Krati-raamat - 1

Süzlärneñ gomumi sanı 4455
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1820
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Krati-raamat.
Katse
Tulihänna ja ta suguseltsi seletuseks
ja
40 juttu tulihännast, puugist ja wedajast.

Kirjutanud
Mag. Nooli-Aleksander.
Narwas.
Trükitud R. Põderi raamatukaupluse kuluga.
1895.

Ühe pastlaga mehed tulihända püüdmas.
Naljajutuke eeskõne asemel.
„Kratt!“
„Tulihänd!“
„Pisuhänd!“
„Puuk!“
„Wedaja!“
Kõik neid nimesid kuulsin ma peaaegu ühe korraga, kui korra sügisesel pühapäewa õhtul pimedas mööda Kuki küla tänawat koju poole sammusin. Ühe pere õue wärawas istus hulk mehi osalt wärawa, osalt aia peal, osalt seisiwad mõned. Ma jõudsin parajalt nende ligidale, kui äkisti wali hüüd mitmest suust kõlas: „Kratt!“ „Tulihänd!“ „Pisuhänd!“ „Puuk!“ „Wedaja!“
Esimesel silmapilgul ehmatasin ma wähä. Ehmatasin sellepärast, et ehk mulle niisugusid auu nimesid antakse, ehk ma küll kudagi wiisi ennast ei teadnud neid ära teeninud olewat.
See kohkumine kestis aga kõigist silmapilgu. Ju järgmisel silmapilgul tõusis mulle ilma süüta olemist tulihänna asjus tundes julgus südamesse. Julgesti küsisin sellepärast meeste hulga käest: Mis wiga?“
„Kratt!“ karjus üks.
„Tulihänd!“ hüüdis teine.
Terwe meeste hulk wahtis põhja poole. Minagi lõin silmad sinna poole ja nägin nüüd, kudas suur meteor pikka tule joont järele jättes metsa kohta maha langes.
Enne weel kui midagi sain wastata, wilkus nuga ühe mehe käes, pastla paelad tegiwad kriks ja kraks ja pastal ise lendas mehe jalast kus seda ja teist.
Teine jälle hakas oma uue kuue külge kinni ja käristas selle meelega ühe joonega katki.
Kolmas tahtis liig ruttu püstaia pealt maha lipata. Kuub jäi mehikesel aga roika taha kinni ja teraw oks tegi kuuega sedasama, mis teine ise meelel kuuega teinud. Mees aga ei pannud takistust tähele. Riide tükk jäi roika otsa ripendama, mees pööris selja metsa poole, tegi kõik nööbid lahti ja waatas siis läbi arude metsa poole.
„Nüüd on käes! Nüüd on käes!“ kisendasiwad teised.
Kõik need juhtumised sündisiwad nii ütelda wälgu kiirusega, sada korda rutemalt kui ma neid olen jõudnud jutustada.
Ma ei teadnud, mis asjast arwata. Kas olin ma hullude hulka jõudnud? Kõik, mida nägin, näitas ennem hullude kui mõistlikkude inimeste tegude moodi. Siiski seda polnud ma weel elades kuulnud, et siia külasse hullumaja asutatud. Ka ei olnud ma kuulnud, et meie pool hulle inimesi leida. Wõimataks pidasin ma seda juhtumist, et Tartu Allee uulitsa otsast tosin hulle ära jooksnud ja nüüd äkisti siit küla tänawa oma tallermaaks wõtnud.
Ei, asjal pidi teine konks olema.
Aga missugune?
Jah, seda ma ei teadnud. Siiski mis inimene ei tea, katsub ta teada saada. Nii minagi. Hakasin siis uuesti meeste käest lugu järele pärima.
„Mis tempu te teete?“ küsisin ma.
„Kas sa siis tulihända ei näinud?“ kostis üks.
„Kus kohas?“
„Langes teine metsa maha!“ wastas teine.
„See ei olnud kellegi tulihänd, see oli tulekiwi, mis maha langes!“ julgesin ma wasta waielda.
„Mis tulekiwi!“ kostis üks külamees. „Selge tulihänd, päris kratt, ei midagi muud. Eks sa näinud, mis tule juga sest järele jäi!“
„Tule jua nägin ma küll, aga see jäi kiwist järele!“ ütlesin ma.
„Ära meid nii rumalaks pia!“ kostis wanem mees. „Me oleme ju mõnda maailmas näinud ja teame selgesti, et see tulihänd oli. Nüüd on ta aga meie käes!“
„Kes?“ julgesin ma küsida.
„Eks tulihänd ikka!“ wastas külamees ikka imestledes.
„Kus kohas? Ma ei näe tulihända enam kusagilgi!“ julgesin minagi omalt poolt imestledes juurde lisada.
„Käes ei ole tulihända praegu küll weel mitte, aga ta on ometi niisama hästi nagu käes!“ wastas Kuki küla mees. „Meie mehed on tulihänna kinni pannud, ei ta nüüd enam kusagile pääse!“
„Kudas nii?“ pärisin mina.
italki
Enne weel kui mees mulle wastust jõudis anda, tõusis teiste seas wali kära. Waieldi selle üle, kas kohe tulihänna käest raha ära tooma minna wõi oodata. Arwati ometi paremaks kohe suurt saaki ära minna tooma.
Aga kuhu saak panna?
Enne kui mehed tulihänna raha läksiwad ära tooma, ruttasiwad kolm meest koju wilja kottisid tooma. Kuhu raha mujale panna!
„Tuhanded oleme täna õhtu saagiks saanud!“
„Wistist küll!“ wastas teine. „Kust see tulihänd mujalt tuli kui Otsa onu raha kastilt. Weel minewa nädali räägiti, Otsa onul kadunud 500 rubla arusaamata wiisil ära!“
„Küll siis wõib tulihännal hea noos olla!“ arwas kolmas.
„Muidugi! Muidugi!“ arwasiwad teised.
„Kust te aga seda teate, et tulihänna raha kätte saate?“ küsisin mina.
„Noh, me panime teise kinni!“ hüüdsiwad mehed.
„Kudas nii? Kes pani?“ pärisin ma.
„Mina! Mina! Mina! Mina!“ hüüdsiwad kõik mehed kooris.
„Mis sa räägid! Ega sina pannud! Mina panin!“ kähwatas Jüri Jüri Jaani Juhani peale.
„Panin aga jah!“ wastas Jaani Juhan. „Waata ometi, minu kuub on ka katki kistud!“
Imestledes pidi Jüri Jüri Jaani Juhanile õiguse andma. Sest Jaani Juhan oli oma kuue tõesti lõhki kiskunud.
„Nüüd saan minagi rikkaks meheks!“ hüüdis Kaalu Kaarel.
„Mis? Sina? Kes sulle tulihänna warandusest osa annab!“ pahandas Pala Peter wahele.
„Kudas nii? Olen minagi oma kinga paelad katki raiunud!“ kostis Kaalu Kaarel julgeste.
Kaalu Kaarel tõstis jala püsti. Ja waata, üks jalg oli tõesti ilma pastlata. Paelad oliwad puruks lõigatud.
„Kui palju aga neid siis õige on, kes tulihänna rikkusest osa saawad?“ küsis üks.
„Mina! Mina! Mina! Mina!“ hüüdsiwad kõik. Ja kes tõstis pastlata jala, kes jälle katki käristatud kuue nähtawale.
Lühedalt, peale minu ei olnud kedagi, kes oma riiete ehk jala nõuude poolest õigel korral oleks olnud.
Oliwad Kuki küla mehed tõesti Kilplasteks käest läinud? Niisugust pärdiku tegu ei olnud ma weel elades näinud ega kuulnud.
„Kuhu oled sa siis oma pastla pannud?“ küsisin mina Kaalu Kaarlilt.
„Jah, ega muidu tulihända saa kinni panna kui pastla paelu katki ei lõigata!“ seletas Kaalu Kaarel.
„Aga mis Kilplane sina oled olnud, et oma kuue puruks oled rebinud?“ küsisin ma Kangru Kustaselt.
„Ei mingisugune Kilplane!“ wastas Kangru Kustas. „Kui pastalt jalas ei ole, wõib tulihänna seda wiisi kinni panna, et kuub lõhki kisutakse ja läbi lõhki kisutud kuue tulihända waadatakse!“
Nüüd hakasin aru saama, miks Kuki küla mehed Kilplasteks käest läinud. Kõik igatsesiwad tulihänna saaki enesele. Mis neil kõigil esimesel silmapilgul meelde ei tulnud, seda toimetasiwad nad järgmistel salaja: kes lõikas kinga paelad katki, kes lõhkus kuue ära. Enam kui pooled Kuki küla mehed oliwad ühe pastlaga. Terwe meeste hulk näitas seda nägu nagu oleks ta praegu Türgi sõjast tagasi tulnud.
„Kilplasteks hakate ometigi!“ ütlesin mina imelikku meeste hulka waadates. „Kratti, tulihända ega muud sellesarnast ei ole olemaski. Ilmaaegu olete oma kinga paelad katki lõiganud ja kuued katki käristanud. Mitte kopika eestki ei tule teile sest kasu! Tulihänd ei ole midagi muud kui tühi rahwa luuletus!“
„Me teame aga asja paremini!“ naeris mulle Männa Mart wasta. „Läheme kohe tulihänna raha otsima ja tuleme warsti tubli noosiga tagasi!“
„Ma annaksin parem oma õiguse käest ära, kui keegi mulle selle eest maksaks!“ õhkas Kaalu Kaarel, kellesse minu sõnad nähti mõjuwat.
„Anna mulle! Ma annan sulle õiguse eest 10 rupla!“ hüüdis Männa Mart.
Kaalu Kaarel arwas: Parem pool muna kui tühi koor! Ütles siis: „Minugi poolest. Olgu kaup kindel. Lööme käed!“
Ja löödigi käed. Kaalu Kaarel müüs selle osa, mis tulihänna saagist temale langes, 10 rubla eest Männa Mihklile. Männa Mihkel hõerus kasuliku kauba pärast rõõmul käsi ja rehkendas oma wõitu. Wist oli tulihänd Otsa onu raha kastist tuhandeid toonud.
„Kas oled tõesti nii rumal ja hakad tulihänna eest, keda iialgi ei ole olnud ega praegu ole olemas, raha maksma!“ ütlesin ma manitsedes ja hoiatades Männa Mihklile.
Mihkel aga naeris. „Ma tean, mis ma tean!“ ütles ta.
Ma nägin, mu seletamine ei aidanud midagi. Mehed oliwad tulihänna usu peale kindlad.
Juba tuliwad kottide toojad, igal ühel pool tosinat neljawakalisi kottisid turjal. Need jaotasiwad nad eneste wahel ära. Ainult mina ja Kaalu Kaarel jäime ilma, kõik teised saiwad toojate käest kotid.
Nüüd ei olnud enam takistust, mis mehi keelas metsa minemast tulihänna käest saadud raha ära tooma. Enne minekut lugesiwad nad weel oma pead ära ja leidsiwad, et tosinast ainult kaks puudus. Arwu poolest kõige wähemalt oliwad siis tugewamad kui seitse rätseppa, kes Türgi sõtta läksiwad.
„Nüüd edasi, wennad, saaki ära tooma!“ käskis Ees-Hendrik, kes teiste ninameheks heitis.
Ja rõemsa meelega sammus salk metsa poole, kell üks jalg pastlaga, teine sukaga, kell lõhki kistud kuue räbalad seljas. Mis ime, sest tulihänna kuldmäed paistsiwad ju kõigile wasta.
Kaalu Kaarel läks koju, mina aga jäin tänawasse tulihänna meeste tagasitulekut ootama. Ootasin pooleni ööni, aga ei üht ainustki koti meest. Ootasin homikuni, ei näha kedagi. Paha meelega läksin päewa tõusu ajal koju.
Tulihänna pärast olin terwe öö wahti pidanud. Ja üsna ilma aegu!
Esmapäew pärast lõunat läksin külasse kuulama, kui mitu sada rupla tulihänna mehed koju toonud. Aga ei näha weel kedagi.
Sest saadik olen mõnda korda Kuki külas kuulamas käinud, aga alati olen wastuse saanud, et tulihänna mehed metsast alles suurt warandust koju toowad. Kaalu Kaarel naerab aga nagu hull, kui tulihänna meestest räägitakse, naerab, et tema raskest mitmeaastasest raha koju toomisest lahti peastetud ja peale selle weel 10 rupla teeninud.
Kui Kuki küla tulihänna mehed weel surnud ei ole, on nad praegu alles metsas tulihänna raha lugemas ehk seda sealt koju wiimas. Juhtud sa kusagil ühe pastlaga meest wõi katki rebitud kuuega meest nägema, siis wõid sa kaunis kindlasti uskuda, et see wist üks Kuki küla tulihänna raha ärawõtja on.

————
Nii jutt, mis mulle mu sõber korra kõneles ja kellest ta tõendas, et „see tõesti tõsi olla.“ Et ma ise Kuki külas tulihänna nägija ei olnud, ei julge ma seda waleks ajada ega tõeks tunnistada. Kardan aga, et tulihänd mu sõbra mõte kujutustele omalt poolt küla kosti on toonud. Olgu nüüd lugu sellega, kudas on, mõtlema pani see mu sõbra kõneldud tulihänna jutt mind kangesti. Tulihänd ei läinud enam mu meelest ära. Ma panin rahwa elu ja arwamist tähele ja sain aru, et suurem jagu mu sõbra jutust mujalgi wähemal ehk suuremal mõõdul ennast elus wõib awaldada. Wäga mitmes kohas meie rahwa hulgas leitakse weel kindlat usku tulihänna sisse. Ühtlasi teewad endid aga kõik tulihänna sisse uskujad Kuki küla meeste sarnasteks narrideks, sest tulihännast loodetud warandust wõi raha pole keegi weel kätte saanud, küll aga Kilplase kübara enesele teeninud.
Eeskõne wõi sissejuhatuse asemel arwasin kasulikuks seda sõbra käest kuuldud Kuki küla meeste tulihänna lugu kõnelda, olgu see ka liig heledate wärwidega maalitud. Ma mõtlen, et seda ehk ometi enam luetakse kui muud eeskõnet, sest eeskõnede palk on tawalisesti silmapaari wahele jäemine. Ehk paneb see mõne tulihänna sisse uskuja usu kõikuma ja siis oleksiwad need riad oma jagu kasu saatnud.
Eel pool tahame rahwa arwamise tulihänna wõi kratti kohta üles panna, tulihänna sündimise ja kinnipanemise kohta seletusi anda ja wiimaks weel rahwa jutte tulihänna kohta awaldada. Nii kõrges kui need ka kõige tõsisemal kujul awaldatud teated ja jutud tulihänna kohta mõtte kujutuste wallas ja luule riigis seisawad, lahutatud tõsidusest, eemal kõigest kindlast alusest, awaldawad nad meile ometi meie rahwa usku ja luule wõimu ennemuistsel ajal ja ses tükis on kõik need seletused meiegi ajal tähtsad.
I.
Tulihänna-kirjandus.
Tulihännast teab meie kirjandus wähä rääkida. Kalewipoeg läheb tulihännast waikides mööda ja niisama käib Kreutzwald „Eesti rahwa ennemuistsetes juttudes“ tulihännaga wõera isa kombel ümber. Tulihännast waikiwad ka Kunderi „Eesti muinasjutud“ ja Kõrwi „Eesti rahwa muiste-jutud ja wanad kõned.“ Lühike seletus tulihänna kohta puutub meile J. Jungi „Kodumaalt nr. 6“ silma. Mõnesugusid juttusid tulihänna kohta leiame alles „Rahwa raamatutes.“
Mida wähem meie keeles tulihänna kohta kirjutatud, seda enam wõeras keeles, nimelt Saksa keeles. Siin piame kõige pealt Russwurmi kirjatööd „Der Skratt“ „Inlandi“ 1848 aastakäigu 29 ja 30 numbris nimetama, kus nimetatud hoolas uurija kõik kokku kogunud, mis ta tulihänna wõi krati kohta iganes kuulnud. Osalt sedasama materjali, osalt jälle lisa endisele materjalile on Russwurm oma tähtsas raamatus „Eibofolke“, 2 annet, 1855, ära lasknud trükkida. Muist tähtsamatest hallikatest tulihänna kohta piame J. Holzmayeri Õpetatud Eesti Seltsi „toimetamiste“ hulgas 1872 ilmunud „Osiliana“ nimetama; ka mõnes muus „toimetamises“ ja „aruandes“ näeme tulihänna kohta ühe ja teise tähenduse.
Oma jao mõnusat materjali tulihänna kohta pakub niisama Wiedemanni suur raamat „Eestlaste sisemisest ja wälimisest elust“ (Aus dem inneren und äußeren Leben der Esten) 1876, kuna Castreni „Finnische Mythologie“ 1853 wähemaks leiuhallikaks jäeb. Imeks tuleb panna, et J. Truusmann oma raamatus (Введеніе христіанства въ Лифляндіи 1884) rahwa usku pikemalt seletades tulihänna osaks ruumi peaaegu sugugi ei ole kinkinud.
Muidu leiame weel ühes ja teises kirjas tulihänna kohta lühikesi tähendusi, aga see wiiks meid liig kaugele, kui siin kõigi nimesid hakaksime üles lugema. Saagu sest.
Peale trükitud materjali seisis mull tarwitamiseks weel hulk käsikirjalist materjali M. J. Eiseni korjandusest.
Selle materjali üleskirjutamiseks on tööd teinud: O. Hintzenberg, J. Freimann, J. Neublau, D. Pruhl, J. Tamm, D. Roosipuu, E. Kitzberg, H. Maasen, O. Schantz, J. A. Weltmann, J. Kangur, J. Täht, M. Siipsen, P. Kanger, T. Lepp-Wiikmann, P. Rootslane, J. Karu, M. Aija, H. Põder, H. Küle, T. Tõnisson, K. Sermudis, J. P. Sõggel, J. Landsmann, J. Sikk, K. Kuusik, J. Mädasson, jne.
Kõigile neile olgu siin südamelik tänu nende waewa eest awaldatud ja katsugu nad — aga niisama hästi muud korjajad — edespidigi tulihännast kõik kirja panna, mis nad iganes kuulewad. Alles seda wiisi wõime tulihänna loomu igapidi ära uurida.
II.
Kratt ehk tulihänd.
Juba kõige wanemad kirjad teawad lendawatest madudest rääkida, kes osalt mao, osalt krokodili, osalt rööwlinnu kuju kandsiwad. Homer jutustab koledatest loomadest, kes endid kerasse tõmmasiwad, wikerkaare karwa läikisiwad ja weripunased oliwad. Kui neid ka lendawateks madudeks nimetati, ei räägita tihti nende lendamisest midagi. Greeka, Rooma, Slaawi ja Germania rahwaste wanad jutud jutustawad sarnastest loomadest wäga hea meelega. Sagedasti walwawad nad warjule pandud warandust. Läheb keegi nende juurde, siis sähwab nende suust ja silmist tuld tulijale wasta.
Lendawatest tulistest loomadest, kes ainult seda nime ei kanna, waid seda oma loomu poolest tõesti on, mis nende nimi kuulutab, teawad alles põhjamaa rahwad pikemalt ja laiemalt jutustada. Põhjamaa rahwaste tuline elukas ei istu tawalisesti waranduse peal, nagu lõunamaa rahwas arwawad, ega lase kedagi seda kätte saada, waid põhjamaa rahwaste tuline loom heidab just inimeste teenistusesse ja kannab inimestele kõiksugu warandust kätte. Niisama ei ilmu põhjamaa rahwaste tuline elukas tawalisesti lendawa mao näol, waid enam inimese, kassi, kuke ehk muul kujul. Ülepea ei wõi me põhjamaa rahwaste tulist elukat loomade kilda lugeda, ei, see seisab loomadest kõrgemal, see on waim. Sellepärast ei kutsu põhjamaa rahwad tule haaga lendawat waimu ka mitte lendawaks maoks, waid kratiks.
Ma ütlesin: põhjamaa rahwad ja mitte meie rahwas. Ma pian kohe tähendama, et krati usk mitte üksi meie rahwa seas ei walitse, waid ka mujal põhjamaades leiame niisamasugusi arwamisi. Soomlased wõiwad kratist mõndagi jutustada. Soome piiskop Agricola lueb Taaweti laulude eeskõnes 1531 krati jumalate sekka ja tähendab, et kratt warandusest muret piab. Sessamas arwamises on ka õpetaja Siegfried Forsius, kes 1637 suri. See ütlus krati kohta ei jäe muidugi arwustuse ette seisma. Iga pidi nähikse meie rahwas kratist rohkem teadwat kui Soomlased.
Krati päris isamaa on aga Skandinawia rahwaste hulgas. Sinna juhatab meid juba krati nimigi. Kudas nii? Sellepärast, et kratt meie keeli sõna ei ole. Meie keele sõnad ei alga kahe ääleta tähega, kõige wähemalt kr’ga; kus aga neid sõnu leiame, seal on need alati wõeraste käest laenatud. Weel enam maksab seesama ütlus aga kolme ääleta tähe kohta. Meie esiwanemad kuulsiwad Skandinawlaste suust skrati sõna. Seda ei wõinud nad muidugi wälja rääkida, see oli neile liig raske. Skratist tegiwad nad siis krati ja mõned kratist koguni weel rati. Seda wiisi kannab tule haaga lendaw waim meie rahwa suus järgmisi nimesid: kratt, ratt, aga ka krätt, krett, rett, ehk koguni raha rätt. Kreti wõi reti nimi sündis küll wist seda wiisi, et meie esiwanemad Noarootslasi skrati nime kuulsiwad skretiks teinud olewat, kellest esiwanemad siis omalt poolt kreti, reti ja kräti tegiwad.
Et kratt esiotsa tõesti skratt olnud, s. o. et kratt skrati sõnast sündinud, selle poolest ei pruugi me sugugi kahe wahel olla. Skrati tuntakse nii hästi Slaawi kui Germania keeltes ja ikka algab nimi s-tähega. Russwurmi seletuse järele[1] leiti ju wanas Saksa keeles scrato, scrat ja tähendas karust looma. Sloveni keeles on shkrat, Poola keeles skrzot, Böömi keeles skret = maja waim. Wanas põhjakeeles tähendas skratti nõida, aga ka kurja waimu. Seda nime kandis ka üks kuulus nõid Eywind Kelda, keda kuningas Olaf Tryggwason ära laskis tappa. Kudas arwatakse, on krati sõna juur Wene sõna „скрыть,“ mis peitma, warjama, warjul hoidma tähendab.[2]
Meie kratt on oma nimega ja kõige olemisega Rootslaste käest laenatud, kes oma krati wist skratta (Daam keeli skratte) sõnast sünnitanud, mis naermist, walju hirwitamist tähendab, kus juures wähä raske seletada, kudas sõna praeguse tähenduse saanud. Enam läheb skrati sõnaga skratti ühte, mis hirmu tähendab. Olgu nüüd kratt missugusest sõnast sündinud, see puutub meisse wähem. See langeb keeleuurijate töö walda, uurigu need. Meie asi oli siin seda kindlaks teha, et kratt Rootsi keelest laenatud. Niisugune laenamine läks hõlpsasti korda, sest et meie rahwas ju Ranna Lääne maal (ja paiguti Harju randadeski) Rootslastega läbi segamini elawad.
Kratt on siis, nagu enne tähendatud, meie rahwa usku põhjarahwaste käest laenatud waim, kes lennates tulehaga enese taha jätab. Krati töötegemise aeg langeb õhtu peale, mõne korra käia kratt aga ka päewa wäljas. Mõne korra lendab kratt kõrges, mõne korra madalas. Eemal on kratt wäike nagu küünal, aga mida ligemale kratt tuleb, seda suuremaks ta kaswab. Russwurmi teadete järele[3] arwawad mõned teda jala pikkuseks, teised jälle ütlewad ta „hänna“ üksi kolmejala pikkuse olewat.
Kust wõtab kratt oma tule? piame küsima. Selle kohta kuuleme mitmesugusid arwamisi. Mõned mõtlewad, et kratt lennates suust tuld wälja ajab, teised jälle, et krati silmadest, mis tulistest sütest tehtud, lennates tule juga järele jäeb. Kolmandamad ütlewad, kratil olla tule rauad kaasas; nendega lüüa kratt lennates tuld, siis näha ta, kuhu minna. Neljandamad räägiwad jälle, kratil olla lennates tule kott kaasas. Sest kotist ajada ta tuld wälja. Iga pidi on krati tuli põhjuseks, et meie esiwanemad kratile meiekeelse nime „tulihänd“ on annud, mis ülepea tulewaimu loomu palju paremini ära tähendab kui wõerast keelest wõetud nimi kratt.
Siin piaksime kohe krati sündimisest wõi tegemisest rääkima, aga et see pikemat seletust nõuab, kõneleme sest eespool iseäralikus peatükis.
Rahwas usub kahesugusid krattisid olewat: ühed on rääkijad, teised mitte rääkijad. Rääkijaid peetakse wäga kalliks. Rääkijad wõiwad kas mitme tuhande wersta peale lühikese ajaga minna ja seal inimesega rääkida. Rääkijad kratid on nii ütelda wana aja rahwa telefonid. Aga neid tuleb weel paremaks arwata kui telefonisid. Nad on ühtlasi ka tuulelaewad. Tahab krati omanik ise suusõnaga kellegagi rääkida, siis pole muud tarwis kui kratti järele saata. Kratt läheb kohe järele, kutsub inimese wälja, wõtab oma saba peale ja wiib selle juurde, kes selle inimesega tahab kõnelda. Kui jutud ära räägitud, wiib kratt wõera jälle koju tagasi. Ja see kõik sünnib mõne silmapilguga.
Rääkijaid krattisid oli tihti mõisnikkudel. Korra kuulnud mõisa kokk wäljas hirmust kohinat. Läinud wälja waatama. Näinud: kratt tulnud, 3 meest saba peal. Natukese aega kulunud ära. Juba lennanud kratt meestega jälle tagasi.
Krati peremehed piawad oma sulasele, kui see ka waim on, ometi peatoidust muretsema. Iseäranis armastawad kratid tangu pudru ja piima, aga ka wärske leiwaga, wõileiwaga lepiwad nad. Kui peremees söögi eest hästi küll hoolt ei pia ehk söögiga krattisid petab, maksawad kratid seda hirmsasti kätte. Üleüldse tuntakse lugu, mis jutustab, kudas peremehe poiss krati pudru laudil ära sõi ja solki asemele pani. Kratid wihastasiwad selle teo üle nõnda, et nad peremehe maja kohe põlema paniwad. Hiiu maal jälle pidi peremees kratile iga päew wõileiba andma. Lõikuse ajal suure rutuga korra unustas peremees wõileiba andmata. Kratt pahandas. Kui peremees wilja parsile pani, wiskas kratt kõik wihud parsilt maha. Teisel peremehel rõhub tulihänd kogemata söömata jätmise pärast aampalgi katki.
Russwurm teab rääkida,[4] et Wormsis korra kratt mehele sulaseks heitnud ja enesele igapäew wärsket leiba palgaks nõudnud. Kratt teinud enam tööd kui 4 meest ühte kokku ja saanud iga homiku wärske leiwa tüki. Nii läinud lugu pool aastat. Wiimaks kaebanud perenaene naabri naesele, et igapäewase leiwa tegemisega palju tüli olla. Naabri naene kohe õpetama: „Niisuta wana leib ja tee sojaks. Siis on nagu wärske!“ Kratt pole pettusest midagi aru saanud. Aasta läinud mööda, krati teenistuse aeg saanud täis. Kratt ütelnud: „Küll nüüd näete, kuhu lähen!“ Pugenud aida alla. Tõstnud ühe otsa ülesse, aga teine ei tõuse. Saanud wihaseks: „Te olete mind petnud! Muidu oleksin terwe aida ülesse tõstnud ja oma teed läinud!“
Kratt on kas ühe, kahe ehk kolme jalaga. Ühe jalaga saab kratt mõne iseäraliku puuduse pärast, olgu et tarwilikkudest ainetest midagi puudu jäeb, ehk tarwilik sõna ära ununud ehk jälle tarwilikku jagu werd ei ole antud. Mõni ühe jalaga kratt on õige kange, kuna teine oma ainsa jalaga suuremat ei jaksa teha. Mõni kratt on punane, mõni hall, mõni must, mõni jälle muud karwa, ka tüli juhtub krattide wahel, ehk küll tawalisesti kratid rahulikult elawad. Mõni peremees piab enesel koguni kaks kratti; omad kratid ei tülitse isekeskel; küll aga teistega, kui nendega wara wedamisel teel kokku juhtuwad.
Kratt nõuab, et tall alati tööd piab olema. Töö määratakse krati tegemise ajal juba ette ära. Töötegemise peale on kratid hirmus kanged. Nende töö tegemiste lugusid kuuldes kuuled nagu wanapagana tööde lugusid. Häda igale ühele, kes kratile enam tööd ei tea anda. Niisugusel korral kägistab kratt oma peremehe kohe ära. Ülepea sulawad siin 7 Moosese waimud ja kratid rahwa juttudes täiesti ühte. Wõimata peaaegu on wahet teha, missugune lugu krattide omaks ja missugune jälle 7 Moosese waimude hooleks langeb. Tihti piab krati peremees targa käest nõuu minema küsima, kudas kratile tööd leida. Kui kratt tööga enam toime ei saa, hakab ta nagu häbi tundma ja põgeneb oma peremehe juurest ära.
Kõige tawalisem töö näitab kratile raha wedamine olewat ja raha wedamiseks muretsetatakse just kõige rohkem krattisid. Raha wõib kratt aastate kaupa wedada, aga ometi ei saa peremehele sest küll. Tihti petab peremees krati weel seda wiisi, et raha kotile augu põhja lõikab ja siis kässib kotti täita. Seda wiisi wõib kratt peremehe surmani tööd teha ega saa koti täitmisega toime, olgu siis, et oma asjata tööst aru saades aegsasti ära põgeneb.
Kratid, kes suuri töösid teewad, nõuawad selle järele ka palju rooga, kuna wähema töö tegijad wähäse roaga lepiwad. Kõige tawaliseaks krati tööks jäeb ikka waranduse kokku wedamine, laastagu mõni wahel ka metsa, kündku põldu ja külwaku seemet. Waranduse kokkuwedamiseks tarwitab kratt iseäralikku kotti; muude kottidega ei wõi warandust wedada. Warandust ära wiies lendab kratt, kott suus, koti suu ülespidi. Peremehe aita jõudes pöörab kratt koti suu kohe alaspidi, et wili salwe woolaks. Nõndasama käib kratt kotiga raha toomas. Mõni kratt weab koguni kahe kotiga warandust. Russwurm teab rääkida [5], et Noarootsi endine köster Hallmann Paslepa kõrtsist korra koju minnes kratiga kokku saanud, kes talle mehe näol wasta tulnud, kaks kinnast wilja täis seljas. Köster küsima: „Miks nii wähä wilja wead?“ Kratt wasta: „Ma ei taha enam krati nime kanda, kui ma rohkem ei jõua wedada!“ Wisanud kindad seljast maha, kohe olnud kaks wilja kotti asemel. Ise aga hakanud köstrit nii kangesti peksma, et köstri hing tahtnud seest minna. Wiimaks tulnud õpetaja koer sinna; see peletanud oma haukumisega krati minema.
Kratt ei wea mitte üksi warandust kokku, waid warjab seda ka warga eest, tulgu inimene warastama ehk wõera peremehe kratt. Korra läinud kaks naist krati peremehe juurde wargile. Kohe tulnud kratt kange tulega naeste kallale ja põletanud naeste juuksed ära. Suure hirmuga pääsnud naesed wiimaks põgenema. Teine kord läinud waras peremehe aita, kuhu kratt parajasti wilja toonud. Kratt löönud mehe silmad tuld täis ja kõrwetanud nii ära, et mees enam iialgi pole hästi näinud. Krati peremehel pole iialgi tarwis koera pidada; koera wõib waras ära petta, kratti aga mitte.
Krati peremees tarwitab kratti mõne korra ka nuhtlejaks. Kui sulane ei taha tööle tulla, saadab peremees krati teda karistama. Ülekohtuse mõisniku juurde saadetakse kratt asju purustama. Wihastab keegi krati peremeest kangesti, siis laseb peremees oma wihamehe maja põlema panna. Ka wõerastele loomadele teeb kratt peremehe käsu peale mõne korra kahju. Hunti aga nähikse kratt niisama nagu wanapagan kartwat. Wist wõtab hunt kratigi elu, ehk küll muud loomad kratile ei wõi wiga teha.
Nii suur kui kratt ka olgu, wõib ta ennast ometi üsna pisukeseks muuta. Wõtme august läheb ta aita. Haapsalus olnud korra, nagu Russwurm teab, ühel naesel kirbu suurune kratt toosis; lasknud naene aga krati toosist wälja, siis seisnud terwe tuba tules. Ülepea muudab kratt ennast tihti. Pea ilmub ta inimese näol, pea looma kujul. Räägitakse tulisest kukest, kassist, koerast, jne., kelleks kratt ennast moondanud. Ma ei julge seda ütelda, kas lugu tõesti nii, sest et krati ja puuki nii tihti ühe teisega ära wahetatakse. Küll moondab puuk ennast mustaks kukeks, kassiks, jne. aga kas kratt seda ka teeb, selle kohta ei tohi ma kindlat otsust anda. — Et nõiduse wäel keegi inimene kratiks moondatud, seda olen ainult ühe korra kuulnud. Minu arwamise järele ei puutu see jutt õieti krati lugudesse, kõige wähemalt algusest saadik. Rahwa suu on üht muud juttu wist kudagi moondanud ja nõiutud inimesest krati teinud, kes ühte lugu enesele päästmist palub.
Wiedemann räägib, et kratti, kui ta ametis ei ole, ussi näol peetakse ja uss siis raha-ussi nime kannab, ehk pannakse jälle kratt putukana puuwilladega toosi sisse. Niisugune arwamine nähikse aga aruldane olewat, sest sarnast lugu ei ole ma iialgi kuulnud, nii palju kui ma ka krati olu ühe ja teise käest taga pärinud, ja ka muidu ei ole rahwaluule korjajad sarnaseid teateid paberisse pannud. Ma ei taha Wiedemanni ütlust sellega waleks ajada, seda enam, et Wiedemanni ütlus omalt kohalt Russwurmi kirbu suuruse kratiga kokku puutub, waid ainult seda tähendada, et niisugust arwamist krati kohta arukorraliseks tuleb lugeda.
Wanasõna ütleb: Heal lapsel palju nimesid. Krati ja kurja waimu kohta ei lähe see sõna ometi mitte täide. Kes ei tunneks wanapagana nimede legioni? Kes wõib aga tunnistada, et wanapagan selle nimede legioni pärast pailaps oleks. Ka kratt wõib nimede karja peale uhke olla. Pailapseks kratti sellegi poolest wist keegi pidama ei haka, olgu siis ta peremees, aga seegi piab ainult nii kaua, kui kratt teda teenib. Kui wiimaks waewa palgaks tullakse hinge nõudma, küll siis peremeeski aru saab — arwatud, et enne ei ole aru saanud — kui wähä kratil pailapse tegudega asja. Ta näeb, et pailaps saadana lapseks muutub.
Rootslaste skratt on meil ja Soomlastel, nagu enne tähendatud, kratiks muutunud. Peale selle leiame oma rahwa seas mitu skrati sõnast tulnud wäändust, nagu krätt, krett, rett ja ratt. Selle peale tuleb weel hulk muid nimesid, nagu tulihänd ja tulik, pisuhänd, puuk, miisu, tont, lendwa, wedaja, õnnetooja, warakandja, jne.
Kõik neid nimesid pruugib meie rahwas, ilma et wahet teeks nende pruukimise wahel. Ja ka kirjanduses tarwitatakse neid nimesid läbi segamini, ehk küll mõnigi kirjanik nimede wahel wahet teha katsunud. Ma omalt poolt olen ka katset teinud selgust krati nimede labirinti saata; kui hästi see mull korda läinud, selle kohta ei wõi ma muidugi ise otsust anda.
Kõige pealt pian ma tähendama, et meil Skandinawia krati sõna asemel selge meie oma keeli sõna tulihänd on olemas. Olgu ka, et meie krati Skandinawlastelt oleme laenanud, wõime edespidi ometi wäga hästi ilma ta nime laenuta läbi saada. Sell põhjusel tahan eespool krati asemel ikka tulihänna nime tarwitada, nimelt seal, kus ma räägitawa waimu kohta ise seletust kirjutan. Kus aga lugija rahwa suust üles kirjutatud jutte leiab, seal ei arwanud ma kohaliseks oma kätt rahwaluule parandamiseks tööle panna, waid nimetatud juttudesse jäi niisamasugune Paabeli nimede segadus edasi walitsema, nagu see rahwa suus weel praegu wõimuse keppi oma käes hoiab.
Eibofolke, 378.
Hanusch, Slavische Mythologie. 1842.
Inland, 1848, nr. 29.
Eibofolke, 375.
Eibofolke, 374.
III.
Tulihänna tegemine.
Nagu kõik nõidused ja ebausu tembud tawalisesti neljapäewa õhtul korda saadetakse, nii walmistatakse ka neljapäewa õhtul tulihända. Üks neljapäew ei mõju aga niisuguse tähtsa eluka walmissaamiseks: kolm neljapäewa õhtut piab tulihänna kallal tööd tehtama. Mõnes kohas on elukale koguni alles neljanda neljapäewa õhtul hing sisse tulnud.
Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Krati-raamat - 2
  • Büleklär
  • Krati-raamat - 1
    Süzlärneñ gomumi sanı 4455
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1820
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Krati-raamat - 2
    Süzlärneñ gomumi sanı 4254
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1682
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Krati-raamat - 3
    Süzlärneñ gomumi sanı 4395
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1757
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Krati-raamat - 4
    Süzlärneñ gomumi sanı 4290
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1632
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Krati-raamat - 5
    Süzlärneñ gomumi sanı 4416
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1575
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Krati-raamat - 6
    Süzlärneñ gomumi sanı 1289
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 614
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.