Kohtupäev

  HEITI TALVIK
  
  
  KOHTUPÄEV
  
  
  LUULETUSI
  
  
  1937
  EESTI KIRJANIKKUDE LIIDU KIRJASTUS
  
  
  
  
  POEET
  Ma iial polnud eht,
  ei elus ega luules.
  Kui oksalt langend leht
  ma triivin igas tuules.
  
  Mu kude kuiv kui tuhk —
  nii keerlen kodumaata.
  Mind iga tuulepuhk
  võib õhuvalda saata.
  
  Kuis hiilgab ilmaruum
  ja päiksetules leegib!
  Sääl minu tuhatuum
  end ruskeks kullaks pleegib.
  
  Kuid maa pääl silmapilk
  läks luhta nõiavägi
  ning ainult lapse pilk
  mus kullatükki nägi.
  
  
  
  
  
  TUUT-TUUT
  Üks auto mööda vurises.
  Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.
  Üks auto... Mootor surises...
  Tuut-tuut! org vastu rõkkas.
  
  Nahkmütsid. Priske näoke.
  Noor frant ja keegi kolmas.
  Läks mootor — vurr... kui lõoke!
  Tsiuh... saba vaid veel tolmas.
  
  Veel kumas kõrvus hele naer,
  siis jälle harras vaikus.
  Mäeveerul päikses küpses kaer.
  Tuut-tuut! veel eemalt kaikus.
  
  Mind riivas vist üks kerge pilk,
  siis tuulde taas kõik loorus.
  Mind riivas vist üks kerge pilk.
  Tsiuh... nõnda läks mu noorus.
  
  Üks auto mööda vurises,
  pääst lennul viis mu meele.
  Üks auto... Mootor surises...
  Paks tolm vaid jäi ta teele.
  
   1925.
  
  
  
  
  
  
  
  
  ELEEGILISELT
  
  l
  Meeletult raiskasin tuulde
   saatuse kaunid kingid.
  Mustemaks päevast päeva
   silmi all muutuvad ringid.
  Milleks veel küttida kunsti
   säravaid mantliääri,
  kui minu vabisev käsi
   hoida neid enam ei vääri?
  
  
  2
  Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
  Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.
  
  Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
  Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.
  
  
  
  
  
  
  
  MILLEKS MULLE TIIVAD...
  Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
  kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?
  
  Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
  kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?
  
  Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
  kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?
  
  Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
  Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.
  
  Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
  et võiks rahu leida kustunute kõrval.
  
   1926.
  
  
  
  
  
  
  JÕULUÖÖL
  Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
  ja jõululumme vaibus linna kära.
  Su rõivaist levis kannikeste hõngu
   ja tähesära.
  
  Nii südaööni sumpasime ringi
  ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
  Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
  sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil' kajas.
  
  
  
  
  
  
  PIHTIMUSKILDE
  
  1
  Ma õnne talumiseks olin
  liig mannetu ja nõrk.
  Mu pääluus äikseratta kolin
  ja kõigi tuulte kokkupõrk.
  
  Mu veri närbus päiksepaistes
  ja määndus vihmavoos.
  Ah, meelte jahisaaki haistes
  ma sumpasin vaid roostesoos.
  
  Mul julgust kotkalennuks jätkus,
  kui korskas tormisõnn,
  kuid ikka süda kõrbes katkus,
  niipea kui sinna voogas õnn.
  
  
  2
  Mu armastus kui epilepsis äge,
  kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
  Seepärast kõigist olen hüljatu
  ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.
  
  Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
  ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
  Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
  sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.
  
   1928.
  
  
  3
  Sul laual paberossikarp ja tikud,
  klaas musta teed ja mõned raamatud.
  Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
  su värsid ju kui lapsel saamatud.
  
  Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
  näe, kevadpäike helgib katusel.
  On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
  kui oleks lood nad kuski matusel.
  
   1928.
  
  
  
  
  
  HAIGE
  
  l
  Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
  Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
  Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
  nii ahastab mus hing ja kipub koju.
  
  Kas vööruses ei koputanud keegi?
  Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
  Õhk näole hangub lämmatavalt raske
  kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.
  
  Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
  Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
  Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
  ei anna vabaks kivvi krampund juuri.
  
  Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
  Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
  „Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
  Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
  
  
  2
  Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
  põu viljatuna närbub armu ihkel.
  Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
  ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.
  
  Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...
  
  Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
  kui juba tubaka- ning õllemaigus
  on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?
  
  
  
  
  
  TÜTARLAPS APRILLIS
  Rõõmude vürtsiseid veine
  kevad mu rinda kallas.
  Hurmas läks päev, aga teine
  mustade murede vallas.
  
  Nutuga naeru pooleks
  pudeneb igal viivul.
  Emba mind, et ma kooleks
  lõkkele loitvail tiivul.
  
  Issand, kas iial ei leita
  kongi, kus koltun vahaks?
  Vahel su peekrisse heita
  kihavaid mürke tahaks.
  
  Piinan ja petan sind armus.
  Kui aga kihvatad raeva,
  tunnen, et raudne su karmus
  avab mul seitsmenda taeva.
  
  
  
  
  
  
  LAULIKU HOMMIK
  
  1
  Jälle vaarun koju
   pisarais ja purjus.
  Ah, kui naeruväärselt
   eluõnn mul nurjus!
  Jälle kord su hellus
   äratas mus looma.
  Ime veel, et rentslis
   maoli ma ei rooma!
  Udus talihommik
   virgub sularõske.
  Äkki tabas laksuv
   lumipall mu põske.
  Noor ja kiljuv kari
   rõõmsaid piimakärsse
  rühkis koolimajja
   veerima mu värsse.
  
  
  2
  Üks hambutu vanapiiga
  mind unes tallas ja rõhus.
  Kas olen ehk suitsetand liiga,
  või on mul ussid kõhus?
  
  On's tükike jahukäkki,
  mis magada mind ei lase?
   Või äkki
  ma salmikuist jälle rase?
  
  
  
  
  
  
  
  
  VALM
  Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
  õis puhkes verine ja lihakarva.
  Ta krooni valge liblik eksis harva, —
  röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.
  
  „Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
  nii sisistasid liiliad rassiraevas.
  Uustulnuk aga juured maasse kaevas
  ja peenra päästis röövikute mürgist,
  mis ammu tõvena ju teisi vaevas.
  
  Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
  kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.
  
   1931.
  
  
  
  
  
  
  
  MAGAJA
  Võib-olla, peitub mus päike.
  Võib-olla ka kaks või kolm.
  Kuid suhu mul kasvab sammal
  ja juukseisse kuhjub tolm.
  
  Mu liha kuivand on kiviks,
  mu veri kui roosteraud.
  Kui kellelgi tüliks olen,
  siis kaevake mulle haud.
  
  Ei riiva mind kõduingel
  ka sügava liiva all.
  Mu hingetõmbed on pikad,
  ma magan kui metall.
  
  Ja unekollile kõrri
  ei krampu enne mu käed,
  kui variseb Altmaa värav
  ja kaheks kukuvad mäed.
  
  
  
  
  
  
  ÖÖ
  Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
  Surm raskel käel taob süsimusta rauda.
  
  Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
  peab kaua käima, kohtamata teisi.
  
  Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
  see kergelt kaotab käest veel iseenda.
  
  Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
  nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
  
  Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
  see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
  
  Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
  Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
  
  Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
  neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
  
  Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
  Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
  
  ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
  siis nende mälestust ei leina keegi.
  
  
  
  
  
  
  ÕHTULAUL
  Enam päikse kuldsest lõõsast
  punut pärg mu pääd ei ehi.
  Igast puust ja igast põõsast
  hiilib mustas mantlis mehi.
  
  Võikaid varje kerkib hulgi
  kohe taeva tuhmjat seina.
  Kes küll poetas kaarnasulgi
  ruugesse mu ristikheina?
  
  Kes küll pühkis kullapuru
  punetavalt pilvepangalt,
  nühkis õiemustrid muru
  hõberoheliselt kangalt?
  
  Ära küsi. Pimedas ju
  helkimas näed aknaruutu.
  Koju nüüd! Sest öös on asju,
  mille külge tark ei puutu.
  
  
  
  
  
  
  
  VAENLANE
  Ta valmis rabalaugaste all
  ja rõske uduna kleepus puisse.
  Kord säras ta põllul kui sügishall,
  kord reumana puges raukade luisse.
  
  Ta naeruna klirises reetja suus
  ja kiskus krampi kadeda lõusta.
  Ta embuses lumiseks muutub juus
  ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.
  
  Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
  ja tekitab ajudes verevalgu.
  Kõik meie püüded on pilliroog,
  mis murdub mannetuna ta jalgu.
  
  
  
  
  
  
  SURMATANTS
  Rooste sööb väljale unustet sahka.
  Keldreist õuele valguvad rotid.
  Tänavail õgivad üksteist nahka
  tuldsülitavad robotid.
  
  Kõikjal pragiseb süütenööre.
  Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
   Ajaloo pööre
   nõuab ohvreid.
  
  Aknaist alla loobitakse toole,
  kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid.
  Rippudes võllas taeva poole
  silmi pööritavad papid.
  
  Purjus prohvet ent rabamas polkat
  punasel pulbritünnil,
  et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
  uute maailmade sünnil.
  
  
  
  
  
  
  ALEKSANDER BLOKK
  
  Tsüklist „Surmatantsud“
  
  2
  Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.
  Helk müüril mõttetu ja tuhm.
  Kui tahad — edasi veel rühi:
  siit ringist ei vii ükski uhm.
  
  Kui sured — algad vanal plaanil
  ja korduvad kõik tuntud lood:
  öö, jäine virvendus kanaalil,
  umbtänav, latern, rohupood.
  
  
  3
  Öö. Kustund aknad. Üks vaid hõõgub ruut.
  Sääl soigub unes rohukaupmees — juut.
  
  Kuid kapi ees, „Venena“ millel silt,
  on kummardumas võigas hirmupilt.
  
  Skelett, mil rippu rüü kui varnapuul,
  sääl miskit otsib irvitaval suul.
  
  Käes! Hetkeks aga varises ta hoid
  ja pöördus kriiksuv kolp. Apteeker loid
  
  end upitas, kuid samas norskas taas.
  Tol ajal luustik, hõlmas mürgiklaas,
  
  naispaaril' seda pakub ninatumal'
  all tänaval, hõõglaternate kumal.
  
  
  4
  Uni muistne: müüri sakist
  lampide näed välgatust.
  Sääl — vaid vesi pigimust,
  säält sa leiad unustust.
  
  Vari nurgast peidetust,
  samas teine möödub sust.
  Naiserinna vilgatust
  näed — ning õit, mis punab frakist.
  
  Vari teine — rüütel sirge,
  või ehk mõrsja kirikust?
  Kiiver, suled. Pale, kust
  õhkub laiba tarretust.
  
  Hoovikella kime kukk.
  Väravas ju kriiksub lukk.
  Üle läve lõbunukk
  roimariga kaob täis kirge.
  
  Tuul ent undab jäine, viiliv.
  Öö on tühi, pime, võik.
  Ülal vilgub aknalõik.
  Ükstakõik...
  
  
  Vesi pigina on must.
  Säält sa leiad unustust.
  Kolmas kuju. Sina kust,
  sina, varjust varju hiiliv
  
  
  5
  Rikka käes taas au ja võim,
  kehv see vaevleb varjus.
  Paistab kuu. Ta kiirte lõim
  hiilgab majaharjus, —
  
  meeltepinget lahendab,
  teravjooni mahendab,
  heites oma uima
  kiviriiki tuima.
  
  Kõiges aga peituks patt,
  kui ei oleks kuningat
  kaitsmas tõtt ja trooni.
  
  Ära otsi ent paleed,
  sõbra südamesse teed
  ega kuldset krooni.
  
  Puistudest ta tuleb tumm,
  ringi laternate lumm
  öösse laotet.
  
  Rätiräbal kaelas tal,
  jäiseks irveks mütsi all
  hambad praotet.
  
  
  
  
  
  
  ELEEGIA
  Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
   Vea silmile kaabu
   ja taandu eksiili.
  Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
   on jätnud meid häppi
  ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
  
  Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
   on pehk vaid ja kõdu
   tõest irdunud ajus.
  Me läksime välja, et võita maailma,
   kuid enesest ilma
  me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
  
  Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
   Ta külluses määndus
   me olemisalus.
  Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
   et leida taas ennast
  ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.
  
  
  
  
  
  
  
  
  SÜGISELAUL
  Miski külm ja miski puhas
  hingas hetkeks läbi hiite.
  Varavalgel nähti luhas
  härma hõbedasi niite.
  
  Ammu juba viimse vase
  vahtraladvad poetand rohtu.
  Üksik uib, mis viljast rase,
  trotsimas veel hallaohtu.
  
  Üksik uib täis ruskeid vilju —
  olgu see ka minu vastus
  Hallataadile, kes hilju
  ahtasse mu aeda astus.
  
  
  
  
  
  DIES IRAE (1934)
  
  1
  Imeväärne veel tuikab sus aimus:
  puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
  
  Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
  elu müsteerium labastund farsiks.
  
  Keegi miskit enam ei usu,
  komistab Hoor üle templi rusu.
  
  Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
  Unustet aujärje vallutand pööbel.
  
  Kogu võim on sääl praalival puupääl.
  Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
  
  
  2
  Iial veel kahtluse ängistav astma
  pole nii rängalt me rindu rusund.
  Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
  ruttavad käsikäes luule ja usund.
  
  Mõnestki otsima-trotsima kistust
  valgub märtriveri areeni.
  Vastset kuulutades Kristust
  väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.
  
  
  3
  Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
  on meil vaid irvituseks ettekääne.
  Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
  kui kari raipenäljaseid hüääne.
  
  Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
  kus tursub hiiglakorjus — Lõppev Sajand.
  Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
  mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.
  
  
  4
  Võõrjumalate võõbatud perega
  jäi päästmata kõdunev Room.
  Kulla ja verega
  tuhatpäine uimastati Loom.
  
  Siis tuli Naatsaretist katk
  ja levis üle riigi...
  Barbaaride pime matk
  pühkis Antiigi.
  
  
  5
  Võib-olla, pilvede taga kuski
  säramas ühisaadete vapid.
  Markus Aureliuski
  laskis risti puua kõik papid.
  
  Keiser ja kristlane
  uut Euroopat kord asusid looma.
  Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
  iial vastset ei raja Rooma.
  
  
  6
  Suurdub vägi ukse taha uhutute.
  Mässuleegi on
  kihutand kihkvele tuuldepuhutute
  ja vaimustki vaevatute leegion.
  
  Kaigub lahingusarv,
  säravad kotkad kindralite nööbel.
  Võidule trügib ent Arv —
  töötu ja kodutu pööbel.
  
  
  7
  Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
  kogu maailm nüüd ootab ohtu.
   Politsei vast
  masside hädale leiaks rohtu,
  tassides miitinguil märatsejaid kohtu?
  
   Ei!
  
  Sellal kui süveneb korruptsioon,
  kerkib ju võikana, küsimata keelust,
  suurlinna džunglite mürgisest neelust
  verine päike — Revolutsioon.
  
  
  8
  „Vaevata milleks ajusid,
  kui maailma juhivad „olud“?“ —
  Oma „kutsumust“ nõnda tajusid
  rahva poolt kroonit kolud.
  
  „Püüad sa taotleda võimatut,
  peagi sipled sa soo sees“ —
  nõnda kõigi poolt sõimatud
  saab iga vastnegi Mooses.
  
  „Valeta natuke, varasta natuke,
  liialdusist ent hoidu.
  Ei kukuta nupumeest pisike patuke.
  küll aga lolli ja loidu.“
  
  Selleks vaid siitilma õnnikud
  rahvariiki rajavad laia,
  et saada põllule sõnnikut
  ja kohvi juurde saia.
  
  
  9
  Kas minna gangsteriks või vapsiks
  või seada kaela ümber nöör?
  On ammu vahetatud napsiks
  mu saapad, kuub ja padjapöör.
  
  Mus hingeõilsusega tülli
  on sööstnud nälg ja maokatarr.
  Kes luua nüüd veel võib idülli,
  naiivne pühak on või narr.
  
  
  10
  Pilvi all iga vares
  ju kraaksub aegade lõppu,
  kuid Eesti luuletares
  pole kuulda ei kippu-kõppu.
  
  Unerohtu vist keegi sääl jagab,
  mis leevendab iga krambi,
  sest kogu poeetkond magab
  ümber kustunud lambi.
  
  
  11
  Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale —
  nii paisub hulkade jõõr.
   Koomale
  tõmbub äiksepilvede sõõr.
  
  Piksevarrastada viimne kui maja!
  Sest igas pätis ja pükstepressijas
  võib äkki ärgata Lunastaja —
   Messias!
  
  
  12
  Hädalipp kas vinnata varda
  või alandlik selga küür?
  Ei! Kõhklejad kõik üle parda
  ja kindlamalt pihku tüür!
  
  Trotsides katastroofi
  tormipuskarit rüüpab laev.
  Meie kohus on sundida saledasse stroofi
  elementide pime raev.
  
  
  
  
  
  
  
  
  JUMALATE HÄMARAS
  
  1
  Tühjuvas pargis ringi
  ma tummalt astun kui vang.
  Üle mu mahajäet pingi
  lõppemas lehelang.
  
  Kõrgel kõdunend oksis
  pimeneb udularv.
  Kus äsja veel kuldnokk toksis,
  kraaksumas rongaparv.
  
  Pöökpuis, mis ristena reatund,
  aimub kui surnuaed,
  milles ju jäädavaks peatund
  aja vinguvad saed.
  
  Kuhu ka iial vaatan,
  muutuste vaibub käik.
  Mind aga piinab saatan,
  silmis naeruläik.
  
  Kinni peagi mu pingi
  raputab tuisusõel,
  kuid igavest' pillub mind ringi
  Kiusaja igiõel.
  
  
  2
  Ajudes mustad kaanid,
  silmis neuralgia rusikad.
  Hüvasti, õilsad plaanid —
  naine, kiiktool ja hõbelusikad!
  
  Hüvasti, magus tõde,
  mis tõotas professuuri!
  Vanemad, vend ja õde
  mind sooviksid surnukuuri.
  
  Et naeru taas taluks mu kõrvad,
  kõik aated ma maha müüks
  ja kogu maailma mõrvad
  võtaksin oma süüks.
  
  
  3
  Ma pahvin paberossi, sest
  saan uima imeõndsa.
  Kuid iga tühjaksimet kest
  käib kaares rentslikõntsa.
  
  Nii sinisuitsu Looja kops
  pea suigutab me trotsi
  ja maailm on ta tuhatops
  täis paberossiotsi.
  
  
  4
  Loobumuslättest juues
  sa heledam ingleist näid.
  Kuid kõrbepühaku kuues
  virgad on sigima täid.
  
  Uppuda tähesärra
  võib mõnigi märtririst,
  kuid olla maa pääl härra
  on siiski nooblim vist.
  
  Ja rahakaardile tempel
  on enam väärt,
  kui kogu inglikrempel
  palistav taevaäärt.
  
  
  5
  Me taevaid enam ei vaja,
  me jumalaid enam ei tunne.
  Bardide kandlekaja
  meid vaibutab unne.
  
  Kandes risti eikellegi kasuks,
  viimne veri me soonist nõrgus.
  Kõigi me piinade tasuks
  on paigake põrgus.
  
  Meie saatus on püsida tüüril
  kõigi lootuste avariiski
  ja tõdede vankuval müüril
  meelt heita — ning elada siiski.
  
  
  6
  Maailma mõttesse usk
  on pehme vaid uinujail' ase.
  Meid aga süvenev tusk
  magada enam ei lase.
  
  Kuigi me tahe kuum
  usu hõlmas unustust otsis —
   elu tuum
   on trotsis.
  
  Aadete hõljuv tants
  vaid liiva me laugesse puhus.
  Dogmad on argade kants,
  mida ründab juhus.
  
   Keegi ei tea,
  mis tasa meis kõigis tärkvel
  taga teadvuse lampiderea...
   Olgem ärkvel!
  
  
  7
  Nii vähe me kokku kraapind
  kesk igitõdede hukku.
  Me jalge alt libisend maapind
  ja taevaski löödud lukku.
  
  Mis äsja veel paistis kindel,
  on pühkind stüühhiad julmad.
  Langenuid Mõistuse rindel
  võib-olla äratavad Ulmad.
  
  Kes leida taas tahab Loojat,
  peab unustama palju, palju...
  Sest hullus, mis lõhkus me soojad
  sulgpesad, tõe vastse on kalju.
  
  
  8
  Meie tahe on hüljata kõige kiuste
  hää- ja kurjatundmise vilju.
  Üle me uljalt vallanduvi hiuste
  paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
  
  Meie tahe on uskuda võimatusse,
  süüvida kõigi poolt sõimatusse —
  kinnistõdedest irdunud oleskellu.
  
  Meie jumal jääb inimkätest voolimata
  ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
   viib tagasi ellu.
  
  
  9
   Mõistuse iginõue:
  luua korda meeltega märgatus.
  Mu kirg lõi sinna kui kõue-
   kärgatus.
  
   Maise mu pagasi
  hele pilbastas välk.
   Tagasi
  on isegi vaadata jälk.
  
  
  10
  Hüljates ehitusindlusi
  ma loorbereid maisi ei vaja.
  Mõistuse rünnates kindlusi
  ma Tahtele vabastan raja.
  
  Tõdede purustades koore
  ma tuksleva vallutan tuuma —
   ürgnoore
  ning igavest kuuma.
  
  
  11
  Tuult jalge alla, taevatuult,
  ja mõtetele kotkatiibu!
  Maa poripritsmed pühi suult
  ja julgelt päikse külge liibu!
  
  Läind luhta maine teotsusosk
  ning Messias — ei see veel ilmu...
  Too taevast alla tulikosk,
  mis eostaks jahtuvaid maailmu!
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  LUZIFERI LAULUD
  
  1
  Su koputusi kuulsin hingeuksel
  ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
  Kuid orjata Sind igal veretuksel —
  ei iialgi!
   Mul küllalt jätkus kõrkust
  Su pilgu särapaistel sigatseda,
  Su templiharjalt puruks kukkuda,
  Su järel hullupööra igatseda
  ja siiski hukkuda...
  
  
  2
  Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
  ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
  Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
  Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.
  
  Oo, püha palavik täis riski,
  kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
  Kuid alati Sus peitub miski,
  mis üles kaalub Eedenigi hurmad.
  
  
  3
  Sa porijõgesid mu rinda valad
  ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
  Raudahelaisse kinnitad mu jalad
  ja nõuad, et ma lendaks...
  
  Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
  ja naha säärtelt rebis roosteahel.
  Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
  ning ärkasin — Su peiukäte vahel.
  
  
  
  
  
  
  
  
  AABEL JA KAIN
  Mis võikalt kriiskav lauluviis
  lõi kilama mu kõrvas?
  Mu meeles muistne ohvrihiis,
  kus veli velle mõrvas.
  Miks õitses ühe ohvriand
  ja suitsu sompus teine?
  Eks olnud Kainil valmis pand
  niisama magus eine?
  Kui kajas üle maa ja vee:
  „Õnn pole kink, vaid õigus,“
  siis leidis kuri meisse tee
  ka igas leivalõigus.
  
  
  
  
  
  
  
  ORJADE KOOR
  
  1
  Suur prohvet, kunas küll viid sa,
  Jehoova hingusest kant,
  meid eemale orjapiitsa
  ja orjaroogade mant?
  
  On kibedad kupjahoobid,
  veel kibedam kupjakiit
  ja paksu poriga loobit
  on iga me uksepiit.
  
  Las halin jääb argade hooleks,
  meid aga kõrbe vii.
  Ja kui me ka nälga kooleks —
  pääasi on olla prii.
  
  Egiptuse leib ja humal —
  end puhtaks rookigem neist.
  On range juutide jumal,
  kuid meie ei taha teist.
  
  Ta Siinai harjale laskus,
  mis tuliallikais keeb,
  ja tema seaduste raskus
  meid vabaks ja võimsaks teeb.
  
  
  2
  Vajame ahelaid, et neid murda
   ikka ning uuest'.
   Laps, ära kurda
  kasvades välja kallistki kuuest.
   Vanaga olgu rahul
   raukade meel.
  Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
   noored, me sirgume veel!
  
  
  
  
  
  
  
  HOMMIK
  Koit mul' rinda raius
  õhetava haava.
  Üle laante laius
  vere aurav laava.
  
  Milleks nüüd veel toita
  hinges unejätteid,
  kui võiks meistki loita
  võimsaid valguslätteid?
  
  Ei meid enam püüa
  Käsk, mis kivis hangub
  Nüüd meil antud lüüa,
  nii et maailm vangub.
  
  Aeg nüüd kaljuvööle
  kannustada täkku,
  heita et säält ööle
  raudne kinnas näkku.