Prohwet Maltswet - 01

  Eduard Wilde.
  
  
  Prohwet Maltswet.
  
  
  Ajalooline roman.
  
  
  
  
  Tallinnas.
  
  G. Pihlaka kirjastus.
  
  1906.
  
  
  
  1.
  
  Ta tuleb!
  Sula. Kolmat päewa sula. Räästad nutsiwad ja sülgasiwad ühest otsast teise. Ilm oli tossawat wett täis, et wanuta kas wõi kangast. Niisugune Wastla sula, mis kõige paha pealt katet kipub ära uhtuma. Halastawat katet, mille all Kugli küla nii palju häbelikku inetust püidis warjata. Heldet krohwi, mis kõik augud nii ilusti kinni mattis, kõik praod nii hoolsasti täis toppis, mis musta nii osawasti walgeks tegi. Juba tekkisiwad katustele tahmased kuradi-näod, mille hirwitawatest suudest paljad roowilatid nagu irewile aetud mustad hambad wälja paistsiwad. Juba alanesiwad wallikõrgused hanged urtsikute ümber ja jätsiwad ilma hooleks aru pidada, kuhu külge wiimased kord ümber kukuwad. Juba tuliwad hangede tagant need madalad mustawad awandused nähtawale, mille kaudu inimesed nagu lume alla maetud kartuli-koobastesse pugesiwad, ja need kämli-suurused augud seinte sees, mis õhtul tulega nagu hundisilmad üle walge lagendiku kiirgasiwad, kuna nad päewal nagu wäljapistetud oliwad, kustunud nagu surnul.
  
  Paks ja tihe ja walge oli waip olnud, mis Kugli küla inetusi katnud. Nüid rebenes ta lõhki, pudenes tükkideks, kõdunes silmanähtawalt õhemaks ja õredamaks. Ta ei warjanud enam ihu, ei peitnud häbedust.
  
  Inimesed ei pannud seda miksgi, aga lindudel oli häbi. Inimesed oliwad tuimad, linnud terased. Ja las’ kewadel need linnud tulla, kes teisi maid näinud! Need tuliwad ainult kaastundmuse pärast siia. Neil oli Kugli rahwast hale meel. Kugli koopa-elanikud tahtsiwad ju ka pääsukest näha, lõokest kuulda, ööpikuga ühes nuuksuda. Ja kui raske südamega nad sügisel lahkusiwad, need kaastundlikud linnud, kes teisi maid näinud! Nad läksiwad nuttes, sest nad ei teadnud, mis Kugli rahwast kewadeks saab. Nad armastasiwad seda rahwast ta inetuse pärast, ja see on kõige kõrgem armastus. Sellepärast püidsiwad nad kewadel ikka wõimalikult wara siia jõuda, ja et armastus neid sagedasti liig wara teele ajas, siis maksiwad nad seda oma eluga. Kas see polnud ilus surm?
  
  Kodused linnud, need oliwad Kugli inetusega juba harjunud. Need polnud ka palju paremat näinud. Nende teekonnad ulatasiwad ainult wallast walda, arwasti kihelkonnast kihelkonda, ja ainult mõningased oliwad kahest wõi kolmest kubermangust läbi lennanud. Ja mis nad näinud? Ainult Kuglid. Siin Kugli, seal Kugli, igal pool Kugli. Enam wõi wähem. Üks päris Kugli, teine wäga Kugli sarnane. Aga kui nad ka Kugli inetusega harjunud oliwad ja palju paremat näinud ei olnud — terasemad oliwad nad siisgi kui inimesed. Wõib ka olla, et suwised linnud neile teistest maadest jutustanud. Wõi polnud nad mitte terased, waid armastasiwad ainult näägutada? Säherdusi urisejaid ja nurisejaid on ka. Need ei tea, kui kallis asi leplik meel ja rahulik süda on. Sest weel ei ilmu isa Jannseni „Perno Postimees“, kust nad seda wõiksiwad lugeda.
  
  Istuwad seal Kiisa talu suure kuuse otsas kaks mõistlikku warest. See on, pealt näha kaunis mõistlikud. Üks wana, teine noor.
  
  „Krrae! Krrae! Meie Kugli läheb aast-aastalt ikka näotumaks,“ ütleb noorem, kui ta silm kortsus kulmu alt murelikult mitu korda üle küla lennanud. „Millest see küll tuleb?“
  
  „Krrae! Krrae! See tuleb waesusest,“ wastab wanem kähisewa healega, sest tal on niiske ilma pärast köha ja nohu.
  
  „Waesusest? Krrae! Õige küll. Meiesugune ei taha siin ju enam ausal wiisil süiagi saada. Aga millest siis Kugli waesus õieti tuleb?“
  
  „Krrae! Sa räägi niisugustest asjadest tasamini,“ uriseb wanem mõistlik wares. „Eks näe, et meie all parw warblasi sitsitab!“
  
  „Krrae! Sul on õigus, neid ei wõi uskuda! Need räägiwad mõisas kohe ette, mis külas kuulewad. Pagana nuuskurid! Saatana salakuulajad! Oota, ma pillan neile midagi pähe!“
  
  „Sitsitsitsit!“ kuuldus alumiste okste pealt kombelise wihaga, ja warblaste kari põgenes mõne astme alamale.
  
  „Krrae! Kust Kugli waesus tuleb?“ wõttis wanem wares jälle sõna, kui ta nina nuusates ettewaatlikult ringi waadanud. „Krrae! Waesus tuleb sealt!“
  
  Ja ehk ta küll ainult tiiwa-otsaga näitawa liigutuse mõisa poole tegi, näis noorem teda siisgi mõistwat, sest ta ütles: „Krrae! Seda arwasin isegi!“ ja lisas juurde: „Krrae! Aga need seal all muti-koobastes ei märka seda!“
  
  Kuid sel silmapilgul kajas kiwimurru poolt lühike, lõikaw ja noomiw hüie: „Hea! Hea! Hea!“
  
  „Krrae! Psst! Hakid!“ hoiatas wanem wares nooremat. „Neid on weel wähem uskuda kui warblasi! Need on ise ka peremehed!“
  
  Nad nihkusiwad kõikuwa oksa peal koomale ja pistsiwad nokad kokku. Aga et wanem wares juba weidi kehwa kuulmisega oli, pidi noorem siisgi kaunis walju healega waresekeelt rääkima, ja ta ütles:
  
  „Krrae, wanamees! Kas see ikka nõnda on olnud?“
  
  „Krrae! Niikaua kui mina tagasi mäletan. Kullid ja hakid — need! Aga tulise pihta — kes sealt siis tuleb!“
  
  Nad jäiwad silmapilguks aineti kuusetuka poole halli õhu sisse wahtima, siis pistsiwad nagu noolist mõlemad lendu. Warblased edewalt kisades järgi, nagu ähwardaks neid ka mõni hädaoht! Kõrgelt aurawa udu seest paistis ainult pisikene täpp, mis aga kiiresti suurenes, kuni suur tugew kull nähtawaks sai, kes waikides Kugli küla ja wiimaks Kiisa talu peal toredaid ringisid hakkas keerutama. Kuked õuedes tõstsiwad nii hirmsa hoiatuse-kisa, et kõik nende sulgnaised, kes räästa all esimest korda palja maa peal jalutama läinud, silmapilk rehealuse wärawa alla kadusiwad.
  
  Ja kus midagi ei ole, sealt pole kullilgi midagi wõtta.
  
  Seepärast rändas ta edasi, teades, et teisest kohast ometi midagi wõtta on.
  
  Mõlemad mõistliku näoga waresed istusiwad juba Kiisa talu suure kase otsas ja oliwad rahustatud.
  
  „Krrae!“ ütles noorem. „Kas siis Kugli omale abi ei taha otsida? Ta peab ju ära nägema, et see nõnda enam edasi ei wõi minna!“
  
  Wanem wares naeratas nukralt.
  
  „Ta otsib abi.“
  
  „Kust?“
  
  Wanem wares ajas noka taewa poole.
  
  „Soo, soo!“ ütles noorem. „Ja sealt on abi loota?“
  
  Teine kehitas õlasid. „Krrae! Ma pole looduseuurija… Aga Kugli otsib weel kellegilt abi…“
  
  „Kellelt?“
  
  „Prohwet Maltswetilt.“
  
  „Mis elukas see on?“
  
  „Krrae! Saad teda täna ise näha.“
  
  „Kus?“
  
  „Kiisal… Eks kae, kuda Kiisa rahwas wõera wastuwõtmist ette walmistab!… Krrae! See on haruldane mees, keda täna näha saame! Kõik Järwamaa linnud tunnewad teda juba.“
  
  Noorel waresel oli häbi, et tema teistest hariduse poolest maha jäänud, seepärast waikis ta ja hakkas seda terasemalt Kiisa talu poole wahtima.
  
  Seal näis tõesti säherdune sibin-sabin walitsewat, nagu seisaks mõni pidulik sündmus ootel, nagu oleks haruldasi külalisi tulekul, pealegi palju, õieti palju külalisi. Sest ega Mikk ja Elts wäikese Tiina ja punase peaga Lülli priitahtlikul abil, pühapäewasest päewast hoolimata, muidu õues lund ei oleks rookinud, nii et labidad ja luuad lendasiwad, et hange sisse uppunud wärawast toa ukse-esiseni laiemat teed rajada. Isegi lombak Mann oli teiste õhinal ametis; ta häwitas kühwliga, mis kaks korda suurem oli kui ta ise, aida ees seiswat lumememme. Oli ju karta, et nii püha mees, nagu Maltsweti papa, seesugust ebajumala sarnast elukat ristiinimeste maja juures ei salli, seda wähem, et kahtlane isik, ammuli suu ja krillis silmadega nagu ta oli, liia märja pärast juba taaru wajus just kui joobnud mees, kuna tal patusel ka weel pikk piip nagu waru põigiti hammaste wahel rippus — rasked ebawoorused, mis püha meest tingimata pidiwad pahandama…
  
  Mõlemad mõistlikud waresed nägiwad ka weel, kuda sulane Jaan kitsas kojas korda ja ruumi püidis teha, rauapuid, reejalaseid, wikatilüsisid, kangasjalgu, peerulõmmusid ja mõnda muud talu-kraami, mis sinna seisma pandud, koomale kogudes, ja kuda tüdruk Triinu tema järelt wana raagus luuaga nii hoolsasti pori ja prahti kasis, nagu pühiks ta nelipühi esimese püha hommikul kambri põrandat.
  
  Ja kui terased waresed toa-ukse tahmasest walguseaugust oleksiwad wõinud sisse waadata, — seda nad aga ei wõinud, sest et paks ja tihe suitsu-keel sealt wälja limpsas ning sinakas-halli lehwiwa loorina katuse ääre alt üles õhku lookles — siis oleksiwad nad näinud, et toas ja kambris seesama kasimise- ja koristamisetöö osalt käsil, osalt juba walmis oli. Seal talitasiwad pühalikkude nägudega perenaine Liisu ise ja tema kõige wanem tütar Anu, Lõhmuse talu noor perenaine, kuna neile alt saunamehe naine Wiiu ainult nagu pahemaks käeks oli, sest et sel mähkmetes laps rinna külles rippus, kes kohe kurja kisa tõstis, kui tal „nolk“ suust wõeti.
  
  Toast ja kambrist oli juba kõik rehe alla kolitud wõi sügawamini nurkadesse ja urgastesse topitud, mis muidugi nii kitsaid ruumisid weelgi kitsendasiwad, nagu kangasteljed, millelt kangas eila maha wõetud, wokid, willakorwid, kanatool ja isegi sängid, ning kambrist, mis ju talwel ainult sahwri ülesannet täitis, kõik tühjad ja täied jahukotid, kaljaastja, silgutünn, wanad riided ja põrandale ning nurkadesse kogunud kolud ja kraamid. Praegu oliwad naisterahwad põranda pühkimise ja majariistade seadmisega ametis. Kambri tahaseina, tillukese üheruuduga akna alla, mille kustunud klaasi noorik Anu niiske nuustikuga asjata püidis elustada, paigutati puhtaks küiritud laud ja selle taha kõige parem pink, mis majas leidus, sest siin pidi ju palwemees aset wõtma. Et aga laud ja pink auklise sawipõranda pärast wisalt lonkasiwad, siis läks rohkesti kiwikildusid ja laastusid ning palju seadmist tarwis, enne kui nad kindlamalt paigal seisiwad. Lugemiselauast sugu eemale, seinte äärde, pandi paar pikemat pinki ja mõned järid oma pererahwa ja tähtsamate wõeraste palweliste jaoks, kuna muu kogudus kambris ja toas püsti wõis seista.
  
  Et kamber, mis ju talwel külm seisis, toast sooja saaks, peeti waheuks juba hommikust saadik lahti ning köeti pärast lõunat teist korda seda hiigla-ahju, mis oma helde soojuse kõik tuppa andis, kuna ta kambri poole ainult oma ilmatu paksu külma tagumise otsa pööras. Ahju oli täna, hoolimata pehmest ilmast, niipalju hagu kupatatud, et kerisekiwid alt juba tumedalt punama lõiwad nagu liig küpsed waarmarjad, kuna toas wihusauna palawus walitses, ehk küll ukse-august wilumat õhku sisse imbis. Et lugemise kuulajad siin hea nahatäie higistada saaksiwad, iseäranis, kui neid palju tuleb, nagu arwata wõis, see oli kindel. Aga mis sest, kui aga kamber, mis talwe läbi külm ja rõske seisnud, kuulsa palwemehe tarwis soojaks saab, et ta seal oma kallist terwist ei rikuks!
  
  Kõik see suurepäraline wastuwõtte-toimetus, mis Kiisa rahwa käed ja jalad kallil pühapäewal nii kiiresti liikuma pani, oli sellepärast tänaseks jäänud, et peremehele alles hilja õhtu teade toodi, Maltswet soowida täna Kuglile sõita, tuldagu temale Jaani kiriku juurde wastu. Juba mitu korda oli Kiisa Mihkel, Kugli küla jumalakartlikum peremees, suurt palwemeest ja hinge-äratajat, kelle nime Järwamaal, iseäranis Koeru, Jaani ja Madise kihelkonnas, kaswawa aukartusega nimetama hakati, ka Kuglile lugema kutsunud, aga et see paik Maltsweti elukohast ja tegewuse-ringist kaunis kaugel eemal seisis, Madise kihelkonna kaugemas sopis, siis polnud kuulus lugeja seni weel mitte mahti leidnud, Kiisa peremehe soowi ja oma tõotust täide saata, kuni täna hommiku erutaw tuleku-sõnum siia oli jõudnud ning Kiisa Mihkel tuhatnelja Jaani poole teele oli läinud.
  
  Ta tuleb!
  
  Teade lagunes külas ja terwes wallas ruttu laiali, kõige pealt Kiisa Mihkli enese läbi, kes teel paljude kirikulistega kokku puutus. Maltsweti nimi oli Kugli rahwale juba tuttaw, teda näinud oliwad aga ainult mõningased ja tema jutlust, peale Kiisa peremehe, ainult paar inimest kuulnud. Missugune mõju sõnumil külarahwa kohta oli, seda polnud praegu weel märgata, sest lugemiseni oli weel hea tükk aega, külatänaw seisis tühi ja eluta ning kirikulised oliwad weel koju jõudmata. Aga jumalakartliku Kiisa pere peal heljus nägematalt, aga tuntawalt nagu rõemu- ja lootuse-ingel, tema ruumidest lendas nagu pühaduse- ja wagaduse-waim kuulmata tiiwalöökidel läbi.
  
  „Ta tuleb!“ sosistas wanadlane perenaine wärisewa ärewusega tütre wastu, kuna ta kõhnadel, kolletanud põskedel nagu õie-puna õrnalt kumendama lõi.
  
  „Ta tuleb,“ wastas Anu oma pehme, soniwa healega, ja ta suured, wagased silmad saiwad sügawa, hingelise läike.
  
  Nõnda waatasiwad nad sagedasti naeratades teineteise otsa ja kuulutasiwad endile wastastikku seda saladuslist rõemu, mis nende rinda täitis, ilma et nad selle sügawamat põhjust endile oleksiwad mõistnud seletada.
  
  Wanem wares suure kase otsas kõhistas endamisi naerda. Ta naeris sügawas kurgu põhjas, nii et see nagu kõhtu kugistatud luksumine kuuldus.
  
  „Krrae! Miks sa naerad?“ küsis noorem.
  
  „Ma ei naera, ma nutan.“
  
  „Miks sa siis nutad?“
  
  „Ma ei nuta, ma naeran.“
  
  „Miks sa siis naerad?“
  
  „Inimesed on nii tölbid!… Kugli otsib abi, aga ise ei teagi, et abi otsib.“
  
  „Ei tea?“
  
  „Krrae! Ei tea. Nagu mähkmetes laps ei tea, et ta karjudes kedagi kutsub… Kugli kutsub Maltsweti Juhanit…“
  
  „Keda ta peaks siis kutsuma?“
  
  „Jah, keda ta peaks küll kutsuma! Kas kotkast, wõi kullisid ja hakkisid?… Noja — neid!…“
  
  Ja wana wares naeris jälle naeru, mis nutt oli, ning nuttis nuttu, mis naer oli. Siis jäi ta mõttesse ja hakkas, kui ta oksa külles nokka teritanud, oma tiiwa-alust nokitsema.
  
  „Wanakestel on oma iseäraldused,“ mõtles noor wares, kellele teise jutt kaunis arusaamataks jäänud, ning pööras oma tähelepanemise jälle Kiisa pere poole, kus rookimise- ja ehtimise-töö ikka weel edasi kestis. Ta nägi, missuguse uudishimuga majaloomadgi seda pühapäewast tööd, mida patuks ei peetud, pealt waatasiwad, ja kuidas nad imestades pead raputasiwad — lehmad ja lambad kaewu-künal, ühesilmaga Muri koja-läwel, kanad räästa all ja röhkiw emis selle pruukosti kallal, mille Kiisa Mihkli ruun, hommikul teele minnes, tema jaoks lauda ette maha jätnud. Kõige uudishimulikum oli ühesilmaga Muri. Kui ta õues Miku ja Eltse, Tiina, Lülli ja Manni tegewust juba küllalt igast küljest arwustades waadelnud, hüppas ta holpsti läbi suitsu ukse-august tuppa, et ka seal oma ainust, aga terast silma proowiwalt ringi käia lasta. Ja isegi laiska harjaslooma ajas uudishimu pilgukest tuppa heitma. Warsti ilmus tema pikk, ilane torunina ukse-augu peale, ja ta tegi kõhurääkija toonil, kõige madalama bassihealega, niikaua lühikesi pilkawaid tähendusi uue tubase korra üle, kui perenaine seda pahaks pani ja talle roobiga nina peale andis, nii et ta kiunudes oma patused lõuad tagasi tõmmas…
  
  „Krrae! Lähme waatame, mis teised abiotsijad külas teewad,“ ütles wana wares noorele, kui ta oma särgi täidest tühjaks otsinud. „Ma usun, terwe Kugli on warsti jalul.“
  
  „Lähme!“ oli teine nõus. „Wahime iseäranis neisse peredesse sisse, kus nooremaid on.“
  
  Wanem wangutas naeratades pead.
  
  „Noorusel pole woorust! Noored ei märka weel abi otsida, ei teades ega teadmata; nad on tugewad ja suudawad tühja kõhtu kannatada. Ainult üksikud ootawad prohwet Maltswetti, teised kõik Juhan Leinbergi, kui nad teda ülepea ootawad. Noored on ennem kiigel kui palwemajas.“
  
  „Wanamees, sa ära laida Kugli nooremaid! Krrae!“
  
  „Krrae! Ma ei laida neid. Ma ütlen ainult, kuidas nad on, ja panen nende peale palju lootusi tulewiku kohta.“
  
  Ja nad lendasiwad pikkamisi üle Kugli küla ja wahtisiwad uurides tahmastest ukse-aukudest ja kämli-suurustest kustunud akna-ruutudest taludesse sisse. Ja mis nad nägiwad, oli seesama, mis nad Kiisalgi näinud, muudkui kitsamal määral ja weidi muudetud kujul. Walmistati ette ja oodati, pisteti suud kokku ja räägiti wagast palwemehest. Siin soeti teist korda pead, seal pisteti uusi pastlaid jalga, teal toodi lauluraamat laudilt maha wõi kinnitati hinge piibli lugemisega tähtsa õhtu wastu. Ja wanal waresel oli nii õigus: Need, kes pead sugesiwad, uusi pastlaid jalga sidusiwad ja Juhan Lembergi ootasiwad, need oliwad noored; need aga, kes lauluraamatu laudilt wõtsiwad wõi piiblit lugesiwad ja prohwet Maltswetist kõnelesiwad, need oliwad wanad… Ja õhk oli igal pool pühawäewa täis, tasa imbiwat, waikselt heljuwat, ihust ja hingest salaja läbi ujuwat pühapäewa. Linnudgi tundsiwad oma hinges ja oma ümber seda arusaamata, äraseletamata pühapäewa-õhku, ja wana wares talitses oma nurisewat ja näägutawat suud, ja noorgi neelas oma edewa „krrae! krrae!“ alla, kui ta midagi silmas, mis tema uudishimu äratas ja mille kohta ta muidu wanemalt seletust oleks pärinud.
  
  Juba hakkasiwad esimesed kirikulised külasse jõudma. Nad tuliwad eemalt tumeda kuusiku alt, halli tossu ja walge lume wahelt, nagu mustad ämblikud nähtawale, ükshaawal kui ka lühikeste rongikestena. Wahel kadusiwad nad hangenõgudesse ja tee-aukudesse ära, siis kerkisiwad jälle üles ja suurenesiwad ühtelugu, nii et laste suudest wärawate peal aeg-ajalt ehakas rõemuhüie puhkes: „Näe, meie isa — näe, meie ema tuleb!“
  
  Oli kirikulisi, kes kõrtsist mööda sõitsiwad, oli ka neid, kes ei sõitnud. Wiimased polnud seejuures süidi, waid nende hobused; need ei raatsinud kõrtsist oma puhkamise tulul mööda sõita. Ka teadsiwad nad, et peremehel külm ja janu on, ja mõistlik teenija püiab peremehe terwist hoida.
  
  Kõrts seisis pika, kitsa ja pereka küla õhtupoolses otsas, kahe kirikutee risti kohal. Ta oli kaunis awar kiwihoone ja wanem kui kõige wanemad elanikud külas. Põliselt ja kindlalt, nagu kirik ja mõis, seisis ka tema oma paigal; oliwad ta müirid ju sestsamast kõwast kiwist tehtud nagu kiriku ja mõisa müirid, ja kes peaga kõrtsimüiri wastu põrkas, sai niisamasuguse matsu nagu kiriku- ja mõisa-müiri wastu põrgates. Kõrts oli mõisa abikontor; maks, mis talupojalt mõisa kontoris wõtmata jäi, wõeti siin wastu. See oli ka wiimane maks, mida selleaegne talupoeg jõudis maksta.
  
  Kõrtsmikuks oli Kuglil wana Tihane, kohalise mõisa endine aidamees. Ta waatas kõõrdi ja oli raha peale ahne, sellepärast ütlesiwad inimesed temast, ta waadata ühe silmaga waske, teisega hõbedat, kahega kokku kulda. Tihane paristas kõwasti hobuseid ning ostis ja müis wilja. Millal ta wilja ostis, seda palju ei nähtud, aga müimist oli alatasa näha. Ta ostis kõige wähema mõeduga, isegi leiwakoti-, kaapkübara- ja kuuetasku-täisi, müis aga ikka kulisid ja sälitesi. Tema külaliste seas oli palju neid, kes oma wiinakortlit wõi õlletoopi kunagi rahaga ei maksnud, ja wõlgu ei jäänud nad kõrtsmikule ka mitte! Wa’ Tihase Jaan öelnud ise kord heal tujul, niisuguste eest maksta mõis; see olla ju helde hädalisi aitama…
  
  Kui kõrtsmik, hobuseparisnik ja laadalell tundis Tihane kõiki inimesi oma kihelkonnas, peaaegu kõiki naabri-kihelkondades, poolesi terwel Tallinnamaal ja ühte kolmandikku Riiamaal. Ja ta ei tundnud neid mitte ainult näo järele, waid teadis ka igaühest midagi jutustada, paljudest isegi hoolega hoitud saladusi. Tal oli päris kõrtsmiku-mälu. Ta tundis inimese, kellega ta elus kord kokku puutunud, paarikümne aasta pärast kohe ära, ning westis loo, mis tema noorpõlwes sündinud wõi mida talle poole inimese-ea eest jutustatud, nii wärskelt ja põhjalikult ära, nagu oleks see mõni eilane asi. Ta oli hea hambamees ja wäsimata jutupuhuja, seepärast polnud tal raske külalisi köita, ja isegi naised, kes meestele õhtul järele tuliwad, jäiwad wastu tahtmist kõrtsi konutama, kui kõõrdsilm leti taga mõnda wigurijuttu weeretas.
  
  Kõrtsis oli juba salk külalisi koos, nende seas ka paar kirikulist. Esimesed tuliwad siia pühapäewast pärastlõunat ja, kui Jumal tahab, ka õhtut ära wiitma; wiimased muretsesiwad heale tujule, mis neil kirikutrahteris alganud, pikemat järge, et selle eest wäljaantud raha mitte maha poleks wisatud. Priiskajaid ja prassijaid tolleaegsete kõrtsiliste seas weel ei olnud; selleks puudus talupoegadel, hoolimata jookide odawusest, tarwilise aja kõrwal raha. Toobi õlle wõi poole kortli wiina sisse uputas talumees oma terwe nädalase mure ja waewa ära, puhus selle juures üleaedsetega terwe õhtu juttu, tossutas toa suitsu täis ja sülitas põranda libedaks. Purju jäi ta küll ka, pealegi rutemini kui praegused kõrtsilised, aga see ei tulnud joodud wedelikkude paljusest, waid talupoja halwasti söödetud kõhust. Inimene, kes aasta ümber ainult haganasest leiwast elab, ei suuda puhtalegi wiinale wastu panna, ammu siis weel mõisa kurjale puskarile, mille sisse kukkudes kärbes kohe hinge heitis, nagu topsisõbrad ise tõendasiwad.
  
  Kugli kõrtsi seestpidine nägu oli tolle aja kohta tawalik. Porisest kojast, mille konarlise kiwipõranda sisse külaliste pastlad lihwitud teeraja kulutanud, läks üks uks kaunis ruumikasse hoowi wõi rehealla, kus öömajaliste hobused ja sõiduriistad ulualust leidsiwad, teine uks kõrtsi suurde tuppa. Mõlemad uksed oliwad nii madalad, et lühemgi mees sisse astudes kaela pidi kõwerdama, ning mõlematel oliwad nii kõrged läwed, et ajalooliseks imeks jääb, kuidas nokastanud külalised neist üle saiwad ja mõned siisgi weel terwete ninaluudega wõisiwad uhkustada. Wist on seda alalise koduse harjutamisega seletada, sest talude uksed oliwad weel palju madalamad ja nende läwed palju kõrgemad.
  
  Kõrtsi „suur tuba“ oli wast meie mõedupuu järele weidi kitsik, tol ajal aga räägiti Kugli kõrtsitoast, wa Niitsami Needu, kõige tigedam eit külas, ajanud seal poole ööd oma wanameest wemblaga taga, ilma et teda suure ruumi pärast kätte oleks saanud. Ümberringi seinte ääres seisiwad pikad räpased lauad ja pingid, mille peal laadalised, linnalised ja muud öömajalised talwel oma kuubede ja kasukate sees magasiwad ja päewal leiba wõtsiwad. Walgus paistis ainult kahest pisikesest, neljaruudulisest aknast, mis alati higised wõi härmas oliwad, kohmetult ja isewärki luurawate, kõõrdi waatawate kiirtega sisse. Põrandast ei wõi öelda, kas ta enam sawist wõi enam kiwist oli; igatahes wõis ettewaatamata kõndija niisama hästi ta kiwirahnude kui sawikühmude peale komistada. Seinu ja lage lubjatati küll sagedasti, kahe ja kolme aasta takka kord, aga küllap wist talurahwa must mure, mida siin käidi ihust wälja tolmutamas, nad ruttu tõmmuks wärwis nagu tõrwa-ahju, kuna ka piibu- ja peerusuits oma poolt kaasa aitasiwad.
  
  Ukse kõrwal seina ääres lömmitas nagu mõni kindlusekants tohutu suur, laiade puusadega kiwi-ahi, mille suu ees talwel, kui ta küdes ja kui ilm wäljas pakane oli, käe- ja ninasoendajate wahel igakord elaw wõistlus üksteise tõukamise ja tuupimise näol tõusis. Õhtul pisteti ahju wälise nurga külge, seks kiwide wahele uuristatud mokkade wahele, peerg põlema, sest wa Tihane oli oma raswaküinaldega kitsi ja pani ainult laupäewa- ja pühapäewa-õhtutel ühe ette-, teise tahatuppa winduma — ta ise ütles „särama“, — pealegi ainult siis, kui kõrtsiliste seas „kobedamaid“ külalisi oli. Tihase küinlajalad oliwad niisama lihtlabased kui otstarbekohased: puutombu sisse oli oherdiga auk lastud, ja lühter oligi walmis. Ahju laia keret mööda jalutasiwad ööd ja päewad tõmmupunased wagusad prussakad, kes wahete-wahel mõttes kuulatama jäiwad, mida nägemata kilk neile leelõukal murelikult ette laulis.
  
  Tagatuba ehk letikamber, kuhu weidi wiltu wajunud piitadega ja pikkade hingedega paks, suitsenud uks wiis, oli hoopis kitsik. Sinna tikkusiwad ka ainult rahakamad topsimusutajad, siis mõisa-sundijad ja kõrtsmiku isiklikud sõbrad, kuna tellitud märjuke muudele selle leti-osa peale suurde tuppa anti, mille peal olewa suure neljanurgelise seina-awanduse ette ööseks raske luuk lae küllest maha lasti. Nurga sees, mille mõlemad winklis olewad leti-osad sünnitasiwad, walitses ja talitas siis kõrtsipapa hommikust ööseni wasksete kortlite, toopide ja pooltoopidega. Letikambris oli üksainus wäiklane, neljanurgeline laud, ja see oli Kugli uhkuseks ja tema wägewate auks — wärwitud.
  
  Ka saksakamber ei puudunud Kugli kõrtsil. See oli letitoa ja kõrtsmiku ühekambrilise elutoa wahel, pikergune kitsas ruum, mida kõrtsmiku perekond ise tarwitas, kui kõrtsis „saksu“ ei olnud. Sellel oli koguni laudpõrandgi all. Saksakambri peahiilguseks loeti aga ühte elukat, mida tema noorespõlwes, mis kaugele ennemuistse aja sisse ulatas, sohwaks oli kutsutud ja mille helde mõisaherra Kugli kõrtsile selle kasulise asutuse saja-aastaseks jubileumiks oma kolikambrist oli kinkinud. Praegu oli kahtlane, kas suure minewikuga toariist nii uhket nime weel ära teenis, sest temast polnud enam palju muud järel, kui hobuse-tekiga kinni kaetud suur auk, mille sisse istudes inimesel tundmus oli, kui oleks ta oma häbeliku kehajao mõne murdja lõugade wahele pistnud; see tundmus tekkis muidugi augus warjul olewate katkiste wedrude läbi, mille terawad orgid end istuja lihaliku õrnuse sisse puurisiwad. Muidu polnud endisel sohwal wiga. Leenistgi oli weel kaks kolmandikku alles, ja need linaseemne sarnased punased putukad, mis magaja elu öösel nii kibedaks teewad, julgesiwad päewa-ajal ja tule walgusel ainult arwasti sohwa saladuslisest sisekonnast nähtawale tulla, et istujaid tülitada.
  
  Wana Tihane, see eeskujulik kõrtsmik, polnud, hoopis harilise seaduse wastu, mitte paks nagu kõrtsipapad, kes raamatus seisawad; temal ei „laenetanud“ midagi ees, nagu mõnest tema ametiwennast pajatati, ning teda ei wõinud keegi pilguta: „Joan, wii oma oam eemale, ma tahan teisi inimesi koa näha soada,“ nagu kord keegi Männimäe Hansule öelnud. Wana Tihane oli kõhn kui kiisk, ja mida wanemaks ta sai, seda enam kuiwas ta oma willase kamsoni ja lambanahast pükste sees kokku. Külamehed naljatasiwad, ta ei raatsida süia, sest suu olla tal luiskamisest juba muidugi kulunud. Kuid sellega tehti Tihasele ülekohut. Ta ei waletanud otsekohe midagi, puhus aga natuke hambasse, wõi, nagu meie ajal öeldakse, luuletas. Ning sedagi tegi ta wastu tahtmist. Temal oli ainult loomulik anne, kainele tõeasjale midagi juurde lisada, seda täiendada ja wärwida — kas walkjamaks wõi mustjamaks, ükskõik. Tal oli kallist luulelendu, ja kui ta meie ajal oleks elanud, ta oleks kahtlemata salmikuid teinud. Nüid aga pidi ta oma pärlid Kugli topsiwendade ette heitma. —
  
  Kõrtsiliste jutu praeguseks aineks oli muidugi Maltswet. Tema tulek oli päewa-uudis, mis kõigi meeled ja keeled liikuma pani. Wana Tihase nägu oli weel naerusem kui muidu, ja täna teati weel wähem kui harilikult, kelle otsa ta juttu ajades oma mustjate kõõrdsilmadega õieti wahtis. See oli saladus, mille sisse keegi ei peasenud; Tihase silmad ei wahtinud kuhugile ja nägiwad ometi igale poole. Tema lõbus tuju, mida ta sõbralik itsitamine awaldas, tuli aga tänasest lõikuse-lootusest. Teadis ju Jaan wäga hästi, et usulise õhina kõrwal iseäranis uudishimu täna õhtuks ka naabriküladest rahwast Kuglile kihutab, ja kus patuseid palju koos, seal pudeneb ka kõrtsmikule midagi kaukasse.
  
  „Maitske nüid Jumala wilja ja minge siis pärast ilusti püha mehe lugemisele,“ ütles Tihane manitsewal toonil, kui ta Kriuka Mihklile ja Tooma-Jüri Reinule täie wiinakortli nina ette lükkas. „Teate ju isegi, et inimene ihu kõrwal hinge ei tohi unustada!“
  
  „Kuule aga, kuule! Kõrtsmik juhatab inimesi kirikusse!“ naeris Mihkel, oma suuri kõntsa-karwa hambaid näidates. „No nüid on sarwiline hingekarjaseks pandud!“
  
  „Sa ära laima kõrtsmikka!“ hüidis Tihane. „Kõrtsmikud on kõik wagad mehed. Õige prohwet wõibgi ainult kõrtsmik olla, sest et see kõige paremini teiesuguste pattusid tunneb. Wõi pole waga palwemees Maltswet mitte kõrtsmik olnud? Pealegi mitmekordne ja põline kõrtsmik?“
  
  „Mölder ikke! Tihane puhub jälle!“ hüidis keegi kõrtsiliste seast, et kõrtsmikku õrretada. „Maltswet oli Einmannis möldriks, Koigis möldriks, Karkuses möldriks ja kõige wiimaks Tallinnas möldri abiliseks. Kui õigust tahad reakida, Joan, siis ütle, et Maltswet põline waga mölder on, mitte sinusugune patune kõrtsmik.“
  
  „Nii palju tead sina ka ilma elust ja suurtest meestest!“ wastas Tihane kaastundliku pilkamisega. „Kuule, Kassi Mats, kui sa Maltsweti elulugu tahad teada soada, siis tule ikke wa Tihase juure kooli. Tihane pole Maltsweti Juhaniga mitte üksi tosin korda täkkusi wahetand ja ühest kortlist liiku rüiband, waid on temaga ka ühe walla mees ja tema kauaaegne hea tuttaw. Küll sa näed, kui siia tuleb, kas ta wana Tihase juure sisse astumata jätab!“
  
  „Ei näita sinusugusele wiinawesistajale nägugi — pane tähele!“ tännitas Kassi Mats naerdes edasi. „Maltswet jo wiina ei joo.“
  
  „Ei joo wiina?“ imestas Kriuka Mihkel, kellel juba warju peas oli, „mis saks siis tema on?“
  
  „Joogu wõi ärgu joogu — igatahes on ta endine kõrtsmik, kes niikaua inimeste ihu eest hoolt kandis, kuni ta nende hinge eest hakkas muretsema. Ja nõnna teen mina kord koa. Sest mul on teie hinge-hädast niisama hale meel, nagu mul teie lihalikud tarwidused südame peal seisawad.“
  
  „Meie kopikad koa!“ naeris Mats. „Aga kas sa tahad siis öelda, et Maltswet mölder põle old?“
  
  „Muidugi on old, aga kas mölder matti ei wõta?“
  
  „Ühesugused inimese-kröönijad mõlemad!“ ohkas Tiitsu Madis nurgast ja sirtsas kaugele üle toa pruuni suutubakawirtsa.