Villu võitlused - 1

  EDUARD BORNHÖHE
  
  
  VILLU VÕITLUSED
  
  Jutustus Eestimaa vanast ajast
  
  
  RK
  „ILUKIRJANDUS JA KUNST“
  TALLINN 1946
  
  
  I
  Mitusada aastat on sellest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie tunnistuseta, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäeval veel elaks, armastaksime me teda vist niisama, nagu terve Sakalamaa omal ajal teda armastas. Vaenlasi ei võinud temal õiguse pärast ollagi; ja kui neid siiski juhtus olema, siis võisid need ainult inimesed olla, kes tema sõpruse väärilised ei olnud.
  
  Kõik vanad sõnumid on sepp Villu kiitust täis; kõik tunnistavad järeletegemisväärse ühtlusega, et sepp Villu kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Üksainuke ajalookirjutaja — vist veetõbine — teab veel juurde lisada, et Villu olevat oma alalist rõõmsat tuju kangete jookidega alal hoidnud. Meie arvame seda tühjaks laimujutuks. Et Villu, kui tal janu oli, kolme mehe eest jõi, see on sula tõsi; et aga Villu siis ka kolme mehe jõuga, kui tahtis, kuue mehe töö ära tegi, see on veel vähem vale. Temal ei olnud mingisugust põhjust oma head tuju kangete jookidega alal hoida. Sää­rane mees nagu meie Villu ei võigi muud kui heas tujus olla. Mõtelge ise: mees sündimisest saadik terve kui kala vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivar­red päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed — küpse rukki väli, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vast selgest taevast vihma sadama!
  
  Villu oli segamata verega maamees ja maarahva põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ära kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ära oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli läbistikku raske orjus vitsavuhina ja piitsahoopide saatel. Puhkamise ja meele­lahutamise ajad olid need, mil talupojad oma karedate isandate või riisuvate naaberrahvaste eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivasid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eest­laste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli.
  
  Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega preester, ei munk ega ristisõitja — ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude killast, aga siiski oli tema elu pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida.
  
  Terve eestlaste maa seisis sel ajal paljude valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid Taani kuningate sõna, või õigemini öelda ei kuulanud kellegi sõna, sest sealsed mõis­nikud tegid, mis ise tahtsid; Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop; Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud; kõik muud endiste vabade eestlaste maajaod olid Saksa rüütliordu omad. Nimetatud isandad lasksid oma maid osalt ise harida, osalt andsid nad maa ja selle peal elavad talupojad oma vasallide või alamate kätte, kes enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest olid. Nendest ordu ja piiskoppide vasallidest on pärastine Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütli­seisus välja kasvanud.
  
  Eestlased ei olnud XIV aastasaja hakatusel Saksa ordu ja piiskoppide maadel nime poolest veel kõik täied päris­orjad. Pärisorjadeks pidi üksi neid tehtama, kes pärast ristimist veel ristiusust taganesid. Nüüd olid aga peaaegu kõik eestlased enam kui ühe korra paganausku tagasi langenud, sest et ristiusku keegi neile arusaadavaks ega armsaks ei teinud. Nõnda olid siis vist juba kõik eestlased, kui mõned tosinad maha arvame, tõe ja nime poolest oma usuõpetajate pärisorjadeks saanud. Kes kogemata veel nime poolest vaba oli, sellel polnud suurt põhjust oma vabaduse pärast rõõmustada. Võõraste isandate silmas oli ta ikka põlatud talupoeg ja oma rahva meelest pealegi isamaa äraandja.
  
  Sepp Villu esivanemad olid ikka esimeste seas olnud, kes ennast ristimisveest puhtaks pesid, niipea kui ristijad selja pöörasid. Sellepärast oli Villu pärisorjade võsu ja ise Viljandi lossi pärisori. Siiski oli ta orjust ainult lapse­põlves tunda saanud. Kehajõu ja näidatud osavuse pärast oli teda hädaajal sõjameheks võetud ja ordurüütlite seltsis oli ta poolakate, leedulaste ja piiskoppide vastu sõdinud. Ta oli tark ja vapper sõjamees, kellest karutükke räägiti. Oma peremehe, Viljandi komtuuri[1] Goswin Herike, oli ta korra leedulaste keskelt välja raiunud, aga seejuures ise vangi sattunud. Vangist pääses ta imelikul viisil lahti ja põgenes Saksamaale. Siin õppis ta peenema sepakunsti selgeks ja käis keiser Ludwigi väega Itaalias, kus paptistid ta valusaid põhjalase hoope kaua mäletasid. Rändamis­himu kihutas teda maast maasse; kui tugev sõjamees ja osav sõjariistade sepp oleks ta päriselt võõrale maale võinud jääda ja toredasti elada. Aga igatsus isamaa järele ärkas ja läks aegamööda nii tungivaks, et sepp Viljandisse tagasi tuli ja ise ennast jälle orjusesse pakkus. Komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tänulik olla. Ta ehitas oma elupäästjale linna sisse sepapaja ja andis selle täiesti Villu hooleks; orjapäevi ei nõudnud temalt keegi. Aga Villu ei võinud kõrgete kivimüüride vahel elada; ta hakkas kõdu­nema ja läks laisaks. Siis laskis komtuur talle ligi kaks penikoormat Viljandist eemale, põlise laane keskele, vanale Pärnu maanteele uue sepapaja ehitada.
  
  Siin tegi Villu nüüd juba viiendat aastat tööd; ta nimi oli kaugele üle Sakalamaa piiride kuulsaks saanud. Liivi landmeister[2] Eberhard von Monheim ise oli tema töökoda vaatamas käinud ja tema juures enesele mõõga teha lask­nud, millega, nagu mitmed tahtsid näinud olla, rauda laas­tudeks võidi raiuda. Sepp tegi kõige peenemaid töid ja võttis nende eest rikaste käest ka head hinda. Tingimine ja nurisemine ei aidanud põrmugi — oli sepp kord hinna nimetanud, siis oli ta vähema pakkumise vastu kurdim kui surnu pealuu. Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad ja mõistsid ainult seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva komtuuri ja landmeistri enese kaitse all. Viljandi lossi jaoks tegi ta maksuta tööd, ja kui mõnel talutaadil kabjarauda või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti jumalamuidu ja paraja lonksu õlut pealekauba.
  
  Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam suurt nalja.
  
  „Tappa mõistab iga lurjus,“ ütles sepp selle asja kohta. „Kui kangem nõrgema kallale läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.“
  
  Nõnda oli sepp, ehk küll nime poolest pärisori ja pealegi valjude isandate pärisori, siiski nii vaba mees kui ei keegi muu Liivimaal. Ta ei tundnud vägivalla-kartust ega ras­keid elumuresid. Suguvendade vilets põli ei teinud temale suuremat südamevalu. Ta kergitas nende häda, kus võis, elas aga ise isandatega heas sõpruses. Tema sõna maksis talupoegade ees palju, aga ta ei olnud oma mõju iialgi kurjasti pruukinud, ei ninameheks püüdnud saada ega suuri asju juhtima hakata. Isamaa kõrgemad saatused jättis ta jumala ja valitsejate hooleks.
  
  Hea õnn ja usin töö olid Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist uhkust ei armastanud ta teha, vaid kandis talu­poja riiet, nagu seadus seda allaheidetud rahvastelt nõudis. Aga tal oli oma väike maja sepapaja juures ja maja sees oli tal palju ilusaid ja haruldasi asju, nende hulgas ka üks õppinud kokk ja majapidaja, kelle ta ise kaugelt maalt kaasa oli võtnud. Peaaegu igal aastal käis sepp korra võõral maal, osalt ordu, osalt omaenese tarviduste pärast. Sealt tõi ta siis muu kraami seas ikka ka mõne vaaditäie head marjaviina kaasa. Saksa keel oli tal selge kui vesi ja nii võis ta oma majas ka kõrgeid külalisi vastu võtta ja tehtud töö peale ise liiku anda. Rändamislust ei vähenenud temas, ehk küll reisimine sel ajal hea tüki raskem ning hädaoht­likum kui praegu ja sepal sagedasti suurt- ja väikestsugu röövlitega tegemist oli. Oli reisihimu täidetud, siis tõttas sepp palava igatsusega jälle koju ja kiitis paganate ja kristlaste jumalaid, kes talle nii armsa ning ilusa maa olid kinkinud.
  
  Siis põrus jälle maapind ta vägevate hoopide all, lõõtsad mühisesid, taotav raud purskas tuld ja ümberkaudne mets kajas südamlikust naerust, mida sepp oma naljakate reisilugudega kuulajatelt välja meelitas. Kes siis Villule pilgu heitis, see ei läinud temast sõna lausumata mööda; kes Villuga kord lõbusa sõna oli vahetanud, selle meel läks rõõmsaks, ja kes Villuga kord rõõmus oli olnud, see jäi tema sõbraks igavesti. Talupojad kogunesid trobikondade kaupa sepapaja ümber, oma suguvenna õnnelikku põlve imetlema ja tema imelikke sõnumeid võõrastest maadest ning rahvastest kuulama. Aga ka suured saksad jäid möö­da sõites seisatama ja mõnigi peene pihaga rüütlipreili unustas tema pärast hädaohu, mis kallitele kuubedele lendavate sädemete poolt ähvardas. Ühe sõnumi järgi olevat koguni komtuuri vennatütar, kui ta seppa esimest korda silmitsenud, järgmisel ööl niisugust unenägu näinud, et kui ta seda oma pihiisale üles tunnistanud, see auline isand väga tõsiselt pead olevat raputanud.
  
  Kui lõpuks veel nimetame, et sepp Villu poissmees või koguni vanapoiss oli — kui kolmekümnekahe-aastast meest nõnda võib nimetada —, siis on lugejal tema täielik pilt käes.
  
   Komtuurid olid suuremate ordulosside pealikud ja ümberkaudsete maakondade valitsejad; Goswin Herike (vanem) — pärastine Liivi landmeister.
   Landmeister — maavalitseja. Neid oli Saksa orduriigis kõigest kaks: üks Preisimaa, teine Liivi- ja Kuramaa jaoks. Nad olid orduriigi ülema valitseja hochmeistri järel kõige kõrgemad riigiametnikud.
  
  
  2
  Oli südatalve aeg, kui Villu ühel päeval pärast lõunat töö sellide hooleks jättis, näo puhtaks pesi, oma kõige parema vammuse selga tõmbas, ankrukese kõige kallimat prantsuse marjaviina kaenlasse ja tee jalge alla võttis. Tee viis põlisest metsast läbi ja ei olnud muud kui kitsas, süga­va lume sisse tallatud rada. Tallajate jälgi võidi kergesti üksteisest lahutada; neid oli kõigest kõiki kolme sugu. Ühed olid määratu suured ja sügavad, neid võis Sakalamaal üksainuke mees teinud olla, ja see oli sepp Villu ise. Temast öeldi, et kui tema korra üle välja kõnnib, siis on maantee valmis. Teised jäljed olid niisugused, et neist aru ei saadud, kas nad naiste- või meesterahva omad olid. Kolmandad jäljed aga võisid ainult naisterahva ja pealegi väga õrnade ning tillukeste jalgadega naisterahva tehtud olla. Sepp otsis hoolega neid jälgi ja hoidus nende peale astumast. Olid jäljed tükk aega nagu kadunud ja tulid korraga jälle nähtavale, siis naeratas sepp kõige näoga. Ümberringi kohises kõrge kuusemets, nagu ta vanal ajal suuremat jagu Eesti pinnast kattis. Inimeste teerajast käisid põigiti vahel metselajate jäljed läbi, millest arvata võidi, et mets mitte hädaohutu jalutamispaik ei olnud.
  
  Sepp kõndis nii tuliselt, et õhk kõrvadest mööda vuhises, aga siiski läks terve tund aega mööda, enne kui ta seatud sihile jõudis. See oli üksik talu, mis ühes kõrvaliste hoonetega kõrge palkaia keskel metsa serval seisis. See oli Risti talu ja tal oli isemoodi ajalugu.
  
  Ennemuiste oli siin lähedal vana eestlaste kants olnud. Kants võeti sakslaste poolt tormiga ära ja tema kaitsjad tapeti selleaegsete misjonäride viisi järgi kõik ära. Üksainuke pagan mõistis nii haledasti armu paluda, et ta elusse jäeti ja ristiti. Mees ei saanud küll uuest usust sugugi aru, aga ta jäi kindlasti usutoojate üleloomuliku väe ja võimu sisse uskuma. Kantsi pandi salk saksa mehi ja ristitud maamees jäi sulasena nende hulka elama. Hiljem võtsid paganad kantsi tagasi ja hävitasid omalt poolt kõik saks­lased ära. Üksi ristitud maamees leidis armu, öeldes, et ta ainult vägivalla sunnil ristimisvee olevat vastu võtnud. Mees arvas õieti, et eestlaste asjad nurja minemas olid, ja jäi salamahti võõrastele truuks. Tema sobitusel said saks­lased kantsi kerge vaevaga jälle kätte ja hävitasid ta see­kord hoopis ära. Tänu pärast jätsid nad ümberkaudse maa äraandja omaks. Tema ja ta järeltulijad jäid vabadeks ordu alamateks, kellele nad ainult kümnist maksid ja sõja ajal väes teenisid. Nad mõistsid oma haruldast seisukorda suure visadusega hoida. Küll katsuti hiljem mitu korda nende käest maid ja priiust röövida, aga nad mõistsid ikka kiusajate käte alt välja libiseda.
  
  Umbes kakskümmend aastat enne meie jutu algust oli Viljandi komtuur Herike selleaegse Risti talu peremehega, olgu kogemata või meelega, riidu läinud ja ähvardas talu ära võtta ning tervet perekonda orjadeks teha. Õigust ei olnud tal selleks küll sugugi, aga kes sel ajal õigusest hoolis? Komtuur laskis ühe hulguse läbi, kes Risti talust välja oli aetud, tunnistada, et sealsed inimesed ebajuma­latele olevat ohverdanud, lossi papp vandus nad kui ususalgajad ära ja — kohus oli mõistetud. Risti talu omanikud olid nüüd seaduse järgi komtuuri pärisorjad ja see võis nendega teha, mis tahtis. Nüüd oli häda suur. Kavalus üksi võis veel vägivalda võita.
  
  Sel ajal elas Risti talus noor ja imeilus neid, nimega Krõõt, peremehe kauge sugulane. Teda seletas peremees, kes lasteta lesk oli, Risti talu pärijaks ja saatis ta suurte kingitustega vihase komtuuri juurde, oma päranduse pärast armu paluma. Ordu seaduse järgi ei tohtinud kom­tuur küll kedagi naisterahvast enese ligi sallida, ei oma­enese emale ega õelegi suud anda; aga keegi ei võinud teda keelata ilusa näoga vaeslapse palveid kuulata ja ennast neiu pisarate läbi liigutada lasta. Komtuuri liigutus oli nii suur, et ta neidu enam tagasi ei lasknudki minna ja Risti talu rahvale tegemata patud andeks andis.
  
  Ilus Krõõt elas pool aastat lossis, tuli siis ühel päeval jälle Risti talusse tagasi ja sai komtuuri armuliku soovi järgi peremehe naiseks. Juba kolm kuud pärast pulmi tõi ta kaksikud ilmale, ühe poja ja ühe tütre. Et see nii kähku sündis, on ime, aga veel imelikum on see, et peremees ega perenaine selle ime pärast mitte sõnagi ei raisanud. Mõle­mad näisid täiesti rahul olevat. Aga kui lapsed kasvasid, ilma et uut sugu juurde oleks tulnud, hakkas Risti pere­mees nukrust põdema. Lapsed olid prisked ja kenad kui kannid, aga siiski ei võinud isa ilma meeleärrituseta neid vaadata. Ta näis neid enam kartvat kui armastavat; iialgi ei julgenud ta neid sülle võtta ega paitada. Peremehe meel läks veel nukramaks, kui ta iga päev selgemini nägi, et Krõõt lapsi väga palavalt, teda ennast aga väga leigelt armastas. Krõõt oli oma lossis-olemise ajal sakste peenema viisiga harjunud ja nende vaimu enesesse imenud; eestlasi põlgas ta kui tooreid talupoegi, kes tema imelikust, veel vanaski põlves nähtavast ilust suurt lugu pidada ei mõist­nud. Vaene peremees hakkas põdema, heitis sängi, tõrjus lapsi hirmuvärinaga enesest eemale, jampsis väga kentsa­kalt ei tea missugustest saksa lastest, vandus ennast ja naist maa põhja ja õhkas oma tumestatud hinge viimaks higistades ja ahastades välja. Krõõt jäi leseks ja kasvatas lapsed, keda ta hullupööra armastas, jumala ja sakste kartuses üles.
  
  Kaksikud olid nüüd üheksateistkümne-aastased. Vend Priidu oli kena, sirge noormees, päris saksa näomoega ja käharate juustega, loomu poolest kergemeelne, suur võrukael, laisk ja hea südamega. Tema kõige armsam ajaviide oli mööda metsi ja külasid luusida, metselajatega sõdida ja külaneidudega naljatada. Õde Mai — ema üksi hüüdis teda ikka täie nimega Mariaks — oli ema nägu, niisama ilus, aga veel peenemate joonte ja liikmetega. Maie silmad olid lahked, nägu tõsine ja mõistlik, käte nahk sile kui siid, sest et ema neid mõne saksa soost väimehe tarbeks püüdis hoida; pikem ja peenem riie kui muidu talutüdrukutel kattis Maie jalgu, aga meie tunneme neid juba nende jälgedest.
  
  Nii oli koht ja nõnda olid inimesed, kelle juurde sepp kange tuhinaga tõttas.
  
  3
  Villu ei tõstnud enne pead, kui ta järsku klõmaka õuevärava ette seisma jäi. Ta tõmbas sügavalt hinge ja ootas mõne silmapilgu, enne kui käe värava külge pani. Leides, et seestpoolt palgisarnane riiv väravale ette oli tõmmatud, hüüdis ta enda meelest kaunis õrnalt, hirmuga lähemate puude okstelt pelguvate vareste meelest aga küllalt käredalt:
  
  „Ae, ristirahvas, tehke värav lahti!“
  
  Õue poolt ei olnud häält ega liikumist kuulda.
  
  Sepp kordas hüüdmist nii südikalt, et varesed hoopis teise metsa lendasid.
  
  „Tohoo, mis sa märatsed?“ kõlas korraga noor ja värske mehehääl otse sepa pealae kohal. Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava kõrgema posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hambaid näitas.
  
  „Priidu!“ hüüdis sepp. „Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!“
  
  „Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,“ ütles Priidu, kes seda ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kaudselt meelde tuletati. „Et mul selge ja küps mehe mõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kangutama, vaid kergema vaevaga üle ronin.“
  
  „Päris poisi tembud,“ naeris sepp sõbralikult. „Kuhu sa siis nüüd selle puhuga tahtsid rännata?“
  
  „Või minagi seda tean?“ oli Priidu kergemeelne vastus; ja peeni mokki kelmikalt muigutades lisas ta juurde: „Kuule, ütle mulle õige, mis leidust sa nii suure hoolega oma jalge eest otsisid, et mind siin üleval ammugi ei näinud?“
  
  Sepp ei vastanud sellele küsimusele midagi, vaid lõikas kurja näo.
  
  „Mis sul seal ankrus on?“ küsis Priidu.
  
  „Tee värav lahti, küllap siis näed. Kas ema on täna paremas tujus?“
  
  „Kui sul ankrus head asja on, vahest siis ema tuju ka paraneb; praegu on ta sinu peale väga kuri,“ teatas Priidu mureliku näoga ja kadus posti otsast.
  
  Värav ähkis ja kriiksus Priidu kannatamatute käte all. Sisse astudes oleks sepp peaaegu komistanud. Asi, mis tema jalga oli takistanud, seisis mitu sammu eemal, maja ukse lävel; takistuse nimi oli Mai ja Maie nägu õhkus sel silmapilgul nii palju lahkust ja soojust, et Villu meelest talvise külma tundmus kadus ja tema südamesse suvise pühapäeva rahu asus. Kumb enne kummalegi käe vastu sirutas, kumb enne ilma mingisuguse nähtava põhjuseta magusasti naerma ja siis jälle sügava tõsidusega kõige tühjemat juttu vestma hakkas — see jääb seletamata küsimuseks. Nad seisid käsikäes, vaatasid teineteisele otse silmadesse ja olid väga heas tujus. Samal ajal veerles kalli viina ankur mööda libedat õue ja oleks vist hoopis unustusse jäänud, kui mitte Priidu teda halastades oma hoole alla poleks võtnud ja kohe prunti välja kiskuma hakanud.
  
  „Maria! Aga Maria!!“ hüüdis vihane hääl ukse vahelt.
  
  Seal seisis teine Mai, kuid vananenud näoga, kräsus kulmudega ja tigeda pilguga.
  
  „Taevake, kas minu Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama?“ sähvas mõte sepa peaajust läbi. Üks pilk Maie silmi tegi talle selle mõtte lolluse kohe selgeks ja sundis teda salamahti Maie kätt suruma.
  
  „Maria, ega sa kurt ole?“ käratses Risti Krõõt paisuva vihaga. „Kohe lase sepa käsi lahti ja tule tuppa! (Mai täitis esimest käsku, aga mitte hirmuga, vaid vagusa naeratusega.) Ja sina, Villu, kuidas julged sa oma häbemata nägu veel minu ees näidata? Alles tunaeile vihastasid sa mu surmani ära. Peenike saksa rätsep Hadubrand Flittergold tuleb meid vaatama, kingib Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõnega, otsekui oleksime meie tema väärilised! Minu süda sulab nähes, kui sügavalt ta Mariat austab, kui õnnelikuks ta teda teha püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim oma rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima ning pilkama ja peletad viimaks isanda, kelle küünemusta vääriline sa ei ole, majast välja.“
  
  „Kes teda käskis minna?“ küsis sepp õlgu kehitades.
  
  „Kas tema pidi ennast sinusugusest pilgata laskma?“
  
  „Ega temagi suu seotud olnud.“
  
  „Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust vaja ei ole kui keppi.“
  
  „Seda ta ütles vist üsna tasakesi?“ naeris sepp.
  
  „Kahju, et ta minu käest keppi ei tulnud küsima,“ lisas Priidu laisalt juurde.
  
  „Vait!“ kärgatas ema lõkendavail silmil. „See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii palju rikkunud, et tema moodi haukuma hakkad. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja teotajal irvitada? Tule, taevas, appi!... Aga seda ma ütlen, et mina seda enam sallida ei taha. Ei taha, ega taha! Kas kuuled, Villu? Edaspidi jää parem meile tulemata! Sa saadad meid otse hukatusesse. Meie kõige ausamad sõbrad peletad sa ära, Priidust teed sa joodiku ning hulguse ja Mariale pistad sa rumalad mõtted pähe...“
  
  „Pai ema, ole vait!“ palus Mai punastades.
  
  Aga Krõõt oli tõrelemistujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta hakkas seppa veel valjemini hurjutama ja välja tõrjuma. Vaene Villu seisis pea norgus ja kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamad mehed kõige kergemini araks. Kergesti oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu õigel ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lipanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:
  
  „Joo, ema, aga nuusuta enne!... Aeh, kas on hea?“
  
  Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõramaa viinasid tundma ja neist lugu pidama õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmanähtavalt.
  
  „Kust sa seda said?“ küsis ta peaaegu lahke näoga.
  
  „Joo enne, küllap siis aru saad,“ vastas Priidu.
  
  Krõõt võttis lonksu, muigutas mokki, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis viina heaks.
  
  „Niisugust viina jääb Liivi landmeister alles himustama,“ seletas Priidu tõsiselt ja jõi kannu tühjaks. „Niisugust viina on tervel Liivimaal ainult ühel mehel ja see on Liivimaa kõige parem mees. Seal ta seisab, alandlikum kui sulane, ja ootab paremat tänu, kui ta seni meie käest on saanud.“
  
  „Nii head viina ei ole sepal ilmaski olnud,“ ütles Krõõt moka otsast, aga siiski juba ilma tigeduseta.
  
  „Nii head mitte, aga halba ei ole tal ka iialgi olnud,“ tõendas Priidu südame põhjast.
  
  „Katsu nüüd asja!“ pilkas Krõõt, kelle tuju ikka pahanes, kui ta nägi, et lapsed sepa eest seisid. „Kes ta viinasid on palunud? Muudkui sind õpetab joodikuks. Tema suur viinatundja! Kassi saba alla! Va sepp pole iialgi vee ja viina vahet tundnud ega ole ka ta viinad tea mis.“ See oli kannatlikule Villulegi liig.
  
  „Minu viinad ei ole tea mis?“ hüüdis ta äkilise vihaga. „Mina ei tunne vee ja viina vahet? Kas sa tead, Risti Krõõt, et sinu suu seda väärt ei ole, mis sa praegu oled rüübanud! Päh, tema ütleb „tea mis“! Oh sa, viimane tont! Mina ei tunne viina! Pagan võtku, kui see viin mitte kõige parem ei ole, mida jumal on kasvada lasknud, siis ei pea ka keegi temast tilka enam saama. Priidu, too ankur välja! Ma viskan tühja vee maha, küllap siis mäletate, mis magu ta oli. Too ankur siia, Priidu!“
  
  Igavesti jääb tõeks, et naisterahva mõtteid keegi surelik ette ei tea arvata. Armu ja hirmu jagavad nad silmanähtavalt mõne kõrgema väe sunnil, ja vanad germaanlased pidasid neid sellepärast õigusega peaaegu jumaliku au sees. Kes oleks näiteks ette võinud kuulutada, et Krõõda mõru nägu sepa turtsumise ja ähvardamise juures järkjärgult mahedamaks pidi minema? Nähes, et sepp tõesti vihane oli ja et Priidu tema käsu täitmiseks tuppa tahtis minna, sasis Krõõt Priidu sabast kinni, välgutas kelmikalt naeratavaid silmi sepa poole ja ütles lahkesti noomival häälel:
  
  „Sinul kohe ikka tuli takus, Villu. Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin... Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale! Ehk soojendab sepp selga ja võtab pisut hingepidet.“
  
  Krõõt kadus ukse taha ja Priidu ning Mai talutasid sepa poolvägisi elutuppa. Perenaine ja viinaankur olid nagu tina tuhka kadunud. Noortele inimestele ei teinud see suuremat valu. Pea täitis nende rõõmus vadin ja naer tervet tuba. Kõigest oli näha, et need kolm inimeselooma isekeskis väga suured sõbrad olid.
  
  Küll oli Risti Krõõt katsunud ümberkaudsetest mõisadest ja Viljandi linnast alamat saksa soost rahvast oma majasse meelitada ja oma lapsi nende noorema sooga sõbraks teha. „Antvärgid“ tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa võtma, vaatasid aga siiski „vabadele talupoegadele“ üleõla ega kutsunud neid iialgi enda juurde võõraks. Priidu ja Mai olid sellest ammugi aru saanud ja ei läinud omalt poolt kedagi taga otsima. Maiel oli noorte meeste seas palju kummardajaid, aga linna noorsandid liputasid ainult tema ilusa näo ees saba ja talupojad roomasid tema vabaduse ja rikkuse ees kui ussikesed. Sepp Villu üksi armastas teda kui omasugust inimest ja kena, tarka tüdrukut. Kas Maieke seda nägi või mitte, on teadmata; teada on nii palju, et Mai iga kord, kui sepp Risti talusse võõraks tuli, oma ema meelest üleliia elavaks ja vahel koguni vallatuks läks... Priidu silmis oli sepp kõige mõnusam mees tema poolt tuntud maailmas; ta aeles päevade kaupa sepapajas pingi peal ja silmitses imestuse ning aupakkumisega, kuidas töö sepa käte all edenes; siis tuli vahel ka Priidule himu tööd käsile võtta, mida ta muidu kui surmarohtu vihkas ning põlgas. Sepal jälle oli, nagu öeldud, pool maailma sõpru täis, aga kellegi juurde ei tormanud ta nii määratute sammudega kui Risti talusse.
  
  Kus inimesed õnnelikud on, seal ei armasta nad suurtest asjadest ega sügavast tarkusest kõnelda. Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii lapselik, et sellest laiemalt rääkida ei maksa.
  
  Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kuni perenaine jälle nende keskele ilmus. Krõõda silmad hiilgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel käis pisut kangelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kohe tusaseks, kui ta nägi, et sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende vahele ei oleks mahtunud.
  
  „L—lõpetage ju oma hirnumine!“ käratses perenaine. „Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata, mis kuduja teeb!“
  
  Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.
  
  „Miks te ikka va maakeelt jahvatate?“ taples perenaine edasi. „Oleks sest Villust vähemalt nii palju kasu, et mu lastele saksa keelt õpetaks! Te saate ju kõik tast aru, miks te siis ilmaski ei räägi!“
  
  „Ega me saksad ole,“ urises Priidu.
  
  „Saksad ole!“ osatas Krõõt. „Vaata nokameest! Sina palju tead, mis sa oled! Kui sa saksa keelt räägiksid, siis näeksid kõik kohe, et sa pärisori ei ole.“
  
  „Saksamaal on kõik pärisorjad — sakslased,“ ütles sepp. Kahju küll, et ta seda ütles, sest nüüd oli Krõõdal põhjus käes otsekohe tema kallale kippuda:
  
  „Katsu mul suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala ilma hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Äh? Rumal ori sa oled ja selleks sa jääd. Armust on sind natuke valla lastud — nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma silmigi ei tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!“
  
  „Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin üsna mõnus istuda,“ ütles Priidu haigutades.
  
  „Vait!“ kärgatas ema. „Sina seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu kurivaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria peene antvärgi pruut. Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et sa Mariat omale loodad saada?“
  
  „Olen ikka nii juhm,“ ütles sepp alandlikult.
  
  „No siis jää ka juhmiks!“ kilkas Krõõt. „Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas sa tead ka, mis see tähendab: saksa rätsep? Temal pole muud vaja kui sinu peale kaevata, ja sind pannakse tulist rauda kandma ja puuakse võllasse. Oma põlvede peal pead sa temalt andeks paluma, et teda oled pahandanud.“
  
  „Oleks ta seda selge sõnaga nõudnud, eks ma seda siis vist oleksin teinud,“ naeratas sepp.
  
  „Aga ta pani plagama,“ lisas Priidu juurde.
  
  Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane naisterahvas ikka midagi peab tegema, siis kahmas ta nurgast luua kätte, astus sellega otsekohe sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ära põletada ja karjus, kui keelepaelad jälle lahti pääsesid, inetu häälega:
  
  „Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!“
  
  „Ära tule meest narrima,“ ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse rõnga kriipsutasid. Seepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast tasast nuuksumist...
  
  Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kodu poole. Ta jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt. Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus.
  
  Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis, ümber vaadates nägi ta Maie tulevat.
  
  „Villu!“ hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu.
  
  Sepp ei liikunud paigast.