui niisugune inimene armastab, siis armastab ta tõeste. Ta ei mängi. Ta pole liblikas, kes ühe õilme pealt teise peale lendab.“

„Kuule, Sanna, missugusest romanist sa selle luulelise lause oled pähe õppinud?“ naeris meister, ennast jalgade peal õõtsutades.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
  • Büleklär
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1862
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4435
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4160
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3910
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4222
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2029
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4167
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2042
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1768
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1777
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4460
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1880
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4376
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4544
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1754
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4546
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1888
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 1492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.