Esivanemate ohverdamised - 11

Süzlärneñ gomumi sanı 3854
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Ohvriaed esineb pühana paigana, kuhu keegi kutsumata külaline, neljajalgne sisse ei tohi pääseda seda reostama, ehk küll kasside eest ohvriaeda vaevalt võidi kaitsta. Mõne korra antakse ohvriaiale ainult süld maad, teise korra võetakse püha paiga alla suurem maatükk, selle järele, kudas peremees heaks arvanud. Viru-Jaagupi Põlulas näituseks on ohvriaed 20 sammu pikk, 12 sammu lai. Võru pool esineb mõnes kohas tapuaed ohvriaiana. Jälle teisal peetakse ainult aia nurk puhtaks, pühaks paigaks. Kraasnamaal kasvab aia nurgas kadakapõõsas; põõsa ette on kadakane rist pandud, ka kadakane teivas. Teiba juures on kolm kivi, kuhu ohvrid pannakse.

Mingisugust roojast asja ei tohitud ohvriaeda visata, ehk muidu kardeti majarahvale varsti õnnetust tulevat. Kui ilus rohi ohvriaias ka kasvas, ei võinud ükski vikat ega sirp seda puutuda. Ülepea ei lubatud mõnes kohas inimestki ohvriaeda minna, teisal ometi võis ohverdaja ohvriga alati sinna püha paika astuda. Kus ära keeldi ohvriaia püha paika jalaga puutuda, seal pandi ohver kaitseks ettetehtud aia üle püha maa peale maha. Kraasna rahva seas viib tavalisesti mees anda ohvriaeda; naine tohib ainult korra elus, laulatuselt tulles, sellele pühale paigale läheneda (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 74). Saarde Talli vallas Uuluta talu õues nähti veel mineva aastasaja keskel püstaiaga ümbritsetud ohvriaeda, kuhu kedagi ei lubatud minna. (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 54.)

Ohvriaeda viidi ülepea kõiki neid ohvrid, mida muidu Uku vakka, Tõnni vakka, ohvrikivile pandi. Ohvriaed täidab seega ohvrikivi kohuseid, ainult suuremal ruumil. Helme Leebikul öeldi need ohvrid „Poostle“ päralt olevat, Kraasnamaal aiaisa päralt.

Tarvastus oli vanasti Palu ja Rebaste mäe vahel tähtis ohverdamisekoht Toora aed; nüüd on sinna ainult suur kivi järele jäänud. Kivi ümbert maa seest on helmeid, rahasid ja tuleraud leitud. Vanasti kasvanud seal Toora aias võsastik, kust keegi ei tohtinud oksa murda. Korra murdnud üks tütarlaps laupäeva õhtul sealt võsastikust oksi ja visanud koju paja alla tulde. Pajas valmistanud ta lehelist. Lehelisega pead pestes jäänud tütarlaps hulluks, räägib rahvas. — Mujal teab rahvas mõnes kohas aias ohvrite vastuvõtmiseks peale ohvrikivi olnud olevat ka kivivare.

Pärnumaal Jaagupi kihelkonnas on suurem väli „Kiunualune“, kus rahvasuu teab, nõiad käinud kord pidu pidamas ja kiunumas. Tõepoolest esitab „Kiunualune“ vana ohvripaika. Mitmesugused raha- ja muud leiud annavad tunnistust endisest ohverdamisest. — Helme Leebikul Kerasoo metsas on lage koht, kus vanemal ajal, iseäranis jaanilaupäeva õhtul tule ääres ohverdatud ja lehmagi tule ümber käitatud.

Pilistvere Kabala Saeveski kabelimäe ligidal on nelinurkne valliga ümberpiiratud koht lausa maa peal, kus külarahvas käis ohverdamas. (J. Jung, Muinasaja teadus, II. l. 185.) Võru ligidal Tsopa külas Kiide talu maal oli vanasti kuulus ohvrikoht.

Ohvriaeda tarvitasid niisama lätlased, sinna sarnaseid ohvrid viies kui eestlased ja ohvriaedadega niisama talitades. Härgmäel oli ohvriaed, „mahjas kungs“, aianurgas. Mahjas kungsile viidi peale Eestis tavalikkude ohvrite ka jüripäeval kanasulgi ja konta. Teisal anti mahjas kungsile kanamunegi. Lätlastel olid niisugused mahjas kungsid ka vanade puude all, osalt vabadel kohtadel, aiad ümber, osalt põllu keskel (Inland 1836 nr. 39).

Mõnes kohas mujal austati kivihunikuid, kivivaresid. Säärane vare oli näituseks Saastnas; vare juure oli peale selle veel kivipost püsti pandud. Vare ja posti juures ohverdati iseäranis rohkesti 28. juunil. Ka Härjanurmes Tooma põllul tuntakse niisugust kivivaret ohvrikohana.

Mõnest ohvrid saanud kivivarest teab rahvasuu, et need algusest peale kohal ei leidunud, vaid ennemuiste sinna tulnud, aga tulemise viisi kohta puuduvad teated. Karksi Iivakivi ja Pähnariba — põliste puudega ümbritsetud kivivarest — kõneldakse, et nende tuleku ajal hääl hüüdnud:

Taugu salu, seisa paigal,
Iivakivi istu maha,
Pähnariba pääsi valla!

Sedamaid jäänud puude ja kivide edasiliikumine seisma ja igaüks püsinud sel paigal, kus ta hüüu silmapilgul viibinud.

Veel tuleks kivivaresid nimetada, nagu neid meie maal palju leida. Need on mõnesugustel põhjustel tekkinud. Palmsi kivivared on nälja ajal põldudelt kokku kogutud, niisama paljudes muudes kohtades. Teisal on vare mingisuguse haua peale kokku kantud, kus vanemal ajal ka ohverdati. Paistu Aidu Varese vare kohal ütleb rahvas muiste Jaanilinna olnud olevat ja praeguse vare kiriku aseme. Ometi tuletab vare, kus palju ohverdati, kalmu meelde. Varel on suured kivid peal; nende siht käib põhjast lõunasse. Igal talul olnud seal oma kivi. Kivide alt on palju põletatud ja põletamata luid välja tulnud. — Puhjas on Jaasi ja Otsa nurmel mõlematel vared; sinna suuri kiva kokku veetud. Mõlemad vanad ohvrikohad kalmudel. — Rõuge Viitinas Ortemäe talu maal on „varete“ kolm kivihunikut, ümarguselt ringis kividega; siingi käidi vanasti ohverdamas.

Enam tähelepanemist on mõned, nagu Iru ämm ja Kuusalu Rihu ämm eneste peale tõmmanud. Need ämmad on kivivared, mille juures Tallinna sõitjad tihti kinni peavad. Esimest korda linnasõitja viiakse ämma peale istuma, pannakse kiva hõlmade peale ja lastakse nii kaua seal viibida, kuni istuja lubab viina osta — vähemalt sündis nii endisel ajal. Ämmale määratud viinaohver sai inimestele osaks. Ei ole küll kindlaid andmeid, aga näib, et need ämma kivid ise ohvritena kokku kogutud. Mõnest reomaast teatakse, et sinna kiva visatud. Vist tekkisid ämmad sinna visatud kividest.

Soomest leitakse mõnda niisugust kohta, kuhu oksi ehk kiva ohverdatakse. Näituseks Lappajärvel on umbes 3 jala kõrgune Kaimukivi, mille juurde möödaminejad alati väikse kivi viskavad, üteldes: „Tere Kaim!“

Sibo kihelkonnas on kivi, mille peale möödaminejad oksi ehk raagusid viskavad. Seal ligidal on teisal koht, kus üks pruut enese surnuks ratsutanud. Sellele surmasaamise kohale visatakse ikka kiva ehk raagu. Teisalgi teatakse, et säärasesse kohta, kuhu nüüd kiva ehk raagu visatakse, keegi vanasti surnud. Kivide ja raagude viskamine tuletab siis surnule ohverdamist meelde. Silverlandi (Hõbemaa) künka otsas leiduvatest kividest kõneldakse, et neid inimesed sinna jumalatele meeleheaks kaasa toonud, kui seal muiste jumalateenistust peetud. Oravaisis kannab üks kivi ohvrikirstu nime. Marju ehk lehmi otsima minnes visati sinna alati kiva. (Finlands Svenska folkdiktning, l. 768.)

Ülepea langevad visatud kividest tekkinud kivivared reomaaga, reohunikutega kokku; viimastest „Reomaa“ all eespool pikemalt.

Muude kohtade kõiki ohvripaiku üheskoos, hiisi, ohvrikiva, ohvriaedu, Uku ja Tõnni vakka j. n. e. esitavad eneses Tarvastu kuulsad ahikotused. Mõnnaste külas peeti ahikotuseks metsatukka, teisal üksikut puud, jälle teisal koguni põõsast. Sagedamini ometi hüütakse ahikotuseks kiva, kivihunikuid, ahervarsi; viimsed seisavad mõne korra püha puuga ehk põõsaga kõrvuti. Enamasti leidus ahikotus õues aianurgas ehk rohuaia nurgas kivivarena, harvemini väljas koplis, nurmel ehk ojakaldal. Mõnes kohas ilmus ahikotus laia ohvrikivi näol, teisal aga kerist meelde tuletava kivihuniku kujul.

Ahikotusel käidi ahtmas, ahkmas, ahvmas, — muu rahva keeli anda viimas, ohverdamas — kas iga päev ehk ainult iseäralikkudel juhtumistel. Tähtpäevadel, nimelt tõnisepäeval, jüripäeval käidi väga hoolsalt ahtmas. Ohvriks viidi kõiki neid anda, mida mujal Uku vakka, Tõnni vakka, ohvrikivile ja hiide viidi. Hingedeõhtul pidi ahikotus tingimata keedetud liha ja käkka saama, hingedeaja algusel tanguputru. Ohverdati küll päevaajal, küll öösel ja õhtul.

Tarvastu rahvas tundis kahesuguseid ahikotuseid: ühe talu ahtmisepaiku ja üleüldiseid. Enamasti igal Tarvastu talul oli oma ahikotus. Üleüldiseid tarvitas kogu küla ehk mitu küla kokku. Üleüldised leidusid Pillusel, Mikupeetril ja Mõnnastes. Igaüks ahikotusest möödamineja pidi midagi ahtma, ehk muidu käis ta kannul õnnetus. Mida sagedamini ahtmas käidi, seda paremini käis rahva arvamise järele ahtja käsi (Eesti Üliõpilaste Seltsi Album V. l. 85—97).

Paistus hüüti niisugust kivivaret tõnisemäeks ehk hiiealtariks. Jäärjas ohverdati kivi-ahervarrele.
italki



Ohvrimäed.
Läti Hindrek kõneleb mitmel puhul palvepaikadest ja sõjaväe kokkukogumise, õigem lausumise kohtadest (locus orationis et colloquiorum exercitus). Kahjuks ei anna ta niisuguse palvepaiga kohta lähemat kirjeldust. Palvetega käis käsikäes ohverdamine. (XXI, 2; XXII, 2; XXIII, 9; XXVII, 9). Enamasti leiduvad need kohad Sakalas, aga mujalgi nimetab Hindrek niisuguseid.

Hea meelega ohverdasid esivanemad mägedel, endid seal muust maailmast nagu enam eraldatud tundes; et aga Eestis mäed puuduvad, pidid ohverdajad küngastega leppima. Sagedasti kasvas künkal ehk mäel metsa, mis niisugusel puhul muidugi hiieks muutus; seal kasvava metsa pärast omandas mägigi enesele nime hiiemägi, nagu näituseks Juurus, Kosel, Mallas, Kundas, Jõhvi Oonurmes, Lagenas, Viru-Jaagupis, Väike-Maarjas, Haimres, Veltsal, Piivarootsis, Paadermas, Lihulas, Keskkülas, Maidlas, Käändas, Ohtlas, Uuesmõisas, Lelles, Toris j. n. e. Alati ei kannud mägi, küngas hiiemäe nime, vaid esineb mõne korra ohvrimäe nime all ehk omandab nime ümbruselt, nagu näituseks Salumägi Vaivaras, Koljunukk Kuusalus, Männamäe Tarvastu Voorus.

Hoomulis hüüti ohvrimäge koguni „jumalate mäeks“. Seal kasvasid vanasti tingimata hiiepuud; need hävisid ometi hiljemini, kuid ohverdamine kestis edasi, nagu ülepea paljudel küngastel ohverdati, ilma et seal hiiepuid oleks kasvanud. Haanjas ja Räpinas ristiti katoliku usu ajal ohvrimägi Maarjamäeks, seletades, et seal Maarjale ohverdati, kuid vaevalt mõteldi ohverdades Maarja peale, küll aga määrati ohver kellelegi vana aja kõrgemale olevusele, kelle nime enam võimata konstateerida. Võimalik, et Haanja ja Räpina mäed muiste Marjamägede nime kandsid, sellest Marjamäest aga Rooma usu valitsuse ajal Maarjamägi tehti, kus preestrid ja mungad agaralt Maarja austamist rahvale õpetasid. Ambla Käreveres nimetatakse ohvriküngast koguni Nõiamäeks, vist sellepärast, et ohverdamise ajal seal mõnesuguseid nõiatempa tehti, millest ohvritele ja palvetele tuge loodeti. Sangaste Pringil hüütakse mäge vahel pühaks mäeks, kus tervise pärast ohverdati.

Vastseliina „päevapööramise mäelt“ paluti ohverdades ühtlasi. Palved käisid enamasti päikese poole, ehk ka ohvrid. Palved vähemalt tunnistavad, et meil siin päikese kultusega tegemist. Veel mõnel muul mäeharjal ohverdati, ilma, et see hari oleks iseäraliku ohvriaia kuju kannud. Küngaste otsas jaaniõhtul söömine ja osa söögi mahamatmine tuletab ka ohverdamist meelde. Ohvriaia ehk ohvrimäe aset täidab tihti küngaski.

Bertram arvab Kalevipoja sängagi ohvripaikadeks. Olgu küll, et Laiuse Vilina sängist kaevamisel süsi leitud, puuduvad muidu kõik andmed Bertrami väite tõendamiseks (Vagien, l. 6—7). Mujal on ohverdamine uuema ajani edasi kestnud, aga Kalevipoja sängides puuduvad ohvrite jäljed. Ennem esitavad need sängid mingisugust varjupaika kui ohverdamisekohta.

Mõnel hiiemäel, nagu Paunkülas, tõusis ilus tammik taeva poole, teisal kasvasid kuused ja männid, jälle teisal saared, haavad, kased ja muud puud. Püha hiie ja ohverdamise pärast hüüti mõnda mäge pühaks mäeks; teisi peeti niisama pühaks, ilma et neile tavalisesti ometi sellekohast nime oleks antud. Mõne hiiemäe või ohvrimäe tähtsust ülendas selle juures olev lohk ehk allikas, nagu näituseks Mallas, kus hiiemäega ohvrilohk ühes allikaga oli ühendatud. Seal võidi hiiele ohverdada ja ühtlasi ka allikale ohvrianda annetada, seega siis kahekordselt.

Peale enne nimetatud kohtade leidub Eestis veel mõnda ohvrimäge: Hellemägi Rakvere ligidal, Viru Nigulas Kongula-küngas, Pablasti mägi Loobus, Mõdriku mägi Viru Jaagupis, Tonsu mägi Simunas; Adaveres Lõimetsas, kuhu igast saagist osa viidi ja Annemägi Vastsemõisa vallas Suure-Jaani kihelkonnas. Viimase kohta kõneldakse, et see mägi sinna tulnud. Selle mujalt tulemise pärast omandas see mägi enesele muidugi rohkem tähtsust. — Viljandi kihelkonnas kutsutakse ohvriküngast Riiumäeks. Kui ka rahvas seal käis ohverdamas ja palumas, tekkis vist seal korra riid ja selle riiu, kohtu pärast hakati kohta vist Riiumäeks hüüdma. Rõuges on Kumardusmägi, mida iga möödamineja kumardanud, kui ei tahtnud haigeks jääda. Haigeid teinud mäe kumardamine terveks. Hiljemini „pühitsetud“ mägi, siis kadunud vea tegemine mäe poolt. Teated Kumardusmäe kohta sunnivad oletama, nagu oleks meil siin iseäraliku mäehaldjaga tegemist ehk aga mingisuguse kujuga.

Kuna hiitesse ainult ümbrusest kokku tuldi ohverdama, tõmbas mõni ohvrimägi kaugemaidki ringkondi, mitme kihelkonna rahvast enese peale ohverdama ja paluma. Tori Kaseküla Sarapiku hiiemäest teatakse, et sinna kaugelt tuldud ohverdama. (J. Jung, Muinasaja teadus II. lk. 71.) Sarnaseks ohvrimäeks tuleb tingimata ka Ebavere mäe hiit arvata, ehk küll Läti Hindrek seda eraldi ei nimeta. Taara sündimisest Ebavere hiies ja sealsetest jumalate kujudest kõneldes vaikib ta jumalate austamisest. Rahvas teab igatahes, et Ebavere mäel muiste palju ohverdatud.

Samasugune kuulus ohverdamisekoht oli ka Kuremägi Jõhvi kihelkonnas, kuhu abiotsijaid isegi Venemaalt ilmus. Hiljemini ehitati sinna Pühtitsa klooster.

Mitmed hiied olid ühtlasi matusekohtadeks; niisuguste matusekohtade hulka langeb ka Tori nimetatud hiiemägi ja Rõngu Kaarna ohvrimägi.

Võnnu Kurista Tantsimäest teatakse, et seal hiiemägi ja ohvripaik olnud, kus ühtlasi tantsitud. Kas Tantsimäel tantsimine kudagi ohverdamisega ühenduses seisis, või oli see usundist välja suletud, ei selgu teadetest. — Palamuse Tuulavere küla juures Kabelimäel käidi vanasti tihti ohverdamas ja palumas. Sinna maeti surnuidki ja hiljemini ehitati sinna kabel, millest nüüd ainult nimi järele jäänud.

Mitmed pühad mäed esinevad hiiemägede nime all. Jõõpre Lavasaares oli hiiemäel ühtlasi hiis ja hiiekivi, kuhu „Tõnni vakka“ raha ohvriks viidi. Kunda ligidal kuulus hiiemägi, ka Tormas, kus neljapäeviti käidi ohverdamas ja palumas.

Ohvrimägede hulka tulevad tavalisesti ka kõik kiriku- ehk kabelimäed arvata. Rahvas teab nii mõnegi niisuguse mäe kohta kõneleda, et sinna muiste kabelit ehk kirikut tahetud ehitada, aga kavatsus teostamata jäänud. Teisal teatakse aga nende ehitamisestki kõneleda. Need kabeli- ehk kirikumäed on aga tõepoolest tavalisesti vanad ohvri- ja matusepaigad. Mõnesse kohta, nagu Rõuge Varrekuuse mail pandi muiste rist kabelikesesse püsti, et rahvast ristile ohverdama meelitada. Isegi mitmed kohad, mida rahvasuu kirikuasemeteks nimetab, langevad niisama vanade ohvrikohtade ehk matusepaikade kilda.

Mõnes kohas kannavad kabelimäed Kalme ehk Kalmeti mäe nime, Põlvas hüütakse üht mäge Kalmatõ mäeks; mäe all hiiekadakas, kuhu peale toiduohvri käterätikuidki viidud; kadaka ligidal ohvrikivi.

Kuusalu rannas Leesi külas koolimaja ligidal on väike küngas, mis „toivepaku“ nime kannab. Vanemal ajal viidi sellele toivepakule ohvrid haiguste ja muude ohtude puhul. Kõige enam ohverdati raha ja metallasju. Nüüdki leitakse toivepaku lähedalt vanu rahasid, mida vanemal ajal sealt ära ei võetud, kartes, et niisugusel puhul haigus võtjasse hakkab, see haigus, mille pärast pakule ohverdatud. Toive tähendab lootust. G. Vilbergi teate järele on paku ligidal kaev. Kui Jumindal oli kabel, käidi tihti sellest kaevust joomas, kuid muidu ei tohitud kaevust vett juua, kui pidi enne toivepakule ükskõik mida ohverdama. Ka kalasaagi pärast käidi toivepakule ohverdamas.

E. Pabst otsib (Emma rediviva, lk. 24) vanadelt eestlastelt ohvrikoopaidki. Niisugusteks peab ta Tartu ligidal Verejõe, õigem Aruküla, Võnnu Ahja ja Salatsi koobast. Küsitavaks jääb ometi, kas need koopad tõesti ohvrikoopad olnud; kõige vähemalt võib seda Aruküla labürindist oletada. Ahjagi Taevaskojast leiame liig vähe näpunäiteid, mis meile põhjust annaksid seda ohvrikoopaks pidada. Palju enam tuleb Aruküla kui ka Taevaskoda vanaaegseks pelgupaigaks arvata, kus ehk ainult juhtumise korral ohverdati. Liivlastest vähemalt teame, et nad Salatsi koopas villu ja sulgi ohverdanud.

Karjalasedki käisid vanemal ajal mitmes kohas pühal mäel ohverdamas. Niisuguseid ohvrimägesid hüüti tihti Uku mägedeks, niisugustele mägedele viidi ka Uku vakk. Uukuniemel Karjalas seisab Säässünämäe Vene kabeli kõrval vana kuusk. Ennem käis külarahvast sagedamini kuuse juurest kui kabelist abi otsimas ja seal ohverdamas.

Laplaste pühad paigad olid väga sagedasti mägedel, kuhu nad ka puiseid ehk kiviseid jumalakujusid panid. Püha mäe ligidale ei tohitud inimeste elupaika ehitada, sest muidu oleks laste jutt jumalaid mäel võinud pahandada. Muidu ei tohitud lähedal käratseda, ega püssi lasta; mööda minnes võis ainult sosistada. Tühjade kätega ei tohtinud keegi pühale mäele minna; ei olnud muud midagi anda, siis pidi käega seal leiduvate luude külge puudutama. (J. Krohn, Suomen suvun pak. jumalanpalvelus, l. 27.) Looduserahvastel olid väga sagedasti mäed pühiks paiguks; seal tundis inimene enese jumalusele nagu lähemal.

Ülepea ohverdati tarbekorral igas kohaski. Arvatakse, et maast, kus istutud ehk seistud, haigus ehk kärnad saadud. Haiget kohta vajutatakse soolaga ja viiakse siis sool sinna, kust arvatakse tõbe olevat saadud. — Oletades, et tuulest haigus tulnud, võetakse soola, keerutatakse 3 korda ümber pea ja visatakse selle peale iga nelja tuule poole laiali.

Laiuse Ollimäel ohverdati jaaniõhtul suitsutatud oinapäid ja villu.



Kirikud.
Paavstiusk püüdis paganatele ristiusku suupäraliseks teha, paganust ristiusku ära sulatada. Paganuse pühi paiku eest leides ei hävitanud preestrid ja mungad neid ära, vaid muutsid ristiusu kultuse paikadeks. Endistele ohvrikohtadele ei jaksatud muidugi igale poole kirikuid ehitada, aga ehitati ometi kabelid ehk kabelikesi ehk pandi kõige vähemalt rist ristiusu sümboliks püsti. Endises paigas ohverdama harjunud esivanemad ohverdasid koha välimise kuju muutmise järele sealsamas edasi.

Preestrid ja mungad tunnistasid ohverdamise kirikutes ja kabelites tarvilikuks, seletades, et niisuguse ohverdamise tõttu põllumehe saagile õnnistus tuleb. Nad lasksid vilja ja aiavilja, liha, mune, võid, mett jne. altarile ohvriks tuua, just niisama kui esivanemad paganuse ajal olid harjunud seda oma kõrgemate olevuste meeleheaks ehk lepituseks tegema.

Ohvri saajateks nimetasid nad paganuse kõrgemate olevuste asemele ristiusu pühi isikuid ja märtrid. Ei siis ime, et vanasti pühale paigale ehitatud kirikute, kabelite, kabelikeste ja ristide juurde niisama sagedasti ohvrid viidi kui hiiepuude alla ja ohvrikividele. Juba 1428 hakkas Rooma kirik ise, hiljemini evangeeliumi kuulutajad kabelite vasta sõda pidama. 17. aastasajal palusid evangeeliumiusu õpetajad Rootsi valitsuselt sagedasti soldatid appi kirikute ja kabelite juurde paganuse jälgi hävitama. Mõne korra kuuleme niisugust appipalumist veel 18. aastasajal. Peale selle nõuavad mitmed kirikukatsujad kabelite ja kabelikeste hävitamist kui ka kabelite ja ristide asemete reostamist ja roojastamist. Veel 1812 arvab kirikuvalitsus tarvilikuks järgmise määruse anda: Kui kusagil paganuse kombeid ehk ebausklikku ohverdamist peetakse, peavad mõisnikud need puud maha raiuma ja ära põletama, kivid purustama ja laiali loopima, pärast aga maa laskma üles künda, niisama lagunud kirikud ja kabelid ära lõhkuma ehk, niipalju kui võimalik, hoolt kandma, et neid kohti ebausklikuks otstarbeks kurjasti ei tarvitataks. Trahv ohverdamise ja muude paganlikkude kommete eest tuleb olude järele määrata.

Mõnigi kabel ja kabelike langes hävitusele ohvriks, aga sellega ei lõppenud seal ohverdamine. Ööseti tõid inimesed varemetele ja risti asemele veel ohvrid. Mõnes kohas viisid ohverdajad oma annid koguni kirikussegi, ei ainult Rooma usu ajal, vaid isegi evangeeliumi valguse päevil. Kaua, kaua kestis võitlemine niisuguse paganuse ohverdamise vasta.

Vanad kirjad, nimelt kirikukatsumise-protokollid teavad niisugusest ohverdamisest palju kõnelda.

Paavsti ajast saadik näikse Ridala kirikus 17. aastasaja esimesel poolel veel mitu altarit olevat. 1639 kirjutatakse, et kirikus kahele kõrvalisele altarile ohvrit viiakse. Ei päästud kirikusse, pandi kirikumüüri pragudesse raha ja muid anda.

Risti kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 1648, et selle kiriku juures Eestimaa kirikute seast kõige rohkem ebausupruukisid peetakse. Kaks pühapäeva pärast peetripauli-päeva tuldavat sinna väga kaugelt kokku ohverdama ja pidu pidama (Beiträge z. Kunde Est.-, L. u. K. V, l. 17). Helme protokoll 1668. a. kõneleb suurest ohverdamisest kiriku juures Maarja taevaminemise päeval. 1683 antakse määrus kõiki ohvrikohti roojastada ja rista hävitada. — Võnnus ohverdati 1680 kiriku nimepäeval, jakobipäeval; tihti käidi alasti ümber kiriku ja annetati vahast loomi. — Rõuge kirik seisis veel 1689 ööd ja päevad ohverdamiseks lahti. Issanda ihu päeval priisatakse ja prassitakse hirmsasti. Rahvast voolab sinna ligidalt ja kaugelt palju kokku, isegi Lätimaalt ja Venemaalt. Põlevad küünlad pannakse laua peale, ohverdatakse hulgakaupa võid, juustu, mune, kooka. Ühtlasi esinevad sel puhul „õnnistuse andjad“, lausujad, soolapuhujad. Kiriku uste lukutamise järele pannakse ohvrid aknalauale. Ülepea peetakse Rõuges 17. aastasaja lõpul suurt paganusepidu, mis viimaks õlle ja viina lakkumisega lõpeb. — Nõo kiriku juures käiakse lauritsapäeval ohverdamas. Ohverdatakse iseäranis palju raha ja vaha. Tähtvere mehed viivad korra 4 leisikat vaha Nõo kiriku juurest ära ja müüvad Tartusse. — Põlva kiriku juure voolab maarjapäeval 8. septembril palju väge ohverdama. — Saarde kirikus austati ühes anumas leiduvat neitsi verd (Amelung, Geschichte der Stadt Fellin, l. 74). — Karuse kirikusse viskavad 1680 haigete loomade omanikud raha ja muid asju. — Lihula kiriku varemetel ohverdatakse 1691. aasta kaebtuse järele tõnisepäeval.



Kabelid.
Palju enam ohverdati ometi kabelites ja kabelikestes. Viimsed esinevad sagedasti just nagu Uku ehk Tõnni vakad. Märgi ohvrid — piima, sula mett, leent jne. viidi vist vähemal mõõdul neisse, kuivi ohvrid seda enam. Kabelitessegi ohverdamisest räägivad mitmed vanad dokumendid.

Eestimaa konsistoorium kaebab 1647 Tallinna maapäevale, et endiste kabelite, aga ka ristide, hiite ja allikate juures palju ohverdatakse. Nimepidi nimetatakse Harjumaa Risti kirikut, Sõja Maarja kabelit Nigulas, Lauritsa kabelit Simunas, Olevi kabelit Karuses ja Pühtitsa kabelit Jõhvis. Virumaa kõige kuulsamaks kabeliks tuleb Sõja Maarja kabelit lugeda. 1647. aastal kirjutab Nigula õpetaja Scholbach selle kabeli kohta: „See on tõsi, et selle kabeli juures hirmust ebajumalateenistust peetakse ja heina-maarjapäeval väge Venemaalt ja mujalt siia kokku voolab abi otsima“. 1663 kirjeldab Olearius ohverdamist Sõja Maarja kabeli juures (Reisebeschreibung, 109); sellest on juba teises paigas kõneldud. 1667 kirjutatakse, et selles kabelis 20 inimest käisid üksteise järel altari ümber, vahaküünlad käes; sõgedad ja kurdid viskasid punast lõnga üles taeva poole. Selle tembuga lootsid nad nägemise, kuulmise tagasi saavat. 1698 kaevatakse uuesti suure ohverdamise üle kabelis. 1715 korratakse endist kaebtust (Beiträge zur Kunde Est.-, L. u. K. V, I, l. 20). Mitmest kihelkonnast voolas väge kokku Illuka Lahtepea kabelisse ohverdama. Niisama kuuleme 1647 ohverdamisest Simuna Paasvere kabelis.

Viljandimaal ohverdati kõige rohkem Suure-Jaani Risti kabelisse. Hupel kaebab 1774 (Topographische Nachrichten I, l. 156): „Kõiksugu vahakujusid panevad nad müüride aknaaukudesse. Siin nähakse sigimata naisi müüri ümber alasti tantsivat, teised söövad, joovad, teised uidavad metsas.“ Hupel näiks uskuvat, et Vastsemõisa kabeli müürid mingit endist paganaaegset templit ehk jumalateenistuse kohta esitavad. Müürid ometi on tingimata kristlusest pärit, aga vist oli seal muiste ohverdamisepaik ja niisugusena püsis see kristluse ajal, nagu ülepea ju paljudes muiski kabelites kristluse ajal ohverdati. Veel 1827 kirjutab Suure-Jaani õpetaja, et kabeli varemetesse uudsevilja, riidetükka, raha jne. viiakse (J. Jung, Kodumaalt VI, l. 42). Iseäranis rohkesti ohverdati 2. mail (Inland 1836 nr. 45).

Läänemaal olid ohvrikabelitest kõige kuulsamad Nigula Kirimäel ja Olevi kabel Saastnas. Mõlemad andsid tihti põhjust kaebamiseks. 1645 kirjutatakse, et Kirimäele kaugelt väge kokku voolab ohverdama. 1690 kaevatakse uuesti, kusjuures ühtlasi ohverdamise põhjus nimetatakse: karjaõnne pärast. Peale selle peeti seal ohverdamise puhul pidu; mõne korra ürgas pidul 8—12 torupilli korraga (Beiträge, V, I, l. 35). Saastna Olevi kabeli kohta kirjutatakse 1593, et sinna Saare-, Kura- ja Ojamaaltki väge kokku voolab ohverdama. 50 aastat hiljemini kirjutatakse, et Saastnas paganus Eestimaal kõige lopsakamalt õitseda. Jälle 50 aasta pärast kaevatakse, et seal 28. juunil kivivarel ohverdatakse. Ohverdamisest loodetakse viljale ja loomadele sigidust (Beiträge V, l. 36—37). — Martna Lähtru kabeli kohta kirjutatakse 1642, et sinna olevipäeval ohvrid viiakse, niisama ka Riude kabelisse. Mihkli Kõpu kabelist kuuleme veel 1708 niisugust lugu.

Pärnumaal oli tähtsam ohverdamisekoht Reinsi kabel. Seal peeti tõnisepäeval suurt ohvripidu; söödi, joodi, ohverdati leiba ja väikest hõberaha kivialtarile. Ka jüri-, tooma- ja tuuleristipäeval ohverdati seal (Postimees 1899, nr. 65, V. Reiman). Ülepea oli meie maal vanasti mõnda Antoniusele pühendatud kabelit ja neis igaühes ohverdati tõnisepäeval. Antoniuse kabelitesse kanti niisugusel puhul küll seapäid, küll seakintsa, küll muid sealiha tükka. Katoliku usu ajal asus suurema kabeli juures tihti munk. Niisugune mees soovitas iseäranis seakintsude ohverdamist pühale Antoniusele.

Urvaste kirikukatsumise-protokollis öeldakse 1647, et elanikud tõnisepäeval Püssniku kabelisse seapäid viivad; sealsamas on „Loja kerck“, kivihunnik, kuhu paljud tulevad ohverdama; Rumme kabelit kästakse ohverdamise pärast ära hävitada. Pärnu-Jakobi kirikukatsumise-protokollis öeldakse 1684, et Vahenurme kabelis tõnisepäeval ohverdatakse. Samasugust lugu teatatakse Vana-Kariste Tõnise kabelist.

Reinsi kabeli kõrval tuleb Karksi Anna kabelit veel teiseks tähtsaks ohvrikohaks Pärnumaal arvata. Anna kabelis ohverdati annapäeval. Sel puhul kogus sinna palju rahvast kokku, tehti „õitsetuled“, karati karjaõnne pärast läbi tule, priisati, mängiti torupilli, tantsiti. 1610 kaevatakse, et Anna kabeli juures jaaniööl 20 vaati õlut ära joodud. Ühtlasi antakse käsk kabelit ära lõhkuda (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 33). Aga veel 1683 kordub kirikukatsumise-protokollis kaebtus, et Annamäele annapäeval kokku tullakse ja sinna raha ohvriks viiakse. — Jaaniöösisest ohverdamisest räägitakse ka Palamuse kihelkonnas 1680. Nimetamata kabeli juure tulla rahvas jaaniööl kokku ja ohverdada peale muu palju vaha. Põlva kirikukatsumise-protokollis tähendatakse 1646, et Lausitsi kabelist rentnik iga aasta 2—3 leisikat ohverdatud vaha ära viib.

Roosas kaevatakse 1689, et Issanda ihu päeval palju väge kabeli juurde kogub, küünlad lauale põlema süütab, vaha, võid, piima, mune, juustu, kooka j. n. e. ohverdades. Kambja Prangli kabelis käiakse ristipäeval ohverdamas. Kambja Risti kabeli kohta kirjutatakse, et seal veel 1721 kivi peal ohverdatud. Keegi õpetaja — vist Sutor — lasknud ohvrikivi järve veeretada. Sellegipärast kestis ohverdamine teisel kivil edasi. Oriku mõisa ligidal on praegu alles see teine kivi näha. — Otepää Ilmjärve kabeli ümber käitatakse 1683 vigaseid hobuseid ja ohverdatakse nende tervekssaamise pärast. Kadripäeval ohverdatakse seal lamba õnne pärast. Võnnu õpetaja kaebab 1634, et ta ise näinud, kudas Kaugositsis lauritsapäeval inimesed ohverdanud ja põlvili roomanud; kuhu ohvrid jäänud, talle teadmata. Ohverdajate hulgas näinud ta mitmed tuttavad isikud; neid nuhelnud ta.

Kuusalus käisid merele minejad ja merelt tulijad neemel Kolju kabelis kalaõnne pärast ohverdamas. Ohverdamisest muul põhjusel Kolju kabelis ei kõnelda. Kolju kabeli ohver anti Kolju-taadile; viimane seisab Kolliga lähedas ühenduses (vrd. Eesti mütoloogia, l. 158—159). — Niisama ohverdati kalasaagi pärast Hiiu Sõru kabelis. — Kose Tuhala kabelis käisid silmahaiged ohverdamas. Seal oli iseäralik pilt, millelt silmahaiged tervist lootsid (Beiträge V, I, l. 15). — Saha kabelis ohverdasid kõrvahaiged. Sellel kabelil arvati imejõud olevat kõrvahaigust parandada. Saaremaa Kiidermaa kabelis ohverdati palju, aga kas ka mõne iseäraliku haiguse puhul, ei ole enam selgelt teada (Luce, Mittheilungen aus der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands V, l. 451). Hiiu Ristna kabeli varemetel käidi vanasti ohverdamas ja palumas, et hästi rohkesti laevu randa ehk karidele jookseks ja palujad seda viisi palju saaki saaksid.

Suure-Jaani kirikukatsumise-protokoll kaebab 1680 suure ebajumala-teenistuse üle Sürgavere kabelis. Mõisnik Engelhardt annab nõu kõrge püstaia kabeli ümber ehitada, et sinna enam ei saaks ohvrid viia; muidu võimata ohverdamist takistada, sest et sinna mõne korra 300 inimest korraga kokku kogub. — Aliste Sammaste küla kabelit kästakse juba 1640 sealse suure ohverdamise pärast ära lõhkuda. — Veel olgu nimetatud, et Karja Metsküla kabelis vanasti koguni kellale ohverdati. Ohvriannid viidi kas kabelikella alla ehk, kui paelu, linta ja muud sellesarnast ohverdati, seoti kella külge. Kellale ohverdamisega loodeti mõnda haigust kõrvaldada, aga ka ühte ehk teist head saavutada.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Esivanemate ohverdamised - 12
  • Büleklär
  • Esivanemate ohverdamised - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3886
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1983
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3938
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2016
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 3987
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1982
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 3948
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2045
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4077
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1980
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 3791
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1864
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2026
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4176
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1966
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3959
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1820
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3934
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1922
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3854
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3973
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2081
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4030
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2018
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4031
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2047
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 3885
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2053
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 2427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1429
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.