Eesti uuem mütoloogia - 01

Süzlärneñ gomumi sanı 4130
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2080
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
EESTI MÜTOLOOGIA

II

M. J. EISEN


EESTI

UUEM MÜTOLOOGIA



K./Ü. «RAHVAÜLIKOOL»
TALLINNA


JUHATUSEKS.
Ristiusk tõi meie rahvale uusi mõisteid, peale muu hulga pühalisi, kes endisi esivanemate müütilisi suurusi eest tahtsid tõrjuda. Paganus ei hävinud jäljeta, vaid sulas enam-vähem kristlusega ühte, sellele tundemärka enesest pärandades. Esivanemad vajutasid pühaliste kultusele oma usundi pitsari peale, paganastasid pühalisi, ja selle tagajärjel tekkis uuem mütoloogia, kristlik mütoloogia, mille harud ühel ajal kristlusesse ja paganusesse ulatavad. Enamasti said pühalised esivanemate põllutööstuse jumalateks, nimelt karja ja viljakasvu edendajateks, üleüldse majanduslise elu arendajateks. Osa paganastatud pühalisi langes aja jooksul unustuse hõlma, teine osa suutis ennast meie ajani alal hoida. Need viimased langevad Eesti uuema ehk kristliku mütoloogia aineks. Mõni pühaline ise jäi olemises pühaliseks edasi, aga ta austuses avaldati paganlikka kombeid ja need paganlikud kombed sunnivad meid niisuguseidki pühalisi tähele panema.

Kõrgemate olevuste austamiseks pühitsesid esivanemad, hoolimata igapäevastest ohvritest, hulga pühasid. Kristlus kuulutas niisugustele pühadele sõda. Siiski säilib rahvas visalt esivanemate pärandust. Kuna kristlus pühaliste austamist ja nende mälestuspäevade pidamist nõudis, katsusid esivanemad neid päevi oma vanade pühadega kokkukõlasse viia. Kõige enam jättis Tõnni ja Jüri kultus enesest jälgi järele, teised pühalised vähemini. Viimaste mälestuspäevi peetakse tihti iseäraliste kommetega, aga isikud, kelle auks neid pühitsetakse, on sagedasti hoopis silmaringi taha vajunud. Kõrvaliseks muutus isik, peaasjaks jäid pühitsemise kombed.

Püha omandas sagedasti uue nime ehk siirdus mõne päeva võrra endiselt kohalt ja kestis uuendatud oludes edasi. Niisugune siirdumine seletab, miks mõne korra samu pruukisid enam kui ühel pühal peetakse. Põllutöö ja karjakasvatus annab alati põhjust samasuguseid kombeid tähele panna. Teise korra põhjeneb kommete sarnasus usundilistel tarvidustel, mis endid aastaaegade järele ühel viisil avaldavad. Heade tagajärgede saavutamiseks pidi esivanem kõrgemaid olevusi sagedasti ehk ka iga päev ohvritega meelitama, nagu „Esivanemate ohverdamised“ seda tunnistavad. Ülepea võib pühade pidamise kommetes sarnasust ikka niisugusel puhul märgata, kui samasugused elutingimused küsimusesse tulevad.

Koguni vähe on tänini kristliku mütoloogia aineid harutatud, kõige rohkemini Tõnniga tegemist tehtud. Viimast kirjeldasid A. Põrk „Postimehes“ 1903 № 88—99, J. Lill „Rohtaedas lahke vanakeste seas“, Dr. M. Weske Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamatus 1879, nende ridade kirjutaja Palmgreni Jõulu Albumis 1899 „Eestlaste viimne ebajumal“ ja raamatus „Esivanemate ohverdamised“, M. Buch Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirjas XV, E. Jürgens samas ajakirjas XVIII, J. Jung Kodumaalt VI, peale selle lühemalt veel mõnes muus raamatus. Muude kristlikku mütoloogiasse kuuluvate isikute ja nende päevade pühitsemise kohta annavad enam-vähem aru veel Boecler-Kreutzwald „Der Esten abergläubische Gebräuche“, Wiedemann „Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten“, Kreutzwald-Neus „Mythische und magische Lieder der Esten“, Neus „Estnische Volkslieder“, Dr. O. Kallas „Kraasna Maarahvas“, Hupel „Topographische Nachrichten“ I, III, L. Schröder „Die Hochzeitsgebräuche der Esten“, Luce „Wahrheit und Muthmassung“, „Oma maa“ II, III, nende ridade kirjutaja Eesti mütoloogia I, „Jaani raamat“ „Lindanisast Tallinna“, „Seitse Moosese raamatut“, „Elu pärast surma“, „Naiste töö ja elu“ 1918 № 11—18, Eesti maarahva kalender 1836, J. Jung „Muinasaja teadus eestlaste maalt“ I ja mõni muu vähem tähtis. Soomekeelsetest sellekohastest töödest tuleks nimetada professor Kaarle Krohni tähtis „Suomalaisten runojen uskonto“, kuhu isegi Tõnni vaka pilt mahutatud, ja Dr. M. Varose „Vainajainpalvelus muinaisilla suomalaisilla“ Lõviosa aineid on mu käsikirjalisest kogust ammutatud.

Paraku ei ole eelolevad kirjutused ühte viisi põhjalikult harutatud. Põhjus seisab selles, et osa neist oli, varemini kui eelseisva raamatu kirjutamine algas, monograafiateks kavatsetud. Need kirjutused käsitavad mõnda momenti, mis õieti selle raamatu eeskava piiridest väljaspool seisavad. Neid juba varemini valmistatud kirjutusi raamatusse mahutades ei tahtnud ma nende sisu kärpima hakata, vaid andsin nii trükki, nagu nad korra valminud, lootes, et ainete laiem käsitamine väljaspool eeskava asjast ometi selgema pildi annab.

TÕNN.
Rooma usu pühalistest kerkis pea esimesesse ritta Antonius, kes Egiptuses kolmanda aastasaja keskel sündis, enamasti kogu eluaja kõrves üksiklase elu elas ja 356. aastal suri. Vanad jutud kõnelevad palju, kudas mõnesugused kiusajad teda käinud kiusamas, aga ta nad kõik võitnud. Piltidel kujutatakse Antoniust tihti seaga üheskoos. Siga peab roppude himude ja saadana kiusatuse sümboliks olema ja pühalise jalgade all seistes tähendama, et Antonius kõigist kiusajatest jagu saanud. Juba eluajal tõusis Antonius suurde kuulsusesse, aga veel enam pärast surma. Igas riigis lagunes ta teenistus laiale ja jõudis ristiusu toomise ajal eestlastegi sekka. Paavstiusu pühaliste seast on ta eestlaste hulgas kõige rohkemini austust leidnud, kui ka mitte kõigis paigus ühte viisi. Pärnu- ja Viljandimaal tungis Antoniuse austamine mõnes kohas igasse talusse; muis maakondades on ta austamise jäljed uuema ajani endid kasinamini alal hoidnud. Saarlased jutustavad, muiste asunud püha Tõnis Eestis kusagil püha Tõnise mäel, kus teda nagu jumalat austatud.

Antoniuse austamise pesapaigaks jääb aga ikka Vändra, kus vanasti iga elumaja talle matti maksis. Kaugemal nimetati seda austuse saajat ta peakantsi Vändra pärast „Vändra küünlaks“

Meie rahvas ei austa seda katoliiklaste püha meest enam ta pärisnime all, vaid on ta Tõnniks ümber ristinud, õigemini lühendanud. Tõnni nime kõrval tuntakse veel teisi nime lühendusi, nagu Tõnis, Tõns ja Võrumaal Tinn ja Tinnus; nimi Tõnu sellevasta ei näi Antoniusest põlvenevat. Tõnu tuletab tenho = tugevat jõudu, nõiajõudu meelde.

Kõige vanemad teated Antoniuse austamisest meie kodumaal ulatavad umbes 500 aastat tagasi. 1428 ilmunud Maarjamaa kirikuseaduses öeldakse: „Me käsime mitte enam kirikuid ega kabelid ehitada, kuhu püha Antoniuse ehk muude pühade pilta pannakse, ka mitte korba (=vakku) ega puutüvesid, kus ohvrid alal hoitakse, iseäranis mitte linnade ega alevite juures, maanteede ääres ja põldudel; selleks on alati piiskopi iseäralikku luba tarvis.“ Küll ei nimetata Tõnni vakka nimepidi, aga et lause alguses Antoniusest räägitakse, võime kindlalt oletada, et meil Antoniusega tegemist.

italki
Mungad edendasid meie maal Antoniuse austamist iseäranis. Juba võõral maal oli Antonius sigade ülemaks tehtud. Mungad armastasid sigu kasvatada ja sealiha süüa. Viljandis pidasid nad seakarju, igal seal kelluke kaelas. Nad korjasid sigade ülemale ohvriks ka sealiha, seletades, kui tarvilik niisugune ohverdamine. Aja jooksul hakati Antoniust Eestis seajumalaks pidama. Võnnu kirikukatsumise-protokoll 1680. aastast nimetab, et Kärsa küla elanikud sigade jumalat Antoniust austavad.

Hilisemal ajal unustati Antoniust sigade jumalaks pidada, aga ohverdamine kestis edasi lootuses, et Tõnn niisuguse ohverdamise eest ohverdajale tulu annab.

Tõnni ohvrialtar, ta vakk, sulab Uku vakaga ühte. Aineteks võeti tohtu, peergusid, laudu ehk muud sellesarnast. Vakk seisab kas toas ahju kõrval ehk aidas varjul. Mõnes kohas peeti Tõnni vakka koguni kusagil põõsas ehk puu otsas. Saardest teatatakse, et seal Tõnni vakka põllul väikse kiviahju näol peetud, kus annid hiljemini ära põletati. Kui ka Dr. Jürgens väidab, nagu oleks vakk alati niisuguses kohas seisnud, kus ahjutuli ta peale võis paista, leiti mõnes kohas ometi vakku, mida ahjutuli ei suutnud valgustada. Jürgensi „uudisel“ selles suhtes puudub suurem tähtsus. Isegi Pärnu jõe silla otsa all seisnud vanasti Tõnni vakk.

Nagu Peko ja metsik, on Tõnngi enesele kindla kuju omandanud. Seda kuju valmistatakse mitmesugustest ainetest kas tõnisepäeval või kolmel neljapäeva õhtul. J. Lille teate järele peab kolm vana naist ihualasti olles kolm neljapäeva õhtut järge mööda Tõnni tegema; ta materjaliks kõlvata kõik vanad luuavõrud, riidehilbud, narud, veisesõrad, sabajõhvid jne. (Rohtaedas lahke vanakeste seas l. 64). Teiste teadete järele ei pruugi kolme naist tegemise ajal esineda, vaid tegijatena esinevad vahel mees ja naine ehk koguni mees üksi. Tõnni materjali nimetamine tuletab liig elavalt tulihänna materjali meelde. Muidu kuulub hoopis vähe niisugusest materjalist. J. Lille teatel antakse Tõnnile valmissaamise puhul, kolmandal neljapäeval, esimene ohver, kolm tilka verd, ja määratakse talle ta tegevus ära: kõike, mida ta juhtub kuulma ja nägema, kinni võtta ja peremehe kätte tuua. Selle väite järele näikse jällegi Tõnni tegevusesse tulihänna tegevust segatavat. Muude teadete järele ei panda niisuguse tegevuse peale mingisugust rõhku. Isegi vere andmine puudub tavalisesti muis andmetes. Neljapäeva-õhtune Tõnni tegemine sellevasta astub tavalisesti päevakorrale. Andmetest ei selgu küllalt, kas kolmel neljapäeval ka Tõnni vakka tehti või ainult Tõnni ennast. Igatahes seisab vakk Tõnniga nagu ihu ja särk ühenduses. Muidugi mõista, ei ole valmistatud kuju mitte vägev Tõnn, vaid ainult nägemata Tõnni nähtavaks tehtud kuju.

Vakas seisis Tõnni oma kuju. See tehti kas puust, vahast või metallist (tinast). Puutükile lõigati inimese pead meeldetuletav kuju otsa, pandi tite, meesterahva riided ümber ja Tõnn oligi valmis. Niisama katsuti vahatükist inimese sarnane Tõnn moodustada. Vaha puudusel täitis küünal aset; küünlale moodustati inimese pea otsa; enamasti võeti selleks kirikuküünal. Tõnisepäeval pandi Tõnn = küünal põlema. Põles küünal ära, valmistati pea teine küünlast Tõnn asemele. — Teisal valati Tõnn tinast või telliti sepal rauast.

Tõstamaalt saadud teadete järele austati seal kodu-ussi Tõnni vakas. Ussi poeg pandi Tõnni vakka. Seal söödeti ja joodeti teda, kuni ta suureks kasvas. Aga suurelegi ussile viidi sinna toiduohvrid edasi. Nagu näha, puudus niisugusel puhul, kui ussi vakas peeti, seal puust, vahast või metallist Tõnni kuju (vrd. mu „Esivanemate ohverdamised“, lk. 77—86).

Tõnni nimetati mõnes kohas kodujumalakski. Selle kodujumala võimust peeti suureks. Tõnnist usuti: kus ta talus, seal õnn ja sigimine talus. Tõnn kaitses maja elanikka, aga ka karja ja vilja kõige kurja, ikalduse ja õnnetuse eest. Siin-seal arvati, et Tõnn kõik oma austajate soovid täidab.

Tõnn ei teinud rahva arvamise järele mitte, üksi head, vaid ka kurja; kurja siis, kui teda tarvilikul viisil ei teenitud. Niisugusel korral laskis ta oma peremehele, selle loomadele või viljale viletsust, häda, õnnetust tulla, aga mõne korra isegi kaugematelegi taludele. Tihti peeti haigust kellegi võõra talu Tõnni süüks. Peale selle pidi Tõnn peremehe ülesandel naabritele kurja tegema, kui see nii soovis, nimelt haigust ja viljaikaldust saatma, tüli ja riidu naabrite vahele tekitama ja muud sellesarnast. Tõnni poolt kahju saajad läksid Weske teatel kaalunaiselt abi saama (E. Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, lk. 39). Kaalunaine määras ära, missuguse talu Tõnn kahju teinud, ja õpetas, kudas igal üksikul juhtumisel teha. Mõne korra arvati heaks Tõnni lepitada. Kahju teinud Tõnnile viidi kohe ohver: kas titeriideid, villu, raha või muud. Mõne korra jälle püüti Tõnnile tehtud kurja kätte maksta. Mindi selle talu poole, kus süüdlane Tõnn arvati asuvat, lõödi maja ligidal tuli taela, keerutati kolm korda vasta päeva ümber pea ja visati põlev taelatükk süüdlase maja poole. Vändras viidi tuli maja nurga allagi. Tule viskamisel öeldi: „Oh sa tuline kurat! Mis sul minuga asja! Mis sa mind piinad! Kurat võtku sind!“ Selle needmise järele esineb Tõnn kuradina, kuna teiselt poolt teda jälle kuradile soovitakse. Lugu ometi nii, et Tõnnile ainult vandumiseviisi järele kurat nimeks antakse. Mõned vanad naisterahvad tõmmanud, arvates, et Tõnn neile ehk nende omastele paha teinud, riided kaela ja näidanud Tõnnile paljast ihu. Teisal jälle lasti süüdlase Tõnni poole püssi. Neljapäeva õhtul pandi 9 vana kinganaela püssi sisse, riputati naelte peale sulahõbedat, pöördi püssi otsa kolm korda vasta päeva ümber pea ja lasti siis üle pahema õla sinnapoole, kust Tõnni arvati haigust olevat saatnud.

Tõnn esitas vanadel eestlastel omast kohast oraaklitki. Mingisuguse ettevõtte puhul mindi kõige pealt Tõnnilt otsust küsima. Talle seletati asi ära ja kuulati siis. Ei kuuldud kõppu ega kõbinat, siis tähendas see, et Tõnn ettevõttega nõus. Kuuldi aga mingisugust häält ehk kõbinat küsimuse peale, peeti seda Tõnni keeluks ehk hoiatuseks. Sügisel küsisid perenaised loomade kohta alati, kas üht ehk teist müüa või tappa. Perenaine sammus iga looma juurde ja küsis: „Tõnn, kas lubad selle mulle?“ Kuuldi küsimuse peale mingisugust häält, tähendas see ikka: Tapa loom, vii osa Tõnnile ohvriks! Rahvas uskus, et kui keegi niisugust looma ei tapnud, siis see hiljemini ometi kärvas.

Teeleminejadki käisid enne seda Tõnnilt õnne ja kordaminekut palumas.

Tõstamaa mehed ei unustanud vargilegi minnes ennem Tõnnilt kordaminekut paluda.

Tõnisepäev, ka jõuluema-päevaks nimetatud, oli kõige suurem pidupäev Tõnni auks. Sel päeval ei tohtinud naisterahvad kedrata, kududa, õmmelda ega paigata, muidu kärvasid lambad ja sead, ehk kui ei kärvanud, tegid nad suvel palju kahju. Nagu jõuluajal, pidi laud ka tõnisepäeval kogu päeva kaetud olema ja jõuluurvad laual seisma. Õlut ei tohtinud tõnisepäeval milgi kombel laualt puududa. Tõnni nimepäevaks küpsetati veel iseäralik kakk, mida „härjakakuks“ hüüti. See leib pandi alles pidupäeva õhtul lauale ja pisteti ta sisse küünal. See „härjakakk“ hoiti kevadeni alal ja pandi karjalaskmise-päeval karjasele kaelkotti. Karja kojutulekul anti seda leiba tükk-haaval karjale. Arvati, et see leib karja kurja eest kaitseb.

Tõnisepäeval tehti sagedasti Tõnni.

Tõnni pidulauale, pandud toidud ja joogid kuulusid kõikidele. Iga tuppatulija võis neid süüa, juua. Niisuguse toidu eest ei tohitud ometi Jumalat tänada, sest sarnasel korral kadus õnnistus majast. Pärast söömist öeldi enamasti: Olgu Tõnn meheks! Wiedemann teab, et pärast söömist Tõnni Vändras koguni neetud ja kirutud. Hämaraks jääb, mille peal niisugune kirumine põhjeneb. Kõigiti tuleb seda erandiks arvata.

Muu toidu seas pidi tõnisepäeval tingimata värske liha laual seisma. Tapeti kas lammas või siga. Sea pea ei tohtinud milgi kombel puududa: see moodustas nagu peaosa Tõnnile, sigade jumalale, antavatest ohvritest. Seapea oli ometi enam vaatamiseks kui söömiseks; leiti aga kohti, kus sea pea ära söödi, kuna see teisal kuhugi ohvripaika viidi; niisugust ohvripaika kutsuti tihti „Tõnismäeks“ Jäi sea pea sel päeval keetmata, ei siginud sead. Siga tappes õhati: Püha Tõnnikene (Tõnisekene), hoia mu orikakest, kaitse mu karjakest! Puhas, püha Tõnnikene, ole mu söötja ja jootja! Ole mu hoidja ja varjaja! Anna meile armu ja heida heldust oma armu armuga, kuis sa oled meile annud ja armu heitnud!

Teine, Dr. E. Jürgensi poolt üleskirjutatud Tõnni palve äratab kahtlust. See teine palve kuulub:

Püha ja kallis Tõnis,
Täida mu soovi,
Peata mu palvet
Uku annetes ja taratalutes!

Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XVIII, 3.
See viimne palve tahab Tõnni nagu Ukuga ja Taaraga ühendusesse seada; vähemalt on esimene selgelt nimetatud; viimne tuletab nagu Taarat meelde. Muid sellesarnaseid aineid tähele pannes peame otsusele jõudma, et „Uku“ ja „taratalutes“ uueaegseks materjaliks tuleb arvata.

Vanemal ajal viidi tõnisepäeval siga ristteele ja ohverdati Tõnnile. Hiljemini ei raatsinud omanik siga tappes enam kogu looma ohverdada, vaid ainult pea, tihti juba sügisel tapetud sea pea; jälle teisal kõigest poole pead. Kes tervet ega poolt sea pead ei ohverdanud, selle sead said kõik otsa.

Kodugi anti Tõnnile loomade osadest üht ehk teist vakka aga peale selle valati õhtul veel leent iga tee ja raja peale maja ümber. Viimaks toodi Tõnn ise nurgast välja, mõne korra ka ta vakk, ja viidi lauta õnnistust jagama. Küünlast tehtud Tõnn süüdati niisugusel puhul laudas põlema ja lasti ära põleda. Kanti vakk lauta, süüdati vaka ümber küünlad põlema. Lauda lävele valati jälle natuke leent ja öeldi: „Tõnn isake, Tõnn emake, ära vaeva meie loomi! Olgu sarvekesed ülespidi, sõrakesed alaspidi, sündimine õieti!“ Lauta viimise puhul öeldi laudas Tõnnile: „Tõnn, mis sa kuuled, võta kinni! Olgu härja huikamine, koera haukumine, kurika paukumine — võta kinni (M. Weske, Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, lk. 38). Rahvasuu ei tea ometi õiget seletust anda, kudas Tõnn pidi härja huikamise, koera haukumise ja kurika paukumise kinni võtma. Teisal käidi küünlaga iga looma juures ja paluti: „Oh sa püha Tõnnike, õnnista meie leivakannikat, õnnista meie liharaasukest, õnnista meie õllenatukest!“ Küünlaga kõrvetati loomade karvu, sellest loodeti loomadele tervise jätku. Teisal lasti loomi künast kaeru sööma, kuhu õlut peale tilgutatud. Loomade söömise ajal hüppas peremees, perenaine veise lõa otsas ja hüüdis: „Tere, tere, püha Tõnnike! Oled sa mind selle aja üles pidanud, siis pea see aasta veel!“

Peale tõnisepäeva peeti Tõnni auks vanasti veel mihklipäeva aegu püha, millal niisamasuguseid tempa tehti kui Tõnni nimepäeval. Kõik need tembud tunnistavad, et kui Tõnni ka esimeses reas sigade kaitsjana austati, talt ometi niisama kõigile loomadele kaitset ja sigidust loodeti. Alles teises reas esineb ta vilja sigiduse andjana. — Peale nimetatud päevade ohverdati Tõnni vakale rohkesti neljapäeval, aga muilgi päevil ei unustatud ohverdamist.

Nagu Uku vakale, ohverdati Tõnni vakalegi osa kõigest, mida majas keedeti, küpsetati, söödi, joodi, valmistati. Isegi raha pandi, kui seda saadi, Tõnni vakka. Vändras tehti kudumise ajal väiksed kindad ja sukad ja pandi Tõnnile vakka, isegi särk õmmeldi Tõnnile ülikonna kõrval. Aeg-ajalt tühjendati Tõnni vakka; enamasti põletati sissepandud toiduaineid. Vakast saadud raha eest aga osteti kõrtsist keelekastet.

M. Weske teadete järele oli ülemaid ja alamaid Tõnna. Küünla vanadus määras Tõnni iga. Küünalt püüti sagedasti rasva sisse kastes suuremaks kasvatada, sest suurem, jämedam küünal pidi rohkemini mõjuma. Puust ja metallist tehtud Tõnnide vahel ei kuule niisugust vahetegemist. Vanema Tõnni majasse tulid Tõnni austajad sagedasti kokku nõu pidama ja Tõnni tegusid seletama.

Tõnni kultus kestis Vändras kõige kauemini, Eesti ärkamise ajani. Tihti väidetakse, nagu oleks õpetaja Karl Körber Tõnni kultuse kaotanud. Küll pidas ta sõnadega sõda Tõnni austamise vasta, aga tegelikult ta ometi seda ei suutnud kaotada. Kaotajaks sai opmann Roos ehk teisendi järele Rosenberg (Oma maa III, l. 94). Kuna Körber usuliselt seisukohalt Tõnni vasta võitles, ajas Roosi hävitamisele ainult püüd rahvast vihastada, ärritada. Roos võttis enesega mõne poisi kaasa, läks taludesse, kus teadis Tõnnisid olevat, tungis aitadesse, lõhkus Tõnni vakad puruks, viskas vakkade sisu laiale, raha aga viis kõrtsi, kus ta abilistele õlut ja viina ostis. Nii käis opmann järjekindlalt kõik talud läbi. Mitmed peremehed, kes opmanni tulekut kartsid, hävitasid enne seda juba ise Tõnni vakad ära, nii et opmann hiljemini ilmudes enam midagi ei leidnud. Kus aga Tõnn olemas oli ja peremees opmanni selle juurde ei tahtnud lasta, tarvitas opmann peremehe kohta ratsapiitsa, nii et Tõnn kudagi viisi hävitusest ei pääsnud. Weske teatel hävitati viimne Tõnn Vändra kirikuvallas, kuhu opmann omal ajal ligi ei pääsnud, aastal 1873 (E. K. S. Aastaraamat 1879, l. 40).

Rahvas on arvamist avaldanud, nagu oleks Tõnn eestlaste esivanem olnud. Kui rahvas niisugust väidet avaldas, Tõnn olla ta esivanem, ei avaldanud ta oma tarkust, vaid munkade tarkust. Mungad võisid täie õigusega Tõnni = Antoniust oma esivanemaks nimetada, sest see mees sai nende seisuse esimeseks teerajajaks. Kuuldes, kudas mungad Antoniust = Tõnni esivanemaks hüüdsid, hakkas rahvas nende väidet järele rääkima ja nii tekkis väär-arvamine, nagu esineks Tõnn eestlaste esiisana.

Omal ajal püüdis A. Põrk Tõnni vakka Toone vakaks teha, väites, et Tõnn Toonest tekkinud ja vakk algupäraselt surnutele annete vastavõtmiseks määratud (Postimees 1903 nr. 99). Tõsi on, et surnutele muiste ohvrianda viidi ja ühes kui teises ohvris palju ühist leidub, aga me läheksime ometi liig kaugele selles väites, sest järjelikult peaksime ka Uku vaka surnute vakaks tunnistama. Tõenäoline igatahes, et Tõnni vakk ja Tõnn osa austamist ja ohvrid kelleltki vanemalt Eesti olevuselt omandanud. Mööndada tuleb, et Tõnni vakk eneses Uku kui ka surnute austamist võib sisaldada, aga niisama hästi võisid hiljemal ajal Tõnni vakale määratud ained varemini majahaldijatele kuuluda. Uku ja Tõnni vakas leiduvad koduse ohvrialtari algidud. Ülepea näib, et Tõnn Pärnumaal ja mitmes kohas mujalgi Uku vaka enese eest ära tõrjunud ja ise asemele astunud. Osa Uku ohvrid on lihtsalt Tõnni peale üle kantud. Võimalik, et see kiriku mõjul sündis. Preestrid ei sallinud paganusest pärit oleva Ukut, kuid Rooma usu Antonius oli nende meelepäraline mees. Tõnn isegi tõrjus peale selle mingisuguse vanaaegse vaimlise olevuse, keda raske kindlaks määrata, enese eest ära ja võttis valitsusekepi oma kätte. Uku võis see kõrgem olevus vaevalt olla, sest mitmed paganusesse ulatavad tundemärgid Tõnni teenistusest ei sobi kudagi Ukuga ühte. Kes see paganlik kõrgem olevus olnud, kelle väe ja võimu Uku vaka kõrval Tõnn omandanud, ei julge ma otsustada. Dr. M. Buch nimetab Tõnni shamanismuse jätiseks, nagu votjakkide majaõnne kaitsjat Vorsud, kellele „kualas“ ohverdati (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XV). Otsekohesest sugulusest votjakkide kõrgema olevusega ei või igatahes juttu olla.

JÜRI.
Legend jutustab, ristikoguduse tagakiusamise ajal kolmanda aastasaja lõpul elanud Kapadookias vapper Georgios. Korra tulnud kole lohemadu maad ja rahvast rüüstama. Keegi pole julenud koledale kollile vastu minna; hirmus elukas murdnud iga vastumineja. Georgios aga istunud ratsu selga, kihutanud, piik peos, jäleda eluka kallale ja tapnud kolli. Maa ja rahvas pääsnud nagu luupaine alt vabaks. Tagakiusamise ajal ei hoolinud keiser Diokletianus ometi Georgiose vägimehe-teost midagi, vaid saatis vahva võitja 23. aprillil 303. a. surma, sest et see ristiusku ei tahtnud ära salata.

See lohemao äravõitja Georgios on eestlaste suus Jüriks moondunud, niisama ka venelastel Юрій’ks. Läänerahvad lühendasid Georgiose nime Georgiks. Georgist tekkis eestlase suus Jürg, Jurka ja Jürgist Jüri. Veel paarisaja aasta eest leiame kaunis laialt nime Jürg. Meie ajal on viimne sõnakuju koguni harva alal hoidunud. Soomlaste seas on Georg Yrjöks ja Yrjänäks muutunud, Rootsis vanemal ajal Örjaniks, Örjaks. Karjalaste seas on Jyrki nimi üleüldine. Venelaste viisi nimetatakse tedä seal toitjaks (syötäjä, syöttäjäni = кормилица). Ingeris hüütakse teda „armuliseks“ ja „metsaherraks“ Venelaste seas esineb Georgios Juri ja Georgi kujul. Püha mehena austatakse teda aga Georgi nimel. Georgi nime kannab ta ka Vene sõjaväe kaitsepühalisena, niisama Vene riigi õuemärgis. Lohemao vahva võitja mälestuseks asutatud Georgi rist ehib kõigi kangelaste rinda.

Püha Jüri lohemaoga on ju vara paganust võitva ristiusu sümboliks saanud. Nagu ratsu ja ratsanik piigiga ta seljas lohemao purustab nii ristiusk paganuse. Kuni 11. aastasaja lõpuni kujutati püha Jüri lohemao peal seismas, hilisematel kujutustel aga hakkab lohemadu ta all elama. Vägimees tormab ratsu seljas ta kallale ja torkab piigi ta kidade vahele. Teisendi järele asub Liibiamaal ühe linna ligidal järves kole madu, kellele linnarahvas iga päev 2 lammast peab andma ohvriks. Lambad lõpevad, antakse üks lammas, teine laps. Viimaks tuleb kord kuninga tütre kätte maole söödaks minna. Kuningas ei tahaks tütart anda, aga ei või parata. Tütar ootab järve kaldal lohemao tulekut. Enne ilmub ometi ratsu seljas kangelane Jüri, kes varsti väljatuleva kolli piigiga läbi torkab. Kuninga tütar seob vöö kolli kaela ja viib eluka linnarahvale näha. Linnas olles tapab Jüri kolli täiesti. Rahvas heidab nüüd ristiusku ja kuningas ehitab toreda kiriku neitsi Maarjale ja pühale Jürile (K. Krohn, Neito ja lohikäärme, l. 73—74). Eesti rahva seas esineb see viimne teisend ilma püha Jüri nimeta, esineb legendi asemel ennemuistse jutuna.

Juba ristisõitjad võtsid püha Jüri oma kaitsepühaliseks. Kogu ristirahvas hakkas teda austama. Inglased tegid tast koguni rahvapühalise. Brunkenbergi võitluses, kus Sten Sture 1471 daanlased võitis, olid rootslased laulnud „Sancti Orjans vijsa“ See laul elab Rootsis meie päevini rahvalauluna edasi (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 190).

Üleüldiselt tuttava legendi kõrval tunnevad eestlased pühast Jürist veel teise legendi. Muiste tekkinud maa sisse suur pragu. Praost voolanud kihvtiseid gaasa välja, teinud inimeste ja loomade olu koguni viletsaks ähvardanud kogu elu maailmas hävitada. Taud tapnud koledalt inimesi ja elajaid. Otsitud abimeest ligidalt ja kaugelt, aga pole leitud kuskilt. Viimaks ilmunud tugev mees Jüri. See lubanud abi saata. Hakanud tööle. Suure vaevaga läinud tal korda maa pragu mullaga täita. Kohe lõppenud kihvtised gaasid ja surm jätnud lõikuse järele. (Võrdl. ka Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 82). Nii saanud Jüri rahva ärapäästjaks. Pärast hakatud teda pühaks pidama ja ta mälestuseks 23. aprillil jüripäeva pühitsema. Ustakse, et püha Jüri huntide seljas ratsutab, kuid harva võib lihalik silm teda näha. Kui hunt jookseb, lõuad lahti, siis püha Jüri ta seljas. Püha Jürit võib hundi seljas näha läbi tohu vaadates.

Niihästi üks kui teine legend tunnistab vägimehe pühaks. Vägimehe Jüriga sulab püha Jüri ühte. Kuna Maarjat ja muid pühalisi sagedasti ilma „püha“ sõnata nimetatakse, saab Jürile „püha“ sõna lahutamata attribuudiks. Rahvas ei ole ometi ainult Jüri pühadusega leppinud, vaid on ta isegi nagu jumalaks teinud. Võnnu kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 10. ja 11. märtsil 1680: „Kiidjärvel ohverdatakse hobusejumalale Georgiusele“ Võnnu rahvas oma hobusejumalat muidugi Georgiuseks ei nimetanud, vaid Jüriks, aga Saksa keeli protokolli kirjutajad panid enestele tuttavama nimekuju Georgiuse kirja. Teadupärast ei olnud püha Jüri austamine ainult Võnnu kihelkonda piiratud, vaid ulatas kaugemale, kuid selle kohta puuduvad meil teated. Ehk õigem nii ütelda: Võnnus näib püha Jüri tegevus enam hooste kaitsmisele olevat koondatud, kuna rahvas mujal selle kaitsmise aluseks kogu karja tegi. Püha Jüri varjas, kaitses igasugust karja, esines selle kuningana, haldijana ehk, nagu Võnnu protokoll ütleb, jumalana.

Ühtlasi võime ütelda, et püha Jüri huntidegi kuningana, jumalana esineb. Need on ta kutsikad, need täidavad ta käskusid, need saadavad teda igal sammul, otsegu ihukaitsejad; nende trabantide sekka ei julge isegi vanaõelus tungida. Rahva meelest asub püha Jüri halli vanamehe näol oma valgete kutsikate keskel kusagil tule ääres metsas, tukub ehk istub, ehk jälle rändab metsas ühest kohast teise. Püha Jüri saatjad „kutsikad” ei tee tavalisesti kellelegi paha, nagu nende peremees või kuningas ise ainult kellegi kuriteo karistuseks nuhtlusega välja astub, muidu aga alati lahkust ja heldust avaldab. Juhtub keegi kurjade vaimude ehk ükskõik missuguste vaenlaste kimpu ja juhtub püha Jüri ligidal olema, silmapilk ruttab ta hädaohus olijale appi. Rahvajutt jutustab ühest juhtumisest, mil kurjad vaimud ühe mehe kallale kipuvad. Seitsme penikoorma kaugusel olles aimab või teab püha Jüri mehe hädaohtu, sedamaid oma kutsikatega appi tõtates. Kurjad vaimud põgenevad püha Jüri ja ta kutsikate eest rattarummu. Mehe juurde jõudes käsib püha Jüri meest kuulutada, kuhu kurjad vaimud põgenenud. Mees ajab pihlakase vitsaga kurjad vaimud rattarummust välja. Kohe murravad püha Jüri kutsikad vaenlased. — Kui korra keegi mees taevast kutsikatele antud leiva ära sööb, peab ta kahjutasuks oma härja pühale Jürile lubama. Enne kui mees veel aimab, murravad püha Jüri kutsikad ta härja. Teisendi järele murravad hundid nende leiva sööja enese. Mõne korra päästab ta enda puu otsa ronimisega, mõne korra ootavad hundid seni puu all, kuni mees maha tuleb.

Karja kaitsejana ja huntide kuningana olles oskab püha Jüri oma ülesannet hästi korda saata. Karja metsaskäimise ajaks on aeg jüripäevast mihklipäevani määratud. Enne jüripäeva karja karjamaale lastes võiks karjale kergesti äpardust juhtuda ja niisama pärast mihklipäeva. Teades, kudas ta kutsikad karja peale hambaid ihuvad, paneb huntide kuningas oma kutsikatele jüripäeval päitsed pähe ja võru nina peale, takistab neid seega karjale kahju tegemast. Mihklipäeval päästab Jüri kutsikad umbes pooleks aastaks jälle lahti, siis algab nende vabaduse aeg: nad võivad iga ettejuhtuva looma murda. Leidub kutsikaid, kes kuninga keelust üle astudes loomi murravad. Kui püha Jüri niisugust keelu vasta tegemist teada saab, karistab ta valjult süüdlasi. Korra murdnud hundid suvel mehel kaks hoost ära. Mees läinud pühale Jürile kaebama. Huntide kuningas vilistanud. Püha Jüri käskinud vilistamise peale kokku jooksnud hunta süüdlasi enese ette tuua. Varsti toonud teised hundid kaks süüdlast hunti eneste vahel kuninga ette. Püha Jüri mõistnud süüdlased surma. Sedamaid kiskunud teised hundid süüdlased lõhki.

Nagu nimetatud, unustas mõni kutsikas kuninga käsu, ennast lihahimust lastes murdmisele ahvatleda. Kutsikate kurja iseloomu tundes palusid karjapidajad püha Jürit karja iseäranis oma hoole alla võtta ja kurjategijaid alati silmas pidada. Palved ja ohvrid tegid püha Jüri karjaomaniku sõbraks. Paluti näituseks jüripäeval:

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti uuem mütoloogia - 02
  • Büleklär
  • Eesti uuem mütoloogia - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 4130
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2080
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3985
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2193
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4077
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2026
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 3933
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2015
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 3984
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2094
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 3857
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1868
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4008
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1956
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 3826
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2066
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 3949
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2022
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4019
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1823
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3879
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1976
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3991
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2056
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 4025
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2028
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti uuem mütoloogia - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 1237
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 778
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.