Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06

Süzlärneñ gomumi sanı 4160
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
„Wäimeheks?“ kordas ta ja hakkas lõikawalt naerma. „Ei, Georg, niisugust kartust mul weel ei olnud. Ma arwan, et meie weel kõik terwe mõistusega oleme, ka Bertha ise. Jah, laps, seda loodan ma ka sinust weel! Ma tahtsin sind ainult hoiatada. Sa pole küll enam plikakene, aga ka küpsem inimene wõib wahel eksisammusid astuda.“

„Kas nüüd on jälle rrrahu?“ küsis ümargune emand

Sternfeld lustiliku suumuigutamisega. „Kui ma wäljasõidu plaani üle igas perekonnas nii pikki waielusi peaksin pealt kuulama, siis oleksin enne hall, kui nimekiri walmis saab. Sina, Bertha, tead nüüd, et sa Mathias Lutzi meheks ei saa. Tõmma talle rist peale ja otsi omale teine! Seega on tüli lõpetatud… Ja nüüd öelge mulle, kes kaasa tuleb, kes mitte. Sporlederid, Kühned, Wiegertid, Lehmkuhlid, Grünbergid — kõik wõtawad osa. Mõned nende parematest sellidest ka.“

„Kui juba sellisid kaasa wõetakse,“ ütles emand Wittelbach, „siis nõuab lihtne wiisakus, et Teie meie ärijuhatajat kutsute.“

„Hüwa! Paneme herra Oskar Brandti kirja. Sina, Bertha, lase järele küsida, kas ta tuleb. Aga Mathias Lutz? Ma pean Teile ütlema — mitmelt poolt on soowitud, et teda kutsutaks. Teie teate, ta on hea tantsija ja lustilik seltsiline. Seda soowi awaldasiwad mitmed noored tüdrukud. Nende meelest oleks imelik, kui meie Lutzi mitte ei kutsuks. See sünnitaks kahtlust. Ja on meil seda tarwis?“

„Siis kirjuta ka see suur Mathias Lutz üles!“ hüüdis mamma osatawalt. „Aga sel puhul tahaksin ma ise ka kaasa sõita!“

„Hurraa! Tore!“ laksutas Emilie käsa. „Mamma tuleb tütrele kaitseks kaasa! Nii on kõik kõige paremas korras!“

Mamsel Bertha aga ohkas. See wäljasõit, misüle ta nii rõemustanud, oli talle korraga wäga wastumeelt.

Papale aga, kes töökotta läks, tehti ülesandeks, Oskar Brandti ja Mathias Lutzi käest küsida, kas nad plaanitud lõbusõidust osa soowiwad wõtta. Mõlema poolt toodi Sternfeldi emandale jaataw wastus. — —

Terwe suwi oli külm ja wihmane olnud, sügis tõi aga sooje, selgeid päiwi. Seda tarwitasiwad linnalased, et nurja läinud suwe-lõbusid tagajärel maitsta. Nii tekkis siis ka Sternfeldi abielupaari wäljasõidu-mõte septembri-kuu esimesel poolel elusse. Taheti laupäewal pärast lõunat ära sõita, öö Joal olla ning teise päewa õhtuks tagasi jõuda. Kena Joa oli sel ajal jõukamate tallinnlaste kuulsam wäljasõidukoht.

Woorimehe Rosenbergi käest tellitud pikad ja laiad „perekonna-troskad“, mille peale kuni kümme inimest mahtus, ootasiwad saksu Harju wärawa ees lagedal platsil. Jaani kirikut seal sel ajal weel ei olnud. Ainult Laste-aed oma noorte lopsakate puudega seisis tumeda wallimüüri jalal. Harju wäraw, mis linna alewist lahutas, oli oma keskaegsel kujul weel ülewal — tõsine, hall, tugew ja wägew.

Wankrite juurde kogus määratud tunniks suurem seltskond rõemsaid inimesi: enamiste noored neiud ja emandad oma auustajate ja meestega, nende seas ka mõned käbedamad mammad ja papad. Tüdrukud ja õpipoisid kandsiwad raskeid, suupäralise teemoonaga ning napsi- ja weinipudelitega täidetud korwisid paigale, mis hoolsaste wankritesse peideti. Kui kõik osawõtjad leiti koos olewat, roniti troskadesse, kus juures „kawaleridele“ suurt lõbu tegi, neiude piha ümbert wõi kaenla alt kinni wõtta, et neid üles aidata. Istudes tehti üleüldisel nõudmisel „kirju rida“, kus juures emand Wittelbach asja nõnda oskas juhtida, et Bertha mitte Mathias Lutzi kõrwale ei saanud, waid tema enese ja ühe meistri-poja wahele, kuna Mathiasele keegi ilus neiu, ühe wanaselli tütar, ja selle isa naabriteks juhtusiwad — lugu, mis Berthale sugugi ei näidanud meeldiwat.

Laksuwatel piitsalöökidel ja seltskonna lõbusal naerulaginal weeresiwad kõik neli hiigla-wankrit minema — mööda wallikraawi äärt Toompea alewi ehk Kassisaba poole. Waewalt oli „ragatkast“ läbi sõidetud ja lageda, tolmuse maantee peale jõutud, kui laululõbule maad anti. On ju laulmine ja klawerimäng — kodaniku-laste parema hariduse märk — Tallinnas alati wäga kodus olnud; pealegi oli ilm imekena ja seltskonna tuju seepärast kõige parem. Ühtlasi awati mõned pika kaelaga pudelid ja lasti peeker ringi käia.

Bertha Wittelbachile algas aga nüüd piina-aeg.

On wanemaid olemas, kes oma lapsi ikka lasteks peawad, olgu wiimastel kas wõi hallid juuksed peas. Nad püüawad neid ikka weel kaswatada; nende aastad unustawad nad ära.

Emand Wittelbachile näis kahekümneseitsme-aastane Bertha ikka weel seesamma Bertha olewat, kes kord lühikeses kleidikeses, patsikese otsas punane lint, aabitsa ja tahwliga tanta Raupachi juures koolis käis. Needsamad õpetused, noomitused, tõrelemised, karistawad pilgud, mis talle sellest ajast nii tuttawad, hakkasiwad ta peale ka praegu maha sadama, kui ka niisugusel wiisil, et seltskond sellest palju märku ei saanud wõi — saama ei pidanud.

„Bertha, kuda sa naerad!“

„Bertha, kuda sa räägid!“

„Bertha, kuda sa selle inimese otsa wahid!“

„Bertha, kuda sa istud!“

„Bertha, kuda sa käsi hoiad!“

„Bertha, miks sa ühega nii kaua kõneled!“

„Bertha, kuda su kübar peas on!“

„Bertha, kas sa ei wiitsi oma juukseid kohendada!“

„Bertha, kas sa ei näe, kus su kleidisaba wedeleb!“

Nõnda terwe tee. Üks piste teise järele. Iga wiie minuti pärast tundis Bertha mamma sooja suud oma kõrwa külles ja näuhti oli teda jälle hammustatud. Wõerad wõisiwad küll mõtelda, mis Wittelbachi emandal tütrele nii tihti kõrwa sisse peaks sosistada olema? Tuttawamad aga teadsiwad seda: emand Wittelbach kaswatas tütart. Ja seda ei wõidud hukka mõista. Tütrid kaswatati enam-wähem üleüldse nõnda. Seda nimetati hoolsaks kaswatuseks. Mõni noorem meesterahwas wõis wahest seeüle naeratada, et kaswatataw juba ise oleks wõinud kaswataja olla. Aga wõi wanema õpetus kunagi halb on! Ja nõnda ei pandud Bertha piina suuremat tähele.

Neiu ise tundis enese aga nagu tite olema, keda traadist tõmmati: nüüd lahuta käsa — nüüd nokuta peaga — nüüd tee suu lahti — nüüd pane suu kinni — nüüd istu maha — nüüd tõuse üles… Nooremas eas ei pannud ta seda nii tähele; ta oli harjunud nägema, et ka teisi noori tütarlapsi nõnda õpetati. Aga nüüd, kus ta juba häid ja peeneid kombeid suumuigutamisest kuni naermiseni isegi põhjalikult arwas tundwat, nüüd tundis ta enda selle alalise kamandamise läbi waewatud ja alandatud olewat. Kodus ei olnud asi weel nii paha; seal jäeti talle weidi rohkem wabadust — wõi õigemine — Bertha wõttis omale seda. Aga häda talle, kui ta mammaga ühes kuskile seltskonda sattus! Seal ootas teda põrgu ise. Ja peastmist ei kuskil, sest tütar ei wõi ju emale wõeraste inimeste ees wastu hakata!

Emand Wittelbachi taktikast selgus muidugi ta tahtmine: mida wiisakam, wooruslisem tütar, seda paremad wäimehelootused. Just nüüd, kus neiuke juba kiireste „alla mäge“ läks, pidi ta kuidagi wiisi nooremate seast wälja paistma, ja mille muuga siis kui oma woorustega!…

Mammade wõi tantade walju ülewaatuse all seisiwad ka teised neiud seltskonnas. Ka nende peal wiibis alatasa mõni waritsew silm, ka nemad pidiwad teadma, kuda nad naersiwad, kõnelesiwad, istusiwad ja käsi hoidsiwad. Wahe oli wast ainult waljuse kraadis, mida ülewaatusel tarwitati, ning kasinamates noomituse-sõnades. Ja siiski murdis nii mõnigi noor süda wahel pitsitawad pidemed ja saatis elawa ja kõlawa naerulagina sinawasse õhku, ilma meeles pidamata, kui laiale ta suu seejuures tohtis minna ja kui palju ta hambad huulte wahelt wälja tohtisiwad paista…

Poolel teel, Wääna-Posti ehk „Kuldse Päikese“ trahteri juures, peatati, et hobuseid hingatada. Isandad tellisiwad õlut ja limonadi, keegi istus wana, elust tüdinenud klaweri taha, mille heal ennem ägamine kui helisemine oli, ja piinutas wäikese polka wälja. Argliselt heitsiwad kaks paari kokku ja tegiwad mõned ringid üle konarlise põranda; weel kaks ilmusiwad platsi — siis aga kõlas mammade wägisõna: „Küllalt! Kõrtsis ei tantsita mitte!“ ja mõni minut hiljem läks teekond edasi.

Trahteri juurest pöörati teisel teel Wääna mõisa poole, sõideti sellest mööda ning tunni aja pärast hakkas Joa lossi suur, kena puiestik paistma ning warsti ka kose mühin kõrwu kostma.

Joa mõis oli sel ajal krahw Benckendorffi omandus. Maakoha lossi ümbruses, looduseilu poolest üks luulelisematest Eestimaal, oli krahw suurte kuludega aedniku-kunsti läbi moodsaks ilu-puiestikuks ümber muutnud. Puhtad liiwateed looklesiwad risti-põigiti läbi ilusa, lopsaka segametsa, hoolega arendatud lillepeenrad ja lehestikud ehtisiwad nägusamaid paikasid, sihwakad wibusillad wiisiwad üle jõe, mis all kaljuste kallaste wahel lähedal olewa mere poole wahutas; igal pool seisiwad pingid ja lauad puhkamiseks, kõrge kallasmaa kaljude wahelt imbuwatele hallikatele ja ojakestele oli kunstlikka takistusi tehtud, nii et wäikesed kosed tekkisiwad, mille wesi alamal päratu suurte, waagna moodu konnakarpide (muschlite) sisse kogus, et üle nende ääre edasi, wäikeste mäe-sillakeste alt läbi, suure jõe poole jooksta.

Kõige ilu kroon ja tipp oli muidugi kosk. Keila jõgi purtsab keset kena puiestikku, ilusa tornidega ehitatud lossi wastas, umbes kaheksateistkümne jala kõrguse joana üle paelademiku (glinti) ääre madalamate kihtide ning suurte raudkiwide peale. Kewadel ja sügisel, kui wett rohkem, on waade waljuste mühawa, kiwirahnude peal walgeks wahuks ja tolmuks muutuwa kose peale imekena. Jõe kõrged, rahnulised kiwikaldad, tumerohelise metsaga palistatud, ülendawad ainult luulelist loodusepilti.

Wäljasõitjate jaoks oliwad kohalises trahteris tarwilikud ruumid. Seal wõis puhata, süüa, juua, öömaja pidada ja tantsida. Magamiseks muretseti õlga ja õlekottisid — padjad ja waibad toodi enamiste kaasa.

Päike oli juba metsa ja mere taha wajunud, kui seltskond paigale jõudis, aga lääne-taewas õõgus weel sügaw ehapuna, mis metsa, wee ja kosewahu peale kulda ja purpurit maha heitis. Puud ja põesad oliwad weel enamiste haljad. Ainult siin ja seal, tumeda rohelise seas, seisis mõni õrnem puukene kollaste wõi tulipunaste lehtedega nagu leekides.

Seltskond ei mõelnud puhkamise peale. Kohe wõeti esimene käik kose juurde ja sealt läbi metsa merekaldale ette. Peale joa ühetoonilise kohina sügaw rahu, magus waikus igal pool. Metsawaim kõndis kuulmata sammul läbi puiestiku ja suigutas oma lapsi uinuma. Lehed ei libistanud enam, lillede pead ei liikunud ja linnud pistsiwad waikiwad nokad tiiwa alla; ainult mõni kala sulpsatas kord jões ja mere poolt kostis ühe kajaka murelik hüüe.

Sel pühalikul waikusel, mis hinge sala igatsusega täitis, otsis nii mõnigi noor käsi salaja teist ja nii mõnigi noor silm sulas teisega kokku.

Mathias Lutzile ei juhtunud seda. Emand Wittelbach oli Bertha külles kinni nagu takjas. Jäi ta kord juttu ajades tütrest natuke maha ja püüdis Mathias neiule salga seaski ligemale nihutada — kohe kerkis mamma nagu maa alt nende wahele ja tüüris tütre kellegi teise, seisusekohasema meesterahwa poole, kelle sekka ta ka Oskar Brandtigi näis lugewat. Wiimase käsi oleks wäga hästi wõinud käia, kui ta Bertha südant oleks suutnud liigutada. See jäi ta wastu aga jääkülmaks ja neiu oskas ennast tema seltsist ikka jälle tähelpanematalt wabastada.

Warsti laotas end mere wagune peegel eha wärwikal wirwendusel seltskonna ees wälja. Rannas, mõlemal pool jõesuud, walgendawa liiwapalistuse äärel, seisiwad üksikud kalameeste-hurtsikud, mille esistel, tulpade peal, märjad wõrgud kuiwasiwad, kuna lapsed lina-walgete juukstega, ainult räpased särgikesed seljas, mängides liiwa-augul kükitasiwad wõi muru peal ratast wiskasiwad.

Mõned mamslid leidsiwad pildi luulelise, teised maalimisewäärilise olewat. Waimustatud hüüded käisiwad, tundmuserikkad ohkamised tõusiwad… Mathias Lutzile tuli aga, neid wiletsaid tahma-onnikesi ja nende ümber roomawaid lapsi waadeldes, ta enese lapsepõlw meelde, ning hale tundmus puges talle põue. Need mamslid ja emandad ja isandad, kes pildi nii luulelise leidsiwad olewat, ei küsinud, kas neil lastel ka midagi kõhus on ja kas nad oma takusärgikestes niiske, sügisese õhu käes ei külmeta. Mathias teadis aga, mis neil kõhus oli ja kuda nad, näost sinised kui jõhwikad, külma kannatasiwad. Ta teadis seda omast käest… Kui seltskonna tähelpanek muude asjade poole pöördus, astus Mathias laste juurde ja pistis neile kõik oma waskraha pihku. —

Pimedus walitses juua metsa üle ja tähed wilkusiwad taewas, kui trahteri poole tagasi pöörati. Asemed kahes ruumis, ühes naiste-, teises meesterahwastele, oliwad juba walmis, kui seltskond sinna jõudis, niisama kaks pikka lauda õhtusöögi jaoks, mis enamiste kaasa toodud, jämedate talupojalinadega kaetud. Rõemsa sööma-aja järele poeti õlgedesse, et liikmeid homse rändamise wastu karastada.

Seltskonna noorem osa tahtis juba wara üles tõusta. Neiud ja peiud oliwad isekeskes salaja maha teinud, wanemaid inimesi rahuga magama jättes, hommiku kella kuue eel mere äärde päikese tõusu waatama minna. Nõnda sündiski. Tasahiljukeste kobiti asemelt ülesse, pandi riidesse ja kaoti… Oskar Brandtki oli wanade kilda loetud; ta norskas kahe meistripapa wahel magusaste, kui öömaja wallatumal seltskonnal juba ammugi selja taga oli. Waene emand Wittelbach jäi muidugi ka maha; seks oli saladust liig hoolega hoitud. Esimeste seas aga, kes wälja wärske õhu sisse põgenesiwad, oliwad Bertha ja Mathias Lutz.

Hommikune pilt, mida kena paik pakkus, oli weel armsam kui õhtune. Säraw kaste kattis puud ja maad. Silm nägi kaugemale üle kingu ja nõo. Kose waht oli walgem, metsa roheline helkjam. Ja elu, wirk, rõemus elu igal pool. Linnud siristasiwad põesastes, orawad hüppasiwad oksalt oksale ja jõel näis kiwidele rohkem jutustada olewat kui öösel. Raskemeelse ehapuna asemel kuldas naerataw koidupuna mere rohekas-halli pinda. Ning seal kerkis päike nagu õõguw tulekuul silmaringi serwa alt ülesse, pikki tuliseid jugasid wee ja maa peale tõmmates, kõike loitma pannes, mis tumeduses uinunud…

„Kas pole ilus, mamsel Bertha?“

„Wäga ilus, isand Lutz!“

Tummal kokkuleppimisel oliwad nad teistest natuke maha jäänud; nad seisiwad nii ligistikku üksteise kõrwal, et nende küünarnukid peaaegu kokku puutusiwad.

„Kahju, et seda ilu nii harwaste näha saab!“
italki

„Wäga kahju, et seda nii harwaste näha saab!“

Isand Lutz ohkas.

Mamsel Bertha ohkas ka.

„Miks Teie ohkasite, isand Lutz?“

„Miks Teie ohkasite, mamsel Bertha?“

„Sellepärast, et — et seda ilu nii harwaste näha saab.“

„Mina ka sellesama pärast.“

Tumm waheaeg. Nad waatasiwad üksteise otsa ja naeratasiwad, kuna nad ise nii — kurwad oliwad, et „seda ilu nii harwaste näha saawad.“

„Isand Lutz, ei tea mis mamma peaks ütlema?“

„Ei tea tõeste, mis ta peaks ütlema.“

„Et meie ilma temata ära tulime.“

„Jah, et meie teda kaasa ei kutsunud.“

„Mina saan muidugi tõreleda.“

„Sellest oleks mul muidugi wäga kahju.“

„Soo?“

„Ja.“

Nii waimurikkalt polnud nad enne kunagi üksteisega juttu ajanud. Aga neil mõlematel pakitses sala tundmus südames, et nende wahel täna, praegu, midagi sündima pidi wõi wähemast sündida wõis, ja see tegi nad kohmetuks nagu koolipoisi ja kooliplika.

Pöörati mere äärest puiestiku poole tagasi. Bertha ja Mathias oskasiwad endid teistest jälle nõnda eraldada, et see kellegi tähelpanemist ei äratanud. Nagu kogemata sattusiwad nad jalgtee peale, mis wäga suures ringis sinna wõis wiia, kuhu teised otsekohe läksiwad. Kõige lagedam koht see just ei olnud, kus nad endid wiimaks üsna üksina leidsiwad olewat.

„Teie olete wististe wäsinud, mamsel Bertha?“

„Ja, ma olen wäga wäsinud, isand Lutz.“

„Siin on nii ilus wäike pink, siin wõiksime jalgu puhata.“

„Ja, siin wõiksime küll jalgu puhata.“

Ja nad istusiwad ilusa wäikese pingi peale ja puhkasiwad jalgu.

Põesas laulis pisike warblane „tshik — tshirik! tshik — tshirik!“ ja kuuse otsas kraaksus suur wares „kroaa! kroaa!“ Aga seda ei pannud kumbki tähele.

Nad istusiwad teineteise kõrwal ja tegiwad, kui waatleksiwad sügawa osawõtmisega loodust. Kestis tüki aega, enne kui mamsel Bertha sõna wõttis.

„Teie nägu on wiimasel ajal nii kurb, nii murelik, isand Lutz,“ ütles ta healega, mis pehme oli nagu sammet.

„Ja Teie olete seda tähele pannud, mamsel Bertha?“ wastas Mathias healega, mis sulas nagu mesi päikesepaistel.

Mamsel Bertha urgitses jala-otsaga liiwa. Isand Lutz hakkas ka jala-otsaga liiwa urgitsema.

Warblane aga hüüdis: „Tshik — tshirik!“ ja wares karjus: „Kroaa! Kroaa!“

„Jah, ma olen seda tähele pannud, ja tahaksin teada saada, mis Teie südant rõhub.“

„Aga see ei wõi Teid ju mitte huwitada, mis waese selli südant rõhub.“

„Seal eksite, isand Lutz.“

„Kas tõeste, mamsel Bertha?“

„Tshik-tshirik!“

„Kroaa! Kroaa!“

„Ma wõtan iga inimese saatusest osa, isand Lutz.“

„Siis on Teil kuldne süda, mamsel Bertha!“

„Ja meie kahekesi oleme nii kaua ühe katuse all elanud.“

„Juba üheksa aastat. Aga wiimaks peab ometigi lahkumine tulema…“

„Lahkumine? Teie tahate meilt ära minna?“ Mamsel Bertha pidi peaaegu püsti hüppama.

„Sellepärast ma nii kurb olengi.“

„Tshik — tshirik, kui kawal poiss!“ ütles warblane.

„Isand Lutz, ma ei mõista Teie juttu,“ ütles neiu Bertha, ja ta heal tuletas ööpiku armulaulu meelde. „Kui Teie lahkumise üle nii kurb olete, siis ärge ometi lahkuge! Teie pole ju mitte sunnitud lahkuma.“

„Ma olen sunnitud.“

„Kuidas? Mispärast?“

„Seda ei wõi ma Teile mitte öelda.“

„Ma palun, isand Lutz!“

Ei tea, kuda wõi kumbalt poolt see tuli, aga nende käed puutusiwad kokku ja jäiwad ühte.

„Waadake, mamsel Bertha,“ ütles Mathias, ja ta õiglane, otsekohene meel murdis omale korraga teed, „mina olen inimene, kes elus edasi püüab saada, kes haljale oksale tahab tõusta. Ma olin talupoeg ja olen nüüd käsitööline; ma olin õpipoiss ja olen nüüd sell. Ma tahaksin ka meistriks saada. Ma soowiksin raha teenida. Meistriks saada on mul aga Tallinnas wõimata. Siin tuntakse minu minewikku. Seepärast on mul nõuu wõerasse linna rännata, hoolsaste raha korjata ja seal meistriks hakata, kus mulle takistusi ei tehta.“

„Meistriks saada on Teil Tallinnas wõimata?“ kordas neiu Wittelbach wärisewa healega. „Seda ma ei usu. Teie peaksite — peaksite ainult — õige tee leidma.“

Wiisakuseta warblane ütles midagi wahele, ka wares tõstis nagu hoiatades healt, aga noormees ega wanapiiga ei pannud seda tähele.

„Ma teaksin küll ühe tee, aga —“ ja Mathias jättis sõna ohates pooleli.

„Aga —?“ päris mamsel Bertha hinge kinni pidades.

„Aga ma ei tea, kas käimine sellel teel keelatud pole — minule keelatud.“

„Nimetage, Mathias, seda teed — nimetage teda!“ sosistas mamsel Bertha, ja noormees märkas, kuda ta terwest kehast tasakeste wärises.

„See tee olete Teie,“ wastas Mathias ja pigistas neiu käe oma pihu sisse. „Kui meister Wittelbachi tütar minu naine oleks, siis oleksin mina warsti meister. Aga meister Wittelbachi tütar on uhke, ta põlgab inimesi, kes mitte kodaniku-nimega ilmale pole tulnud, ja seepärast pean ma meister Wittelbachi majast lahkuma.“

Seejuures tõusis Mathias üles, aga neiu Bertha õrn käetõmbamine sundis teda uueste maha istuma.

„Teie eksite, Mathias, ma ei ole mitte uhke,“ sosistas piiga. „Ma ei hinda inimese wäärtust mitte ta sündimise, waid ta omaduste järele. Wari petab, Mathias.“

Seda waga walet ei suutnud wares kuuse otsas wälja kannatada. Ta kraaksus seitse korda järgemööda, nii et mets kajas.

Mathias aga surus tugewaste, tugewaste neiu kätt.

„Ons see wõimalik, Bertha? Teie ei põlgaks meest mitte ära, kelle wanemad talupojad on, kui ta aga ise Teile meeldib? Kui ta tubli ja auus on? Wastake, on see tõsi? Ütelge, kas selle mehe nimi ka Mathias Lutz wõiks olla?“

Neiu huultelt tuli tillukene „ja“ — nii õrn, nii pehme nagu kewadene tuulelehk… Mathias aga tõmmas sügawaste hinge. Esimene kindlus oli wõidetud! Ta tahtis parajaste kätt neiu piha ümber panna, teda, nagu kord ja kohus, oma „tuksuwa rinna wastu tõmmata“, kui häbemata wares nii waljuste tiibu saputas ja nii lõikawa protestikisaga lendu pani, et armupaar ehmatades üles hüppas…

Neiu Bertha armas, et aeg oleks teistele järele minna.

Mathias arwas, et teistele järele-minemiseks aega weel küllalt olewat.

Nõnda istusiwad nad siis uueste maha, ja nende juttu jäi ainult wäike warblane kuulatama.

See jutt oli tõsisem, kainem, ärilisem, kui senine.

„Aga mida ütlewad sinu wanemad?“ küsis peig.

„Jäta see minu hooleks,“ kostis mõrsja.

„Arwad sa sellega walmis saawat?“

„Ma loodan. See saab aega wõtma, aga — lõpp hea, kõik hea! Wõitlust saab mul palju olema, aga ma ei karda wõitlust!“

„Waene Bertha!“ Ja nüüd surus peig teda takistuseta ja eksituseta rinna wastu.

Wäike ärimees warblane ütles ainult nagu lepingu kinnitamiseks paar korda „tshik-tshirik.“

„Aga sa pead mulle natuke abiks olema,“ lisas piiga juurde.

„Mil wiisil?“

„Papa peab sinust palju lugu. Ta ei tahaks sind mingil tingimisel oma juurest ära minna lasta… Hakka papale märku andma, et sa ära tahad minna.“

Mathias leidis, et ta wäga targa naise saab, ja ka warblane kiitis Bertha sõjanõuu heaks. Kui siis weel mõned eelseiswasse „wõitlusesse“ puutuwad asjad lühidelt läbi räägitud ning otsuseks tehtud, tänast sündmust kuni paraja ajani saladuseks jätta, tehti wiimaks minekut, sest Berthale tuli mamma meelde. Üsna kindel aimdus ütles talle, et tal esimene lahing juba nüüdsama saab lüüa olema. Ja nõnda oligi.

Neil läks küll weel korda, seltskonna wiimast saba puiestikus kätte saada ja endid sellega ühendada, aga see ei suutnud hädaohtu kõrwale pöörata.

Kui mamma Wittelbach üles ärgates märganud, missuguse kelmuse noored inimesed korda saatnud ja et ka tema tütar ning Mathias Lutz üleannetumate kilda heitnud, oli ta esimene töö, ennast krabinal riidesse panna ja neid wiha pärast ähkides puiestikku otsima minna. Seal ta tuligi neile nagu kiirrongi wedur wuhisedes wastu! Ta nägi neid magusas jutuajamises üksteise kõrwal kõndiwat, ja sest oli küllalt. Teiste kuuldes ei hakanud ta tütart küll mitte tõrelema, aga ta kahmas politseiniku tugewusega Bertha käe ümbert kinni, kiskus ta Mathiase kõrwalt ära ja sundis teda endaga teisele teele käänama, sest tal olewat temaga nelja silma all kõneleda…

Mis tal kõneleda oli, seda wõis noormees arwata. Waene Bertha! Küll ta wist tuleb nutetud silmadega trahterisse pruukostile!… Aga Mathias eksis. Kui Bertha mammaga jälle seltskonda ilmus, awaldas ta nägu küll ärewuse-jälgesid, aga walatud pisaratest polnud midagi märgata. Hoopis selle wastu: kuiw pilk, mis ta kosilase peale heitis, oli julge ja hiilgas sisemisest õnnest, nagu poleks midagi paha sündinud. Nähtawalt oli ta wastase pealetikkumise wõidurikkalt tagasi löönud.

Päew saadeti süües ja juues, jalutades ja tantsides mööda ning õhtu pimedaks jõuti puruwäsinult, aga kõige paremas tujus linna tagasi. Mathias ja Bertha hoidsiwad endid üksteisest kawalaste eemale, et mammat mitte üleliiga äritada: nad wõisiwad seda ju ka rahuga teha, sest nende wahe oli ju nüüd selge. Kui mammat wankrilt maha aidati — seda tegi wäga wiisakalt Oskar Brandt, emand Wittelbachi truu seltsiline — leidsiwad nad pimedas siiski mahti, tugewaste, soojaste üksteise kätt suruda. Nende leping oli walmis — leping eelseiswa wõitluse ja siis terwe elu kohta.

Bertha Wittelbachi armastus waese tisleriselli wastu pidi suur olema, kui ta iseenese nii täieste ära salgas, et ta wägiwaldsel käel kõik maha tahtis kiskuda, mis neid üksteisest lahutas. Ta lükkas ümber ja mattis maha oma uhkuse ja kõrkuse, oma perekonna traditsionid, oma wanemate ja iseenese hea kodaniku-nime ja kõik senised seltskondlised arwamised ning tõekspidamised. Ja tõeste, Bertha armastus oli suur. See meesterahwas oli tema põues juba tundmusi äratanud, kui talle weel kõik lootused õnneliku „seisusekohase“ abielu peale wastu naeratasiwad. Mati ei olnud Bertha meelest mitte ainult nägus poiss, kes oma meeldiwa wälimusega, oma suuruse, tugewuse ja wäledusega, iga naisterahwa tähelpanemist pidi äratama, waid ta oli ka üks neist inimestest, kes oma sisemise eluga ligi tõmmawad, köidawad, kelle silmas, heales, kõnes midagi on, mis unustamataks jääb, mida sa ikka jälle igatsed näha ja kuulda saada. Iseenesele teadmatalt, poolwägise, wastu tahtmist oli Bertha selle äraseletamata mõju alla sattunud, ja kui ta sellele wastu tahtis hakata, oli see juba liig hilja: ta tundis ainult weel, et ta põhja wajus ja laened ta pea peal kokku lõiwad. Ta oli kadunud.

Ja nüüd korraga sai ilm ta ümber teise kuju, karwa ja tuuma. Mis eila weel tõde olnud, oli täna wale. Mis eila weel wõimata olnud, oli täna wõimalik. Tema kallike polnud korraga enam endine talupoeg, kellega rikkal kodanikutütrel ei kõlbaks paari heita — ta oli kõige suurem ja tähtsam mees maakera peal, kellest ilma jääda hirmus õnnetus oleks. Awalik arwamine, mida Bertha muidu nii wägewaks ja kardetawaks pidas, oli täna oma wõimu ja mõju täieste kaotanud; „mis mul ilmaga tegemist!“ wõis ta nüüd kõige suurema südamerahuga hüüda. Ja wanemate poolt oodatawad takistused? Oo, Bertha tundis omal hiilglajõudu olewat, nende wastu wõidelda, nagu ta enese walmis teadis olewat, oma armsama eest kas wõi surma minna…

Jah, Teie romani-kirjutajad, — mitte ainult plikad ei oska armastada, waid ka piigad. Ja just need…

Et armastus mitte ainult jõudu ja julgust ei anna, waid ka tarkust, peent, püülitud tarkust, seda näitas mamsel Bertha oma wõitluses wanemate seltskondliste arwamiste wastu, mis tema meelest nüüd nii ülekohtused, nii wäiklased, nii ajast maha jäänud oliwad. Mamsel Bertha ei wõidelnud mitte sõnadega; ta ei hakanud mamma ja papaga mitte ilmakorra tarwiliseks saanud ümbertõukamise ja muutmise üle waielusi pidama. Selle taktika tagajärg oleks kõige wähemast teadmata olnud. Ta tarwitas lihtsamat ja mitmel puhul juba proowitud abinõuu. Ta koputas selle ukse pihta wanemate südames, mille taga lapsearmastus elas.

Isand ja emand Wittelbach hakkasiwad iga päewaga selgemine märkama, et nende laps õnnetu on — puruõnnetu. Ei ta söö, ei ta maga enam. Ei ta otsi seltsi, ei ta nõua lõbu. Maailm näikse talle surnud olewat. Tundide kaupa wõib ta mõtetes paigal istuda, tundide kaupa tummalt aknast wälja wahtida. Naermise on ta unustanud, kõnelemine näib talle piina tegewat.

Iseäranis mammale hakkab tütre muret ärataw hingelik lagunemine silma paistma. Iseäranis mamma leiab teda nõnda istumast, lauas nälgimast, sängis uneta heitlemast, salaja ohkamast ja näeb ta silmad punased, ta põsed kahwatanud olewat. Ja wiimaks märkab seda ka papa.

Mamma ja papa hakkawad seeüle rahutumalt oma mõtteid wahetama. Üks küsib teiselt, mis see peaks tähendama, missugune uss peaks nende ainuma lapse südame kallal närima. Nad ehk aimawad seda, aga see aimamine on neile wastumeelt, seepärast otsiwad nad kõiksugu kõrwalisi põhjuseid. Tütar ise ei anna nende pärimiste peale wastust. Ta raputab ainult pead, naeratab nagu surija ja kostab, tal ei olewat midagi wiga. Juba tahetakse tohtrit kutsuda, aga Bertha on selle wastu, kinnitab, et ta terwe olewat, palub, et teda mitte ei piinataks, ja tõrjub nad pisaratega enesest eemale.

Mamma ja papa seisawad suure mõistatuse ees.

Teine mure tekkib isand Wittelbachile äris.

Mathias Lutz hakkab sõnu pillama ja märkusi tegema, tal olewat himu rändama minna, et kaugemas ilmas ka natuke ringi waadata. Käsitööline peab töökodasid wahetama, muidu jääb ta ühekülgseks. Ja kui sell kord meistriks tahab saada—ja missugune tubli, edasipüüdja sell ei tahaks seda! — siis peab ta juba seaduse pärast wähemast kodumaa kolmes kubermangus tööd teinud olema.

Jutt puutub peremehele kõrwa, ja kui ta sellilt seletust pärib, kuuleb ta, et Mathias Lutz tõeste äramineku peale mõtleb. Tööline, kes Wittelbachi mööblid kuulsaks teinud, tahab temast lahkuda! Meister suudab ennast kahju eest ainult seeläbi kaitsta, et ta Mathiase palka märksa kõrgendab. Seks korraks on hädaoht kõrwale pööratud — Mathias jääb wiisakuse pärast paigale — aga kui kauaks? On tal ju õigus, kui ta kurdab, et ta Tallinnas ometigi meistriks ei wõi saada, sest siin loeb ülikiidetud tisleri-amet ja terwe auuwäärt gilde teda „pastla-prantslaseks,“ kellele meistri-auu ei sünni anda…

Mamsel Bertha olek aga läheb talwe jooksul ikka kurwemaks. Juba nokitseb armastawa ema-südame kallal kartus, et tütar kewadeks tõeste surmale suigub, nagu Bertha seda ise wahel ette kuulutab. Siin on rutulist abi waja, aga kust abi wõtta?…

Kuna mamma ahastusega abi otsib, wahetab haige mamsel Bertha oma kallimaga magusaid salakirju, mis enamiste sõnadega lõpewad: „Julgust, mu süda, — asi edeneb!… Mamma on juba üsna mure, ja küll me papa ka muredaks saame. Julgust, mu hingeke!“

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
  • Büleklär
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1862
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4435
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4160
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3910
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4222
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2029
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4167
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2042
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1768
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1777
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4460
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1880
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4376
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4544
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1754
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4546
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1888
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 1492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.