Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 09

Süzlärneñ gomumi sanı 4169
Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1598
0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
italki
Fürstenberg oli oma argust ja nõdrust nõnda selgesti wälja näidanud, et ordo walitsejad Walga maapäewal juuli kuus 1558 tarwiliku arwasiwad olewat, ordomeistrile wahwamat Kettleri abiliseks anda. Kettler pani küll kaua wasta seesugusel kardetawal ajal seda ametit enese pääle wõtta, aga pidi wiimaks suurte palwete ja ordo sääduste pääle järele andma ja ordomeistri abiliseks heitma. Sõjajuhatus ja wäljamaa toimetus, nimelt keisriga ja Rootsi kuningaga, jäiwad nüüd üksnes Kettleri hooleks. Maa seestpoolistes talitustes oli ehk Fürstenberg weel tegew, kuni teda järeltulewal aastal täiesti rahule jäeti, mis pääle ta kindlasse Wiljandi lossi elama läks. Nüüd oli riigiwalitsus küll terase ja hakkaja waimuga mehe käes, kellel sõjawäe ja raha asemel ometi üksnes hulk waenlasi tagawaraks seisis.

Nii pea kui ordo sõjawägi Tartu lähedalt ära läinud, piirasiwad wenelased sedamaid linna ümber. Linn palus suures hädas Fürstenbergi appi tulla, kes aga kosta laskis, et temal midagi linna hääks wõimalik teha ei ole. Pika nõupidamise ja waidlemise pääle läkitas wiimaks meeleäraheitew Tartu rahwas Kruse ja Dunkeri waenlikku laagrisse würst Shuiski juure ja andis linna tema walitsuse alla. Kruse andis würstile Tartu piiskopi nimel 12, Dunker linna nimel 35 kirja. Linn palus, et ta Lutheruse usku wõiks jääda. Shuiski laskis neid Wene keelde ümber tõlkida, oli nendega rahul ja lubas neid tsaari poolest kinnitada lasta. Aga paraku peeti tõotust liig wähe. Waewalt oli Shuiski Tartusse sisse sõitnud, kui mitte üksi seda, mis majades kulda, hõbedat ja kallist warandust leiti, ära ei wõetud, waid ka kirikud, kloostrid, keldrid ja puusärgid läbi otsiti, hauakiwid päält ära kangutati ja kõik wäärilised asjad ära wõeti. Wiimane Tartu piiskopp Hermann III., kes linna ärawõtmise ajal auuwahtidega Kärknasse sõitnud, pidi kuu aja pärast tsaari käsu pääle Moskwa minema. Kärknasse ligi antud auwahid saiwad nüüd wangiwahtideks; Moskwas pidi Hermann wangis oma elu hädas ja wiletsuses lõpetama. Nõnda kurwalt lõppes 1558 Albert I. asutatud Tartu piiskopikond. Tartu doom-isandad oliwad suuremalt osalt ära põgenenud. Mitu Tartu kodanikku ja kaks ewangeliumi usu õpetajat saiwad selle kaebtuse all, et nad äraandjad olla ja ordomeistri poole hoida, Pihkwasse wangi wiidud. Mõned neist saiwad hiljem jälle lahti ja tuliwad koju tagasi.

Warsti Tartu linna ärawõtmise järele nõudis Schuiski, et ordomeister ja Tallinn alla heidaksiwad. Kettler ega Tallinn ei wõtnud seda juttu kuuldagi; mõlemad walmistasiwad hoolsasti sõja wastu. Aga ordo rüütlid, kes alles lossides oliwad, põgenesiwad nüüd kiiresti ära. Paide walitseja pani Tartu ärawõtmist kuuldes waranduse kokku ja läks kõige sõjameestega wäga kindlast lossist wälja, mille ümberpiiramise pääle wenelased ei olnud mõtelnudgi. Sõjamehed, keda wenelased Tartust Tallinna läkitasiwad, leidsiwad Paidet inimestest tühja, aga sõjamoona täis olewat. Tallinna komtur Siegenhofen jättis juuli kuus 1558 (wist raha eest) oma uhke lossi Tallinna doommäega, terwe Eestimaa krooniga, Kristohw v. Münchhauseni ehk Mönnichhauseni kätte, kes ennast Daani kuninga wolinikuks nimetas ja ruttas siis Westfalimaale. Kristohw, Kura ja Saaremaa piiskopi Johann v. Münchhauseni ehk Mönnichhauseni sugulane, kes praegu oma maad Daani kuningale ära tahtis müüa, soowis hää meelega Tallinnaga ja Eestimaaga sedasama teha. Aga Kettler tuli Tallinna ja ajas asja nõnda kaugele, et nii hästi Tallinn kui ka Eestimaa ordole jäi.

Sügisel 1558 läks Shuiski suurema hulga sõjameestega Wenemaale tagasi, aga jättis rohkeste mehi ärawõidetud linnu ja lossisid hoidma. Tsaar Iwàn läkitas keiser Ferdinandile sõnumi, kus sees ta sõja põhjusi seletas. – Et ordo jõud otsas oli, otsis igamees isienesele wõõrast abi; Tallinn palus daanlasi, Riia rootslasi, Kettler keisrit ja pääpiiskopp poolakaid appi. Aga kõik ilmasjata. Ehk küll keiser tsaarile kirjutas ja Daanimaa saadikuid läkitas, ei teinud Iwàn ometi Liiwimaaga rahu. 1559 aasta hakatusel tuli Wene sõjawägi uuesti Liiwimaale, aga see kord enam lõune poole. Kui Liiwi sõjawägi Tirsenis oli löödud, tungisiwad wenelased rööwides ja laastates kuni Riialinna juurde. Kümme lossi kust ordo rüütlid wenelaste tulekut kuuldes ära lippasiwad, pisteti põlema (nende hulgas oliwad ka Smilten, Shujen, Niitau, Lemburg, Jürgensburg ja Rodenpoiss). Pääpiiskopp ja Kettler põgenesiwad Riia wallide taha warjule. Jaanuari kuu lõpetusel 1559 tuli Wene sõjawägi Riialinna wärawate ette, kus ta kolmeks päewaks paigale jäi, ilma et linna kallale oleks kippunud. Selle pääle läksiwad wenelased Kirhholmist, Ükskülast ja Lenewardist läbi Kuramaale ja laastasiwad Selburgi, Bauske, Dobleni ja Miitawi ümberkauduseid maid. Kui wenelaste kõrwu see walesõnum tungis, et Preisimaalt suur sõjawägi ordole appi tuleb, läksiwad nad rohke saagiga koju tagasi.

6. Sõja edasiwältus.
Kettler, kes selgeste ära tundis, et wenelased sõjaga enam nalja ei mõista, läks 1559 isi Krakausse Poola kuninga Sigismund II. Augusti palwele. Kui muu asi enam ei aidanud, tahtis ta Poola kuningale mõne maatüki pandiks anda, et see eest tarwilikku abi saada. Sigismund August wõttis Liiwimaa asja kuulda ja kutsus juuni kuu sees 1559 riigipäewa Wilna kokku, kuhu ka Liiwimaa sakslasi paluti tulla. Selsamal ajal oli ka Augsburgis riigipäew ja et Liiwi ordo sest saadik kui Plettenberg Saksa würsti seisusesse wastu wõeti, Saksa riigipäewast osa wõis wõtta, läkitas Liiwimaa ka seekord ühe woliniku, Riia majakomturi, sinna. Sellele wisati Augsburgis ette, et Liiwimaa ial riigi hääks maksnud ei ole, waid ennast alati seega on wabandanud, et ta kõik raha wenelaste wastu wõideldes ära kulutab. Ka öeldi, et Liiwimaal üksnes Westfali mehed kõrgemaid ametisid saada. Nüüd olla aeg, kus Westfali rahwas aidata wõida. Ometi laskis keiser Hispània, Inglis, Rootsi, Daani ja Poola kuningale kirjutada ja käskis neid Liiwimaad aidata. Wiimased kolm mõistsiwad keiserlikku kirja isieneste kasuks pruukida; kui nad hiljem Liiwimaale tuliwad, wabandasiwad nad endid sellega, et keiser neid seda teha olla käskinud.

Augusti kuu sees 1559 andis Fürstenberg meistri-ameti täiesti käest ära ja läks Wiljandisse, mida Liiwimaa kõige kindlamaks lossiks peeti ja kus ta wiimased elupäiwi rahus lõpetada tahtis. Endist abilist Kettleri nimetati sedamaid ordomeistriks, mis temale Wilnas rohkem au andis, nõnda et asi sääl palju parem läks kui Augsburgis. Poola würst Radziwil tuli 1559 selle seletusega Riiga, et kuningas August Liiwimaale üksnes siis abi annab, kui terwe Liiwimaa Poola warjuwalitsuse alla heidab. Linn läkitas selle kindla sõnumiga saadikud Wilna Kettleri juure, et ta küll mõne maatüki, aga mitte Riia linna ega Kokenhusi lossi poolakatele ei anna. Augusti kuu lõpetusel 1559 oli asi nõnda kaugel, et Kettler isi ja tema ordo Poola kuninga warju alla heitis. Kõik maa, Leedu rajast mõlemalt poolt Wäina jõe äärt mööda kunni Ahseradini Dünaburgi, Selburgi, Lutsi, Rosfitteni ja Bauske lossiga sai, „pandi wiisil“ selle tingimisega Poola kuninga kätte, et ordo seda hiljem 100,000 guldeni eest tagasi wõib osta. Selle wasta lubas Sigismund August ordot ja pääpiiskoppi, ülepää Eesti, Liiwi ja Kuramaad wenelaste eest kaitseda, neis maades, mis temale saanud, rahwast wanas usus elada lasta, kõiki õigusi wana wiisi jätta ja rahwale mitte ülearu maksu pääle panna.

Sel ajal kui Kettler Wilnas riigipäewal oli, müüs Saare-Kuramaa piiskopp Johann V. v. Münchhausen ehk Mönnichhausen oma maad Daani kuningale Friidrih II. 30,000 taaleri eest ära. Friidrih II. andis nad oma wennale, Holsteini hertsog Magnusele. Endine kõwa katoliku-usuline Johann v. Münchhausen läks, kui raha, mis ta maade eest sai, taskus oli, Westfalimaale, heitis Lutheruse usku ja pea selle järele ka abielusse.

Kui Wilnas asjad korrale aetud oliwad, tuli Kettler Liiwimaale tagasi, kus temale kui uuele ordomeistrile ordo, Riia ja Tallinn truuduse wande wandusiwad ja läks siis uue julgusega Poola abi pääle lootes, wenelaste wastu wõitlema. Sügisel 1559 langes Kettler pääpiiskopi abiga Nõos (18 wersta Tartust) Wene laagri kallale, lõi wenelased ja läks Tartu linna ette, kust teda aga tagasi tungiti. Kuna Kristohw koju läks, piiras Kettler Laiuse lossi ümber, pidi aga kahekorralise tormijooksmise järele ümberpiiramist järele jätma ja nurisewate sõjameestega Põltsamaale minema. Selle nurja läinud ettewõtmise pärast ei pidanud rüütlid Kettlerist enam palju lugu ja see läbi läks asi weel pahemaks. Poolamaa muretses Sigismund Augustile pandiks antud maa eest küllalt, aga abi ei olnud kuskiltgi näha. Üksnes saadikuid oli Sigismund August selle käsuga Moskwa läkitanud, et tsaar sõda Liiwimaaga järele jätaks. Aga see ei pannud seda juttu tähelegi, waid läkitas würst Shuiski uuesti sõjawäega Liiwimaale.

Juba Jaanuari kuu sees 1560 tungis Wene sõjawägi Liiwimaale ja kõige päält Marienburgi lossi poole, mis keset Marienburgi järwe ehitatud oli ja oma mõnusa seisupaiga kui ka kindlate müüride pärast rajawahiks Wenemaa wastu pidi olema. Hilja aja eest oli Siiberg Wilipp Schall v. Belli asemele, keda ordo marschalliks nimetati, lossi komturiks saanud. Et Siibergil, kelle kallale waenlased nõnda ilma ootamata tuliwad, tarwilikku sõjamoona ei olnud, andis ta lossi ilma mõõga hoobita waenlaste kätte. Kettler oli selle üle nõnda wihane, et ta Siibergi Kirhholmis wangi laskis panna, kus see oma elu päiwi pidi lõpetama.

Marienburgi ärawõitmise järele käisiwad wenelased peaaegu terwe Liiwimaa läbi, ilma et kuskil wastupanemist oleksiwad leidnud. Küladest ära põgenenud ja metsadest üles otsitud talupoegi wiidi karja kaupa Wenemaale. Ordomeister ja pääpiiskopp nõudsiwad nüüd Poola kuningalt lubatud abi. Sigismund August wastas, et ta alles siis, kui tsaariga 1562 aastani tehtud rahu otsa saab, Wenemaaga sõda pidama hakkab. Kui Kettler Grobini lossi Preisi hertsogile ja Goldingeni ja Windawi lossi Poola kuningale uuesti pandiks annud, aga siiski weel suures kitsikuses oli, tuliwad ordo walitsejad aprilli kuus 1560 Riiga kokku uuesti nõu pidama. Nad tahtsiwad weel korra wõõraste würstide käest abi paluda. Kui sest aga midagi wälja ei pidanud tulema, pidi Kettler ilmalikuks würstiks saama, abielusse heitma[1] ja Liiwimaad kui ilmalik walitseja walitsema; aga sunniks häda neid wõõraste kuningate alamateks jääma, siis taheti Poola kuningas pääperemeheks walida.

Aastal 1560 tuli Holsteini hertsog Magnus Kuresaares maale ja wõttis sedamaid Saaremaa ja Kuramaa piiskopi maad oma walitsuse alla. Ka Tallinna piiskopp müüs oma maad Magnusele, mis Kettler kõik kannatlikult päält pidi waatama. Nõnda oli Magnus maakondade peremees, mis peaaegu sada penikoormat üleüldse pikad kitsalt üle maa ja mere Tallinna juurest Soome lahest pääle hakkasiwad, Lääne, Muhu ja Saaremaalt läbi läksiwad ja Domesneesist Hasenpoti kaudu, Neuhausi ja Amboti kuni Preisi ja Leedu rajani ulatasiwad. Magnus nägi juba magusat kuninga krooni unenägu, sest ta lootis, et pea oma piirisid laiendada wõib.

Aastal 1566 heitis Kettler Meklenburgi printsess Annaga abielusse.
italki

7. Ergmäe lahing ja Wiljandi ärawõtmine.
Kui tsaar Joann IV. aru sai, et Poolamaa Liiwimaa poole hoidis, ruttas ta Liiwimaad enne ära wõitma, kui ehk mõni muu wahele tuleb. Juba mai kuu sees tuli würst Kurbski teise sõjawäega Liiwimaale, riisus Tartu ümberkaudu mõnda mõisat, tungis säält sellepääle Eestimaale, wõttis Kiwilo lossi ära ja purustas ühe kiriku waremeteks. Sellesama aasta (1560) juuli kuu sees tuli kolmas suur sõjawägi Wenemaalt Tartu ja läks säält Wiljandi poole. Ordo marshal Wilipp Schall v. Bell tungis pimedal ööl Walga lähedal Ergmäe juures wenelaste kallale. Ta arwas, et sääl osa sõjawäge pidi olema, aga leidis ehmatuseks, et ta suure sõjawäega kokku juhtunud. Pea esimese segaduse järele kogusiwad endid wenelased, piirasiwad wäikese sakslaste salga ümber ja tegiwad neile wiimase meheni otsa. Ordo marshal, 10 ülemat ja 120 ordowenda wõeti wangi, weeti hõisates maal ümber ja saadeti siis Moskwa, kus Wilipp Schall von Bell ära hukati.

Ergmäe wõidu järele läks suurem hulk sõjawäge Wiljandi kindlust ümber piirama. Selsamal ajal tuliwad mitmed Liiwimaa würstid, nagu: Kettler, pääpiiskopp Wilhelm, tema abiline Kristohw ja hertsog Magnus Pärnumaa päästmise üle wiimast nõu pidama kokku. Kui sakslaste sõjawäe haleda otsa ja Wiljandi kindluse ümberpiiramise sõnum Pärnu nende kõrwu ulatas ja hulk Wene sõjawäge linna wärawate ette tuli, lagunes wana Liiwimaa wiimane maapäew ühest ära, sest igamees katsus elu ja wabadust päästa. Kui wenelased seda oleksiwad teadnud, et Pärnul wõimatu suure sõjawäe wastu panna, oleksiwad nad kõik maapäewapidajad wõinud wangi wõtta. Wiljandilinn wõeti warsti ümberpiiramise hakatusel ära ja põletati kuni wiie majani maha. Üksi loss, millel kindlad müürid ja sügawad kraawid ümber, oli weel järel. Lossi müüri wõlwide alla oli maise maa rahwas oma waranduse warjule wiinud; ka wana hall Fürstenberg elas oma waraga nende müüride taga. Wenelased piirasiwad juba neli nädalit lossi ümber, aga Saksa sõjamehed paniwad kindlasti ja waprasti wastu. Aga mitmete äraandmise läbi, kes wenelaste poolt rohket maksu lootsiwad saada, langes loss 1560 wenelaste kätte. Fürstenberg wõeti kõige seltsimeestega ja teenritega wangi ja wiidi Moskwa. Wiimaks anti Fürstenbergile Kostroma kubermangus Ljubini alew elukohaks, kus ta weel 1566 olla elanud, aga isamaad ei ole ta ialgi enam näinud.

Ergmäe lahingu kaotusega ja Wiljandi ärawõtmisega oli ordo wiimane jõud otsas. Wene sõjawägi jaeti nüüd kolme jakku, kellest üks Wõnnu ja Wolmari, teine Läänemaa ja Tallinna ümberkaudsed maad ära wõttis ja neisse paigale jäi, aga kolmas Paidet ümber piirama läks. Ehk lossis küll wähe Saksa sõjamehi wahwa Altenbockum'i juhatuse all sõdisiwad, ei wõinud wenelased ometi wiienädalise ümberpiiramise järele lossi üle wõitu saada, waid pidiwad paha meelega ära minema.

8. Eestimaa saab 1561 Rootsi walitsuse alla.
Ordo nõrkust ja wenelaste jõudu nähes tõusis rõhutud eestlaste südames weel kord igatsus wihatud iket ilmsi turjalt maha wisata. Salaja käidi Harju ja Läänemaal sõjanõu pidamas. Parajal silmapilgul wõtsiwad talupojad sõjariistad kätte „kõiki saksu ära häwitama.“ Suurem jagu mõisnikka wiibis küll linnas ja lossides, aga siin ja sääl leidus mõisades ometi weel mõni sakslane. Mõisadele saadeti sedamaid punane kukk laulma, sakstele mõõk kohut mõistma. Suitsupilwed kuulutasiwad talurahwa sõjakäiku Läänemaal. Palju mõisnikka otsis Koluwere lossis warju. Eestlased walisiwad enestele sepa kuningaks, kelle ees tähtsal silmapilgul torupillipuhuja käinud, ja ruttasiwad Koluwere lossi ümber piirama. Wiletsate sõjariistadega ei jaksanud eestlased lossile wiga teha. Wäike rüütlisalk tõrjus ümberpiirajad tagasi. Waheajal sundisiwad ordolased Lihula mehi surma ähwardusega wendade wasta wälja astuma. Sõprus suus, abiandmine huultel lähenesiwad Lihula mehed Koluwere ümberpiirajatele, korraga kallale tungides ja rüütlitelt selja takka abi saades. Palju ümberpiirajaid tapeti säälsamas, palju wõeti wangi. Wiimseid poodi pärast Koluweres ja Tallinnas üles, kuningas aga kisti neljaks lõhki. See wali karistus murdis wiimse eestlaste wastahakkamise.

Selle aja sees, kui wenelased wägiwaldsel wiisil, poolakad kawalusega Liiwimaad enestele püüdsiwad, katsus hertsog Magnus meelitustega Tallinna, Eestimaa mõisnikka ja koguni terwet Eestimaad Daani walitsuse alla saata. Et aga hertsogi päris mõttest aru saadi, läksiwad Tallinna saadikud Rootsi kuninga Eerik XIV. juure ja pakkusiwad Tallinna tema warju alla. Ehk küll Eerik, nõndasama nagu tema isa Gustaw Waasa, hilja aegu Liiwimaa saadikuid, kes suures kitsikus Rootsimaalt abi otsisiwad, kuulda ei wõtnud, oli ta nüüd ometi walmis saadikute palwet täitma. Ta ütles, et ta mitte sellepärast, et enesele maad ja rahwast soowib saada, mida temal küll on, seda ei tee, waid et usuwendi wenelaste käest päästa ja kaitseda; kõik õigused pidiwad niisama jääma, nagu nad enne olnud. Tallinna saadikud wastasiwad selle pääle, et nad sel silmapilgul tõsist wastust anda ei wõi, waid enne kuninga soowimist Tallinnale teada peawad andma. Kui Tallinnas see otsus teada anti, kutsuti Harju ja Wirumaa rüütlid kokku nõu pidama. Mõisnikud ja linn saatsiwad selle pääle Kettlerile sõnumi, et kui ordomeister neid wenelaste eest warjata ei wõi, nemad siis suures hädas wõõraste alla peawad heitma. Kettler ehmatas selle üle; ta lubas sõnadega küll palju abi, aga tõe pärast oli see temal koguni wõimatu. Eestimaal oli igamees juba aru saanud, et nad kas Poola ehk Rootsi kuninga alla peawad heitma; Magnuse pääle ei mõtelnud keegi enam. Et rootslased ewangeliumi-usulised ja kanged kaubaajajad oliwad, jäi Poolamaa mõttest maha. Rootsi feldmarshall ehk ülem sõjapäälik Horn tuli märtsi kuus 1561 saadikutega ja mõne sõjalaewaga Tallinna all maale ja hakkas Eestimaa mõisnikkudega ja Tallinnaga kaupa tegema. Feldmarshal Horn piiras Tallinna lossi ümber, mida tuttaw Altenbockum Poola sõjameestega weel ordo käes hoidis. Et Altenbockumil sõjamoon puudus, pidi ta wastupanemist järele jätma. Tallinn oli nüüd walmis Rootsi walitsuse alla heitma; Harju ja Wirumaa ei tahtnud Tallinnast lahkuda, waid sedasama teha. Kui Järwamaa, mis Waldemar II. ajast saadik (1237) Liiwimaa juure loeti, seda kuulda sai, oli temal ka seesama nõu, mis naabritelgi. Mai kuu sees 1561 läksiwad Tallinna saadikud Miitawi Kettleri juure, et Eestimaa rootslaste allaheitmist ordomeistrile teada anda. Kettler, kes ise haige maas oli, katsus oma saadikutega Eestimaa rahwale teist nõu anda. Ka Magnus kirjutas Tallinnale ja tuletas wana sõprust Daanimaaga meele, aga kõik ilmaasjata: allaheitmise kirjad kirjutati 4. juunil 1561 alla. Selsamal päewal wandusiwad Eestimaa mõisnikud ja kaks päewa hiljem Tallinn Rootsi kuningale Eerik XIV. truuduse wande.

9. Liiwi ja Kuramaa saawad 1562 Poola ülema walitsuse alla.
Kõik kolm Eesti, Liiwi ja Kuramaa enestele himustajat, Wene, Poola ja Daanimaa oliwad rootslaste waheletulemise ja Eestimaa allaheitmise üle hirmus wiha täis, aga ei julenud ometi mitte waenlikult rootslaste wastu wälja minna. Wenemaa tegi Eerikuga kahe aasta pääle rahu. Poolamaa, kes sõda Wenemaaga ette ära nägi, katsus Rootsimaaga Wenemaa wastu lepingut teha. Poola kuningas Sigismund II. August kartis, et naabririigid wõiksiwad wahele tulles Liiwimaa enestele saada. Ta nõudis nüüd, et terwe Liiwimaa Poola ülema walitsuse alla heidaks, kui rahwas edespidi Poola poolt weel mingisugust abi nõuab. Kettler, pääpiiskopp ega Liiwimaa seisused ei wõinud enam midagi selle wastu, sest maa oli juba Poola sõjawäe läbi, kes pandiks antud lossides aset wõtnud, Poola kuninga Sigismundi wõimuse all. Üksi Riialinn, kes oma kindlate müüride ja rahwa wabaduse armastuse pääle lootis, tegi takistust. Septembri kuus 1561 tuli würst Radziwil kui Sigismundi wolinik Riiga, et Liiwimaa seisustele täielikku Poolamaa alla heitmist ette panna. Kettler ja pääpiiskopp oliwad juba ennemalt ses nõus, ja sellepärast ei olnud neil nüüd enam midagi selle wastu. Kettler pidi waimuliku seisuse maha jätma ja Kuramaa Poola kuninga käest lainuks saama; kõik muud maad taheti Poola riigiga ühendada. Radziwil, Kettler ja Wilhelm sõitsiwad selle pääle Riiga sisse. Riia nõumehed oliwad weel kahe wahel, wõtsiwad ometi Radziwili kirja wastu, mille sees ewangeliumi usku jääda ja endisid õigusi lubati pidada, ja walisiwad siis saadikud, kes ordo ja Liiwi ja Kuramaa saadikutega ühes Wilna selle poolest selgemat otsust pidiwad tegema minema. Oktobri kuus 1561 tuli Sigismund August oma abikaasaga isi Wilna siin uute alamate käest truuduse wannet wasta wõtma. Sigismund wandus omalt poolt Wilnas, et ta Liiwimaale endised õigused jätab ja ewangeliumi usus rahwast wana wiisi elada laseb. Ta kinnitas ülepää need tõotused, mis Radziwil oma kirjas Liiwimaale lubas ja laskis siis Kettleri, pääpiiskopi ja maaseisused enesele truudust wanduda. Würst Radziwili nimetas Sigismund oma asemikuks ja wolinikuks, kes Liiwimaa asju pidi toimetama. Märtsi kuus 1562 tuli Radziwil jälle Riiga. Siin laskis nüüd Kettler wiimasena ordomeistrina Riia rahwa temale wannutud wandest lahti, andis ordomeistri ameti käest ära ja wõttis selle pääle Kuramaa Poola kuningalt lainuks wastu. Kui Radziwil Riias rüütlid ja wasalli ja linnade bürgermeistrid, ilma Riiata, truudust wanduda oli lasknud, andis Kettler ordo risti, ordo õigused, lossi ja linna wõtmed kuningliku woliniku kätte, kus juures ümberseisjatel haleduse pärast pisarad silmas oliwad. Riialinn, kes wana waba elu weel kinni katsus hoida, wandus alles 1582 Poola kuninga Stefan Bathory alla. Seda aega 1562–82 nimetatakse Riia linna wabaduse ajaks. – Aastal 1563 suri 21. ja wiimane Riia pääpiiskopp Wilhelm (Brandenburgi markgrahw) ja maeti Riia doomkirikusse maha. Kuningas Sigismund kaotas Riia pääpiiskopi walitsuse 1566 täiesti ära.

Nõnda oli endine ühendatud Eesti, Liiwi ja Kuramaa kuude jakku jaetud:

1) Tsaar Joann (Iwàn) IV. sai endised Tartu piiskopi maad ja Narwalinna ümberkaudiste maadega enesele;

2) Holsteini hertsog Magnus Kuramaa ja Saaremaa piiskopi maad Läänemaaga;

3) Rootsi kuningas Erik XIV. terwe Eestimaa ilma Läänemaata;

4) Poola kuningas Sigismund II. August Liiwimaa;

5) Kettler Kuramaa hertsogi riigi ja Semgallimaa (Poola ülema walitsuse all);

6) Riia jäi kuni 1582 weel wabaks linnaks.

III. Kesk aeg.

1. Maawalitsejad.
Sel ajal, kui Liiwimaa Poola ülema walitsuse all seisis, walitsesiwad Poola kuninga poolt määratud maawalitsejad maad. Esimeseks maawalitsejaks nimetati 1562 Gotthard Kettler. Aga see andis juba 1566 ameti käest ära ja walitses üksnes weel oma Kura hertsogi-riiki. Kettleri asemele sai 1566 Poola suurmarshall Johann Hodkewitz[1], kes wäga waljusti walitses ja suurest hulgast mõisnikkude õigustest midagi lugu ei pidanud. – Weel Johann Hodkewitzi walitsuse ajal läks kuningal Sigismund II. Augustil Lublini riigipäewal 1569 korda, Poolamaad Leedumaaga jäädawalt ühendada, mis läbi ka Liiwi ja Kuramaa üheks, ilmalahutamata Poola riigi jaoks saiwad. Sigismund August suri, ilma et lapsi järele oleks jäänud, aastal 1572 ära ja temaga saawad Jagelloni kuningad otsa, kes 1386 kuni 1572 Poola troonil istunud. Aastal 1572 hakati Poolamaal kuningaid walima, ja see wiis wältas kuni Poola riigi lõpetuseni 1795.

Johann Hodkewitzi järele sai 1582 piiskopp Georg Radziwil (hiljem kardinal) ja selle järele 1603 Johan Karl Hodkewitz maawalitsejaks.

2. Hertsog Magnus.
Hertsog Magnus oli iga wiisi oma ostetud, kitsaid maid katsunud laiendada. Kõik ta nõud oliwad tühja läinud; ka Poola kuninga Sigismund Augusti õe Anna kosimine; igal pool seisiwad wägewad naabrid tüliks ees. Ta wõttis seepärast hää meelega Taube ja Kruse ahwatlemist luulda ja heitis Wene tsaari wasalliks. Magnus reisis 1570 isi rutuga Moskwasse, sai sääl Liiwimaa kuningaks (nende maade üle, mis Wene walitsuse all oliwad), laskis ennast Joann IV. onutütrega laulatada ja pidi siis Wene sõjawäe abiga kõige Liiwimaa ära wõtma. Magnuse käes ei tahtnud aga mingi asi õnnistada, ja nõnda mängis ta Põltsamaal Wene sõjawäe abiga wäga lühikese aja ilma maata suurte wõlgade sees wiletsat kuninga mängu. Tsaar Joann IV. oli temale enne pulmi mõne Liiwimaa lossi ja muud rikkust kaasarahaks lubanud, aga ei annud pärast pulmi midagi sest, mida lubanud. Et sakslased tsaari sagedasti oliwad petnud, kudas ta isi ütles, tahtis ta hertsogi truudust proowi pääle panna. Magnusel läks ootamine igawaks, mispärast ta Poola kuningaga Bathoryga ühte nõusse heitis ja Bathoryga Bauskes selle kauba tegi, et lossid teisel pool Wäinajõge, mis wenelased wiimases sõjas ära wõtnud, Poola walitsuse alla jäiwad ja ta ise Poola warju all elas. Magnus läks sellepääle Kuramaale, kus Pilteni ümberkaudsed maad tema jagu oliwad, ja elas pea Piltenis, pea Dondagenis. Kui ta Piltenis ära suri, läks ta abikaasa Wenemaale tagasi. Pilteni ümberkaudsed maad langesiwad pika tülitsemise järele poolakate kätte (1585); Saaremaa aga jäi Daani walitsuse alla.

3. Terwe Liiwimaa saab Poola walitsuse alla.
Aastal 1580 hakkas Riia linn Poola kuningaga Stefan Bathoryga allaheitmise pärast kaupa tegema. Kaks aastat hiljem oliwad Riia rahwas pika nõupidamise järele Grodnos asjaga ometi nõnda kaugele saanud, et nad Poola kuninga oma pääwalitsejaks wastu wõtsiwad. Bathory lubas linna wäliste waenlaste eest warjata, ewangeliumi usku ja kõiki õigusi muutmata jätta. Riia allaheitmise järele katsus Bathory, kuidas ta maid, mis Liiwimaal poolakate jagu oliwad, waenlaste eest wõiks kaitseda. Seks oliwad temale wõidud wenelaste üle teed teinud. Kui sellepärast saadikud Wenemaalt Bathory juure rahu tuliwad tegema, ütles ta, et see üksnes selle tingimisega wõib sündida, kui wenelased Liiwimaalt täiesti wälja lähewad. Tsaar Joann IV. oli walmis üht osa sest, mis Liiwimaalt tema jagu oli, tagasi andma; aga Bathory nõudis, et wenelased Liiwimaalt täiesti wälja pidiwad minema. Paawst Gregór XIII. saatis jesuitlase Possewini Bathory ja tsaari wahel rahu tegema. Kui poolakad lõuna pool Liiwimaal uuesti wõites edasi oliwad tunginud, ei aidanud tsaaril mu nõu kui saatis oma poolt ka saadikud Poola piiril olewa Kiwerowa-Gorka külasse (wiisteistkümmend wersta Sapolskist), kuhu Possewini ja Poola wolinikud rahu pärast nõu pidama juba kokku oliwad tulnud. Pika waidlemise ja tülitsemise pääle jätsiwad wenelased kõik maad, mis siiamaale Liiwimaal nende jagu olnud, poolakate kätte ja tegiwad kümne aasta pääle rahu. Poola sõjawäe ülem Zamoiski tuli selle pääle sõjawäega Liiwimaale ja sõitis Tartu sisse (1582) mis 24 aastat Wenelaste walitsuse all olnud. Paha meelega lahkusiwad wenelased siit ära. Nemad olla pisut enne wäljaminekut püssirohtu lossi alla pannud ja seda sel kombel ära tahtnud purustada. Aga see nõu ei läinud ometi korda. Ka mitmed teised kohad, kus poolakad sees oliwad, nagu Põltsamaa, saiwad poolakad kätte. Nõnda oli Kiworowa-Gorka rahu tegemisel 1582 terwe Liiwimaa, mille poolest Poola kuningas siiamaale weel kahewahel oli, Poola omaks saanud.

4. Usumuutused.
Juba esimese kahekümne aasta sees, mis Liiwimaa Poola walitsuse all seisis, oli rahwa südamesse Poola walitsuse ja ametnikkude wastu kartus ja umbusaldus tõusnud. Poola walitsus arwas, et mida rohkem katoliku usk laiale laguneb, seda wähem temal maa pärast muret on. Seda arwamist toetasiwad iseäranis jesuitlased, kes Poola kuninga juures suure au sees oliwad. Juba kauplemise ajal Riia allaheitmise pärast olla nii hästi Zamoiski kui ka kuninga kirjutaja Solikowski linna saadikutele nimetanud, et Riias weel Maria-Magdalena kloster seisis ja selle nunnad juba 1572 Poola kuningale oliwad kaebanud, et neil preestrit ei ole, tegi seda, et katoliku usku laiali hakati laotama. Waewalt oliwad wenelased Liiwimaalt wälja läinud, kui Bathory weel 1582 Tartule käsu andis, et katoliklased niisama nagu muud linna ametnikkudeks saada ja oma usku wõiwad pidada. Ühel hoobil laskis Bathory wäljamaalt mõne käsitöötegija tulla, kes katoliku usku oliwad, kinkis neile suured maatükid ja ei nõudnud kümnel aastal nende käest maksu. Selle pääle kuulutas Bathory kuningliku kirjaga, et Liiwimaal piiskopikonda waja olla asutada. Ka Zamoiski oli agar katoliku usku kaswatama, sest nii pea kui ta Tartusse jõudis, andis ta Jaani kiriku ewangeliumiusulistele, aga Maarja kiriku, mis pääkirik oli, katoliklastele. Selsamal aastal, 1582, tuli Bathory hulga piiskoppidega ja ametnikkudega Riiga, kuhu Zamoiski Tartust ette läks. Uuesti nõuti nüüd, et mõned ewangeliumi kirikud katoliklastele antagu. Asjata pakkus Riia rahwas endist Wene õigeusu kirikut seks ehk lubas selle eest suurt hulka raha maksta. Bathory kirjutas wiimaks Riia nõumeestele ja nõudis, et Jakobi ja Magdalena kirik katoliklastele antagu. Mõlemas kirikus oli juba kuuekümnest aastast saadik ewangeliumi usu järele Jumalateenistust peetud, sest et sel ajal Riias enam katoliku preestrid ega kogudust ei olnud. Selle pärast ei wõinud Riia rahwas mõlemaid kirikuid ära anda, waid wõtsiwad nõuks saadikuid Bathory juure saata ja teda paluda, et ta oma nõudmise tagasi wõtaks. Aga teel tuli saadikutele katoliku piiskopp inimeste karjaga wastu, kes ristiga ja lippudega Jakobi kirikust tagasi tuliwad, mis katoliku Jumalateenistuse jaoks juba sisse oli õnnistatud. Ka Magdalena kiriku wõtsiwad katoliklased ära.

1582 aasta lõpetusel laskis Bathory, nagu ta juba ette kuulutanud, Wõnnu katoliku piiskopikonna asutada, kellele Solikowski nõu pääle Wolmari Trikati, Burtneki, Prangli, Rodenpoisi ja Otepää lossid kõige maadega anti. Pääle Wõnnu sai piiskopp weel Tartu, Wiljandi ja Pärnu lossid enesele elukohaks. Piiskopp oli maawalitseja järele kõige ülem mees Liiwimaal. Kuningas isi oli piiskopi walija ja ametisse paneja. Esimeseks piiskopiks sai Solikowski, kes aga weel selsamal aastal, 1582. Lemburgi pääpiiskopiks läks. Tema asemele pandi Aleksander Mielinski. Mielinski ajal laskis ülemal nimetatud Possevini kaksteistkümmend jesuitlast, kel kuninglik wolikiri kaasas, 1583 Riiga tulla. Linna nõumeeste ees kiitsiwad nemad, kui palju paganaid nad ristiusku pöörnud, ja tõendasiwad, et nemad Wenemaaga rahu teinud. Nad palusiwad, et keegi neid nende häätegemistes, nagu kooliõpetuses, haigete trööstimises ja muis sellesarnastes asjus ei pidanud keelama. Aeg ajalt asusiwad jesuitlased Liiwimaa linnadesse elama ja katsusiwad nimelt alamat rahwast oma meelitusega ja kawalusega Lutheruse usust ära wõõrutada. – Mielinski ei kannud kaua piiskopi nime ja ei näi ka sugugi Liiwimaale olewat tulnud. Juba 1583 sai õpetatud Patricius piiskopiks. Et tema esimene oli, kes piiskopikonna asutuse järele Wõnnus aset wõttis, nimetatakse teda sagedasti esimeseks Liiwimaa Poola piiskopiks. Patriciuse asemele sai Otto Schenking, kes Patriciuse juures enne doompraos oli.

5. Kalendritüli.
Sez Eston ädäbiyättän 1 tekst ukıdıgız.
Çirattagı - Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 10
  • Büleklär
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 01
    Süzlärneñ gomumi sanı 3949
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1906
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 02
    Süzlärneñ gomumi sanı 3912
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1809
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 03
    Süzlärneñ gomumi sanı 4001
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1679
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 04
    Süzlärneñ gomumi sanı 3946
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1656
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 05
    Süzlärneñ gomumi sanı 3996
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1576
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 06
    Süzlärneñ gomumi sanı 4061
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1785
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 07
    Süzlärneñ gomumi sanı 4210
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1567
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 08
    Süzlärneñ gomumi sanı 4113
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1602
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 09
    Süzlärneñ gomumi sanı 4169
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1598
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 10
    Süzlärneñ gomumi sanı 4022
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1739
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 11
    Süzlärneñ gomumi sanı 3892
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1581
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 12
    Süzlärneñ gomumi sanı 4012
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 13
    Süzlärneñ gomumi sanı 3881
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1892
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 14
    Süzlärneñ gomumi sanı 3811
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 1979
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.
  • Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu - 15
    Süzlärneñ gomumi sanı 303
    Unikal süzlärneñ gomumi sanı 256
    0.0 süzlär 2000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 5000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    0.0 süzlär 8000 iñ yış oçrıy torgan süzlärgä kerä.
    Härber sızık iñ yış oçrıy torgan 1000 süzlärneñ protsentnı kürsätä.