Eesti mütoloogia - 07

Süzlärneñ gomumi sanı 4025
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1959
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Vilja kasvatajaks ja sigitajaks peetakse Kraasnamaal nurmeisa, kes karjaisaga peaaegu ühesuguseks olevuseks kokku sulab. Nurmeisa kõrval nimetakse ka nurmeema. Ühes palveriismekeses öeldakse:

Madala maajumala,
Korge kodukuninga,
Nurmeesä, nurmeimä,
Nurme kuldkuninga,
Tulge hoidma mu kodo, nii maja!

Ohvrid viiakse nurmeisa jaoks nurmele ehk metsa sarapuu-põõsa alla kolm korda aastas. Sõnnikutalguse päeva hommikul tapetakse ja keedetakse kanapoeg ja peremees viib ta nurmele. Peale selle paneb peremees esimese sõnnikukoormaga välja minnes põllu kolgale muna.

Kevadel, kui kari esimest korda koju tuleb, viib peremees nurmeisale juustu ja võid.

Lehma poegimise järele lüpstakse udarast natuke piima anumasse, lisatakse soola juurde, keedetakse ja viiakse põõsa alla nurmeisale.

Rukki külvamise järele ohverdab peremees nurmeisale rukkikahja, et vili hästi kasvaks. Kahja keedab peremees kodu valmis, viib põllule ja valab siis nurmeisale põllu peale maha, ühtlasi sel puhul põllujumalat paludes.

Pärast kahja põllule valamist läheb peremees koju, kus veel iseäralik komme täidetakse. Põllule viimata jäänud kahja valatakse puukaussi, noormees heidab põlvili, haarab kausist hammastega kinni, tõuseb püsti, keerab korra ümber, joob kausi tühjaks. (O. Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 88.)


Peko.
Setumaal astub kodumaa metsiku, viljaneitsi ja muude vilja edendajate asemele Peko, keda kaugemal Eestis ei tunta. Peko esineb peale vilja kasvu edendamise veel karja kaitsjana. Aga veel enam: setukesed usuvad, et Peko ilmugi võib muuta. Peko varjab oma austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest, niisama karja huntide ja muude kahjude eest. Ühe teate järele leitud Peko maa seest; seepärast annab ta maa sigidusele õnnistust.

Peko ei ela mitte ainult mõttekujutuses, nagu viljaneitsi, vaid laseb enesele, niisama kui metsik, kindla välimise kuju anda. Peko, metsik ja Tõnn on need kolm, kellest teame, et esivanemad neist kujusid teinud ja neid kujusid üht ehk teist moodi austanud.

Enamasti valmistakse Peko vahast. Talle antakse mõnekorra kuni kolmeaastase lapse suurus ja kuju. Et kuju rohkesti vaha tarvitab, ei või iga talu enesele Pekot hankida, vaid kuju valmistakse ühisel kulul, enamasti kogu küla kulul. Kujusid peeti tavalisesti aidas viljasalves.

Ometi ei asu Peko ühes talus, vaid vahetab tihti omanikku. Peko austajad moodustavad enamasti iseäraliku ringkonna, kokku umbes 20—30 meest. Aasta otsa lubatakse Peko ühes talus, õigem talu aidas asuda, siis aga viiakse ta teise austaja juurde, kelle peale liisk langeb.

Peko auks pühitseti aastas mitu korda pidu: kevadel, jaanipäeval, sügisel. Kevadist pidu peeti vanasti ikka külviajal, sügisest pärast lõikuse lõpetamist. Iga pidu ajal sai Peko oma jao ohvrid. Ohvrid pidid kõik Peko austajad andma. Mõnest pidust võtsid osa ainult mehed, mõnest ka meesteriidesse pandud naisterahvad. Mehed võtsid ohvriannid igaüks ise kaasa, naisterahvad sellevasta käisid Peko jaoks anda kerjamas. Mõnes kohas ei tohitud meestepidul sugugi „Jumala vilja“ maitseda, teisal küll. Sügisesel pidul ei põlatud kusagil „Jumala vilja“.

Kõige tähtsamat Peko pidu, „koräätsi“ pidu, öösel vasta 1. oktoobrit, peeti veel mineval aastasajal; meie päivil näikse pühitsemine lõpnud olevat.

Määratud pidupäeva õhtul pärast päeva loojaminekut kogusid kõik Peko austajad, igaühel pamp seljas, toiduaineid täis, peremehe ehk. Peko papi juurde kokku. Peremees paneb aknale varju ette ja süütab lambi põlema, võtab puhta lina, kutsub kaks pidulist kaasa ja läheb Pekot aidast ära tooma. Üks valgustab laternaga teed, teine vaatab järele, et keegi kutsumata külaline piduliste talitust ei näeks. Pidu kannab täiesti müsteeriumi pitsarit. Ka kõnelda ei tohi piduline sellest müsteeriumist Peko mitteaustajatele.

Aidas palakasse mähitud Peko viiakse tuppa, kus ta kesk tuba lambi alla seatakse istuma. Pidulised ise istuvad ta ümber, aga seljad vasta Pekot, avavad paunad, hakkavad sööma. Vanemal ajal sai Pekogi vist osa toitu enesele, uuemal ajal unustati ta hoopis. Pärast söömist käivad pidulised üheksa korda ringi Peko ümber, lauldes: Peko mie jumala, kaidsa sa mie karõkõist, hoija mie hobõsid, varja mie viläkeist kõgõ rää räusõ iest!

Selle peale sammuvad mehed õue vallatama ja möllama. Kõigel hullamisel on üks siht: verd saada. Vere ilmumine määrab selle, kellest veri ilmub, Peko papiks. Meelega ei tohi keegi ennast nii haavata, et haavast kas tilk verd tuleks. Niipea kui kellegi pidulise ihu nii palju kriimustud ehk haavatud, et verd näha, hüüavad kõik pidulised: „Veri! Veri väljas!“ Kohe lõpeb hullamine; vallatus. Pidulised jooksevad selle juurde kokku, kelle ihust verd ilmunud, sest vere ilmumine määrab nagu liisk vereomaniku järgmiseks aastaks Peko papiks. Uus Peko papp kantakse kätel tuppa, kus Peko edaspidiseks ajaks ta hoiu alla antakse.

Setukesed usuvad, et kus Peko majas, seal iseäralik õnn majas. Küll kaitseb Peko kõiki oma austajaid, aga kõige rohkem ikka oma pappi, s. o. seda, kelle juures ta just asub. Uus papp mässib pidu lõpul Peko palakasse ja kannab ta oma koju viljasalve. Peko asukohta ei tohi keegi muu teada kui ta austajad. Pidu lõpul vajutavad pidulised oma vahaküünla otsad Peko kuju külge. Sedaviisi kasvab see iga aastaga suuremaks.

Karjale loodetakse Pekolt järgmist viisi õnnistust: Peko pidul võetakse üheksa pidulise käest paluke leiba. Need leivatükid antakse karjalaskmise päeval karjasele, karjane söödab need karjale. Niisugust Peko leiba saanud karjalooma ei taba suvel mingisugune õnnetus. Leivaga ühes tuleb Peko kaitse ja õnn kõigele karjale.

Külviajal peab Peko aidasalvest välja rändama põldu õnnistama. Setukesed usuvad, et kui Peko nende külvamist näeb, talt vilja sigimiseks iseäralik õnnistus tuleb ja põld rohke lõikuse annab. Igasse kohta põllule ei tohi ometi Pekot viia, vaid ainult sinna, kus põllu ääres puid ehk põõsaid olemas. Lagedal võiksid võhikud Pekot kergelt näha ja nende kuri silm viljasigiduse ometi kinni panna. Peaasi, et Peko võhikute eest hästi varjatud. Puud ja põõsad varjavad aga Pekot hästi. Iga Peko austaja oleks hea meelega Peko oma põllule viinud, aga paraku puuduvad mõnelgi põllul puud ja põõsad; sedaviisi peab mõni Peko austaja viljasigitaja iseäralikust õnnistusest ilma jääma.

Neid kohti, kuhu Peko külviajal viidi põldu õnnistama, kutsutakse „Peko kohtadeks“. „Peko kohad“ said vanemal ajal mõnesuguseid ohvrid, ka siis, kui Peko kodu aitades istus. Ohverdati raha, aga niisama ka soola, vilja, linu ja muud.
italki

Jaaniööl viisid vanemal ajal mehed ja naisterahvad Peko üheskoos karjamaale ja palusid Pekolt karjale kaitset ja õnnistust. Ühtlasi ohverdasid nad sel puhul Pekole võid, kohupiima, villu ja muud. Enamasti võttis Peko papp annid enesele; mõnekorra jagas ta neid santidelegi.

Mõnes kohas peeti vanasti nelipühi öölgi Peko auks pidu. Pidu otstarve ei selgu küllalt andmetest; näib, nagu oleks nelipühi öösine pidugi karja- ja viljasigidusega ühenduses. Nelipühi piduks annetasid Peko austajad ju aegsasti linnaseid; neist pruulis Peko papp piduõlut. Ka viina viisid pidulised kaasa, peale selle Pekole veel mune ja saia. Pekot ei viidud seekord ometi majast välja, vaid kuju pandi tuppa kummulilükatud tõrre põhjale, pidulised astusid annetega ta juurde, heitsid ta ette põlvili õnnistust karjale ja viljale sigidust paludes.

Palve järele algas pidusöök, mille jaoks pidulised rooga kaasa tõid, kuna Peko papp ju varemini oli õlut pruulinud. Pekotki paluti pidusöögile: „Peko, Peko, tule õlut jooma! Tule maamma maitsema!“

Küünlapäeva ajal võtsid setukesed võidusõitusid ette. Salaja viidi niisugusel puhul Pekogi saani ja kaeti hoolsalt vaibaga kinni, et keegi võhik ei näeks. Oli Peko saanis, loodeti, et hobune Pekolt iseäralikku jõudu ja kestvust saab kõiki muid võidu sõitvaid hobuseid ära võita. Võidusõitudel astus Peko juba õieti ristiusu püha Jüri ametisse. Püha Jürit peetakse muidu hooste kaitsejaks. Pärast võidusõitu kanti Peko niisama võhikute nägemata aita tagasi, kui ta sealt välja toodud. (Eesti Kirjandus 1908, l. 377—387.)

Peko austamise jälgi leiame Soomestki. Ju Agricola nimetab karjalaste jumalate hulgas: Pellon Pecko ohran casvon soi = Põllu Peko odra kasvu edendas. Soomlaste usu järele esineb Põllu-Peko odra kaitsjana, edendajana. Hämees pannakse puss põllu äärde, et Põllu-Peko oraseid ära ei sööks. Võimalik, et soomlaste Peko tegevus vanasti ka muude viljatõugudeni ulatas. Agricola nimetab ometi ainult otri.

Prof. K. Krohn seab Peko ühendusesse Islandi Beggviriga ehk Byggviriga, keda viljakasvu-jumala Freya teenijaks peeti. Nüüdki veel tähendab bjugg Rootsi keeles otra. Seega tuleks Peko nime väändeks põhjakeele Byggvir’ist ehk muust sarnasest nimest pidada.

Tulihänd.
Vanad rahvad kõnelevad lendavatest madudest, kes sagedasti rahaaukudel viibivad ja neid varjavad. Vanad eestlased ei tunne niisuguseid rahaaukude valvajaid, lendavaid elukaid, küll aga raha, vilja ja muud varandust kätte vedavaid lendavaid tuliseid loomi. Neid võib vilja edendajate hulka ainult selles mõttes arvata, et nad ühele isikule — oma peremehele — seda kokku veavad, kuid see vilja ehk muu varanduse kasvatamine sünnib ikka ligimese kulul — seda varastakse lihtsalt.

Seda varanduse vedajat hüütakse tulihännaks, pisuhännaks, kratiks. Krati nime kõrval puutume veel mõne selle nime väändega kokku. Krati asemel öeldakse mõnes kohas ratt, krätt, krett, rett isegi raharätt. Kratti tunnevad soomlasedki. Esimest korda nimetab kratti piiskopp Agricola 1551 hämalaste jumalana: Cratti murhen piti Tavarast = kratt pidas muret tagavarast, varandusest. Eestis nimetakse esimest korda 1698 „viljakratid“. Kõige vanem teade meie maa krati kohta on Breemeni Aadamal, kes ütleb, et Eestimaal lendavaid madusid (dracones) ja madusid austatavat (IV, 17). Hiljemal ajal mainib neid Dionysius Fabricius, üteldes: kellest mõned lendavaid madusid (dracones) majades peavad, kes vilja varastavad ja peremeestele kannavad. Ühe vana teate järele hoidis kratt mahamaetud varandust ega annud seda ilma ohvrita kätte. Igatahes on kratt sel puhul rahaaugu haldijaga ühte sulanud.

Eestlased ja soomlased on krati nime läänenaabritelt laenanud. Vanas põhjakeeles tähendas skratti nõida, aga ka kurja vaimu, kummitust. Rootsis tähendab backskratt vaimu, kes mäel tulena loidab. Skratist tegid eestlased kõigiti krati ja kudas selle teisendid kuuluvad. Noarootslased hüüavad skratti ometi skretiks. Sellest skretist tehti Lääne ranna eestlaste suus krätt, krett, rett, raharätt.

Kratt on lendav vaim, kes teel enesest pika tulejoa järele jätab. Selle tulejoa pärast nimetab rahvas teda laialdaselt ka tulihännaks. Mõne teate järele võib saba, hända jalaga mõõta, teiste järele koguni süllaga. Eemalt paistab tulihänd nagu küünal, ligidalt aga lendav raket.

Enamasti lendab tulihänd õhtul pimedas taeva all, aga ka kesköösel. Pimedas paistab ta pikk tulesaba seda paremini silma.

Tulihänd ei lange haldijate kilda, nagu muud vaimud. Tulihänd on inimeste käte töö, kellele hing sisse muretsetakse. Tulihända teeb ta saada soovija kolm neljapäeva õhtut. Aineid tarvitakse selleks väga mitmesuguseid, enamasti ikka vanu asju, selle järele, mida tegija kõige hõlpsamini kätte saab. Tavalisesti püütakse elukale looma kuju anda. Esimesel neljapäeva õhtul ei ilmu tulihännast veel elumärki, teisel neljapäeva õhtui hakkavad üksikud jaod ju kigisema ja kägisema; mõned tulihänna tegijad põgenevad seda kuuldes hirmu pärast. Kolmandal neljapäeva õhtul kargab tulihänd kärinal püsti tegija ette tööd nõudma. Mitmed kohkuvad nii, et jalgadele valu annavad. Tehtud elukas jookseb aga põgenejale järele ja murrab enamasti ikka ta kaela. Juhatakse talle aga kohe töö kätte, ruttab ta seda korda saatma.

Tulihänd valmistakse saunas, rehes, ristteel, harukorral muuski paigas mõnesugustest, enamasti vanadest ainetest. Valmistud tulihännal puudub ometi veel hing; seda peab kolmandal neljapäeva õhtul hankima: mõne teate järele saadakse hing alles neljanda neljapäeva õhtul vanapaganalt. Mõned teated kuulutavad, et kolmandal neljapäeva õhtul tulihänna tegija ristteele peab minema ja seal vanapagana välja vilistama, teised teavad, et kolm neljapäeva õhtut tuleb teda kutsuda. Vilistamise peale ilmub vanapagan varsti tulihännale hinge andma. Vaevapalgaks nõuab ta aga tulihänna tegija pahema käe nimetissõrmest kolm tilka verd. Mõnekorra tilgutab vereandja veretilgad tulihänna peale ja kohe hakkab see elama. Mõnekorra ometi laseb vanapagan vere paberile tilkuda, mässib paberilehe kokku, pistab tasku. Tulihännale elu andes teeb vanapagan tingimiseks, et omanik selle kuuldes iial jumala nime ei nimetaks. Väga sagedasti katsuvad tulihänna tegijad vanapaganat vereandmisel tüssata. Vereandmine sünnib õhtul pimedas. Vereandja võtab kas mõne looma verd kaasa ja annab looma vere tulihänna elustajale, ehk ei anna looma verdki, vaid punakat mahla. Pimedas ei märka vanaõelus vereandja kelmust. Vereandmisega müüb inimene muidugi oma hinge vanapaganale. Alles vereandja surmatunnil, kui vanapagan hinge järele tuleb, selgub pettus ja hingenõudja peab tühjalt ära minema. Mõni kaval katsub tulihänna elusseäratamisel vanapagana aega kukelauluni viivitada ja röövib siis hingeraamatu põgenevalt hingepärijalt. Vereandmisel tõotab vanapagan vereandjale tavalisesti niisuguse tulihänna, kes kõik ta omaniku tööd ära teeb. Mõni kaval vereandja püüab selle tingimise peale toetades tehtud kaupa murda, tulihännale otsides niisugust tööd, mida see ei jaksa teha. Üks lõikab koti põhja alt ära, tulihända sundides põhjata kotti kullaga täitma, teine käsib leivast redelit valmistada, kolmas liivast köit keerutada, neljas linaseemnetest kuhja teha, viies midagi muud võimata tööd korda saata. Kõigist katsetest hoolimata ei õnnestu tulihänna töö. Hirmuga põgeneb tulihänd. Niisugusel puhul on kontraht murtud ja vanapagan kaotab õiguse vereandja hinge nõuda. Mõnekorra tuleb vanapagan tulihänna põgenemise järele omaniku hinge nõudma, aga teadupärast asjata.

Tulihännad on kas ühe, kahe, kolme, nelja ehk viie jalaga. Ühejalgseks, kolmejalgseks ja viiejalgseks tehtud ta valmistamise ajal mõne vea pärast, olgu et tarbeainetest midagi puudu jäänud ehk mõni tarvilik sünnisõna ununud ehk tegija tarviliku osa verd jätnud andmata. Mõni ühe jalaga tulihänd avaldab tugevust, teine nõrkust. Tulihännad on mitmet karva: punased, hallid, mustad j. n. e. Tüligi juhtub tulihändade vahel. Mõni peremees peab enesel kaks tulihända; omad tulihännad isekeskis ei tülitse, küll aga võõrastega, nimelt kui nendega vedamiseteel kokku juhtuvad.

Tulihännad nõuavad omanikult toitu, ohvrid. Nad armastavad iseäranis tanguputru ja piima. Kui peremees tulihända hästi ei sööda, maksab tulihänd seda rängalt kätte. Mõni tulihänd nõuab iga päev värsket leiba. Üleüldiselt tuntakse lugu: sulane söönud laudilt tulihänna pudru ära, pannud solki asemele. Tulihänd vihastub nii, et kohe maja põlema süütab. Tulihänna ülesanne on omanikku orjata, talle varandust hankida. Töötegemiseks avaldavad tulihännad suurt agarust. Nende tööd tuletavad vahel Kalevipoja tööd meelde.

Kõige sagedam töö on tulihändadel raha ja vilja hankimine. Raha võib tulihänd peremehele aastate kaupa vedada, ilma et peremehe isu täis saaks. Raha vedamise kõrval laseb omanik tulihända mõnekorra ka metsa laastata, põldu künda ja äestada, seemet külvata jne. Raha vedamise pärast hüütakse tulihända tihti ka „kullakassiks“.

Tööd toimetab tulihänd tavalisesti ööajal. Varandust ei võikski ta ju päevaajal hankida, sest raha ja vilja veab ta ikka võõraste aitadest ja majadest. Veskid armastab ta iseäranis revideerida. Päevaajal magab ta nagu must kass enamasti laudil põhkude peal, aga ka viljasalves.

Tulihända ei pea saagiteel ükski lukk ega sein kinni, igale poole pääseb ta sisse, igalt poolt võtab ta enesele matti. Omaniku juures käib ta katuseaugust sisse ja välja. Kui ta ka, tulehaga järel, sisse ja välja lendab, ei sütti õlest katus ometi põlema. On aga iseäralik põhjus olemas, süütab tulihänd ise maja põlema, olgu kas oma tahtmisest ehk peremehe käsu peale.

Tulihänd ei vea mitte üksi varandust kokku, vaid varjab seda ka varga eest, tulgu varastama inimene ehk teise peremehe tulihänd. Tulekahjusid arvatakse enamasti kõiki tulihänna teoks. Pea põletab ta sellepärast, et teda keegi pahandanud, pea jälle, et teda kusagil pole sisse lastud varastama, pea peremehe käsu peale. Tulihänd muudab tarviduse järele kuju. Tuline haga ta järel ja tuli ta ümber on tal ikka tundemärgiks. Suurematena loomadena ta ennast ei näita, küll aga kassina, koerana, kukena, maona j. n. e. Tihti ei või ta välise tule pärast mingisugust kuju ära tunda. Lennul nähakse tulihännast tavalisesti ainult ümargust punast kera ja pikka tulehaga selle kera järel.

Ühest küljest ustakse tulihänna suurt väge, teiselt poolt arvatakse, et inimene teda ometi võib iseäralikul korral ära võita. Tähele pannes, et tulihänd aidas käib varastamas, tarvis varastatava varanduse omanikul aita minna, kõik augud kinni toppida, ainult uks lahti jätta ja ise valvama jääda. Tuleb tulihänd sisse, siis pulk augule ette ja tulihända peksma. Pihelgane vits tapab tulihänna. Enamasti teeb tulihänd enese nägematuks, nii et talle kuigi palju ei saa hoopa anda. Kus tulihänd korra kinni pandud, sinna ei tule ta enam vargile.

Mitmed tulihänna omanikud tüdinevad viimaks tulihännast ja püüavad tast lahti pääseda. Kõige hõlpsamaks abinõuks arvatakse müümist. Tulihänna müümisega kaotab vanapagan õiguse ta endise peremehe kohta. Lahti pääseda soovijad müüvad varandustooja Tallinnas, Tartus ja Riias ära. — Vabaks päästakse tulihännast, kui talle üle jõu käiv töö määratakse, näituseks järve ehk jõe ärakandmine sõelaga, tuule kandmine kotiga ja ettemääratud laiuses ja kõrguses linaseemnetest kuhja valmistamine. Et töö ei õnnestu, põgeneb tulihänd peremehe juurest. Katsed tulega tulihända hävitada ei saada sihile. Pannakse põlema maja, kus tulihänd sees, lendab varandusevedaja leekidest välja ja murrab süütaja kaela. Ainult siis läheb tulihänna kaotamine tules korda, kui tulihänd rattarummu poeb, rummule pihelgased punnid ette pannakse ja rumm tulesse visatakse. Niisugusel korral kuuldakse pauku ja tulihännast jääb ainult sinist suitsu järele.

Kui iseäralikku kaupa ei ole tehtud, jääb tulihänd peremehe surmani teenistusesse, eeldatud, et ta tegemata jäänud töö pärast enne ära ei põgene. Peremehe surmaga kaob tulihänd. Russwurm teab, et omaniku surmaga tulihännaga ühes ka kõik kokkuveetud varandus kaob (Inland 1848, nr. 29). Suurem jagu teateid tunneb küll tulihänna kadumist pärast omaniku surma, vaikib aga kokkuveetud varanduse kadumisest.

Lõunapoolsed eestlased tarvitavad tulihänna asemel pisuhänna nime, saarlased sagedasti tuliku nime. Pisuhända peetakse enamasti ikka päris Eesti nimeks, niisama kui tulihända. Pisuhänna algust tuleb Rootsi keelest otsida. Läänemaa rootslased annavad tulihännale „bisa“, „bise“ nime. Meie rahvas moondas Russwurmi seletuse järele bisa „pisuks“ ja lisasid talle saba taha; sedaviisi tekkis pisuhänd. Pisuhänd on vist venelaste бѣсъ’iga, Leedu bêsas’iga = vanapagan, Islandi bisn’iga = kole elukas, Rootsi biseca = majavaim sugulane (Eibofolke, 378). Nagu rootslaste rahvaluule korjandustest selgub, tähendas rootslaste bisa esiotsa vist mahajooksvat piksenoolt, kuna meteoorisid kratiks ehk tulihännaks peeti. Ülepea on ju mahalangevad meteoorid rahvaluules imeliku eluka tulihänna sünnitanud. Sisselöövat välku nimetavad Eestimaa rootslased nüüdki veel bisa, bisen ja piksenooli bisekuulideks. Bisen näikse neil ühtlasi kuri vaim olevat, sest kirudes ütlevad nad: Bisen võtku sind. Eesti rahvaluules ei ilmu mingisugust iseäralikku vahet tulihänna, pisuhänna ja krati vahel, vaid kõik kolm sulavad kokku üheks olevuseks. Rahvasuu annab sellele tulisele olevusele veel mõned muud nimed, nagu puuk, miisu, vana empli, tont, lendava, vedaja, õnnetooja, varakandja j. n. e. Viimaste nimekandjate tegevus erineb ometi enam-vähem tulihänna tegevusest. Puugi nime kannab ta iseäranis Lõuna-Eestis. Rakvere ümbruses on tondi nimi krati, tulihänna, pisuhänna nimed kõik eest ära tõrjunud; tont kannab varanduse ja raha vedajana, tuline haga taga, täiesti valitsusekeppi oma käes (v. mu „Krati-raamat“).


Puuk.
Puugi nime kannab rahvasuus väga tihti tulihänd, nii et puuk näib krati teine nimi olevat. Puuki valmistakse niisama kui tulihändi ja puuk teeb neidsamu töid mis tulihänd. Puugi tegevust ometi paremini tähele pannes selgub, et ta ülesandeks mõni töö loetakse, mis tulihänna tööde nimekirjas puudub. Lugu on vist nii, et need puugi iseäralikud tööd alguses just ta tegevusesse kuulusid, muud tööd alles hiljemini tulihännalt ta arvele võeti. Igatahes valitseb rahva teadetes puugi kohta täielik haos.

Esialgseks puugi tegevuseks arvati vist ainult piima, koore ja või hankimist. Puuk oli perenaiste parem käsi, kes nende piimasaadusi ligimeste kulul rohkendas, muu saagi kokkuvedamine luuletati talle hiljemini juurde. Seda on ju Holzmayer üsna õieti mõistnud, seletades, et puuk muidu üsna tulihänna sarnane, aga et ta tegevus ainult piimatalitusesse ulatab (Osiliana, l. 16). Wiedemann sellevasta ei tee mingisugust vahet puugi ja tulihänna vahel, vaid laseb puugigi tulihänna töid toimetada.

Wiedemann nimetab puuki veel imetajaks ja vanaks empliks, Holzmayer miisuks. Wiedemanni mainitud nimed on koguni haruldased. Mõttevastane on puuki ülepea imetajaks nimetada. Ta ei imeta kedagi, küll aga imeb ta ise. Õigem sellepärast puuki imejaks hüüda, sest ta ise käib ju tihti lehma nisasid imemas.

Puuki mainib Kura piiskopp Paul Einhorn ju 1636 oma raamatus „Reformatio gentis Letticae“, teda lätlaste vaimuks nimetades. Lätlased tunnevad veel nüüdki „puhkis“ nimelist vaimu, kes meie tulihännaga üsna ühte sulab (Magazin der lettischen litterarischen Gesellschaft, XIX, 1., Auning: Puhkis). Leedulased nimetavad teda „pukys“. Isegi Saksa keeles on see nimi olemas. Puck tähendab seal kelmlikku, narrivat öövaimu, vanas põhjakeeles „puki“ = kurja vaimu.

Ülepea on puugi nimel Eesti rahva suus laiem mõiste. Puuk tähendab lehetäid, aga ka kärnkonna ja vees elutsevat jõhvussi, ilma et nad käiksid kellelegi piimasaadusi nõutamas. Peale selle määratakse puugiks laialdasemas mõistes igaüks, kes enese liig täis sööb. Tihti öeldakse: täis nagu puuk. Neist kõigist erireb vaimline olevus puuk, kes meil kitsamas mõttes piimasaadusi omanikule kokku veab, laiemas mõttes aga, kratiks moondud, varandust oma peremehele kogub, aga iseäralikkudel juhtumistel omanikule ja võõrastele palju kahjugi teeb. Lätlaste puhkis avaldab varanduse kogumise kõrval veel enam kurja loomust, nõuab alati inimese hinge, esineb kehastud kurjuseaatena, isegi surnutele hauarahu keeldes.

Eesti looderanna rahvas kutsub puuki pääriks, kuna kaugemal seda nime ei tunta. Pääri nime omandasid nad rootslastelt, kes puugi sarnast elukat nimetavad bjära, bära, bara = kandja. Soomlasedki laenasid vist ühes vaimutegevusega rootslastelt ka nime para. Nende para tegevus vastab tavalisesti meie puugi laiendud tegevusele. Nad tunnevad peale selle mitmet tõugu parat: rahaparat, leivaparat, piimaparat. Siiski suuremalt jaolt kahaneb para tegevus piimatalituse alale kokku.

Kõige vanem mälestusemärk puugist Soomes on keskaegne pilt Lohja kiriku eeskojas. Sellel pildil hoiab kuri vaim lehma sarvest kinni, et lehma kell ei heliseks, kuna naisterahvas lehma lüpsab ja suur kass lüpsikust piima lakub. Teine kuri vaim valab pudelist piima teise naise kirnu (K. Krohn, Suomlaisten runojen uskonto l. 96—97).

Puugi välimise kuju kohta erinevad arvamised suuresti, ka siis, kui me talt tulihänna tegevuse riisume ja talle ainult piimasaaduste hankimise jätame. Ühe arvamise järele tuleb teda pidada vaimuks, teise arvamise järele loomaks, kolmanda arvamise järele inimeseks, kes kassi, kuke, jänese j. n. e. kujul ilmub. Kõik need arvamised esinevad segamini, nii et raske puugi loomust selgust saada.

Kuna tulihänd ikka kas tulehaga järele jätvana tulekerana ehk ainult tulesabaga lendavana tombuna ilmub, ei jäta puuk teekonnal enesest mingisugust nähtavat märki järele, olgu siis, et ta ennast liialt täis imenud. Vähemalt piimasaadusi varastaval puugil puuduvad tulejäljed täiesti. Vististi jooksis puuk mööda maad, kui ta mitte kuke ega muu linnu nime ei omandanud.

Laudas tükkis puuk alati lehmade kallale nende udaraid tühjaks imema. Tihti aga ei leppinud ta enam vaevalise imemisega, vaid ruttas aita ehk kambrisse piimapüttide kallale neid tühjendama, niisama ka koorekirnu. Isegi võipütid ei leidnud armu ta ees. Missuguste piimasaadustega ta iganes kokku puutus, kohe asus ta kallale, õgis enese täis. Ei mahtunud enam piima ehk koort ta sisse, võttis ta koduteekonna ette. Kodu ruttas ta aita ehk kambrisse perenaise poolt ju enne valmis seatud püttidele ja oksendas neisse kõik enesesse imetud saagi.

Sagedasti imeb puuk enese piima ehk koort enam täis kui jaksab kanda. Teel jätab ta enesest varguse jälgi maha. Niisugust puugi mahapillatud piima kutsutakse meil puugi pasaks, Soomes para võiks. Tõepoolest pole see midagi muud kui kollane seen (tremella juniperina L.), mis mädakuul mädanenud puudel kasvab. Liig suure piimakoorma pärast oksendab puuk teel muist välja. Seda okset kutsutakse puugi okseks. See okse on valge vaht rohukõrte küljes.


Varanduse vedajad.
Rahvas tunneb tehtud tulihändu, vaimlisi olevusi, tunneb aga ka tulihännaks käivaid inimesi, kes niisama varandust kokku veavad kui kratid. Võiksime oletada, et nõiad nõiduse väel tulihändadena käivad enestele varandust kogumas. Imelikul viisil kuuleme rahvasuust, et mitmed, kes inimese tulihännaks minemist kogemata pealt näevad, sedasama järele teevad, mida nad näinud ees tehtavat, ja kohe selle peale ilma nõiaks saamiseta ehk lepingu tegemiseta vanapaganaga tulihändadeks lähevad. Eeskuju jäljendades saavad nad mingisuguse maagilise väe, mis nad nii-ütelda tulihändade riiki tõstab.

Tavalisesti tarvitavad tulihändadeks minevad isikud ettevõtmiseks mingisugust asja, mis neid nagu lendamise-masin sihile viib. Korra saab niisugusele isikule linalõugeti lendamise-abinõuks, mille selga ta kaksiti istub, korra seaküna, korra taariastja, mille külge sõitja enese nööriga köidab, korra jälle mõni muu riist. Niisuguseks lendamiseks lõugeti seljas, seakünas ehk muus sarnases majariistas tarvitakse enne ometi lausumist, iseäralikka sõnu, kuid rahvateated sõnade tarvitamist alati selgelt ei rõhuta. Mõnekorra öeldakse ainult: Läki kurati nimel! ja kohe lendab inimene. Kurati nime nimetamine tunnistab ometi, et vanapaganaga varemini mingisugune leping tehtud. Jumala nimel jäljendaja langeb lendu tõustes kohe maha. Mõne tarviliku sõna unustamine ei lase ettevõtet õnnestuda.

Meie päivil ei tunta enam kõiki lendamiseks tarvilikka sõnu. Sõnade kõrval tarvitati vanal ajal muidki abinõusid. Kus käiakse nurgas iseäralikku kivi nuusutamas, kus määritakse ennast iseäraliku rohelise ehk muud karva võidega, kus käiakse ahju peal kolme riista sisse vaatamas. Niisuguse tembutegemise järele alles pääseb lendu. Saladusline sõit oma moodi lennumasinal võetakse alati öösel ette.

Niisugused isikud lähevad niisama saaki saama kui päris tulihännad. Enamasti ihkavad nad vilja, aga muidugi mõista ei põlga nad raha ja muudki varandust, kui selle kallale pääsevad. Neid varandusenõudjaid ei takista uks ega sein: laest lendavad nad läbi ja uksed avavad endid nende lendamisel. Väikse vaevaga võtavad nad ligemise aidast ehk mujalt tubli noosi võerast varandust kaasa ja viivad koju. Lühidalt: nad jäljendavad tulihändu, ainult selle vahega, et tulihänd on peremehe sulane, nemad aga ise peremehed ja korjavad enestele varandust. Tulihännast lahutab neid puuduv tuline saba. Teatakse ometi, et harukorral mõni isik tuliseid süsi kaasa võtnud, kelle sädemed talle tulihänna kuju pidanud andma. Tulihännaga ühendab need varanduse vedamine, tulihännast lahutab neid nende inimlik loomus.

Tulutooja.
Saarlased katsuvad põllusaaki suurendada tulutooja tegemisega. Mõnekorra kutsutakse tulutoojat ka tuluvedajaks. Tulutooja teevad saarlased enestele sedaviisi:

Vilja valmimisel enne lõikust minnakse võõrale põllule, võetakse valmis vilja päid ja püütakse neist mingi looma sarnane kuju teha, kõige sagedamini kassisarnane kuju. Kujule tehakse ometi ainult 3 jalga alla. Niisugune viljapeadest valmistud kuju pannakse aiateiba otsa. Pannes peab tegija ütlema: Taevast tulgu, putku mingu! Sedaviisi tekib tulutooja. Hämaraks jääb, kas saarlased arvasid tulutooja vaimu olevat, või pidi nõiavõim tulutoojale suure maagilise väe andma. Saarlased usuvad, et tulutooja võerastelt väljadelt vilja oma tegijale kokku veab, teda selle vedamisega rikkaks tehes.

Oma vilja peadest ei valmista ükski saarlane tulutoojat, sest niisugusel puhul tooks tulutooja omanikule ainult oma välja vilja. Tulutooja aineid võetakse alati võeralt põllult, siis toob tulutooja ainult võerastelt väljadelt vilja.

Nupukad saarlased oskavad tulutooja tegevusele tõkkeidki panna. Minnakse aiateiba otsas seisvat tulutoojat otsima. Leidmise puhul hävitakse tulutooja kohe ära. Tulutooja hävitamisega lõpeb tulutooja tegevuski.

Kurat.
Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti mütoloogia - 08
  • Büleklär
  • Eesti mütoloogia - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3982
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2092
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4072
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2015
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4069
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2012
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4063
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1952
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4024
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4027
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2084
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4025
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1959
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4122
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2049
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4066
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2004
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3967
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2034
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3919
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1912
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3780
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1969
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.