Avıru Sızmalar

Ciñär, ahrı, mine yülär ülem,
Min suıktan, bettän, açlıktan
Ülärmender şulay, miç başında
Tuñıp ülgän tösle karçıklar.

Hıyallandım yadrä davılında
Batırlarça sugışıp ülärgä,
Yuk, bulmadı, sukır lampa tösle,
Kaldım inde pıskıp sünärgä.

Yukka çıktı bik küp teläklärgä,
Küp eşlärgä bulgan ömitlär,
Yukka yazdım: «Kölep ülärmen!»— dip,
Yuk, üläse kilmi, yegetlär!

Küpmeni soñ äle eş kıyrattım,
Küpmeni soñ äle yäşädem?!
Häzergedän bik küp faydalırak
Bulır tösle alda yäşävem.

Tatımadım elek min hiçkayçan
Mondıy köçle, mondıy ärneşle
Yöräktäge därtne häm näfrätne,
Mähäbbätne, üçne, sagışnı!

Äle sizdem keşe yörägeneñ
Şundıy köçle yana alganın.
Ah, ükeneç, läkin bu yalkınnı
Min ilemä birä almadım.

Ülemmeni bezgä ükeneçle,
Halkıñ öçen bulsa ülemeñ?
Kütärälmim, duslar, min hurlıgın
Açtan şulay yıgılıp ülüneñ.

Min yäşärgä telim birer öçen
İlgä soñgı yöräk tibeşen.
Ülgändä dä äytä alsam ide,
Üldem, diyep, tugan il öçen!