Neiu allikal

  Neiu allikal
  
  Õitsvas orus, puude vilus
  Istus neiu allikal,
  Vaatas, kuida selge vesi
  Keerles mäe seest kolinal.
  
   Palavalt ta süda tuksus,
   Värisedes vottis ta
   Külma vett, ted’ tibatades
   Oma poue sormila:
  
  „Minu poues leekiv palav
  „Mässab ilma otsata,
  „Jahe allik oma veega
  „Jahuta mo südant ka!
  
   „Oh see süda, kord ta oli
   „Selge kuin see allikas,
   „Vagad lustilaulud käisid
   „Tema ümber mängimas.
  
  „Vaga, lapselike tundmus
  „Ehitas ted’ ohinal,
  „Nagu allik lahe, puhas
  „Tuksus ta mo rinna all.
  
   „Aga hiljem tuli peigmees,
   „Peigmees, puhas nii kui kuld;
   „Viskas minu südamesse
   „Lokendavat elutuld.
  
  „Süda leegib alles lokkes,
  „Peigmeest – kattis jahe muld!
  „Jahe allik, maa seest tulles,
  „Jahuta mo elu-tuld!”
  
   „Nonda eluoitsev neiu
   Ohkas, kaebas südamest,
   Allik – ei ta kuulnud seda,
   Ei ta lausnud sonakest.
  
  Tasa tema hobe laened
  Veersid mulla südamest,
  Kadusivat oitsva orgu,
  Öite alla tasakest.