Eesti mütoloogia - 03

Süzlärneñ gomumi sanı 4069
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2012
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Kuna suurem osa surnute hingesid hauas puhkab, hulgub väike osa igavese juudi viisi ometi mööda maailma. Neid võiksime hulkuvateks hingedeks hüüda. Kodukäijatega ei ole neil midagi ühist; neil puudub kodu koguni. Hulkuvate hingede sekka kuuluvad kõik emade poolti ärahukatud lapsed, niisama kõik ristimata lapsed ja ilma õnnistamata jäänud surnud.

Niisugused hulkuvad hinged otsivad seda ohvrit, millest nad ilma jäänud. Nad ei leia enne rahu, kui nad osagi sellest kätte saavad. Nad ei püüa tavalisest kellegile paha teha, vaid paluvad inimestelt enestele abigi (v. M. J. Eiseni „Kodukäijad“).

Aasta lõpu poolel tulevad kõik surnute hinged haudadest tagasi maa peale käima. Seda aega kutsutakse tavalisesti hingede ajaks. Kraasna maarahvas pühitseb niisugust hingede maa peal käimise aega lihavõtte esimesel pühal. Sarnast kommet tuntakse ka Ingeris, kus aga peale selle veel kolm muud päeva hingedele pühitsetakse. Eestis ometi asetati hingede kodukäimine sügise peale. Ametlikult peeti seda päeva vanal ajal Rooma usu kirikus 1. ja 2. novembril pühade meeste ja hingede päevana 998 aastal antud määruse järele. Rahvas pidas kiriku määrusest vähä lugu, hingede aega palju kauemini pühitsedes. Aja alguse, pikkuse ja lõpu kohta erinevad teated. Laialdaselt valitseb arvamine, nagu saaksid hinged esimesel esmapäeval pääle Mihklipäeva luba hakata maa peal käima ja nagu võiksid nad seda luba 2. novembrini, siis hingede päevani tarvitada. Teisal ei panna ometi esmapäeva peale mingisugust rõhku, vaid lastakse aeg just Mihklipäevaga alata. Seda aega Mihklipäevast hingede päevani kutsutakse ka hingede kuuks, surnu ehk kooljakuuks.

Teisal jälle antakse hingedele palju pikem maa peal viibimise aeg. Paiguti ulatakse see Mardipäevani, paiguti isegi Toomapäevani ja kolmekuninga päevani.

Hingede ajal valitsevad tavalisesti vihmased ja udused ilmad. Rahvas seletab nähtust seda viisi: pääingel Miikael viskab hingesid taevast nagu udu alla. Viimne seletus on muidugi ristiusust pärit. Paganus ei teadnud Miikaelist midagi, vaid laskis hinged lihtsalt hauast välja tulla.

Koju tulevatele hingedele tuleb ausat vastavõtmist valmistada just kui suurt sugu võõrastele. Vastasel korral võiksid nad hõlpsasti pahanduda ja elusatele hädaohtu ehk surmagi saata.

Nagu pühade eel maja ja õue kasitakse ja koristatakse, nii koristati ja kasiti seda ka hingede tuleku eel. Hingede majas viibimise ajal pidi igal pool täielik rahu valitsema, et kallid võõraid kodu viibimises mitte segada. Aga veel enam: hingedele kaeti laud, pandi paremat sööki, jooki lauale. Enamasti määrati vastavõtmise kohaks saun, kus kellelgi inimesel polnud tarvis käia. Tihti avas perenaine hingede kuu esimese päeva õhtul toa ukse ja kutsus majast aastate jooksul väljaviidud surnuid kõiki nime pidi sööma, jooma, ühtlasi paludes mitte pahanduda, et tal seda puhku pole paremat neile pakkuda. Toitudest ei tohtinud pudru puududa. Toitu viidi vahel laudile ja õue, sest kõik hinged ei tahtnud tuppa tulla.

Kogu hämar aastaaeg on ülepea surnutele pühendud ja sel ajal neid, kes hämaras, pimedas hauas asuvad, alati meelde tuletud.

Mitmed Eesti ennemuistsed jutud teavad jõulu öösel ja uue aasta öösel kirikus käinud surnutest kõnelda. Niisugune hingede maa peal käimine juhatab meid skandinavlaste juurde, seletab prof. K. Krohn. Skandinavlased uskusid vanasti, et surnud jõulu ajal haudadest välja tulid. Endisel ajal, kui Rootsis igas talus saun oli, küttis taluvägi pärast oma vihtlemist jõulu õhtul sauna veel hingedele. Neile pandi sööki, jooki lauale, neile jäeti sängidki, kuna talurahvas ise õlgedele heitis puhkama. Selle Skandinavia kombega on ligidalt sugulane meil jõuluks heinte tuppa toomine. Meilgi heideti endisel ajal jõulu öösel põrandale heinte peale puhkama, ilma et enam oleks mäletatud, mispärast see nii sündis. Soomlased ja eestlased on skandinavlastelt jõulu nime laenanud ja ühtlasi ka palju jõulu kombeid. Jõul ise on vanast põhjakeele jól ehk geohol sõnast tuletud ja tähendab umbes sedasama, mis meie jõul. V. Reiman otsib Kreutzvald’i eeskujul jõulule jao ehk jõu õhtutest seletust, aga see jao ehk jõu sõna najale toetamine ei kanna arvustust välja.

Kodukäijatena ilmuvad surnud juhatavad meid niisuguste isikustatud surnute juurde, kes nimega esinedes sagedasti mingisugust surnute haldijat esitavat. Niisugune on kõige pealt surma ettekuulutaja marras.

Marras.
Marras on olevus, kelle kohta Eestis tänini kõige segasemad mõisted valitsenud. Juba ta nime nimetakse mitmet viisi: marras, mardus, margus, mardo. Kalevipoeg tunneb marduse kiljatamist ja laanes nutmist, aga muidu ei tea tast nii hästi kui midagi. Sel põhjusel seletab Kreutzvald, et mardus vaimude hääl metsas olla, mis muistse aja kannatust ja häda vaiksetel õhtutel kaebata. Sagedasti olla marduse häält Jaanilinna juures kuulda. Virumaal öeldada pöningul mingisugust kodinat kuuldes: mardus kolistab! ilma et ütleja teaks, mida selle kolistajaga tuleb mõista. Edasi ütleb Kreutzvald, ta kuulnud ühelt Nissi taadilt, et kui marduse häält sagedasti kuuldaks, võida sõda ja verevalamist oodata. Kreutzvald oletab, et mardus Rooma usu ajal Eestis „Märtyrer“ sõnast tuletud, tähendades, et kergesti võidi seda sõna usu eest langenud esivanemate kohta tarvitada.

Mardusel pole ometi märtritega mingisugust tegemist, kui ka sõna vähe märtri sarnaselt kõlagu. Mardus on ainult nime „marras“ teisend. Viimne sõna on Soomes hästi tuttav ja niisama Eestiski „marraskest“ sõna kujul. Marrast muistse aja kannatusi kuulutavaks vaimude hääleks nimetades on Kreutzvald sellele olemisele liig ahtad tegevuse piirid määranud. Ülepea ei ole Eesti keeles marrast tänini pikemale käsitamisele võetud ega teata tast tavalisesti rohkem kui mis Kreutzvald eelpool ta kohta ütlenud.

Marrast ei tunta suuremas osas Eestimaal enam, vaid peaasjalikult ainult Soome laheäärseil mail. Saaremaal kuulutab üks jõgi veel Marduse nime; Harjumaal tuletab Liber Census Daniae Martaekilae — Mardu, sagedamini meie ajal Maarduks nimetatud, teda meelde, kuna Saares muidu mardast enam midagi ei mäletata. Kõige enam on marras ennast Virumaa rahvamälestuses alal hoidnud. Virumaa teadete järele sünnitab marras majades ja majade ümber viirastusi. Ta on surnu käskjalg, ettekuulutaja, ilmub ikka sinna, kus keegi inimene surmale määratud. Vanade inimeste jutu järele olnud ennemuiste kõik kohad mardaid täis. Siis ei ole nende ilmumine alati peatset surma ette kuulutanud, vaid surma mõne korra koguni pika aja pärast. Kui kusagil majas keegi raskelt haige on ja tuttavad tulevad teda vaatama, ütlevad nad ära minnes tihti: küll see ikka varsti sureb; aina marda hais juba toas! Missugune see hais on, ei ole ometi teada.

Taludes ei kedratud neljapäeva õhtuti sellepärast, et siis ka marras kedrata, kui vokk tühjaks jääb. Usutakse, et mitmes kohas, kus inimesi toas polnud, vokk varsti hakanud kedrama. Niisugusel puhul öeldi: Kuule, kudas marras kedrab! Mindi vaatama, ei nähtud kedagi. Kui õhtul kas pererahva ülevalolemise ajal ehk puhkamise puhul kanad õrrel kiristades häält tegid, kuulutasid nad marda toas olekut. Inimesed ei näinud teda, küll aga kanad.

Tavalisesti näitab marras ennast inimese kujul, harukorral looma näol. Looma näol ilmumisel käib marda meel ja mõte kurja peale. Mõne korra nähtud teda linnuna lendavat.

Väga tihti ei ilmu marras mingisugusel kujul, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamisega, müristamisega, vahel oigamisega, käimisega. Kudas ka vaadatakse ja otsitakse, ei leita kedagi. Pea aga sureb keegi majas. Suremine kuulutab, et marras majas käinud ühel ehk teisel viisil suremist ette kuulutamas.

Virumaal nimetatakse mõnel puhul kodukäijaid marrasteks. Mardad sulavad seal vahel kodukäijatega täiesti ühte. Marras kõnnib ehk jookseb tihti niisama kui kodukäija, sammub vahel hobuse kõrval hobusega võidu. Marda ühtesulamine kodukäijaga sunnib meid oletama, et marras surnust tekkinud.

Viimast oletamist toetab ka see ilme, et seal, kus keegi inimene õnnetumat surma saanud ja maha maetud, mardad sagedasti mitmel kujul ilmuvad. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid üles ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised.

Professor J. J. Mikkola väite järele on „marras“ sõna tähendus esiotsa olnud „surnu“. See tähendus sobib hästi ka Eesti keele sõna kohta „marraskest“ — rikutud, surmale määratud nahk. Prof. K. Grotenfelt oletab, et „martaus“ = Eesti mardus surnut, surnukeha targutab. Martaus oleks sõnakuju teisend, nagu meil mardus marda teisend. Novembrikuu peale langeb hingede päev ja osalt ka hingede aeg. Soomlased on seda kuud sellepärast hakanud „marraskuuks“ nimetama. Prof. K. Krohn oletab, et meie mardikuu sõnast mardakuu tekkinud. Niisugusel puhul sulaks marraskuu meie mardikuuga ühte. Marraskuu tähendab vist seda kuud, mille jooksul hingede kodukäimise aega peeti, ehk aga, nagu prof. Mikkola väidab, ohvrite tapmise kuud; need ohvrid olid muidugi surnutele määratud nende maa peal käimise ajaks. Vanus Soome kirjus kõneldakse marras-ohvritest, mis sedasama tähendavad kui tapmiseohvrid. Prof. Mikkola järele on marras = surnud Iraani keelest laenatud; teine sõnakuju on martas, mis surevat ja inimest tähendab.

Algupärase surmatähenduse kõrval on meil Eestis mardale veel teine tähendus tekkinud: surma ettekuulutaja. Rootsi soomlastel tähendas 1600 paigu marras seda, kes pidi surema.

Kui marras külas oli, tuli öösi hall mees patta kirstunaelu taguma, uskus rahvas vanemal ajal.

Mana ja Tooni.
Surnute riigi haldijatena esinevad Mana, Tooni, Kääbas ja Kalm, kõik õieti sama olevuse nimetamise teisendid. Mana nimi on rahva seas rohkem tuttav kui Tooni. „Mana käsi hoiab meesta“ ja „Mana targad“ puutuvad kirjandusest silma. Wiedemann pühendab Manale mõne rea, üteldes: „Mana = Tooni, surnuvalla, altmaailma valitseja. Temast enesest ei ole sugugi ehk on vähe juttu; sinna kuuluvad aga kahtlemata Mana tark ja Mana sõnad“. Tõesti sulab Mana ja Mana asupaik Manala Toonega ja Toonelaga ühte, mõlemad on sama mõiste nimetused, üks omast keelest, teine ehk võõrast keelest pärit. Mana sõna on nimest Manala tekkinud, Manala aga sõnast Maan ala, maa all. Mõnes kohas räägitakse veel meie päivil Maanala. Aja jooksul tekkis Maan alast Manala, mis õieti maa-alust kohta tähendab, nagu Kalevalaski öeldakse:


Manalasta maanki alta,
s. o. Manalast maagi alt. Teisal jälle räägitakse Manala alusveest. Ennemuistsete juttude järele kujutab vana rahvas enesele elu maa all niisamasugusena kui maa peal ette. Seal on metsad ja põllud, orud ja mäed, hobused, lehmad, lambad, metsloomad, isegi jõed ja ojad. Ainult hämarus valitseb Manalas.
„Ilmatare“ kolmas osa Maanala oma linnaga, tarkadega j. n. e. on täiesti Bertrami oma luuleleidus, ilma Eesti rahvaluule aluseta, kui ka autor Manalat niisugusena katsub kujutada.

Setukeste laulud kõnelevad manalastest, Manast, Mana minijast j. n. e. Esimesteks arvatakse muidugi kõiki Manalasse puhkama läinud hingesid. Wiedemann’i seletuse järele on manalased head vaimud, kes õnne toovad ja keda igaüks tahaks hea meelega näha. Heast, vagast inimesest öeldakse: ta on vaga kui manalane! Kui ka viimast ütlust tarvitatakse, ei anna rahvasuust saadud näpunäited mingisugust tuge manalaste pidamiseks häiks vaimudeks. Manalaste maaks nimetatakse vahel surnuaedagi. Manalane jääb nimeks kõigile hauas hingajatele, ilma et nimi hingaja häid omadusi rõhutaks. Paganus tundis Manalat, Toonelat j. n. e., kus surnud hinged, head ja kurjad, kõik üheskoos „manalastena“, Mana minijatena, poegadena, tütardena, varjulastena rõõmuta, vagusat elu elasid.
italki

Rahvalauludes esineb surm, surmahaldija harukorral ka Toone nime all; tema ja surnute asukohta hüütakse Toonelaks.

Käisin eile Hiielassa,
Tunaeile Toonelassa
Eile eide haua pealla.

Muis rahvamälestustes ja rahvajuttudes ei kõnelda Toonest nii hästi kui midagi. Wiedemann’i teated Toonest ei ulata kaugemale kui „Tooni, sellest Toonela = altmaailm, surnute asupaik“. Aga isegi rahvalaulud — Setukeste laulud, kus kõige enam Tooni esineb — ei tea tast midagi lähemat. Lauldakse neiust, kes teeb Toone tuld. Teisal jälle kõneldakse toonelastest, Toone tütardest ja Toone onupojast, aga nendegi tegevusest ei saa meie mingisugust selgemat pilti. Me jääksime Toone suhtes käsitsi kobama, kui Soome mütoloogia meile seletust ei annaks. Tooni esineb seal kehastatud surmana.

Eesti ja Soome laulude kõrval esineb Tooni ja Toonela veel Ingeri rahvalauludes ja neis sobib „surnud“ tähendus paremini kui surma tähendus. Dr. Bertrami väide, nagu tähendaks Toonela vagade hingede asupaika, ripub õhus.

Kääbas ja Kalm.
Kääbas tähendab matusepaika, tähendab sedasama, mis kalm, kalme. Tallinnamaal ei tunta hulgas kihelkondades tegelikult kalmu sõna sugugi, vaid ainult kirjanduse kaudu.

Igal pool, kus rahvas kääpaid tunneb, sisaldavad need kääpad ikka vanu haudu. Kääpamäed esinevad niisugustena mägedena, kuhu muiste surnuid maetud, ja lihtkääpad tasasel maal niisama matusepaikadena. Isegi Kääpa jõge ei saa me matusepaigast lahutada. Vaevalt tohime oletada, et jõgi Kalevipoja surmast või mahalõigatud jalgadest enesele nime pärinud. Palju tõenäolisemaks tuleb väidet tunnistada, et seal Kääpa talu juures muistne matusepaik olemas.

Leidub veel teistsuguseid kääpaid, vaimusid. Kääbastest tulevad ööseti vaimud välja, keda ka kääbasteks nimetatakse. Niipalju kui ma aru saanud, ei ilmu need vaimud hulgakaupa, vaid tavaliselt üksikult ehk harukorral kahekesi. Enamasti esinevad vaimud kääpad valges riides, suuremalt jaolt naisterahva näol.

Vaimud-kääpad tulevad igal ajal öösiti haudadest välja; sagedamini nähakse neid laupäeva öösi, kõige sagedamini uue aasta öösi, s. o. öösi vasta uue aasta algust. Inimesega kokku puutudes katsub kääbas sagedasti kahju teha.

Kääbas sulab tihti kodukäijaga täiesti ühte. Vahe ometi kodukäija ja kääpa vahel see, et kodukäija oma endises elupaigas käib järelejääjaid tülitamas, kääbas aga elumajad puutumata jätab ja ainult matusepaiga ligikonnas liigub.

Nagu kodukäijad, kardavad kääpadki kangesti hunti. Hunt murrab niihästi ühe kui teise, kui aga ligi pääseb. Hunti appi kutsudes võib inimene ennast alati kääpast vabastada. Hundi appikutsumist kuuldes põgeneb kääbas kohe. Tondiga pole kääpal midagi tegemist, kui ka Wiedemann teda tondiks (Gespenst) nimetagu.

Kääpad on seega surnute hingedki, kes öösel haudadest välja tulevad. Mis nõu neil väljatulemisega, ei selgu alati teadetest. Võib olla, me ei võigi nende üleüldist ilmumist ühe otstarbe alla mahutada, vaid ilmumise määrab igakordne tarvidus ära.

Kuna matusepaikadesse kümnete ja sadade kaupa surnuid maetud, tavaliselt aga üks surnu vaim kääpast ilmub, võime otsustada, et seda ilmuvat vaimu tuleb kääpa haldijaks pidada. Kääpa haldijas lahkub öösi hauast ja vaatab maa pääl ringi.

Haldijast ei pruugi me imeks panna, kui ta oma riiki tahab kasvatada ja inimesi, kellega ta kokku puutub, oma seltsilisteks teha.

Kääbas tähendab seega tavalisesti vanaaegist matusepaika, harukorral üksikut hauda, peale selle aga veel kääpa haldijat, kes selles matusepaigas pesitab. Küll ei nimeta rahvaluule kääpast ilmunud vaimu haldijaks, kuid kõik tundemärgid tunnistavad, et seda tingimata tuleb haldijaks pidada.

Meie kääbas seisab tingimata lähedas suguluses Soome sõnaga „Kyöpeli“. Gananderi arvamise järele olid kyöpelid ka surnute vaimud; Castrén arvab, et kyöpeliteks ehk niisuguseid surnuid nimetati, kes eluajal palju paha teinud (Finnische Mythologie, l. 125). Viimast oletamist ei või küllalt põhjendada.

Kääpaga käsikäes käib kääpjalg, kööpjalg, kaapjalg. Esimesed nimed on vähe tuntud, viimne rohkem. Kääpjalg, kööpjalg näikse Rootsi Köbeliga lähedas suguluses seisvat. Sõna lõpu -bel on rahva etümoloogia jalaks moondanud. Kääpjalg, kööpjalg, kaapjalg avaldab, niipalju kui mina märganud, neidsamu omandusi, mis haldijas kääbas. Ta elukoht on surnuaed; sealt ilmub ta iseäranis aasta vahetusel ja näitab ennast inimestele. Mõne korra kohutab ta jalakäijaid, mõne korra jälle jookseb ta sõitjale järele. Enamasti käib ta püüd selle peale inimesele paha teha. Tihti õnnestab inimesel ometi ennast kiusaja käest päästa.

Tuttavam kui kääbas on kalm, mida tihti ka kalmeks ehk kalmetiks nimetatakse. Kogu Eestis tuntakse väga palju sellenimelisi vanaaegseid matusekohti; J. Jungi „Muinasaja teadus“ II, III mainib neid hulgakaupa. Kalme kõrval kannavad kohad vahel ka nime kalmukünkad, kalmumäed. Soomes esineb kalm = kalma ja kalmisto kujul, Ingeris vahel kalmuse kujul. Ingerist on nimi isegi Vene ajaraamatusse tunginud, kus kohta 1534 коломище nimetatakse. Samojeedi keeles vastab kolmu ehk halme sõna samale mõistele, kuid tähendab enam surnut ehk surnu hinge. Mordva keeles tähendab kalma ehk kalmo hauda. Seesama tähendus on kalmul mitmes Soome sugu keeles Lääne merest peale Vene Karjalani.

Kristlikka matusepaiku kalmudeks ei hüüta, küll aga paganaaegseid, peale selle vahel veel sõja- ja katkuaegseid kõrvalistes kohtades, eemal tavalistest ristiusu matusepaikadest. Ristiusu ajalgi armastasid eestlased kuni 18. aastasajani surnuid kalmudesse matta. Alles valjud trahvid jaksasid neid kalmudesse matmisest ära võõrutada.

Mihkli kihelkonnas oli 1694 veel 13 kalmu, kuhu surnuid püüti matta. Muudes kihelkondadeski teatavad 17. aastasajast kirikukatsumise protokollid kalmudesse matmisest.

Surnust ja surnute matmise kohast kalmus tekkis aegamööda isikustatud kalm, haudade ja surnute haldijas, just niisama kui Toonest ja Kääpast. Kalmu esinemisest haldija kujul teame koguni vähe. Wiedemann läheb tast vaikides mööda. Kalevala kõneleb Kalmast, et Kalmal tütar = Kalman impi olemas. See avaldab kurja iseloomu, sest madu saanud temalt mürgised igemed:

Ikemistä Kalman immen (Kalevala XXVI, 750).

Halva iseloomuga esineb Kalmu neiu ka Eestis. Setukeste lauludes (№ 5) külvab noormees kalmule kaeru, ühtlasi Kalmu neiut tõotades kosida. Noormees unustab ometi tõotuse ja kosib muu neiu. Nüüd tuleb Kalmu neiu kättemaksmine. Pulmasõidul jääb saan manalaste mail äkisti seisma. Kalmu neiu ehk toonelased peavad saani kinni ega päästa enam sammugi edasi. Peig peab lunastusehinda lubama. Kalmu neiu ei lepi vähemaga kui mõrsjaga. Niipea kui peig mõrsja lunastusehinnaks lubanud, pääseb saan edasi. Koju jõudes märkab peigmees: mõrsja surnud. Kalmu neiu ehk kalmulised ta hinge võtnud.

Peale selle mainivad Setu laulud ka Kalmu poissa. Kas Kalmu neiusid ja Kalmu poissa haldijateks arvata, ei selgu küllalt rahvalauludest. Kalmu poistest kõneldakse, et nad tüdrukutega isegi kõrtsis käinud tantsimas (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 229).

Rahvajutud ei kõnele Kalmust ega Kalmu neiust midagi.

Kuna muistse aja rahvaluule järele surnud Manalas, Toonelas, Kääpas, Kalmus j. n. e. vagusat varjuelu elavad, saadab ristiusk nad enamasti kõiki põrgusse. Põrgu nime laenasid esivanemad leedulastelt, nimelt nende jumalalt Perkunoselt, kes venelaste Peruniga sugulane. Perkunosega lähedas ühenduses seisab Thori teine nimi Fjorgynn, mis omaltki poolt kõla poolest Eesti põrgu tekkimiseks võis põhjust anda. Perkunost austati hiites ja peeti müristamisejumalaks. Perkunose ees põles alaline tuli. See tuli, Perkunose tuli, andis seda enam põhjust põrgut tules põlevaks kohaks muuta. Ristiusu mungad ja papid lisasid sellele kohale veel koledusi juurde ja rahvaluule põrgu, kurati elupaik oligi valmis (Eesti Kultuura II, lk. 166—179).

Surnute taevasse pääsmisest ei tea rahvaluule midagi, ehk olgu siis ristiusu mõjul tekkinud ained.

Taudid.
Surmaga käsikäes sammuvad taudid. Ei saanud surnud neile kuuluvat ohvrit ja austust, võisid nad taudina järelejääjaid vaevata. Aga taudi, tõbe saata võisid nad muugi põhjuse pärast, nagu surnule ta eluajal tehtud ülekohtu ehk pahanduse kättemaksmise himu pärast. Manalas omandasid surnud rohkem võimust kui neil eluajal olnud ja seda võimust tarvitasid nad vihameeste ja süüdlaste karistamiseks. Pea lähevad nad ise, pea saadavad nad teisi surnuid maapealsetele karistajaks. Mõni surnu ei ilmunud karistama, vaid Manalas igavust tundes otsis ta taudina tagaigatsetud isiku üles, jäi kauemaks ajaks ta juurde ehk kutsus ta täiesti enese juurde Manalasse.

Igas taudis peitub taudi haldijas, kes ennast mitmet moodi ilmutab. Kõige ägedamalt astub tegevusesse katk. Enamasti näitab ta ennast inimese näol, võib aga ka igaks asjaks moonduda. Inimesega kokku puutudes toob katk alati surma.

Inimesena esinedes käib katk kas jala ehk sõidab koguni vankris. Vankrit nimetatakse väikeseks, vahel kolmerattaliseks. Tihti tuletab katku vanker automobiili meelde; veereb ilma sõiduloomata ja lükkamiseta edasi. Aga ratsasõitugi ei põlga katk. Mõne korra tükib ta teekäija taskusse ja laseb ennast edasi viia.

Katk avaldab vahel õelamat, vahel heldemat iseloomu. Rahva teate järele murdnud katk mõne korra kõik inimesed majades maha. Ainult keegi üksik, metsa ehk rabasse põgenenud isik jäänud elusse. Ajalugu kõneleb muidugi teisiti.

Katku kõrval teavad rahvajutud veel teisest taudi haldijast, hallist, palju kõnelda. Hallid tulevad tavalisesti Lapimaalt, kuid see Lapimaa tähendab umbes sedasama, mis Manala. Nagu jää ja pakane Lapimaal surnut esitab, nii katsub rahvasuugi Lapimaad tõbede ja surma kodumaaks kujutada. Lapimaale jätavad hallid kehad puude najale maha, nende vaimud aga tulevad meie maale inimesi piinama. Hallide kottu Lapimaalt toodud asjad külvavad eneste ümber surma ja hukatust: rohi närtsib, puud kuivavad, inimese ehk looma jõud nõrkeb.

Hallid ilmuvad väga mitmel näol; neil on nägemine ja kuulmine, aga tundmine puudub. Inimestena esinedes on nad meeste- ja naisterahvad. Sagedamini ometi näitavad nad endid hobuse, koera, kassi, linnu ehk muu looma näol, moondavad endid niisama tihti ka prügiks, põrmuks. Ülepea leiame vanade eestlaste taudide tekkimise seletuses batsilluse, bakteeride teooria alguse; ju esivanemad märkasid taudide pääsmist inimese kehasse mingisuguse põrmu näol, aga said ka batsilluse edasiandmisest külgepuutumise teel aru, nagu teated katkust seda tunnistavad. Halli batsillus püüab puru, pihu kujul ennast sööki, jooki kukutada ja söögiga, joogiga inimese kehasse tungida, kus ta siis oma väge hakkab avaldama, külmana tõbena inimest vaevama. Ainult esimesel korral püüab ta ennast varjata. Uuesti tagasi tulles moondab ta oma kuju.

Mõne korra tuleb mitu halli korraga majasse. Need kõnelevad isekeskis. Tuntakse neid ära, algavad neil pahad päevad; neid pannakse kas ahju ehk põiega leili rippuma. Tihti põgenevad põdejad halli eest kuhugi varjule. — Enamasti leiab hall põgeneja üles. Tulisesse ahju ei julge ta ometi põdejale järele minna, ka mitte palavasse sauna.

Hallipõdeja põgenes mõne korra vee äärde puu otsa. Inimese varju vees nähes arvas hall, et inimene enese uputanud, ja jättis otsimise järele. Sai aga hall enese eest põgeneja kätte, vaevas ta seda veel kangemini kui enne.

Ubadest saadi tihti halli vastu abi. Ju vanasti tarvitati ube matusesöögiks. Sai surnu oma armsaid ube, arvati teda võivat põdeja rahule jätta.

Palju teab rahvas lendajastki kõnelda. See on surnu poolt — tihti öeldakse ainult nõia poolt — saadetud nool inimesele kahju tegema. Vist usuti varemal ajal, et taudi haldijas enesele noole kuju võttis ja siis äkisti, ilma et inimene ise oleks märganud, teda tabas.

Jooksvatõbe, jooksjat arvati niisama kudagi viisi väljast inimesesse pääsvat. Jooksjagi vaim ei sallinud palavust; ta lahkus palavuse puhul, tuli aga pärast kohe tagasi, kui palavus kadus. Teised surnute vaimud kippusid sööjatena inimestesse.

Hulga haigusi uskus rahvas ometi nõidadelt tulnud olevat. Vist peeti alguses surnud nõidu taudide saatjateks, pärastpoole aga ka elusaid.

Luupainaja.
Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk — kudas teda vahel ka nimetatakse — painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaanija, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul ehk kehal lasudes, ühtlasi liikmeid ja konta nagu pihtidega pigistades ehk paremal juhtumisel kõvasti muljudes. Niisugune rõhumine, pigistamine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks, justkui oleks ta praegu veest välja tulnud. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Pikem painamine nõrgendab painatava rammu, kurnab ta jõudu, moondab ta luuks ja nahaks ja võib surmagi tuua.

Mitte ainult inimesi ei vaeva luupainaja, vaid niisama koduloomigi, nimelt veiseid ja hobuseid; vähemate loomade painamise kohta puuduvad teated. Kauem loomadegi painamine avaldab samasuguseid tagajärgi kui inimeste painamine; loomad kiduvad, kaotavad jõu ja lihavuse täiesti ja lõpevad otsa.

Painatav tunneb küll luupainaja painamist, aga ei jaksa tavalisesti ennast sellest milgi kombel vabastada, sest nagu Munamägi rõhub painatavat. Harukorral võib painatav käe vabastada. Õnnestub tal niisugusel puhul tuld põlema süüdata, põgeneb luupainaja enamasti ikka ohvri kallalt. Luupainaja tavaline tegevus langeb öösise aja peale, päevaaegset painamist tuleb põikeks arvata ja seegi sünnib magamise puhul.

Suuremalt jaolt ei näita ennast luupainaja, aga kavalad inimesed arvavad ometi teadvat abinõu, mis luupainajat sunnib ennast kehalikult näitama. Harva tunneb painatav enese peal luupainaja keha; enamasti märkab ta koledat koormat, aga käed ei taba kobades midagi.

Luupainajat näha soovijad peavad varjul valvama ja siis äkisti painatava isiku juurde tulega välja astuma.

Sammuvad valvajad liig pikkamisi luupainaja küüsis vaevleja juurde, vulksatab vaevaja läbi prao ehk augu oma teed. Märkab ta, et teda valvatakse, ei tule ta seekord sugugi painama. Mõistlikud valvajad süütavad küünla laternas põlema, hoiavad laterna hõlma ehk mingisuguse riista all ja ruttavad luupainamist kuuldes äkisti välja. Virulased teevad luupainaja nähasaamiseks veel tingimiseks, et tarvis läbi niinise sõela vaatada, mõnes kohas mujal jälle, et tarvis kummarkile lastes jalgade vahelt vahtida.

Tulevalgel luupainajat vaadates nähakse teda enamasti inimese näol, tihti noore tütarlapse näol, aga mehe ega vana naisegi kuju ei põlga ta ära. Laialt tuntakse lugu, mille järele sissetuleku-augu sulgumise ja tulesüütamise peale luupainaja ilmub noorena tütarlapsena, kelle painatav hiljemini enesele kosib. Mõlemad elavad õnnelikult, kuni abielumees 7 ehk 14 aastat pärast pulmi luupainaja sissetuleku-augu eest pulga võtab, ja kohe kaob naine nagu õhk toast. Ansomardi on tuttavat lugu näitemänguks luues luupainaja „.Murueide tütreks“ nimetanud. Loomade kallal arvatakse luupainajat loomade, nagu kassi, koera näol käivat.

Võrulased arvavad, et luupainaja nähasaamiseks tarvis talle sadul selga visata ja sepa juurde sõita. Teisal tuntakse niisamasugust sepa juurde sõitmist, kuid lisatakse juurde, et sepp peab luupainaja ära rautama.

Looma seljas nähakse luupainajat, kui lina ümber võetakse, rangid pahempidi kaela pannakse ja läbi rangide vaadatakse. Aga muulgi viisil nähakse luupainajat: võetakse kolm neljapäeva õhtut järgemööda vits, pannakse kolm sõlme sisse ja lüüakse kolm neljapäeva õhtut vaevatud looma järgemööda.

Luupainajat saab näha inimeserasvast küünla abil. Niisugune küünal pannakse vaka alla põlema. Kus luupainaja kellegi peal, võetakse vakk pealt ära ja kohe on vaevaja täiel kujul näha. Inimeserasvast küünalt arvatakse nii heledaks, et selle valgusel kõik võib ära näha.

Luupainaja ei näita ennast alati inimese näol, vaid tule valgel vaadates nähakse teda ka koera, kassi, peata vasika, hobuse, porikärbse, linnu ja muu looma näol. Asjadeks moondab ta ennast tihti, et seda hõlpsamalt ennast tundmatuks teha. Pea esineb ta munana, pea õlekõrrena, pea labidana, pea toobina, pea mingisugusena muuna majariistana. Hea meelega moondab ta ennast nõelaks, kõrreks, leheks. Valvajad ei pane nii väikesi asju tähele ja luupainaja pääseb hõlpsalt põgenema. Targa silmast ei jää ometi niisugunegi luupainaja „hobuse jalg“ varjule. Tark katsub luupainajat kohe ta vaevamise eest karistada, leitud lehte kas kõveraks ehk kõrt katki murdes ehk nõela silmale viga tehes. Niisuguse veategemisega saab luupainajaks käiv inimene viga: kas murtakse ta jalg katki ehk väänatakse käsi asemelt ehk keerdakse pea kõveraks. Kui hommikul ümberkaudsetesse taludesse minnakse otsima ja kellelgi leitakse samane viga olevat, teatakse, kes luupainajaks käinud. Naelaga seina külge kinni löödud lehe asemelt leiti korra kõrvapidi seina külge naelutud tütarlaps. — Õieti ei ole tarviski luupainajaks käijat minna otsima, sest vea saamise järele saadab luupainajaks käija alati sinna, kus talle viga tehtud, kellegi isiku kas leiba, piima ehk mingisugust asja paluma, sest niisugusest asjast loodab vigane abi.

Nagu eelmistest seletustest selgub, on luupainaja inimene, kuid mitte tavaline inimene, vaid niisugune, kes enesele iseäraliku tarkusega vaimude omaduse pärinud, teise sõnaga nõid. Luupainaja võib tarviduse järele inimese kuju maha jätta ja ennast loomaks ehk asjaks moondada ja tarviduse möödamineku järele jälle inimese kuju omandada. Tõepoolest ei muuda luupainaja inimlik keha ennast sugugi, vaid hing lahkub kehast, enesele lahkudes üht ehk teist kuju võttes. Holzmayer nimetab luupainaja vanaks naiseks. See väide lonkab arvustuse käes, sest luupainaja ilmub niisama ka noore tütarlapse ja meesterahva näol.

Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti mütoloogia - 04
  • Büleklär
  • Eesti mütoloogia - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3982
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2092
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 4072
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2015
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4069
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2012
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 4063
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1952
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 4024
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1968
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4027
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2084
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4025
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1959
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4122
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2049
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4066
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2004
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 3967
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 2034
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3919
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1912
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti mütoloogia - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 3780
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1969
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.