Eesti vana usk - 08

Süzlärneñ gomumi sanı 3971
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Tavalisesti kõneldakse, et Taevataat ehk Jumal esmalt ainult ühe inimese — mehe — loonud. Võrumaalt saadud teate järele loonud Taevataat esimese inimesena ometi naise. Kord mererannal kõndides näinud ta vees õitsmas ilusa lille; võtnud selle lille, noppinud veel teisi juurde, seadnud kenaks õiekimbuks, teinud siis elusaks ja — naine olnudki valmis. Selgemalt rahvasuu ei teata, kuidas lillekimbust naisterahvas sai ja Jumal talle elu andis. Pea märganud Jumal, et ta loodud inimene igavust tunnud. Jumal loonud mõnesuguseid loomi ja saatnud need naise juurde, aga naine tõuganud igaühe enesest jalaga eemale. Jumal saatnud seepeale kassi naisele seltsiliseks, aga sellegagi ei jäänud naine rahule; kassi järele saatnud koera, aga seesama lugu. Naine ütelnud nurisedes Jumalale: „Loo mulle seltsiliseks ometi mu enesesugune kahejalgne!“ Selle palve võtnud Jumal kuulda ja loonud mullast mehe. Selle seltsilise võtnud naine rõõmuga vastu. Võrulased lisavad sellele loomisloole veel juurde: naised, lilledest loodud, pääsevad kõik taevasse; mehed, mullast loodud, lähevad põrmu ehk põrgu (47622). Lilledest naise loomise lugu näikse minu meelest enesel kandvat uue aja pitserit. Seesuguse loomisloo kohta ei ole ma mujalt teisendeid leidnud, seega ei tohiks see lugu põlvneda kaugemast minevikust.

Skandinaavlaste arvamise järele loodi esimesed inimesed puudest. Böri pojad leidsid mere äärest kaks puud, millele nad elu ja vaimu andes neist inimesed lõid. Mees sai nime Ask, naine aga Embla; neist kahest tekkis inimessugu (Simrock, D. Mythologie, lk. 17). Sakslaste väite järele sündis esimene inimene Mannus jumalast Tuistost enesest (Zeitschrift f. d. Phil. II, lk. 193). Slaavlased teavad, esimene inimene sündinud Jumala maa peale sattunud higist (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 476). Paljud Indo-Euroopa rahvad, ka slaavlased, väidavad veel, et inimese keha võetud mullast, kondid kividest, veri mereveest, higi kastest, sooned juustest ja juuksed rohust (nagu ülemal I, lk. 139).

Esimesed inimesed tuletavad sakslaste vägimeest Siegfriedi meelde: nende keha katnud üleni küünesarnane aine. Mingisuguse süü pärast muutnud Jumal aga inimese keha: küüs kadunud, nahk astunud asemele. Sõrmedele ja varvastele jäänud küüned mälestuseks järele (Miks, 5).

Esimesed inimesed olnud väga viledajalgsed, joosnud kiiremini kui suurem jagu loomi. Neil puudunud sääremarjad. Pea ei viitsinud inimesed enam käia, vaid tahtnud ikka hobuse seljas ratsutada. Kergete jalgade pärast kukkunud inimesed tihti hobuse seljast maha. Seda nähes sidunud Jumal puntrad inimeste jalgade külge. Need kasvanud sääremarjadeks. Sääremarjade tekkimisega kaotanud inimesed kiire jooksu (Miks, 6). Siiski veel pärast seda läinud saarlased 24 tunniga Virtsust Viljandisse.

Esimeste inimeste jala talla-alune olnud ühetasane. Kord hammustanud legendi teatel vanapagan peaingli Miikaeli jala talla alt tüki välja. Et peaingel üksi ei kannaks keskelt õõnsat talda, loonud Jumal kõigile inimestele säärased tallad (Miks, 7).

Esimestel inimestel, kes vahel nimeta, vahel piibli nimega, Aadamal ja Eeval olnud ühesugune hääl. Kui Eeva Aadamale õuna annud, neelanud Aadam suure isuga süües poole õuna kurku. Sinna jäänud see kinni. Inimestel on tänapäevani veel nagu pool õuna kurgus. Küll katsunud Aadam õunapoolt kõrvaldada, aga asjata. Hiljemini harjunud Aadam õunaga ära ega teinud see talle enam vaeva. Kuid hääl kõlanud palju jämedamalt. Jämedam hääl jäänud Aadamale ja kõigile meesterahvaile (Miks, 8).

Alguses ei osanud inimesed paremini kõnelda kui loomad meie päevil. Vanataat võtnud ometi nõuks inimestele keeli anda, et nad võiksid üksteisega mõtteid vahetada. Tallinnas võtab ta keelekeetmise ette. Katla pealt saadakse Tallinna-poolne keel, keskkohast Tallinna ja Tartu vaheline keel, põhjast setu keel. Mida enam ammutatakse, seda segasemaks muutub keel (Hurt, 4°, lk. 45).

Teiste teadete järele keedab Vanataat sel puhul keeli kõigile rahvaile. Esimesed katlale tulijad saavad paremaid, ilusamaid keeli, hilisemad inetumaid, halvemaid. Keelte otsalõpmise järele katlast tulevad alles lätlased, seletades, tee olnud läkune (= porine), seepärast jäänud nad hiljaks. Vanataat kogub siit-sealt riismeid kokku ja annab need lätlastele keeleks. Sellest saab lätlastele väga segane keel. Nimeks antakse neile läklane, mis muudetakse hiljemini lätlaseks (Eesti Kirjam. S-si aastaraamat 1889, lk. 28). Teisendi järele keeb pada lätt, lätt, sellest nimi lätlane (Miks, 10). Ühe teate järele leidunud rahvaste nimed kõik suures tõrres, kust neid välja jagatud (E. Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889 II, lk. 28).

Fählmann määrab keelte keetmise koha Katla ehk Sinisele mäele, tähendades, et eestlased esimestena keelte saamisele ilmunud ja sellepärast esimese rahva nime omandanud. Mõni teisend katsub Eesti nime tuletada sõnast esiti, sest et eestlased kõige esiti ilmunud. Teisendi järele ilmuvad kõige esmalt jao-ajale soomlased; Vanataat annab neile katlavee peale tõusnud vahtu; saadud vahu pärast arvataksegi soome keel segane olevat (A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 142). Liivlased tunnevad niisamasugust keeltekeetmise lugu nagu eestlasedki, teab mag. O. Loorits, kuid liivlased väidavad, nemad ilmunud kõige esiti jao-ajale, saanud seega esimese keele. Fählmanni üleskirjutises saavad kõik eestlaste naabrid enam-vähem pilke osalisteks. Sakslased tulevad, ehtimisega aega ära viitnud, õhtul hilja, võõrad juuksed ja jahu peas, kirjud rõivad seljas ja kribu-krabu ümber. Sakslased peavad katlale uuesti tule alla tegema, vesi kiunub tulel ja häälitseb keema hakates: saksa maksa, saksa maksa! See häälitsemine määrab neile keele. Vanataat käsib neid veel kõigi rahvaste ees end täis puhuda. Pilke osaliseks saavad ka veel hiljemini ilmunud venelased, kes hiljaksjäämist vabandavad sibulate ja päevalillede söömisega. Fählmann ei julge venelaste kohta antud otsust valju tsensuuri pärast üles kirjutada, vaid tähendab lühidalt, et nad karmilt minema saadetud. Laitust saavad kuulda kõige viimastena tulnud lätlased. Vanataat viskab nende jaoks katlast vahtu maha latš. Selle latši järele nimetab Vanataat neid latvišideks; ühtlasi määrab ta neile kõigist keeltest kokkukraabitud keele. Pilge ja laitus on seega lätlaste osa (Eesti muistsed vägimehed, lk. 13 jj.; Dr. Fählmanni kirjatööd, lk. 31 jj.). Eesti rootslaste kohta puudub pilge keelte jagamise loos; rootslasi ega muid rahvaid, isegi juute, ei nimetata nimepidi.

Katla ehk Sinise mäe kõrval nimetatakse keelte keetmiskohana veel Kambja Voore metsa. Sellestki keetmisest kõneldakse, et vee kiirema või pikaldasema keemise järele keeledki kujunenud: üht räägitakse väga kiiresti, teist aeglaselt (28264).

Vanataat loonud alguses ainult alamaid inimesi, kuid aja jooksul märganud, et oleks vaja ka ülemaid, saksu luua, kes peenemad ja puhtamad. Puuduvad teated, missugusest ainest ta alamaid inimesi loonud; ülemate loomiseks võtab ta peenikest püülijahu, sõtkub taignaks ja küpsetab ahjus kakuks. Ahjust välja võttes paneb selle õue päikese kätte pleekima, et ülemad saaksid hästi valged ja ilusad. Koer saab kaku kätte, jookseb oma teed, pillab jooksul tükke maha. Neist mahapillatud tükkidest loob Vanataat saksad ja ülemad (Miks, 11). Et nende loomiseks valget nisupüüli võetud ja kakku pärast päikese käes pleegitatud, esinevad saksad valgetena ja puhastena.

Setude teadete järele loonud Jumal inimese heaks ja puhtaks, aga vanapagan „sülgleb“ inimese ropuks ja roojaseks. Küüntega kaetud inimene ei tarvitsenud mingisugust rõivastust ega kingatust. Inimese süda, kops ja maks olnud väljaspool keha, kuid et vanapagan inimese ära „süljelnud“, pidanud Jumal inimese keha ümber pöörma, nii et süda, kops ja maks sattunud sissepoole.

Alguses olnud inimesed helded, heasüdamelised. Kui Õnnistegija kord kuhugi läinud öömaja paluma, ajanud peremees ta minema. Jeesus ütelnud minnes: „Sina kõva südamega!“ Selle mehe kogu suguselts saanud kõva südame (Miks, 21).

Vanataat tahtnud alguses määrata inimestele kord aastas süüa. Naine seda kuuldes arvanud kord aastas väheks. Vanataat määranud kord kuus, siis kord nädalas, aga naine ei arvanud sellestki küll saavat. Pahaselt määranud Vanataat viimaks, inimesed söögu nii tihti kui tahavad. Sest saadik on söömine inimestele esimeseks ja viimseks saanud (Neljas Rahvaraamat, 4). Söömakordade asjus kaupleb venelastel Aadam Jumalaga, mitte Eeva nagu Eestis (Живая старина, 1916, lk. 72).

Esimestel inimestel puudunud vari. Üks mees — teisendi järele koguni Rooma keiser — kõnelnud asju taevataadiga — jumalaga — läbi, aga keegi ei ole tohtinud juttu pealt kuulda. Kord tahtnud naine jutuajamist pealt kuulda ja palunud ennast sellepärast hõlma all kaasa võtta. Taevataat aga küsinud seda märgates, kes hõlma all. Mees vastanud, et vari. Taevataat kostnud: „Kui vari, olgu vari!“ Sest ajast peale on inimene varustatud varjuga.

Vist kristluse mõjul on kujunenud arvamine, et alg-ajal inimesed väga terved olnud ja koguni vanaks elanud. Inimes-ea pikkuse kohta aastate järele ei anna rahvaluule ometi teateid. Kasvu poolest käinud muistsed inimesed praegusist kaugelt üle. Räägitakse, muistsed inimesed olnud seitsme jala pikkused (vrdl. ka Luce, Kotzebues Blätter für Geist und Herz, 1786, II, lk. 215), hiiud muidugi veel pikemad, kaks või kolm korda suuremad nendest inimestest. Jõu poolest võitnud muistsed inimesed praegusi kaugelt: palke näiteks ei veetud kunagi hobuse abil metsast koju, vaid mees võtnud palgi metsast välja ja toonud koju. Niisama vedanud mees tuule- või vesiveskile kõik viljakotid seljas jahvatamiseks ja kannud sealt jahukotid tagasi.

Veel kiidetakse muistsete inimeste head kuulmist ja nägemist. Nähtud ja kuuldud penikoorma või koguni paari peale sealseid sündmusi. Kõneldakse inimeste valjust häälestki, ei teata aga selle kohta lähemaid teateid anda. Teiselt poolt kuuldub veel, hääl olnud väga ilus; see ilu tulnud eriti laulus ilmsiks. Võimalik, et selles väites Vanemuine on tehtud inimessoo esindajaks; seega põlvneks niisugune arvamine alles uuemast ajast.
italki

Muistsete inimeste mälu olnud ütlemata suur. Ka saja aasta eest sündinud lugusid mäletanud nad niisama hästi kui oleksid need eile sündinud. Vist sel ajal, kui inimese kehalt küüneline soomus kadunud, muutunud inimeste mälu halvaks. Muutuse põhjust ei teata enam seletada. Sellekohase järelepärimise peale kuuldub üks vastus: juuksed peas vähendanud mälu jõudu; teine vastus aga: vanapaganale ei meeldinud, et inimestel ta teod kaua meeles seisaksid. Neid põhjusi ei saa ometi üldiseks rahvaväiteks pidada, vaid need jäävad üksikuiks eraväiteiks. Tõsiasjaks jääb meie-aegne halb mälu, kuna see veel 4—5 põlve tagasi rahva arvamise järele märksa parem olnud, ehk küll kaugeltki mitte enam nii hea kui muiste. Kardetakse, et mälu tulevikus veel enam väheneb. Igatahes endisi sündmusi mäletab rahvasuu meie ajal koguni vähe. Katk, sissid, Karl XII ja Peeter I on vähe jälgi järele jätnud, suured endised sõjad niihästi kui midagi. Eriti halb mälu on eestlastel isikute nimede jaoks; need puuduvad vanemais rahvamälestustes tavalisesti. Isiku nime asemele astub „üks“ või „keegi“. Iga päev tarvitatavad kohanimed on enam meelde jäänud.

Ülepea kiidetakse muistsete eestlaste kombelist elu: ei tapnud, valetanud, varastanud, petnud ega teinud pühapäeval tööd. Meie-aegsest pühapäevast võib siin vaevalt jutt olla, ennemini käib see väide pühakspeetud neljapäeva kohta. Hilisemast ajast põlvnevad teated pühapäeva kohta teavad, et sel päeval mingisuguse töö tegemise, isegi marjanoppimise kannul karistus käinud. Ristiusu päevil ähvardas kirik alati karistusega pühapäeva rikkujaid. Edasi väidetakse, et muiste abielu-rikkujaid ei tuntud. See teade on ehk alguse saanud Kelchi ajaraamatust, kus öeldakse, et abielu rikkumine olnud eestlaste seas kuulmata asi ja kui seda ometi juhtunud, abielu-rikkuja elusalt ära põletatud ja tuhk teedele visatud. Kelchi teade käib abielu rahva kohta; teated vallaliste kohta puuduvad. Vaevalt kujunesid nad nii ideaalseteks kui rahvasuu seda ette kujutab.

Veel kuuldub väiteid, nagu ei oleks muistsed inimesed vandunud, mitte meieaegsete meeste moodi ikka kurat! kurat! hüüdnud. Teiselt poolt kõnelevad ometi vanad teated, et kuradit, õigemini vanapaganat tihti appi kutsutud ja ta alati kutse peale ilmunud. Seega sõdivad teated risti teineteisele vastu.

Tingimata tuleb piibli arvele kirjutada seda, et muistsed inimesed arvatakse head, ausad ja täiesti süüta olnud, varustatud kõigi kõlbliste omadustega, sarnased lilledega arul (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 125). Pühakiri kujutab niisugust põlve enne patulangemist paradiisis ja see kirjeldus on põhjust annud rahvasuule väiteks, nagu leiaksime muistseis eestlasis — kui luba nii ütelda — poolingleid eest. Peaaegu igal pool, kus näha muutust halvemale korrale, lükatakse see muutus vanapagana süüks, kes kadedana inimese õnne peale alati püüab põlve muuta pahemaks, ja see püüd õnnestub tal ikka. Üldiseks arvamiseks jääb, et vanapagan moondanud inimese iseloomu nii pahaks, nagu see iseloom on praegu, ja ka inimese elupõlve ära rikkunud.

Rahvasuu väidab, muiste olnud inimesed väga targad, ei tea aga selle tarkuse kohta anda tõendusi ega näiteid. Tingimata tuleb seda tarkust hinnata „tarkade“ tarkuse mõistes. Tarkadest, kelle tarkus sarnaneb nõidade omaga, teatakse kõnelda, nad teinud oma tarkuse, peaasjalikult sõnade, varal nii-ütelda imesid, parandanud tõbesid, võitnud kurivaimusid või lugenud musta raamatu abil — tihti 7 Mooseseks nimetatud — vaimusid välja, avaldanud muile teadmatuid asju, kuulutanud tulevikku jne. Niisugust tarkust tuleb ometi pidada üksikute isikute tarkuseks ega või seda laiendada kogu rahva kohta.

Aegamööda pahemaks muutunud inimestele määranud Vanataat karistuseks lühema eluea, nõrgema jõu, väiksema kasvu ja haigusi.

Rahvateadete järele kahaneb tulevikus inimeste jõud nii, et kaks meest üht kanamuna kannavad. Mõne arvamise järele ei kasva mees tulevikus pikemaks kui meieaegne kümneaastane keskmise kasvuga laps.

Esialgu olnud inimestel surmatund ette teada, kuid see etteteadmine teinud inimesed laisaks ja hooletuks. Tööle virgutamiseks võtnud Vanataat inimestel surmatunni etteteadmise ära. Sest ajast peale peab igaüks hoolsasti töötama ega või ennast peatse surmaga vabandada (Neljas Rahvaraamat, 4).

Inimeste kurjuse ja ülekohtu kasvamise pärast võtnud Vanataat viimaks nõuks inimessugu hoopis hävitada. Selleks saatnud ta katku inimeste sekka. Katk murdnud kõik inimesed maha. Kogemata ei puutunud üks meesterahvas ja üks naisterahvas katku silma. Need kahekesi jäänud elama. Teine ei tea teise olemisest midagi. Inimese jälgi liival leides annab leidja neile suud. Hiljemini teineteisega kokku saades heidavad nad paari ja neist tekib eestlaste sugu. Teiste teadete järele tuleb pärastpoole Rootsist, Soomest, Venest ja Lätist veel mõni üksik inimene juurde. Sedaviisi tekib segatud eestlaste sugu.

Teiste teadete järele ei kaotanud katk inimessugu ennemuiste, vaid alles Põhja sõja ajal või natuke enne seda. Tõsi on, et Põhja sõja ajal katk hirmsasti Eestit laastas, kuid inimeste surmamist kaheni ei ole milgi kombel ette tulnud ega oleks paarisaja aasta jooksul võinud nii palju inimesi sigida kui nüüd olemas.

Samasuguse motiivi inimessoo hukkasaamisest katku mõjul tunnevad germaanlased. Neilgi murrab katk kõik inimesed maha; ainult üks meesterahvas ja naisterahvas jäävad ellu; need heidavad paari ja neist põlvneb praegune inimessugu (Olrik, Ragnarök, lk. 21). Inimessoo otsasaamine katku mõjul kuulub hilisema aja motiivide hulka; selle motiivi algkuju tuleb minu arvates otsida Eddast. Edda ei tunne mingisugust katku, vaid suurt jää-aega fimbultalve, mis inimessoo hävitab (Vafprúdnismál); ainult üks meesterahvas ja naisterahvas Lif ja Leifthrasir jäävad puu sees ellu ja neist põlvneb inimessugu, nagu piibli järele Aadamast ja Eevast (Olrik, Ragnarök, lk. 22). Sakslaste teisendi järele jääb katkust kolm inimest elama (Schell, Sagen des Rheinlandes, 322).

Veel kõneleb rahvasuu, muiste määratud, et kõik vanad töövõimetud inimesed, olgu meeste- või naisterahvad, surma saadetagu, nimelt sellepärast, et nad mitte asjata palju vilja ära ei raiskaks, sest vilja kasvatatud sel ajal veel vähe. Teisendi järele määratud surm kõigile 60-aastastele. Nälja ajal peidavad kaks venda ometi isa surmasaatjate eest ära. Suure seemnepuuduse puhul annab isa poegadele nõu katust maha võtta ja õled ära peksta. Isa õpetust täitvad pojad leiavad õlgedest seemet rukki uueks külviks. Teisendi järele saadakse seeme koera käpa vahele sattunud seemneterast. Sest ajast peale, kui seemet saadud, otsustatakse vanu nende tarkuse pärast mitte enam tappa, vaid elama jätta, et nad häda-ajal võiksid head nõu anda („Eesti Kirjandus“ 1926, nr. 3).

Vanade enneaegsest tapmisest Eestis kõnelevad mõnedki kirjanikud, näiteks Parrot, Versuch einer Entwickelung, lk. 390, Sass, Studien-Skizze, lk. 14 jj.; Rutenberg, 31, väidab Kruse Urgeschichte järele (Geschichte, lk. 42), et niisugune komme veel esineb; seda Kruse ometi sel kujul ei väida, et eestlased meelega tapavad.

See teade vanade tapmisest leiab vastukõla Venest, nimelt Ukrainast, kus lugu peaaegu just niisama kõneldakse kui Eestis (Живая Старина, 1908, II, lk. 157; vrdl. ka Этнографическое обозрѣніе I, II, III), aga ka Rumeeniast, Kreekast, Itaaliast ja mujalt. Aine on tingimata rahvusvaheline. Kas vanad eestlased tõesti nii teinud, jääb küsitavaks, kuigi sarnaseid juhtumusi metsikute rahvaste seas on meie päevini ette tulnud. Nii teab dr. S. Pälsi tšukslastest Kamtšatkas, kus ta pikemat aega viibinud, et seal veel siiamaani säärast vanade tapmist vanade eneste soovil ette tuleb (Pohjankävijän päiväkirjasta, lk. 112).

Muiste ei maetud inimesi maha, vaid laibad jäänud maa peale; teised arvavad, et ära põletatud. Kord näinud inimesed aga, kuidas ronk surnud poja mulla või puru sisse kaapinud; sellest saanud inimesed eeskuju ja hakanud laipu maha matma.

Mehed ei omandanud muiste mõrsjaid meieaegsete peiude viisi, vaid pidanud palju raskemat kosjateed käima. Harva saanud peiu mõrsja päris ilma hinnata. Tavalisesti pidanud ta mõrsja selle vanemailt enesele ostma ja mõrsja eest kas raha, vilja või loomi maksma või kõiki korraga. Mõrsja ostmisest teavad eesti rahvalaulud palju kõnelda. Eesti rahvalauludest sisaldab nr. 12 „Müüdud neiu“ teisendeid lk. 387—466. Kui aga peiu kaubaga kokku ei saanud, jäi järele teine abinõu: tõmbamine („Eesti Kirjandus“ 1910, lk. 15). Tõmbamisteekonnal sattus tõmbaja ühes kaasavõetud abilistega kokku tagaajajatega, kes mõrsjat tahtsid tagasi viia. Sel puhul juhtus tihti veriseid kokkupõrkeid, mil ühelt või teiselt poolt isikuid surmati. Niisuguse loo jutustab lugulaul „Kaks kuningapoega“; Varbala kuningapoeg röövib ta ärapõlanud Kullamaa kuningatütre, kuid langeb kokkupõrkes tagaajajatega. Rahvasuu kirjeldab niisuguseid juhtumusi tavalisesti kahe saaja kokkupõrgetena, niisuguseid võis ka juhtuda (vrdl. Eesti kohalikud muistejutud, 22—24), kuid sagedamini juhtusid kokkupõrked mõrsja tõmbajate ja tagaajajate vahel (vrdl. „Kaks kuningapoega“).

Vanal ajal käinud tüdrukud kosjas. Legend teab, kord läinud kolm tüdrukut Jeesusele kaebama, et nad vanatüdrukuiks jäänud. Jeesus määranud, edaspidi oodaku tüdrukud, kuni mehed neid tulevad kosima. Sellest ajast peale tunnevad tüdrukud kosjamineku pärast häbi; nad ootavad, kuni neid kositakse (Miks, 14). Muidu teavad rahvamälestused kõnelda, et Eestis muiste, isegi kristluse ajal, neiud endid kiriku juures käinud meestele pakkumas; nad kannud sel puhul tuppe vööl ja kutsunud noormehi nuga kosimis-sümbolina tuppe panema. Muidu tarvitatud kosimis-sümbolina noormeeste poolt neiu sängisambasse pandud vööd; ei visanud neiu vööd ära, tähendas see kosjade vastuvõtmist („Eesti Kirjandus“ 1910, lk. 61).

Naisterahva alalist ajapuudust ja alalist töötegemist seletatakse niisama legendi varal. Kui Jeesus naisterahvalt väikest teenistust nõuab, vastab naisterahvas: „Ei ole aega!“ Jeesus sõnub seepeale: „Ärgu olgu siis aega!“ Sellest silmapilgust peale puudub naisterahvail alati aeg.

Eestlastest kõneleb rahvasuu, need olevat segatud tõug; muistne eesti tõug olevat ammu kadunud. Eriti palju üteldakse eestlastel saksa verd olevat, sest vanemal ajal segatud väga sagedasti, nimelt maal, eesti verd saksa verega. Teiselt poolt väidetakse niisuguse veresegamise kasu, sest omasugustega, nimelt suguseltsis paariheitmine edendada degeneratsiooni, kuna verevärskendus inimesi niihästi intellektuaalselt kui ka füüsiliselt arenemises edendada. Aga mitte ainult saksa verega ei ole rahva arvates eesti veri segatud, vaid ka vene, poola, leedu, läti, taani, rootsi ja soome verega. Peaasjalikult edendasid sõja-ajad eesti vere segamist võõraste rahvaste verega. Suure veresegamise tagajärjeks arvatakse Eestis üksmeele puudust ja rahvustunde loidust. Kui ka kõik ühed eestlased, ei lepita sugugi kokku, vaid ligimese alandamine, mudaga loopimine ajab lopsakaid õisi. Rahvustunde vähese arenemise pärast ei osata rahva arvates oma keeltki hinnata; tihti vahetatakse oma keelt võõra vastu.

Inimese loomist nähes tekkinud vanapaganale kohe nõu ka inimest luua, kes teda alati teeniks ja kummardaks; võtnud tüki saue ja teinud sellest enesesarnase kuju. Kuju saanud muidu inimese moodi, ainult pea teinud ta liiga väikese ja terava, nii et sinna vähe aju sisse mahtunud; suu venitanud ettepoole pikaks nagu looma lõuad, hambad valmistanud looma hammaste sarnasteks, käed pikkade sõrmedega, ennemini võtma kui andma; keha karvane; olevus valmis ennemini käpakili käima kui kahel jalal. Viimaks puhunud vanapagan elukale hinge sisse, kuid ei saanud sellest inimest, saanud ahv. Kohe märganud looja pettumust: vanapagana inimene ei mõtelnudki teda teenida, vaid näidanud talle hambaid ja roninud puu otsa.


Lapsed.
Ei või nimetamata jätta laste päritolu küsimust, vähemalt ses mõttes, kuidas seda alaealiste laste ees katsutakse lahendada. Kui alaealised lapsed pärivad, kust neile väike õde või vend tulnud või kust külarahvale niisugune ilmunud, vastatakse Eestis väga mitut moodi. Suur hulk vastuseid seisab veega ühenduses. Küsijaile vastatakse: kaevust, ojast, tiigist, jõest, järvest, merest, soost. Kui oja, jõge, järve, merd nimetatakse, lisatakse tihti juurde: kivi alt. Talvel omandab vastus tihti teise kuju. Vastatakse: laps leitud metsast haopinu või heinakuhja alt, ka heinaküünist, ja toodud sealt koju. Suvel heinaajal saab heinamaa lapse päritolu kohaks: siis on laps leitud kas sao äärest või kaarelt, lõikuse ajal kas parmaste, kuhilate või rõukude juurest. Mõnikord nimetatakse kirikut lapse saamiskohaks, teine kord küla või teist peret. Koht vaheldub olude ja aasta-aegade järele.

Toojaks nimetatakse tädi, sõtse, üleaia vana, külaeit, kerjaja või keegi muu, kes lapse nuttu kuulnud ja lapse senisest varjupaigast ära toonud teistele lastele seltsiliseks. Tudulinnas väidetakse, et laps ise tulnud.

Nutvaid, pahu lapsi ähvardatakse, et mustlane, koll, hunt või keegi muu nad ära viib.

Uuemal ajal on lapsitoova ämmamoori kõrvale astunud uus lastetooja: toonekurg. Toonekurge lastetoojana näitavad meie päevil mõnedki pilt-postkaardid ja raamatud, enamasti kõik Saksamaalt pärit. Sakslaste seas on toonekurg tavaline lastetooja, ühtlasi ka tite õdedele, vendadele väikeste kingituste andja (Am Urquell IV, lk. 226). Enamasti võtab toonekurg lapsed kaevust välja. Saksamaal leidub iga küla juures oma lastekaev. Aga germaanlaste seas, nimelt Oldenburgis ja Friisimaal, nimetatakse muudki vett paigaks, kust lapsi tuuakse (Urdsbrunnen I, 2, lk. 17). Lapsed sigivad germaanlaste usu järele „maaema“ Holda juures, kel maa all, kaevude, tiikide ja järvede all, on ilusad aiad; seal ilutsevad ja mängivad sündimata lapsed. Sealt saadab Holda neid üles kaevudesse ja muisse vetesse, kust toonekurg või keegi muu nad välja toob (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 121). Aga ka puude all viibib Holda. Ühes XVI aastasaja teates nimetatakse Frauv Hollen Baum — proua Holle puud. Venemaalgi räägitakse vahel, et laps puu otsast saadud (Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 253). Saksamaal tuntakse Kinderstammi = laste puud, mille otsas kas lapsed kasvavad või kust lapsed tulevad (Simrock, Deutsche Mythologie, 21).

Muiste sündinud lapsed küll väikestena, aga kasvanud ruttu. Nagu linnupojad, varsad, vasikad, põrssad, talled jne. pea saavutavad vanade loomade suuruse, nii saavutanud muiste inimeslapsed juba esimese aasta jooksul täiskasvanud inimese suuruse. Pea aga jäänud laste kasvamine kängu. Kängujäämise põhjust ei teata tavalisesti seletada. Järelpärimiste peale arvas keegi, Taevataat kartnud, et inimeslaste kiire kasvamise puhul inimesi maa peal liiga palju saab; teine jälle arvas, et vanapagan emade peale kadedust tunnud, kes liiga ruttu kasvatamisest vabanenud; sellepärast pannud ta laste kasvamise kängu. Õige kängujäämise põhjus jääb hämaraks. Tõsiasi on, et lapsed nüüd väga pikkamisi kasvavad.

Lapsed on mõnesuguste vigadega; neid vigu peavad vanemad aegsasti lapsist kõrvaldama, nimelt pahu kombeid. Öeldakse, et üks lapse viga on sündinud kaasa (Jumalast), 9 viga aga hakanud külge teistest lastest või ülepea inimestest. Muistsed eestlased osutuvad pelagianismi jüngriteks: kuigi nad arvavad mõne vea olevat kaasa sündinud, siiski enamasti kõik on kaasinimestelt omandatud.


Nimi.
Vana rahvas annud lapsele kohe pärast sündimist nime. Tavalisesti saanud esimene poeg vanaisa ja tütar vanaema või selle vanema nime; järgmistele lastele enamasti surnud sugulaste nimed. Välja minnes seisukohalt, et surnud vanema hing lapses edasi elab, võib säärast nimeandmist hästi mõista: lapses edasielava vanema hing peab vanema nimegi kandma. Vana rahvas annud muiste lastele lindude ja loomade nimesid. Seda rahva väidet tõendab ka Kelch oma ajaraamatus (lk. 32). Tütarlastele pandud meeleldi lindude nimesid; sama viisi kuuleme lätlasteltki (Einhorn, Historia lettica VII, lk. 27). Gootlasedki andsid lastele loomanimesid, nagu karu, hunt jne. (Hiärn, Ehst-, Liv- u. Lettl. Geschichte, lk. 50). Loomade ja lindude nimesid meeldetuletavad eesti kohanimedki näikse selle vana rahvakombe poole viitavat. Ristiusu aeg tõi heebrea, kreeka, rooma ja saksa nimesid kaasa; need tõrjusid kiriku mõjul paganuse nimed täiesti eest. Rahvas katsus neid võõrapäraseid nimesid varssi eestipärasteks muuta. Sedaviisi tekkisid niisugused nimed kui neid mineva aastasaja teise poole lõpuni Eestis veel üldiselt tarvitati. Eesti omapärased nimed puudusid täiesti, rahvas kandis ainult võõrastest keeltest omandatud, enamasti väänatud nimesid.

Vana-aegse rahva arvamise järele satub see, kellelt ligimene midagi saanud, ligimese võimuse alla, isegi nime tundmine annab vastastele võimuse inimese üle (Dieterich, Kleine Schriften, lk. 321). Sellepärast valitseb muistendite järele mingisuguse ettevõtte puhul nime suhtes salapärasus: Oleviste kiriku ehitaja ei avalda oma nime; saadakse see teada, jääb ehitaja palgast ilma (Eesti kohalikud muistejutud, 73). Niipea kui näki nime nimetatakse, märkab näkk äratundmist ja kaob sedamaid (Näkiraamat, 6, 7, 8). Sarnane lugu esineb Soomeski niihästi näkiga kui kirikuehitajaga: Härja näol ilmunud näkk kaob nime kuuldes kohe vette ja kirikuehitajad Killi ja Nalli Rasio kirikust (Forsman-Koskimies, Pakanuudenaikainen nimistö, lk. 12).


Moondused.
Egiptlaste hingederändamise teooriat ei või Eestis päris võõraks pidada. Mitte ainult vanad kreeklased ei lasknud inimesi loomadeks muutuda, vaid omajagu vanad eestlasedki. Loomadest on nimelt karu ja siga inimestest tekkinud, palju rohkem aga on inimesi lindudeks moondatud. Suure protsendi linde on annud just naisterahvad, neiud ja naised. Neiust saanud kägu, tui ja luik; ülepea naisterahvast pääsuke, rähn, kaaren, harakas. Teiste teadete järele tekkinud pääsuke peiust ja mõrsjast. Meesterahvad on koguni vähe lindudele lisa annud: hakist kõneldakse, et õpetaja selleks moondatud.

Enam kui neid juhtumusi, mil keegi elus isik loomaks moondati, tunneb rahvasuu teisi juhtumusi, mil surnu või mõni muu olevus esineb loomana või linnuna. Loomakujul laseb rahvaluule esineda pärast surma peaasjalikult õelaid, ülekohtuseid isikuid, mõnikord aga ka mitteloomulikku surma surnud isikuid. Ülekohtuseid laseb rahvaluule, nagu näha, karistuseks tehtud kuritegude eest moonduda loomadeks. Moondamise puhul astub sagedasti vanapagan näitelavale. Selgesti ei avalda rahvaluule seda mõtet, aga andmeist järgneb, et just vanapaganat ennast tuleb pidada loomadeks moondajaks. Ülepea püüab vanapagan iseenesele tihti anda looma kuju, et seda hõlpsamini pääseda sihile. Loomas ei oska inimesed alati nii pea nende vaenlast ära tunda, ainagi tunnevad teda palju vähem ära kui ta esinemise puhul tõsise vanapaganana. Eriti meeleldi esineb vanapagan jänesena, nimelt siis, kui keegi ennast poob, aga muudegi loomade kujus näitab ta ennast tihti (Neljas Rahvaraamat, 61). Nagu vanapagan ise, teevad seda mitmed haldjadki, peaasjalikult kurja teha kavatsevad haldjad. Näkk võtab enesele väga tihti hobuse kuju, et lapsi meelitada selga istuma ja neid siis vette uputuda (Näkiraamat, 6). Aga iga muugi looma kujul võib näkk ennast näidata. Tondid tantsivad, kargavad aampalkidel ja pööningul sikkude kujul, vahel vasika või muu looma moodi. Metshaldjad jälle võtavad enestele vahel põdra, hirve, karu või mõne muu metslooma kuju, tihti selleks, et inimest hirmutada.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti vana usk - 09
  • Büleklär
  • Eesti vana usk - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3847
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1978
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3903
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1983
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4052
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1826
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4014
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2005
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4001
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2053
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4012
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2017
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 3997
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1932
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 3971
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1988
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3943
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1948
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3939
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2019
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3973
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2007
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3999
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 3993
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1972
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 3835
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1991
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 3799
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1807
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 16
    Süzlärneñ gomumi sanı 3786
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1900
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 17
    Süzlärneñ gomumi sanı 4037
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1984
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 18
    Süzlärneñ gomumi sanı 4043
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1958
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 19
    Süzlärneñ gomumi sanı 4084
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1954
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 20
    Süzlärneñ gomumi sanı 3979
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1997
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 21
    Süzlärneñ gomumi sanı 3974
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1890
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 22
    Süzlärneñ gomumi sanı 4014
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2041
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 23
    Süzlärneñ gomumi sanı 4005
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2036
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti vana usk - 24
    Süzlärneñ gomumi sanı 2371
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1276
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.