Esivanemate ohverdamised - 10

Süzlärneñ gomumi sanı 3934
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1922
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Peale kiviristide austati puuristide kõrval veel kivisambaid ja ohverdati neile. Kõige tuttavam neist on Poola kuninga kivisammas Lääne-Nigulas. Seal saanud sõja ajal Poola kuningas surma. Kuninga mälestuseks pandud sinna kõrge kivisammas püsti. (Eesti kohalikud muistejutud.) Selle teate järele võiks oletada, et sammas tavaline hauasammas, kuid tõepoolest on ta ometi ohvrisammas. Rahva arvates sisaldab sammas otse maagilise väe: ohvrit saades avaldab ta kohe tasu saadud ohvri eest, iseäranis haiguse või põdemise puhul. Nahahaigusi viheldakse seal kodust kaasa võetud vihaga ja visatakse selle järele viht sambale maha, rahatükk kõrvale. Teised kaabivad kivi küljest puru, viivad koju, arstivad selle puruga. Kolmandad lõhuvad kivi küljest kilda ja teevad kodu niisama kildudega kui teised puruga. Kildude võtmise tagajärjel on sammas palju endisest kujust kaotanud.

Harju Jaani kihelkonnas Haljavas Hagari talu põllu sees oli vanemal ajal kivisammas ümarguste lohkudega ja viguritega, aga nüüd ammu kadunud. (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 67.) Märjamaa kihelkonnas Limandu Kükita kõrtsi ligidal seisab kahe kiviposti otsas umbes 20 jala pikkune ja 10 jala kõrgune raudkivi. Kivi näiks välja raiutud olevat; ennem sisaldanud ta eneses kirju, kuid nüüd on need kirjad kustunud. Vanemal ajal viidud sinna mõne korra ohvrid. Selle vasta ei seisa Keila kihelkonnas Moraste hiiemetsas kaks kivisammast otsekohe ohverdamisega üheduses, küll aga kaudselt. Selles hiiemetsas ohverdatud varemal ajal. Ohvrikohale lasknud kohalik mõisnik hilisemal ajal need kaks kivisammast endise ohverdamise mälestuseks püsti panna. Puuduvad teated, kas nende kivisammaste juurdegi ohvrid viidud.

Karuse kihelkonnas oli Saastamaal vanasti kivivare, mille juurde paavstiusulised mere äärde samba püsti panid, et möödaminejad seal aukartust sellele avaldaksid. Pärast usupuhastust purustati küll see sammas, kuid ohverdamine kestis veel ikka edasi. (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands, V, l. 36.)

Jõhvi kihelkonnas Mäetaguse mõisa põllul tee ääres 4½ jala kõrgune ja jala paksune kivisammas; selle ostarve teadmata.

Keila kihelkonnas Murastes olnud vanasti sambakujuline kivijumal, keda rahvas austanud. Aja jooksul pudenenud samba küljest tükka maha. Mõisnik koristanud vana samba ära ja lasknud kohalikkudele elanikkudele meelehead teha soovides uue samba asemele teha. Uus sammas on samasugune kui kõik muud kivisambad.

Põhjamail oli ülepea muiste viisiks mälestusesambaid püstitada. Niisuguseid mälestusesambaid kutsutakse „baudakivideks“. Neid püstitati kas surnuaiale, aga ka mujale mingisuguse iseäraliku juhtumise meeldetuletamiseks, näituseks kas mingisuguse tee või silla valmissaamise puhul, võõrsil langenud isiku mälestuseks j.n.e. Rootsis varustati niisuguseid sambaid hilisemal ajal iseäralikkude kirjadega.

Soomes leidub niisuguseid baudakiva mõnda Ahvenamaal; need ulatavad viikingi aega tagasi. Untamala kivi juures on Kalevipoja vikati luisk, mis omast kohast obeliski meelde tuletab. Nagu Eesti Laiuse soos Kalevipoja vikati luisku tuntakse, nii Soomes ülemal nimetatud kivi juures. Soome luisku peetakse hauakiviks. Ka kahel kalmul Laitilas on niisuguseid sambaid. (A. M. Tallgrén, Suomen Kiinteät muinaisjäännökset, l. 78—80.)

Soomes tuntakse peale selle veel nii nimetatud jadulisambaid, teineteise otsa sammasteks pandud kiva just kui Vigala hirveaia veskikivisammas; seal on tiigi saarele enam kui tosin veskikiva teineteise peale sambaks laotud. Soome jadulisambad ei ole ometi veskikivi sarnased, vaid enam nelinurksed, tuletavad elavalt linna jalgteede paekiva meelde. Jadulisammaste teineteise otsa laotud kivid on ometi aja jooksul rohkesti pudenenud, murenenud, just kui mõned lossivaremed. Kemi Tornimäe tipul on kaks niisugust kivisammast, kõrgem umbes sülla kõrgune. Mõned peavad neid looduse sünnituseks. (A. M. Tallgrén, S. kiinteät muinaisjäännökset, l. 80.) Prof. J. E. Rosberg tunneb niisuguseid sambaid Lapimaalgi ja nimetab neid loomulikkudeks. (Lapin maakunta, l. 80.) Jadulisammastega lähedalt sugulased on laplaste jumalad seidad.

Kuna puusambad enam-vähem maailmasamba poole tähistavad, näiks kivisambad kõik mingisuguseks mälestuseks olevat püsti pandud.



Sajakiwid.
Sagedasti leidub rista, mis rahvateate järele surnud pruudi või peiu mälestuseks püsti pandud. Vanal ajal ilmus suur osa mehi pulma mõõkadega. Pulma õlu ja viin ajasid meeste pead kihama, mõõk võeti ühel või teisel puhul tekkinud tüli seletajaks. Võis juhtumisi ette tulla, et mõõk mõne mehe elu pulma ajal lõpetas. Säärastest juhtumistest ei tea rahvasuu kõnelda, küll aga mõõga tegudest pulmasõitudel. Rahvateate järele tõusis alati tüli teel kahe pulmarongi kokkupuutumise puhul. Varsti pandi mõõgad tegevusesse, kuni ühelt või teiselt poolt peig või pruut langenud. Harukorral tarvitatud kivagi. Tavalisesti langeb ühest pulmarongist peig, teisest pruut. Võitlevad sajad ei jää muidu rahule, kui sunnivad elusse jäänud peiu ja pruudi paari heitma, nende nõusolemist küsimata.

Sääraseid pruudi ja peiu tapmise lugusid jutustatakse mõnda. Metsla kahe saja tapetud pruudid moonduvad kivideks, niisama ühe teisendi järele Kaarli Raudlepa pruut; neile ei ole tarvis kivimälestussammast või risti püsti panna, nad on ju ise kivid. Mujal aga pannakse tavalisesti kivirist langenud pruudi või peiu mälestuseks. Sääraseid mälestuserista tuntakse Viru Nigula Koilas, Jõhvis Pühtitsa tee ääres, Kuusalu Rummus 2 risti kahe langenu mälestuseks; ristidel kahe saapa jäljed peal; Hanila Vooses, kus kaks risti kaht tapetud peigu esitavad, Aliste Veelikse vallas, Paistu Tuhalaanes nelja ristiga kivid tähenduseks kahe peiu ja kahe pruudi langemisest (vd. Eesti kohalikud muistejutud, 24), Holstres Harjakoormal Mustlase mäel, kus pruut ja peig langenud, kelle mälestuseks iseäralik rist püsti pandud; Tarvastu kiriku ligidal, Kägaral, Jakobi mõisa juures kivirist langenud peiu ja mõrsja mälestuseks. — Võrumaal Pausti külas, kus kaks pruuti tapetud. Kodavere Tedreküla ligidal langenud peiu pärast. Saaremaal on Kaimri põllule 48 kivi langenud pulmaliste mälestuseks pandud. Hiiumaal Kärtla ligidal sattusid Eesti ja Rootsi saja vastastikku; mõlemate peiud langesid. Kohale tehti küngas ja pandi rist püsti. Rist on kadunud, küngas püsinud.

Ei ole tõenäolik, et nii sagedasti, kui rahvas kõneleb, peigmehe või pruudi tapmist pulmasõidu ajal juhtunud. Siiski pean mööndama, et oma jagu alust neil rahvajuttudel ei puudu, kui ka alati nii ei sündinud, kuidas rahvas kõneleb. Vististi tuleb säärast pruudi või peiu tapmist „tõmbamisega“ seletada. Vanal ajal rööviti väga sagedasti pruutisid. Mõnigi neiu sattus niisuguse peiu küüsi, keda neiu ise ega ta vanemad ei sallinud. Märgates, et neiu röövitud, võtsid tõmmatud neiu vanemad või vennad mehi kaasa ja kihutasid röövlile järele. Üksi ei ilmunud peigki röövima, vaid võttis mitu seltsilist kaasa. Jõudsid röövitud neiu tagaajajad röövijatele järele, algas kohe vihane võitlemine. Tagaajajad tahtsid neiu tagasi saada, röövijad ei tahtnud anda. Niisugusel puhul pandi mõõgad tegevusesse ja mõõk võis ühel või teisel pool kohut mõista pruuti või peigu ohvriks nõudes, pruuti muidugi enam niisugusel puhul, kui röövijad teda enam ei suutnud tagasiviimise eest kaitseda. Langenud ohvrite mälestuseks pandi langemise kohale kivirist püsti.

Sedaviisi tuleb igatahes suurem hulk sajade kokkupõrkamisi seletada, kui ka mõnel üksikul juhtumisel tõesti kaks päris pulmarongi võisid võitlusesse sattuda ja veriseid tagajärgi enesest järele jätta.

Säärasedki kiviristid muutusid ohverdamisepaikadeks, kuhu raha, linta, paelu ja muid väikseid asju vanal ajal viidi. Raha vähemalt on uuema ajani mõne risti ümbrusest leitud.

Ühe nimetamata koha kivistunud pulmaliste kohta teatakse järgmist lugu: kolme kivi ümber tantsiti, söödi, joodi, peeti pidu. Õpetaja hakkas asja järele kuulama ja sai vastuseks, et need kivid kuiva ja märga ilma võida sünnitada; vihma hakata sadama, kui neid kiva pikuti pannakse; põuda tulla, kui kiva püsti pannakse seisma. Need kivid tekkinud pulmasajast; peigmees, peigmehe isa ja pruut moondatud suurteks kivideks, muud pulmalised väikesteks. (Etwas über die Ehsten, besonders über ihren Aberglauben, Leipzig 1788). Eelmistest teadetest selgub, et neile kividele pidu pidamise ajal ühtlasi ohverdati. Iseloomulik see teade, et neist kividest ilmade muutmist loodetud. Muidu teame, et allikad ilmade kohta mõju avaldanud, kas põuda või sadu toonud.



Jumalakujud.
Vanad kultuurirahvad ehitasid oma jumalatele toredaid templid, kuhu jumalate kujud asetati ja kus neile ohverdati. Soome sugu rahvastel puuduvad säärased kunstlikud templid, mis jumalust pidid nagu vangistama; nad mahutasid oma jumalaid, õigem teenisid oma jumalaid suures loodusetemplis, kus jumalus kogu laotuse enese alla mahutas. Ainult Bjarmast teatakse, et seal muiste laanes suur tempel olnud, kus Jumala kuju altaril seisnud, kaelas kallihinnaline rõngas, peas kalliskividega ehitud kuldkroon. Jumala põlvil nähti hõbekauss, täis kuldraha, nii suur, et neljal mehel oleks küllalt tööd olnud, kui oleks tahtnud seda joogiriista tühjendada. Papi ametit templis pidas Bjarma kuninga oma ema Kolfrosta, kelle kaitsjaks oli üks ori ja kaks nõiutud looma, härg ja kotkas. Need tapsid igaühe, kes usaldas templile läheneda. Templis oli maaalune käik ja selle lõpul salauks. Veel toredamalt kirjeldab seda templit Sturlaug Starfsame muinasjutt. See tempel oli Dvina jõe läänerannal, kaetud nii rohkesti kullaga ja kalliskividega, et kogu ümbrus säras ja hiilgas. Seespool läve oli mürgil täidetud haud, eelpool Thori kuju, hõbelaud ees; laual kuulus kullast läikiv metshärja sarv, seegi täis mürki. Kümmekond nõiamoori valvas templit; templit hoidis naishiid. (J. Krohn, Suomen suvun pakan. jumalanpalvelus, l. 14.)

Luule on teateid toredasti ehtinud, aga luuleehteid teadetest laasides jääb ikka mingisugune püha koda järele ja Jumala kuju selles jumalateenimise hoones. Kaugemale lääne poole tulles kaovad Soome sugu rahvaste seas kõik templi jäljed, küll aga leiame neid jumalakujudest.

Sagedasti arvatakse Eestis, nagu oleksid meil kõrgemate olevuste kujud täiesti puudunud. See oletamine ei vasta tõeoludele. Läti Hindrek annab meile vastapidiseks väiteks näpunäiteid.

italki
Ebavere mäest ja hiiest kõneledes, kus saarlaste suur jumal Tharapita sündinud ja kust ta Saaremaale lennanud, kirjutab Läti Hindrek edasi: Üks preester läks ja raius sinnatehtud jumalate pildid ja kujud maha ja imestlesid need (= maaasunikud), et verd ei voolanud, ja uskusid preestrite kõnet seda enam. (Ajaraamat XXIV, 5). Oletada tuleb, et Hindrek veel rohkem jumalate kujudest kõneleb, kui ta ka neid selgelt ei nimeta. Muhu kindluse äravõtmise puhul kirjutab ajakirjanik, saarlased palunud puud (= nemus) appi, kristlased Jeesust. Vististi tähendab „nemus“ siin mingisugust puusse lõigatud kuju, siis jumala kuju. Raamatu lõpul rõõmustab Hindrek, et nüüd Tharapita välja visatud. Siingi tuleb Tharapita väljaviskamisega vist Tharapita kuju väljaviskamist mõtelda.

Kui Läti Hindrek jumalate piltidest kõneleb, võib seda vaevalt sõna tõsises mõttes mõista. Võimata uskuda, et vanad eestlased pilta meieaegses pildimõistes oleksid tunnud. Läti Hindreku pilta tuleb palju enam ikka puu oksa, puutüve ehk aga ka lahtise puutüki otsa lõigatud või nikerdatud kujudeks pidada. Ei tahaks uskuda, et nikerdamise kunst meil kuigi palju välja oli arenenud, palju enam esitab ta algastmeid Iooduselapse esimesel säärasel tööl, umbes niisama kui karjalapsed veel meie ajal oma taiet nikerdamises avaldavad.

Need puukujud ei võinud muidugi ajahambale vasta panna ega kauemaks ajaks kestma jääda. Kui ka ristiusu toojad paaris paigas Läti Hindreku teadete järele jumalate kujusid hävitasid ehk austamise kohast välja viskasid, suutsid nad seda vaevalt igal pool teha. Vististi ei ehtinud jumalate kujud ainult Ebavere hiit, vaid veel muid sarnaseid kohti. Igal pool ei puutunud kujud ristiusu toojate silma. Võimlik, et esivanemad kujusid niisugusest kohast, kus ristiinimeste, s. o. preestrite või munkade silm neid juhtus nägema, varjulisesse paika viisid.

Võhma Vanamõisa küla hiietänava otsas olnud rahvajutu järele vanasti hiis jumalakujuga, kus ohverdatud. Missugune jumalakuju see olnud, ei teata enam. — Ka Palamuse Kujumäel olnud muiste kuju. Võimalik, et see Maarja kuju oli. Sooru Tuulemäe hiietammiku kuju oli igatahes Maarja kuju, mille katoliiklased sinna püstitasid paganuse ohvrikoha asemele. Sääraseid Maarja kujusid seadsid need hea meelega sinna-tänna üles.

Mitte ainult puust jumalakujusid ei austatud muiste, vaid ka kivist kujusid. Kreutzvald kirjutas omal ajal: Vanadel eestlastel olid ohvrikivide kõrval veel teised, mida jumalate nähtavatena kujutustena austati. Need kandsid nime „kivimal“ ehk lihtsalt „mal.“ Niisugused hiitesse või küngastele püsti pandud „mal“ kivid olid pikergused kivipakud, „neitsikivide“ sarnased ja neid peeti igal pool suures aus. — Oletamine on ligidal, et meie ajani alal hoitud „neitsikivid“ katoliku ajal ebajumalatest tehtud pühad neitsid on. Pühitsemata vanad jumalate kivid kaevati eestlaste jutu järele kas sügavasse maa sisse ehk veeretati jõgedesse ja järvedesse, et roojased käed neisse ei puutuks. Mahamatjad ja vette veeretajad tõotasid vandega isegi kõige lähematele sugulastele mitte ilmutada, kuhu niisugune kivi maetud. (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 13—14.)

Kreutzvaldile teeb sõna „kivimal“ seletamine raskusi. Neist raskustest saame ometi pea jagu, kui sõna „kivimal“ teise sõnaga võrdleme. Nagu tuttav, tekkis tänamisest „aita Jumal“ aja jooksul „aitumal“, aitimal, aitima, aitüma, aitäh j.n.e. Sedasama viisi sai lühenduse teel sõnast „kivijumal“ = „kivimal“. Ei ole teateid saadud, kas meie ajal veel sõna „kivimal“ kusagil tarvitatakse. Viedemann tunneb Pärnumaal „kivisaksu“, mis umbes sama kui Kreutzvaldi „kivimalid“ = „kivijumalad“ tähendavad (Aus dem inn. u. äus. Leben, l. 412). J. Jung tunneb Muinasaja teaduses mõnenimelisi ohvrikiva, aga nimed „kivimal“ ja „kivisaks“ puuduvad seal. Niisama ei ole minagi nende kohta rahvasuust teateid saanud.

Palamusel leidub Kujumägi, kus muiste kumardamiseks tammikus kuju seisnud. Seda kuju tuldud vanal ajal kaugema maa pealtki kumardama, kuni sõja ajal kuju rahvajutu järele Harjumaale peitu viidud. Ei selgu, kas kuju puust, kivist või muust ainest olnud. Niisama teab rahvasuu, Kambja Ristikiriku järve ääres hiietamme all seisnud kivilaud „kuldkujuga“, selle kuju ette viidud igasugu ohvrit.

Kreutzvaldi väide „neitsikivid“ olla ehk ebajumalatest „neitsi Maarja kivideks“ ristitud, ei kuulu võimatana, kuid nende nimi võiks paganusessegi tagasi ulatada. Selle vasta näiks teine Kreutzvaldi väide kivijumalate hävitamise kohta vähe tõenäolik olevat. Ei ole mingisuguseid jälgi selle kohta leida, et eestlasi sunnitud vanduma ei kellelegi kivijumalate ärahävitamise kohta avaldada. Preestrite ja munkade eest võisid eestlased küll kivijumalaid ära hävitada, kuid see ärahävitamine ei tähendanud muud kui varjule viimist kõrvalisesse paika, kus ristiusu esitajad neid enam ei näinud. Kõrvalises paigas võisid eestlased oma vanu kivijumalaid edasi austada. Kui keegi kivijumalaid vette veeretas, olid need tavalisesti preestrid ja mungad ise. Munk Ilja leidis Ingeri hiites 1534 mõnda pühaks peetud kivi ja veeretas nad kõik vette. (I. Krohn, Suomen suvun pak. Jumalanpalvelus, l. 63).

Eestis on ometi mõni kivi säilinud, mis enam-vähem inimese kuju meelde tuletab. Rahvasuu kõneleb nende kohta, need olnud korra inimesed, kuid moondunud mingisuguse sündmuse tagajärjel kivideks. Neist kivistunud inimestest ei saa me tähelepanemata mööda minna.

Kõige suurema tutvusega niisugustest kivistunud inimestest võib Kaarlimõisa Raudlepa välja kivi hoobelda. Kreutzvald kõneleb sellest, välk löönud seal Toolse mehe tütre maha, kes kiviks moondunud. Kivi otsas on mitu vööti; rahvas seletab neid helmete ridadeks. Teisendi järele sattunud seal väljal kaks pulmarongi kokku; pruut tapetud; ta mälestuseks pandud sinna hiljemini kivi püsti (Narvast Tallinna lhk. 17—18). Teise teisendi järele on tähendatud kivi Toolse kaupmehe tütar, kes pulmas teise pulmasajaga kokku puutub; keegi nõid moondab kaupmehe tütre kiviks.

Umbes samasugust lugu kõneldakse ka Koeru kihelkonna Metsla küla Mäe talu kivi kohta. Pulmarongide kokkupuutumisel tapetakse peigmees. Pruut õhkama: „Eks Jumal võinud mina ennem kiviks luua!“ Kohe teostunud soov: pruut moondunud kiviks. Umbes samuti sünnib Metsla Saarikalusel, ainult selle vahega, et pruut kiviga võõra peiu tapab. Hirmutuseks muile pruutidele moondab Jumal pruudi kiviks. (Narvast Tallinna, lhk. 16).

Viru Jaagupi Rägavere Kantkülas on koguni kaks inimese sarnast kivi. Rahva teate järele moondanud keegi nõid pulmasõidul pruudi ja peiu kivideks. — Keila Vanamõisa tee käänu ääres leidub ka inimese sarnane kivi. Rahva teate järele on see mahajäetud peigmehe poolt kiviks nõiutud pruut. Teisendi järele ei nõidunud ometi peigmees pruuti kiviks, vaid pruut õhanud, et mittemeeldiva mehe naiseks saada: Oh oleks Jumal mind ennem kiviks loonud kui inimeseks. — Poisid löönud hiljemini sel kivil teise käe otsast ära.

Rahvasuu tunneb veel mitu pulmaliste kivideks moondamist, aga et niisugusel puhul kividel inimese mood puudub, jätame nad siin tähele panemata.

Tuntakse veel niisuguseid juhtumisi, mil mõni isik oma palve peale kiviks moondub. Säärane kivi on Viru Nigula Koila Atrika küla juures. Halbu päivi kannatades läinud korra naisterahvas, laps süles, pühale kivile nutma ja õhkama, et Jumal ta kiviks moondaks. Sedamaid moondanudki Jumal ta kõige lapsega kiviks. Teisendi järele moondanud Jumal naise sellepärast kiviks, et naine pühapäeval marju noppinud.

Koeru kihelkonnas Ramma külas palunud üks naisterahvas sõja ajal, et Jumal teda laseks ennem kiviks moonduda kui sõja jalgu sattuda. Jumal moondanudki naise selsamal silmapilgul kiviks.

Leitakse veel muid kivistunud inimesi, nagu Äksi kihelkonnas Vedu mõisas, Helme Umuli vallas j.n.e., aga need on vähem iseloomulikud ega suuda käesolevat küsimust selgitada. (Eesti kohalikud muistejutud, l. 39—40.) Seni nimetatud kivid tuletavad enam-vähem inimest meelde ja mis peaasi, igaühest on teateid olemas, et neile kividele vanasti ohverdatud.

Küll ei ole kusagil selgesti öeldud, aga oletamine on ligidal, et need kivistunud inimesed midagi muud ei ole kui muistsed, kõrgematest olevustest tehtud kivikujud. Paljudel vanaaegsetel rahvastel oli jumalate kivikujusid. Greeklaste ja roomlaste omad oli taidetööd; taidurid raiusid kivist niisuguse jumaluse välja, et see inimest nii esitas, kui oleks jumal inimesena elanud ehk ütleme parem, inimene jumalana. Kultuurist enam maha jäänud rahvad ei osanud puust ega kivist niisuguseid töid teha, kuid katsusid kõrgemaid olevusi siiski kividena nii hästi kujutada kui iganes oskasid. Neil ei tekkinud mingisugust taideteost, vaid nad lõid ainult katseid jumalust silmale nähtavaks teha. Tingimata püüdsid muistsed eestlasedki selles suhtes muude rahvastega sammu pidada, katsusid kivisid niisugusteks raiuda, et need mingisugust kõrgemat olevust esitasid.

Ristiusk ei sallinud enam niisuguseid kivijumalaid, vaid sundis neid enese eest taganema. Osa neist hävitati vist ära, nagu enne juba nimetatud, osa aga jäi järele, kuid ristiti inimesteks ümber. Hakati seletama, et need enne inimesed olnud ja pärast kivistunud. Kuna preestrid ja mungad jumalate kujusid taga kiusasid, ei võinud nad kivistunud inimeste vasta vaenu avaldada. Need jäid seisma ja neile ohverdati salaja edasi.

Nagu näib, ristiti Viru Nigula kivi vanasti vist neitsit Maarjaks ümber. Seda oletan sellest, et kivil väike kivi — laps — süles olnud. Laps muidugi pidi Õnnistegijat tähendama. Kas kivijumalal juba algusest laps süles olnud, selle poolest kahtlen ma. Niipalju kui teada, puudub eestlaste usundis igasugune lapse austamine. Laps kivist ema süles ei või siis paganusesse tagasi ulatada. Paganuse kivijumalale pandi aga väike kivi — laps — sülle ja nüüd oli kivi täiesti õigustatud paigal seisma ja austust vasta võtma, sest neitsi Maarja ja ta lapse austamist nõudis ju katoliku kirik alati.

Koila Atrika küla naiskivi kohta teab rahvasuu meie ajani jutustada, kivi ümber olnud pühapaik ja kivi ennastki peetud pühaks, kivi juures palutud jumalat ja ohverdatud. (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 132). Ohverdamise lõpetamiseks viidud kivi hilisemal ajal pühalt kohalt mujale ja võetud pärastpoole lapski ta sülest ära.

Vaevalt võime oletada, et Viru Nigula kivistunud ema ja laps alles paavstiusu ajal kivideks nikerdatud, teiste kivijumalate algus jääks siis seletamata ja vaevalt oleks jutt tekkinud, et need kivistunud inimesed olla. Kui ka vastavaidlemata tõendusi ei ole olemas, et kivid paavstiusu ajal tekkinud, on ometi tõenäolisem, et meil siin muistsete jumalate kujudega tegemist, seda enam, et neile ohverdamine mineva aastasajani edasi kestnud. Kui korra rahvas kõrgematest olevustest puukujusid tegi, võis ta ju ka kivist kujusid valmistada. Kindlaid teateid leidub, et kõrgematest olevustest juba ka vaha, metalli ja muid kujusid tehti. Seega ei keela mingi asi kivikujude olemasolemist tõeks pidada. Ja ei olekski kivikujud paganusest pärit, esitavad nad ometi ikka kõrgemat olevust katoliku ajal.

Näpunäited tähistavad sinna poole, et meie kivistunud inimestel üliinimlikku väge usti olevat. Kohalt ära viidud Saarikaluse kivi ei lase äraviijat öösel enam rahulikult magada seni kui ta endisele paigale tagasi viidud. Niisama teeb Metsla pruut äraviijale seni luupainajat, kuni vanasse paika tagasi pääseb. Kaarli kivi röövib mehelt rahu, kui mees kivi rahu rikub. Ülepea kuuleme väga mitmest kivistunud inimesest, et nad üliloomulikku väge nagu kõrgemad olevused avaldavad. Seegi ilme toetab meid, neid kivijumalateks pidama. Kui korra see kivi ümber lükatakse, hakkab surm kohe külas lõikust pidama. Kivile ohverdamise järele lõpeb surma lõikus. Korra teotab keegi kivi; kohe teotaja ihu kärnas. Pääseb kärnast alles pärast ohverdamist.

Hupel teab (Top. Nachrichten I, l. 154), et Tallinnas Oleviste kiriku raamatukogus muude haruldaste asjade hulgas ka üks sõrmepikkune ebajumala kuju paganuseajast säilitakse ja see kuju inimest väga halvalt esitab. Ühtlasi peab Hupel võimalikuks, et see ebajumala kuju kellegi vägimehe mälestuseks pühendatud. Kahjuks ei nimeta Hupel, missugusest ainest see ebajumala kuju valmistatud. Väga võimalik, et see ebajumala kuju Tõnni esitab, kellest ju, nagu tuttav, väikseid kujusid tehtud.

Väike-Maarjast Vao mõisa juurest on titesarnane kivi maa seest leitud, mida Eesti rahva muuseumis Tartus säilitakse. Vististi tuleb seda kivinukku mingisuguseks jumalakujuks pidada.

Kivikujude kõrval tunneme Eestis veel muid kõrgemate olevuste kujusid. Uuema ajani on säilinud Tõnni, Peko ja Metsiku kujud. Tõnni kuju tehti kas vahast, küünlast, puust või metallist. Ikka püüti kujule inimese moodi anda. Vändras pandi kujule riidedki ümber ja ohverdati talle mõne aja pärast jälle uusi riideid. Tõnn ise omandas enesele „kodujumala“ aunime.

Pekost tehti, nii palju kui teada, ainult vahast kuju, tavalisesti väikse lapse suurune. Kuju riidesse ehtimise peale ei pannud setud rõhku. Seda enam hoolitseti aga mujal Eestis Metsiku riidesse panemise eest. Ühel aastal kandis see meeste, teisel naisterahva riideid. (Eesti mütoloogia, l. 128—132.)

Ei või puuslikku jätta nimetamata, kelle kohta teated erinevad. Wiedemann nimetab puuslikku jumala kujuks, vist Uku emaks; hiljemini nimetati neid inglikesteks (Aus dem in. u. ä. Leben, l. 417). Teise korra peab ta puuslikku pühaliste kujuks. Dr. O. Kallas kuulis Kraasnamaal, et puuslikku Õnnistegijaks ja Jumalaks peeti. (Kraasna maarahvas, l. 79—80.)

Näib, nagu tuletaks jõuluaegne õlgedest tehtud kingsepp, kelle silma tahetakse pista, mingisugust mälestust endisest kõrgemast olevusest, lõikuse haldjast meelde. Võimalik, et kristlaste jõul endist paganuse esitajat tahtis välja visata, teda pimedaks teha, kuid midagi kindlamat ei tohi niisuguse oletamise kohta ütelda.

Liivlastest teab Läti Hindrek, et sakslased puu oksa otsa inimese pea nikerdanud, keda esimesed sakslaste jumalakujuks pidanud. (Ajaraamat II, 8). Teise korra jutustab üks liivlane oma unenägu: Nägin liivlaste jumalat, kes meile tulevikku ennustas. Puust kasvas pilt välja rinnust ja ütles mulle, homme tulla lettonlaste sõjavägi (Ajaraamat X, 14). Dondangi lähedalt Puishekalnist on jumalakuju leitud, öeldakse, ohver meest igatsevate tüdrukute poolt. (Kruse, Necrolivonica, l. 7.)

Meie kivistunud inimesed tuletavad elavalt laplaste seidasid meelde; need kannavad tihti ka kivijumalate (kedge ibmel) nime ja neile antakse jumalikku au. Kividele raiuti tihti inimese sarnane kuju. (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, l. 29.) Mõne korra nimetatakse seidadeks väikseid lumemehe sarnaseid kivivaresid: iga keha osa oli neil isekivist, viimaks suurem kivi peaks peal. (J. Krohn, Suomen suvun pakan. jumalanpalvelus, l. 74.) Jälle teisal on seidaks üks kivi ja selle ühe ümber mitu väiksemat.

Ülepea valitseb laplaste seas arvamine, et seida on kivistunud inimene, määratud pere või suguvõsa haldjaks. Kivi esineb õieti seida asupaigana, seida ise on nägemata olemine. Seidale ohverdasid laplased sagedasti; sagedam ohverdamine tegi seida ohverdajale lahkemaks. Enamasti esineb kivi ümbrus pühana paigana ja seida ise vägevana abimehena, esitab ülepea jumalust. Seidad kipuvad vägisi meie kivistunud inimestega ühte sulama.

Laplastest kõneldakse, et Thorist nii mitu kuju tehti, kui mitu looma talle ohverdati. Thoril oli kujudel vasar käes. (J. Krohn, Suomen suv. pak. jumalanpalvelus, l. 76). Ostjaklaste ja vogullaste kodujumalad tuletavad meie Tõnni kuju meelde, esimestel on ühiseid kujusid, mida kogu hõimkond austab ja ehib. Ainult Wolga soomlaste seast ei ole jumalate kujusid leitud, niisama ei või neid Soomes kindlalt tõendada. Küll kõneldakse 1559 korra, et soomlased püstitanud ehitatavate majade kohale nikerdatud kujusid, kuid need nikerdatud kujud ei tarvitse otsekohe jumalakujud, vaid võivad niisama hästi olla pühaliste kujud.

Muudki põhjamaa rahvad nimetavad inimesekujulisi kiva jumalateks. Samojeedlased austavad Waigatshi saarel inimesesarnast kivi jumalana. Castrén kuulis, et samojeedlased selle kivi kuju järele enestele kaua puust jumalaid valmistanud. (Finnische Mythologie, l. 223.) Teine Waigatshi saare kivijumal seisab ühel neemel; sel jumalal öeldakse veel kolm venda olevat. (Иславинъ, Самоѣды, l. 118—119.) Castrén teab, et samojeedlased kõiki iseäralikka, imelikka kiva ja kaljusid jumalatena austavad, neid rahva kaitsjateks peavad ja neile ohverdavad. — Jumalikku au andsid tatarlasedki oma kividele, mis rahva arvamise järele endised hiiud olnud, keda aga vastuhakkamise pärast kivideks moondatud. Neile kividele ohverdatigi. (Finn. Mythologie, l. 23.)

Vanad germanlasedki austasid kivijumalaid ja ohverdasid neile. Selleks võeti enamasti niisuguseid kiva, mis kudagi inimese kuju meelde tuletasid. Tihti teadis neist ennemuistne jutt rääkida, need kivid olnud muiste inimesed. (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, l. 66.)

Germaanlastel tunneb juba Tacitus jumalakujude algust. (Hist. IV, 22.) Hilisemal ajal leiti palju jumalakujusid. Roomlastest ja greeklastest ei maksa selles suhtes kõneldagi; nende jumalakujud ulatavad koguni vanasse aega tagasi.

Isegi Kaanaanist tabame kivijumalate jälgi. Uuemad väljakaevamised on mullapõuest välja toonud mitu kivisammast, mis õpetlaste väite järele muistse Kaanaani rahva jumalaid esitavad. Vanemad kivisambad on ainult kivipakud, uuemad kannavad inimese kuju. (P. Thomsen, Palästina, l. 40.) Nagu näha, hakkas kivikultus Israeligi külge. Jakob nimetab kivi Jumala majaks, Bet—Eliks (1. Moos. 28, 18.) Kestis mõnda aega, enne kui Jahve kultuur jaksas kivide jumalastamist hävitada. Mujal paganuse maailmas kestis kivikultus veel aastasadasid edasi. Ligidal ja kaugel arvati inimesesarnast kuju jumalust esitavat.

Ülepea leiti vanemal ajal iga vähegi arenenud rahva seas jumalakujusid, kellele sagedamini või harvemini ohvrid viidi. Mida kõrgemale kultuuri astmele keegi rahvas pääsnud, seda taidelisemaid jumalakujusid ta enesele valmistas. Kõige kõrgemale selles suhtes jõudsid vanad greeklased, kelle meistritööd meie päevini imestlemist äratavad. Eestlased selle vasta astusid alles esimesi lapse sammusid.

Nimi „vistrikust“ lühenduse teel tekkinud.

Pühad kohad.


Ohvriaiad.
Esivanematel võis peaaegu iga koht ohverdamisekohaks saada, kuid tavalisesti viisid nad ohvrid iseäralikkudele kohtadele, mis ohverdamise tõttu pühadeks paikadeks muutusid. Tavalisemad ohvripaigad olid peale juba varem nimetatud paikade ohvriaiad, ahikotused, ohvrimäed, kirikud, kabelid, ristid, hauad, kalmed, rahaaugud, ristteed, reomaad j.n.e.

Ohverdajale olid neist ohvrikohtadest kõige ligemal ohvriaiad. Ohvriaed on tavalisesti iseäraliku aiaga ümberpiiratud koht õueaia nurgas, rohuaias, mõne korra aga ka kusagil maja lähedal koplis.

Juba Gutslaff kirjutab oma raamatus Võhandu allika juures leiduvast ohvriaiast, mis umbes 25 jalga igapidi mõõta; see ohvriaed on ühtlasi hiis (Bericht, 3).

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Esivanemate ohverdamised - 11
  • Büleklär
  • Esivanemate ohverdamised - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3886
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1983
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3938
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2016
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 3987
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1982
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 3948
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2045
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4077
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1980
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 3791
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1864
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2026
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4176
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1966
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3959
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1820
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3934
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1922
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3854
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3973
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2081
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4030
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2018
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4031
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2047
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 3885
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2053
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 2427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1429
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.