🕥 35-minuto de lectura
Wanapagana jutud - 1
Cada línea representa el porcentaje de palabras por cada 1000 palabras más comunes.
El número total de palabras es 4487
El número total de palabras únicas es 1488
0.0 de palabras están entre las 2000 palabras más comunes
0.0 de palabras están entre las 5000 palabras más comunes
0.0 de palabras están entre las 8000 palabras más comunes
Wanapagana jutud.
Rahwa suust kokku korjatud.
Esimene raamat.
Trükki toimetanud
M. J. Eisen.
Tallinnas.
K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud.
1893.
1.
Wanapagana sündimine.
Joosep Tamm Wõrumaalt.
Ennemuiste hakanud korra peaingel Mikael oma seltsiga Jumalale taewas wasta. Suur sõda tõusnud. Jumal tulnud alla maa peale, wõtnud kaks kiwi, teise kätte teise, ja hõerunud neid teine teist wasta. Iga põrmuke, mis nüüd kiwide wahelt maha langenud, saanud ingliks.
Kui Jumal nõnda mitu ja mitu miljoni põrmu ingliteks walmistanud, läinud ta nendega taewasse uuesti peaingli Mikaeli wasta sõdima. Kange taplemine tõusnud. Hulk Mikaeli seltsilisi saanud maa peale maha wisatud. Maa peale sadamisel kukunud mõned põlweni, mõned kaelani, mõned jälle üle pea maa sisse.
Need, kes põlweni wõi kaelani maa sisse sadanud, jäänud elama, aga need, kes üle pea maa sisse langenud, jäänud igawesti sinna. Kui nüüd inimene niisuguse koha peale, kuhu taewast kukuja maha jäänud, magama heidab ilma alusriideta, jääda ta kohe haigeks ja saada enesele maatõbe.
Neid ingleid, keda taewast maha wisati, nimetas Jumal kuraditeks. Rahwas aga andis maha sadanud inglitele tosina kaupa nimesid nagu: wanapagan, wanapoiss, wana jätis, wanatühi, wanatige, wanapurask, wanaõelus, paharett, pärgel, maailma hulgus, sarwik, kuri, kuri waim j. n. e.
2.
Wanapagan sulaseks.
Juhan Holts Nõwalt.
Muiste elanud üks talupoeg, kelle käsi hästi käia ei ole tahtnud. Wahel palunud mees Jumalat, kui see aga ei ole aidanud, hüüdnud ta kuradit appi. Mõlemad tulnud meest aitama, sattunud aga mehe juures isekeskis tülisse.
„Lase olla, küll ma mehe rikkaks teen!“ ütelnud kurat.
Jumal aga wasta: „Sina teda rikkaks ei tee!“
Kurat jälle: „Eks saame näha, kas teen wõi ei!“
Kurat moondanud ennast ilusaks nooreks meheks ja läinud siis waese peremehe juurde ennast sulaseks kauplema.
Peremees aga wasta: „Mis ma sulasega teen! Mull pole enam eneselgi suhu pista, mis ma siis weel sulasele palgaks annan!“
Noormees jälle wasta: „Palka ma ei tahagi. Ma olen sellega juba rahul, kui sind wõin teenida!“
Peremees jäänud mõtlema. Kaup näidanud kasulik olewat. Ütelnud siis: „Wõid tulla peale mu poisiks!“
Teisel päewal tulnud noormees peremehe juurde teenima. Ütelnud aga peremehele: „Sellega piad sina rahul olema, mis mina teen. Iialgi ei tohi sina nuriseda. Mina tean kõik ette ära, mis sinule kasuks tuleb. Waata aga wagusi pealt, kudas minu läbi sinule rikkust tuleb!“
Mees mõtelnud ise: „Olgu peale! Ma lasen teda teha, mis ta ise tahab. Teenib ta ju mind ilma palgata!“
Nii saanud siis sulane luba teha, mis tahtnud.
Paar esimest ööd rakendanud sulane hobuse risu aiste wahele ja läinud sõitma. Ja waata imet: kolmandamal päewal olnud hobune nii priske ja rammus, et külas kellegil rammusamat hoost ei ole olnud.
Kewade jõudnud kätte. Sulane läinud hobusega porisood kündma. Künnud kõik sood ja loigud üles ja teinud seemne sinna peale maha. Külamehed naernud seda tööd ja teinud oma wilja põllu peale. Aga oh imet: kange kuiw sui tulnud, teiste wili kõrwenud põllu peal kõik ära, aga waese peremehe wili olnud soos nii ilus ja lihaw, et paremat et wõinud tahtagi. Sügise täitnud sulane waese peremehe aidad wilja täis. Külamehed aga ei saanud teragi aita panna.
Teisel aastal teinud külamehed oma wilja kõik sohu maha, arwates, et nende wili seal niisama hästi kaswab nagu waesel peremehel. Waese mehe sulane aga teinud wilja teisel aastal kõrgemate mägede otsa maha.
Tulnud kange wihmane sui. Teiste külameeste oras jäänud suutumaks wee alla, wesi häwitanud kõik ära. Waese peremehe wili kaswanud mägede otsas nii ilusasti, et paremat ei wõinud tahtagi. Seda wiisi jäänud külamehed kõigist ilma, aga waesel peremehel olnud kõiki küll.
Müünud külameestele wilja ja pannud seega raha kokku. Nii saanud waene peremees selle sulase läbi kõige rikkamaks meheks külas. Külamehed läinud seda nähes peremehe käest sulast eneste juurde ahwatlema. Sulane kadunud ometi peremehe juurest ära ja keegi pole teda seal enam näinud.
Nüüd läinud kurat jälle Jumala juurde ja ütelnud: „Sina ei uskunud, et ma peremehe rikkaks teen, aga waata, nüüd on ta rikkam kui kõik teised!“
Sest ajast ei ole Jumal kuradit enam silma otsas sallinud, waid Jumal kihutanud ta enese juurest kohe minema. Kurat läinud ära waatama, kuhu jälle appi minna. Täna päewani hulgub ta mööda maailma ja pakub ennast appi igale ühele, kes ta nime nimetab.
3.
Wanapagana tänu.
Joosep Tamm Sträkowast.
Muiste läinud mees metsa puid raiuma. Raiudes näinud ta, kudas metsas kaks siga ühe teise wasta wõidelnud. Üks olnud suur, teine wäike. Wäikse jõud hakanud juba lõpema. Mees löönud kohe kirwega malga walmis, läinud wähemale siale abiks ja päästnud ta surma käest.
Selle peale kadunud suur siga ära, wäike aga muutnud ennast inimeseks ja hakanud rääkima. Jutustanud, et nad ööse saagil käinud, aga saaki jaotama hakates tõusnud neil riid. Wanem wend nõudnud suuremat osa enesele. Et noorem sellega rahul ei olnud, kippunud wanem noorema kallale. Ei noorem oleks eluga wanema käest pääsnud, kui mees oma malgaga wähemale appi ei oleks tulnud. Lõpmata tänanud nüüd siast saanud mees puuraijujat ja lubanud ta heategu ära tasuda. Lahkudes ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta homme õhtu seda waatama tuleb.
Teine päew läinud mööda. Hämarik jõudnud juba kätte, aga siast meest pole kusagil näha olnud. Wiimaks õhtu hilja koputanud keegi ukse pihta. Puuraiuja awanud ukse ja eilane siast saanud mees olnudki ta ees. See kohe kõnelema: „Ma tean, et sa mind ootasid, aga ma ei wõinud warem tulla. Nüüd aga tule minuga kaasa, wõta ometi hästi suur kott ligi, et sa pärast ei nurise!“
Mees wõtnud koti kaasa ja läinud wõera järele. Tüki aja pärast jõudnud nad suurde linna ja jäänud kaupmehe keldri ukse ette seisma. Siin ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta keegi muu ei olla kui wanapagan ise. Keelnud kõwasti ära sisse minnes Jumala nime nimetada, ehk muidu minna kõik ettewõtmine nurja.
Mees lubanud sõna pidada ega enne Jumala nime nimetada, kui keldrist wälja pääseb. Wanapagan läinud nüüd eel keldrisse, mees kotiga taga järel. Uks läinud iseenesest eel lahti ja tagant kinni.
Esimeses keldris olnud kõik kotid ja kastid waskraha täis. Kuriwaim ütelnud: „Waata, siin on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda, aga seal on üleliigne kasu, seda wõime wõtta. Parem lähme siiski weel edasi!“
Läinud teise keldrisse. Uks awanud ennast jälle iseenesest ja läinud niisama ka kinni. Siin näidanud wanapoiss, kus kotid ja kastid hõberaha täis seisnud ja ütelnud: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi me ka puutuda, aga waata, siin on üleliigne kasuraha, sellest wõid niipalju wõtta kui ise tahad. Parem lähme weel edasi teise keldrisse.“
Astunud edasi teise keldrisse. Jälle läinud uks iseenesest ees lahti ja tagant kinni. Nüüd seisnud nad keldris, kus kastid ja kotid kuhjaga kulda täis olnud. Wanapagan ütelnud jälle: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi ka puutuda, aga siin on üleliigne kasu, sest wõid wõtta nii palju kui kanda jõuad. Aga pia meeles, et sa seda nime ei nimeta, kelle nimetamise ma sulle ära keelasin!“
Mees ajanud kaasa wõetud koti kulda täis. Wõtnud selga ja astunud teise kambrisse. Uks läinud iseenesest jälle takka kinni. Mehel tulnud tahtmine ka natukese hõbedat kaasa wõtta. Wõtnudki hõbedat kaasa, aga koorm läinud liig raskeks, ei jõudnud enam õieti kanda. Pidanud juba Jumala nime nimetama, aga seal tulnud wanapagana keeld meelde.
Uks läinud jälle iseenesest lahti ja kinni. Mees jõudnud wiimsesse kambrisse. Jälle waadanud mees hulga waskraha peale ja mõtelnud: „Oh kui siit ka weel wõiks kaasa wõtta!“ Pannud koti seljast maha ja wõtnud üleliia kasu waskraha ka weel kaasa. Nüüd aga läinud koorm nii raskeks, et enam ei ole jõudnud kanda.
Koormat tõstes nimetanud mees Jumala nime. Kohe ütelnud selle peale kuriwaim: „Nüüd oled sa kinni! Nüüd piad wangi minema!“ Ja kadunud ise mehe silmist. Kadudes aga ütelnud ise weel mehele: „Kui sull kõige suurem häda kätte jõuab, siis tuleta mind meelde!“
Küll katsunud mees keldrist wälja päästa, aga asjata kõik! Homikul tulnud peremees keldrisse ja wõtnud mehe kinni. Mees wiidud kohtusse. Kohus mõistnud mehe hukka. Mees wiidud lageda platsi peale ja tõmmatud tulpa ülesse. Palju rahwast tulnud kokku seda pealt waatama. Juba alganud peksmine.
Sell silmapilgul juhtund mehele meelde, et wanapoiss häda ajal ennast käskinud meelde tuletada. Kohe ütelnnd mees: „Kuhu mu hea sõber kurat on jäänud!“
Sedamaid seisnud wanapagan tulba all, päästnud mehe tulpast wallale ja sidunud mehe asemele hao kimbu tulba külge. Selle hao kimbu wõtnud wanapagan tee äärest kraawist, aga peksjate meelest olnud see nagu nende wang. Wanapagan läinud mehega kõrwale ja naernud, kui teised hao kimpu nõnda peksnud, et tükid küljest ära pudenenud.
Kui rahwas hao wihu puruks peksnud, wiinud wanapoiss mehe jälle keldresse tagasi ja ütelnud: „Et sa mulle korra head tegid ja mind surmast päästsid, piad sa minu käest palka saama. Wõta nii palju kui ise tahad, aga pia meeles, et sa Jumala nime enne ei nimeta kui koju oled saanud. Muidu wõib su käsi jälle pahasti käia!“
Mees teinud nagu kästud. Õnnelikult pääsnud ta suure warandusega koju, ilma et keegi teda oleks näinud.
4.
Wanapagana pulmas.
Juhan Holts Nõwalt.
Ennemuiste olnud ühes peres tüdruk teenimas. See nurisenud alati selle üle, et mehele ei saanud. Lubanud wiimaks ennast ülesse puua, kui keegi talle kosja ei tulla. Pere sulane olnud kange wiiuli mängija. Käinud tihti kõrtsis wiiulit mängimas ja saanud selle eest mõned head peatäied juua.
Korra tulnud sulane kõrtsist wiiulit mängimast. Õhtu pimedas läinud ta tee pealt paksu metsa. Metsas saanud ta ometi ühe suure tee peale. Seal tulnud talle üks herra nelja hobuse tõllaga wasta. Wõeras herra warsti meest paluma: „Tule mulle pulma mängima! Ei ole mull kusagilt mujalt mängumeest saada!“
Wiiuli mängija olnud sellega rahul ja istunud herra juurde tõlda. Tõld wuranud edasi kuni wiimaks toreda lossi ees kinni pidanud. Seal läinud wiiuli mängija wõera herraga seltsis suurde saali.
Herra ütelnud: „Kellegiga sa siin ei tohi rääkida! Kui ma sind käsin mängida, siis mängi!“
Wiiuli mängija mõtelnud: „Mis seadus see küll peaks olema! Igal pool on luba rääkida, siin aga mitte!“ Istunud tüki aega, aga mitte üht pulmalistki näha. Tahtnud juba waatama ja küsima minna, mis lugu see on, aga talle tulnud weel õigel ajal meelde, et teda keeldud kellegiga rääkimast.
Siis aga tulnud wöeras herra mehe juurde ja ütelnud, et warsti algawad pulmad. Wiiuli mängijale antud süüa ja juua. Ja selle peale tulnud palju pulmalisi sisse. Wiiuli mängija waadanud pruuti ja mis ta näeb? Näeb, et nende oma tüdruk toredas pruudi ülikonnas on.
Kohe tulnud wöeras herra wiiuli mängija juurde ja käskinud mängima hakata. Kõik hakanud sedamaid tantsima.Kõige kangem tantsija olnud aga nende pere tüdruk.
Wiimaks lõpenud pulmad ja wiiuli mängija sõidetud jälle sinna tagasi, kust ta peale wõetud. Enne aga küsinud wõeras herra weel: „Mis sa palgaks tahad?“
Wiiuli mängija ei teadnud mingisugust palka küsida. Herra annud talle nii palju raha kui kahte kuue taskusse mahtunud ja kadunud siis kõige tõllaga ja hoostega wiiuli mängija silma eest nagu tina tuhka.
Kui wiiuli mängija suure tee peal olnud, mõtelnud ta: „tarwis waadata ka, mis raha see on, mis ta mulle andis!“ Wõtnud raha taskust wälja, waadanud: selged haaba lehed! Sulane ehmatanud seda nähes ära. Ta saanud nüüd selgesti aru, et wõeras herra keegi muu pole olnud kui kuriwaim ise. Ruttanud, mis wõinud, et hirmsast kohast koju pääseks.
Kodu kuulnud kohe teiste käest, et tüdruk ennast ülesse poonud. Wiiuli mängija aga ütelnud: „Ma tulin praegu just tema pulmast!“ Ja rääkinud, mis ta kõik näinud.
Teisel päewal waadanud sulane taskut ja leidnud sealt nüüd tõesti raha. Läinud kohe metsa tagasi, kuhu ta eile taskust leitud haabalehed maha wisanud, aga ei leidnud sealt enam haaba lehti ega raha.
Sest saadik jätnud wiiuli mängija kõrtsis käimise täiesti maha. Kartnud alati, et kõrtsi teel uuesti kurjawaimuga kokku juhtub ja see teda ei tea kuhu wiib.
5.
Wanapagan pulmas.
M. Liedenberg Wigalast.
Korra eksind üks mees talwe külma ilmaga suurde laande ära. Otsind ja otsind teed, aga ei leia. Korraga näinud ometi enese ees metsas maja. Majas põlenud palju tulesid. Mees läinud ukse taha, uks kinni. Koputanud esimese korra, koputanud teise korra, koputanud kolmandama korra, ei tule kedagi eest lahti tegema. Ei kuule kõhku ega kahku. Kõik waikne nagu surnu haud.
Hakanud ümber waatama. Leidnud pika otsimise peale kõrwalise ukse. Sealt läinud sisse. Tuas istunud wanamees nagu hall känd üsna üksi. Mees kurdab hallile eksimise lugu ja palub öömaja. Seda lubatud hea meelega.
Mees wiinud hobuse talli, annud heinad, kaerad ette ja läinud ise jälle tuppa tagasi. Ootab, ootab, aga ei saa ise suhu ega silma.
Korraga ütleb wana hall mehele: „Kuule, wennas, siin ligidal külas on täna pulmad. Ma pian pulma minema. Tule minuga kaasa. Ega pulme iga päew pole!“
Mees wastas: „Ei see lähe korda! Kudas ma wõeras inimene pulma tulen!“
Wana hall aga wasta: „Tule aga peale! Pole sest wiga ühtigi! Küll nad meid hästi wasta wõtawad. Saame nii palju süüa, juua, kui aga süda kutsub. Lähme!“
Läinudki.
Wana hall aga tee peal seletama: „Seda ütlen ma sulle ette, et seal pulmas keegi muu mind ei näe kui aga sina üksi. Kui aeg ära tulla ja ma sulle märki annan, siis ole walmis kohe ära tulema!“
Mees olnud selle kaubaga rahul. Juba natukese aja pärast jõudnud nad suure metsa äärde külasse. Pulma kisa, kära kostnud juba kaugelt wasta. Kui wana hall seda kuulnud, hakanud ta ühe jala pealt teise peale kargama. Hüüdnud kohe: „Kuule, kuule, kudas nad kisawad ja kärawad! Lähme ruttu! Lähme ruttu!“
Nad läinud aia äärt mööda pool joostes edasi. Korraga kohkunud wana hall ja karanud aia äärest nagu kedrewars hulguma.
„No noh, mis sull wiga? Mis kõpsu sa nüüd lööd?“ küsinud mees.
Wana hall wasta: „Ole parem wait! Kuule, see on minu hing, mis seal on.“
Mees wasta: „Mis juttu sa räägid? Sinu hing? Kus su hing siis on?“
Wana hall aga: „Kas sa ei kuule aia ääres plärinat?“
Mees wasta: „Kuulen küll! Roika küljest on kild lahti, tuul puhub, kild pliriseb!“
Wana hall wasta: „Oi, oi, mehike, seda ma kardan. Kui kord sellesse puudun, olen kadunud!“
Mees wasta: „Ära tühja karda! See ei tee midagi!“
Siis aga läinud edasi pulmamajasse. Mees wõetud nagu kutsutud wõeras auusasti wasta. Keegi pulmaline aga ei näe metsa wana halli. Mees üksi näeb. Paneb teraselt tähele, mis wana hall teeb.
Kui toitu lauale kantakse, pistab wana hall toojale kohe jala ette. Kui kandja üles tõustes täie suuga kurja hüüab, kargab wana hall rõõmu pärast ühe jala pealt teise peale, (sest et ta ise wana kuri ongi). Purjus meeste juures mehikesel iseäranis palju tegemist. Õssitab ja ässitab, et aga tüli tõuseks.
Pea algab tants. Nüüd wana hall iseäranis hakaja. Pistab tantsijatele ikka jalga ette, teist ja teist. Kui tantsijad kukuwad ja kurja hüüawad, kargab ta rõõmu pärast kas lakke.
Wiimaks läinud pruutpaargi tantsima. Wana hall jällegi kohe jalga ette pistma. Peigmees kukunud nii rängasti, et enam kätt ega jalga pole liigutanud. Wana hall karkäuh nurgast wälja, karp taskust ja peigmehele nina alla. Lasknud peigmehe hinge karpi, pannud siis karbi kõwasti kinni ja pistnud tasku. „Läki nüüd tagasi!“ sosistanud wana hall mehele kõrwa.
Pulmas pole nüüd enam muud olnud kui nutmine ja hulgumine. Mees tänanud lahke wastawõtmise eest ja ruttand minema.
Tee peal läinud mees ilma wana halli teadmata aia äärde ja wõtnud selle killu ära, mis plirisend. Siis läinud jälle wana halli juurde. Magusat juttu westes puutund korraga wana mehe külge. Kõmm kukund wana hall pikali ja olnudki walmis.
Mees kohe karp wana mehe taskust ära ja pulmamajasse tagasi. Pulmalised nutnud ja kaebanud, aga mees trööstinud neid. Üelnud, ta tahta katsuda, kas ehk peigmeest elusse ei saa ajada.
Surnu wiidud kõrwalisesse tuppa. Mees kihutanud kõik teised tuast wälja, wõtnud karbi, kus peigmehe hing sees, ja pannud peigmehe nina alla. Kohe löönud peigmees silmad lahti, tõusnud püsti ja olnud terwe nagu ennegi.
Pulma rahwa rõõm olnud nüüd weel suurem kui enne. Igamees tulnud meest tänama. Kõige paremad söögid ja joogid antud nüüd mehele. Mees tahtnud ära minna, aga sest pole lastud rääkidagi. Mitu päewa peetud pulmi ühte lugu edasi.
Wiimaks arwanud mees ometi aja käes olewat minekut teha. Tänanud ja läinud. Sinna kohta jõudes, kus enne maja olnud, ei ole ta enam midagi leidnud. Üksi hobune olnud puu külge kinni siotud, kuinud hao wihk ees. Ilma ära eksimata pääsnud ta nüüd koju. Kodu rääkinud seda lugu naesele, lastele. Nad rääkinud seda teistele ja nii olen minagi seda kuulnud.
6.
Hans ja wanapagan.
I. Wanapagan tõrre all.
M. J. Eisen Wigalast.
Hans teinud korra suurt tõrt. Ajanud just wiimase witsa peale, kui korraga wäike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: „Päästa mind, päästa mind, kulla mees!“
Hans küsima: „Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sull ju midagi wiga olewat!“
Wõeras wasta: „Eks sa näe, et kuri waenlane mu kannul on!“
Hans waatab ümber, ei näe midagi. Wõerale wasta: „Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!“
Wõeras wasta: „Waata ometi, mis pikse pilw sealt tuleb. Seal on palju wälkusid. Need mu tapawad, kui ma warju ei leia!“
Hans waatab ja näebki pikse pilwe tulewat.
Wõeras aga uuesti paluma: „Ole kärme, ole kärme! Otsi warju paika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surma hirmu!“
Hans mõtlema: „Kuhu ma su õige panen. Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!“
Wõeras wasta! „Ei see aita! Wälk lööb tõrre puruks ja tapab minu.“
Hans wasta: „Aga kui ma tõrre wee põhja lasen?“
Wõeras wasta: „Jah see on mehine nõuu. Ei siis ole wiga midagi!“
Hans kohe õpetama: „Karga siis kohe kaewu. Küll ma tõrre järele weeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa isi oled?“
Wõeras wasta: „Ära mu nime küsi. Mull on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!“
Ja juba hüppab wõeras karsumm! kaewu.
Hansul selge aru käes, et wõeras keegi muu ei ole kui wanapoiss. Kohe nõuu kindel, wanapoissi hästi kiusata. Weeretab tõrre üle kaewu ääre kaewu. Ei ütle ise wanapoisile midagi. Wanapoiss waatab wee peale, arwab kaewu sügawust järele. Korraga tõrs karkolks wanapoisi pähä.
Nüüd alles Hans hüüdma: „Hoia alt ära!“ Aga juba wanapaganal pill pios. „Ai, ai, ai!!!“ õhkab mehike.
Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: „Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaewu põhja. Juba wälgud käiwad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!“
Nagu kuul kadus wanapoiss tõrrega kaewu põhja.
Müristamine läheb peagi mööda.
Hansul tahtmine wanapoisile pussi edasi teha. Teind kaewu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakand siis kaewu serwal teist tõrt tegema.
Korraga kuuleb solinat. Waatab alla: wanapoiss pistab pea weest wälja: „Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?“
Hans kohe wasta: „Ei, wennike! Wälgud käiwad weel siuh ja säuh!“
Ja silmapilk tuline rauatükk kaewu wanapoisile kaela.
Wanapoiss wette nagu tina tuhka kadunud.
Tükk aega läheb mööda, wanapoiss jälle pea wälja küsima. Seesama wastus ja palk.
Nii piinand Hans wanapoissi kolm päewa. Hansu himu saanud siis aga kaewu ääres istumisest täis. Kui wanapoiss jälle pea weest wälja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal, krabinal ronind wanapoiss kohe mööda kaewusalwi ülesse.
Ülewal mees õhkama: „Oli aga see müristamine! Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõpeda. Pidi mu hinge wõtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Wälkusid käis pauh ja pauh! wasta tõrre põhja. Aga tugew oli see tõrs, ei wälgud jõudnud tõrre põhja puruks lüüa!“
Hans naerdes teasta: „Mis nad mehe tõrrele siis wõiwad teha!“
Wanapoiss wasta: „Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole weel mu silma puutunud. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mull tarwis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas koti täie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karwa pealt piad täitma!“
Hans teasta: „Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!“
Wanapoiss wasta: „Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!“
Hans wasta: „Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mull meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Wõib olla, et sa wahel wihastad. Kui wihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!“
Wanapoiss wasta: „Ära karda, et wihasta!“
Hans wasta: „Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda wõib uskuda. Seitsme aasta sees wõib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise wihaseks ehk wihastad mind! Kes seda teab!“
Wanapoiss wasta: „Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad piast wälja!“
Hans wasta: „Sõnast meest, härga sarwest! käsi siin!“
Kaup walmis. Hans oligi wanapoisi poiss.
II. Suuruse wõtmine.
Hans mõtles ühte lugu, kudas hea kaubaga wanapoisile kõige rohkem pussi teha. Hans oli nihukese kauba tehti, et wanapoisi kas ümber sõrme wõis mässida.
„Kas oled mu weiste karja juba näind?“ küsind wanapoiss teisel päewal.
Hans wasta: „Ei ole weel, peremees!“
Wanapoiss wasta: „Noh, siis tule waatama. Küll ma näitan sulle!“
Läksiwadki waatama. Oli weissid sadade kaupa. Lambaid nõndasama.
„Küll on mu kari suur ja ilus!“ hoobelnud wanapoiss: „Küll on suur! Waata, kui palju neid on. Kari on tõesti suur!“
Hans wasta: „Seda ta tõesti on, peremees!“
Waadand tüki aega karja. Siis peremees ütlema. „Aeg koju minna. Tarwis suurus ära wõtta!“
Hans wasta: „Küll saab, peremees!“
Peremees läind koju, Hans aga jäänud karja juurde. Wõtnud kirwe kätte ja nottind kõik loomad maha. Ainult ühe lehma jätnud järele.
Õhtul läind perenaene lehmi lüpsma: kõigist üks lehm karjaaias. Minnakse otsima, nähakse: kõik weised maha löödud. Wanapoiss wihast sinine. Kirub ja wannub, mis hirmus. Hans aga läheb rõõmu pärast käsi hõerudes wanapoisi juurde ja ütleb: „Waata, peremees, kui hästi ma töö olen ära teinud!“
Wanapoiss wasta: „Mis? Kas sina mu karja oled tapnud?“
Hans wasta: „Mina neh. Eks see peremehe käsk olnud. Ütles ju peremees ometi, kari olla wäga suur. Olla tarwis suurus ära wõtta. Täitsin karwa pealt peremehe käsku. Tegin suure karja wäikseks!“
Wanapoiss pidi kauba peale mõtlema. Ei aita midagi muud kui pia suu kinni. Õigus Hansu pool.
III. Hammaste warna panemine.
Wanapoiss olnud päewa otsa õigel pahal tujul. Õhtu üelnud õhates: „Lugu ei olekski nii halw, kui meie pere soolast liha sööks. Aga seep see on. Igamees tahab meil wärsket liha, soolast ei wõta keegi suhu. Kaua aga wärske seisab. Nüüd tuleb aeg, et meie laual enam liha ei nähagi. Pole muud kui ütlen oma perele: Poisid, hambad warna!“
Hans sekka: „Nii nii, hambad warna!“
Wanapoiss söönd ja läind, heitnud siis murega magama. Magand nagu kott. Hans näind, läind ruttu wälja ametisse.
Wanapoiss härkab homiku ülesse: warnad hambaid täis. Hüüab imestades Hansu: „Hans, mis see on?“
Hans kohe wasta: „Need on hambad!“
Wanapoiss pärima: „Mis hambad!“
Hans wasta: „Eks pere hambad ikka! Eks peremees üelnud: pere pangu hambad warna. Läksin ütlesin perele: pange hambad warna, nii käsib peremees! Ei keegi tahtnud käsku kuulda. Minu kohus on aga peremehe käsku täita. Läksin, lõin perel kiwiga hambad suust ära, panin warna! Siin nad nüüd on!“
Wanapoiss läheb õue waatama: pojad huluwad, karjuwad. Kõigil suud werised. Mitte hamba märkigi enam suus. Hans wiimase kui hamba suust wälja löönud.
Wanapoiss et wõi Hansule midagi teha. Ise üelnud, et hambaid tarwis warna panna.
IV. Sauna kütmine.
Ühel päewal üelnud wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, täna tarwis saun ära kütta, ma tahan wihtlema minna!“
Hans wasta: „Hea küll, peremees!“
Natukese aega aga läinud mööda, kui Hans jälle peremehe juurde tuleb, ütleb: „Peremees, saun on ära küetud, tule wihtlema!“
Wanapoiss paneb imeks, et saun nii ruttu küetud. Läheb wihtlema. Ei sauna kusagil! Sauna asemel ainult aherwars. Palgi otsad põlewad weel suure süehuniku sees.
Wanapoiss Hansu hüüdma: „Hans-poeg, mis see tähendab?“
Hans wasta: „Mis see tähendab? Tähendab seda, et saun ära on küetud. Eks peremees ise üelnud: Hans-poeg, täna tarwis saun ära kütta. Oleks liig palju aega wõtnud, kui sauna ahju oleksin toppinud. Panin talle niisama tule otsa. Eks üks kütmine kõik ole. Sojast ju meil muidu puudust ei ole!“
Wanapoiss wihaga wasta: „Aga, Hans, ega ma sind sauna ära käskind põletada!“
Hans wasta: „Ei käskind, armas peremees. Käskisid kütta ja ma kütsingi ära. Ära wihasta, mõtle kauba peale.“
Wanapoisi suu kinni. Ei wõi Hansule midagi teha.
V. Rehe peksmine.
„Homme tarwis hakata reht peksma!“ ütelnd ühel päewal wanapoiss.
Hans wasta nagu ikka: „Hea küll, peremees!“
Teisel homikul wõtnud Hans suure nuia ja hakand sellega rehe nurke taguma. Tagunud ja peksnud nii kaua kui nurga otsad kõik maha langend. Rehel pole enam midagi tuge ega peetust olnud. Wõtnud siis pika ridwa ja surunud palkisid. Rehi wajunud pool küllakili. Siis jätnud Hans töö seisma.
Tüki aja pärast läind wanapoiss waatama. Hans seda nähes uuesti nui kätte ja rehele pihta andma.
Wanapoiss kohe küsima: „Hans-poeg, mis sa nüüd teed?“
Hans wasta: „Ei midagi muud kui täidan peremehe käsku.“
Wanapoiss jälle: „Ma käskisin sind ju reht peksta!“
Hans wasta: „Seda ma just teengi. Reht ma peksan, nagu peremees käskis!“
Nüüd alles saanud wanapoiss aru, et Hansul õigus. Läinud rehte sisse waatama: Rehi nii ära lõhutud, et rehes enam wilja ei wõi peksta. Ei aita midagi, ole wait, kanna kahju!
VI. Puu raiumine.
Ühel päewal ütelnd wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, ilmad lähewad külmaks, tarwis ahju kütma hakata. Puud on liig suured, ei mahu nii ahju! Mine, raiu wähemaks!“
Hans wasta: „Hea küll, peremees!“
Hans wõtnud kirwe kätte ja läinud aeda. Wanapoisil olnud suur ilus õunapuu aed. Hans raiunud kõik õunapuud maha. Mitte üht ainust pole järele jätnud.
Wanapoiss läind aeda. Aed lage, mitte üht õunapuud enam järel.
Wanapoiss hüüdma: „Hans-poeg, mis sa nüüd oled teind?“
Hans wasta: „Ei midagi muud kui mis peremees käskis. Eks peremees ütelnd, puud olla liig suured, ei mahtuda ahju? Eks peremees mind käskind puid raiuda? Täitsin peremehe käsku, muud midagi!“
Wanapoisi suu kinni, asi ei aita midagi. Hansul jällegi õigus.
VII. Kaewu kaewamine.
Korra käinud Hans karjamaal ja leidnud wana kaewu. Kaew olnud õieti sügaw ja wett täis. Hans katnud kaewu kuuse okstega kinni ja ajanud okstele mulda peale. Keegi polla enam kaewu ära tunnud.
Mõne päewa pärast käinud Hans wanapoisiga seltsis mööda heinamaad. Wanapoisil tulnud jänu kätte.
Hans kohe head nõuu andma: „Kaewa kaew, peremees! Küll siis juua saab!“
Wanapoiss wasta: „See on kerge ütelda, aga raske teha!“
Hans wasta: „Ei ma poleks uskund, et sa nii wilets kaewu meister oled! Mina teeksin kaewu paari tunniga walmis!“
See pahandas wanapoissi. Wanapoiss wasta: „Teed sina, teen mina ammugi!“
Hans ässitama: „Ei usu, peremees!“
Wanapoiss wasta: „Kui ei usu, weame kihla.“
Hans sellega ühes nõuus: „Weame peale! Aga mis peale?“
Wanapoiss wasta: „Mis peale sa aga tahad!“
Hans mõtlema: „Olgu siis koti kulla peale!“
Wanapoiss wasta: „Minugi poolest! Hakame tööle!“
Hans wasta: „Ei siin, peremees. Siin rikume heinamaa ära. Lähme parem karjamaale kaewama.“
Kaup walmis. Läinud karjamaale. Hakanud tööle. Wanapoiss wisand kuue seljast ja hakand särgi wäeli kaewama. Hans aga istund kiwi otsa ja waadand naerdes pealt.
Wanapoiss küsima: „Miks sa ei kaewa, Hans-pojuke?“
Hans wasta: „Aega küll, kulla peremees! Puhkan enne kui tööle hakan.“
Wanapoiss ähkis ja puhkis. Higi jooksis mööda otsa sorinal maha. Wiimaks sai nii sügawasse, et kumardades enam hästi ei näinud, mis Hans tegi.
Hans kohe ametisse. Üks, kaks, kolm muld kuuse okste pealt ära, oksad kõrwale. Kaew walmis, wett täis.
Hans hüüdma: „Peremees, kudas käsi käib? Kas palju wett juba kaewus on?“
Peremees wasta: „Higi jookseb sorinal mööda otsa maha, aga mitte wee piiskagi ei saa kätte! Wõtku see ja teine seda rasket tööd!“
Hans naerab wasta: „Peremees, minu kaew ammu walmis ja wett täis!“
Wanapoiss wasta: „Mis sa tühja juttu räägid!“
Hans wasta: „Kui ei usu, tule, waata!“
Rahwa suust kokku korjatud.
Esimene raamat.
Trükki toimetanud
M. J. Eisen.
Tallinnas.
K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud.
1893.
1.
Wanapagana sündimine.
Joosep Tamm Wõrumaalt.
Ennemuiste hakanud korra peaingel Mikael oma seltsiga Jumalale taewas wasta. Suur sõda tõusnud. Jumal tulnud alla maa peale, wõtnud kaks kiwi, teise kätte teise, ja hõerunud neid teine teist wasta. Iga põrmuke, mis nüüd kiwide wahelt maha langenud, saanud ingliks.
Kui Jumal nõnda mitu ja mitu miljoni põrmu ingliteks walmistanud, läinud ta nendega taewasse uuesti peaingli Mikaeli wasta sõdima. Kange taplemine tõusnud. Hulk Mikaeli seltsilisi saanud maa peale maha wisatud. Maa peale sadamisel kukunud mõned põlweni, mõned kaelani, mõned jälle üle pea maa sisse.
Need, kes põlweni wõi kaelani maa sisse sadanud, jäänud elama, aga need, kes üle pea maa sisse langenud, jäänud igawesti sinna. Kui nüüd inimene niisuguse koha peale, kuhu taewast kukuja maha jäänud, magama heidab ilma alusriideta, jääda ta kohe haigeks ja saada enesele maatõbe.
Neid ingleid, keda taewast maha wisati, nimetas Jumal kuraditeks. Rahwas aga andis maha sadanud inglitele tosina kaupa nimesid nagu: wanapagan, wanapoiss, wana jätis, wanatühi, wanatige, wanapurask, wanaõelus, paharett, pärgel, maailma hulgus, sarwik, kuri, kuri waim j. n. e.
2.
Wanapagan sulaseks.
Juhan Holts Nõwalt.
Muiste elanud üks talupoeg, kelle käsi hästi käia ei ole tahtnud. Wahel palunud mees Jumalat, kui see aga ei ole aidanud, hüüdnud ta kuradit appi. Mõlemad tulnud meest aitama, sattunud aga mehe juures isekeskis tülisse.
„Lase olla, küll ma mehe rikkaks teen!“ ütelnud kurat.
Jumal aga wasta: „Sina teda rikkaks ei tee!“
Kurat jälle: „Eks saame näha, kas teen wõi ei!“
Kurat moondanud ennast ilusaks nooreks meheks ja läinud siis waese peremehe juurde ennast sulaseks kauplema.
Peremees aga wasta: „Mis ma sulasega teen! Mull pole enam eneselgi suhu pista, mis ma siis weel sulasele palgaks annan!“
Noormees jälle wasta: „Palka ma ei tahagi. Ma olen sellega juba rahul, kui sind wõin teenida!“
Peremees jäänud mõtlema. Kaup näidanud kasulik olewat. Ütelnud siis: „Wõid tulla peale mu poisiks!“
Teisel päewal tulnud noormees peremehe juurde teenima. Ütelnud aga peremehele: „Sellega piad sina rahul olema, mis mina teen. Iialgi ei tohi sina nuriseda. Mina tean kõik ette ära, mis sinule kasuks tuleb. Waata aga wagusi pealt, kudas minu läbi sinule rikkust tuleb!“
Mees mõtelnud ise: „Olgu peale! Ma lasen teda teha, mis ta ise tahab. Teenib ta ju mind ilma palgata!“
Nii saanud siis sulane luba teha, mis tahtnud.
Paar esimest ööd rakendanud sulane hobuse risu aiste wahele ja läinud sõitma. Ja waata imet: kolmandamal päewal olnud hobune nii priske ja rammus, et külas kellegil rammusamat hoost ei ole olnud.
Kewade jõudnud kätte. Sulane läinud hobusega porisood kündma. Künnud kõik sood ja loigud üles ja teinud seemne sinna peale maha. Külamehed naernud seda tööd ja teinud oma wilja põllu peale. Aga oh imet: kange kuiw sui tulnud, teiste wili kõrwenud põllu peal kõik ära, aga waese peremehe wili olnud soos nii ilus ja lihaw, et paremat et wõinud tahtagi. Sügise täitnud sulane waese peremehe aidad wilja täis. Külamehed aga ei saanud teragi aita panna.
Teisel aastal teinud külamehed oma wilja kõik sohu maha, arwates, et nende wili seal niisama hästi kaswab nagu waesel peremehel. Waese mehe sulane aga teinud wilja teisel aastal kõrgemate mägede otsa maha.
Tulnud kange wihmane sui. Teiste külameeste oras jäänud suutumaks wee alla, wesi häwitanud kõik ära. Waese peremehe wili kaswanud mägede otsas nii ilusasti, et paremat ei wõinud tahtagi. Seda wiisi jäänud külamehed kõigist ilma, aga waesel peremehel olnud kõiki küll.
Müünud külameestele wilja ja pannud seega raha kokku. Nii saanud waene peremees selle sulase läbi kõige rikkamaks meheks külas. Külamehed läinud seda nähes peremehe käest sulast eneste juurde ahwatlema. Sulane kadunud ometi peremehe juurest ära ja keegi pole teda seal enam näinud.
Nüüd läinud kurat jälle Jumala juurde ja ütelnud: „Sina ei uskunud, et ma peremehe rikkaks teen, aga waata, nüüd on ta rikkam kui kõik teised!“
Sest ajast ei ole Jumal kuradit enam silma otsas sallinud, waid Jumal kihutanud ta enese juurest kohe minema. Kurat läinud ära waatama, kuhu jälle appi minna. Täna päewani hulgub ta mööda maailma ja pakub ennast appi igale ühele, kes ta nime nimetab.
3.
Wanapagana tänu.
Joosep Tamm Sträkowast.
Muiste läinud mees metsa puid raiuma. Raiudes näinud ta, kudas metsas kaks siga ühe teise wasta wõidelnud. Üks olnud suur, teine wäike. Wäikse jõud hakanud juba lõpema. Mees löönud kohe kirwega malga walmis, läinud wähemale siale abiks ja päästnud ta surma käest.
Selle peale kadunud suur siga ära, wäike aga muutnud ennast inimeseks ja hakanud rääkima. Jutustanud, et nad ööse saagil käinud, aga saaki jaotama hakates tõusnud neil riid. Wanem wend nõudnud suuremat osa enesele. Et noorem sellega rahul ei olnud, kippunud wanem noorema kallale. Ei noorem oleks eluga wanema käest pääsnud, kui mees oma malgaga wähemale appi ei oleks tulnud. Lõpmata tänanud nüüd siast saanud mees puuraijujat ja lubanud ta heategu ära tasuda. Lahkudes ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta homme õhtu seda waatama tuleb.
Teine päew läinud mööda. Hämarik jõudnud juba kätte, aga siast meest pole kusagil näha olnud. Wiimaks õhtu hilja koputanud keegi ukse pihta. Puuraiuja awanud ukse ja eilane siast saanud mees olnudki ta ees. See kohe kõnelema: „Ma tean, et sa mind ootasid, aga ma ei wõinud warem tulla. Nüüd aga tule minuga kaasa, wõta ometi hästi suur kott ligi, et sa pärast ei nurise!“
Mees wõtnud koti kaasa ja läinud wõera järele. Tüki aja pärast jõudnud nad suurde linna ja jäänud kaupmehe keldri ukse ette seisma. Siin ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta keegi muu ei olla kui wanapagan ise. Keelnud kõwasti ära sisse minnes Jumala nime nimetada, ehk muidu minna kõik ettewõtmine nurja.
Mees lubanud sõna pidada ega enne Jumala nime nimetada, kui keldrist wälja pääseb. Wanapagan läinud nüüd eel keldrisse, mees kotiga taga järel. Uks läinud iseenesest eel lahti ja tagant kinni.
Esimeses keldris olnud kõik kotid ja kastid waskraha täis. Kuriwaim ütelnud: „Waata, siin on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda, aga seal on üleliigne kasu, seda wõime wõtta. Parem lähme siiski weel edasi!“
Läinud teise keldrisse. Uks awanud ennast jälle iseenesest ja läinud niisama ka kinni. Siin näidanud wanapoiss, kus kotid ja kastid hõberaha täis seisnud ja ütelnud: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi me ka puutuda, aga waata, siin on üleliigne kasuraha, sellest wõid niipalju wõtta kui ise tahad. Parem lähme weel edasi teise keldrisse.“
Astunud edasi teise keldrisse. Jälle läinud uks iseenesest ees lahti ja tagant kinni. Nüüd seisnud nad keldris, kus kastid ja kotid kuhjaga kulda täis olnud. Wanapagan ütelnud jälle: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi ka puutuda, aga siin on üleliigne kasu, sest wõid wõtta nii palju kui kanda jõuad. Aga pia meeles, et sa seda nime ei nimeta, kelle nimetamise ma sulle ära keelasin!“
Mees ajanud kaasa wõetud koti kulda täis. Wõtnud selga ja astunud teise kambrisse. Uks läinud iseenesest jälle takka kinni. Mehel tulnud tahtmine ka natukese hõbedat kaasa wõtta. Wõtnudki hõbedat kaasa, aga koorm läinud liig raskeks, ei jõudnud enam õieti kanda. Pidanud juba Jumala nime nimetama, aga seal tulnud wanapagana keeld meelde.
Uks läinud jälle iseenesest lahti ja kinni. Mees jõudnud wiimsesse kambrisse. Jälle waadanud mees hulga waskraha peale ja mõtelnud: „Oh kui siit ka weel wõiks kaasa wõtta!“ Pannud koti seljast maha ja wõtnud üleliia kasu waskraha ka weel kaasa. Nüüd aga läinud koorm nii raskeks, et enam ei ole jõudnud kanda.
Koormat tõstes nimetanud mees Jumala nime. Kohe ütelnud selle peale kuriwaim: „Nüüd oled sa kinni! Nüüd piad wangi minema!“ Ja kadunud ise mehe silmist. Kadudes aga ütelnud ise weel mehele: „Kui sull kõige suurem häda kätte jõuab, siis tuleta mind meelde!“
Küll katsunud mees keldrist wälja päästa, aga asjata kõik! Homikul tulnud peremees keldrisse ja wõtnud mehe kinni. Mees wiidud kohtusse. Kohus mõistnud mehe hukka. Mees wiidud lageda platsi peale ja tõmmatud tulpa ülesse. Palju rahwast tulnud kokku seda pealt waatama. Juba alganud peksmine.
Sell silmapilgul juhtund mehele meelde, et wanapoiss häda ajal ennast käskinud meelde tuletada. Kohe ütelnnd mees: „Kuhu mu hea sõber kurat on jäänud!“
Sedamaid seisnud wanapagan tulba all, päästnud mehe tulpast wallale ja sidunud mehe asemele hao kimbu tulba külge. Selle hao kimbu wõtnud wanapagan tee äärest kraawist, aga peksjate meelest olnud see nagu nende wang. Wanapagan läinud mehega kõrwale ja naernud, kui teised hao kimpu nõnda peksnud, et tükid küljest ära pudenenud.
Kui rahwas hao wihu puruks peksnud, wiinud wanapoiss mehe jälle keldresse tagasi ja ütelnud: „Et sa mulle korra head tegid ja mind surmast päästsid, piad sa minu käest palka saama. Wõta nii palju kui ise tahad, aga pia meeles, et sa Jumala nime enne ei nimeta kui koju oled saanud. Muidu wõib su käsi jälle pahasti käia!“
Mees teinud nagu kästud. Õnnelikult pääsnud ta suure warandusega koju, ilma et keegi teda oleks näinud.
4.
Wanapagana pulmas.
Juhan Holts Nõwalt.
Ennemuiste olnud ühes peres tüdruk teenimas. See nurisenud alati selle üle, et mehele ei saanud. Lubanud wiimaks ennast ülesse puua, kui keegi talle kosja ei tulla. Pere sulane olnud kange wiiuli mängija. Käinud tihti kõrtsis wiiulit mängimas ja saanud selle eest mõned head peatäied juua.
Korra tulnud sulane kõrtsist wiiulit mängimast. Õhtu pimedas läinud ta tee pealt paksu metsa. Metsas saanud ta ometi ühe suure tee peale. Seal tulnud talle üks herra nelja hobuse tõllaga wasta. Wõeras herra warsti meest paluma: „Tule mulle pulma mängima! Ei ole mull kusagilt mujalt mängumeest saada!“
Wiiuli mängija olnud sellega rahul ja istunud herra juurde tõlda. Tõld wuranud edasi kuni wiimaks toreda lossi ees kinni pidanud. Seal läinud wiiuli mängija wõera herraga seltsis suurde saali.
Herra ütelnud: „Kellegiga sa siin ei tohi rääkida! Kui ma sind käsin mängida, siis mängi!“
Wiiuli mängija mõtelnud: „Mis seadus see küll peaks olema! Igal pool on luba rääkida, siin aga mitte!“ Istunud tüki aega, aga mitte üht pulmalistki näha. Tahtnud juba waatama ja küsima minna, mis lugu see on, aga talle tulnud weel õigel ajal meelde, et teda keeldud kellegiga rääkimast.
Siis aga tulnud wöeras herra mehe juurde ja ütelnud, et warsti algawad pulmad. Wiiuli mängijale antud süüa ja juua. Ja selle peale tulnud palju pulmalisi sisse. Wiiuli mängija waadanud pruuti ja mis ta näeb? Näeb, et nende oma tüdruk toredas pruudi ülikonnas on.
Kohe tulnud wöeras herra wiiuli mängija juurde ja käskinud mängima hakata. Kõik hakanud sedamaid tantsima.Kõige kangem tantsija olnud aga nende pere tüdruk.
Wiimaks lõpenud pulmad ja wiiuli mängija sõidetud jälle sinna tagasi, kust ta peale wõetud. Enne aga küsinud wõeras herra weel: „Mis sa palgaks tahad?“
Wiiuli mängija ei teadnud mingisugust palka küsida. Herra annud talle nii palju raha kui kahte kuue taskusse mahtunud ja kadunud siis kõige tõllaga ja hoostega wiiuli mängija silma eest nagu tina tuhka.
Kui wiiuli mängija suure tee peal olnud, mõtelnud ta: „tarwis waadata ka, mis raha see on, mis ta mulle andis!“ Wõtnud raha taskust wälja, waadanud: selged haaba lehed! Sulane ehmatanud seda nähes ära. Ta saanud nüüd selgesti aru, et wõeras herra keegi muu pole olnud kui kuriwaim ise. Ruttanud, mis wõinud, et hirmsast kohast koju pääseks.
Kodu kuulnud kohe teiste käest, et tüdruk ennast ülesse poonud. Wiiuli mängija aga ütelnud: „Ma tulin praegu just tema pulmast!“ Ja rääkinud, mis ta kõik näinud.
Teisel päewal waadanud sulane taskut ja leidnud sealt nüüd tõesti raha. Läinud kohe metsa tagasi, kuhu ta eile taskust leitud haabalehed maha wisanud, aga ei leidnud sealt enam haaba lehti ega raha.
Sest saadik jätnud wiiuli mängija kõrtsis käimise täiesti maha. Kartnud alati, et kõrtsi teel uuesti kurjawaimuga kokku juhtub ja see teda ei tea kuhu wiib.
5.
Wanapagan pulmas.
M. Liedenberg Wigalast.
Korra eksind üks mees talwe külma ilmaga suurde laande ära. Otsind ja otsind teed, aga ei leia. Korraga näinud ometi enese ees metsas maja. Majas põlenud palju tulesid. Mees läinud ukse taha, uks kinni. Koputanud esimese korra, koputanud teise korra, koputanud kolmandama korra, ei tule kedagi eest lahti tegema. Ei kuule kõhku ega kahku. Kõik waikne nagu surnu haud.
Hakanud ümber waatama. Leidnud pika otsimise peale kõrwalise ukse. Sealt läinud sisse. Tuas istunud wanamees nagu hall känd üsna üksi. Mees kurdab hallile eksimise lugu ja palub öömaja. Seda lubatud hea meelega.
Mees wiinud hobuse talli, annud heinad, kaerad ette ja läinud ise jälle tuppa tagasi. Ootab, ootab, aga ei saa ise suhu ega silma.
Korraga ütleb wana hall mehele: „Kuule, wennas, siin ligidal külas on täna pulmad. Ma pian pulma minema. Tule minuga kaasa. Ega pulme iga päew pole!“
Mees wastas: „Ei see lähe korda! Kudas ma wõeras inimene pulma tulen!“
Wana hall aga wasta: „Tule aga peale! Pole sest wiga ühtigi! Küll nad meid hästi wasta wõtawad. Saame nii palju süüa, juua, kui aga süda kutsub. Lähme!“
Läinudki.
Wana hall aga tee peal seletama: „Seda ütlen ma sulle ette, et seal pulmas keegi muu mind ei näe kui aga sina üksi. Kui aeg ära tulla ja ma sulle märki annan, siis ole walmis kohe ära tulema!“
Mees olnud selle kaubaga rahul. Juba natukese aja pärast jõudnud nad suure metsa äärde külasse. Pulma kisa, kära kostnud juba kaugelt wasta. Kui wana hall seda kuulnud, hakanud ta ühe jala pealt teise peale kargama. Hüüdnud kohe: „Kuule, kuule, kudas nad kisawad ja kärawad! Lähme ruttu! Lähme ruttu!“
Nad läinud aia äärt mööda pool joostes edasi. Korraga kohkunud wana hall ja karanud aia äärest nagu kedrewars hulguma.
„No noh, mis sull wiga? Mis kõpsu sa nüüd lööd?“ küsinud mees.
Wana hall wasta: „Ole parem wait! Kuule, see on minu hing, mis seal on.“
Mees wasta: „Mis juttu sa räägid? Sinu hing? Kus su hing siis on?“
Wana hall aga: „Kas sa ei kuule aia ääres plärinat?“
Mees wasta: „Kuulen küll! Roika küljest on kild lahti, tuul puhub, kild pliriseb!“
Wana hall wasta: „Oi, oi, mehike, seda ma kardan. Kui kord sellesse puudun, olen kadunud!“
Mees wasta: „Ära tühja karda! See ei tee midagi!“
Siis aga läinud edasi pulmamajasse. Mees wõetud nagu kutsutud wõeras auusasti wasta. Keegi pulmaline aga ei näe metsa wana halli. Mees üksi näeb. Paneb teraselt tähele, mis wana hall teeb.
Kui toitu lauale kantakse, pistab wana hall toojale kohe jala ette. Kui kandja üles tõustes täie suuga kurja hüüab, kargab wana hall rõõmu pärast ühe jala pealt teise peale, (sest et ta ise wana kuri ongi). Purjus meeste juures mehikesel iseäranis palju tegemist. Õssitab ja ässitab, et aga tüli tõuseks.
Pea algab tants. Nüüd wana hall iseäranis hakaja. Pistab tantsijatele ikka jalga ette, teist ja teist. Kui tantsijad kukuwad ja kurja hüüawad, kargab ta rõõmu pärast kas lakke.
Wiimaks läinud pruutpaargi tantsima. Wana hall jällegi kohe jalga ette pistma. Peigmees kukunud nii rängasti, et enam kätt ega jalga pole liigutanud. Wana hall karkäuh nurgast wälja, karp taskust ja peigmehele nina alla. Lasknud peigmehe hinge karpi, pannud siis karbi kõwasti kinni ja pistnud tasku. „Läki nüüd tagasi!“ sosistanud wana hall mehele kõrwa.
Pulmas pole nüüd enam muud olnud kui nutmine ja hulgumine. Mees tänanud lahke wastawõtmise eest ja ruttand minema.
Tee peal läinud mees ilma wana halli teadmata aia äärde ja wõtnud selle killu ära, mis plirisend. Siis läinud jälle wana halli juurde. Magusat juttu westes puutund korraga wana mehe külge. Kõmm kukund wana hall pikali ja olnudki walmis.
Mees kohe karp wana mehe taskust ära ja pulmamajasse tagasi. Pulmalised nutnud ja kaebanud, aga mees trööstinud neid. Üelnud, ta tahta katsuda, kas ehk peigmeest elusse ei saa ajada.
Surnu wiidud kõrwalisesse tuppa. Mees kihutanud kõik teised tuast wälja, wõtnud karbi, kus peigmehe hing sees, ja pannud peigmehe nina alla. Kohe löönud peigmees silmad lahti, tõusnud püsti ja olnud terwe nagu ennegi.
Pulma rahwa rõõm olnud nüüd weel suurem kui enne. Igamees tulnud meest tänama. Kõige paremad söögid ja joogid antud nüüd mehele. Mees tahtnud ära minna, aga sest pole lastud rääkidagi. Mitu päewa peetud pulmi ühte lugu edasi.
Wiimaks arwanud mees ometi aja käes olewat minekut teha. Tänanud ja läinud. Sinna kohta jõudes, kus enne maja olnud, ei ole ta enam midagi leidnud. Üksi hobune olnud puu külge kinni siotud, kuinud hao wihk ees. Ilma ära eksimata pääsnud ta nüüd koju. Kodu rääkinud seda lugu naesele, lastele. Nad rääkinud seda teistele ja nii olen minagi seda kuulnud.
6.
Hans ja wanapagan.
I. Wanapagan tõrre all.
M. J. Eisen Wigalast.
Hans teinud korra suurt tõrt. Ajanud just wiimase witsa peale, kui korraga wäike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: „Päästa mind, päästa mind, kulla mees!“
Hans küsima: „Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sull ju midagi wiga olewat!“
Wõeras wasta: „Eks sa näe, et kuri waenlane mu kannul on!“
Hans waatab ümber, ei näe midagi. Wõerale wasta: „Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!“
Wõeras wasta: „Waata ometi, mis pikse pilw sealt tuleb. Seal on palju wälkusid. Need mu tapawad, kui ma warju ei leia!“
Hans waatab ja näebki pikse pilwe tulewat.
Wõeras aga uuesti paluma: „Ole kärme, ole kärme! Otsi warju paika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surma hirmu!“
Hans mõtlema: „Kuhu ma su õige panen. Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!“
Wõeras wasta! „Ei see aita! Wälk lööb tõrre puruks ja tapab minu.“
Hans wasta: „Aga kui ma tõrre wee põhja lasen?“
Wõeras wasta: „Jah see on mehine nõuu. Ei siis ole wiga midagi!“
Hans kohe õpetama: „Karga siis kohe kaewu. Küll ma tõrre järele weeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa isi oled?“
Wõeras wasta: „Ära mu nime küsi. Mull on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!“
Ja juba hüppab wõeras karsumm! kaewu.
Hansul selge aru käes, et wõeras keegi muu ei ole kui wanapoiss. Kohe nõuu kindel, wanapoissi hästi kiusata. Weeretab tõrre üle kaewu ääre kaewu. Ei ütle ise wanapoisile midagi. Wanapoiss waatab wee peale, arwab kaewu sügawust järele. Korraga tõrs karkolks wanapoisi pähä.
Nüüd alles Hans hüüdma: „Hoia alt ära!“ Aga juba wanapaganal pill pios. „Ai, ai, ai!!!“ õhkab mehike.
Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: „Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaewu põhja. Juba wälgud käiwad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!“
Nagu kuul kadus wanapoiss tõrrega kaewu põhja.
Müristamine läheb peagi mööda.
Hansul tahtmine wanapoisile pussi edasi teha. Teind kaewu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakand siis kaewu serwal teist tõrt tegema.
Korraga kuuleb solinat. Waatab alla: wanapoiss pistab pea weest wälja: „Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?“
Hans kohe wasta: „Ei, wennike! Wälgud käiwad weel siuh ja säuh!“
Ja silmapilk tuline rauatükk kaewu wanapoisile kaela.
Wanapoiss wette nagu tina tuhka kadunud.
Tükk aega läheb mööda, wanapoiss jälle pea wälja küsima. Seesama wastus ja palk.
Nii piinand Hans wanapoissi kolm päewa. Hansu himu saanud siis aga kaewu ääres istumisest täis. Kui wanapoiss jälle pea weest wälja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal, krabinal ronind wanapoiss kohe mööda kaewusalwi ülesse.
Ülewal mees õhkama: „Oli aga see müristamine! Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõpeda. Pidi mu hinge wõtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Wälkusid käis pauh ja pauh! wasta tõrre põhja. Aga tugew oli see tõrs, ei wälgud jõudnud tõrre põhja puruks lüüa!“
Hans naerdes teasta: „Mis nad mehe tõrrele siis wõiwad teha!“
Wanapoiss wasta: „Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole weel mu silma puutunud. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mull tarwis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas koti täie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karwa pealt piad täitma!“
Hans teasta: „Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!“
Wanapoiss wasta: „Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!“
Hans wasta: „Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mull meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Wõib olla, et sa wahel wihastad. Kui wihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!“
Wanapoiss wasta: „Ära karda, et wihasta!“
Hans wasta: „Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda wõib uskuda. Seitsme aasta sees wõib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise wihaseks ehk wihastad mind! Kes seda teab!“
Wanapoiss wasta: „Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad piast wälja!“
Hans wasta: „Sõnast meest, härga sarwest! käsi siin!“
Kaup walmis. Hans oligi wanapoisi poiss.
II. Suuruse wõtmine.
Hans mõtles ühte lugu, kudas hea kaubaga wanapoisile kõige rohkem pussi teha. Hans oli nihukese kauba tehti, et wanapoisi kas ümber sõrme wõis mässida.
„Kas oled mu weiste karja juba näind?“ küsind wanapoiss teisel päewal.
Hans wasta: „Ei ole weel, peremees!“
Wanapoiss wasta: „Noh, siis tule waatama. Küll ma näitan sulle!“
Läksiwadki waatama. Oli weissid sadade kaupa. Lambaid nõndasama.
„Küll on mu kari suur ja ilus!“ hoobelnud wanapoiss: „Küll on suur! Waata, kui palju neid on. Kari on tõesti suur!“
Hans wasta: „Seda ta tõesti on, peremees!“
Waadand tüki aega karja. Siis peremees ütlema. „Aeg koju minna. Tarwis suurus ära wõtta!“
Hans wasta: „Küll saab, peremees!“
Peremees läind koju, Hans aga jäänud karja juurde. Wõtnud kirwe kätte ja nottind kõik loomad maha. Ainult ühe lehma jätnud järele.
Õhtul läind perenaene lehmi lüpsma: kõigist üks lehm karjaaias. Minnakse otsima, nähakse: kõik weised maha löödud. Wanapoiss wihast sinine. Kirub ja wannub, mis hirmus. Hans aga läheb rõõmu pärast käsi hõerudes wanapoisi juurde ja ütleb: „Waata, peremees, kui hästi ma töö olen ära teinud!“
Wanapoiss wasta: „Mis? Kas sina mu karja oled tapnud?“
Hans wasta: „Mina neh. Eks see peremehe käsk olnud. Ütles ju peremees ometi, kari olla wäga suur. Olla tarwis suurus ära wõtta. Täitsin karwa pealt peremehe käsku. Tegin suure karja wäikseks!“
Wanapoiss pidi kauba peale mõtlema. Ei aita midagi muud kui pia suu kinni. Õigus Hansu pool.
III. Hammaste warna panemine.
Wanapoiss olnud päewa otsa õigel pahal tujul. Õhtu üelnud õhates: „Lugu ei olekski nii halw, kui meie pere soolast liha sööks. Aga seep see on. Igamees tahab meil wärsket liha, soolast ei wõta keegi suhu. Kaua aga wärske seisab. Nüüd tuleb aeg, et meie laual enam liha ei nähagi. Pole muud kui ütlen oma perele: Poisid, hambad warna!“
Hans sekka: „Nii nii, hambad warna!“
Wanapoiss söönd ja läind, heitnud siis murega magama. Magand nagu kott. Hans näind, läind ruttu wälja ametisse.
Wanapoiss härkab homiku ülesse: warnad hambaid täis. Hüüab imestades Hansu: „Hans, mis see on?“
Hans kohe wasta: „Need on hambad!“
Wanapoiss pärima: „Mis hambad!“
Hans wasta: „Eks pere hambad ikka! Eks peremees üelnud: pere pangu hambad warna. Läksin ütlesin perele: pange hambad warna, nii käsib peremees! Ei keegi tahtnud käsku kuulda. Minu kohus on aga peremehe käsku täita. Läksin, lõin perel kiwiga hambad suust ära, panin warna! Siin nad nüüd on!“
Wanapoiss läheb õue waatama: pojad huluwad, karjuwad. Kõigil suud werised. Mitte hamba märkigi enam suus. Hans wiimase kui hamba suust wälja löönud.
Wanapoiss et wõi Hansule midagi teha. Ise üelnud, et hambaid tarwis warna panna.
IV. Sauna kütmine.
Ühel päewal üelnud wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, täna tarwis saun ära kütta, ma tahan wihtlema minna!“
Hans wasta: „Hea küll, peremees!“
Natukese aega aga läinud mööda, kui Hans jälle peremehe juurde tuleb, ütleb: „Peremees, saun on ära küetud, tule wihtlema!“
Wanapoiss paneb imeks, et saun nii ruttu küetud. Läheb wihtlema. Ei sauna kusagil! Sauna asemel ainult aherwars. Palgi otsad põlewad weel suure süehuniku sees.
Wanapoiss Hansu hüüdma: „Hans-poeg, mis see tähendab?“
Hans wasta: „Mis see tähendab? Tähendab seda, et saun ära on küetud. Eks peremees ise üelnud: Hans-poeg, täna tarwis saun ära kütta. Oleks liig palju aega wõtnud, kui sauna ahju oleksin toppinud. Panin talle niisama tule otsa. Eks üks kütmine kõik ole. Sojast ju meil muidu puudust ei ole!“
Wanapoiss wihaga wasta: „Aga, Hans, ega ma sind sauna ära käskind põletada!“
Hans wasta: „Ei käskind, armas peremees. Käskisid kütta ja ma kütsingi ära. Ära wihasta, mõtle kauba peale.“
Wanapoisi suu kinni. Ei wõi Hansule midagi teha.
V. Rehe peksmine.
„Homme tarwis hakata reht peksma!“ ütelnd ühel päewal wanapoiss.
Hans wasta nagu ikka: „Hea küll, peremees!“
Teisel homikul wõtnud Hans suure nuia ja hakand sellega rehe nurke taguma. Tagunud ja peksnud nii kaua kui nurga otsad kõik maha langend. Rehel pole enam midagi tuge ega peetust olnud. Wõtnud siis pika ridwa ja surunud palkisid. Rehi wajunud pool küllakili. Siis jätnud Hans töö seisma.
Tüki aja pärast läind wanapoiss waatama. Hans seda nähes uuesti nui kätte ja rehele pihta andma.
Wanapoiss kohe küsima: „Hans-poeg, mis sa nüüd teed?“
Hans wasta: „Ei midagi muud kui täidan peremehe käsku.“
Wanapoiss jälle: „Ma käskisin sind ju reht peksta!“
Hans wasta: „Seda ma just teengi. Reht ma peksan, nagu peremees käskis!“
Nüüd alles saanud wanapoiss aru, et Hansul õigus. Läinud rehte sisse waatama: Rehi nii ära lõhutud, et rehes enam wilja ei wõi peksta. Ei aita midagi, ole wait, kanna kahju!
VI. Puu raiumine.
Ühel päewal ütelnd wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, ilmad lähewad külmaks, tarwis ahju kütma hakata. Puud on liig suured, ei mahu nii ahju! Mine, raiu wähemaks!“
Hans wasta: „Hea küll, peremees!“
Hans wõtnud kirwe kätte ja läinud aeda. Wanapoisil olnud suur ilus õunapuu aed. Hans raiunud kõik õunapuud maha. Mitte üht ainust pole järele jätnud.
Wanapoiss läind aeda. Aed lage, mitte üht õunapuud enam järel.
Wanapoiss hüüdma: „Hans-poeg, mis sa nüüd oled teind?“
Hans wasta: „Ei midagi muud kui mis peremees käskis. Eks peremees ütelnd, puud olla liig suured, ei mahtuda ahju? Eks peremees mind käskind puid raiuda? Täitsin peremehe käsku, muud midagi!“
Wanapoisi suu kinni, asi ei aita midagi. Hansul jällegi õigus.
VII. Kaewu kaewamine.
Korra käinud Hans karjamaal ja leidnud wana kaewu. Kaew olnud õieti sügaw ja wett täis. Hans katnud kaewu kuuse okstega kinni ja ajanud okstele mulda peale. Keegi polla enam kaewu ära tunnud.
Mõne päewa pärast käinud Hans wanapoisiga seltsis mööda heinamaad. Wanapoisil tulnud jänu kätte.
Hans kohe head nõuu andma: „Kaewa kaew, peremees! Küll siis juua saab!“
Wanapoiss wasta: „See on kerge ütelda, aga raske teha!“
Hans wasta: „Ei ma poleks uskund, et sa nii wilets kaewu meister oled! Mina teeksin kaewu paari tunniga walmis!“
See pahandas wanapoissi. Wanapoiss wasta: „Teed sina, teen mina ammugi!“
Hans ässitama: „Ei usu, peremees!“
Wanapoiss wasta: „Kui ei usu, weame kihla.“
Hans sellega ühes nõuus: „Weame peale! Aga mis peale?“
Wanapoiss wasta: „Mis peale sa aga tahad!“
Hans mõtlema: „Olgu siis koti kulla peale!“
Wanapoiss wasta: „Minugi poolest! Hakame tööle!“
Hans wasta: „Ei siin, peremees. Siin rikume heinamaa ära. Lähme parem karjamaale kaewama.“
Kaup walmis. Läinud karjamaale. Hakanud tööle. Wanapoiss wisand kuue seljast ja hakand särgi wäeli kaewama. Hans aga istund kiwi otsa ja waadand naerdes pealt.
Wanapoiss küsima: „Miks sa ei kaewa, Hans-pojuke?“
Hans wasta: „Aega küll, kulla peremees! Puhkan enne kui tööle hakan.“
Wanapoiss ähkis ja puhkis. Higi jooksis mööda otsa sorinal maha. Wiimaks sai nii sügawasse, et kumardades enam hästi ei näinud, mis Hans tegi.
Hans kohe ametisse. Üks, kaks, kolm muld kuuse okste pealt ära, oksad kõrwale. Kaew walmis, wett täis.
Hans hüüdma: „Peremees, kudas käsi käib? Kas palju wett juba kaewus on?“
Peremees wasta: „Higi jookseb sorinal mööda otsa maha, aga mitte wee piiskagi ei saa kätte! Wõtku see ja teine seda rasket tööd!“
Hans naerab wasta: „Peremees, minu kaew ammu walmis ja wett täis!“
Wanapoiss wasta: „Mis sa tühja juttu räägid!“
Hans wasta: „Kui ei usu, tule, waata!“
Has leído el texto 1 de Estonio literatura.