Endise põlwe pärandus - 1

Süzlärneñ gomumi sanı 4651
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Endise põlwe pärandus.


Esimene anne.


Toimetanud

M. J. Eisen.



Tartus.

Schnakenburgi trükk ja kulu.

1883.


Kuu tõrwajad.
Wanataat oli küll ilma loonud, aga weel ei olnud see nii täieline kui pidi olema. Nimelt puudus maailmas õige osa walgust. Päewal rändas päikene oma teed üle taewa telgi, aga kui ta õhtu looja läks, Hämarik ta warjule wiis, pikka mööda ära kustutas ja puhkama pani, kui weel Koit Hämariku käest päewa walgustajat wasta ei wõtnud, uueste põlema ei süüdanud ega jälle teele ei saatnud, kattis pilkane pimedus maad ja taewast. Ei kumanud seal kuu ega säranud tähed. Öö hoidis kõik oma hõlma all peidus, mis temas sündis. Palju ometi öö walitsuse ajal ei sündinud, sest pimedus sundis kõiki paigal seisma.

Seda puudust pani Wanataat warsti tähele ja katsus selle wasta abi saata. Tema andis Ilmarisele kõwa käsu kätte, et see ööde walgustamise eest hoolt kannaks. Wanataadi käsku kuuldes sammus Ilmarine oma seppapatta, kus ta enne juba taewatelgi tagunud, wõttis hulga hõbedat ja walas sest mehise ümmarguse kera walmis, kuldas paksu kulla korraga ära, pani tulukese sisse ja seadis siis taewatelgile rändama. Selle peale tagus ta tuhanded tähed, tõmmas särjesapiga üle ja wiis nad wõlwile igaühe oma paigale.

Koguni uus elu algas nüüd. Nii pea kui wend päikene looja läks ja Hämarik tema puhkama juhatas, tõusis taewa serwal kuldne kuu, astus sinisel wõlwil edasi ja walgustas niisama heledaste ööd nagu päike päewa. Ja tähtede tuhanded särasiwad ja hiilgasiwad ta kõrwas ja saatsiwad kuud otsegu kuningat tema teekäigul, kunni ta wiimaks teine poole taewa äärde jõudis. Siis tõttasiwad tähed rahule, kuu astus telgilt maha ja Koit läkitas päikese tema asemelle maailma walgustama.

Nii säras ja hiilgas ühesugune walgus öösi kui päewa kõrgelt wõlwilt maha. Kuu ise oli niisama selge ja puhas kui päikene; üksnes sarnast soojuse jõudu ei olnud temal mitte. Päewa põletas päikene sagedaste nii kangeste, et tööd ei wõinud teha; seda armsamalt ja lõbusamalt aga ööse kuuwalgel. Nii puhati mõnda korda päewa ja tallitati ööse tallitusi. Kõik inimesed rõõmustasiwad kuu kingituse üle.

Wanapaganat pahandas aga kuu hirmsaste. Et see liig heledaste paistis, ei wõinud ta midagi ette wõtta. Läks ta korra saagi peale wälja, siis nähti teda kaugelt ära ja saadeti häbiga tagasi. Tema ei olnud eneselle siia maale sell kombel rohkem sulasid saanud kui aga kaks meest. Enne oliwad ööd seks liig pimedad olnud, nüüd liig walged.

Ööd ja päewad istus wanapagan ja pidas nõuu, mida teha, et asi paremini õnnistaks. Ta kutsus wiimaks poisid appi, aga ei nemadki teadnud mingisugust abi. Kolmekesi istusiwad nad küll ühes koos, arwasiwad ja uurisiwad, kuid järjele ei saanud.

Lugu ähwardas wiimaks üsna kirjuks minna. Seitsmel päewal polnud enam leiwa marja meeste hamma alla saanud. Nad soigusiwad waljuste ja pigistasiwad käega tühja kõhtu. Peamurdmist nad siiski järele ei jätnud. Ja ennä, wiimaks tärkas wanapaganal enesel hea nõuu meelde.

„Poisid!“ hüüab wanapagan, „nüüd tean, mis me teeme. Kui näljasurmast tahame peaseda, siis ei aita paremat nõuu kui peame kuust katsuma lahti saada. Ei ole enam kuud taewas, siis oleme jälle mehed. Tähtede walgusel wõime kõik oma suured ettewõtmised korda saata.“

„Kas peame kuu taewast maha tooma?“ küsiwad poisid.

„Ei,“ kostab wanapagan, „see on taewatelgis liig kõwaste kinni; ei me teda kätte saa. Teist abi tuleb otsida. Kõige parem on kui kuu ära tõrwame. Olgu ta siis taewas peale, ei ta meid enam jaksa tülitada. Siis on wõit meie ja tubli lõikus algab.“

Poisid wanapagana nõuuga rahul. Sedamaid hakkawad mehed kuu tõrwamise wasta walmistama. Aga täna juba hilja; kuu pea oma teekonda lõpetamas ja päike tõusmas. Lootes, et asi õnnistab, unub meestel nälg täieste meelest ära. Päewa otsa teewad nad tööd, et pead aurawad otsas. Wanapagan warastab waadi täie tõrwa ja weab siis seljas poiste juurde. Need muretsewad seitse seitsmesüllast redelit ja seuwad kõwaste ühe teise otsa kinni. Siis tuuakse weel tubli pang ja walmistatakse niine koorest nuustik, mida pika warre otsa pistetakse.

Nii oodetakse õhtut. Kui nüüd kuu tõuseb, kihutab wanapagan tõrwa waadi ja redeli selga ja kässib poisid pange ja nuustiku järele tuua. Siis täidetakse pang tõrwa täis, lisatakse tahma ka weel juurde ja kastetakse nuustik sisse. Waewalt pistab kuu nina metsa takka wälja, kui redel kärmeste püsti pannakse. Wanapagan annab ühele poisile tõrwa pange kätte, kässib ruttu redelit mööda ülesse ronida, teist aga enesel redelit kinni hoida aidata.

Wanapagan peab redelit ühelt poolt, poiss teiselt poolt. Poiss ei jaksa ränka redelit ometi mitte hoida, mis läbi see teisele poole wiltu waub. Sellsamal silmapilgul wäärdub ülesse ronija mehe jalg ja ta langeb ülewelt kõige pangega wanapoisile kaela. Wanapagan puhkub ja raputab ja hakkab tuhat tulist kiruma. Ootmata kastet saades unustab ta redeli hoidmise hoopis ära ja laseb redeli käest lahti. Wali mürin ja kärin tõuseb ja redel kukub tuhandeks tükkiks puruks.

Wanapagana wiha on hirmus suur, et asi nõnda nurja läinud ja kuu tõrwamise asemel ise tõrwatud saanud. Küll peseb ja nühib ennast mees, küll kaabib ja kraabib, aga tõrw ega tahm ei kuule ta sõna; nad jäewad temale igaweseks mälestuseks.

Ehk küll katse tühja läinud, ei taha wanapagan ometi mitte järele jätta. Nälg piinab ikka hirmsamini. Sellepärast warastab ta teisel päewal jälle seitse seitsmesüllast redelit, seub hästi kõwaste kinni ja wiib metsa äärde, kus kuu kõige madalamast kätte wõib saada.

Kui kuu teisel õhtul tõuseb, lööb wanapagan redeli maa sisse tugewaste püsti, hoiab ise alt otsast kinni ja saadab teise poisi tõrwapangega ülesse kuud tõrwama. Minnes annab ta kõwa käsu, et poiss hoolsaste pulkadest kinni peaks ega temale enam eilist leili ei wiskaks. Mees ronib oma tõrwapangega nii kiirest kui jõuab ja saab wiimaks õnnega wiimse pulga peale. Praegu tuleb kuu kuninglikus toreduses metsa takka wälja. Wanapagan tõstab nüüd redeli ülesse ja kanuab kärmeste kuu juurde. Ja waata õnne: redel ongi nõnda pikk, et ots kuu külge ulatab.

Ilma wiiwituseta hakkab mees tööle. Aga redeli otsas seista ja kuud tõrwata pole nalja asi. Pealegi ei seisa kuu paigal, waid tõttab ikka edasi. Sellepärast seub mees enese kuu külge kinni, et mahakukumist karta ei oleks, wõtab nuustiku tõrwapangest wälja ja katsub kuu tagumist külge mustata. Aga paks kulla kord ei taha midagi musta peale wõtta. Mees nühib ja määrib, nii et higi sorinal otsa eest maha tilgub. Otsata töö ja waewa järele jääb wiimaks kuul taha külge tõrwa kord peale. Wanapagan waatab tööd, suu lahti, ja hüppab poole töö lõpetust nähes ühe jala pealt teise peale.

Tagumise külje tõrwamise järel nihutab mees ennast waewaga ette poole, et siingi kuu walgust kautada. Ometi ei hakka ta kohe tõrwama, waid puhkab pisut rängast tööst ja mõtleb, kudas siin pool wähema waewaga läbi saaks. Aga mingisugust nõuu ei tule talle meelde. Ta peab siin niisama palju higistama kui taga küljes.

Juba tahab mees eest külje tõrwamist alustada, kui äkiste Wanataat, kes ürikeseks ajaks uinuma heitnud, unest üles ärkab. Imekspannes näeb ta ilma poole pimedama olewat kui muidu, ehk küll ilm sugugi pilwes ei ole. Terasemalt ümber waadates, kust pimedus tuleb, silmab ta mehe kuu peal, kudas see praegu nuustiku tõrwa sisse kastab, et eest külge tagumise sarnaseks muuta. All aga kargab wanapagan nagu kits hea meele pärast.
italki

„Wõi niisugusid tempu tehakse, kui mina ei näe!“ ütleb Wanataat wihaga. „Olgu siis tegijale teenitud palk teu eest. Kuu peal sa oled ja kuu peale pead sa igaweste oma tõrwapangega jääma hirmutuseks ja ähwarduseks kõigile, kes walgust maailma käest ära püüawad riisuda! Minu walgus peab walitsema pimeduse üle ja pimedus peab tema eest kaduma. Sõdigu ka pimedus kui suure wõimuga, walgust ei jõua ta mitte ära wõita. Seda tuletagu kuu tõrwaja oma tõrwamise riistadega kuu külge kinni jäädes iga ööse kõigile meelde, kes kuud waatawad.“

Wanataadi sõnad läksiwad täide. Weel täna päew seisab mees tõrwapangega kuu peal, kes selle pärast enam nii heledaste ei paista nagu enne. Küll heidab kuu tihti mere hõlma ja katsub ennast tõrwast pesta, aga ilma asjata waew: tõrw seisab igaweste tema küljes kinni. Nii heledaste ja selgeste ta ka paistku, ei suuda ta walgus ometi kuju tema sees ära peita ega tema taga küljes tõrwast läbi tungida. Kui ta mõne korra oma tagumise külje maa poole pöörab, siis silmame kuust aga tuhmi tombu, mis ei kuma ega sära. Kaua ei kannata ta siiski oma pimedat nägu näidata; pea pöörab ta oma kumawa külje jälle maa poole, puistab armast hõbewalgust ülewelt maha, näitab kaswades ikka rohkem tõrwaja kuju ja tuletab meelde, et walgus pimeduse wõidab.

Koit ja Hämarik.
Wanataadil oli kolm nobedat teenrit: kaks noort, ilusat ja wiisakat neiu Widewik ja Hämarik ja sale ning sile noormees Koit. Need tegiwad Wanataadi tööd ja tallitasiwad majatallitusi. Korra tuleb Widewik õhtu kahe härjaga põllult kündmast ja wiib härjad jõele jooma. Päike on praegu looja läinud ja kumer kuu tema asemelle taewa serwa tõusnud maad walgustama. Kuu hõbedased jooned mängiwad imeilusalt wee pinnal ja hõbepeeglis kujutab ennast ümberkaudune loodus. Widewiku südant tõmmab nagu sala, nägemata wägi jõe poole. Ta astub wete äärde ja sealt paistab talle ta kuju nii armsalt, õrnalt ja hellalt tagasi, et ta seda küllalt ei wõi waadata ega imestada. Ta unustab härjad ära, kes ammu juba janu kustutanud, ja silmab üksi silmi oma hõbedast kuju. Kuu aga, kelle särawad jooned imelist neiu kuju wee pinnal maaliwad, näeb Widewikku ja sedamaid süttib kange armastuse tuli ta südamesse loitma. Ta heidab ennast salamahti taewast wete põhja, kus ta nüüd nii kaunile kujule suud annab. Ja kui neiu sügawas mõttes ennast wee äärde kummardab ja oma jänu jõe weega kustutab, siis puutuwad kuu huuled Widewiku oma huultegi wasta.

Widewikule jõe põhjast salasõnadega oma armastust awaldades ja tema mustadesse silmadesse waadates unustab kuu kõik oma tööd ja tallitused ära. Walgus kaub ja pilkane pimedus astub asemelle. Aga ei seda aimanud kuu ega Widewik. Nende silmad näewad üksnes armu ilu ja elu; muile on nad otsegu pimedad. Küll hüüab ööpikk waljuste lepikust: öö pikk, öö pikk, laisk tüdruk, laisk tüdruk, öö pikk, öö pikk, kiriküüt, waole waole, too piits, too piits, säh, säh, säh!“ aga Widewik ei kuule ega näe midagi. Halliwati mees hunt tuleb ja murrab Widewiku teise härja ära, kes oma pead metsa läinud ja keda nüüd keegi ei kaitsenud.

Kui warane Koit hommiku magamast ülesse tõuseb, ärkab Widewik wiimaks oma armu õnnest. Hundi kurjategu nähes hakkab ta ärdaste kaebama ja kurtma. Tema ahastus tungib ülesse Wanaisa kõrwa, kes warsti maha tuleb kurjategu karistama. Hundi kohta mõistab ta kohut, et hunt sest saadik oma hõeluse pärast alati inimeste tagakiusamist peab kartma ja alati tema elu kallale kiputama. Widewikule aga ütleb ta: „Et kuu sind oma ilu imetlema meelitanud ja sulle kosja tulnud, annan ma sulle su süü andeks. Kui sa teda niisama südamest armastad, siis ei taha ma teid keelda, waid jäädawalt kokku kihlata. Selle eest nõuan ma siiski sinult, Widewik, et sa wirgaste selle peale waatad, kas kuu õigel ajal oma teele läheb maailma walgustama ja teist korda enam pilkane pimedus maad ei kata, kus kurjadel hea teha, mida tahawad. Walitsege öö üle ja pidage muret selle eest, et tema hõlmas õnnis rahu wiibib.“

Selle peale kutsub Wanataat Koidu ja Hämariku enese ette ja ütleb neile: „Teie kätte annan mina, lapsed, päewade hakatuse ja lõpetuse. Sinu mureks, ärk Hämarik, jätan ma looja minewa päikese; wõta ta taewa serwal wasta, wii teda puhkama ja kustuta tuluke ära, et kahju ei sünni. Sinu hool, wirk Koit, olgu Hämariku käest päikest teele mineku ajal wasta wõtta, põlema süüdata ja siis maailma walgustama saata. Tallitage oma tööd auusaste ja ärge andke pimedusele iialgi wõitu!“ —

Kui süda sui ajal päikese teekond taewa wõlwil õieti pikaks wenib, jäeb tema puhkamise aeg teine pool serwa õige lühikeseks. Päikest puhkama pannes jõuab Hämarik Koidule, kes temale seatud maa peal wasta tuleb, nii lähedalle, et mõlemate huuled kokku puutuwad ja üks teise kätt päikest käest ära andes hellalt pigistab. Siis hüppab nende süda otsata õnne pärast. Õrna suuandmisega sammuwad mõlemad jälle tagasi.

Wanaisa silmas ei jää neiu ja peiu armastus warjule. Tema astub oma auujärje pealt maha ja ütleb: „Lapsed, mina olen teie tööde ja tallitustega täiesti rahul. Et te üht teist nii südamest armastate, ei ole mull selle wasta midagi, kui Koit Hämariku eneselle naeseks wõtab.“

Aga waata, Koit ja Hämarik ei wõta Wanataadi lahket lubamist wasta. Otsegu ühest suust wastawad mõlemad: „Isa, ära riku meie rõõmu mitte. Meie oleme sellega rahul, mis me oleme; meie tahame igaweste peiuks ja mõrsjaks jääda. Ses põlwes oleme oma kõige suuremat ja ülemat õnne leidnud, mis ikka uueks ja ikka nooreks jääb. Tahad sa meie tööd ja waewa tasuda, siis on kõige parem palk, kui meile meie praegust põlwe kingid!“

„Teile sündigu, mida soowite!“ ütleb Wanataat lastele ja ruttab oma auujärjele tagasi. Koit ja Hämarik on aga praegugi õnnelik peig ja mõrsja, kes seda rohkemat rõõmu tunnewad, mida pikema aja pärast kokku saawad ja üksteisele kätt ja suud annawad[1].

Ütlemata kauni „Koidu ja Hämariku“ loo on omal ajal Dr. Fählmann juba üles kirjutanud. Eelseisaw jutt läheb ometi Fählmanni jutust lahku. Fählmanni jutu leiab lugija „Fählmanni kirjadest.“

Linnutee.
Warsti pärast maailma loomist lõi Wanataat ühe kena neiu, kelle hoole alla tema kõik taewaalused linnud andis. See nägus Wanataadi tütar Lindu juhatas kõigile rändajatele teed, kes kewade tuliwad ja sügise läksiwad ja näitas igale ühele tema asumise paika kätte. Nagu ema laste eest, nii muretses tema õrn ja hell süda oma lindude eest ja aitas neid, kus iganes wõis. Otsegu õis hommikusel päewapaistel tuhande kaste piisa sees naeratades särab, nii säras ja õitses Lindu oma emalikkuis töödes ja tallitustes.

Ei ole ime, kui pea kõikide silmad kauni tütarlapse peale hakkawad waatama ja teda armastama. Igaüks soowib hoolikat neitsit eneselle abikaasaks. Hulga kaupa käiwad peiud neiut kosimas. Toredal tõllal ja kuuel kõrwil tuleb põhjatäht neitsile kosja ja toob kümned kingitused kaasa. Aga neiu põlgab põhjatähe ära, sest et Põhjatäht ikka ühe paiga peal pidada seisma. Hõbedasel tõllal ja kümnel kõrwil sõidab kuu neiu õue ja kannab temale kahekümned kingitused kätte. Aga kuulgi ei ole paremat õnne. Lindu põlgab kuugi ära. Kuu muuta ennast liig sagedaste ja käia alati ühte rada; sellepärast ei kõlbada kuu temale mitte.

Waewalt on kuu kurwalt ära läinud, kui päikene tema asemelle astub. Kuldtõllal ja kahekümnel kõrwil kihutab ta neiu ukse ette ja wiib kolmekümned kingitused kaasa. Siiski ei aita temagi auu ega ilu ega kallid kingitused. Neiu ei wõta päikestki wasta, kes niisama nagu kuugi iga päew igawat teed pidada kõndima.

Wiimaks tulewad wirmalised Põhjamaalt wilistades teemandist tõllal ja tuhandel tuhkrul. Nende tulek on nii tore, et Lindu neid õue wasta jookseb wõtma. Terwe tõlla täis kulda ja hõbedat, helmid ja ehteid tõiwad wirmaliste sulased neiule tuppa. Ja waata, wirmalised ise ja nende kingitused on neiule nii meele järele, et ta ennast wirmalistele pruudiks lubab. Wirmalised ei kõndida ühte teed; nad minna siis teele, kui tahta, ja puhata, kui tahta; nemad tuua iga korra uut auu ja ilu kaasa; iga kord kanda nad uut isesugu kuube seljas ja sõita uue isesugu tõllaga ja uute isesuguste hoostega; nemad osata oma abikaasale õiget rõõmu walmistada; nemad olla wast õige peig. Neile wõida rõõmuga mehele minna. — Uhked kihlused peetakse sedamaid ära. Kurtes waatawad neid põhjatäht, kuu ja päike pealt ja kaetsewad wirmaliste õnne.

Kaua ei luba kasin aeg wirmalisi pruudi majas wiibida. Pea peawad nad põhjamaale tagasi minema. Enne minekut tõutawad nad üürikese aja pärast jälle pruudi juurde tulla, pulmad ära pidada ja neiut põhjamaale oma koju wiia. Seni kässiwad nad neiut enesele pruudiehteid muretseda ja kõiki pulmade wasta walmistada.

Lindu walmistab ja ruttab, ehib ja ootab. Aga päew weereb päewa järele, ilma et wirmalised oleksiwad tulnud kallimat ära wiima ja pulmi pidama. Talwe jõuab mööda ja kewadised soojad päewad kaunistawad maad uue iluga. Kewade kulub ja annab suile maad. Ikka weel ootab Lindu ilma asjata wirmalisi. Ei ole neist kõppu ega kõbinat kuulda.

Suures südame walus kurdab Lindu ööd, kurdab Lindu päewad. Pruudi ehtes, walges looris, pärg peas, istub ta jõe aasadel ja tema tuhandetest pisaratest nirisewad ojakesed jõkke. Rängas ahastuses ei mõtle ta enam muu kui peiu peale. Ei ta pane linnukesi tähele, kes ilma kartmata tema pea ja õlade peale kargawad ja oma armsate lugudega tema meelt katsuwad rõõmustada, ega tule tall meelde rändajatele wõerale maale teed juhatada. Ei tall tule meelde neid sööta ega neile abi anda. Nad eksiwad, lendawad ühest kohast teise, ei tea, kuhu minna ega mida teha.

Neiu raske kurwastus ja lindude wiletsus tungib wiimaks Wanaisa südamesse. Tema tahab mõlemille abi saata, tahab neiut trööstida ja lindudelle teed juhatada. Tema annab oma tuultele käsu, et need tema tütre maailma waewast ära kannaksiwad. Kui nüüd Lindu aasal kibedaste kaebab ja nutab, wajuwad tuuled tasakeste maa peale tema juurde, tõstawad nii ettewaatlikult ülesse, et neiu seda sugugi ei märka ja wiiwad ülesse taewasse, kus nad teda sinisele wõlwile maha panewad. Neiu pikk pruudi loor ulatab ühest taewa serwast teisi ja katab teda surelikkude silma eest.

Seal taewa telgil wiibib Lindu praegugi. Kes taewas linnuteed waatab, see silmab neiut ja tema walget pruudi loori. Seal on ta praegugi weel lindudele teejuhatajaks, et need oma määratut teed oskaksiwad käia. Seal ülewal taewatelgil on tall kaugel põhjamaal teine pool taewa telki wirmalisi näha ja neile taewa serwal teretuseks kätt pakkuda. See kautab tema kurwastuse ja endine õnnelik elu asub jälle tema südamesse. Ja jõuab talwe kätte, siis näeb ta rõõmuga wirmalisi põhjamaalt pruuti otsima tulewad. Tihti peasewad nad ülesse tema rinnalegi, kus pruut ja peig uueste teine teisele armastust tunnistawad, aga nende pulmad jääwad ometi pidamata. Wanataat on neiu ehted ja loori kõwaste taewa külge kinni pannud, kust peiu oma kallimat kudagi wiisi kätte ei saa. Tema on kõige paremaks arwanud, neiut alati pruudi põlwe maitseda ja ühel hoobil maa pealses elus neiu hooleks antud tööd, kui ka wähemal mõõdul, edasi lasta toimetada,

Nii on siis linnutee sündinud.

Tõsi ja Wale.
Tõsi ja Wale oliwad wennad. Korra läksiwad nad kahekesi teele. Kumbki wõttis leiwakoti kaasa. Käiwad söömawahe seltsis ära. Tühi kõht hakkab meestele kibedat tegema. Istuwad maha sööma. Walel on kõik wigurid tuttawad; tema ütleb Tõele: „Sööme sinu koti esmalt tühjaks ja siis wõtame minu koti käsile.“ Tõel ei ole midagi selle wasta. Pea lõpeb leiwa paluke ja leiwa kõrwane Tõe kotist otsa. Aga waata, Wale ei mõtlegi wenna peale ega anna temale oma kotist iwagi. Esimese päewa kannatab Tõsi küll söömahäda, aga teisel päewal teeb nälg ta nii nõdraks, et enam ei suuda käia. Ta palub Walet, aga asjata. Wale ei taha sest teadagi, et tema Tõe leiwakoti tühjaks aidanud süüa. Tühja kõhtu kannatades lubab Tõsi Walele kõik teha, mis Wale soowib, kui Wale selle eest temale aga toitu annab. Wale jääb selle kaubaga rahule. Tema süda on ometi kurjust täis. Ta ütleb Tõele: „Kui sa mind oma teise silma peast wälja lased pista, siis saad sa mu käest süüa; muidu mitte!“

Tõel pole tahtmist ühe silmaga jääda, aga tühi kõht teeb kurja kubjast. Hädas mõtleb wiimaks mees: „Ei anna Wale mulle toitu, siis pean pea surema. Parem on siiski ühe silmaga elada kui kahe silmaga nälja walu tunda ja nälja käes surra. Muu asi ei aita, pean silma peast pista laskma.“ Ja siis ütleb Tõsi Walele: „Sündigu su tahtmine. Pista mu silm peast. Kuid selle eest pead mind söötma!“

Wale lubab ja pistab Tõe silma peast wälja. Ja selle peale sööb Tõsi Wale kotist kõhu täis ja nad lähewad edasi. Aga ei kurjategijat wõi uskuda: teine söömaaeg jõuab kätte, Wale sööb, ei anna Tõele ometi maikugi. Tõsi palub uueste toitu. Wale aga wastab: „Lased sa mind oma teise silma ka peast wälja pista, siis saad; muidu wõid oodata.“ Seda üteldes seub Wale koti kinni, ilma et Tõele raasukestki annaks.

Nad sammuwad söömawahe edasi, sammuwad teise, sammuwad kolmandama. Nälg piinab uueste hirmsal kombel waest ühe silmaga wenda. Mis nüüd teha? Eks hea nõuu kallis? Wiimaks teeb Tõsi selle otsuse, et parem elada kui surra ja ja laseb Wale oma teise silma peast wälja pista. Selle eest tõutab Wale pimeda Tõe eestwedajaks heita.

Wale weab Tõtt päewa, weab teise, aga amet igaw, ajab tema himu ära. Korraga näeb Wale eemal kiriku. Sedamaid kelmil nõuu peetud. Sinna wiib ta Tõe, laseb lahti ja ütleb: „Nüüd oleme linnas. Mina ei wõi sind kauem eest wedada. Jää sina siia minust maha. Siin majad lähedal, siin kerjad inimeste käest kergeste nii palju kui tarwitad.“ Seda üteldes jätab Wale Tõe maha ja lähäb oma teed.

Tõsi soiub suures hädas: „Oh ma waeneke, mis nüüd teen! Ei näe enam jalgade ettegi ega tea, kuhu minna. Ei siin inimeste kõppu ega kõbinat. Pole enam silmi ja nüüd pean ometi surema!“ Nuttes ja kaebates langeb ta kiriku trepi peale maha ja ootab surma.

Natuke aega lähäb mööda. Korraga lendawad kolm kaarnat walju käraga kiriku katuselle. Tõsi jääb kuulama. Selgeste kostab ta kõrwu, kudas üks ütleb: „Küll ma tean, mis ma teen!“

„Tea küll, mida tead,“ kostab teine, „aga seda sa ei tea, mida mina tean.“

„See pole midagi,“ räägib kolmas wahele, „seda ei tea kumbki, mida mina tean.“

„Mida sa siis tead?“ küsiwad teised. „Eks räägi meile ka!“

Kolmas ei taha kõnelda. Kangeste ajawad teised peale ja tõutawad temale ka kõik rääkida, mida nemad teawad. Ei aita, kolmas peab järele andma.

„Kuulge siis, mida mina tean,“ kõneleb kolmas. „Selle kiriku trepi all on kolme waksa sügawas niisugust mulda, mis sellelegi inimesele silmad pähä teeb, kell silma asetki ei ole. Kes selle mullaga silmi õerub, saab nägijaks! See on, mida mina tean.“

„Et pange tähele, mida mina tean,“ jutustab teine kaarnas. „Meie kuninga linnas praegu kange wee häda. Kolmekümne penikoorma takka ostetakse wett ja maksetakse iga toobi eest tera kulda. Aga kui rumalad nad ja raha raiskajad! Neil kodu wett küll, aga ei oska üles leida. Turul seisab päratu hall kiwi. Kiwi all immitseb arutu suur hallikas. Weeretaksiwad nad kiwi teise koha peale, siis linnas wett küll; wõiksiwad juua ja weel teistelegi müüa.“

„Nüüd räägin ka mina, mida mina tean,“ ütleb kolmas. „Meie maa kuninga tütar on juba seitse aastat weretõbes raskeste haige. Ei aita haiguse wasta ühegi arsti rohi ega tohtri tarkus. Käinud seal Turja maa targad ja Soome soolapuhujad. aga haigus ei parane. Ja ometi oleks kuninga tütar sedamaid terwe, kui keegi kuninga kolme kitse piima kokku lüpsaks ja temale juua annaks.“

Oma teaduste awaldamiste järele lendawad kaarnad ära. Tõsi aga tõuseb rõõmuga püsti ja hakkab kiriku trepi all kohe kätega kaapima. Mees tööl, et pea märg otsas. Tüki aja pärast mõõdab waksaga ja ennä, ongi kolm waksa mulda ära kaapinud. Augu põhjast wõtab Tõsi mulda ja määrib silmi ja õerub. Warsti tunneb tema, nagu sünniksiwad silma munad pähä. Uueste õerub ta. Ja nüüd tunneb tema, nagu langeks silmade eest soomuste kord. Kolmat korda weel mulda silmade peale pannes ja õerudes näeb Tõsi niisama hästi nagu enne.

Hea südamega Tõsi, kes kaarnate läbi nägijaks saanud, tahab teistelegi abi saata. Kohe kõnnib ta kuninga linna poole, kus kaarnate kõne järele kange wee puudus. Linna lähedalle jõudes näeb ta mitu waati linna poole wiidawat. Hobused waadi ees wäsinud ja lahjad. Waatidel aga soldatid ümber kaitsemas. Tõsi ei tea, mis see kõik tähendab; sammub edasi, astub linna. Kõht tühi, palub süüa. Linnarahwal helde süda: annawad. Pärast sööki palub Tõsi juua. Aga nüüd wastatakse: „Ei sõber, meie linnas pole weetilkagi. Tuuakse kolmekümne penikoorma takka. Soldatid waadil wahiks ümber, et keegi wett ära ei riisu. Apteegis müüakse rohu asemel. Toobi eest maksetakse tükk kulda. Tahtjaid siiski nii palju, et sellegi eest ei saa.“

„Wõi nii,“ ütleb Tõsi. „Mis te annate mulle, kui mina teile nii palju wett muretsen kui iganes tahate?“

„Mine kuninga juurde,“ wastab rahwas. „Kuningas tõutab kõik maksta, mis nõutakse, kui keegi linnale wett muretseb.“

Ja Tõsi lähäb kuninga juurde. Kuningas on wäga rõõmus Tõe lubamise pärast ja kässib teda palka nii palju nõuda kui tahab. Tõsi kaubaga rahul. Selle peale wõtab sada meest kaasa, weeretab turul halli kiwi wana koha pealt ära. Päratu suur hallikas woolab wett nagu pumbast maapõhjast wälja.

Kõik linn rõõmus. Üksi kuningal kurw nägu. Tõsi pärib, mis teda waewata. Kuningas jutustab, et tütar seitse aastat haige; ei aidata Turja maa targad ega Soome soolapuhujad.

„Eks waatame, mida teha,“ ütleb Tõsi. „Kui oma kitsed mu hoole alla annad, wõin ehk tõbe parandada.“

„Kõik minu maa ja rahwas olgu sinu hoole all, kui selle läbi tütart wõid parandada,“ kostab kuningas.

Tõsi lüpsab kuninga kolme kitse piimad kokku ja wiib kuninga tütrele. Tütar joob. Haigus nagu käega pühitud. Neitsi terwe ja ilus, et rõõm waadata. Kuningas tänab Tõtt silmaweega ja kingib temale waewapalgaks poole kuningriiki. Et Tõsi wäga tema meele pärast, annab ta tütre Tõele abikaasaks.

Wale kuuleb, kudas wenna käsi kauniste käinud. Tuleb wenna juurde küsima, kudas wend terweks ja rikkaks saanud. Tõsi ei salga midagi, kõneleb kõik üles, mida teinud. Walel ahne meel, tahab hea meelega ka nii suurt rikkust saada.

Pea nõuu peetud. Wale teeb ennast wenna wasta koguni lahedaks ja mahedaks ja ütleb Tõele: „Ole nii hea, pista minu silmad peast wälja ja wii mind selle kiriku juure, kuhu ma sind jätsin. Tahan ka rikkaks saada.“

Tõsi täidab Wale soowi, pistab Wale silmad peast wälja ja wiib kiriku juurde. Tõsi sammub tagasi, Wale jääb sinna. Ootab, ootab, — ei kuule midagi. Kesköö juba käes; siis kuuleb lindude tiiwade wuhinat. Kolm kaarnat lendawad jällegi kiriku katuse peale.

„Nüüd tõuseb mu õnnetäht,“ mõtleb Wale ja kuulatab. Ja waata, linnud alustawadki juttu.

„Ei te seda tea, mida mina tean,“ ütleb üks kaarnate hulgast.

„Mida siis tead?“ küsib teine. „Et räägi meile ka!“

„Ära räägi,“ kostab kolmas, „ehk on keegi jälle siin lähedal, nagu wiimati. Kuuleb meie juttu, saab saladused kätte. Eks te pole näinud, mis mees nüüd wiimne kuulaja.“

„Waatame parem järele, kas kedagi pole kuulamas,“ kostab teine wasta.

Lähemad waatama, leiawad Wale. Oh sa aeg, mis nüüd! Kaarnad kangeste tigedad, wõtawad waese Wale kinni ja annawad mehise naha täie. Häda waewaga peaseb Wale wiimaks nende käest. Ta jääbki pimedaks ja rändab praegugi pimedast peast rahwa seas siia ja sinna. Otsib peawarju ja saab mõne korra, aga kus ära tuntakse, seal saadetakse warsti jälle minema.

Waene Hans ja rikas Tõnu[1].
Lääne maal elasiwad kaks wenda. Teise nimi oli Hans, teise nimi Tõnu. Wanem wend Tõnu oli rikas. Tema oli oma isa koha pärinud; tall oliwad suured põllud, laialised heinamaad, kaunis kari sarwikuid ning pudulojuksid. Sulased kündsiwad, ümmardajad äästasiwad wirkade ja rammusate hoostega. Neli paari künnihärgi närisiwad igal öösel kopelt, nii et ta põuasel ajal paljas oli kui ära kulunud weskikiwi. Tallis hirnusiwad tugewad täkud ja tegiwad tihti sälgudega wallatust. Karjalaudas oliwad lõjad wiiekümne waia küljes, aiad wiie wasika ja wiiekümne willakandja tarwis. Teises laudas rõhkisiwad harjuslased, kisasiwad kitsed, tegiwad healt hanid. Kanad kaagutasiwad tihti, nii et kolme wersta taha ära kuuldi, kuked kelmid ei annud pärast poolt ööd poistele, tüdrukutele mitte maiku enam püsi pikali olla. Õue peal haukusiwad kolm tugewat koera ning hirwitasiwad hambaid iga wõera wasta, kes palumata wõersille tahtis tulla. Hooned oliwad uhked, paksudest palkidest ülesse ehitatud. Tõnu elas isanda elu. Töö tegiwad teised, tallituse tallitasiwad tüdrukud. Kosis ka kena abikaasa. Aeg läks aja järele ja kolm poega ning kaks tütart wiskasiwad mööda õuet hilpu ehk lõiwad koplis ehk kaasiku all lulli. Õnn paistis sisse tall aknatest, ustest. Aidad ja kirstud särasiwad täis kõigist warandustest.

Noorem wend Hans oli waene. Isalt ep olnud ta muud pärinud kui sauna urtsiku, kus sees elas. Mis seegi suur asi oli? Seinad seitsmelle korrale ehitatud, ikka neistsamaist palkidest, ja tükk sisse, teine wälja, mäda ja pude puha, et hoia alt, kui tuuleema tiiba tõstab, muidu on sull ehk katus kaelas, lagi suud, silmi lõhkumas, seinad keha maha matmas. Katus, no mis sest rääkida? Juba kõik asjad ära katsutud wee kaela jooksmist ära keelda: Wanad luua kantsud, tooli põhjad, õletuustakud, takutordid, heinanuustikud, riide hilbud ja kalewikaltsud, jah, wiiskrajakadki oliwad abiks wõetud, aga kõik asjata. Tuli wihma, woolas sisse, langes lund, tuiskas tormil tuppa ja tualaele. Tuba tühi; lawa ühes nurgas, ahi teises; temagi keris sisse kukkumas. Ei peeru pindu, ei tõmmu tükikestki leida. Kiin kurdab lõuka ees, kirwes külmetab ukse taga. Kambris ei kirstu ega kappi. Mis tarwiski? Ep ole ometi leiba ega liha sisse panna. Mis Hans teenis, jubap see kulus tühjale kõhule kohe ära, homseks üle jätta ep olnud ühtigi ning pühapäewal pane hambad õigusega warna, kui mitte mõni armu poolest kanikat kaasa ei anna. Enesel tall ei ole kapsa peenartki: rikas wend ei tahtnudki teeradagi lubada, aga isa käsku ei tahta temagi täitmata jätta. Sagedaste lõi kõht päewad otsa nälja pärast pilli, kui tööd saada ei olnud.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Endise põlwe pärandus - 2
  • Büleklär
  • Endise põlwe pärandus - 1
    Süzlärneñ gomumi sanı 4651
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1897
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Endise põlwe pärandus - 2
    Süzlärneñ gomumi sanı 4727
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1928
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Endise põlwe pärandus - 3
    Süzlärneñ gomumi sanı 4612
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1803
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Endise põlwe pärandus - 4
    Süzlärneñ gomumi sanı 1191
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 660
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.