Tõde ja õigus III - 19

  „Seda lihtsam on teil sedagi vastu võtta,“ ütles majaproua. „Võtke, minge tasuge võlg ja tulge homme rõõmsalt tagasi. Küllap hiljem maksate kõik, te olete ju alles noor, noor ja terve… Vaadake veel kord nõnda altkulmu minu poole, veel! Jumala eest! Justament tema! Mina mõtlesin alati, et keda te küll meelde tuletate, aga nüüd tean: minu õepoega. Tema vaatas vahel ka nõnda, aga tema suri juba kaheksa-, üheksa-aastaselt. Õde pidi teise ikka linna kooli panema ja mina oleks ta siis oma juurde võtnud, aga suri teine enne ära. Selle õepoja mälestuseks, kes oleks praegu võinud umbes teie vanune olla, laenan ma teile selle raha, ma armastasin seda poissi väga. Mõtlesin ta isegi oma kasvandikuks võtta, sest õel oli veel teisigi poegi. Või kui teile selle poisi mälestus midagi ei ütle, sest teie ju ei tundnud teda, siis laenan selle raha härra Bõstrõi õnnetu surma mälestuseks, sest teie meeldisite temale väga ja mina armastasin teda. Päris õige, nüüd ma tean seda, ja mis sest teie ees salata. See olgu teile õpetuseks, kui rumal on armastus. Enne ei saa temast õieti aru, kui inimene on surnud, siis on kõik korraga selge. Aga ühes ta eksis ometi. Tema ütles ikka, et armastuseks on hirmu vaja. Pead kartma, siis tuleb armastus, need olid tema sõnad. Kuid mina ei kartnud teda surnult põrmugi, oleksin kas või tema kõrvale puusärki võinud heita, ja ometi armastasin teda. Tütred naeravad mind, kui ma lähen tema hauale. Aga nemad on rumalad. Noored on üldse rumalad, nemad ei tea teise armastusest midagi, nemad armastavad ainult iseennast.“
  
  Kui Indrek astus koeramamma juurest välja, kakskümmend rubla taskus, et seda nõutavasse paika ära viia, murdis ta kogu tee pead, kas noored teavad midagi armastusest või on see ainult vanade eesõigus. Kui vana peab inimene olema, kui ta saab juba taipu armastusest? Kas tema, Indrek, võib juba teada, mis on armastus, või armastab ka tema veel ainult iseennast?
  
  
  XXVII.
  Peale viimaseid sekeldusi Indrekul oli tundmus, nagu oleks kulutuli tema ümbrusest üle käinud ja kõik puhtaks pühkinud: ta seisis jällegi üksi, nagu linna tulles, või kuigi mõned olid veel jäänud, nagu näiteks proua Kuusik ja Viljasoo, siis paistsid need praegusel silmapilgul kõige vähem vajalikkudena, pealegi veel sellistena, kellega Indrek ei osanud nagu midagi peale hakata. Eriti suurendas tema üksinduse tundmust see, et sõdur, kelle pärast ta kõik omale kaela tõmmanud, ei andnud endast vähematki elumärki, nagu oleks temaga sündinud Viljasoo oletuse kohaselt: nagu oleks ta kõigest hoolimata ometi sisse langenud, nii et Indrekul tarvis ainult oodata, millal ka tema jälile jõutakse. Esimese nädala jooksul kasvas Indrekul ootuseärevus päevpäevalt, nii et öösi tuli unestki puudus kätte, pärast seda lõi ta lootusetult käega. Sõdur oli ju öelnud, et teda võidavat roodust kargamise eest kuni viie päevani kartseri pista, aga kui teda pole ka seitsmendal päeval kuulda ega näha, mis mõte oleks siis veel tema pärast pead murda või südant vaevata. Ja lõpuks valdas Indrekut tundmus, et temale on üsna ükskõik, mis sõduriga sündinud, tähtis oli talle ainult tema teo motiivid ja kantud ohver. Üks oli temas imelikult kindel: silmapilgukski ei kahelnud ta sõduri aususes ja tema sõnade tõelikkuses, kuigi just see oli punkt, mida kõik ründasid. Sillamäe „Rahva Sõbra“ toimetuses, kuhu see rahajant oma ringkäigul mõne päeva pärast jõudis, andis Indreku tõeusule väga lihtsa seletuse, öeldes:
  
  „Muidugi, mis teil siis nüüd veel muud üle jääb, kui ainult uskuda, kõike tõeks pidada, sest see on ju ainukeseks lohutuseks. Mõelge ometi oma seisukorda, kui ühel ilusal päeval selgub, et teid on lihtsalt ninapidi veetud. Te olete ju siis rüütel, kes sureb, kaitstes daami au, mida sel juba ammugi enam ei ole.“
  
  „Jah, teie ei ole sugugi soliidne,“ lausus Kuru ja vaatas Indrekule halvakspanevalt otsa.
  
  „See kõik on tühi kodanline puru,“ ütles Joosua. „Teie unustate peaasja. Teie unustate, et ta pistis käe revolutsiooni kassasse, mis on sama hea, kui pista käsi revolutsiooni enda külge.“
  
  „Ühelgi revolutsioonil pole kunagi mingit kassat olnud,“ vaidles Sillamäe kohe vastu. „Revolutsiooni teostavad kas nälgijad, paljasjalgsed ja närukaelad või pole mingit revolutsiooni, on ainult lihtne kuninga tapmine, nagu Inglismaal. Revolutsioonid tehakse kassata, aga kassameistrid kasutavad revolutsiooni.“
  
  „Nõnda on ainult kodanliste revolutsioonidega,“ vastas Joosua. „Praegu aga teostame puht proletaarlist revolutsiooni ja selles…“
  
  „…ei saa kassata läbi?“ pistis Sillamäe vahele. „Eks ole nõnda? Proletaarlasel peab ikka kassa olema, kodanlane võib ka ilma selleta mässata.“
  
  „Sinuga ei maksa neist asjust rääkida,“ ütles Joosua nüüd.
  
  „Eks ole,“ kiitis Sillamäe järele. „Aga ütle ometi, oled sina või su mõttevennad proletaarlased? On Kröösus proletaarlane? Aga miks ta siis kahehobuse-voorimehega sõidab?“
  
  „Sa küsi seda temalt endalt, kui julged,“ muigas Joosua üle õla, sest ta istus, selg Sillamäe poole. Aga see ei võtnud seda nagu kuuldavakski, vaid jätkas:
  
  „Tead, mis mina sulle ütlen: mitte kõik pole proletaarlased, kes end selleks peavad, vaid paljud neist on proletaarlaste kassameistrid. Need on kaarnad, kes panevad revolutsiooni nisu oma pugudesse.“
  
  „Kaarnad ei armasta nisu, vaid raibet,“ ütles Kuru asjalikult.
  
  „Kas kuuled,“ pistis Joosua pilkavalt.
  
  „Noh, siis on need kassameistrid raipenokkijad,“ vastas Sillamäe teravalt.
  
  Aga nüüd läks Joosua hääl nii valjuks ja tema juuksesalgud hakkasid sel määral peas lendama, et Indrek tundis iga karjatust ja juukselendu kui etteheidet, sest tema oli kogu selle riiuragina põhjustanud. Ometi ei pidanud ta sündsaks lahkuda ja sellepärast pidi ta kõik ilusasti ära kannatama. Alles tüki aja pärast võis ta kergemalt hingata, sest siis pöördus sõnelemine teisele alale.
  
  „Et ka niisukese inimesega peab ühte lehte toimetama!“ kirus Joosua. „Aga nõnda on selle kodanlise rämpsuga ikka: inimesed Soomest ja Saarest kokku ajada ning see peab olema toimetus, kel on põhimõtted. Kus on siin põhimõtted, kui toimetuses istuvad inimesed, kes on nagu tuli ja vesi.“
  
  „Mitte nagu tuli ja vesi, vaid nagu hing ja kolmnurk,“ aitas Sillamäe tagant järele. „Aga miks te ei asuta oma lehte, kus oleksid ainult puhtad põhimõtted, muud midagi. Igale poole pange ainult põhimõtted ja kus põhimõtet ei ole, see jätke panemata. Tehke ka õnnetused ja kuriteod põhimõttelisiks, eriti aga kuulutuste külg. Ja kui kuulutusi ei ole, siis kuulutage ise suurelt, suurelt, et — otsitakse põhimõttelikke kuulutusi.“
  
  „Sa võid ju ironiseerida, niipalju kui tahad, aga ometi on sul väga hästi teada, miks meil pole oma õiget häälekandjat,“ ütles Joosua.
  
  „Jumala eest, mitte midagi ei tea ma,“ vastas Sillamäe ilmsüütult. „Jõust ei ole teil ometi puudu, kui otsustada mõne mehe sõnade järele, ja sõjariistu olevat tarbeks, sest neid veetakse teile sisse, muretsetakse koha peal ja valmistatakse vabrikuis. Mulle räägiti, et mõni vabrik valmistavat nüüd masinate ja vagunite asemel ainult sõjariistu. Sinul on selles asjas muidugi täpsemad andmed käepärast. Ja rahast peaks teil ka jätkuma, sest seda korjate kogu linnas, kas revolvriga või ilma.“
  
  „Kas sul tõesti pole häbi?“ küsis Joosua ja pöördus toolil ümber.
  
  „Mille pärast?“ küsis Sillamäe vastu. „Teie rumaluse või edevuse pärast, mis?“
  
  „Ei, vaid oma kasimata suu pärast,“ ütles Joosua. „Sa teed naeruväärseks ka kõige kõrgema ja pühama.“
  
  „Sa oled idioot!“ karjus Sillamäe nüüd. Selle peale viskas Kuru sulepea prahvatades lauale ja laskus lootusetult seljakile toolitoe najale, kuna Joosua toolilt kargas ja punetava näoga, juuksesalgud silme ees, Sillamäe laua äärde sööstis ning vaiksel, kuid väriseval häälel küsis:
  
  „Mis sa minust tahad?“
  
  „Et sa jätaksid oma igavese proletaarlise jörina, kui lõmpsime üheskoos kodanlisel künal,“ vastas Sillamäe, „muidu pean arvama, et oled juhm või kelm.“
  
  „Oma ilmavaadet ja põhimõtteid ma kodanlise läätseleeme eest ei müü,“ ütles Joosua ja lisas juurde, „aga sina oled mustasajaline ja kodanlaste sabarakk.“
  
  „Mina olen ise kodanlane,“ kinnitas Sillamäe.
  
  „Ehk aitab juba,“ ütles Kuru rahulikult vahele, „sest nüüd on kõigil teada, mis te olete: üks juhm või kelm, teine mustasajaline või kodanlane. Trükikoda näeks hea meelega, et te muu seas oleksite ka ajakirjanikud, sest muidu jääb leht jälle hiljaks.“ Viimased sõnad rääkis ta siis, kui trükikojast ilmuti käsikirjade järele.
  
  Nõnda surusidki kodanlane ja proletaarlane ninad paberile ja hakkasid radikaalset lehte kirjutama, kuna Indrek lahkus toimetusest tundmusega, et mitte need seal, vaid tema on see juhm ja kelm, kellest oli just praegu jutt. Ainult mustasajaliseks ja mingiks sabarakuks ei saanud ta end pidada, seda mitte.
  
  Nõnda lonkis ta kodu poole. Seal ootas teda kiri, mis teatas, et ema on haigeks jäänud, nii et on pidanud arsti tooma. Aga sellest pole suurt abi olnud, sest valud kestvat ikka edasi — paremas puusas, jalas ja külje sees, eriti just viimases. Ainult niipalju olevat arst öelnud, et see võivat kaua kesta, tähendab — haigus ja valud. Lõpuks taheti Indrekult, et tema muretseks linnast paremat rohtu — kangemat, mis võtaks vähemalt valugi ära või tuimendaks keha, et nii väga ei tunneks. Sest kui see on surmahaigus, siis rohud terveks üldse ei tee.
  
  Seda kõike lugedes Indrek mõistis, et häda pidi olema suur, kui Vargamäele tuuakse arst selle sügisese pori ja põhjatute teedega. Aga kuidas võiks tema aidata? Mis rohtu teaks tema nõnda muretseda? Või kuidas seda kätte toimetada? Pead murdes tal meenus Viidik, kes oli hiljuti raha asemel pakkunud arstimeid. Selle poole Indrek nüüd pöörduski. Aga Viidik arvas, et ilma mingisuguste andmeteta haiguse kohta tema ei või ometi kuidagi aidata. Indrek muretsegu lähemaid teateid, lasku saata mõni rohusedel või midagi selletaolist.
  
  Seda oli kergem nõuda kui täita. Kõige lihtsam oleks olnud Indrekul endal sõita raudteejaama ja sealt minna jalgsi Vargamäele, et oma silmaga näha, mis teha või loota. Kuid see kõige lihtsam osutus kauge maa, ärevate aegade, sügiseste vihmade, pori ja põhjatute teede tõttu ehk kõige raskemaks, liiatigi et polnud midagi kohast selliseks retkeks ei jalga ega selga panna. Sellepärast rahuldus ta lõpuks kuidagi sellega, et saatis teele kirja, mis pidi vastuseks tooma tarvilikud andmed. Aga ka see lootus nurjus, sest varsti peale kirja ärasaatmist algas postiteenijate streik, mis tegi saadetiste edasi- ja kättetoimetamise üsna küsitavaks. Indrek ootas ja ootas ning ühes ootamisega tumenes mälestusest kõik, mis kirjaga ühenduses, sest oli ju praegusel silmapilgul uusi, erutavaid sündmusi, mis matsid vanad asjad mõne päevaga oma lademe alla.
  
  Inimesed, kogu maailm oli nagu hakanud elama mitte kuude ja aastatega, vaid tundide ja päevadega. Üks päev ei tundnud, üks tund ei mäletanud enam teist. Kõik muutus nii ruttu, et silmis lõi virvendama. Oli imestusväärne, kuidas samad inimesed, kes olid oma eluea rahulikult mööda saatnud, suutsid sellele vastu panna, tehes peale kõige muu ikka veel oma igapäevast tööd ja toimetusi. Lehed, mis levisid üle kogu maa, kõnelesid kuude kaupa aina rahutusist, mässudest, põletamisist, tapmisist, streikidest, koosolekuist, kõnedest, uuest ilmakorrast ja vabadusest ning kõigil oli tundmus, et see suur nõiakatel hakkab ikka kõvemini keema, ikka hoogsamalt üle ääre ajama, ikka segasemalt podisema, ilma et ükski õieti teaks, millega see viimaks lõpeb.
  
  Alguses olid asjad üsna selged: oli valitsus, oli sõda, oli rahvas, kes oli valitsuse ja sõja vastu, nii et võideldi ühel rindel. Aga mida tumedamaks, vihmasemaks ja ähmasemaks muutusid sügisesed ilmad, seda segasemaks läksid ka inimeste asjad. Valitsuse vastu võideldi endiselt, aga lahinguid löödi juba ka eneste keskel, ehk küll paljud kuidagi ei taibanud, milleks see tarvilik. Oli ehk valitsusvõim juba sel määral maha tallatud, et revolutsioonipesas jätkus aega ja jõudu koduseks kakluseks? Ei, otse selle vastu, just viimasel ajal tõstis sandarm, politseinik ja nuhk ikka julgemalt oma pead ning sõdurite vägivallateod maal ja linnas liikusid kulutulena suust suhu.
  
  Veel umbes kuu tagasi oli tulnud rahvas tervikuna oma vabadusohvrite matusele ja need, kes jäid tulemata, ei kuulunud rahvasse.
  
  Aga juba tekkis tundmus, et kui veel peaks matma vabaduse eest langenuid, siis oleksid proletaarlastel omad ohvrid ja kodanlastel omad ja kes teab, ehk võiksid nad juba vastastikku oma endiste kaasvõitlejate ohvreid mõnitada, vähemalt vaikides õlgu kehitada. Veel hiljuti oli mingisugune ühine proletaarlaste vägi, kes laulis üksmeelselt: „Kauem raudu me kanda ei taha,“ aga juba tunti nagu tarvidust eraldada mitte ainult sotsialiste-revolutsionääre sotsiaaldemokraatidest, vaid isegi vähemlasi enamlasist, nagu oleks see ühise vägeva vaenlase vastu võideldes jumal teab kui tähtis või nagu teeks ka sandarm, võmm ja nuhk nii väga vahet, kas ta jälgib ühe- või teisevarjundilist põrandaalust. Eristumine läks veel kaugemale: vene sotsiaaldemokraatia kõrvale ilmus eesti oma. Nii või teisiti pidid kõik need eraldunud hulgad vastastikku teatud määral sõjajalal seisma ja oma jõudu kulutama mitte valitsuse vastu võitlemiseks, vaid oma kaasvenna vääramiseks kogu maa ja rahva silmas. Kui Indrek sattus sellest rääkima Viljasooga, kirtsutas see hulk aega enne nina, kui ütles irvitades, nagu oleks tal sellest kõigest ainult kahjurõõmu:
  
  „Te ju teate, inimene on nagu neljajalgnegi: tema tahab teisest üle olla. Seni kui meil oli tundmus, et meie oleme või saame valitsusest üle, läksime kõik üheskoos, aga nüüd meil nähtavasti enam seda tundmust ei ole ja sellepärast hakkame kedagi teist otsima, kellest oleksime üle. Nõnda siis proletaarlane kargabki kodanlase, vähemlane enamlase, vene sotsiaaldemokraat eesti sotsiaaldemokraadi ja majandusemees aatevenna kõrisse kinni ning vastupidi, sest need kõik on praegu nõrgemad kui valitsus. Valitsuselt ei jäksa me enam midagi võtta, aga üksteiselt loodame kõige paremad suutäied ära kiskuda.“
  
  „Aga nõnda kisub ju valitsus meilt kõik suutäied lõpuks,“ ütles Indrek.
  
  „Sest pole ühti,“ irvitas Viljasoo endiselt nina kirtsutades, „sellega oleme maast madalast juba harjunud, et meil midagi ei ole.“
  
  Aga Sillamäe sai asjast hoopis teisiti aru. See selgus siis, kui peatoimetaja tuli temale oma täbarat seisukorda kaebama, lausudes:
  
  „Lihtsalt ei tea, mis teha või mis öelda. Igal parajal juhul sõimavad sind pursuiks, vereimejaks, ja teiste kurnajaks, aga sestsamast tulevad ja tahavad raha. Kes siis kumbagi kurnab, kas mina raha andes või nemad raha võttes? Üks kahest: mina kas olen tõepoolest pursui ja proletaarlaste vastane ja siis jätku nad mind rahu või ma olen nende kaasvõitleja ja abimees ja siis ärgu sõimaku mind ja minusuguseid, vähemalt mitte enne kui praegune võim kõrvaldatud.“
  
  „See on valitsus, kes talitab oma agentide kaudu roomlaste eeskujul: divide et impera,“ ütles Sillamäe. „Valitsus poetab oma käsilased revolutsionääride ridadesse ja need ajavad seal pilli lõhki — teevad suurejoonelisest politikast kildkondlise jõhvilõhestamise ja karvakitkumise, nagu oleks politika erakond mõni tõrreusulahk. Ja mina ütlen: valitsus saavutab nuhkide kaudu lõpuks oma eesmärgi, ajab üksikud rahvakihid enneaegu teineteise vastu üles ja teeb nad siis üksikult vagaseks. Ainult põranda all võib mässutuluke edasi hingitseda. Ja küllap ta oskab ka riigiduumalegi parajal ajal prilli ninale keerata.“
  
  „Seda muidugi,“ oli peatoimetaja nõus, „aga üksteist õgida oskame ilma provokaatoritetagi. See on meie ajalooline pärandus. Lisaks veel, et tegemist on põrandaalustega. Nende peas muutuvad nähtavasti kõik ideed pisut nagu tõrreusulahuks, sest igast tagakiusatud mõttest saab lõpuks pöörasus. Ma olen sagedasti mõelnud, et mis küll sünniks, kui need inimesed saaksid võimu oma kätte. Asi oleks vististi hullem kui ühegi tsaari ajal.“
  
  „Niisugused tõrreusulised ei haara mingit võimu,“ arvas Sillamäe.
  
  „Ärge ennustage,“ hoiatas peatoimetaja, „meie pole kaardimoorid.“
  
  Aga hoiatusest hoolimata kinnitas Sillamäe ometi, et tema silmad seda võimuhaaramist ei näe või vastasel korral olevat ta valmis ära sööma oma vanad kalossid. Neid viimaseid sõnu kuulis ka Joosua, ja see ütles rõõmsalt:
  
  „Seda tõotust peame meeles. Olen näinud, et loomad närivad vanu saapaid, aga vanade kalosside söömist ma pole veel näinud.“
  
  „Ega näe nüüdki,“ vastas Sillamäe.
  
  „Veame kihla, et näen,“ ütles Joosua.
  
  „Hea küll, veame pealegi,“ vastas Sillamäe. „Kui võidad sina, söön mina omad kalossid, ja kui võidan mina, sööd sina omad, nii et nõnda näed sa tingimata vanade kalosside söömist. Tähtajaks määrame sinu surmapäeva, sest peale surma ei söö ega näe sa enam midagi.“
  
  „Aga sina näed?“ küsis Joosua.
  
  „Mina näen,“ vastas Sillamäe, „sest mina olen kristlane ja usun elavat hinge, sina aga usud surnud Marxi.“
  
  „Usu, va vennas, meie mõlemad sureme enne kui Marx,“ ütles Joosua veendunult.
  
  „On ta siis surnust üles tõusnud?“ küsis Sillamäe imestunult.
  
  „Sa arvad, et ainult Kristus on seda teinud,“ vastas Joosua.
  
  „Ma ei arva sedagi,“ ütles Sillamäe.
  
  „Aga ikkagi oled kristlane?“ imestus Joosua.
  
  „Seda ei arva enam ükski kristlane,“ seletas Kuru nüüd vahele, „seda õpetatakse ainult veel paganatele kaugel soojal maal, kus on tiigrid ja meie kured külmaga.“
  
  „Selles eksite,“ ütles Joosua. „Alles paar päeva tagasi käisid leeripoisid minult nõu küsimas, mis nad peavad pastorile ütlema, kui see õpetab neile asju, mis käivad mõistuse ja teaduse vastu. Muu seas oli juttu ka Kristuse ülestõusmisest.“
  
  „Noh, ja mis nõu sa neile andsid?“ küsis Sillamäe.
  
  „Teadagi, mis nõu,“ vastas Joosua.
  
  „Et Marx on surnust üles tõusnud, aga Kristus ei ole, eks,“ ütles Sillamäe.
  
  „Ja muidugi,“ kinnitas Joosua, „sest Kristus on meile praegu surnud, Marx aga elav.“
  
  „Aga mis siis, kui pastor poissa niisukese õpetusega leerist lahti ei tee, neid lauale ei võta?“ küsis Kuru.
  
  „Mis puutub see minusse,“ vastas Joosua. „See on praktiline küsimus ja see ei huvita mind põrmugi. Minu ülesandeks oli asja ideeliselt õieti valgustada, poistele õige tee kätte näidata.“
  
  „Kuigi see viiks praktiliselt hukatusse?“ küsis Sillamäe.
  
  „Revolutsiooni päivil ei tea keegi, kus on hukatus või kus päästmine,“ arvas Joosua. „Pealegi ei või sellest hoolida, kui on küsimuses inimsoo parem tulevik. Ja ükskord peame ometi sellest keskaegsest vaimupimedusest välja jõudma.“
  
  „Küll on sinul ilmas kerge elada!“ ohkas Sillamäe. „Sa paned Kristuse asemele Marxi ja asi tahe — maailm on valge.“
  
  „Pisut ikka valgem kui enne,“ vastas Joosua.
  
  „Õndsad on need, kes usuvad, sest nemad on vähenõudlikud,“ ütles Sillamäe.
  
  
  XXVIII.
  Oli ilmunud kusagilt teade, et maale läkitatud sõdurid tõrkunud ühes või paaris paigas ülemuse käsku täitmast, kui neilt nõutud relvade-tarvitamist rahva vastu. See teade jooksis linnas suust suhu ja ilma et keegi oleks vaevaks võtnud tema tõelikkust juurelda, tehti igasuguseid oletusi ja ehitati õhulosse. Mis sünniks, kui see oleks tõsi? Millisesse seisukorda satuks valitsus, kui mitte ainult siin, vaid ka mujal väed hakkaksid ülemusele vastu?
  
  Mõni päev pärast seda sõnumit Indrek sai „Rahva Sõbralt“ teate, et käidud Timofeid küsimas ning lubatud sel ja sel ajal tagasi tulla. See sõnum pani Indrekul südame rõõmu pärast värisema. Tähendab ta ei eksinud. Teda ei petetud. Sõdur ei valetanud. Ta ei ole ka lõksu langenud. Ja kui ta temaga kokku sai, siis ta oleks temale kas või kaela langenud, nii ülevoolavalt oli tal õnne ja rõõmu. Aga see pidi veel suuremaks kasvama, kui nad astusid õhtupimeduses tänavale ja läksid üheskoos kuhugi lihtsasse joogikohta, kus sõdur pudeli õlle juures jutustas oma loo. Ta oli roodust maha jäänud relvu muretsedes ja teda oli tapiga järele saadetud maakonnalinna, kus pisteti vee ja leiva peale nädalaks ajaks. Aga niipea kui pääses välja, ta hakkas kohe tasapisi tööle — hakkas seltsimeestele seletama, mis temaga sündinud ja kes tema päästja ja heategija. Ta rääkinud mõnele seltsimehele ka oma tõotusest, mitte relva tõsta oma päästja omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu, lastagu ta maha või poodagu üles.
  
  „Aga kui seltsimehed oleks teid ära annud,“ ütles Indrek.
  
  „Eluilmas ei võinud nad seda teha,“ vastas sõdur, „sest kes üheskoos on mädanenud mandžuuria kaevikuis, need ei anna üksteist ära, sündku mis tahes. Halb oli ainult see, et kõik polnud roodus kaevikutemehed, sest meist jäi seal vähe järele ja roodu täiendati hiljem. Nende teistega oli raskem, siin pidi olema ettevaatlik. Aga ka nendega saime lõpuks toime. Ja kui meid siis saadeti maale mõisa, kus moonamehed streikisid ning mässasid, siis juhtus nõnda, et sinna sattusid enamiste kaevikutemehed. Seal ütlesin ma seltsimeestele, et, vennad, pidage meeles, mis ma tõotanud ja mispärast ma tõotanud ning meie ei tõsta oma kätt mitte selle maa ja rahva vastu, kelle keelt ja kombeid me ei tunne. Las nad õiendavad ise oma asju. Just nõnda, Timofei, vastasid mulle seltsimehed. Ja nõnda see sündiski. Me pidime moonamehed laiali ajama, kes olid kogunud mõisa juurde, aga meie seisime nagu postid, kui leitnant andis käsu. Seisime ja ei teinud ainustki liigutust, ei lausunud ainustki sõna. Leitnant karjus, sõimas, tõmbas isegi revolvri taskust, kuid pani selle sinnasamasse tagasi, sest ta teadis, et meil olid laetud püssid käes.“
  
  „Ja millega see siis lõppes?“ küsis Indrek suures ärevuses, nagu ei maldaks ta jutustuse jätkamist oodata.
  
  „Teadagi, millega,“ vastas sõdur. „Meid käsutati korterisse tagasi ja jäeti kuni selle päeva õhtuni sinna. Vahepeal käidi ja joosti mõisas suure ähmiga edasi-tagasi. Nähtavasti käis leitnant ühes paruni, valitseja ja jumal teab kellega moonamehi vaigistamas, neid meiega ähvardamas ja hirmutamas, sest ega siis need teadnud, et neil pole tarvis meid põrmugi karta. Kuidagi said nad vististi asjad joonde ja õhtul hilja, kui kõik oli vaikseks jäänud, käsutati meid kõigega, mis meil oli, raudteejaama ja sealt maakonnalinna. Seal laaditi varsti kogu rood vagunisse ja nüüd oleme siin. Kuuldavasti saadetakse meid kui ebaustavaid Piiteri poole tagasi ja meie asemele tulevad uued.“
  
  „Ja teile ei tehtud midagi?“ küsis Indrek.
  
  „Ei lausutud sõnagi, et keegi ei saaks teada,“ vastas sõdur. „Ainuke, mis tehakse: rood ehk tükeldatakse ära, jaotatakse teistesse väeosadesse. Juba Mandžuurias tehti seda, kui tõrguti käsku täitmast.“
  
  „Mul on nii hea meel, et teil polnud vaja kannatada,“ ütles Indrek.
  
  „Aga mina oleksin nii hea meelega teie pärast kannatanud, sest muidu olen nagu armusaaja. Aga koju ma kirjutasin siiski naisele ja näe siin on vastus, kui tahaksite lugeda.“
  
  Indrek võttis kirja ja hakkas lugema. Ligemasti kolm lehekülge oli nimelisi tervitusi ja kummardusi igasuguste sugulaste, sõprade ja tuttavate poolt, siis peaaegu neljanda lehekülje lõpuni sõnumid sündidest, matustest ja ristsetest ning alles selle alumisel serval sõnad: „aga peale selle, mis puutub meie heategijasse, siis palusin juba eile õhtul ja täna hommikul ning palun ka täna õhtul ja homme hommikul ja iga õhtu ja iga hommiku ühes Maanja, Šuura ja Kooljaga tema enese ja ka tema omaste, sõprade ja tuttavate eest kuni tuled sa ise koju, nii et võime kõik üheskoos paluda meie õndsa surmani iga õhtu, ja iga hommiku. Aamen.“
  
  Indrek ei võinud sinna midagi parata, kogu see kiri oli tema meelest nii veider ja liigutav, et tal läksid silmad tahes või tahtmata märjaks. Seda nähes sõdurigi silmad lõid virvendama ja nõnda vahtisid nad teineteisele otsa üle valgeks värvitud, kuid kulunud palja laua, millel seisid kaks õllepudelit ja mõned lihtsad kandilised klaasid, nagu oleks nende meeleliigutus tingitud alkoholiuimast. Natukese aja pärast ütles sõdur:
  
  „Isand, kas ma võiksin teid veel paluda?“
  
  „Milles?“ küsis Indrek.
  
  „Jätke see kiri endale mälestuseks.“
  
  „Hea küll, tänan,“ ütles Indrek, võttis taskuraamatu ja pani kirja sinna vahele.
  
  „Ja kas te ehk nüüd annaksite mulle oma nime ja aadressi“ palus sõdur edasi.
  
  Ka seda tegi Indrek. Siis vabandus sõdur ajapuudusega, sest ta olla salaja kasarmust välja hiilinud, ja nad maksid arve ning lahkusid. Kusagil kitsal ja pimedal tänaval mingisuguse vana müüri tühemuses jätsid nad jumalaga, surudes kramplikult teineteise kätt.
  
  „Annab jumal, siis näen teid veel enne surma, isand,“ rääkis sõdur liigutatult, ja äkki lasksid nad nagu kokkuräägitult vastastikku käed lahti, haarasid teineteise ümbert kinni ja suudlesid, nagu oleksid nad mõni armastuspaarike, kes pugenud peitu õrnuseavaldusiks.
  
  „Kaitsku teid jumal!“ hüüdis sõdur lõpuks.
  
  „Teid samuti,“ vastas Indrek ja jäi keset tänavat seisma, kui sõdur tõttas pooljoostes minema. Tänavanurgal laterna all heitis ta pilgu tagasi, aga Indrekut, kes seisis pimedas, ei võinud ta enam näha. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Alles nüüd pöördus Indrek ümber ja hakkas minema. Kogu sündmus tundus viirastusena. Ja ometi maksis see viirastus talle rohkem kui niipalju tõsiasju. Nüüd polnud talle enam kuidagi tähtis, mis teised arvavad tema viirastusest, mitte põrmugi. Teised ei tarvitsenud sellest teadagi, sest mis puutus see neisse. See oli tema eraasi, millel polnud nagu praeguse aja ja tema sündmustega, kogu revolutsiooniga midagi tegemist. Iseasi, kui ka kogu see revolutsioon oleks ainult viirastus, ainult inimeste tujukas õhin, ilma mingisuguse õiguse või tõe aluseta. Siis muidugi oleks tal tegemist selle sõduriga, kes vaatas natukese aja eest tänavanurgal laterna alt tagasi. Aga revolutsioon pole enam ei unistus ega viirastus, vaid igapäine tõsiasi. Selle vastu seda sõdurit ei tõendaks praegu miski, kui Indrekul poleks taskus seda veidrat kirja. Kuid kellele seda kui tõendust näidata? Kes näeb selles üldse mingit tõendust? Kristi ehk, jah, tema ehk, ei keegi muu.
  
  Aga ometi Indrek ei näidanud seda kirja esimeseks temale, vaid Viljasoole, kes ei pannud teda mikski. Tema luges, muigas, kirtsutas nina ja luges jälle. Viimaks ta ütles:
  
  „Muidugi, mõistan, teie arvate, et nüüd on tõendatud teie heategu ja selle suurus, eks? Aga mis te ütlete minu teo kohta? Te ju teate, mis ma mõtlen. On see heategu või mitte? On, arvate teie. Noh, olgu. Aga kui ma paar päeva tagasi Marie poole sisse astusin, leidsin sealt võõra mehe, kes tundus Mariele üsna omasena. Nad sõid parajasti laua ääres ja ma arvan, minult saadud rahaga ostetud toitu. Ainult viinapudel oli ehk mehe poolt toodud. Lapsed tahtsid mulle vastu joosta, aga ema ja selle mehe paljast pilgust oli küll, et neid keelata.“
  
  Viljasoo vaikis ja kirtsutas mõttes nina.
  
  „Noh, ja siis?“ küsis Indrek uudishimulikult ja nagu ärevalt.
  
  „Siis,“ kordas Viljasoo, „siis tulin mina ära.“
  
  „Ja te ei öelnud midagi?“ päris Indrek uskmatult.
  
  „Mis pidin ma ütlema? Mul ei olnud lihtsalt sõnu. Ma tahtsin enne mõelda, kas üldse midagi öelda või mitte. Ja nüüd olen ma juba paar päeva mõelnud ning otsusele jõudnud, et seal pole midagi öelda. Mina tegin niinimetatud heateo teise inimese rahaga, aga selleks polnud mul vist mingit õigust. Nüüd otsustasin kadunud Bõstrõilt saadud summa tervena tema pärijaile välja maksta, ka selle osa, mis ma juba Mariele ja tema lastele kulutanud. Teen samuti, nagu tegite teie: maksan kogu raisatud summa tagasi. Mõistate — raisatud summa.“
  
  „Mina ei pea seda summat kudagi raisatuks, mis te lastele kulutanud,“ ütles Indrek.
  
  „Mina küll,“ vastas Viljasoo, „sest ega ma siis ometi selleks kadunud ametivenna raha mängu pannud, et lõpuks seda mehelogaskit oma viinapudeliga eest leida. Mina tahtsin ju neile lastele pisut isaks olla, selleks tegin seda. Ja seda naist tahtsin ma lõpuks ka omale naiseks, mis ma sest salgan. Enne ma seda nii selgesti ei mõistnud, kui just nüüd, kus tean, et seal istub keegi teine mees. Mina mõtlesin asja ajada mõistlikult, s. t. Mariele pisut aega anda, sest esimene mees pole hauas veel ussidest puretud. Aga naistega ei saa midagi mõistlikult teha. Nendega kas jookse tormi või jäta nad üsna rahu, kuid mina ei oska ei ühte ega teist. Ja kas teate, mis otsusele ma selle paari päevaga olen tulnud? Revolutsiooniga on lugu samuti: jookse tormi või ära jookse üleüldse. Ja meie pole osanud õigel ajal tormi joosta, see on minu arvamine. Aga mul on ka veel teine arvamine, nimelt: revolutsionäärid tahavad olla samasugused heategijad, nagu minagi — tahavad ühede käest võtta ja teistele anda, pole siis ime, kui mõni kolmas pistab jalad laua alla ja hakkab sööma, surgu või revolutsioonilapsed nälga. Jumala tõsi! Meie kõik tahame rahvale midagi anda, temale niiöelda head teha. Aga kust me selle võtame, mis me anname? On meil omal midagi? Ei ju ole. Tähendab, tahame võtta ühedelt, et anda teistele. Mis õigusega? Me ütleme — revolutsiooniõigusega. Mina ka toetusin revolutsiooniõigusele, kui võtsin suure matusepäeva õhtul ühe võõra lapse oma sülle ja andsin teise teie kätele, noh, ja nüüd on mul mu palk käes.“
  
  „Mina ei saa ikkagi hästi aru, mis palgast teie räägite,“ ütles Indrek.
  
  „Asi on nii lihtne, et siin polegi midagi aru saada,“ vastas Viljasoo. „Alguses mina mõtlesin, et teen ja talitan, annan ja aitan ning ei nõua selle eest mingit tasu. Aga inimene on nähtavasti nõnda loodud, et tema ei saa muidu midagi tehtud, ilma et ei paneks seda kui teenet endale arvesse ega nõuaks midagi vastutasuks. Noh, aga mis siis, kui see soovitud vastutasu jääb tulemata? kui sinu teenet ei tunnustatagi? Siis on see, mis on praegu minuga: oled haavunud ja käid norus.“