Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05

Süzlärneñ gomumi sanı 4392
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Mathias ütles selle üles. Nagu algukõne, nii oli talle ka ameti-sõna enne pähe õpitud. Ühtlasi pidi ta piinliku hoolega tähele panema, et ta oma keha-hoidmisega, käte-liigutamisega, silmawaatega, oma terwe olekuga pühaks peetud wiisakuse-pruukide wastu ei eksiks. Muidu oli karistawaid märkusi ja isegi pikemaid noomitusi karta. Kõige pealt pidi ta aga oma wastuste üle walwama. Need pidiwad lühikesed, selged, auupaklikud olema. Iga wasturääkimine, ka põhjuseta laidusõna peale, oli keelatud.

Kõige pealt kuulutas meister Wittelbach, et ta oma õpipoisi Mathias Lutzi, kes tema juures kontrahis määratud õpiaja läbi teinud, täna priiks ütleb, mispeale ta kontrahi ametile ette luges. Siis algas ametiwanem wäikest kõnet.

Selles waatas ta kandidadi õpipoisi-põlwe peale tagasi, tuletas ta wigu ja woorusi meelde, seletas, kuda meister tema eest isalikult hoolt kandnud, teda õpetanud, kaswatanud, toitnud ja katnud, teatas, et meister oma õpilase üle, selle eksimisi armulikult unustades, ainult kiitwa tunnistuse andnud jne. Siis järgnes isalik manitsus, kuda Mathias Lutz ennast sellina peab üles pidama, kuda tal oma leiwa-isa tulusid igatahes on tähele panna, kuda ta ainult woorusliku, jumalakartliku, kaine eluga auusa ja tubli käsitöölise nime ära teenida, kuda ta peab walwama, et õpipoisid ülekäte ei lähe, wiina ei joo, sigarid ei suitseta ega meistri tööaega ei warasta, kuda ta õpipoissa kristliku kannatusega peab õpetama, nagu teda ennast on õpetatud, jne.

Pärast eltermanni wõttis esimene kõrwalistnik, meister Wittelbach ise, sõna. Ta ei olnud suurem kõnemees, wähemast mitte pidulistel wõi pühalikkudel puhkudel, siis, kui talle kohuseks tehti, kõneleda. Sellewastu wõis ta õllelauas, „eneste keskel“, tundide kaupa rääkida, siis ei tulnud tal sõnadest, mõjuwatest kõnekäänudest, iseäranis aga heast naljast ialgi puudus kätte.

Meister Wittelbach kõneles ainult mõne sõna, aga need oliwad Mati kohta wäga auustawad. Ta kiitis soojalt oma õpipoisi wirkust, wiisakat ülespidamist ja häid andeid ning tunnistas, et tal säherdusi õpilasi mitte palju pole olnud. Ainult moodu pärast, et noortmeest mitte upsakaks teha, siputas ta ka mõne laidumaitselise lause sekka ning lõpetas oma kõne manitsewate ja õpetawate kõnekäänudega.

Kui ka teine kõrwalistnik, kuiwetanud näoga wagune ja weidi unine isand, mõne peaaegu arusaamata lause huulte otsalt pillanud, wõttis eltermann jälle sõna.

Ta kuulutas Mathias Lutz’ile, auuwäärt meistri Georg Wittelbachi õpipoisile, et ülikiidetud tisleri-amet tema sellitööd proowinud ning otsusele jõudnud, teda õpipoisina wälja kirjutada ja sellina priiks öelda. Senine õpipoiss Mathias Lutz ärgu mõtelgu aga sellepärast weel, et tema sellitükk auulise ameti poolt ainult kiitust leidnud, et see ilma wigadeta on. Ei poolegi. Sel tööl olewat nii mõnigi wiga külles. Nende wigade eest pidada noor sell ameti-seadust ja wana pruuki mööda trahwi maksma. Ja nüüd luges ta mitu wiga Mati laeka külles üles ja määras igaühe eest trahwi suuruse ära.

Walus arwustus ei suutnud aga Mati meelt maha rõhuda: ta teadis, ka see oli ainult pruuk ja kombe. Nõnda arwustati iga sellitükki. Sel wälisel kujul sunniti noort selli ainult ameti kahte laekasse andeid ohwerdama: ameti üleüldisesse ja ameti waeste-laekasse.

Mati tõmmas sedamaid punga taskust ja maksis trahwid eltermanni määrust mööda ära. Summad polnud ka suured: enamiste alla rubla.

Kui temale seepeale ta sellikiri ette loetud ja ära antud, sirutati talle käed wastu ja soowiti talle õnne. Sedamaid oli üks wahesein langenud, sest talle öeldi nüüd „sina“ asemel „Teie“ ja pandi ta ametilaua ette istuma. Õpipoisist oli sell saanud — poolest inimesest kolmweerand inimest, sest täiewäärtusline isik wõis siin ringis ainult meister olla.

Nüüd algas meistrite pidulik wõerustamine uue selli poolt peale.

See tõi weini, kookisid, puuwilja, sigarid sisse. Wein walati suure wana-aegse kannu sisse, mida mitmesugused kingitud mälestuse-asjakesed ehtisiwad, nagu ka laua peal seiswat laegast, mille kaas praegu kinni löödi, sest koosoleku ametlik osa oli lõpnud.

Kui Lutz teatud joogisõna öelnud ja ise pealt rüübanud, hakkas kann määratud järge mööda ringi käima. Sigarid pandi suitsema ja mõnus, sunduseta jutuajamine ühendas noort selli lühikeseks ajaks meistritega.

Pidu teine ja pikem pool järgnes härberis sellide seas.

Mathias pidi gildest selli-ühisuse raske ameti-laeka õlale wõtma ning ta mõlema laekameistri ning wanaselli saadetusel härberisse kandma. Wiimane oli Müüriwahe uulitsal. Sinna oli keegi noorsell ametiwennad waheajal kokku kutsunud, nende seas ka paar wanemat õpipoissi, kes pidulisi aitasiwad ümardada. Niisama ilmus meister Wittelbach Mati palwel hiljemine härberisse.

Ka siin pandi wanu zunfti-aegseid kombeid ja pruukisid tähele — niihästi uue selli wastuwõtmises awatud laeka juures, kui ka joomises ja kõiksugu tembutustes, millest üks üleannetum oli kui teine.

Kõige pealt peeti uue selli üle kohut. Igaühel oli õigus teda süüdistada; kõik ta õpipoisi-põlwised patud kanti ette — ka niisugused, millest Mati hing midagi ei teadnud. Üks sell tõstis ta peale kaebtuse, Mait olewat uulitsal kepiga käinud; teine, tal olla kord kübar peas olnud; kolmas, ta olewat teda näinud suitsetawat; neljas, ta „patseerinud“ neiudega; wiies, et Mati teda kord ei olla teretanud, wõi mitte küllalt auupaklikult teretanud. Kõik need oliwad asjad, mis õpipoisile keelatud, ja süüd, mis karistust nõudsiwad.

Karistus pandi süüdlasele siingi rahatrahwi näol peale. Lutz pidi laegastesse iga süü eest teatawa summa maksma, mõne eest ka jookisid ostma. Õhtu jooksul leiti weelgi tembutusi, kus juures noor sell, kui ka muud ametiwennad, „sisse kukkusiwad“ ja karistuse alla langesiwad. Mathias pidi ennast nokkida ja tõmmata laskma, ilma et ta seeüle wihastada oleks tohtinud. Igale pahakspanemisele järgnes karistus ühel wõi teisel näol.

Härberis söödi ja joodi noore selli kulul terwe öö. Muidugi pidi wiimane ennast purju jooma, sest kannu tühjendamises ei tohtinud ta kellegile järele anda, ja kannu tühjendama pandi teda ka mitmel otsitud wiisil.

Esimest korda elus tundis Mati, et maakera tema ümber ringi käib, ning esimest korda elus ei mälestanud ta teisel päewal, kudas ta öösel koju saanud. Ta leidis enese hommikul täies pidu-ülikonnas, manisk kortsunud, kaelarätt määrdunud, wõerast koikust. Ägades hakkas ta oma walust lõhkuma pea ümbert kinni ja neas joomise põrgu põhja.

Aga täna peeti pidu töökojas edasi. Mathias pidi sedamaid „peaparandust“ muretsema ja ise muidugi jälle kaasa jooma. Weel kolmandamal ja neljandamal päewal oli sellide seas neid, kes temalt pidu tagatippu nurusiwad. Waene noor sellike tänas taewast, kui pidunädal wiimaks mööda jõudis. Ta pea oli nii raske ja tasku nii tühi…


6.

Uus eesmärk.
Esimesel ajal peale selliks-saamist maitses Mathias Lutz oma wabadust noore inimese himu ja õhinaga. Ta sirutas oma kohmetanud liikmeid, nagu ta ise naljatas. Ta elas härberis ametiwendadega lustilikult, käis wirgaste perekondlistes seltskondades, keerutas pidudel tantsujalga, wõttis wäljasõitudest Wiimsesse ja Kosele, Tiskresse ja Joale osa ega jäänud ühestki pulmast ära. Oma otsekohese, rõemsa, wiisaka loomuse tõttu oli ta igaühe, oma nägusa wälimuse ja osawa tantsimise poolest iseäranis naisterahwaste juures lugupeetud. Ilma Mathias Lutz’ita ei olnud wiimaks enam üheski seltskonnas õiget lõbu.

Kuid Mathias Lutz ei olnud mees, kellele niisugune kerge, ainult pealiskaudsele lõbule pühendatud elu pika peale oleks meeldinud. Sisemisel sunnil, iseenesele teadmata, katsus ta elule tuuma anda, selle paigal seiswat keskpaika kõige liikumise seest otsida. Temal pidi midagi püüda olema; tal pidi eesmärk silmas seisma, mida waja kätte saada. Seda nõudis juba auuahnus, mis tal loomuliku omadusena põues peitus.

Mathias hakkas jälle tõsisemalt tööle. Seda tegi ta osalt töö enese pärast, mida ta armastas, uute ülesannete pärast, mis teda erutasiwad; osalt aga ka, et wirga töö läbi kapitali koguda. Kapital on asi, mis inimest tiiwustab, mis talle wäge ja wõimu annab; seda wõis Mathias igapäew ja igal sammul näha. Ja tema soowis omale tiibu, igatses omale wäge ja wõimu. Ta lapsepõlwine wiletsus seisis tal weel selgeste silma ees. Kuidas pidiwad isa ja ema, kuidas oli ta ise pidanud werisel higil rübelema, et ainult paljast hinge tuima, roidunud ihu sees hoida — kõik ainult tüki haganase leiwa, takuste riiete ja haisewa suitsu-hurtsiku eest! Temal oli õnn olnud, sellest kurwast, ainult loomale kohasest elust wälja peaseda. Pidi ta siin seisma jääma, kuna redelil weel pulke oli, mis kõrgemale wiisiwad? Ei — ütles ta enesele —, püüa ronida nii kaua kui suudad! Mida kõrgemal oled, seda magusama tundmusega waatad ülewalt alla — maha oma armetuma lapsepõlwe, oma terwe haleda minewiku peale!

Ja Mathias hakkas ronima. Oma tööga püüdis ta ronida. Ta sai kokkuhoidlikuks, korjas nii kaua kopikaid, kui neist rubla sai, ja nii kaua rublasid, kui neid kümme sai. Juba kujunes talle armas pilt silma ette, kuda tal kord nii palju sadasid on, et mõne tisleri-äri wõib ära osta — juba kõdistas teda meistri-nimi ja meistri-au.

Ta ei salanud enesele, et tee pikk ja waewaline on. Tööga jõukaks saada, sellipalgast kapitali koguda — oi, see nõudis kannatust, enesesalgamist, enesepitsitamist, kõige pealt aga aega, palju aega! Teine suur takistus kaswas selleaegsetest oludest wälja. Zunftid ei tahtnud „eestlast“ meistriks teha. Peeti wanast põhjusmõttest kinni, mille järele „mittesakslastele“ (Undeutsche) teed meistri-auu juurde ei awatud. Ehk olgu siis, et säherdune sell mõne meistriga kogemata sugulaseks saanud — mida just sagedaste ette ei tulnud —, wõi et ta Saksa meistri tütre naiseks kosis, mida weel harwemine juhtus… Ja Mathiase endine talupoja-seisus oli linnas kõigile nii tuttaw. Selliks kõlbas ta, osawaid ja usinaid töölisi oli meistri isandatel waja, aga meistriks mitte — seks oli ta alatu minewik liig wähe peidetud ja unustatud.
italki

Seal pakuti Mathiasele korraga ootamata poolt awitawat kätt. Talle pisteti nõiapulk pihku, millega ta kiwid oma tee pealt waewata wõis kõrwale weeretada. Lage rada paistis talle korraga silma — lage nimelt esimese waatamise järele.

Mathias hakkas tähele panema, et meister Wittelbachi noorem tütar tema peale pilguga waatas, mida waewalt wõeriti wõis mõista.

Mamsel Bertha pidas imelikul wiisil ikka weel neiupõlwe, ehk ta aastate poolest küll juba seal seisis, kus jõuka, lugupeetud kodaniku warapärija seista ei tohiks, kui ta mitte puruwigane pole. Ja mamsel Bertha polnud mitte ainult terwe tüdruk, mitte ainult korralikult kaswatatud ja „koduste wooruste“ poolest iga teise kodaniku-tütre wääriline, waid teda ei wõinud ka keegi jumetakski nimetada, kui tal ka silmatorkaw iludus puudus.

Neiu Bertha oli nooremas eas paarile kosilasele, kes talle ei meeldinud, „korwi andnud.“ Oma lugupeetud perekonna, weel enam aga oma päranduse peale toetades, walis mamsel Bertha sel ajal palju. Oli tal ju sulakapitali kõrwal kolmekordne kiwimaja ja — kui ta tulewane tisler on ja koduwäiks soowib tulla — terwe suur äri oodata, sest wanema tütre weimewakka oli meister teise wähema majaga, aga suurema sula-kapitaliga auusaste täitnud.

Mamsel Bertha walis, ja see sai talle õnnetuseks. Wanemad oliwad teda aga walida lasknud, sest et ta nüüd ju nende „ainus“ oli ja et nad isegi walisiwad. Sel wiisil tehti kosilased araks — nad ei tahtnud oma nina põletada, nagu nende eelkäijad. Pealegi polnud Tallinnas jõukatest kodaniku-tütardest puudust — kodanikud elasiwad hästi maksetud töö ja odawa ülespidamise tõttu kõik wäga toekalt, käsitööl oli weel kuldne põhi; ning weel wähem puudust oli Tallinnas ilusatest kodaniku-tütardest. Ka selle poolest käis nii mõnigi mamsel Berthast üle.

Wõib ka olla, et üks wõi teine kandidat neiu Wittelbachi karakterist mitte kõige paremat ei kuulnud. Mammad ja tantad, kes Wittelbachi majas kohwipidudel käisiwad — need pidud oliwad sel ajal weel rohkem moodis kui praegu — leidsiwad wahest, et mamsel Bertha mitte ainult näo poolest emale wäga sarnane polnud, waid ka oma sisemise inimese poolest, oma rahutuma waimu, terawa keele ja sügawaste juurdunud uhkuse poolest, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus.

Olgu, kuda on, neiu Wittelbach näis kosilastel kahe silma wahele jäänud olewat. Juba häbenes wiisakas inimene ta aastate järele küsida. See muutis neiu meele nii mõrudaks, et ta weel hiljuti ühele weidi elatanud tahtjale otse kättemaksmise pärast trotslikult suu peale lõi.

Ta näis weelgi oodata tahtwat.

Keda?

Ta näis weelgi oodata tahtwat.

Seda noort selli, endist talupoissi, kes temast ligi kolm aastat noorem oli, kellel muud polnud, kui sile nägu ja nädalapalk ja — mis kõige hirmsam — kelle wanemad küla suitsu-saunas elasiwad ja sõnagi Saksa keelt ei rääkinud?!

Mõte oli Mathiasegi meelest esiotsa nii weider, et ta ainult pead raputas. Bertha Wittelbach ja — tema! See seisuse-uhkem kõigi uhkete seast ja — Mait Luts, keda meister Wittelbach kord ta madala sündimise pärast õpipoisikski ei tahtnud wastu wõtta! Mathias arwas ennast eksiwat. Wõib olla, et mamslile ta wälimus weidi meeldib, ta wiisakas olek, ta rõemus meel. Aga sellest kuni — selleni on weel pikk tee… Ja ta püüdis oma nähtusi maha salata.

Aga nad tuliwad jälle, kordasiwad endid. Ja nüüd harjus noor sell enesele ütlema: Kes teab? Naisterahwa süda olla suur mõistatus. On ju ennegi juhtunud, et kõrge madalat, rikas waest himustas… Armastus teha noorigi neiusid wahel peast pööraseks, miks siis mitte ka wanemaid — pealegi neid, kelle walik juba kokku kuiwanud…

Mathias arwas, ta oleks kohe nõuus, kui mamsel Bertha aga tahaks. Tema esimene pilk ei langenud mitte naise, waid selle peale, mis naise külles kõlkus. Ja seda oli palju. Waese noore selli kohta päratu palju. Wittelbachi koduwäi — see üksi maksis midagi, see paljas nimi. Ja siis suur, korralik äri, ilus kolmekordne maja ning waka põhjas, muu wara all, kulda — arwatawaste head kamalu-täied kollast kõlisewat õnne!… Mati, ole mõistlik, ära niisugust lindu käest lase! Wast pole teist nii kergeste leida! Kas sa ei näe, ei kuule, ei katsu käega, missugune nõiawõim rikkusel on! Kas sa pole koorukesi küllalt närinud — wõiksid warsti ka isandate lauas istet wõtta! Kas sa pole hööwlipingi kallal küllalt nokitsenud — wõiksid edespidi ka kord käed puusa panna!…

Asjal on muidugi ka oma halb konks: Bertha wanemad. Nende hinge sisse ei taha lugu naljalt mahtuda.

Küll pidas meister Wittelbach kainest, auusast, tööwirgast ja tööosawast sellist suurt lugu ja kuulutas talle isegi head tulewikku ette; weel enam: ta näis teda nagu oma poega armastawat. Aga meister Wittelbach oli ikka meister Wittelbach, ja Mait Luts — Mait Luts. Kui ka meister Wittelbach ise oleks tahtnud — teised ei tahtnud, seltskond, kelle mõju all meister Wittelbach seisis, oleks wastu olnud. Ja kes tahaks ennast meelega seltskonna wande alla heita!

Palju kardetawam oli aga weel emand Wittelbach. Missuguse mahawaatamisega ei kõnelenud see püstninaga kodanlik kõrgus igast „mitte-seisusekohasest“ inimesest, missuguse põlgtusega kõigist alamatest teenijatest! Talupoeg muidugi oli elukas, kelle pealegi ei maksnud waadatagi. Ja nüüd kujutatagu endale ette, et Mati isa wõi ema kord linna poega tuleb waatama, ja selle poja naine on Wittelbachi emanda lihane tütar, ja see peab neid „pastla-prantslasi“ wastu wõtma ja nendega läbi käima ja nendega kõnelema — maakeelt kõnelema! See oleks ju teater. Kommetimäng terwele linnale!… Mati mälestas wäga hästi, missuguse nina ja suuga meistri emand temast ja ta isast, wa’ Konna Jaagust, mööda läks, kui see linnas käies paar korda poja juurde sisse astus. Emand põlgas neil kordadel wist poega weel rohkem kui isa, sest miks wõttis poeg, meister Wittelbachi sell, niisuguse inimese ülepea jutule? Talupoeg jääb talupojaks, kui ta ka kodanikuks on saanud — wõis emand iseeneses mõelda.

Jah, need oliwad suured takistused, mille wastu kerge ei saaks wõidelda olema. Aga mis wõitlusesse puutus, siis oli Mathiasel mamsel Bertha kohta suur usaldus. Sel tüdrukul oli perekonnas mõju. Ta seisis emaga wõimu poolest peaaegu ühesugusel astmel. See mõju põhjenes esmalt suure armastuse peal, mida wanemad neile „ainumaks lapseks“ jäänud tütrele wastu kandsiwad; mamma õrnus oli seda sügawam, et ta tütre nii mitmete luhta läinud kosjade pärast õnnetuma arwas olewat. Teiseks põhjenes Bertha mõju ta wisa, julge ja teowõimsa loomuse peal. Nii mõnigi kord oli ta oma tahtmise, kõigest wastupanekust hoolimata, läbi wõidelnud. Selles tükis ei andnud ta oma emale, keda majas nii wäga kardeti, palju järele.

Lahtiseks küsimuseks jäi Mathiasele muidugi, kas ta nähtused mamsel Bertha poolehoidmisest, mille peale ta oma terwe õhulossi ehitas, tõe põhjal seisawad, see on, kas neiu tema wastu tõsisemaid tundmusi südames kandis, wõi teda ainult meeldiwa poisi leidis olewat, kellega trööstiks ja ajawiiteks sünnib sõbrustada. Mis Mathiasesse puutus, siis oli ta nõuu kindel, Berthale igal wiisil wastu tulla ja tema tundmusi, kui neid olemas, edendada; selleks oli pakkumine liig suur, liig tulus ja käis nooremehe ahnete ja auuahnete plaanidega nii wäga kokku. Mathias oli nii kaua käsu all pidanud olema — nüüd tahtis ta ka ise kord käskima hakata. Sellele eesmärgile jõudmiseks oli talle iga pakutaw abinõuu hea.

Kas ta teda wõiks armastada? Seda küsimust ei pannud Mathias enesele palju ette, ja kui ta seda tegi, siis kostis ta enesele ärimehe südamerahuga: Miks mitte? Nii palju on kindel, et temast hea perenaine saab. Ja see on pea-asi. Natuke tige, natuke tujukas — nah, sellega saab mõistlik mees läbi, nagu meister Wittelbach omagi õrnema poolega läbi saab. Ilu? Wõi seda patta pandakse! Ehk mis tal wiga? Pikk, sihwakas neiu, weidi kõhn ja kahwatu, aga elawad mustjad silmad ning paksud tõmmupruunid juuksed. Kui pühapäewa-ehted ümber paneb — ta armastab peeneste riides käia — siis ära ütle midagi! Armastus — küll see tuleb, kui teda weel ei ole! Aga Mathias arwas kindlaste, et tal teda juba on. Sest miks ta muidu mamsel Berthast nii sagedaste und nägi, miks ta teda igapäew näha püüdis, temaga kokku saada katsus, teda koju ootas, kui ta wälja läinud? Tal idanes midagi südames, seda arwas ta iga päewaga selgemine tundma hakkawat…

Mathiase otsus, meistri tütrele tõsiselt lähenema hakata, sai iseäralisel wiisil hoogu.

Tal oli wõistleja. Üsna ligilähedal. Iseäranis kardetaw ei olnud see wõistleja mitte. Aga kõige auusamas südames peitub inimlik-halbu tundmusi: Mathiast huwitas, talle tegi lõbu, seda wõistlejat kõrwale tuupida, seega haawata, wihastada. Ta maksis sellele mehele kätte, sest see oli teda palju aastaid pitsitanud, oma pöidla all pidanud, talle nii sagedaste ülekohut teinud, temale oma põlgtust maitsta andnud.

Oskar Brandti meeles mõlkus ka mamsel Bertha — wõi õigemine: see, mis mamsel Bertha külles kõlkus. See musta werd, kolletanud wanapoiss, kelle oimukohad juba halliks läksiwad, oli warsti peale seda, kui neiu Emilie mehele sai, meistri nooremale tütrele liginema hakanud. Tasa ja targu: waadates ja oodates. Aga, nagu töökojas sala-jutt suust suhu käis, märganud neiu Bertha ta nõuu ja andnud talle warsti arusaadawalt mõista, et ta soowitaw ei ole. Neiu Bertha oli sel ajal noorem, ta walik suurem ning isand Brandt weidi wanadlane ja weidi kasina mehise iluga…

Brandt astus tagasi. Aga mitte jäädawalt. Ta mõtles: Noh, otsi ja oota siis! Waata ja wali siis! Mul on aega. Wiidakse sind ära — ei ole midagi parata. Jäetakse sind siia, siis olen mina platsis. Nii mõnigi neiu on istuma unustatud, ja nii mõnigi neiu on ärapõlatud kosilase pärast wastu wõtnud. Pärast, kui ukse-esine wagusaks jäänud, pärast, kui kuiwanud lilledele, kolletanud kirjadele, kahwatanud lootustele kuskil kummuti-nurgas wagune haud on kaewatud…

Kuid seal hakkas isand Brandt midagi märkama, mis teda rohkem wihastas, kui kartma pani. Mamsel Bertha naeratas sellele talujörnikule wastu, kes teda oma ettetoppiwa ninatarkusega juba nii kaua tüüdanud! Selle sõbrustamise otsad ei wõinud küll kaugele ulatada — selle eest wastutas Wittelbachide kodaniku-auu ja kodaniku-uhkus. Aga wõis siis Brandti isandale midagi mõrudam olla, kui see, et teine seal nahka soendas, kust teda äratõrjutud. Ja weel missugune teine!…

Oskar Brandti leidus tõi Mathias Lutzule tüütawaid õerumisi ja wehklemisi. Wanasell ei kõnelenud temaga enam peaaegu ainust lahkemat sõna, torkis teda nööpnõeltega ja andis talle seljataguseid hoopisid. Kuna ja kus ta iganes wõis, püüdis ta teda meistri ees määrida. Õnneks ei olnud see wõitlus Mathiasele hädaohtlik, sest ta jõudis ja oskas iga hoopi tagasi anda ja meistri usaldus tema sisse oli kõikumata. Wastase waen ässitas teda ainult taga, et kiiremalt eesmärgi poole püüda, kui see wahest muidu oleks sündinud. Sest kättemaksmine on magus.


7.

Asi edeneb.
„Ja keda me siis Teie auuwäärt majast kirja paneme? Bertha — see on muidugi esimene. Aga mis mamma ja papa teewad? Just sügisel, kui mets oma rohelisele kleidile punased-kollased lindid külge õmmelnud, on Joa taewalik ilus. Papa, higistamist pole sul ka karta: sinu kallist „minast“ ei sula sügisesel jahedusel midagi ära.“

„Aga kuhu jääb minu öörahu — ma tänan!“ wastas meister Wittelbach oma wanemale tütrele. „Ma tunnen neid wäljasõitusid, iseäranis Joale; teel lase oma luud-kondid kiwide peal pudiks põrutada, siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees, teist taga, ning wiimaks maga weel heinte wõi õlgede peal, et liikmed ära tarduwad. Ja wõi sa seejuures silma kinni saad! Teie noored padisete ja kilkade ju terwe öö… Ei, jätke mind rahule!“

„Ja mind ka,“ otsustas mamma. „Oleks see mõni ligem koht, kust selsamal päewal tagasi saab… Aga Joale! Kolmkümmend wersta sõita ja siis weel ööseks wõerasse kohta jääda! Ei, selleks olen mina juba liig wana.“

Südame põhjas oliwad Emilie ja Bertha wististe üsna rõemsad, et wanemad kaasa ei tule; nad oleksiwad terwe aja nende ülewaatuse all pidanud seisma, ja see oli tülitaw. Aga nii moodi pärast nurusiwad nad nende kallal edasi ning püüdsiwad nende wastupaneku-põhjuseid nõrgendada. Kui midagi ei mõjunud, tegiwad nad niisama moodi pärast nukrad näod. Papa kaasatulekut oleksiwad nad siiski soowinud; see oli mõnus ja lõbus seltsiline. Aga mamma oma igaweste kombe- ja wiisiõpetustega sai niisugustel lõbustustel, kus noor inimene hea meelega natuke wabamalt hinge tahab tõmmata, otse piinlikuks.

„Kahju, wäga kahju,“ kordas emand Emilie Sternfeld, paks, lustilik naisuke, kes oma niisama paksu ja niisama elurõemsa mehega ettewõtte tippu oli astunud. „Siis ei ole Teie majast kedagi muud kirja panna, kui mu õeke ja — kes siis mõistlikumatest sellidest? Muidugi wist herra Brandt?“

Bertha kärsutas nina.

„Noh, mõistlik wõib ta olla, aga lõbus mitte — seda tead isegi. Ta wõiks parem kutsumata jääda.“

„Aga kes siis? Ma olen Teie sellid juba üsna ära unustanud.“

„No, kõige pealt Mathias Lutz,“ hüüdis mamsel Bertha healega, millest nagu pahandus õe asjata küsimise üle wäga kuuldus. „See on ju iseenesest mõista!“

Emand Wittelbach oli täna hommiku, nagu tihti pealegi, teadmata põhjusel tusane. Nüüd anti talle aga asja, oma pakitsewat südant weidi wälja puistata. Ta wõis ühte jutlust edasi pida, millega ta juba paar korda ennemine algust teinud. Mida teised silmad majas nägiwad, nägi tema silm ammugi. Selleks oli ta ema ja — emand Wittelbach peale kauba.

„Wõi ‚kõige pealt‘ — wõi ‚iseenesest mõista,‘ algas ta, kuna ta käed plaksudes laua peale lõi. „Kas kuuled, Georg! ‚Kõige pealt Mathias Lutz!‘ ‚Iseenesest mõista, et Mathias Lutz!‘ Mathias Lutz siin, Mathias Lutz seal! Mathias Lutz täna, Mathias Lutz homme! Ilma Mathias Lutzita ei ole enam midagi ilmas — ilma temata ei wõi enam wäljasõitugi ette wõtta!… Georg, see on sinu tütar, kes nõnda mõtleb, ja sinu õde, Emilie! Ja see kestab nüüd juba pikemat aega — see häbi, see — see nurjatus… Mathias Lutz peab preilile laternaga järele minema, kui see pimedani kuskile külaliseks jääb, ja preili jääb ikka pimedamini, sest siis on Mathias Lutzil asja, preilile järele minna… Juba laenatakse Mathias Lutzile raamatuid lugeda, juba küsitakse tema käest uute wäljaõmbluste kohta nõuu, juba aetakse temaga ukseläwel juttu, juba kutsutakse teda pühapäewa pärastlõunal kohwile… Läheneb aga Mathias Lutzi sündimise-päew, siis on preili ööd ja päewad kibedaste töös, siis õmmeldakse, heegeldatakse, tikitakse kas wõi näpud weriseks… Ütelge mulle nüüd, armsad inimesed, mis see kõik tähendab? Sa ei ole ju enam lapsuke, sa peaksid teadma, mis kõlbab, mis mitte ei kõlba. Sa peaksid ka wähegi meie maja ja perekonna hea nime peale waatama! Kõik inimesed majas hirwitawad juba — neil on ju silmad peas ja kõrwad kah“…

„Mamma, ma ei ole siiamaani midagi salaja teinud!“ hüüdis mamsel Bertha, kelle kõrwalestad punetama löönud.

„Salaja! No see puudub weel!“ Emand Wittelbach pani käed wõitlushimuliselt puusa. „Aga kes sedagi teab! Pole ju minu silmad igal pool! Ütle mulle aga, mis selle imeliku sõpruse taga on? Mis otstarbe on sellel — kuidas ma pean ütlema? — sellel rumalal lekutamisel, sel halpimisel? Mathias Lutz ei ole ju mitte mees, kellega sinusugusel tüdrukul sel wiisil kõlbaks läbi käia!“

„Mathias Lutz on meie kõige tublim sell,“ kaitses mamsel Bertha ennast, kuna tal puna nüüd ka kahwatanud põskedesse hakkas walguma. „Seda tõendab papa igapäew.“

„Soo! Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama!“ naeris mamma kihwtiselt. „Ma näen, terwe asi on wäga kahtlane. Ma pean silmad paremine lahti hoidma, ja sina, Georg, teed seda ka! Seda nõuab meie maja auu, mida sinu tütar kipub unustama.“

Mamsel Bertha süda hakkas täis saama. Ta silmad wälkusiwad.

„Ma arwan, niisugust ülewaatust ja waritsemist pole minu wanadusel tüdrukul enam waja,“ wastas ta nähwakalt. „Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuda meister Wittelbachi tütar ennast peab ülewal pidama, ja tean ka, mis ma meister Wittelbachi maja auule wõlgu olen… Sellega ei eksi ma oma ega oma maja auu wastu, kui ma wiisaka, auusa ja alandliku inimesega mõne lahke sõna räägin, inimesega, kes meie majas nii kaua on elanud, kes siin üles on kaswanud.“

„Aga meil on ju weel teisi sellisid, kes meie juures üles on kaswanud! Miks sa siis neid oma lahkusega ei õnnesta?“

Aga mamsel Bertha ei jäänud wastust wõlgu, kui ta ka kitsikuses oli.

„Teised pole minu lahkuse wäärilised,“ ütles ta. „Ma wõin ainult inimestest lugu pidada, kellel midagi peas on. Sa näed ju, mamma, et papa isegi Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda ei ole nad koos Hartmuthi ja Koffski[1] juures käinud ja Kanuti gildes ühes lauas kaartisid mänginud. Miks siis papa mõne muu selliga Hartmuthi juurde wõi Kanuti gildesse ei lähe? Oskar Brandtigi ei auusta ta liig sagedaste oma seltsiga.“

Meister Wittelbach köhatas. Talle oli weidi piinlik, et tema isikut riiu sekka kisti. Aga nüüd ei olnud enam peasemist. Juba pööratigi suurtüki-ots tema poole.

„Ja, wanakene, sina pole ka mitte süüst puhas,“ tuli esimene pomm. „Sa teed selle endise külapoisi liig ninakaks oma ülisuure sõprusega, kuna sa teisi töölisi, kes kõik auusatest kodaniku-perekondadest on, sellega haawad. Mathias Lutzil wõib peas ja kätes olla, mis tahtes, aga meie ei tohi ometi unustada, kes ta sündimise poolest on ja missuguseid wanemaid ta omaks nimetab.“

„Kuulge, lapsed,“ ütles papa Wittelbach ja tõstis ähwardades sõrme, „jätke mind oma sekeldustest wälja! Mina käin oma sellidega nõnda ümber, kuda mulle tulus ja tarwiline näib olewat. See on mul enam äri- kui era-asi. Ma ei soowiks mitte, et Mathias Lutz minu juurest kord ära läheks. Ja Teie teate wäga hästi, et noored sellid hea meelega kohta wahetawad. Ma püüan teda sõprusega enese külge köita, sest mul on teda tarwis. Tema on minu ärile nagu uut hoogu toonud — ja, ja, armas Sanna, just seesama Mathias Lutz — selle üle ära õlasid kehita ühtigi! Minu mööblid on praegu terwes Tallinnas kõige otsitawamad. Kellel wähegi head maitset on, toob oma tellimise minule. Ma ei karda praegu ühtegi wõistlust. Ja kust see tuleb? Suurelt osalt Mathias Lutzi peast ja sõrmedest. Niisugusi selli nikerduse-tööde peale pole mul enne olnud. Mis tema kõik wälja ei mõtle ja kokku ei soni! Juba räägitakse Wittelbachi mööblimoodist, Wittelbachi nikerduse-stiilist. Juba hakatakse Wittelbachi mööblid järele tegema… Kas kuuled, mamma?… Ja nüüd ära nurise enam, et ma Mathias Lutzist lugu pean.“

Mamsel Bertha oli hiilgawate silmadega pealt kuulanud. Ta waatas mamma otsa, ja see wõidurõemlik pilk näis hüüdwat: „Kas kuuled nüüd! Seda räägib su oma mees!“… Emand Wittelbach lõi aga pahaselt käega:

„Mis sa nüüd räägid, wana! Lutzi töö eest minugi poolest müts maha, aga sellepärast ei wõi sa teda weel mitte oma südamesõbraks teha. Ütle parem õiglaselt wälja: sulle meeldib tema loba; sellepärast otsid sa tema seltsi.“

„Noh, ma ei taha sugugi salata, et Lutz mulle ka oma jutu, oma mõnusa ja lõbusa oleku poolest meeldib,“ tähendas meister piipu toppides. „Seda parem ju, mida rohkem tal häid omadusi on… Nii kaugele aga — seda pange tähele, lapsed, iseäranis sina, Bertha — nii kaugele ei saa aga minu südame-sõprus Mathias Lutzi wastu minema, et ma ta omale wäimeheks wõtaksin… Seda sina, mamma, ju näid kartwat“…

Mitte ainult Bertha ei kohkunud selle ootamatalt wälja lompsatud sõna üle ära, waid ka emand Wittelbach, kui ka teisel põhjusel kui tütar. Mamma meelest oli nimelt juba paljas sõna „wäimees“, Mathias Lutzi kohta öeldud, kui ka wastupidisel mõttel, nagu wäike teotus.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
  • Büleklär
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1911
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4334
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1862
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4435
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1717
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4392
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4160
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3910
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2107
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4305
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1987
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4222
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2029
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4167
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2042
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 4204
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1998
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4418
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1768
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4216
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1777
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4460
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1880
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 4469
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 4376
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4544
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1754
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4546
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1802
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4502
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1852
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 4316
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1888
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 1492
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 827
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.