Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 4305
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kõrgema haridusega kodanikkude, literatide, seas oli aga siiski salgake wabameelseid mehi, kes rahwa häda ja tema wastu alatasa sündiwat ülekohust tundsiwad ning seeüle oma arwamisi seltskonnas ja ka mõjuwates paikades awaldamata ei jätnud. Juba hakkasiwad Lääne-Europas wägewalt luhtawad wabaduse-aated ja waimlise walguse nõuded ka meie maa terasemates, rohkem haritud peades asu leidma; juba hakati leidma, et junkri ülemeelsus ja üleannetus, karedast, wägiwaldsest minewikust päritud, mitte enam ajakohane ei ole; et kodanikul ka oma seisusline iseteadwus on, olla tohib ja olema peab. Aga neid mehi oli wähe ja nendegi seas jälle mitmed, kes majandusliselt wõi seltskondliselt niiwõrt rüütli mõju all seisiwad, et nad tema wastu awalikult wälja ei usaldanud astuda. Pealegi oli waimline wõitlus awaliku arwamise kohtulaua ees wõimata wõi wähemast wäga raskendatud. Ajakirjandus puudus, iseäranis iseseisew wabameelne ajakirjandus. Teiseks seisis terwe kirjandus Saksa ning kaudselt rüütlite kui walitsewa seisuse kõwa tsensuri all. Rüütli wastu ei peasenud ainust laitwat sõna ajalehte wõi raamatusse, ning juhtus wäljamaal midagi sellesarnast trükimusta nägema, siis keelati warsti niisuguse toode müük meie maal ära. Räägitawad wabameelsed literadid püüdsiwadki ainult wäljamaal oma pakitsewaid südameid weidi wälja puistata, olgugi, et nende karjatusi ja kirjutusi ainult seal loeti. Wähemast kuulsiwad meie rüütlid sel wiisil isegi weidi, kuda õiglased ja inimlised rahwasõbrad, kes nende seas elasiwad, nende üle mõtlesiwad. —

Weristele Mahtra sündmustele järgnes mõni nädal hiljem Tallinnas südant lõhestaw kurbmäng, mis terwes linnas kirjeldamata ärewust sünnitas ja mida tänapäewani pole unustatud.

Toredusega wõi ilma toreduseta.
Ma olen siin mõnda mõtet Leopold von Pezoldi raamatust „Schattenrisse aus Revals Vergangenheit“ tarwitanud. See mees elas sel ajal ise Tallinnas ja tundis siis siinseid olusid hästi.
Pärastine feldmarschall ja Poolamaa ülemkuberner.
Lähemalt kõigist neist asjadest ja sündmustest minu jutustuses „Mahtra sõda.“


9.

Liiwapalu Leena roman.
See oli märtsikuus 1858, kui Bertha Wittelbach wanematele tunnistas, mis tõugu uss tema südame kallal närib. Mamma ja papa oliwad omale paar nädalat mõtlemise-aega wõtnud, sest tütre ilmutus oli neil raske seedida. Aga paarist nädalast sai paar kuud, ja wanemate lõpuotsus jäi siiski tulemata.

Emand ja isand Wittelbach ei andnud nimelt armastawale paarile kawaluse poolest palju järele. Õiguse pärast oliwad nad omale ainult sellepärast mõtlemise- ja seedimiseaega wõtnud, et ähwardawa „õnnetuse“ wastu kõiki weel iganes meeldetulewaid abinõuusid tarwitusele wõtta.

Kõige pealt ilmutasiwad nad kurja saladust enda lähematele omaksetele ja kutsusiwad neid enestele wõitluses appi. Ühine sõjaplaan sepitseti walmis. Teine tütar, emand Emilie Sternfeld, selle mees, paar wana tädi ja üks lugupeetud onu pidiwad Bertha kohta mõjuda püüdma, et ta oma „haiglasest kirest“ lahkuks ja ennast ning terwet suguseltsi kaaskodanikkude naeru alla ei heidaks. Aga kui Bertha kõigi sõbraliste nõuuandmiste, noomituste ja isegi ärdate palwete wastu kiwikõwaks jäi, peeti uus perekonna-kongress — wist küll neljas wõi wiies paari kuu jooksul — ära ja jõuti otsusele, weel järgmist wiimast abinõuu katsuda.

Berthal oli Peterburis üks onutütar mehel. Selle abikaas oli rikas kaupmees, kes suurel jalal elas. Ehk leidub selle lõbusas majas, kus nii palju külalisi käib, waesele Berthakesele ühel wõi teisel wiisil rohtu — mõtlesiwad wanemad ja nende nõuuandjad. Kui õnn hea, kaotab neiu oma eksiteele sattunud südame mõnele seisusekohasele pealinna-isandale ära; ei sünni seda, siis on ta wähemast oma siinse paleuse kardetawast lähedusest eemal, Peterburi mühawad lõbud lahutawad ta meelt ja tundmused jahtuwad ehk sedawõrt ära, et wanemate ja suguseltsi hoiatused ja õpetused paremine hakkawad mõjuma. Asi tehti pealinna onutütrele salakirjade läbi selgeks; ta pidi Bertha omale külaliseks kutsuma ja soowitud sihil ka oma poolt kõik tegema, mis wõimalik. Peterburi emand oli kohe nõuus. Ta arwas murelikkudele wanematele lustilikus kirjas koguni tõotada wõiwat, et Berthakene juba paari nädala pärast kihlakaardid wälja wõib saata, mille peal Mathias Lutzi nime asemel mõni palju kõlawam saawat seisma.

Bertha pani reisule esmalt wastu, andis aga wiimaks järele. Ta märkas wanemate ja sugulaste nõuu wäga hästi ja mõtles: Lähen maitsen pealinna-lõbud ära, tulen aga muutmata meelega tagasi, siis on nende wiimane lootus otsas ning kauem wastupanek murtud.

Ja Bertha reisis. Mai-kuu lõpul, kui teed hästi tahenenud, wõttis mamsel Wittelbach suuremas reisi-seltskonnas, milles tal mõned head tuttawad oliwad, sel ajal nii pika ja tüütawa teekonna suures reisi-wankris Peterburi poole ette. Muidugi oli ta enne oma armsamaga hella jumalagajätmist pühitsenud, talle hauani kestwat truudust wandunud ning wõimalikult pea tõotanud tagasi tulla.

Kihlakaartisid paari nädala pärast küll weel ei tulnud, ka nelja nädala pärast mitte, kuid Peterburi sugulase kirjad oliwad Wittelbachi abielupaarile siiski üsna trööstiwad, sest suurlinna elu meeldida tütrekesele wäga ja ta ei põlata enam mingisugust lõbu. Aga ka Mathias wõis rahul olla. Niipalju kui peigmees pruudi kirju iganes uskuda wõib, oli Bertha truudus kõikumata; ta oleks juba ammugi koju lennanud, kui hea ja armas onutütar teda oleks lasknud. —

Ühel pühapäewasel pärast-lõunal, peale Jaanipäewa, istus lesk peigmees, odawat sigarit popsides, Harju wärawa kõrwal Laste-aias ja mõtles oma praeguse ja tulewase elu ning wõersil wiibiwa Bertha peale. Tema ümber, liiwa sees ja muru peal, kilkasiwad mängiwad lapsed, pinkidel tukkusiwad tüdinenud hoidjad, kuna puude lopsakaid lehti, milles warblased rõemsat kontserti andsiwad, kerge suwine tuuleke libistas, pehme ja mahe nagu rõõsk piim. Niguliste kiriku kellad helisesiwad; wist kanti sealt mõnda wäsinud rändajat wiimase puhkepaiga poole.

Mathias tahtis parajaste üles tõusta, et pikkamisi kodu poole jalutada, kui talle mõned sõnad kõrwa puutusiwad, mis tema tähelpanemist äratasiwad. Mõni samm temast eemal, kolme mängiwa lapse juures, küsis nende hoidja käest keegi teed. Küsija nimetas seejuures tislermeister Wittelbachi nime. Lapsehoidja, wanadlane tusane tüdruk, kehitas õlasid ja näis kostwat, et ta seda meistrit ei tunne, wõi et ta ei tea, kus ta elab.

Mathias astus ligemale. Ta hakkas ju koju minema ja wõis siis wõera paigale wiia.

Teeküsija oli noor naisterahwas. Riiete järele arwates ei olnud ta linna-inimene, ei ka päris talutüdruk, waid midagi mõlemate wahelt. Ta ei kandnud pärga, waid sinist siidirätikut, mitte käiseid ega lühikest seelikut, waid halli pikka jakki kodus koetud riidest ja tähnilist sitsi-alust. Jalas oliwad tal Soome kingad, mille peal olew paks tolmukord märku andis, et noor tüdruk kaugemalt teelt tuleb; weel paremine tunnistas seda aga suurem kimp, mida ta käes kandis.

„Teie soowite tislermeister Wittelbachi juurde minna?“ küsis Lutz.

Tüdruk pööras küsija poole. Mathiase otsa waatasiwad kaks suurt, sinist silma ja nägu, mis oma rõõsa, õrna jumega nooremehe pilku köitis.

„Ja, aga ma ei tea, kus ta elab,“ wastas tütarlaps, kelle wanadust kõige rohkem kaheksateistkümne aasta peale wõis määrata.

„Seda wõin mina Teile juhatada. Tulge minuga ühes!“

Wõerast isandat tunnistades, wiiwitas neiuke weidi. Siis waatas ta nagu nõuu küsides lapsehoidja poole. Mathias pidi naeratama: sel tütarlapsel polnud kangema soo wastu nähtawalt suuremat usaldust.

„Mina olen meister Wittelbachi sell ja lähen praegu koju,“ ütles ta siis. „Kui Te minuga ühes ei taha minna, siis wõin Teile ka käe ja suuga juhatada, kus Rataskaewu uulits on. Pange aga tähele! Teie lähete sealt wärawast sisse. See on Harju wäraw. Siis kõnnite mööda Harju uulitsat otse edasi, kuni —“

„Ma lähen juba Teiega,“ ütles tüdruk korraga wahele; näis, kui oleks ta teejuhataja kohta ruttu usaldust wõitnud. „Muidu eksin wiimaks ära,“ lisas ta juurde, lapsehoidja poole jumalaga-jätmiseks pead nokutades.

Ja nad läksiwad. Teel küsis Mathias, kas tütarlaps esimest korda linnas on, ja sai jaatawa wastuse.

„Kas Wittelbachi herra juures weel üks tüdruk teenib, kelle nimi Tiina on?“ päris neiu seepeale iseäralise põnewusega.

„Tiina on meil,“ kinnitas sell. „Kus wana tubli Tiina ka mujal wõib olla, kui meister Wittelbachi juures! Ma usun, ta teenib meil juba paarkümmend aastat.“

Rõemlik läige lendas tütarlapse näo üle. Ta oli seni enam Mathiase järel, kui kõrwal käinud; nüüd tõttas ta nii, et peaaegu teejuhi ette jõudis.

„Teie lähete siis meie Tiina juurde?“

„Ja.“

„Wist Teie sugulane?“

„Minu tädi.“

„Teie tulete maalt?“

„Ja.“
italki

Noore neiu näos tuksus midagi, mis nagu sisemisest ärewusest märku andis. Enam rahutumalt kui argselt waatas ta uulitsal ringi, tõstis pead üles kõrgete majade poole ja tunnistas kiireste wastu tulewaid inimesi. Ta jalg ruttas nii, et Mathias talle waewalt järele jõudis. Nad keerasiwad Niguliste uulitsast üles ja seisiwad paari minuti pärast Wittelbachi maja ees Rataskaewu uulitsal.

„Kas saksad kodus on?“ küsis teekäija weidi kartlikult, kui nad awarasse eeskotta astusiwad, millest jämedate, treitud postidega kulunud trepp teisele korrale wiis, kuna seinte ääres wana moodu, nikerdatud ustega suured kapid seisiwad ja nende kõrwal ja nurkades tarbepuud riita oliwad laotud.

„Kas nad praegu kodus on, seda ma mitte ei tea,“ wastas sell. „Aga Teie wõite julgeste sisse astuda, Tiinal ja Liisal on köögi kõrwal wäike tuba, nii et Teie meistriga ja tema emandaga kokku ei puutu, kui Te seda ei soowi.“

Ta läks eel trepist üles, tegi köögi-ukse lahti ja hüüdis walju healega sisse:

„Tiina, sulle tuleb wõeras! Katsu, et kohwi-katla tulele saad!“

Elatanud köögitüdruk luges walgeks küüritud köögilaua peal parajaste piiblit, sest tillukeses kambrikeses, köögi kõrwal, ehtis toatüdruk Liisa, noor mehe-tugewune inimene, ennast wäljaminemiseks riidesse. Selli äkilise hüüde peale kahmas Tiina prillid nina pealt maha. Tema nõrkuseks oli, et ta ennast nii elatanuks ei tahtnud pidada lasta, kui ta tõeste oli: iseäranis häbenes ta näidata, et ta juba prillidega peab lugema. Sel heal ajal tarwitasiwad weel ainult wanad inimesed silmaklaasisid; tegi seda keegi noorem, siis öeldi temast kahetsedes, ta olewat „wigane.“ Mis oleks Wittelbachi Tiina öelnud, kui oleks näinud, et meie päewil juba pisikesed koolilapsed prillisid kannawad!

Kui Mathias külalise tulekut teatanud ja wõera neiu köögi-uksest sisse lasknud, läks ta ise alla töökotta, et Berthale ta wiimse kirja peale wõimalikult pikka wastust kirjutada.

Töötuba oli inimestest tühi. Kõik töölised wiimase õpipoisini oliwad pühapäewast priiust ja suwiseid lõbusid läinud maitsma. Suur pearuum oli hoolega koristatud, laastud ja puru wälja pühitud, tööriistad korralikult pinkide peale seatud wõi seinte külge riputatud ning pooleli olewad tööd ja materjalid nurkadesse nihutatud. Aknatel seisiwad pikad read suuremaid ja wäiksemaid pudelikesi ja liimipotikesi; põranda wärwisiwad peitsi, laki- ja polituri-plekid kirjuks. Lae all, parte peal, iseäranis aga kõrwal olewas wähemas ruumis kuiwasiwad lauad mitmetsugu puust ning kõrged riidad muid tarbepuid.

Suure töökoja kõrwal, teisel pool, oli weel üks pisukene ruum — tilluke kambrikene, kus wanasell Brandt magas, mida aga päewal ka teised sellid wõisiwad tarwitada. Siin seisiwad Mathiase raamatud ja kirjutuse-nõuud ja siin hakkas ta pruudile kirja sepitsema, sest õnneks oli ka isand Brandt kodust ära.

Mathiasel oli aga pikast kirjast waewalt pool walmis, kui teda eksitati.

Köögitüdruk Tiina ilmus kentsakalt punetawate põskedega, keerlewate silmadega ja ristis kätega. Ta oli nähtawalt kõige suuremas ärewuses.

„Lutzi isand! Lutzi isand!“ hakkas ta juba töökoja ukse juurest hüüdma. „Lutzi isand, kas olete kodus?“

Mathias wastas pisikesest toast, et ta kodus olewat. Juba ilmuski wanatüdruk läwele, ning näoga, kui oleks ta praegu wana sarwikut ennast näinud.

„Kas oleksite nii lahke ja tuleksite üles meie tuppa,“ algas ta ristis käsi tõstes ja wajuda lastes. „Meil oleks hädaste Teie nõuu ja abi tarwis.“

„No noh, mis Teil siis wiga on? Kas pistsite köögi põlema wõi?“

„Oh ei, hoopis hirmsam asi! Et niisuguseid asju ülepea sündida wõib, et inimestel häbi pole, et nad mitte põrmu Jumalat ei karda — — Aga küll tema Teile seda kõik ise räägib!“

„Tema? Kelle tema?“

„Eks Leena! See waene laps, kelle Teie uulitsalt leidsite ja minu juurde tõite.“

„Sinu sugulane?“

„Seesama.“

„Ja mis ta peab mulle siis rääkima?“

„Tulge, kuulake seda ise! Teie ei wõi arwatagi, kui kuri maailm on!… Teie üksi wõite teda ja mind natuke aidata, sellepärast jooksin otsekohe Teie palwele.“

Niisugusele tungimisele ei suutnud Mathias kauemine wastu panna; ta pistis pooleli jäänud kirja põuetaskusse, korkis tindipoti kinni ja läks wana Tiinaga tüdrukute tuppa.

Seal istus toa-Liisa pühapäewa-riides wõera tüdruku juures ja näis sügawal jutuajamisel wäljaminemise hoopis unustanud olewat. Wõeras neiu oli jaki seljast ja rätiku peast wõtnud ning pühkis parajaste pisaraid silmist, kui Mathias Tiinaga sisse astus. Ta tuksatas nende ilmumisel kartlikult tagasi ja sügaw puna tõusis talle palge.

Tiina muretses selli isandale silmapilk tooli, mille pealt ta enne põllega tolmu pühkis, kui lugupeetud külaline maha istus. Mathias oli majas peaaegu kõigi usaldusemees, wälja arwatud muidugi Oskar Brandt ja wiimasel ajal ka emand Wittelbach. Teda usaldati ta õiglase, otsekohese ja lihtsa loomuse pärast, millesse niisama wähe torkawat kõrkust kui küürutawat alandust mahtus. Ta pidas igaühe wastu sõna ja aitas, keda wõis. Ilma uhkuseta ja waljuseta wõitis ta omale õpipoiste ja teenijate poolt rohkem kartust ja auustamist kui teised sellid nende abinõuudega. Mathias Lutz walitses töökoja ja tööliste üle õiguse pärast palju enam kui Oskar Brandt ja polnud seejuures kellegi ülem, waid igaühe sõber.

Kui noormees wõera naisterahwa wastas istet wõtnud ja pilgu tema peale heitnud, pidi ta enesele tunnistama, et ta harwaste nii ligitõmbawat, soojust sünnitawad neiu-nägu on näinud. Kui ta keha poolest nii suur, nii täidlane poleks olnud — seda naisterahwast oleks ta näo pärast päris lapsukeseks wõinud pidada. Seda arwamist aitasiwad kaks asja ta näos soetada: ta silmad ja suu. Just niisuguse laia, põhjani läbipaistwa, põhjani loetawa pilguga waatab süüta lapsuke inimese peale, ning just niisugune puhkew, pakataw, igast mõtlewast, uuriwast wöödist waba suukene on lapsukesel, keda weel elumõrudused ja elukawalused pole puutunud. Ning selle suu ja nende silmade ümber oli näokene, mille õrnus piima ja werd meelde tuletas.

„Mõtelge ometi, isand Lutz, see tütarlaps seal on linna redusse jooksnud — oma lihase ema juurest ära põgenenud, — seesama noor inimene, kes Teie ees istub, minu kadunud wenna wiimane laps!“

Nõnda algas wana Tiina oma seletusi sel pühalikul jutluse-toonil, mida ta ikka tarwitas, kui mõni jõle sündmus sessinatses kurjas ilmas tema waga südant erutas. Kõneledes waatas ta ühe pealt teise peale ja ta pärani aetud silmadest paistsiwad ehmatus, jälkus ja kombelik wiha.

„Ja mispärast on ta redusse jooksnud?“ rääkis ta edasi. „Mispärast on ta minu, oma tädi, juurest, keda ta elus üksainus kord on näinud — see oli umbes kuue aasta eest, kui ma nelipühis maal käisin — mispärast on ta minu juurest pelgupaika tulnud otsima — kuuekümne wersta tagant minu juurest warju ja pelgupaika tulnud otsima? Kas wõite seda arwata, isand Lutz? Kas Teile niisugune hirmus asi wõib mõttesse tulla?… Halastaja taewas, ja seda peab meiesugune ühest saksast kuulma, suurest saksast, kes kõik maailma koolid on läbi teinud ja Jumalat ja tema püha sõna peaks paremine tundma, kui meie kõik kokku! Ja seda peame ühest emast kuulma, kes minu kadunud wenna Siimu laulatud naine oli, kellega minu waene wend kakskümmendwiis aastat abielus elas! Kui ma selle peale mõtlen, hakkab pea mul ringi käima ja süda jääb tuksumast seisma!… Siis räägi ometi, Leena! Räägi kõik üles, ära häbene ühti! Isand Lutz on auus mees ja tal on hea süda, ta wõib meile nõuu anda ja meid aidata. Ära häbene, laps!“

Sügaw puna õhetas Leena palgel; ta waatas maha ja kostis nagu kinnipitsitatud kurgust:

„Tädi, sa tead ju, kuda kõik oli — räägi ise!“

„Mina ei oska niisugust koledat asja rääkida,“ hüüdis Tiina. „Ma tahan seda ühe sõnaga ära öelda, aga sa ise pead paremine seletama, kuda kõik tuli ja oli, ja isand Lutz peab ütlema, kas neil Jumala ja kroonu seaduse ees õigus oli nõnda teha!… Kuulge siis, isand Lutz! See waene tütarlaps on linna redusse jooksnud, sest et mõisaherra tema auu kallale kippunud! Ja ema olnud herraga ühes nõuus ja wallatalitaja ka weel…“

Leena suured silmad heitsiwad pilguks ajaks uuriwalt nooremehe näo peale, nagu kardaks ta, et seal mingi ülbe imestus wõi nilbe naeratus nähtawale tuleb. Kui ta aga märkas, et selli nägu, hoopis selle wastu, tõsiseks, sügawtõsiseks läks ja ta kulm kortsu tõmmas, näis neiu nagu kergemalt hinge tõmbawat.

„Missugune mõisaherra see oli?“ küsis Mathias, Leena poole pöörates.

„Parun Riesenthal.“

Nooremehe tool nõksatas, sest istuja pidi kähku üles tõusma. Ta jäi aga, käsi põlwede peale toetades ja ülemist keha õieli ajades, paigale, ning küsis healega, milles wägise mahasurutud ärewus wärises:

„Missugune parun Riesenthal? Kas R. mõisas Läänemaal?“

„Seesama.“

„Kuidas? See wana inimene?“

„Mitte wana parun, waid noor,“ wastas tüdruk. „Mõis on nüüd noore käes.“

„Noor Riesenthal — Gotthard on ta ristinimi?“

„Ja… Teie tunnete siis neid saksu?“ küsis Leena.

Mathias Lutz toetas selja jälle tooli leeni wastu. Ta silmadel oli isewärki läige, ta näol isewärki karw, mis ta nagu wanemaks tegi… Kas ta neid saksu tundis? Oo jah! Tal oli nendega kord tegemist olnud. Nad oliwad temale were poolest sugulasedki… Tallinnas oli ta neid mõnikord uulitsal näinud: wana parunit kord märtsi-kuul Kredit-kassa ees, noort doomkooli-õpilasena Pikal uulitsal jalutamas ning teine kord rohelise wärwimütsiga suure wankri peal, mis „Estonia“ korporatsioni Tiskresse „kommerschile“ wiis. Mait Luts oli neid küll tundnud, aga nemad mitte Mait Lutsu.

„Ma olen neist sakstest kuulnud,“ wastas Mathias tütarlapse küsimise peale. „Meie Tiina on siis R. wallast pärit, mida ma ei teadnudki. Aga jutustage oma lugu ära!“ pööras ta Leena poole. „Kui ma Teile nõuu oskan anda, siis teen seda heameelega.“

Leena näis julgust ja usaldust kogunud olewat, sest ta hakkas kõnelema. Puna ja kahwatus waheldasiwad ta põskedel, wahel tikkusiwad talle suured, särawad pisarad silma ning siin ja seal ei tahtnud tal sõna mingil wiisil üle huulte tulla. Siis tõttas Tiina talle appi ning harutas jutu-lõnga niikaua edasi, kui ta ise kitsikusesse jäi ja Leenalt seletust pidi pärima.

Lugu aga, mis need kaks suud Mathiasele jutustasiwad, oli sisu poolest järgmine.

Liiwapalu Siim, Leena kadunud isa, oli R. wallas wäikest kohta pidanud. Et tal kolm tütart oli, siis andis ta kõige noorema, wäikese Leena, mõisniku loaga juba üheksa-aastaselt teenima — kohalisele köstri-emandale lapsehoidjaks. Leenakene oli erk ja terane tütarlaps; ta ei õppinud mitte ainult köstri suuremate laste hulgas Saksa keelt kõnelema, waid köstri kõige wanem tütar, kes kahele wäikesele wennale ja ühele õekesele kodust kooliõpetust andis ja Leenakese õppimise-himu märkas, õpetas teda ka lugema ja kirjutama ja mõnesuguseid näputöösid tegema. Et wõeras neiu mitte ilma hariduseta polnud, seda märkas Mathias tema jutust warsti.

Tütarlaps oli köstrimajas aja jooksul nii tarwiliseks saanud, et teda lahti ei lastud, kui hoitawal lapsel enam hoidjat waja ei olnud. Pealegi läks köstri wanem tütar mehele. Nüüd oli emandal majas tuge seda enam tarwis. Nii jäi Leena, osalt tüdrukuna, osalt õmblejana, weel peale leeriaega köstri-majasse teenima ja oleks weel praegugi paigal olnud, kui teda sealt mitte wägiwaldselt poleks sunnitud lahkuma.

Waheajal oli tütarlapse perekonda üks raske löök teise järele tabanud. Surm wiis isa ja warsti peale seda mõlemad õed hauda. Ema pidi talu käest ära andma ja wõeraste juurde teenima minema.

Kahe aasta eest andis panin Riesenthal R. mõisa oma ainuma poja ja peapärija kätte ja asus ise kas Tallinnas, kus tal Toompeal suur maja oli, wõi wäljamaal, kus ta jookswatõbe wastu, mis talle jalgadesse löönud, abi otsis. Paruni wanem tütar oli ühele mõisnikule mehele saanud, noorem aga, kes juba ka mõrsja öeldi olewat, elas wanemate juures. R. mõisas walitses ja wiibis siis noor parun üsna üksina, ja ainult lühikeseks ajaks tuliwad isa, ema wõi õed talle külaliseks. Tartus oli ta paari aastat enam moodi kui teaduse pärast üliõpilase-elu maitsnud, siis isa juures põllul weidi ringi waadanud ning tänas nüüd wist südame põhjas Jumalat, et wana paruni haigus talle peremeheõigused mõne aasta waremine kätte toimetas, kui ta lootnud. Kuulu järele maitses ta, nagu noor, rikas parun sel ajal kunagi, elurõemusid ikka ääreni täidetud peekrist ning kosis ühte krahwipreilit naabrusest, kes talle peale rohke kaasaraha ka suure mõisa kaasa pidi tooma…

Siin kohal leidis wana Tiina jälle asja, käsi risti lüüa ja taewa poole waadates hüüda:

„Mõelge ometi, isand Lutz, ta patu-ori on ise peigmees! Noore krahwi-preili peigmees! Aga mis ta teeb! Kuulake aga!“

Noor parun oli kord miski asja pärast köstri juures käinud ja Leenat seal näinud. „Ta wahtis mu peale“ — tähendas neiu kena lapseliku häbenemisega — „nagu tahaks mind silmadega ära neelata.“ Köstri käest oli ta kohe järel pärinud, kes tütarlaps olewat ja kust ta pärit. „Minu wallast?“ hüüdnud ta. „Seda ma ei teadnudki! See on ju wäga hea!“

Mõne aja pärast tuleb Leena ema köstri juurde ja teatab, parun nõudwat tütarlast oma walda tagasi. Mis pagana lugu see olewat, et noored, terwed inimesed wäljas teeniwad, kuna oma herral töötegijatest puudus käes! Tüdruk olgu silmapilk kodus!

Köstri-emand wastu. Leena tulnud wana paruni loaga juba lapsena tema juurde, kaswanud siin üles, saanud siin kooliharidust, käinud siit leeris — mis õigus olewat siis noorel parunil teda külasse tagasi nõuda ja raskele, jämedale mõisatööle sundida? Ema mingu öelgu parunile, et Leena köstri-emanda kaswandik on ja oma kasuwanemate juurde jääb… Köster ise poleks Liiwapalu eite selle wastuhakkawa otsusega wist mitte paruni juurde saatnud, seks oli ta mõisasakstele liig alandlik ori; aga teda polnud sel ajal kodus.

Leena ema läks. Aga paar päewa hiljem oli R. walla talitaja köstri juures. Ta tõi paruni ametliku, wastuwaidlemata käsu: Leena Paju, Liiwapalu Siimu tütar, seitseteistkümmend aastat wana, R. wallast pärit, tulgu wiibimata oma walda tagasi ja hakaku saksa teenima. Kui wana parun temale wallast wäljaminemiseks luba andnud, siis anda nüüd noor parun, kui R. mõisa ja walla praegune omanik, talle käsu, sinna jälle tagasi tulla. Wastupanemise puhul on Leena Paju wägise sinna kogukonda wiia, mille hingekirjas ta seisab.

Jah, niisuguse käsu wastu polnud enam midagi parata. Mõisnikul on wägi ja tal on wõimus. Köstri emand püüdis weelgi küüsi näidata, aga köstri isand langes kohe lossi. Tule Jumal appi, pidi ta siis koha kaotama! Ta küsis õpetaja käest nõuu. See kahetses lugu, aga tähendas, et tema aidata ei wõiwat — mõisnikul olla õigus, oma inimesi walda tagasi nõuda.

Ja nõnda sõitis Leena talitaja seltsis weel selsamal päewal oma kodukoha poole, kust ta kaheksa aastat, oma parema lapsepõlwe, ära olnud, ilma tema järele suuremat igatsust tundmata.

Teel algas talitaja magusat juttu. Ega asi nii hull olewatki, kui tütarlaps arwata. Parun tahta ainult Leena ema aidata, kes wana ja põdur olewat ning enam peremeest orjata ei suutwat. Emale lubanud saks Hüübakaewu sauna elamiseks anda — üsna wäheste päewade eest — ja sealt pidada tütar mõisas herrale triikimas, pesu õmblemas ja kangrul abiks käima — rasket põllu- ja korratööd wõi muud sellesarnast temale ju peale ei pandawat. Parun teadwat wäga hästi, et Leena enam „prostoi“ talutüdruk ei ole, waid koolitatud mamsel, kellel Saksa keelgi suus. Niisugust inimest lihtlabaseks waimuks wõi pesutüdrukukski panna, olla ju helde südamega paruni meelest päris patt. Seda öelnud saks temale ise.

Talitaja sõnad läksiwad täide. Mõisa lähedal olewast saunast aeti waene wabadiku-perekond wälja ja pandi lesknaine tütrega sinna elama. Leena sai käsu, mõisa õmblema tulla, sest noorel parunil olewat uut pesu hädaste waja.

Warsti küllalt hakkas aga tütarlaps märkama, mis Gotthard von Riesenthali õige nõuu ja tahtmine oli. Leena töötas üksikus kambris, mõisa ülemisel korral, ja seal käis teda parun, kõike oma uhkust unustades, sagedaste waatamas. Ta kiitis kõige meelitawamate sõnadega Leenakese ilu ja tikkus talle iga päewaga ligemale. Tütarlapse südi tõrjumine näis talle ainult nalja tegewat ja teda weel enam taga erutawat, nii et ta kättki tema külge julges panna. Paruni tülitamised läksiwad wiimaks nii liiale, et Leena kodus emale seletas, ta ei minewat enam mingil tingimisel mõisa, tehtagu temaga, mis tahtes. Ja nii sündis.

Ema kutsuti paruni juurde. Mõisast tagasi tulles teadis see waesuse ja raske töö läbi mahamurtud inimene noorest saksast ainult head rääkida. Leena olewat rumal tüdruk, et ta paruni „naljatusi“ pahaks panna. Parun tahta temale ja ta wanale emale heldest südamest ainult head teha. Ta lubanud neile mõisa-aidast nii palju moona anda, et nad mureta wõiwad elada. Emalt ei nõuda ta enam kindlaid päewigi; kui terwis teda lubada, siis wõida ta kibedamal heina- ja lõikuse-ajal natukene abiks olla. Leena töö makswat kõik ära; ta wõida oma palgast mõne hea kopika tallelegi panna. Mingu aga jälle tööle ja ärgu paruni wastu nii turtsakas olgu. Noor inimene otsida ju lõbu. Eks kõik ole kord noored olnud! Wihastada ta aga saksa, siis wõida see neid suure wiletsuse sisse tõugata. Saun wõetawat ära ja sunnitawat neid mõlemaid jälle raskele tööle. „Mõtle minu, wana põdura inimese peale!“ lõpetas eit, silmist pisaraid pühkides.

Lapsearmastus sundis Leenat jälle mõisa minema. Nüüd hakkas parun weidi muudetud plaani järele tööle. Ta katsus kingitustega õnne. Mitte ainult, et õmbleja päewapalk haruldane rohke määrati, waid juba pisteti talle põlleriie, juba siidirätt, juba kleidi täis poolwillast pihku ning wiimaks järgnesiwad kuld-sõrmuski kõrwarõngastega. Leena tõrjus igale kingitusele wastu, aga need sunniti talle niisugusel wiisil peale, et midagi parata polnud. Ta pidi ema peale mõtlema ja ei tohtinud Saksa wihastada.

Kui parun tütarlapse südame rohkete annetuste tõttu pehme küllalt arwas olewat, tüüris ta otsekohe eesmärgi poole. Ta seletas Leenale lihtsalt ära, mis nõuu tal temaga olewat, ning kujutas tütarlapsele silma ette, mis temal ja ta emal ühel wõi teisel puhul walida jääwat: kas kerge, lõbus elu külluses, wõi raske, madal töö ja puudus.

Kes teab, kuda lugu oleks läinud, kui mitte Leena selle mehe wastu ühe hoiatawa sündmuse pärast, mis wallas just sel ajal juhtus, ärawõitmata hirmu ja õudu poleks tundnud. Üks noor ilus tüdruk suri nurgawoodisse hirmsa walu kätte ära. Ta oli, nagu üleüldiselt tuttaw, noore paruni õnnetu ohwer. Õnnetuma tüdruku hinge lõhestaw walukisa, mis üle küla kostis, jäi Leenale unustamatalt meelde: see helises tal alati kõrwus, kui wõrgutaja talle lähenes, see alles tegi ta wastupaneku raudseks…

Leenale tikkusiwad häbipisarad silma, kui wana Tiina teda sellest jutukohast üle aitas, aga jälle näis ta sellest tröösti leidwat, et noormees, kellele neid õudseid asju teatati, mitte ainumagi silmapilgutamisega muudest tundmustest märku ei andnud, kui ainult wihast ja jälkusest. Mathiase nägu oli kahwatanud, ta silmadel iseäraline läige. Tummalt kuulas ta pealt.

Leena mõisas-käimine sai wõimataks, kui ta hukatusest tahtis peaseda, ja ta tahtis seda. Ta seletas emale kõige kindlusega, et ta ennemine wäljale sõnnikut läheb laotama, kui mõisa õmblema, ja ennemine ka, kui tarwis, nälga sureb. Ema lepitama: Missugune rumalus, head elu ja rohkeid kingitusi ära põlata! Ega parun neid edespidigi hädasse jätta, ta kandwat nende eest surmani hoolt. Seda olla ta mitmel korral tõotanud. Ja weel enam: ta lubanud Leenale hea kaasaraha anda, nii et ta igatahes mehele wõiwat saada, olgu juhtunud, mis tahtes…

Leenal ei olnud enam ema. See inimene, keda ta emaks pidanud, müüs ta ära. Lõhkewa südamega pidi tütarlaps omale tunnistama, et ta üksina, ilma abita ja kaitseta, ilma peal seisab. Kui peastmist weel oli, siis pidi ta ennast ise peastma. Aga kuda? Selle kohta ei jõudnud ta, hoolimata kõigest peamurdmisest, mingile otsusele. Mõte, põgeneda, kuhugile redusse jooksta, tuli talle loomulikul sunnil küll kohe. Aga kui ta selle üle kainemalt järele mõtles, pidi ta enesele tunnistama, et mõisniku käsi kaugemale ulatab, kui põgenewa taluinimese jalg. Kuhu sa ilma saksa loata lähed? Kus sind ilma tema tunnistuseta sallitakse?

Ema sundimisest ja taplemisest hoolimata, jäi Leena järgmisel paaril päewal mõisa minemata. Juba talitaja järel! See mees näis osalt roomawa kartuse pärast, osalt hea jootraha eest paruni era-asju ajawat. Ta ilmus wäga ametlise näoga ja kuulutas lühidelt paruni herra wiimast käsku: Leena Paju hakaku sedamaid jälle mõisas tööl käima, wõi teda ootawad witsad; ühtlasi wõetakse saun ema käest ära — muudest tagajärgedest rääkimata…

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
  • Büleklär
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1862
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4435
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4160
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3910
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4222
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2029
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4167
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2042
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1768
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1777
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4460
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1880
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4376
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4544
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1754
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4546
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1888
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 1492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.