Esivanemate ohverdamised - 02

Süzlärneñ gomumi sanı 3938
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2016
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Varuse võitmise järele riputati vangivõetud ning altaril tapetud inimesed ja hobused puude otsa üles, osa maeti elavalt maha. Vaenlased olid jumalatele tõotatud, jumalad pidid oma osa saama. Niisama ohverdasid hermunduurlased võidu saamise järele Tiusele ja Vodanile nii palju elusaid inimesi ja loomi kui iganes nende kätte võidu puhul sattunud (Hermann, D. Mythologie, lk. 448).

Sõjavange tapeti kas altaril ehk maeti elusalt maha ehk põletati ära. Argu uputati sohu, äraandjaid ja jooksikuid riputati oksa; pajuvõruga pigistati kõri kinni; nende hing langes seega tuulejumalale ohvriks.

Tacitus ütleb (Germania 9), et germaanlased määratud ajal vagaks õiguseks peavad inimesi ohverdada. See tähendab: nad ei ohverdanud mitte ainult sõja ajal, vaid ka rahu ajal, olgu siis, et nende sõjaline iseloom seda rahu ei lasknud sugugi kätte saada. Ülepea kaob nende arvates jumalate viha süüta vere äravalamisel.

Merseburi Dietmar jutustab Seelandi suurest ohvrist: iga 9 aasta takka ohverdati 6. jaanuaril maa-aluste jumalate lepitamiseks 99 inimest ja niisama palju hobuseid korraga (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 507). Kuningas Ön vana ohverdas Odinile 9 oma poega, et selle eest ise pika ea saaks (Ynglinga saga 29). Rootslased ohverdasid suure nälja ajal oma kuninga Donaldi jumalate viha lepitamiseks (Grimm, Deutsche Mythologie I, lk. 37). Suurtsugu meeste surma puhul tapeti nende orje ja hobuseid, et need peremeest teises ilmas edasi teeniksid (Grimm, l. 39). Saksi rahvas määras röövkäikudelt tagasi tulles liisu läbi iga 10. vangi jumalatele ohvriks (P. Hermann, Deutsche Mythologie, lk. 295). — Gootlaste kuningas Radagais tõotas 405. a. Itaaliasse sõtta minnes kõigi ristiinimeste vere jumalatele ohverdada, kui need talle võidu kingivad. Aastal 539 tungisid franklased Itaalias gootlaste kallale ilma ootamata ja ohverdasid nende naised, lapsed jumalatele sõja uudseohvriks. — Shvaablastest kirjutatakse hiljemal ajal, et nad iga aasta 12 kristlast jumalatele ohverdanud. Korra tulnud ränk nälja-aeg maale. Näljahädast pääsmiseks tehtud otsuseks: kel mitu poega olemas, pidi kõik peale ühe ära tapma, et siis häda rahvast vähem rõhuks (Hermann, D. M., lk. 443). Lääne-Gootimaa asunikud ohverdasid veel 1350 musta surma ilmumise puhul kaks kerjuslast jumalate viha lepituseks (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, lk. 413).



Slaavlaste inimeseohver.
Inimeseohvrid tundis vana Slaavi maailmgi. Teateid selle kohta leiame venelastelt, poolakatelt, Lääne mere slaavlastelt. Vist ohverdasid muudki slaavlased; nende ohverdamisest teame ometi vähem. Slaavlaste seas võis Eesti vanasõna: ühe surm, teise leib — nii muuta: ühe surm, teise tapmine. Vähemalt maksab niisugune väide suuremate isikute suremise puhul. Üks kõik, kus suurtsugu inimene siit ilmast lahkus, kas kodu vaiksel surmavoodil või väljas sõjateel — ikka maksis ta surm mõne vangi ehk vahel muugi isiku elu. Suurtsugu isik ei tahtnud üksi surma minna, vaid teda pidi keegi saatma, teises ilmas jumalate juures nagu ta eestkostja olema, oma ohvrisurmaga jumalate viha suurtsugu isiku surma kohta lepitama. Lepitamiseks sobis inimene palju paremini kui loom. Ohvriks määrati sõja puhul vange, rahuajal aga naisi, sohinaisi ja tütarlapsi (Срезневскій, Изслѣдованіе о языческомъ благослуженіи древнихъ славянъ, lk. 88). Ohvril oli lootus, et ta ohverdamisega enesele tee jumalate juurde õndsusesse avab, ja see lootus andis talle julgust surma minna. Järelejääjatele jäi inimese ohverdamisega troost, et selle teoga surnu hing patust puhtaks saab. Hämarad mälestused sellest muistsest ohverdamiseviisist elavad praegu alles Slaavi mõne rahva seas edasi. Karpaatide mägedes ja mujal käiakse tihti surnute haual „pominki“ pidamas. „Pominki“ pidamise puhul tapetakse haual kukk ehk lammas. Inimeseohver kadus ristiusuga, õieti moondus loomaohvriks, sest usk kestis edasi, et surnutele nende lepitamiseks mingisugust ohvrit tarvis, ja seda pidi kuke ehk lamba veri nende haual andma.

Slaavi suurtsugu isikute surma puhul ei tapetud mitte ainult vägivaldselt, vaid ohvrisurmale katsuti poisikesi ja tütarlapsi ahvatledagi. See ahvatlemine tuletab meie kirikutesse müürimise ahvatlemist meelde. Ibn Fozlan (Berichte, 11—21) jutustab sellest: „Kui keegi suurtsugu mees suri, küsisid ta sugulased poisikestelt ja tütarlastelt, kes neist tahab surma kaasa minna. Küsimus pandi selgemalt ette kui meie kirikuvõtmete kandmise küsimus. Kes korra lubas, ei võinud enam lubamisest taganeda. Enamasti lubasid tütarlapsed surnut saata. Selleaegse viisi järele põletati surnu ja ta saatja. Põletamiseks määrati maa peale harkide otsa pandud vene, mille ümber suured inimesesarnased ebajumalate puukujud seisid. Surnu pandi toredalt riidesse, viidi venesse ehitatud telki ja seati rooga ja jooki ta ümber. Selle peale ohverdati koeri, kaks härga, kukk ja kana. Tütarlaps valmistas ennast vaheajal surma vastu. Ta võeti riideist lahti, viidi telki ja tapeti — esmalt kägistati ja siis lõigati lõhki. Kõige ligem sugulane pidi selle järele puud põlema süütama: selle järele tulid teised mehed, igaüks tõi ühe halu. Puuriit hakkas lõkendama ja põletas paadi kõige telgiga, surnuga ja tapetud tütarlapsega.

Nii sündis rahuajal suurte meestega; alamat sugu inimeste matusel muidugi inimesi ei ohverdatud. Teiseks muutus lugu sõjaajal. Siis ohverdati inimesi mõne korra hulgakaupa. Leo Diakon kirjutab sõjakommete kohta: „Kui öö kätte jõudis ja täiskuu hakkas paistma, läksid venelased (Руссы) väljale, korjasid kõik langenute surnukehad kokku ja põletasid puuriidal ära, nende juures (надъ ними) palju vange ja naisi tappes. Selle verise ohvri lõpetusel uputasid nad Istri voolusse lapsi ja kukkesid, neid sedaviisi ära lämmatades (Срезневскій, Изслѣдованіе, lk. 87).

Poolakatest teatakse, et nad vange oma jumalatele ohverdasid. Sedasama tegid Lääne mere slaavlased; nad lisasid sõjast saadud vangidele veel kristlasigi juure, lootuses, et niisuguse ohvriga jumalatele meelehead teevad. Tavalisesti määras neilgi liisk ohvri. Svätovidule anti iga aasta niisugune ohver. Helmold (Chronicon Slavorum I, 52, II, 12) jutustab üksikuid ohverdamisi. Näituseks peksti vangivõetud piiskopp Johannest esmalt keppidega, siis veeti häbistades mööda linnu ja tapeti viimaks Retras, kui ta ristiusku ära ei salanud; ta käed-jalad raiuti otsast, visati teele, aga pea viidi võidumärgina ohvriks Radagastile. Niisama said jumalad Meldorpi ärahävitamise järele ohvriteks preestrite ja nunnade ärapurustatud liikmed.

Venelaste inimeseohvri kohta annab Nestor oma ajaraamatus näpunäiteid. Korra tähendab ta: „Poegi ja tütreid jumalatele anniks viies teotavad nad maad oma ohvritega ja roojastavad verega Vene maad ja künkaid.“ Sellest ütlusest ei või ometi küllalt selgelt inimeste ohverdamist välja lugeda, ehk küll teiselt poolt vaevalt muu ohver maad ära roojastaks. Teises kohas kõneleb Nestor ometi selgemalt inimeseohvrist: ,,Volodimer läks jatvääglastele kallale, võitis jatvääglased ja nende maa ja läks Kiievisse ja ohverdas jumalatele oma meestega. Vanemad ja ülemad ütlesid: Heitkem liisku poisikeste ja tütarlaste peale; kelle peale liisk langeb, selle ohverdame jumalatele! Seal elas üks varääg, ristiinimene; tal oli poeg, ilus näo ja hinge poolest. Selle peale langes liisk. Saadikud ütlesid temale: Liisk langes su poja peale, jumalad ihkavad teda enestele; me ohverdame ohvrid jumalatele. Varääg vastas: Need ei ole jumalad, vaid puud… Ma ei anna poega kurivaimudele! Nad ütlesid seda teistele; need võtsid sõjariistad kätte, tungisid kallale, purustasid maja; tema aga seisis pojaga koja peal (на сѣнехъ). Nad raiusid koja ta alt puruks ja tapsid neid (Слово о полку Игоревѣ, lk. 35).

Veelegi ohverdasid venelased inimesi ja loomi. Leo Diakon kirjutab: „Svätoslavi sõjamehed uputasid Doonau voolusse lapsi ja kukkesid lahingus langenud sõjameeste matuse järele“ (Historia IX, 8). Need Nestori ja Leo Diakoni teated annavad selgust venelaste inimeseohverdamise kohta.

Näib, et slaavlased sõja-ajal rohkem, muidu aga enam iseäralikkudel juhtumistel inimesi ohverdasid. Tavalisteks ohvriteks jäävad neil ikka hobused, härjad, lambad, kusjuures ohvriloomade pead puude külge riputati. Aga inimestegi päid riputati mõne korra puude otsa (Bernhardi, Bausteine zur slavischen Mythologie, l. 391—392). Saxo Grammaticus teab Rüügeni asunikkudest, et need jumalatele metsloomigi ohverdanud. Tapaohvrite kõrval esinevad slaavlastel roa- ja joogiohvridki.

Grimmi arvamise järele (D. Mythologie I, lk. 46) ei tarvitanud germaanlased põletamiseohvrid. Slaavlased sellevastu pidasid põletamiseohvrit just jumalate juurde mõtete saatmise sümbooliks ja tarvitasid seda sagedasti, olgu kas lihtsalt ainult tuld üles tehes ehk tules midagi ära põletades (Срезневскій, Изслѣдованіе, l. 74).



Muude rahvaste inimeseohver.
Palestiinas päevakorral olev inimeseohver kippus Iisraeliski aset võtma. Ju Aabrahamist kuuleme, et ta lisakut tahtis ohverdada. Jehvta tütar langes igatahes ohvriks. Piibel kõneleb tihti, et lapsi lastud tulest läbi käia; uuemate uurijate seletuse järele tähendab tulest läbi käia laskmine laste põletamist ohvriks. Nii näituseks öeldakse 2. Kun. r.17, 17: „Lasksid oma pojad ja tütred tulest läbi käia ja pruukisid õnne andmist ja laususid ussidega.“ Jeremias kaebab 32, 35: „Nad on üles ehitanud Baali kõrged paigad, mis Innomi poja orus on, et nad lasevad tulest läbi minna oma pojad ja tütred ohvriks Moolokile."

Sellini ja Macalisteri väljakaevamised Palestiinas heidavad valgust teise vanaaegse ohvri — ehituseohvri peale. Väljakaevamised tunnistavad, et Palestiinas muiste majade aluseks inimesi on ohverdatud. Inimese luid leidsid väljakaevajad niihästi majade aluse alt kui ka müüridest. Tihti olid need laste luud, mõne korra aga ka vanade inimeste omad. Uurijate arvamise järele tuleb neid ehituseohvrid Kaanani endise rahva omadeks tunnistada. Hilisemal ajal astub inimeseohvri asemele lambisarnane riist. Maaema katsuti pealepandava koorma eest ehituse vasta heldeks meelitada seega, et ehituse alusesse inimene müüriti. Thomseni väite järele on niisugune inimese ehituseohver ennemuiste maailmas peaaegu igal pool viisiks olnud; peaaegu iga rahvas on teda tarvitanud (Palästina und seine Kultur, lhk. 43).

Jehvta tütre lugu leiab elava vastukaja Greekamaal Ifigenias. Agamemnon tõotab tütre Ifigenia jumalatele ohverdada ja viibki armastatud tütre ohvrialtarile. Kultuurirahva seaski tuli siis inimeseohvrit ette. Roomlased väidavad, nende kõige vanem jumalateenistus olnud vereta (Vissova, Religion und Kulten der Römer, lk. 345). Seda väidet võib vaevalt uskuda; palju enam tuleb seda kuldse aja ehtimise arvesse panna (Mever, Altgermanishe Religionsgeschichte, lk. 414). Vaevalt erinesid roomlased inimeseohvrite poolest greeklastest. Vähemalt teatakse Rooma keisritest Maximinusest ja Liciniusest jutustada, et nad sõtta minnes tõotuse annud, kõiki ristiinimesi jumalatele ohverdada, kui jumalad tõotajatele võidu kingivad. Vanad geetlased saatsid iga 5 aasta takka saadiku jumala Zalmoxisi juurde. Käsist ja jalust köidetud saadik visati vasta taevast. Püsti odadega võeti mahalangev saadik vastu. Odad tungisid muidugi saadiku kehast läbi ja surmasid ta sedamaid. Geetlased aga arvasid, et nende saadik Zalmoxisi juures lahke vastavõtmise leidnud (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 508). Kauemini kui Rooma riigis kestsid inimeseohvrid edasi Assüürias, Vöniikias, Moabimaal jne. Indias ohverdati naisi kuni uue ajani.

Gallia rahvas ja keltlased pidasid inimeseohvrit jumalatele kõige armsamaks anniks. Puudusid ohverdamiseks sõjavangid, võeti kurjategijaid, orje, naisi, lapsi. Suuremate meeste surma puhul põletati surnuohvrina kõik ära, mis surnule kallis olnud, isegi orje. Mõnel suguharul olid suured pajuvitstest punutud ebajumala-kujud; neisse pandi ohvriks määratud elusad inimesed, süüdati jumalakujud põlema ja põletati ühtlasi inimestega ära. Usuti, et jumalatele suurte kurjategijate, varaste, röövlite, mõrtsukate jne. ohverdamine iseäranis meelepärane olla; süüdlaste puudusel ohverdati süüta inimesi ja sõjavanga. Viimaste verest ja liikmetest kuulutati tulevikku ette.

Kolesuuri inimeseohvrid ohverdasid vanad mehiklased. Suurte pühade ja pidude ajal tapsid nende preestrid mõne korra teokallides sadade ja isegi tuhandete kaupa inimesi jumalatele meeleheaks. Mehiklaste teokallid tuletasid elavalt meie tapamajasid meelde. Kuna meie tapamajades valatud veri kohalt eemale saadetakse, jäi ta teokallides kohale ja tarretas ära, nii et veri templiesist just kui pori maanteed kattis. Kes jõuab kõik need kümned tuhanded üles lugeda, kes teokallides aja jooksul elu jätnud!
italki

Kuna Mehikos inimeseohvrid ammu ju mineviku mälestuseks saanud, kestsid need Aafrikas mitmes kohas uuema ajani edasi. Dahomes näituseks pidid prantslased oma võimu avaldama, et inimeseohvritele piiri panna. Ülepea on pime Aafrika visa muistsest harjunud viisist lahkuma. Austraalia saarlaste inimeseohvritele sellevastu jõudis haridus varemini tõkkeid teha. Isegi inimeseliha sööjad muutusid viimase saja aasta jooksul kristlasteks. Haridus nägi rohkesti vaeva, et visalt edasielutsevat inimeseohvrit Aasias, Aafrikas ja Austraalias lõpetada.



Osa kogu eest.
Aja jooksul astus tõsise verise ohvri asemele piltlik vereta ohverdamine. Ei tahetud enam elusat inimest ohverdada, vaid arvati inimese ehk looma järeletehtud kuju sedasama otstarvet täitvat. Valmistati inimese kuju vahast ehk puust ja ohverdati jumalale. Eespool kuulsime, et lapsi igatsevad naised vahakujusid ohverdasid. Jumalale vahakuju ohverdades palusid nad enestele elusa lapse vasta. Russov kõneleb niisugusest vahakujude ohverdamisest, üteldes: „Kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma vahaküünalde, hooste, härgade, vasikate ja lammaste nahast tehtud ohvrid altarile viisid, et õnnistust, tervist ja karja kasvu saada, on nende naised shillingit ehk peningit kolm korda ümber pea keerutanud, pärast altarile heitnud ja ise ära läinud“ (Chronica, l. 32).

Vahakujusid leidus Tõnni vakkades ja Peko peremeeste juures. Need vahakujud olid kas Tönnile ja Pekole palveohvriks antud ehk pidid jumalust ennast kujutama. Vist tuleb Tõnni ja Peko vahakujusid ohvri mõttes seletada.

Viljandimaa Risti kiriku kohta kirjutab Hupel 1774 (Topographische Nachrichten I, 156): „Nad panid kõiksugu vahakujusid müüride aknaaukudesse.“ (Võrdle ka Amelung, Geschichte der Stadt u. Landschaft Fellin, l. 67.)

Kraasna maarahvast teatab Kallas, et see Mihova küla ligidal risti juures vahast varssu ohverdanud. Risti ligidal, kummuli pandud tõrre põhjal põlesid küünlad; peale selle valmistati tõrre juures veel vahast varssu ja süüdati tõrre põhjal põlema (Kraasna Maarahvas, l. 89). Hämaraks jääb, kelle auks neid vahast varssu tõrre põhjale pandi ja keda paluti.

Rohkesti ohverdati vahakujusid kirikute ja kabelite juures. Põlva kirikukatsumisel kaevatakse 1646, et Lausitsi elanikud aastas 2—3 leisikat vaha ohverdavad; selle vaha võtnud mõisarentnik enesele. Võnnu kirikukatsumisel 1680 nimetatakse, et talupojad vahast loomi kiriku juurde toovad. Rõuge kirikukatsumisel 1689 pannakse protokolli, et Issanda ihupäeval Kosel küünlad lauale seatakse ja vaha hulgakaupa, võid, kohupiima, juustu, mune ja kooka ohverdatakse. Niisugust vahakujude ohverdamist tuli keskajal igal pool ette. Vaha vähesuse pärast ei võidud seda ohvrit ometi niisama sagedasti tuua kui roaohvrit.

Ei ohverdatud ainult inimesenäolisi vahakujusid, vaid ka üksikuid vahast valmistatud kehajagusid. Tegi mõni liige inimesele valu ja ihati ta valust vabaks pääseda, siis ohverdas inimene jumalale vahast selle liikme, mis teda vaevas. Harukorral valmistati liige ehk kehaosa puust. Võttis ju puust valmistamine palju enam vaeva. Taide nõudmise peale niisugusel korral muidugi suurt rõhku ei pandud.

Teiste teadete järele ohverdati alati vahakuju, ometi ilma haige liikmeta. Kui näituseks silm haiget tegi, puudus vahakujul see silm. Sel põhjusel puudus sagedasti kujudel käsi ehk jalg, kui need liikmed haigust kannatasid (Etwas über die Ehsten, l. 46).

Igal ajal katsus muistne inimene kõrgematele olevustele, surnutelegi midagi enesest ohverdada, vähemalt pisukestki osa enesest. Juba pisukese osa andmine pidi kõrgemat olevust andja kohta heldeks tegema. Juuksed ja lõigatud küüned esinevad niisuguste annetena. Peast välja langenud juuksed korjati kokku ja viidi ohvripaika, enamasti aianurka, kus ju tihti ohvriaed leidus. Niisama ei tohtinud ükski äralõigatud küünetükk kaduma minna, ehk muidu oleks see hiljema seletuse järele saadanale saagiks saanud, kuna see ometi jumalusele oli määratud. Äralõigatud küüned korjati sellepärast hoolega kokku, märgiti hilisema kombe järele ristimärgiga ära ja põletati siis kas ahjus ehk viidi ohvripaigale ehk maeti maha. Küünte ja juuste andmisega oli siis inimene osa iseenesest kõrgemale olevusele ehk ka surnutele annud.

Peale küünte ohverdati juukseidki, nagu nimetatud. Äralõigatud juuksed viidi kuhugi ohvripaigale. Isegi naised ohverdasid oma juukseid. Õpetaja N. Aunverdti poolt mulle lahkelt saadetud Mihkli kirikuraamatu ärakiri annab naisterahva juukseohvri kohta tunnistust. Mihkli kirikuraamatusse on 8. jaanuaril 1694 kirjutatud: „Pulmapäeva õhtul lõigatakse pruutidel juuksed peast täiesti ära. Naisina olles ei lase nad juukseid enam kasvada, vaid teevad iga laupäev pead noaga siledaks ja paljaks; niisuguste äralõigatud juustega pidada nad oma ebausku… Ma olen agara manitsuse järele mõnelt kuulnud, et pruudid peast äralõigatud juuksed salaja lambalauta viivad ja laudanurka õlgede ja sõnniku alla peidavad; selle teoga loodab noor abielurahvas lambaõnne saada.“

Seda juuste lõikamist tuletavad rahvalauludki meelde. Näituseks laulab neiu valgest naise pojast:

Küsis multa peada piirda,
Linajuukseid lühendada.

Ehk teises kohas:

Tahtis piirda neiu peada,
Tasuda neiu juukseid.

(Vana Kannel II, 184, A. B.)
Jälle teises laulus palub kosilane:

Las ma piiran neiu peada,
Neiu juukseid alandan.

(V. Kannel II, 186)
Rahvalauludest ei selgu ometi, kas neid ärapiirdud juukseid kuhugi ohverdati. Kolga-Jaanist üleskirjutatud laul tunnistab, et mitte ainult Mihklis pead ei piirdud, vaid et seda viisi laialt tarvitati. Kuna vanasti ainult pruutide pead ära piirdi, näikse pea piiramine hiljemini laiemale lagunenud olevat. Alles hiljuti andsid Pärnumaal ja saartel naisterahvad oma lühikeste juustega vana pruugi mälestusest tunnistust.

Vana usu kommetest kuuleme mõne korra, et ohutamiste ajal peale muu tarvis vette ehk tulle sülitada. Sellelgi teol on ohvri mõte aluseks. Ei võinud inimene juukseid ega küüsi ohverdada, võis ta ometi midagi enesest anda ja see oli — sülg. Enamasti sülitati vette, aga vahel teatatakse, et enne istumist ka maa peale sülitatud. Sülitamisega oli inimene enesest midagi ohvriks viinud ja võis loota, et temast kõrgemal seisvad vaimud nüüd leplikult ta peale vaatavad. — Muidugi mõista, pidi nuttki kõrgemate olevuste südant pehmendama, sest nutteski andis inimene osa enesest anniks.

Iseäralikkudel kordadel ohverdas inimene oma verd. Veel meie päevil loodavad mitmed aadrilaskmisest enestele kadunud tervist tagasi tulevat. Selles kombes peitub vana ohvriaade. Jumalate viha lepitamiseks, hädaohu eemalesaatmiseks arvas muistne eestlane kõige paremaks abinõuks oma verd anda. Avati veresoon, lasti hulk verd jumalatele ohvriks välja voolata. Ristiusu päevil kadus aegamööda ohvri käsitus, järele jäi paljas aadrilaskmise komme, millest tervisele paranemist loodeti. Saadud veri viidi enamasti ohvrikivile, mõne korra aga mujalegi ohvripaika.

Alati ei antud kõrgematele olevustele nii palju verd ohvriks kui aadri laskmisel. Ei, need leppisid vähema verehulgaga. Arvati ju piisavat, kui kehast kõrgemate olevuste meeleheaks natuke verd nähtavale tuli. Nii sündis Peko „korädsi“ pidu ööl vasta 1. oktoobrit. Karja ja põllutöö kaitseja Peko auks sel ajal pidu pidades, süües ja juues, katsusid setud oma jumalale verd ohverdada. Kuid veri pidi setude arvamise järele nii-ütelda iseenesest nähtavale tulema, ilma kellegi abita. Hakati vallatama ja hullama, senikui kellelgi verd nähtavale tuli. Niisugune kogemata ilmunud veri meeldis Pekole rohkem kui meelega tehtud haavast saadud veri. Ainult see isik, kellel juhtumisi kehast verd ilmus, võis Peko omanikuks saada, enese haavaja aga iialgi. Teisel Peko pidul, mida jaani-ööl peeti, viidi Peko karjamaale karjale õnnistust muretsema; sel puhul ei püütud Pekole verd muretseda; siis ei vahetanud Peko omanikku. Vere ilmumisega andis ennast selle kaotaja Pekole nii-ütelda ihuga ja hingega omaks. Õela saadana viisi ei nõudnud Peko vere andjalt ometi hinge omaks, vaid leppis nähtud verega, mis omaniku täielikku ustavust ta vasta tunnistas.

Kuna Peko teenistus meie päevini ulatab, elab ainult mõnes kohas mujal endise vereohvri mälestus rahva suus edasi. Hiidlased teadsid hiljuti veel jutustada, et praeguse Pühalepa kiriku kohal rahvas muiste püha lepa juures neljapäeva-õhtuti koos käinud palumas ja ohverdamas, sagedasti suvisel ajal ise alasti. Ei ohverdanud ainult looma-, roa- ja varanduseohvrid, vaid sagedasti oma verdki. Ohverdajad võtnud noad kätte ja katsunud, nagu üliõpilased kaksikvõitlusel, teineteist haavata, mitte raskelt, vaid ainult selle võrra täkkida, et verd ilmunud. Kui kõik üksteist nugadega veriseks täkkinud, olnud nende kohus jumala vasta täidetud ja nad võinud rahulikult koju minna, kindlas lootuses, et jumalus neile armuline. Järgmisel korral alanud uus nugadega täkkimine. Kogemata juhtunud mõni suurema haava saama, kuid haava pole iial tahetud teha, vaid nahka üksnes niipalju täkkida, et veri ilmuks. Seesugune täkitamine jumala auks tunnistab vere ohverdamist enam kui hämaralt.

Samasugust lugu teatatakse Kärla ligidal olevast Hiieselja hiiest, kuhu inimesed niisama neljapäeva-õhtuti ohverdamas käisid ja sealjuures üksteist nugadega veriseks täkkisid. Isegi naisterahvas võttis niisugusest täkkimisest osa. Täkkimise ajal puhuti kangesti torupilli.

Pärnu randa kalapüügile sõitvad hiidlased püüdsid enne ärasõitu meelega tüli tõsta ja üksteist vähe veristada. Kes teiselt suutis kõige enne vere tilku ihust välja saada, sellele naeratas rohke kalaõnn vasta. Veri oli nagu ohvriks kalaandjale.

Rahva vanad kombed annavad tuge väita, et tilgakaupa vere ohverdamist ette tuli. Jüripäeval, näituseks, läks talupidaja põllule, tegi pahema käe sõrme haava ja tilgutas igasse põllu nurka kolm tilka verd, sealjuures ise Lijonit appi hüüdes (Wiedemann, Aus dem inneren und ä. Leben, l. 360). Kas just kahtlase olemasolemisega Lijonit appi hüüti, jääb küsitavaks. Ennem võis appihüütav keegi muu vilja kaitsev vaim olla. Igatahes tunnistab see kolme tilga vere andmine, et põllul viljakasvu pärast ohverdati. See viljakasvu pärast ohverdamine tuletab teist kolme tilga vere ohverdamist meelde. Rahva arvamise järele võis õnne ja head käekäiku kätte saada, kui kuradile kolm tilka verd ohverdati. Vere andmisega oli andja oma hinge kuradile müünud. Tasuks kinkis kurat inimesele head käekäiku ja rikkust, kuni aeg täis sai, mil ta inimeselt hinge võttis. Kolme tilga vere andmine kuradile tähendab talle ohverdamist. Kurat nõudis ainult inimese vereohvrid, looma verest ta ei hoolinud ega ohverdanudki keegi seda talle, niipalju kui ma aru saanud.

Verd ohverdas varemal ajal maja ehitajagi. Et sündlikku ehituse-kohta leida, võeti kaks palgi küljest löödud laastu ja kaevati üks siia, teine sinna maha. Kreutzwaldile teadete andja Laagus laseb ehituse kohta Lijoni inglile pühitseda. Kui laastud kolm päeva maas olnud, kaevatakse nad välja ja vaadatakse järele, mis karva sipelgaid laastudel jooksmas. Kus punased sipelgad, sinna ehitatakse elumaja, kus mustad, laut. Enne kui peremees uue palgi paigale paneb, paastub ta kolm päeva. Siis palub ta vägeva vahemehe Lijoni ingli kaudu kõigevägevama kaitset tulekahju, õnnetuse, välgu ja muude kahjude vasta. Kui ka perenaine oma palveid Lijoni ingli ette kannud, langes mees kolm korda ehituseplatsile paljaste põlvede peale, suudles maad, tilgutas nimetissõrmest mõne tilga verd ohvriks ja palus: „Kaitse mu majas mind, mu loomi laudas ja lunasta mind mehe käest, kes mind taga kiusab, kõige vägevama ja kõige kõrgema Lijoni ingli kaudu nüüd ja igavesti“ (Böcler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr. l. 138—139). Laagus on neisse teadetesse jälle oma Lijoni ingli sisse toonud, ehk küll rahvasuu seda inglit muidu ei tunne.

Niipalju on igatahes õige, et majaehitusel vanasti sipelgaid tähele pandi, nimelt nende karva, mille järele asukoht ja elajad ära määrati. Sipelgate näol esineb tihti maa haldija, surnu hing. Rootsiski usuti surnute hingesid sipelgate kujul ilmuvat (K. Krohn, Suomalaisten, run. usk. l. 142). Kui ehitaja tõesti ehituse kohale mõne tilga verd ohverdas, määras ta selle muidugi maahaldijale, kellele kirikute ehituse puhul kas loom ehk inimene ohverdati. Aga muidugi ohverdati mõne korra majaehituse alustusel loom.

Veretilkade ohver tuletab tite-ema piimaohvrit meele. Lapse sündimise järele ei annud ema esimest piima lapsele, vaid viis selle toa nurka ehk, kui jõud kandis, veel parem välja ohvrikohale. Ainult esimese piima ohverdamise järele tohtis ta lapsele piima anda, lootes, et ohverdamise järel last enam hädaoht ei ähvarda. Ei ohverdanud ema oma esimest piima, arvati last tingimata surmale varsti saagiks langevat.



Surnute maagiline vägi.
Aegamööda võttis rahva seas arvamine maad, nagu oleks iga ärahukkamine lepituseohver. Ärahukatu on surmaga õigusele oma „mati maksnud“, surmaga iseennast süüst puhastanud. Järelejääjad lootsid, et nemadki sellest lepitusest osa saavad, kui nad ärahukkamise kaudu puhastatud isikust enestele midagi omandavad. Kes teab, ehk mõjus ses tükis kaasa hämar aimamine, et järelejääjad enam-vähem isegi sarnast süüd teinud ja nüüd nendegi süüde eest lepitus korda saadetud. Igatahes esineb järelejääjatele ärahukatu nagu reliikvia, kellelt nad õnne ja tervisele paranemist loodavad. Ärahukatud, võllatõmmatud isikute jäänuseid hakatakse kallisteks pidama, koju nõidusliku abinõuna kokku koguma. Ärahukatu jäänuseid arvatakse mõnda imet tegevat, mõnda haigust parandavat.

Üks samm edasi ja — muudki surnud omandavad enestele maagilise väe. Rahva vanad kombed tunnevad mõnda juhtumist, mil surnu ehk surnu jäänused ühel ehk teisel korral abi toovad. Hingeta kehasse arvatakse natuke üleliigset elujõudu järele jäänud olevat ja seda üleliigset jõudu võib muile sellest puudu olevatele isikutele edasi anda ja need võivad seda kasulikult tarvitada. Ei saa kindlasti otsustada, kas niisugune vaateviis meie rahva keskel aeg-ajalt nii arenes ehk avaldas ennast siin võõras mõju. Sest sakslaste seas leidus uuema ajani niisugust usku veel suuremal mõõdul, nimelt arvavad nad, et surnu kondid ja pealuud aitavad rahaaukusid kätte saada. Saksamaal Odenwaldis lõigati 1859. a. surnutel kirikuaial pead otsast ära, et need lõikajatele rahaauka juhataksid (Wuttke, Der deutsche Volksaberglaube, 155).

Mitte ainult surnu liikmed ei avaldanud niisugust maagilist väge, vaid ka kõik, mis surnuga kudagi kokku puutus. Surnu luuga, surnu käega, sõrmega arstiti mõnesuguseid haigusi, isegi surnu ristist lõigatud kildudega arvati hambavalu võivat kaotada. Tavalisesti silitati ehk vajutati surnu liikmega haiget kohta, kusjuures ühtlasi palvet avaldati, et surnu häda ja vaeva enese juurde maa alla võtaks. Hambavalu arstiti surnu hambaga; hamba asemele pandi niisugusel korral rahatükk. Hambavalu arstiti ka risti küljest lõigatud puukilluga; see viidi pärast hammaste torkimist hauale tagasi ja öeldi: „Säh, N. N., võta minu hambavalu ära, nagu sa ise kõigest valust lahti oled“ (M. Wäli teated Vigalast). — Tooneluud arstiti ka surnu käega.

Mõnegi korra lõigati võllapoodud inimesel kui mitte rohkem, siis ometi sõrm otsast ära, et sellega haiguste vasta abi saata. Tallinna Toompea koguduse selleaegne Soome õpetaja kirjutab 1696, et ta 5 aasta jooksul 100 eestlast võlla saatnud (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands V, l. 354). Maal ometi tõmmati harvemini inimesi võlla, — seal pidi muu nõu aitama surnu liikmeid kätte saada.

Niisama oli surnust maagiline vägi surnumuldagi hakanud. Toodi surnumulda aita, loodeti sellest viljale jätku tulevat. Teisel pool usuti sellest aga halbtustki sündivat. Kui näituseks abielupaari vahele surnumulda heideti, tuli neile haigus, äpardus, õnnetus võõraks. Lühidalt: elu ei lõppenud vana rahva usu järele hauas otsa, vaid surnukeha sai nagu elektriallikaks, mis maagilist väge enesest välja laotas.

Näib, nagu ei oleks nõiausk lasknud veel paarisaja aasta eest surnuid alati rahulikult hauas hingata. Seda väidet arvavad mõned Narva linnavalitsuse protokolli 4. detsembrist 1704 kinnitavat: „Liivaküla surnuaiale seatagu vaht, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid. See, kes vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe üles“ (Hansen, Geschichte der Stadt Narva, l. 246). Vahi ametissepanek oleks muidu üsna loomulik, kui mitte põhjuseks juurde ei lisataks, vaht kandku hoolt, et surnud rahulikult ja puutumata saaksid hauas hingata ja et surnu hauast välja kaevaja kohe üles poodagu. See juurdelisatud põhjus teeb asja mõistatusliseks. Missuguse otstarbega kaevati Narvas surnuid surnuaialt hauast välja? Leidub teateid, mis surnute salajat väljakaevamist tunnevad, kuid mitte surnuaialt.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Esivanemate ohverdamised - 03
  • Büleklär
  • Esivanemate ohverdamised - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3886
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1983
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3938
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2016
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 3987
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1982
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 3948
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2045
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4077
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1980
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 3791
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1864
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4228
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2026
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4176
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1966
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3959
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1820
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3934
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1922
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3854
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1915
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3973
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2081
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4030
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2018
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 4031
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2047
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 3885
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2053
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Esivanemate ohverdamised - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 2427
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1429
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.