Eesti vana usk - 14

Süzlärneñ gomumi sanı 3835
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1991
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kurjade inimeste surma puhul nähakse tihti kaarnaid. Rahva teate järele lendab pärast kurja inimese surma surnumajast ronk minema. Oletatakse, et see ronk kurja inimese hing on, kes kurivaimu juurde lendab, ehk aga, et ronk inimese hinge kurivaimu juurde viib. Ei selgu küllalt hästi, kas hing tõesti rongaks muutub. Igatahes on rahva seas usk olemas, et inimesi on ronkadeks muutunud, vähemalt esimene ronk inimesest tekkinud.

Mõnikord ei nimeta rahvasuu inimese suremise puhul ronka, vaid lihtsalt lindu, ilma selle linnu nime ligemalt määramata.

Ronk on alles kristlikul ajal saadanaga ühendusse astunud, meil ehk enam võõral mõjul. Kristlik mütoloogia saadab kurjade inimeste hinged saadana juurde põrgu, kuna päris mütoloogia pärast surma iseäralikku vahetegemist heade ja kurjade vahel asupaiga suhtes arvesse ei võta.

Skandinaavlased nimetavad ronka koguni „saadana apostliks“, kelle ülesanne on surnuid põrgusse saata. Niisama teavad nad muinasjutte, mille järele ronk kohe kurja inimese surma puhul ilmub.

Kaaren on õnnetusekuulutaja. Lendab kaaren inimese ees üle tee, paremalt poolt pahemale, niisama põhja poolt lõunasse, — varitseb inimest õnnetus; õnnetuse kõrvaldamiseks vaja kolm korda ümber jalakanna pöörduda ja sülitada, sõidul aga vanker kolm korda ümber pöörda.

Lendab kaaren kraaksudes üle õue, tähendab see kellegi tuttava surma: istub ta katusele, kuulutab see paha. Lendab kaaren üle karja, varitsevad hundid karja. Rõuges öeldakse hädaohu kõrvaldamiseks: Ptüi, ptüi, kaaren, mine papi karja, papil palju karja, verevid ja kirevid loomi.

Teisal teretatakse ronka niisugusel puhul: Tere, tere, valge lind, sinul pesa poegi täis, meil laut lambaid täis! Siis ei vii ronk lambaõnne ära.

Riidlevad rongad inimese pea kohal, vaja neile ütelda: Head linnukesed, head linnukesed, minge siit ära, minge Muidepea mõisa, seal on üks punane päits härg, nuga sarves ja kirves kõrvas! (Viljandi.) Teisal jälle öeldakse niisugusel puhul: head, head, linnuke, sulle pesatäis poegi, mulle õuetäis kartuleid. Siis ei tule mingit õnnetust (Ambla).

Mõnel puhul sõimavad karjased karja kohale lendavat ronka, sõimamisega rongalt ähvardavat hädaohtu eemale tõrjudes:

Ronk, ronk, valge viisk,
Rändav pastlapaik,
Tuletukk, ahjuhark,
Mine üle küla karja,
Ära tule meie karja!


Harakas.
Harakas ehk kiitsharakas, ka kiitsakas, harrastab vargust, sest et ta vargast ja vargust salgavast naisterahvast Taevataadi poolt loodud. Teisend laseb haraka põlvneda nõiast. Muiste põletatud nõid ära. Kõik muu muutunud tuhaks, ainult süda mitte. Võetud kadakane vits, löödud südant. Süda lõhkenud, seest lennanud harakas välja. Nii tekkinud esimene harakas maailma. Teise teisendi järele loonud vanapagan haraka. Sakslased peavad harakat nõialinnuks ja lasevad nõidu endid harakateks moondada; nad väidavad, et ta neetud olla, sest et ta Kristuse ristilöömise ajal leinamise asemel kädistanud (Wuttke, D. deut. Volksaberglaube, 163).

Nagu palju muid, kuulub harakaski ettekuulutavate lindude hulka.

Kui harakas ukse ees kädistab, tuleb külakubjas pea kutsega. Kädistab ta kolm korda, toob külakubjas uudiseid. Ka aiateiba otsas kädistamine kuulutab niisama külakupja tulekut. Kädistamine katusel teatab külaliste tulekut; kädistamine läve ees kellegi surma või tüli majarahva keskel.

Kui harakas katusel kädistab, öeldakse: Kui head tähendad, jää sinna, kui kurja, lenda ära! Seepeale vaadatakse, kuhu harakas lendab, ja katsutakse lennu järele ette kuulutada.

Kui harakas vagusalt lendab, ei ole midagi karta.

Kus harakas põllul nokitseb, sinna kasvab hea vili.

Harakat ei tohi hoonete juurest püssiga ambuda, — muidu tuleb varssi tulekahju (Põltsamaa).

Harakat kutsuti saksasõnumi toomise pärast vanemal ajal tihti saksaks (Avinurme).


Vares.
Nagu harakas olnud vares muiste inimene, aga varguse pärast loonud Taevataat varga vareseks. Vargast põlvneb seega vareste tõug, kes nüüdki veel vargust harrastavad. Esimestele varestele jätnud Taevataat veel inimeste keele; nad kõnelnud sama keelt mis inimesedki. Kord läinud vares harakaga seltsis enesele teistpoolt kosima. Mõrsja küsinud, kas peiu teda jõuab toita. Peiu näidanud viljakuhilaid, neid kõiki omaks nimetades. Sügisel viidud üks kuhilas teise järele nurmelt. Seda nähes noorik karjuma: Jaak, Jaak, vili viiakse! Karjumist kuuldes kisendanud teisedki varesed: Jaak, Jaak! Kuhilate viimist nähes kurvastunud varesed nii, et kõneanni kaotanud ja üksnes vaaguvad. Ainult Jaak, Jaak! oskavad nad veel hüüda.

Imelikul viisil nimetab rahvasuu varest „vagaks linnukeseks“, ehk see vaga lind küll kana- ja pardipoegi püüab ja kuhilaid katkub.

Ridva otsa riputatud mahalastud vares peletab teisi vareseid viljapõllult eemale. Nagu öökull naelutatakse vareski lauda uksele nõidust takistama sisse pääsmast.

Vares esineb ilmade prohvetina.

Vares vara sadu vaagub, õhtu hilja — häida ilmu.

Kui varesed talvel vaakudes lendavad, tuleb sula (Saarde).

Kui varesed talvel puude latva lendavad, tuleb külma, kui madalale — sooja; niisama kui neid hulgakaupa puuladvas istub.

Kui vares katusel 3 korda vaagub, külmeneb ilm.

Kui vares kevadel 5 korda järgemööda vaagub, saavad külmad ilmad otsa (Tarvastu).

Kui varesel kevadel puu otsas pea põhja poole, tuleb vihma (Viljandi).

Kui varesed teed mööda kõndides enestele kärmesti toitu korjavad, tuleb sajune ilm (Aliste).

Kui õhtul palju vareseid kisades lendab, tõuseb tuult; kui pärast päikese loodet lendab, — sadu.

Tihti kuulutavad varesed mingisugust äpardust ette.

Kui vares õues vaagub, saab tüdruk lapse (Võru).

Kui vares elumajale liiga palju läheneb, on loomade äpardust karta (Risti).

Varese nime ei tohi söömalauas nimetada, sest niisugusel puhul hakkab vares vilja kallale kippuma.

Kui varesed sügisel hulgakesi karjuvad, heidavad nad liisku, kes neist põhjamaale peab lendama põhjarahva roaks (Ambla).


Toonela sõnumitooja.
Kollaste jalgadega Toonela sõnumitooja ehk sinisiibu tsirk esineb peaaegu ainult rahvalauludes ja täidab seda ülesannet, mille Toonela sõnumitooja nimi talle määrab, olles nii-ütelda vahemeheks Toonela ja maailma vahel. Setukeste laulud (I, 25) jutustavad, et sinisiibu tsirk tuleb vaeslapseks jäänud tütarlast trööstima. Enne surma ütelnud ema tütrele, et ta kauaks ei lahku, vaid ainult maranaid läheb otsima. Tütar valab vaka pisaraid täis, ema tagasitulekut asjata oodates. Sinisiibu tsirk pärib nutu põhjust taga ja seda kuuldes trööstib ta:

italki
Ole-ei mamma maranah.
Ime iks sull pühi Toone morro,
Laabe lasta Manalaisil,
Egä iks enämb Toonist kodo tule-ei,
Egä iks kalmolt kodo kaalu-ei.

Tütar pärib enese kohta otsust. Tsirk vastab, et küll Jumal juhatab vaeslast.


Pasknäär.
Pasknääri loonud Taevataat kõige ilusamaks linnuks: päikese paistel kuldsulgedega lennates säranud ja hiilanud pasknäär nii, et kõik ainult teda vaadanud. Taimede istutamise ajal söönud pasknäär „isase kartuli“ seemne ära. Seda nähes määranud Taevataat, et pasknääri kuldkuub seljast kadugu ja lind ise kartuli peale maiaks jäägu. Kohe kadunudki pasknääri kuldsuled, ainult mõned ilusad suled jäänud järele. Nüüd kasvab veel „emane“ kartul, mille järele pasknäär maiaks jäänud. Lind varastab tihti kartuleid ja viib neid metsa.


Öökull.
Öökull on nõid-naisterahvast sündinud. Nõid-naisterahvas moondanud mune varastama minnes enese alati linnuks. Kui kord lihavõtte ajal inimesed munadega läinud kirikusse, ilmunud nõid sinnagi munavargusele. Õpetaja neednud vargust nähes nõia öökulliks. Sellest ajast peale on öökull maailmas olemas (25357).

Sel ajal, kui Vanataat lindudele laulu õpetanud, uinunud öökull. Teistel lindudel laulud õpitud, öökull ilma, kuid öökullgi sooviks laulda. Ei lauluõpetajat kuskil ligidal. Öökull kuulnud hobust sorr, sorr tegevat. Selle hääle õppinud öökull ära ja nii on ta laul nüüd sorr, sorr! (Viies Rahvaraamat, 52.)

Teisendi järele õppinud öökull laulu pulmast tulnud joobnult mehelt, kes huu! huu! hõiganud. Kohe hakanud öökull niisama hüüdma.

Öökull on mõnusaks abinõuks loomade luupainaja vastu, kes teda kardab. Mahalastud öökull riputatakse ehk naelutatakse lauda värava kohta. Kui öökull lauda väraval, muutuvad hobusedki rammusaks (Paistu).

Öökull ennustab õnnetust, kui akna ligidal lendab. Kui palju öökulle, tuleb viljaikaldust (Jüri). Öökulli petmine tähendab paha. Uhutab öökull õhtul, tuleb teist ilma. Kui öökull huikab, saab pulmi, kui nutab, — matuseid (Otepää).


Hakk.
Haki tekkimist seletab rahvasuu kaht viisi. Ühe teate järele nõidunud nõid kirikuõpetaja hakiks. Et hakid kirikuõpetajast tekkinud, armastavad hakid ikka kirikute juures viibida. Rahvas võrdleb meiegi päevil kirikuõpetajaid hakkidega. Teise teate järele saanud hakk alguse kaarnast. Jeesuse ristilöömise ajal lennanud kaaren valjusti kraaksudes üle Jeesuse risti. Jeesus ütelnud seepeale, et kui kaaren Jeesuse surmapäevaks mune ära ei ole munenud, toogu ta võõraid lapsi, hakkisid, ilmale. Hiljemini munetud kaarna munadest tekivad hakid.

Hakid esinevad õnnetuse ettekuulutajaina:

Kui hakid maja ligidal käratsevad, sureb paarirahvast (Kuusalu).

Kui hakk niisuguse kiriku poole lendab, kus muidu neid linde ei pesita, kuulutab lend kellegi tähtsama isiku surma ette; Saaremaal öeldakse: üldse surma.

Kui hakk vaikselt üle maja lendab, tähendab lend haigeksjäämist.

Kui hakk nurme kohal käratseb, ikaldab vili, (Põlva).


Vihmkass.
Vihmkass, vihmkull, peoleo esineb vihma ettekuulutajana. Kui Taevataat loomi ja linde saatis jõge kaevama, keeldus vihmkass minemast vabandusega, et ilusad suled ära rikub. Tõrkumise nuhtluseks määras Taevataat, et vihmkass ainult puulehtedelt võib juua. Põuasel ajal palub vihmkass oma häälitsemisega sellepärast sagedasti Taevataati, et see vihma annaks. Enamasti võtabki Taevataat ta palvet kuulda (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8).

Kui vihmkass kevadel inimest esimest korda petab, tabab seda inimest suvel tihti õnnetus, kõige rohkem linakitkumise ajal.


Rähn.
Pärast loomade loomist võtnud Vanataat nende värvimise käsile, värvides igaüht nii, kuidas keegi soovinud või kuidas kellelegi sobinud. Linde ja liblikaid värvinud ta õige kirjuks. Töö lõpetuse järele pesnud Vanataat pintsli ja tahtnud loputusvett maha valada, kui värvimist soovides veel värvimata lind sinna lennanud. Vanataat valanud loputusvee linnule selga. Nii saanud rähn õieti kirjuks.

Teisend otsib rähni algupära inimesest, põhjenedes tuttavale luupainaja loole, tehes õieti sama motiivi rähni tekkijaks. Oherdi-augu sulgemise järele leiab mees toast tütarlapse, kellega abiellu heidab. Neile sünnib kaks last, Krõõt ja Pill. Kui mees kord oherdi-augu avab, lendab naine rähnina õue, kus ta ikka veel lapsi taga hüüab: Krõõt! Pill!

Rähni tekkimise lugu seisab enamasti naisnõiaga ühenduses.

Säärane naisnõid käib kord libahundiks, kord puugiks, kord muul näol saaki korjamas. Naise saagipüüdmine tuleb aga avalikuks, naine võetakse kinni, viiakse kohtusse, kohus mõistab naise surma, nimelt uputamisele. Et naine ära ei upu, mõistetakse naine tuleriidale. Tuli põletab muidu kõik liikmed, ainult mitte südant; see kargab siia-sinna. Võetakse kadakane kepp, lüüakse sellega nõia südant. Valju pauguga lõhkeb süda ja rähn — teisendi järele harakas — lendab südamest välja.

Rähnid kuulutavad ilmu ette.

Kui valged või tõmmud rähnid maja juurde lendavad, tuleb sula, kui kirjud taovad maja juures puid, tuleb tuisku, kui punased, — külma (Kuusalu).

Kui roheline rähn hommikul karjudes lendab, tuleb samal päeval vihma (Ambla).

Inimestegi kohta avaldab rähn mõju.

Kui rähn inimese ära petab, jääb inimene laisaks.

Kui rähn sagedasti majaseinu ja aedu nokitseb, sureb keegi majas (Kuusalu).

Ladinlastel oli rähn püha lind. Ovid nimetab Picus = rähni Saturnuse pojaks; see poeg moondatakse rähniks. Norralastel kannab rähn Gertrudi linnu nime, sest et see naisterahvast Gertrudist tekkinud. Kord tulnud Jeesus Peetrusega kooke küpsetava naisterahva Gertrudi juurde ja palunud enestele natuke süüa. Naisterahvas pannud natuke taigent pannile, kuid seal kerkinud see suureks ja täitnud kogu panni. Gertrud ei täinud nii palju anda: võtnud palju vähem taigent ja hakanud uuesti küpsetama. Jälle tekkinud kolesuur kook. Kolmanda korra pannud Gertrud ainult sõrmeotsa suuruse taignanatukese küpsema, aga jälle saanud suur kook. Gertrud ajanud võõrad oma teed, üteldes: Minu koogid on teile liiga suured. Selle eest moondanud Jeesus selle naisterahva rähniks (Asbjörnsen og Moe, Norske huldreeventyr, 2).


Nurmkana.
Nurmkana munenud muiste ainult kaks muna ja haudunud kaks poega välja, arvanud aga, et liiga raske kaht poega toita. Läinud selle üle Taevataadile kaebama. Taevataat ei võtnud ometi nurmkana kaebust kuulda, vaid torganud pika teiba kesk pesa ja käskinud nurmkana seni muneda, kuni munavirn teibaga tasa. Sest ajast peale on nurmkanal palju poegi. Kõnekäändki osutab sinnapoole: Mune nagu nurmkana pesas.


Kana.
Kanal on üht muna munedes rohkem vaeva kui seal üheksat poega sünnitades, ütleb rahvasuu. Legendi järele on kanale suur munemisvaev sellepärast määratud, et Jeesuse ristilöömise ajal siga ristinaelad maa sisse songinud, kuna kana need aga mullast välja kaapinud. Nuhtluseks väljakaapimise eest peavad kõik kanad meie ajani munemisvaeva tundma.

Küll ei anna kana enesest niipalju kõneainet kui kukk, aga heas lugupidamises seisab ta rahva seas ometi: neiugi kannab tihti kodukana nime.

Igal inimesel on peres oma kana; see kuulutab inimesele õnne ja õnnetust ette; kui see kana haigeks jääb, jääb ka inimene haigeks (Rakvere).

Kui kana kireb ja ta jalad külmad, saab surmasõnumit kuulda; on ta jalad soojad, tuleb tulekahju, kõristab ta, näeb ta ligidal kurivaimu; laulab ta, kuulutab ta õnnetust; selle kõrvaldamiseks tuleb tal ukse vahel pea otsast ära pigistada.

Kui kana pannakse hauduma lõuna poole toa otsa, on pojad kõik kanad; kui põhja poole, — kuked. Pannakse hommiku poole, siis saab segamini; õhtu poole, jäävad munad kõik mädaks. Pannakse kirikust väljatuleku ajal kana hauduma, toob kana kõik pojad välja (Otepää).

Külvama minnes kutsub peremees kõik kanad õue kokku, viskab neile peoga teri ette, üteldes: Sööge, sööge, tibukesed, nokkige nobedasti, aga ärge pärast minge seemet siblima. Kui taevataat annab mulle, küll siis saate ka teie! — Seepeale läheb peremees põllule, ilma tagasi vaatamata. Siis ei noki linnud seemet põllult (Tapa).

Tuulispasast jääb peata kana maha, kui tuulispasast öeldakse: Võta niipalju kui Jumal sulle annab (vrdl. Eesti Kirjandus 1922. lk. 354 jj.)


Kukk.
Lindude seas seisab kukk tähtsuse poolest esimesel kohal nagu kuningas. Juba ta hari tuletab kuningakrooni meelde. Kuigi ta linnuriigis kuningana ei valitse, vaid ainult kanade keskel, avaldab ta ometi kuninglikku väge inimessoo tähtsama vaenlase — vanapagana — kohta. Tõstab kukk häält, põgeneb vanapagan alati. Kukk ja vanapagan kuuluvad õieti ühte. Kui vanapagan kavatseb mingisugust suurt tööd korda saata, ajab kukk oma lauluga kõik nurja; vanapagan ei saa ettevõtet lõpetada. Ehitab vanapagan silda, linna või midagi muud, kukelaul sunnib vanapagana tööd lõpetama. Kipub vanapagan inimest ära viima või hinge pärima, jällegi päästab kukk oma lauluga inimese hädaohust. Ei laula kukk oma tahtmisel, pannakse teda mingisuguse abinõuga laulma, et vanapaganat põgenema ajada.

Võrumaal hüütakse musta kukke murdjaks ja kirjut kukke kirivaks kiskujaks; mõlemaid peetakse ühtlasi vanapagana vastasteks. Punane kukk kannab Võru pool vanapagana vereva velje ja valge kukk valge vateri nime (Sitzungsbericht d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47). Mujalt Eestist ei ole mulle niisugust kukkede vahetegemist silma paistnud, vaid värvi peale vaatamata peetakse iga kukk vanapagana vihaseks vaenlaseks.

Samasugust mõju kui vanapagana kohta, avaldab kukelaul paljude vaimudegi kohta. Tondi kihutab kukk oma lauluga kohe põgenema, kodukäija kardab kukelaulu; ükskõik, missugust nime kurivaimud ka kandku, öösine kukelaul lõpetab korraga nende võimuse ja peletab neid inimesest kaugele. Kukk näeb inimestele nägematagi vaime, nagu marrast ja muid. Võnnu ühe jutu järele laulab kukk kord hulga vanapaganaid surnuks; vist tuleb seda ütlust nii mõista, et nad põgenedes endid surnuks jooksid. Lühidalt: kukk on kõige kindlam kilp, kõige parem sõjariist vaimude vägede vastu (Eesti Kirjandus 1922, lk. 351).

Kalevipoeg kõneleb koguni Looja kukest (XVII, 845—847):

Juba laulsid Looja kuked,
Laulsid Uku ukse pealta
Vanaisa väravalta.

Nende sõnadega tahaks Kreutzwald kukele taevasse aseme anda. Rahva seas kuulukse küll arvamist, et Loojal oma kukk olnud. See kukk hakanud kõige esmalt laulma, siis muud kuked takka järele.

Esivanemate arvamise järele võivad kurivaimud ainult öösiti teotseda, päeva tulekuga lõpeb nende vägi ja võimus. Kukk on päeva sissehelistaja, kuulutaja. Kuke esimene laul kuulutab päeva algust. Kuke esimest laulu kuuldes teavad kurivaimud hästi, et nende tegevus maa peal otsa saanud ja neil tarvis oma riiki tagasi minna. Rahvas seletab esimest kukelaulu nii: Taganege, kurjad vaimud! Teist: Rahvas, üles! Kolmat: Tööle ja teele! Mõnikord viibib vanapagan veel peale esimest ja teist kukelaulu, aga kolmas sunnib teda jalgadele valu andma. Kuulutab see ju, et päikese tõus läheneb ja öö valitsus lõppemas.

Kreutzwald laseb imelikul viisil kukel isegi põrgus aset võtta (Kalevipoeg, XVIII, 378—382). Säärasest kuke põrgusse asetamisest ei tea rahvalaul midagi. Vist on Kreutzwald siin silmas pidanud germaanlaste rahvaluulet, kus kukk tõesti Heli juures viibib (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 230).

Kukke kartev vanapagan tunneb ühel puhul kuke üle rõõmu, kui talle nimelt ohverdatakse surnud kukk. Suurte maapõue peidetud varanduste kättesaamiseks ohverdatud muiste valvavale vanapaganale must kukk, mõnikord koguni mitu kukke. Tõepoolest ei ole vanapaganal ometi raha-auguga mingit tegemist ega valva ta seda, vaid palju enam raha-auguhaldjas, kes ohverdatud kuke enesele saab (Kalevipoja päevilt, lk. 84 jj.).

Kukk oli mitmel vanal rahval valgusesümbol, pärslastel valgusejumala, slaavlastel niisama valguse- ja sõjajumala Svanteviti lind (Kurtz, Mythologie, lk. 614). Kukel arvati jumalik vägi olevat. Paganuse kukega ühineb hiljemini kristlik kirik, määrates kukke valvesümboliks kirikutorni otsa.

Eestis oli kukk vanasti öösine tunnikell, kuna päikese paiste ajal võeti tunnikellaks vari. Kukelaulu järele arvati muiste aega, tõusti magamast, mindi tööle.

Seitsmeaastane kukk muneb muna; sellest tekib mingisugune kuri loom; võõramaalased ütlevad basilisk (Megenberg, Buch der Natur, lk. 268), leedulased — kurivaim kauks (Bezzenberger, Litauische Forschungen, lk. 65), sakslased — puuk (Haas, Pommersche Sagen, 48).

Kukk kuulutab ette mõnesuguseid juhtumusi. Kui kukk keskpäeva ajal kõrgesse lendab ja laulab, muutub ilm; laulab ta inimese otsa vahtides, tuleb pahandust. Laulab kahe- või kolmepäevane kukk, kuulutab ta suremist või tulekahju (Tapa). Sirutab kukk jala kiriku poole, saab meesterahva surmasõnumeid. Kui surnu mahaviimisel kellegi pere kukk laulab, sureb ka sealt keegi (Avinurme).

Kui kukk õhtul mitmel puhul kireb, varastatakse kuskil hobust või tapetakse inimest. Kui kukk pennil kuristab, on vanapagan lähedal; kui toas kuristab, tuleb keegi majarahvast vanduma (Põlva) või surm on lähedal hulkumas (Tartumaa).

Laulab kukk õhtust ööd, läheb varas mööda; peremehel vaja lugeda, mitu korda kukk laulab, — siis ei saa varas varastada; vahel öeldakse ka: inimesetapja läheb külast läbi. Laulab kukk uue aasta algusel õhtu poole ööd, juhatab ta eksijaid õigele teele (Risti).

Liputab kukk saba, tuleb meesterahvast külaline (Vigala).

Meie maal pandi vanasti alati järeletehtud kukk kirikutorni tuulenäitajaks, aga veel enam valvamissümboliks. Saksamaal asetati kukk, enamasti kuldne, kirikutorni kaitseks välgulöögi vastu (Der Ursprung der Mythen, lk. 210). Punane kukk sellevastu tähendab Eestis kui ka slaavlaste ja germaanlaste juures tulekahju. Lääne-slaavlased austasid vanasti kukke jumal Svätoviti linnuna (Der Ursprung d. M., lk. 213). Kukk torni otsas peab peale muu kurivaimusid kirikust eemale peletama; sellepärast katsuvad kurivaimud kukke kividega torni otsast maha loopida (Tartumaa muinasjutud, 116).


V.

Aeg.
Vanade kreeklaste ja roomlastegi ilmavaate järele valitsenud muiste kuldne aeg. Inimesed elanud ilma tööta, mureta ja vanaduse vaevata; surm sarnanenud vaikse uinumajäämisega. Pärast lehvinud surnud veel kaitsevaimudena inimeste ümber. Kuldse aja järel alanud hõbedane aeg inimeste pikema lapsepõlvega ja lühema elueaga. Inimesed ei elanud enam nii rahulikult jumalatega kui kuldsel ajal, vaid vihastanud neid ega ohverdanud neile küllalt. Sellepärast antud hõbedase aja asemele vaskne aeg, mil inimesed sõdu hakanud pidama. Vaskse aja järel alanud raudne aeg mõnesuguste hädade ja viletsustega, — raudne aeg, nagu see praegu veel olemas (Ovid, Metamorfoosid I, 127).

Eesti rahvaluule ei tunne niisuguseid nelja ajajärku kui kreeklased ja roomlased, küll aga teab ta kuldsest ajast kõnelda. Tõsi on, rahvasuu teeb kuldse ajaga vähe tegemist, seda enam aga uueaegsed luuletajad. Üldiselt tuntakse Kuhlbarsi „Kui Kungla rahvas kuldsel a'al“ nimelist laulu. Ka A. Reinwald ja mõned teised laulavad kuldsest ajast. „Kalevipoeg“ ja rahvasuugi nimetab seda kuldset aega tavalisesti õnneajaks. Aga siiski kuuleme Kalevipoja kullarikkusest; Kreutzwaldi lugulaulus puutume sellega ühtelugu kokku: Veevaim kannab Kalevipojale ja Alevipojale koormate kaupa kulda kokku, arvamata veel mujalt saadud vägimehe kuld, nimelt hiljemini põrgust toodud kullakotid (vrdl. Isamaa kalender 1896, Kalevi kuld).

Ehk tuletame meelde rahvaluule Kunglat, mis ju kullamaad peab ette kujutama. Muinasjuttude järele astub seal kuld raua asemele, ei, ütlen parem — puu asemele. Kõik majariistad Kunglas on kullast tehtud, kõik sööginõud ja tarberiistad niisama (Kreutzwald, Eesti r. ennemuistsed jutud, lk. 261). Ei muud kui kulda igal pool. Muidugi kuulub niihästi Kalevipoja kuld kui Kungla kuld luulekulla hulka; kõige selle luulekullagi arvel võime seda ajajärku nimetada kuldseks ajaks.

Alati ei mõtelda kuldse ajaga kullarikkust, vaid ka õnnelikku põlve, aega, mil inimest ei rõhunud hädad ega vaevad, mil kõiki elutarvidusi leidus rohkesti, mil rahva ütluse järele „nagu saiu taevast sadanud“. Niisuguse õnneliku põlve pärast nimetab „Kalevipoeg“, aga oma jagu ka rahvasuu kõige vanemat aega inimeste elus õnneajaks, vähemalt kujutab rahvas seda enesele nii ette. Kas kunagi niisugust aega olnud, on iseküsimus. Tabavalt ütleb Kreutzwald Kalevipoja eeskõnes kuldse aja kohta: „Lugu võiks küll otsegu ühe vana inimesega olla, kellel endine lapsepõli õnnelikum ja parem näib kui praegune aeg. Seal oli päike heledamini paistnud ja maapind palju ilusam olnud, räägib vanarauk, ehk küll tõelikult, väljaspoolt asjadest midagi teisiti ei olnud, vaid et aga vaatajal süda ja silm noorusel palju selgemad olid. Nõnda on ka rahvasugudel ükskord nende noor põli olnud, mis hiljemini kui kuldne aeg nende mälestuses läigib, ehk küll neil, kes kiidetud ajal elasid ja asju toimetasid, niisamasugused mured ja vaevad kanda olid kui meilgi. Ainuke vahe võis ses olla, et seal keha kangus mehe kuulsaks tegi, kudas nüüd vaimuanded teda ülendavad.“

Rahvasuu ei oska küllalt seletada, miks ja kuidas see õnneaeg ehk kuldne aeg kadus, olgu siis, et niisugust seletust püütakse anda, kuldne aeg kadunud rahva kurjuse pärast või sakslaste tuleku pärast. Uut algavat aega võiksime nimetada vaskseks ajaks, kuigi rahvasuu talle seda nime ei anna. See vaskne aeg muutub aegamööda pärisorjuse päevil raudseks ajaks, mis kuni rootsi ajani kestab. Rootsi valitsusega astub raudse aja asemele parem, rahva poolt vanaks heaks rootsi ajaks nimetatud ajajärk. Seda vana head rootsi aega võiksime vaskseks ajaks ristida, kuigi see nimetus rahvasuus puudub. Vene valitsusega võtab jälle võimust raudne aeg, esmalt hoopis ränk, pärastpoole pisut kergem. Viimaseid aegu lähemalt kirjeldada ei puutu enam selle kirjutise raamidesse.

Tingimata mõjus raske pärisorjuse aeg kaasa eelmineva aja ettekujutamiseks kuldsena. Aga muistsust kaunimana ette kujutada esineb kõigi rahvaste iseloomus. Soomlased ei ole kunagi pärisorjuses äganud, aga ometi laulavad nad:

Muin' olit ajat paremmat,
Päivät kaikki kaunihimmat,
Päivän laskut laupiammat,

Koriammat huomenkoitot;
Toisin silloin touko kasvoi,
Toisin maa orahan otti.
(Kanteletar I, 32.)

Laulik kiidab seega muistseid aegu paremaks, päevi kaunimaks, päevaloodeid lahkemaks, koite kenamaks; isegi vili kasvanud siis teisiti ja teisiti võrsunud oraski.

Aeg üldiselt puutub enam-vähem mütoloogiasse, igatahes, eestlastel mitte nii palju kui läänepoolseil rahvail. Aja mütoloogilise külje suhtes tulevad küsimusse nädalapäevad. Näib, et vanad eestlased nädalakaupa ajaarvamist ei tunnud, vaid niisuguse ajaarvamise venelastelt laenasid, sest nimi nädal = недѣля on ju venekeelne sõna. Nädala jaoks omapärane sõna puudub soomlastelgi; nad omandasid vastava sõna viikko rootslastelt = vecka, mis põlvneb gooti vikô sõnast. J. Hurt oletab, et muistsed eestlased aega kuu veerandite järele arvanud (Eesti astronomia, lk. 19). Selle oletuse pean täiesti tõenäoseks. Võrupoolsed eestlased jagavad veel praegu aega kuu loomisest teise loomiseni 8 ossa. Sedaviisi aega arvates võisid nad väga hästi toime tulla ilma nädala nimetuseta.

Nädalapäevad seisavad läänepoolseil ja põhjapoolseil rahvail jumalate nimedega ühenduses, eestlastel ainult ühel puhul, venelastel mitte sugugi. Näib, nagu oleksid esivanemad seitsmepäevase nädala venelaste mõjul tarvitusele võtnud. 7-päevast nädalat tarvitasid semiidid, kes nagu palju muid rahvaid pidasid 7 pühaks arvuks, roomlased 8-päevast, egiptlased 10-päevast; 10-päevase nädala panid prantslasedki esimese suure mässu ajal maksma. 7-päevase nädala maksmahakkamine Eestis võis küsimusse tulla muidugi alles pärast ristiusu vastuvõtmist venelaste poolt.

Vanad roomlased nimetasid nädalapäevi oma jumalate järele, näiteks dies solis, dies lunae, dies Martis, dies Mercurii, dies Jovis, dies Veneris, dies Saturni. Esimesed kaks päeva kandsid küll päikese ja kuu nime, aga niisama hästi nende jumalusegi nime.

Roomlaste eeskujul moodustasid germaanlased oma nädalapäevade nimed. Pühapäev, Sonntag, pühendati päikesele, õigemini päikesejumalale, esmaspäev, Montag, — kuule, õig. kuujumalale, teisipäev, Dienstag, — Ziule, kesknädal — Wodanile ehk Odinile, neljapäev, Donnerstag, — Donarile, reede, Freitag, — Freiale, laupäev, Sonnabend, — vanale jumalale. Need vanad nimed on kõik enam-vähem säilinud peale kolmapäeva, mida vähemalt sakslased omagi keeles nimetavad kesknädalaks (Mittwoch). Soomekeelsed nädalapäevade nimed, rootslaste mõjul tekkinud, vastavad üldiselt germaanlaste nimedele; kolmapäeva nimetus on neil samasugune kui meil; seega: sunnuntai, maanantai, tiistai, keskiviikko, tuorstai, perjantai, lauantai. Germaanlaste Tag, dag on „taiks“ väänatud. Umbes sama on lugu Rootsi lapi nädalapäevade nimedega: ailek, manodag, tisdag, kaskavakko, tuoresdag, perjedag, lavodag; Norra laplased sellevastu nimetavad pühapäeva „sodno beiveks“ (Grimm, D. Mythologie III, lk. 48).

Vanad eestlased ei omandanud suguvendade soomlaste viisi nädalapäevadele jumalate nimesid peale ühe, vaid andsid neile esimesest alates järjekorralised nimed. Tingimata hakati ristiusuajal pühapäeva pühapäevaks nimetama, paganuseajal kandis ta muud, meile praegu tundmata nime. Et paganuseajal pühapäeva pühaks ei peetud, vaid neljapäeva, ei võinud pühapäev praegust nime kanda. Ülepea näikse päevade nimed peale kahe põlvnevat ristiusu-ajast. Esimest tööpäeva nädalas hakati hüüdma esimeseks päevaks, mis hiljemini esmaspäeva kuju omandas, teist tööpäeva — teiseks päevaks < teisipäevaks, kolmandat tööpäeva — kolmandaks päevaks < kolmapäevaks, ka kesknädalaks, neljandat tööpäeva — neljandaks päevaks < neljapäevaks, kuid viies tööpäev ei omandanud imelikul viisil viienda päeva nime, vaid germaanlaste Freia järele Freidag nime, mille friisimurdeline kuju fredei õieti kõige enam ligineb eesti reedele. Laupäeva nimi on niisama laenatud, nagu soomlastel ja laplastel.

Venelased nimetavad oma nädalapäevi samuti kui eestlased teisest alates numbrite järjekorra järele. Pühapäev on neil ometi Kristuse ülestõusmise mälestuseks ülestõusmine (воскресенье), esmaspäev, nädala alguse päev, — понедѣльникъ, teisipäev, teine päev, — вторник, kesknädal, keskus, — среда, neljapäev, neljas päev, — четверг, reede, viies päev, — пятница, laupäev — суббота; viimane nimi tuletab meelde sabatit. Oleksid eestlased laenanud venelastelt nädala kõrval ka nädalapäevade nimed, puuduksid niisugused nimed kui reede ja laupäev; ka pühapäeva nimi erineb vene omast. Oletan sellepärast, nagu tähendatud, et eestlased nädalapäevad iseseisvalt ristinud peale laenatud reede ja laupäeva.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti vana usk - 15
  • Büleklär
  • Eesti vana usk - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3847
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1978
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3903
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1983
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4052
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4014
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4001
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2053
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4012
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2017
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3997
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1932
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 3971
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3943
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1948
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3939
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2019
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3973
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2007
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3999
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 3993
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1972
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 3835
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1991
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 3799
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1807
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 3786
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1900
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4037
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1984
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4043
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1958
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4084
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 3979
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1997
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 3974
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1890
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4014
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2041
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4005
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2036
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 2371
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1276
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.