Eesti vana usk - 17

Süzlärneñ gomumi sanı 4037
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1984
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Sureb majas peremees või perenaine, sureb pea ka loomi. On enne inimese surma loom surnud, ei ole enam looma surma karta; ei ole aga enne looma surnud, sureb pärast tingimata mõni.

Nõiad toovad loomadele surma, visates maja ligidale lihatükke. Leitakse niisugune lihatükk, pannakse see vanade pükste sisse, viiakse pärast päevaloodet metsa sipelgapesasse ja jäädakse sinna ootama. Varssi tuleb see inimene, kes lihatükid maja ligidale pannud, neid sipelgapesast ära päästma. Seesugusel puhul antakse lihavõtjale soe saun ja loomasurm kaob. Tahetakse aga nõiale kurja paremini kätte maksta, korjatakse lihatükid kokku ühe riide sisse ja pannakse lõmmu õrte alla rippuma. Seepeale pöördub loomasurm tagasi sinna, kust ta välja tulnud, ja tapab viimse hingeni kõik loomad majas (Vigala).

Kui loom haigeks nõiutud, võetakse salaja selle inimese maja seina vahelt, kelle süü arvatakse haigus olevat, riideräbalaid või ahjuluua paelu ja suitsutatakse nendega haiget looma ninast peale hakates ümberringi ära: siis tuleb looma häda nõiduja enese peale ja loom saab terveks. Nõiduja ei saa muidu oma hädast lahti, kui saadab looma omaniku käest enesele midagi suhurüüpamiseks saama; kui seda ei anta, peab ta valust lahtisaamise pärast oma maja ära põletama või enesele muud kahju tegema (Kuusalu).

Loomad edenevad hästi, kui vaksapikkune pihelgane pulk võetakse ja sellega looma saba ära mõõdetakse. Ehk võetakse 12 loodi sulahõbedat, lastakse oherdiga 12 auku seinapalki, pannakse igasse auku lood sulahõbedat ja taotakse varnad peale. Nende varnade külge seotakse loomad (Ambla).


Härg.
„Eesti rahvalaulude“ kümnes number on Soome härjale pühendatud. Soome härjaks on härg muidugi sellepärast nimetatud, et Soomes samasugune härg esineb (Kalevala XX, 17—118). See Soome härg oli härgade härg: tuhat sülda turi pikk, sada sülda sarved laiad, pääsuke sai päeva lennata härja sarvede vahet, orav aasta joosta härja selgroogu mööda. Selle härja tapjat otsitakse, aga ei leita, kuni viimaks väike vennake härja tapab.

Teine rahvalaul suurest härjast kuulub talgulaulude hulka, kus talgulised sooja peaga härja suurust kirjeldavad. Kreutzwald on selle härjalaulu „Kalevipoega“ mahutanud (XIX, 313—341), kus Alev selle tapab (vrdl. Eesti mütoloogia I, 215—217).

Kuusalus joob Kalevi ehk kuidas teda ka kutsutakse — sortsi härg Liiva järve tühjaks ja tahab Rummugi järve tühjaks juua. Õigel ajal jõuab Kalevipoeg kohale ja raiub härja pea otsast. Härg ja härja pea kivistuvad (Eesti kohalikud muistejutud, 20).

Legendideski, õigemini Setukeste lauludes esineb suur härg. Jeesus ja Maarja tahavad üle jõe minna, paluvad hobust neid üle jõe viia, kuid hobune vabandab ennast ega vii. Edasi minnes paluvad härga. Härg vabandab ennast, et turi nõrk ja sarved sammaldunud, Jeesus pangu kulda turjale ja hõbedat sarvile. Jeesus teeb nii ja härg viib nad üle jõe. Tasuks määrab Jeesus, et kui härg tapetakse, teda keedetagu ja kiidetagu, lapsed istugu lauas, pere rõõmustugu ja hõim kokku kutsutagu (Setukeste laulud I, 143, 144). Kord viib härg Jeesuse ja Maarja suurde külasse, kord Peetruse pesasse (Set. l. I, 144). Kord satuvad härg ja hobune tülli, kusjuures härg oma ja hobuse otsa kätte tähendab (Set. l. I, 155).

Kirikute ehitamisel peavad härjad tihti kirikuaseme kindlaks määrama. Paar härgi rakendatakse vankri või ree ette, kivid peale, ja lastakse härgadel oma tahtmise järele minna. Nende seisatamiskohale ehitatakse kirik (Eesti koh. muistejutud, 75, 78). Härjad määravad isegi Tallinnale ehituse koha, jäädes kivikoormaga Toompeale seisma, kuhu linn ehitatakse (E. koh. muistejutud, 35).

Härgade veetud vanker ehitusainetega tuletab meelde roomlaste terra mater'it, maaema, keda, härjad vankri ees, ühest kohast teise viidi, aga niisama ka V. Testamendi härgi seaduselaekaga.

Hundi murtud härja ühes hundiga ja vankriga võtab Taevataat taevasse, kus nad praegu alles taevavankri juures näha.

Järvede rändamisel tormab härg rändava järve ees, sellele nagu teed juhatades, kuni ta paigalejäävasse järve kaob. See härg ei ole ometi mingisugune tõsine härg, vaid veehaldjas on enesele härja kuju võtnud (Tartumaa muinasjutud 57, 86 jj.). Ka metshaldjas, näkk jne. esinevad mõnikord härja kuju (Näkiraamat, 63).

Koguni harukorral kõneldakse merehärgadest. Nagu merelehmad, tulevad hallid või sinihallid suured merehärjadki iseäralikul juhtumusel merest välja, mitte lehmade viisi hulgakesi, vaid üksikult. Nad seltsivad meeleldi maapealse karjaga, viibivad tüki aega selle seas, ei lähe tavalisesti karjaga ühes lauta, vaid kui karja peaks lauta aetama, jooksevad merehärjad merre tagasi. Karjalehmadele sünnib mõne aja pärast halle või sinihalle vasikaid, kes, suureks kasvanud, rohkesti piima annavad ja peremehele palju kasu saadavad. Neist tekkinud sinihallide veiste tõug Saaremaale (Karja 58803).

Muhus esinevad merelehmad kõrvuti merehärgadega ühesuguses tähenduses (!). Kord tarvitatakse nimetust merelehm, kord merehärg; mõlemaid nimetusi eriolevustele kuuluvatena ei tunta. Muhus arvatakse merehärg või -lehm pilliroos elutsevat, kust ta pea veest välja tõstab ja härja moodi ammub, möirgab (58802). V. Noot on kuulnud, et mõned seda pilliroos asuvat elukat koguni linnuks peavad. Muhu lõunapoolseis külis tarvitatakse nimetust merehärg sõimunimeks. Hoolimatuid, ükskõikseid inimesi kutsutakse merehärgadeks ja merelehmadeks.

Simuna Männikjärves teatakse järvehärgigi elutsevat. Kõneldakse, jaanipäeva hommikul tekkida järve põhjast ilusad metsakad, rohurikkad saared vee peale. Neil saaril söövad rammusad härjad ja lehmad noort rohtu. Niipea aga, kui inimene neid loomi juhtub nägema, kaovad saared kõigi loomiga järve põhja. Rohkem teateid ei ole noist järvehärjist saadud.


Peemut.
Põhjakonna ja saarena esineva vaalaskala kõrval tuntakse veel üht muistset kolesuurt elukat. Seda elukat hüütakse peemudiks. Räpinas, kust peemudi kohta teateid saadud, kõneldakse, ta asupaik leiduda kaugel põhjas kuskil rabasoos, kus ta paigalt pääsmata viibida, ise üleni sammaldunud, põõsad kasvada peal nagu Kalevtaadi ja Vipuse haual. Ta peale lendavad linnud või sattuvad loomad saavad kohe ta saagiks, eriti varesed. Kui ta ennast liigutab või turtsub, tekivad virmalised. Ta tunneb halbu ilmu ette. Kui ta lahti pääseks, paneks ta inimesi kihisema nagu vesi katlas tulel. Kui ta kustunud söele puhub, hakkab see kohe põlema (Hurt II, 32, 642; vrdl. ka O. Loorits, Liivi rahva usund, lk. 194).

Räpinast saadud teated on ainsad selle imeliku eluka kohta, kelle liigutamisest, nagu nimetatud, ka virmalised alguse saavad. Kõigiti ei kuulu peemut mingisuguste eesti mütoloogiliste loomade hulka, vaid põlvneb piiblist. Hiiopi raamat 40, 15 jj. kõneleb peemotist, kes niilusehobule või jõehobule vastab. Heebrea keeles nimetatakse teda behemoot, kopti keeles pehemout = veehärg. Hiiop kõneleb sellest peemotist, et ta magab varjuliste põõsaste all, pilliroo redus ja mudas; põõsad katavad teda ta varjamiseks, tema ümber on jõe remmelgad (40, 21, 22). Sellest jõehobust, piibli peemodist on Räpina pool peemut tekkinud ja rahva fantaasia sellele elukale omalt poolt ehteid juurde lisanud, nii et tast isegi kole lindude õgija saanud.

Egiptuses anti niilusehobule jumalikku au. Egiptuse mütoloogias esindab ta mingisugust kurivaimu osa.


Hobune.
Vanarahva seas seisis kõige targem koduloom, inimese seltsiline hobune lugupidamises ja näib isegi usundlikus kultuses tähtsat osa esitavat. Vähemalt tähistab sinnapoole Läti Henriku ajaraamat (I, 8), kust kuuleme, et liivlased piiskopi abilise Teodoriku tahtsid jumalaile ohverdada, kuid enne soovisid ohverdajad teada, kas ohver jumalaile meeldib: pandi oda maha ja lasti hobune, Teodorik seljas, üle oda astuda. Hobune astus elujalaga — vist pahemaga — üle oda. Tark arvab, et jumal hobuse seljas istub ja hobuse jalga juhib. Pühitakse hobuse selga, aga uuesti astub hobune elujalaga üle oda. Hobune määrab sellega Teodoriku saatuse. Küll teatab Läti Henrik, et see juhtumus liivlaste seas ette tulnud, aga et eestlased on liivlastega lähedalt sugulased, võime oletada, et eestlasedki sääraseid kombeid tunnud, kui meil ka muidu otsesed teated hobuse usundilise tähtsuse kohta ennemuistsel ajal puuduvad. Ometi tuntakse meilgi kommet, et hobune oraakliks sai. Hobune lasti üle malga astuda; astus ta parema jalaga, tähendas see jah; kui pahemaga, siis — ei.

Kalevipoja tegevuses mängib hobune tähtsat osa, hobune on sagedasti ta seltsiline ja hobuse seljas ratsutab ta viimaks põrgu väravasse (XX, 1004—10—25). Teisendite järele moondab vanapagan iseenese valgeks hobuseks, meelitab Kalevipoja oma selga istuma ja kihutab siis tuhatnelja põrguväravasse (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Ges. 1877, lk. 34). Usundiline tähtsus puudub Kalevipoja hobusel, niisama Tõllu loos, kus vanapagan enese niisama hobuseks moondab; sellele hobusele teeb aga Tõllu pihelgane vits otsa (Eesti m. vägimehed, lk. 118—120). Nagu vanapagan, armastab ka näkk ennast hobuseks moondada; lapsed päästavad endid ometi õigel ajal ähvardava hukatuse eest (Näkiraamat, 61, 62). Harukorral kõneldakse, et Kõu ja Pikri vankri ees hobused sõidavad; tavalisesti räägitakse ometi sõitmisest, ilma et hobuseid iseäralikult nimetataks. Kõu ja Pikri hobused tuletavad meelde Odini hobust Sleipniri (Simrock, D. Mythologie, lk. 183). Germaania mütoloogias on jumalatel omad hobused, kellel iseäralikud nimed; meil ei teata Taara ega Vanaisa hobustest midagi ega kanna hobused ka iseäralikke nimesid; nimesid on hobustele hakatud andma alles seal, kus neid majapidamises suurem hulk olemas.

Vanapagan annud hobusele rahva teate järele neli silma. Taevataat võtnud kaks ära. Hobuse silmad näevad inimestele nägemata vaimusid.

Germaanlased kasvatasid jumalate templite juures hobuseid ohverdamiseks, oraakliks ja jumalate vankrite vedamiseks. Kõige enam peeti lugu valgetest hobustest. Isegi kuningad ratsutasid valgete hobuste seljas, aga ka jumal Wodan (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 15). Ülepea peeti valget hobust paganuseajal iseäranis pühaks; kristluseajal muutus aga vaade ses suhtes. Paganlikud jäljed olid kõik vanapaganast, endine paganate valge hobune sai kristluseajal vanapagana aate kandjaks.

Tacituse teate järele peeti hobuse hirnumist sõja algusel võidu märgiks, vaikimist aga võitluse kaotamiseks. Herodoti teate järele määrati Pärsias hobuse hirnumise peale kuningas.

Hobuste ohverdamise järele pandi ennemuiste hobuste pead ja nahad pühade puude otsa; neist peadest ja nahkadest oodati kaitset. Säärast kommet tundsid vanad germaanlased (Wuttke, D. d. Volksab., 174), tunnevad siiamaale veel Volga-soomlased (J. Krohn, Suomen suvun pak. Jumalanpalvelus, lk. 165 jj.). Teated puuduvad, kas vanad eestlased muiste hobuseohvri puhul pea ja naha hiiepuu otsa panid, kuid üks komme näikse sinnapoole sihtivat. Vanemal ajal pandi katuseunka tihti ristpuud väljanikerdatud hobusepeaga. Tavalisesti arvatakse niisuguseid hobusepäid maja ehteks, aga juba J. Grimm juhtis tähelepanu nende peade mütoloogilisele tähendusele (D. Mythologie II, 21). Sääraseid hobusepäid katuseharja lõpul unka juures ei leidu mitte ainult meil, vaid mitmes kohas Saksamaalgi, nagu Meklenburgis, Holsteinis jne. (Petersenn, Die Pferdeköpfe, III). Need hobusepead ei esita ehteid, vaid kaitse-abinõusid; nad peavad õnnetust ja hädaohtu majast eemale hoidma; need pead tuletavad meelde muistseid jumalate pühi hobuseid. Setumaal on uuema ajani veel veejumalale ohverdatud hobune, nimelt Peipsi ääres kalaõnne pärast. Hobust söödeti kolm päeva enne ohverdamist, võiti siis hobuse pea meega ja soolaga kokku, seoti lakka lint, köideti kaks veskikivi kaela ja uputati hobune jõkke (Miks, 25). Säärast hobuseohvrit tuntakse ainult lõunapoolses Peipsi ääres Vene piiril. Niisugune komme on tingimata venelastelt laenatud ja laenamine võis piirimail, kus venelastega kokku puututi, eriti hõlpsasti korda minna. Afanasjev kirjutab, et venelased veel hiljuti vodjänoile hobuseid ohverdanud, enne ohverdamist aga hobuse pea meega võidnud (Поэтич. воззр. II, lk. 48). Bulgaarlased ohverdavad Afanasjevi teate järele veel meie ajani lambaid. Slaavlased lootsid hobusepeaga hädaohtu tallist või laudast niisama eemale hoida kui meil seda loodetakse nahkhiirega või öökulliga (Стасов, Собраніе сочиненій II, lk. 105; Живая Старина IX, lk. 168). Sakslased viskasid vanasti isegi hobusepea jaanitulle (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 174).

Slaavlaste jumala Svätoviti juures peeti valge hobune, kelle seljas keegi ei tohtinud ratsutada. Rahvas arvas, et Svätovit ise sellega öösiti välja ratsutab slaavlaste vaenlaste vastu. Ka teiste slaavi jumalate juures peeti hobuseid. Vene tütarlapsed arvavad hobuse astumisest tulevikku välja (Афанасьев, Воззрѣнія I, 632; 134).

Tuleb veel nimetada eesti mere- ja jõehobuseid, kellel ometi puuduvad suhted niilusehobuga ja peemutiga. Jõehobune ei ole muud kui näkk, kes enesele vanasti halli hobuse kuju võttes lapsi meelitab, nagu eespool mainitud, selga istuma, et neid vette viies uputada. Merehobuseid peab rahvas hallideks hobusteks, kes mõnikord kas üheskoos merelehmadega või üksipäini merest välja randa tulevad (Näkiraamat, 136). Lühikese aja söönud rohtu, lähevad niisugused hobused jälle vette tagasi. Ma ei ole teateid leidnud, et need hobused kuskil oleksid kauemaks maa peale jäänud ja enestest sugu järele jätnud. Ülepea teatakse Eestis merehobustest palju vähem rääkida kui mere- või järvelehmadest. Liivlased tunnevad enam muistendeid merehobustest. O. Loorits väidab, et merehobune on Liivis lihtsalt laste hirmutis, kelle algupära tuleb otsida ennemalt nimetatud näkiloost (Liivi r. usund, lk. 178). Eestis päris merehobused näkkide kilda ei kuulu ja, nagu näha, ka Lätis mitte. Merehobused näikse laen läänest olevat; seal ei tule nad mitte ainult merest välja, vaid muudestki suurematest veekogudest. Enne maru möllamist öeldakse suur hobune koledate raudadega veele ilmuvat (Grimm, D. Mythologie II, lk. 406). Enamasti sulab germaanlaste mere- või jõehobune ikka näkiga ühte.

Meie aeg on hobusest lugupidamise hoopis ära unustanud: kuigi hobune inimese parem abimees, käib ta sellega ometi nagu vaenlasega ümber. Hobust sunnitakse sagedasti suuremat koormat kandma, kui ta suudab, ja antakse, kui jõud vedamiseks puudub, talle piitsa. Uut piitsa hobusele tehes soovitakse: piits nagu raud, hobune nagu ahi! Ometigi hoolitsetakse teisal hobusegi eest. Jõulu-öösi antakse hobustelegi leiba, et nad oleksid kogu tulevase aasta terved. Vanal ajal nõiutud inimesi vahel hobusteks; niisugune leivaandmine päästis nõiduse kütkest. Tehvanusepäeval lastakse hobuseile aadrit; seegi peab neile jõudu ja rammu andma. Muul ajal pühitakse hobune luuaga ära ja suitsutatakse seelikus põletatud kildudega või pilbastega.

Vanasti nõidunud nõiad hobused teel seisma või pidanud vaimud neid teel kinni. Et hobune teel ikka edasi pääseks, seks tehakse hobusele enne teeleminekut jalgade vahele kolm risti või pistetakse pastlanõel valjaisse (Tarvastu).

Ei ole taigu enne teeleminekut õiendatud, kargab hobune teel norsates püsti, — on vanapagan saani või vankrisse tükkinud. Teda nähakse, kui hobuse rangide ja kaela vahelt vaadatakse. Et hobune jälle edasi pääseks, loetakse pühast kirjast üks salm tagurpidi, ise üksisilmi vanapagana peale vaadates: siis kaob kurivaim ja hobune pääseb jälle edasi (Haljala).

Inimenegi võib niisama kui vaimud hobuse kinni panna, et hobune enam teel edasi ei lähe. Seks loetakse 9 korda tagurpidi issameiet. Abinõu niisuguse kinnipanemise vastu on, kui issameiesid osalt tagurpidi, osalt õieti loetakse, nii et kokku 9 poolt ja 9 tervet issameiet välja tuleb.

Ei pääse hobune teel enam edasi, võetakse reelt või vankrilt tükk heina, põletatakse hobuse nina all ja lastakse suitsu ümber hobuse pea. Lõpuks visatakse põlev heinatükk jalgade vahelt tahapoole saba kohale välja. Niisama visatakse rahakott rahaga jalgade vahelt läbi (Kursi).
italki

Ei taha ostetud hobune jääda paika pidama, võetakse ostukoha kaevu äärest 3 kivi ja pannakse oma kerisele. Ehk võetakse 3 kivi keriselt ja antakse põlle seest nende kivide pealt hobusele kaeru süüa, — siis jääb paika pidama. Ehk uus peremees annab mütsist leiba süüa. Ka kaob hobuse igatsus endisesse paika, kui uues kohas ahjuluuaga hobuse-jälgi õueväravas õue sissepoole pühitakse.

Ei püsi hobune uuel kohal, võetakse ta kesksabast 3 jõhvi, keerutatakse pilpa ümber ja pistetakse talli seina vahele (Kuusalu).

Ostetud hobuse jaoks võetakse müüjalt heinu kaasa; neid süües jääb hobune kodusemaks.

Kui noor hobune ostetakse, aetakse ta tagaspidi nooda sisse, — siis ei saa niipalju silmi kui noodal hobust kahetada (Põlva).

Ei anna hobune ennast kätte, võetakse kolme aianurga alt mulda ja suitsutatakse sellega hobust, — see aitab.

Tahetakse hobust hea kasuga müüa, võetakse küünrapikkune niit, seotakse 9 sõlme sisse, kastetakse nahkhiire veresse ja seotakse hobuse laka sisse, nii et see välja ei paista: siis paistab palju rammusam olevat. Müüdud hobuse lakast võetakse niit kohe jälle ära (Tapa).

Minnakse hobusega laadale ja soovitakse hobusele rohkesti ostjaid, võetakse peotäis heinu, nühitakse 3 korda üle selja ja ristluude ja öeldakse: „Niipalju hobusele kauplejaid kui mul heinakõrsi peos.“ Seepeale söödetakse hobusele kõik kõrred ära. Varssi ilmub hobusele ostjaid. Pasandab hobune seesugusel puhul omal maal, ei saa teda müüa; võõral maal — saab (Risti).

Kui laadalt hobust ostetakse, võtab müüja 3 jõhvi hobuse sabast, et ostja ta hobuseõnne ära ei viiks. Kui kottu hobune ostetakse, pannakse kirves sinna ukse alla, kus hobune on, ja lastakse ostja üle kirve minna.

Kui laadalt hobune ostetakse, ei tohi müüja pärast kaubaga kokkuleppimist hobust enam silitada, — muidu hakkab hobune uue omaniku käes ennast hõõruma.

Varastatud hobust saab kätte, kui 9 jälge, mis varastatud hobune järele jätnud, labidaga ümber kaevatakse. Viimase jälje sisse pistetakse kolmeservaline nõel: siis jääb hobuse jalg haigeks ega pääse hobune enam edasi. Hobust kätte saades tõmmatakse nõel jäljest välja — ja hobune on terve. Ehk küpsetatakse selle hobuse sõnnikut panni peal, — siis laseb varas hobuse lahti.

Varastatud hobuse kabjajäljest võetagu tükk mulda ja viidagu kiriku altariteki alla; mis üle jääb, seotagu takuse koti lõngaga kirikukella külge ja löödagu kirikukella: seda häält kuuldes toob varas hobuse koju tagasi (S.-Jaani).

Varastatud hobuse riistad viiakse reede õhtu kirikutorni, — siis saab ruttu kuulda, kus hobune on (Risti).

Kui hobune varastatud, tuleb hobuse taviseid kuumas ahjus kõrvetada ilma kellegi nägemata, — siis jääb varas seisma (Põlva).

Kes hobusele kuri, sel ei ole hobusepidamises õnne; kes hobusele helde, sellest saab hea hobusepidaja (Põlva).

Teele minnes hakatakse hobuse kaelast kinni ja loetakse issameie, — siis läheb tee hästi korda.

Teele minnes antakse hobusele võid, leiba, — siis ei mõju sant sõna hobusele (P.-Jaagupi).

Hobustepidaja ei tohi käega leiba murda, — siis hõõruvad rangid hobuse kaela ära.

Hobuse vankri või ree ette paneku puhul ei tohi naisterahvas üle aiste astuda, — muidu läheb ais katki (Rannu).

Hobust rakkest ära võttes ei tohi hobuseriistu seni ära võtta, kui hobune aiste vahel, — muidu jääb hobune pea lahjaks.

Riistu ei lubata Viljandimaal hobusel aiste vahel ümbert ära võtta, et vaev hobuse peale ei jääks.

Võetakse hobusel aiste vahel rangid kaelast, ei võta hobune hästi rammu (Tõstamaa).

Märaga ei tohi surnut vedada: mära ei too siis enam varssa (Tapa).

Vanal hobusel ei ole muul ajal luba petta kui suurel neljapäeval ja reedel, varsal muulgi ajal.

Hobune lubanud siis kevade üle elada, kui ta enese suurune lapp maad lume alt välja tulevat.

Hobusele paistab inimene viis korda suurem kui inimene tõesti on, — sellepärast hobune inimest kardab (Paistu).

Hobune püsib alati ilus, kui uss püssi pannakse ja taeva poole välja lastakse, ussi tükid kokku korjatakse, koju viiakse, kodus kana tapetakse, püssiga ussi tükid ja kanapea ühes keedetakse. Sellest vedelikust pannakse vahel mõni tilk roka sisse: niisugune abinõu teeb kõhnagi söögiga hobuse ilusaks.

Öökullid ja nahkhiired edendavad hobuse sigimist ja rammusamaksminemist; sellepärast lüüakse neid tihti talli ukse kohale rippuma.

Tahetakse häid hobuseid kasvatada, peab 7 musta ussi pead kodus olema (Kassaare).

Kui enne jüripäeva tapetud uss hobuseküna oherdiauku pannakse, siis jääb hobune ikka ilma veata ja on priske kehvagi toitu süües.

Kes soovib, et hobune oleks hästi sile, laseb muti oma peos ära surra ja silub sellega hobust, — siis saab hästi sile hobune.

Kui hobune räästa alla jäetakse, nii et räästatilkmed peale tilguvad, lähevad hobuse karvad tilkade kohalt ära (Paistu).

Erguks saab hobune, kui talle kõrvetatud oravatuhka sisse antakse.

Hobust ei tohi ülesseotud sabaga talli panna: hobune ei saaks siis puhata, vaid nagu sõidaks alati (Tõstamaa).

Lahja hobune läheb rammusaks, kui rammusa hobuse selga ninarätikuga nühitakse, tagurpidi issameie loetakse ja siis lahja hobuse selga nühitakse. Rammusaks teeb ka mutiga silitamine.

On hobune nõiutud, arstitakse nii: Võetakse kaks korda parema ja kord pahema jala alt liiva, lastakse hobuse saba otsast verd peale, loetakse 3 korda issameiet ja antakse hobusele sisse. Ehk tehakse vasaku jalaga kolm risti hobuse ette ja pöördutakse vasaku jala kanna peal 3 korda vastupäeva ringi.

Terved on hobused alati, kui küna tehes küna otsa sisse elavhõbedat pannakse.

Hobuse haiguse puhul tarvitati järgmisi arstimissõnu:

Kolm ingelt tullid taevast otsegu maha, käisid kõrgest Paroobast mägesi müüda. Püha Jeesus tulli neile vastu, küsis: Kolm ingelt, kus te' lääte? Nemad vastasid: Meie lääme hobest kige häkilise haiguse siist aitama ja kurja vaimu kavalust rikma. Minge, minge, minge! Ma tahan teile abi saata. Esiteks homku, teiseks õhtu, kolmandaks lõune, nelländaks põhja poolt puult Jumala Issa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Ehk aga tarvis teada, mis karva on hobune, ja siis ütelda kolm korda: „Üheksa penikuurmad edesi, üheksa penikuurmad tagasi, talla surm ära, kõrvale! Aamen.


Lehm.
Elu edasijätkamise ja elutoitmise sümbol lehm ei mängi eesti mütoloogias ega legendideski mingisugust iseäralikku osa, — mööda minnes nimetatakse „jumalide jutiklehma“ (Set. l. I, 159), küll aga veelehmad — järvest või merest väljatulnud enamasti hallid lehmad.

Setukeste laulud tunnevad jumalide joonik-lehmi ja Marijide maasik-lehmi, keda varas ära varastab (138). Missugused need jumalate ja Maarjate lehmad olnud, jätab setukeste luule ligemalt seletamata.

Merelehmad käivad küll sagedasti kaldal söömas, randlased ihkavad neid alati kinni püüda, aga harva näitavad nad endid inimestele ja veel harvemini saadakse neid kinni (Holzmayer, Osiliana I, lk. 54).

Mere- ja järvelehmade vahel ei näi mingisugust vahet leiduvat, olgu siis, et merelehmad meres ja järvelehmad järves elavad. Järvedest on mulle ainult paar silma puutunud, kus järvelehmi öeldakse viibivat, nimelt Mäha järv Otepää, Männikjärv Simuna, Valgjärv Helme kihelkonnas. Merelehmi tuntakse ainult rannas ja saartel, nimelt Pärnu ja Läänemaa rannas; peale selle Saare-, Hiiu-, Muhumaal, Vormsis ja muil vähemail saaril.

Mere- ja järvelehmad on tavalisesti halli, mõnekorra sinihalli, isegi hallikirju karva (Näkiraamat, nr. 135). Üldiselt arvatakse neid ikka veekarva hallid olevat ja sellepärast ei või neid vee ääres kuigi kaugele näha. Harukorral tulevad mere- ja järvelehmad veest välja kaldale rohtu sööma. Jõgede ja vähemate veekogude lehmade kohta puuduvad teated. Igatahes ei viibi neid rahva arvamise järele vististi vähemates vetes.

Veest välja tulnud, esinevad mere- ja järvelehmad tavalisesti hulgakaupa, harva üksikult; mõnekorra paimendab neid kaldal koguni karjane, enamasti naisterahvas; tuntakse aga ka juhtumusi, et kaks karjast, poiss ja tüdruk, karja kaitsevad (Näkiraamat, 136). Mõnikord on karjasel vile kaasas; selle vilega kutsub ta laialijoosnud lehmi kokku (sealsamas, 135). Tihti heidab karjane lehmade söömise ajal magama; magamise ajal saavad inimesed mõne lehma kätte ja ajavad oma karja, teinekord seltsivad veelehmad ise maapealsete lehmadega (sealsamas 134). G. Ränk on Karjast teate saanud, et tüdrukud käivad neid lehmi lüpsmaski (58802).

Merelehmad tuletavad vaarao unes nähtud nuumlehmi meelde; on lihavad, annavad palju piima ja võid, tihti saab ühelt lehmalt suurema piimasaagi kui teine lehma omanik kolmelt lehmalt. Iga põllumees igatseb enesele niisugust tõugu lehmi. Maale jäänud veelehmad poegivad hallikarva vasikaid, kellest niisama head piimalehmad saavad. Rohkem veelehmi omandanud isik saab pea kogu karja halle või sinihalle lehmi. Enamasti jääb veelehmade tõug seitsmeks aastaks maa peale, siis aga juhtub midagi, mis sunnib veeloomi vette tagasi minema, mitte ainult neid, kes ise kas merest või järvest tulnud, vaid ka nende maal sündinud sugu. Mäha järvel saab järve tagasimineku põhjuseks see, et perenaine käega lööb lehma (Eesti kohalikud muistejutud, 5). Mõnikord tuleb vette tagasiläinud kari jaani-öösi veel veest välja kaldale rohtu sööma, aga ei lase ennast enam kinni püüda, vaid jookseb inimeste lähenemisel kohe tagasi vette. Ülepea ilmub merekari ikka siis kaldale sööma, kui inimesi pole liikumas.

Merelehmade karjast nimetatakse ühel juhtumusel mere-ema tütreks (Näkiraamat, 136). See mere-ema tütar jääb kaldal magama. Noormees naib ta ja elab temaga õnnelikult. Aga niisama vähe kui veelehmad jäädavalt maa peale jäävad, niisama vähe mere-ema tütar ehk mereneitsi. Endise kodu tagaigatsus ei anna talle viimaks enam rahu. Varemini või hiljemini pöörab ta tagasi merre, kust ta tulnud.

Vormsi rootslasedki tunnevad merelehmi, niisama ka, et nende tõust saadud Vormsi piima-andvate lehmade tõug (Russwurm, Eibofolke, 382, 5).

Liivlasedki räägivad merelehmist. Need ei tule ometi ikka omal tahtmisel merest välja, vaid neid annab mere-ema kord vaeslapsele karjasele kadunud lehmade asemele. Liivlastel on merelehmad sinised nagu merevesi (L. Kettunen, Untersuchungen über die livische Sprache, lk. 25).

Lätlased ja soomlased tunnevad neid lehmi vähem (Aarne, F. F. 33, lk. 44). Ülepea tabame nende tutvust igal pool Läänemere rannamail (Norlind, Studier i svensk folklore, 97). O. Looritsa väite järele tuleb veelehmi otsekoheseks germaani laenuks pidada (Liivi r. usund, lk. 176).

Andmetest ei selgu küllalt, kas Tondilohu kahe vasikaga lehma järvelehmaks arvata või mingisuguseks muuks vaim-lehmaks. Jaani-öösiti, näe, tuleb rahvateadete järele Helme Koorküla Tondilohust must neiu välja, neiu järele punane lehm kahe vasikaga. Neiu kutsub lehma enese järele: vissi! vissi! Valgjärve juures ära käinud, läheb neiu Tondilohku tagasi lehmaga ja kahe vasikaga. Sinna kaovad nad neljakesi.

Merelehmad tuletavad meelde germaanlaste Nerthust ja ta lehmi. Nerthus asub merelaiu hiies; sealt läheb ta vahel inimeste juurde lehmadega rändama. Kuhu ta ilmub, seal võtab õnn, rõõm ja hea käekäik aset (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 114).

Skandinaavia mütoloogias seisab lehm tähtsal kohal, on juba loodud maailma alguses looduse edendamiseks. Selle lehma — Audhumla — udaratest voolab neli piimajõge välja. See lehm noolib jääkampu; esimesel päeval esinevad inimese juuksed, teisel inimese pea ja kolmandal päeval tuleb kogu inimene Buri välja (Simrock, D. Mythologie, 8).

Tuuakse lehm üle vee, pandagu talle uus nimi, — muidu ta äpardub (Paistu).

Võrumaal pannakse noortele lehmadele nimed nädal pärast esimest väljalaskmist.

Ei anna lehm piima kätte, pannakse lehmale teine nimi, — siis saab jälle piima. On või valge, antakse lehmale kollane liblikas sisse.

Kui lehm ära kahetatud, lõigatakse tal sarvede vahelt, lohust ristluude pealt ja südame kohalt karvu, pannakse leiva sisse ja söödetakse lehmale (Tarvastu).

Lehma sarve pannakse sulahõbedat painaja ja nõiduse vastu.

Jääb lehm pahast silmast haigeks, tuleb paha silma omaniku riidest tükk salaja ära lõigata ja siis selle riidega looma suitsutada.

Esimest korda karja metsa ajades antakse lehmale kolm pala mett ja leiba, — siis ei hakka nõidus ega kuri silm peale; ka antakse kuldsitikas sisse, — siis ei jää lehm ahtraks.

Hakkab lehm riideid, kive, nahatükke, konte jne, närima, on see kurja silma süü (Palamuse).

Kui piim ära nõiutud, aga on teada, kes nõidunud, võetakse nõiduja ukse alt prügi ja antakse lehmale sisse: sellest loodetakse piimale paranemist.

Kui lehmad küna ääres söövad, mõni aga äkisti eemale läheb, on kuri seal lähedal, mida lehm näeb.

Nõiad nõiuvad mõnikord lehma mädasohu kinni sedaviisi: Võtavad niisuguse haralise orgi, mille igal haral jälle 3 haru, teevad iga otsa teravaks, pistavad igaühega kord sõrmeküüne alla, nii et otsad kõik veriseks saavad, ja siis pistetakse ork selle lehma sisse, kes mädakohta kinni peab jääma.

Hakkab piim venima, võetakse lehma saba tagumiste jalgade vahelt läbi paremale poole, köidetakse sabajõhvidele sõlm sisse, nõnda et nisad sõlme-august läbi mahuvad, pistetakse nisad sõlme-august läbi ja tõmmatakse igast nisast kolm korda piima, — siis saadakse abi.

Kui lehm lüpsikut nuusutanud, muutub piim halvaks; antakse aga härjale nuusutada, muutub jälle heaks.

Kui piim rikkes, tuleb piim kord läbi rattarummu lasta ja siis lehmale anda, ehk lüpsik sõnni pähe panna, ehk tehakse vikatiga lüpsikusse rist.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti vana usk - 18
  • Büleklär
  • Eesti vana usk - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3847
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1978
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3903
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1983
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4052
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4014
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4001
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2053
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4012
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2017
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3997
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1932
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 3971
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3943
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1948
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3939
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2019
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3973
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2007
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3999
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 3993
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1972
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 3835
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1991
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 3799
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1807
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 3786
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1900
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4037
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1984
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4043
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1958
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4084
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 3979
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1997
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 3974
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1890
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4014
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2041
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4005
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2036
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 2371
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1276
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.