Tõde ja õigus III - 18

  „Kas siis tõesti hallivatimees-politseinik pole neljakümmend seitset rublagi väärt?“ küsis sõdur imestunult ja vahtis korda mööda kõigile näkku. Kui talle selle peale keegi ei vastanud, ütles ta äkki: „Tähendab te ehk annate mu ära, teatate politseile?“
  
  Aga talle kinnitati, et seda pole tal tarvis põrmugi karta.
  
  „Härra, ehk annate teie mu välja?“ pöördus ta nüüd Indreku poole, kes kui võõras oli natukese aja eest uksest sisse astunud. Indrekule tuli see küsimus nii ootamata, et ta ei mõistnud muud targemat teha kui vastata küsimusega:
  
  „Milleks?“
  
  „Kust mina seda tean,“ ütles sõdur ning lisas longu langedes lootusetult juurde: „Muide, mulle on see nüüd üsna ükskõik, lapsed ei saa mind enam kunagi näha.“ Ja ta pöördus ukse poole, et minna. Aga Indrek palus teda silmapilguks peatuda ja hakkas ise eesti keeles teistega läbirääkimisi pidama, et kas poleks võimalik hulga peale nõutavat summat kokku saada. Sõdur, kel tõusis uus lootusesädemeke, sattus imelikku erutusse ja ei saanud kuidagi paigal püsida, värisedes ise nagu kogu kehast. See mõjus sel määral, et peaaegu oldi valmis käsi tasku pistma ja soovitud summat kokku kraapima, kuid siis poetati Sillamäe poolt sõna nuhk ning kõigi käed tulid tühjalt taskust tagasi. Sõdur väljus uksest, nagu oleks talle surma märk otsa ette vajutatud, ja kõik tõmbasid kergendatult hinge, et see karikas möödus neist õnnelikult. Indrek kuulatas sõduri raskeid, mõtlikke samme, mis liikusid pikkamisi mööda puutreppi allapoole. Kui enam polnud midagi kuulda, siis tundis ka tema nagu teatud kergendust. Aga pisut imelik oli see lugu talle siiski. Kui mitu korda oli tema ise igasuguste korjanduste juures viibinud ja ikka ohverdati alati vähemad või suuremad summad, aga täna, kus oli kahtlemata kaalul inimese elu, — tema uskus sõduri jutustust sõnasõnalt — ei andnud ükski kopikatki.
  
  Indrek jäi ehk pooleks tunniks toimetusse ja kui ta sealt lahkus, istus keegi all viimsel trepiastmel ähmases valguses. Tema ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest varemaltki ta oli seal näinud eidekesi ja taadikesi jalgu puhkamas. Pealegi olid tema meeled ikka veel vangistatud hiljuti lahkunud sõduri kujuga. Aga kui ta jõudis alla istuja juurde, kuulis ta temast möödudes nagu nuttu ja palvetamist. Ta vaatas uudishimulikult tagasi ning nägi oma üllatuseks, et trepiastmel ei istu keegi muu kui endine sõdur, nuusates punasesse rätikusse nina ja pomisedes midagi endamisi. Indrek pöördus ümber ja jäi tema ette seisma.
  
  „Mis te siin teete?“ küsis ta natukese aja pärast.
  
  „Aga kuhu mul siis minna?“ küsis sõdur vastu. „Rongi alla või võllasse, ei kuhugi mujale,“ lisas ta seletuseks, ja seda niisugusel toonil, et Indrekule torgati kui pussiga südamesse. Ta istus sõduri juurde trepiastmele, pani talle käe põlvele ja küsis:
  
  „Öelge mulle, on see tõesti kõik õige, mis te esteks ülal rääkisite? Öelge, nagu seisaksite jumala enda ees.“
  
  „Issand, kuidas võiksin ma midagi sellist valetada!“ hüüdis sõdur. „Kõik on täpselt nõnda, nagu seletasin. Olen küla sepp, mobiliseeriti, saadeti jaapanlaste vastu, toodi sealt tagasi, pidin saama koju naise ja laste juurde, aga nüüd saadeti siia, öeldi — tsaaritapjate ja püha Venemaa vaenlaste vastu. Mõistate? Tsaaritapjate vastu! Aga tsaar elab ju, kes võis teda siis tappa. Tähendab mis see siis on? Tähendab samuti nagu jaapanlastegagi. Pidime võitma, aga saime ainult lüüa. Aina muud kui silasime, kas või mütsata ja püksata. Nüüd öeldi, et enam me lüüa ei saa, enam me ei põgene, võime julgesti minna. Tähendab kuhu me siis nüüd lähme? Kuhu meid saadetakse? Maale talupoegi peksma, mis? Aga mina ise olen ju ka talupoeg, Borodino alt Liipovkast ja mul on naine ning viis last, kõige vanem kolmeteistkümnene. Nemad seal virelevad ilma isata, aga mina pean minema teiste laste isasid ja omakseid karistama. Saate aru? Ja isegi pudelit monopoli ei tohi endale osta. Mõistate? Sellepärast siis trahh! sellele politsei ahvinäole pähe, teisele trahh! näkku, kolmandale trahh! kuklasse. Ja nüüd olen siin ning naine ja lapsed ei saa mind enam kunagi näha. Aga jumala eest, nõnda ma ei sure, nõnda ma neile neid jaapanlasi ja kõike muud ei kingi. Enne tapan veel kellegi! Enne tapan veel ükskõik millise politsei ahvinäo või kokardi, siis tehku nad minuga mis tahes, poogu üles või lasku maha.“
  
  „Kuule, vennas,“ ütles Indrek, „ka minu vanem vend oli jaapanlaste vastu, aga nüüd pole tast enam kippu ega kõppu kuulda.“
  
  „Kes seal midagi kuulis või nägi,“ rääkis sõdur, „meie vendi langes seal hullemini kui kärbseid, kes pääsis, pääsis imega, mitte õiguse ega õnnega. Mina isegi…“
  
  „Aga öelge ometi, kas tõesti võiks teid praegu päästa nelikümmend seitse rubla?“ küsis Indrek.
  
  „Nii tõesti kui jumal elab!“ kinnitas sõdur. „Nelikümmend seitse rubla teeksid siin sedasama, mis jumalaime jaapanlaste kuulide all.“
  
  „Siis annan mina teile selle raha,“ ütles Indrek äkki, mis tuli talle endalegi ootamata. Kui ta hiljem katsus omale aru anda, mis oli peaajeks tema otsustamisel, siis turgatas tal kõige pealt meelde sõna Borodino ja Lermontovi sellekohase laulu hakatus: „Sa ütle, onu…“, siis vend Andrese tugev kuju ja lõpuks vanahärra Bõstrõi oma prillitatud silmade, vimmas piha ja peene kaelaga, mille otsas kõikus pea nagu päevaroosi raske õitsmik.
  
  Indreku sõnad rabasid sõdurit sel määral, et ta jäi talle päranisilmil otsa vahtima ning küsis lõpuks jahmatanult:
  
  „See tähendab, kuis nii?“
  
  „Lihtsalt — mina annan teile nelikümmend seitse rubla,“ ütles Indrek ja ta nägi, kuis sõduri silmis surtsatasid nagu tulukesed põlema, kuna ta järgmisel silmapilgul oli juba kummuli tema ees maas, kogeldes südamepõhjast:
  
  „Mu päästja, mu lunastaja! On see võimalik!“
  
  „Tõuske üles,“ ütles Indrek, „ja võtke raha, muidugi olete hulk aega ära raisanud.“
  
  „Ega ma täna enam niikuinii või kasarmusse minna,“ vastas sõdur ja istus endisele paigale.
  
  „Aga siis olete ju kadunud, rahast pole enam mingit kasu,“ arvas Indrek ja mõtles selle tasku tagasi panna.
  
  „Ei, ei,“ seletas sõdur, „juba teel tegime seltsimeestega plaani, kuis mind päästa. Peale minu tegid veel viis tükki roodust sääred ja ilmuvad tagasi ühed homme, teised ülehomme. Nõnda oleme ennegi teinud. Kui küsitakse, siis vastame, et olime lõbutsemas. Mõistate? Selle eest on kartser päev või kaks, mitte üle viie. Nii et kui mul oleks raha ja ma võiks sandarmilt relvad osta, siis oleks kõik korras — ainult kartser minule endale ja ka seltsimeestele.“
  
  Seda kuulates võttis Indrek tema kätte hoiule usaldatud raha ja ladus sõdurile viiskümmend rubla pihku. See kahmas tema parema käe nagu sepapihtidega ning kattis seda ikka ja jälle suudlustega, kuna ta ise rääkis:
  
  „Mu päästja, mu lunastaja! Mu laste teine isa! Ma kirjutan neile…“
  
  „Jumala pärast, hoidke selle eest!“ hüüdis Indrek vahele. „Kiri võidakse lahti võtta ja siis oleme mõlemad kadunud.“
  
  „Õige, õige, isand,“ oli sõdur nõus. „Aga siis kirjutan neile hiljem, kui kõik on ammugi möödas ja unustatud, või ma ütlen neile suusõnal, et palvetagu nad ükskõik kus või millal, iialgi ärgu unustagu nad ka selle eest palvetamast, kes päästis nende isa. Ja kui meil naisega peaks veel lapsi olema, siis ka neid õpetame teie eest palvetama, kuni eluotsani.“
  
  „Pidage meeles,“ ütles Indrek, „see on võõras raha, mis te minult saate, ta on minu käes hoiul ja mina pean tema pärast vastust andma.“
  
  „Issand,“ hüüdis sõdur, „mis siis saab!“
  
  „Isegi ei tea mis,“ vastas Indrek, „aga eks ma kuidagi ikka saa, sest minul pole naist ega lapsi.“
  
  „Aga teil on ometi isa ja ema, õed ja vennad?“ küsis sõdur.
  
  „Seda muidugi,“ ütles Indrek, „ja just nende vastu teid ehk saadetaksegi, sest nemad elavad maal.“
  
  „Esteks saadetavat meid kuhugi väiksesse linna,“ seletas sõdur.
  
  „See on esteks, aga pärast võib-olla ka maale mõisadesse ja taludesse,“ arvas Indrek.
  
  „Jeesuse Kristuse meie õnnistegija nimel tõotan, et ma ei tõsta kunagi kätt teie omaste, sugulaste, sõprade ega tuttavate vastu, sündigu minu endaga mis tahes,“ rääkis sõdur risti ette lüües.
  
  „Teie tõotate liiga,“ ütles Indrek, „minu tegu pole seda väärt. Aga ühte paluksin ma teilt küll, seltsimees: pidage ise meeles ja seletage oma kaaslastele, niipalju kui võimalik, et kui teid saadetakse maale talupoegade vastu ja öeldakse, need on mässajad, siis teadke, need pole mingid mässajad, vaid kõige rahulikumad elanikud, kes tahaksid ainult, et nende peal ei lasuks kõik kohustused ja mõisniku päralt poleks kõik õigused.“
  
  „Tähendab, meid saadetakse siia mõisnikkude pärast,“ ütles sõdur.
  
  „Just nõnda, mõisnikkude pärast ei saanud te koju oma laste juurde, vaid pidite jaapanlaste vastast tulema siia. Mõisnikud ja nende leivalised karjuvad tsaari ees mässust, et nõnda veel kindlamalt jalga suruda talupoja turjale.“
  
  „Olge mureta,“ ütles sõdur, „ma pean seda meeles ja seletan ka teistele. Mina mõistan seda, sest ma olen kirjaoskaja ja minu isagi oli kirjaoskaja.“
  
  Samal ajal, kui ta seda rääkis, sirvis ta ikka ja jälle uuesti raha oma näppude vahel, nagu ei suudaks ta kuidagi oma silmi uskuda.
  
  „Peitke raha ära,“ käskis Indrek.
  
  „Aga siin on ju kolm rubla ülearu,“ vastas sõdur.
  
  „Selle annate pärast tagasi,“ ütles Indrek.
  
  „Ei, see ei lähe,“ seletas sõdur, „sest mis minuga pärast saab, kes seda teab. Kõige pealt pistetakse mind kartserisse ja siis saadetakse ehk kohe minema. Iseasi, kui annaksite oma aadressi, siis…“
  
  „Praegu minule kirjutada poleks kuigi tark,“ ütles Indrek. „Sest pidage meeles, et teid võidakse jälgida, teid kõiki, kes te täna põgenesite roodust. Eks ole nõnda?“
  
  Sellega oli sõdur nõus ja nõnda pöördus ta uuesti küsimusele, et kolm rubla on ikkagi ülearu. Pealegi veel, oleks oma raha, aga ei ju ole, milleks siis see asjatu raisk, kuna temal pole seda kolme rubla põrmugi vaja. Indrekul ei jäänud lõpuks muud üle, kui võttis ühe viielise ja läks vahetas selle lehekontoris peeneks, nii et võis anda täpse summa. Nüüd rahuldus sõdur, pistis raha põue ja tahtis uuesti maha langeda, aga Indrek rääkis tõrjuvalt:
  
  „Jätke seda, vennas. Mina tegin, mis mina võisin, tehke teie, mis teie võite, siis oleme tasa.“
  
  „Vennas, meie ei saa kunagi tasa,“ vastas sõdur liigutatult. „Mitte kunagi! Mina ja minu omaksed on kaugel, kuidas võiksimegi tasuda.“
  
  „Küll jumal annab, et võite,“ lohutas Indrek.
  
  Nad tõusid püsti ja seisid teineteise ees. Sõdur tammus jalgel, nagu tahaks ta minekut teha, aga ometi ei saanud ta sellega hakkama. Juba andis ta kätt, soovides kõike, mis soovida võib, aga ikka veel kõhkles ta paigal, nagu oleks ta midagi hädavajalikku unustanud teha või öelda. Viimaks küsis ta:
  
  „Kas ma siis teid enam kunagi ei näe?“
  
  Indrek mõtles pisut ja ütles siis:
  
  „Teate mis: teie nimi pidi olema Timofei. Kui teil kogu see jant möödas ja kui teil võimalik, siis astuge siiasamasse sisse ja küsige Timofeid, küllap juba siis kõik korraldatakse, et me kohtume. Mõistate? Lihtsalt Timofei, muud midagi. Peate meeles?“
  
  „Tingimata!“ kinnitas sõdur. „Lihtsalt Timofei, Timofei, Timofei. Tähendab, mina iseennast.“
  
  „Just nii,“ naeratas Indrek. „Küsige iseennast.“
  
  Veel kord andsid nad kätt ja sõdur väljus trepikojast. Indrek viivitas pisut ja läks talle siis järele. Aga vaevalt sai ta porisel tänaval teha kümmekond sammu, kui äkki süda lõi tal sees värisema, esiteks tasakesi, siis kõvemini, kuni värin kandus kerge surinaga kõigisse ihuliikmeisse, nii et ajuti oli raske jalaga tabada õiget paika. Oli see kartus oma teo tagajärgede pärast või õnneerutus teadmisest, et ta oli riskeerinud ja päästnud inimese? Ta ei teadnud, mis see oli, tal oli ainult hea kõndida mööda poriseid tänavaid, kus harvad kaasilaternad kumasid rõskes õhus hõõguvate udukeradena, mis südamest heledamad ja pinna poolt kordkorralt tumedamad, kuni nad sulavad pikkamisi kokku ümbritseva pimedusega.
  
  
  XXVI.
  Mõne päeva pärast nõuti Indrekult raha — kogu summa, ja et tal polnud silmapilkselt maksta, siis selgus kõik. Ta andis, mis tal oli, ja lubas puuduva osa muretseda paari päeva jooksul, aga tal õnnestus kokku ajada ainult pisut üle poole. Alles nüüd taipas ta, kui kerge on raha välja anda ja kui raske on teda saada, liiatigi kui ta peab tulema niiöelda teiste inimeste armust. Esmalt pöördus ta Otstaavli poole, kellega tal olnud kogu aeg nii südamlik vahekord, kuid see vabandus sellega, et temal ei ole ja mis tal on, see olevat kinni pandud.
  
  „Ma sulle ütlesin juba kord,“ seletas ta, „et mina ei taha oma ametist midagi muud, kui aga kõigega kokku niipalju, et võiksin kindlustada end tulevikuks, s. t. osta endale kuhugi väikese majaloksi, mõistad. Peale selle tulgu ükskõik misuke revolutsioon või ükskõik misuke kord, mina elan oma majaloksiga ikka kuidagi ära. Vähemalt on ulualunegi. Eks ole nõnda? Ja mul pole kelle kuradigagi pistmist, ega? Ja tead, kui mina juba midagi kavatsen, siis mina ka selle teostan. Arva kuidas? Ma ei kanna viit kopikatki ülearu raha taskus. Nii mis saan, selle kohe hoiule viin, et kannaks protsenti, sest protsent on leitud raha. Mõnikord viin nõnda ära, et ei jää söömarahagi. Siis laenan sõpradelt rubla või kaks, vahel ainult mõnikümmend kopikat, et aga oma raha kannaks hoiul protsenti. Saad aru: mina ei kanna kunagi oma raha taskus, vaid ainult seda, mis teistelt laenatud, muidugi ilma protsendita, sest kes siis sõbralt laenu eest protsenti võtab, liiatigi kui tasun laenu nädala või paari pärast.“
  
  „Mina oleksin valmis sulle sama protsenti maksma või veel kõrgematki, kui sa saad hoiul, ainult et aga päästaksid mu hädast,“ ütles Indrek.
  
  „Mis sa siis arvad, et mina hakkan sinu häda oma kasuks tarvitama ja sind nöörima,“ vastas Otstaavel.
  
  „Noh, siis laena mulle muidu või hoiukassa protsendiga,“ ütles Indrek.
  
  „Sinul ei ole nähtavasti rahaasjust õiget arusaamist,“ seletas Otstaavel nüüd. „Juba köstri juures puudus see sul ja Mauruse kool pole sulle selle poolest midagi juurde andnud, ennem veel sellegi võtnud, mis sul oli. Sina räägid revolutsioonistki, nagu oleks see mõni heategev ettevõte, aga õige inimene küsib kõige pealt: kas ta kannab protsenti?“
  
  „Mis pagana protsenti see revolutsioon peab siis kandma?“ imestus Indrek.
  
  „Noh, näed nüüd, et sul pole ei rahaasjust ega revolutsioonist sinise esmaspäeva aimugi!“ hüüdis Otstaavel võidurõõmsalt. „Milleks siis revolutsiooni teha, kui ta ei kanna protsenti. Meie vana ütleb, et kindlustagu revolutsionäärid temale uue korra juures kõrgem palk ja vahvamad kõrvased, siis on tema esimene revolutsionäär, niiöelda riigitruu revolutsionäär. Aga mis teevad revolutsionäärid? Nemad tahavad kõik kõrvaldada, see tähendab, kõik protsendid ära võtta, sellest siis ka see tüli. Mina arvan, et Nikolai isegi oleks ükskõik misukese revolutsiooniga nõus, kui aga temale kindlustataks kõrgemad protsendid. Protsent, see on kogu küsimus revolutsiooniga ja ka minuga. Asi ja ettevõte peab kandma protsenti, aga seda ei tohi võtta sõpradelt, seda mitte. Sõprus peab olema ilma protsendita, seda olen ma välja arvanud. Nõnda siis, kui mul oleks võimalik ja kui ma tahakski raha hoiukassast välja võtta, siis ei võiks ma seda teha, sest kui ma ta laenaksin sulle protsendita, siis saaksin ma kahju ja sina kui sõber ei või ometi nõuda, et mina kannataksin sõpruse pärast kahju…“
  
  „Ma ütlesin ju, et olen valmis…“
  
  „Pea, pea, ära sega,“ katkestas Otstaavel Indrekut, „kuula, mis ma sulle ütlen. Tähendab nõnda: kahju ei või ma sinu pärast kannatada, sest seda ei luba sinu sõprus, eks ole nõnda? Ära aja vastu, sa tead, see on nõnda. Aga kas ma võiksin sinult protsenti võtta? Ei ju või, sest siin on minu sõprus kui igavene Keerub põiki ees. Pealegi, kui ma võtaksin sinult rohkem, kui saan hoiukassas, siis oleks see lausa ülekohus, võtan ma aga sedasama, mis saan sealt, siis pole mul mingit mõtet raha sealt välja võtta, ega ole? Sest raha peab liigutama ainult siis, kui ta kannab selle läbi kõrgemat protsenti, mõistad.“
  
  „Imelik,“ ütles Indrek, „sinu arvates on nõnda, et kui oled kellegagi sõber, siis ei saa tema heaks enam midagi teha, sest takistuseks on ikka kas su oma või selle teise sõprus.“
  
  „Justament nõnda,“ kinnitas Otstaavel, „sest meie vana ütleb ikka, et aita, keda sa aitad, aga ära aita kunagi sugulast ega sõpra, sest need panevad seda sulle ikka pahaks või löövad su üle ja teevad teiste naeruks. Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus teistelt midagi saada. Aga sa tead ometi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast siis annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ja ära laena temalt raha.“
  
  Nõnda targutas ja õpetas Otstaavel, nagu oleks ta Indreku isalik nõuandja. See kuulas teda kannatlikult ja mõtles samal ajal oma mõtteid. Kui Otstaavel lõpuks talle paari rubla pakkus, siis ei võtnud ta seda vastu. Aga see käis talle kui uni peale ja seletas:
  
  „Võta julgesti, see ei tee meie sõprusele midagi, sest see pole minu enda raha, vaid laenatud. Seda võib ikka sõbra käest vastu võtta.“
  
  Aga kui Indrek jäi kindlaks, sai Otstaavel haavatud ja ütles:
  
  „Näed sa nüüd isegi, kuis on sõprade vahel: ma pakun sulle kahte rubla, kuid sa ei võta vastu. Aga kui ma pakuks seda kahte rubla mõnele võõrale, siis võtaks ta tingimata vastu ja oleks tänulik pealegi. Sõprus teeb uhkeks ja nõudlikuks.“
  
  „Mina pole uhke ega nõudlik,“ ütles Indrek, „vaid paarist rublast pole mul vähematki kasu, sest nõnda peaks mul üle kahekümne sõbra olema, et tervet summat kokku saada. Aga kust võtta niipalju sõpru?“
  
  Nüüd katsus Otstaavel Indrekule maksku mis maksab selgeks teha, et inimesel võib ka üle kahekümne sõbra olla, kui ta aga ise pole liig uhke ja nõudlik. Temal, Otstaavlil, näiteks olevat niipalju sõpru, et neli-, viiskümmend rubla võib ta kas või rubla kaupa kokku ajada. Aga muidugi, harva leiduvat ilmas nii vähenõudlikke ja vastutulelikke inimesi, nagu olevat tema, Otstaavel. Seda olevat ta politseis õppinud, sest seal ei saa muidu, kui ole niiže travõi, tiiše vodõi. Indrek peaks ka paariks aastaks politseiteenistusse astuma, küllap ta siis saaks teada, kuidas peab talitama tõsine ja vähenõudlik sõber. Aga Indrek ei mõelnud esiotsa seda teha ja nõnda nad lahkusid teineteist mõistmata.
  
  Indrek kaebas oma rahahäda ka apteekrist koolivennale Viidikule, keda kohtas tänaval. See kahetses, et ta pole veel proviisor, sest siis ta võiks tingimata teatud summa anda. Päris kindel ta ei olnud, kas ta saaks siis terve summa, pool või ainult veerandi anda, aga pisut annaks ta kahtlemata, kui ta aga oleks proviisor. Ja et ta kord proviisoriks saab, selles ei olevat vähematki kahtlust. Indrek oodaku ainult mõni aasta, küllap ta siis näeb, kes kõnnib Tartu tänavail, korporandi müts peas, sest muidu ei maksvat üldse ülikooli minna, kui ei saa värvimütsigi pähe. Indrek kannatagu pisut oma üliõpilase eksamiga, siis võivad nad üheskoos Tartus pummeldama minna. Küllap näis, kumb neist õige enne värvid kätte saab. Ja mis peaasi: kas Indrek üldse mõtleb korbiks saada või ei, mis ta praegu arvab? See oli muidugi väga tähtis küsimus, kuid et ta Indrekut praegu ei huvitanud, siis läksid nad peagi igaüks oma teed. Ainult niipalju kinnitas Viidik veel lõpuks, et oleks Indrekule mingisuguseid arstimeid vaja, siis võiks ta suurima lahkusega aidata, kõike toimetada, mida aga Indreku süda sooviks, aga raha — jah, seda neil apteegis müüa ei ole.
  
  Ka Viljasoo juurde Indrek läks oma hädaga ja avas talle puhtsüdamlikult kõik oma kaardid, kuna ta koolivendadele puhus midagi parajat hambasse. Viljasood poleks kogu lugu põrmugi üllatanud, kui oleks mängus olnud mõni naine või viin, aga nüüd kirtsutas ta pisut nina ja ütles:
  
  „Teie olete nähtavasti teisiti loodud kui mina, sest mina teen niisukesi asju ainult naiste ja viina pärast. Te ju teate seda Marie asja. Ega seegi palju targem ole kui teie tegu. Vaadake, mina ei oska naistega midagi peale hakata. Aga kui mees ei oska naistega midagi peale hakata, siis laseb ta kohe raha lendu, sest tema arvab, et see tasub tema oskamatuse. Muidugi on see lollus ja nõdrameelsus, muud midagi. Teie vist ei oska meestega midagi peale hakata ja sellepärast on teil raha nii kergesti näpu vahel. Leidub isegi niisukesi idioote, kes ei oska ei meeste, naiste ega lastegagi midagi peale hakata, ja need ongi kuulsad oma helduse pärast. Inimene tahab ju alati teisele midagi teha ja kui ta muud ei oska, siis aina maksab, maksab hauaääreni. Teie teo järele otsustades olete teie üks neist ja sellepärast peab arvama, et teil tuleb veel palju maksta. Minul on peale naiste veel viinaga mõnikord nõnda, et aina maksan ja maksan, kuigi peaksin selleks müüma kogu oma krempli, mis mind siin uputab. Nõndaks! Ja nüüd? Mina võiksin kümme pulka kokku ajada, mitte rohkem, sest minul on ju oma nõdrameelsus, mõistate? Millega see lõpeb, seda ma veel ei tea, sest naistega on nagu revolutsioonigagi — ta läheb ikka pisut teisiti kui kavatsetud. Aga kümme rubla võiksin nõutada, kui see teid rahuldab. Muidu aga — sülitage kõige peale ja ärge võtke seda nii väga südamesse, sest nagu ma juba ütlesin, revolutsioonis läheb kõik pisut teisiti kui kavatsetud. Revolutsioonis läheb enamisti kavatsemata, selles on asi. Nagu minul selle Mariegagi. Olid mul temaga mingisugused kavatsused? Ei! Ainult see Bõstrõi raha, mida mõtlesin kasutada.“
  
  „Ja minul tema sõnad, mis ta rääkis oma viimse elupäeva hommikul,“ lausus Indrek. „Tema ütles, et peab mõtlema vaid teistele, mitte iseendale, ja mina mõtlesingi.“
  
  „Tähendab, tema kiusab meid mõlemaid taga, mind oma tegudega, teid oma sõnadega,“ ütles Viljasoo. „Nõnda on need head inimesed ikka, nende käest ei pääse peale surmagi. Laenab sulle raha ja sina oled sees või ajab tühje sõnu suust välja ning ikkagi oled sees.“ Indrekule anti raha muretsemiseks uus tähtaeg, aga kui ka see ei aidanud, siis pidi ta Kröösuse palge ette astuma, kus pealtkuulajaks peale Attila veel paar võõrast nägu. Kröösus silmitses Indrekut natukene aega tummalt ja ütles siis:
  
  „Kas teate, mis asjamees te olete? Revolutsiooni äraandja, muud midagi,“ vastas ta ise oma küsimuse väikese viivitusega, millega suurendas oma sõnade mõju. „Samal ajal, kus satraapiline tsarism pingutab oma viimseid lõtvu lihaseid revolutsiooni värskete jõudude kägistamiseks, koondades meie väerinnale oma truuksjäänud timukasalku, asute teiegi neid toetama oma seltsimeeste selja taga. Ja millega? Revolutsiooni kassaga! Meie orjastatud vendade veeringutega! Hea küll! Ta ütles teile, tema tapnud politseiniku. Aga tõendused? Ma küsin teilt: kus on tõendused? Ja isegi, kui te need muretseksite, siis — kas maksab politseiniku hing nelikümmend seitse rubla? Pidage meeles: politseiniku hing ei maksa meie kui revolutsionääride silmis neljakümmet seitset kopikatki. Kas kuulete? Politseiniku hing maksab sama palju kui üks revolvripadrun, mitte kopikatki rohkem. Mõistate? Ja rehkendage nüüd ise järele, mitu padrunit saab neljakümne seitsme rubla eest, nii mitu politseiniku ja nuhi hinge võlgnete revolutsioonile. Seda oskate ometi välja arvata, sest te olevat üliõpilase-eksamil kaks korda juba läbi kukkunud, nii hiilgava ettevalmistuse olete saanud Mauruse juures. Seal teid vist oma haledat kodanlist südant õpetati teiste rahadegagi rahuldama. Aga revolutsioon ja tõsine revolutsionäär ei tea, mis on haledus. Temal on ainult üks asi ilmas olemas — revolutsiooni võit. Sellele peab tooma ohvriks kõik — isa ja ema, õed ja vennad, sugulased ja tuttavad, ka iseenda, kui vajadus nõuab, terve rahva! Sest tõsisel revolutsionääril on peale revolutsiooni kõik ainult abinõu. Mõistate?“
  
  „Mõistan,“ vastas Indrek, „aga mina mõtlesin, et ka sõdur on inimene ja…“
  
  „Inimene, inimene!“ hüüdis Kröösus. „Mis on revolutsioonil tegemist inimesega? Revolutsioonil on tegemist ainult revolutsionääriga ja tema vaenlastega ning nende vahel seisab laetud tuleriist, laad revolutsionääri, rauaots tema vaenlase poole — nõnda!“ Kröösus pistis revolvriotsa Indreku ninale nii ligi, et see hoopi kartes tahes või tahtmata lõi pea pisut tagasi. Samal hetkel Indreku silm ei tabanud mitte ainult Kröösuse kõhna ja kahvatut nägu, valgeid silmi ja õhukesi pingul huuli, vaid ka Attila vaimustuses säravat pilku eelmise selja taga. „Pidage meeles,“ jätkas Kröösus natukese aja pärast, „inimene on revolutsioonis ainult materjal ja sellepärast ei loe üldse kaasa. Sest kus on inimene, seal on ka varsti tõde ja õigus, aga niipea kui saabuvad need, on revolutsioonil jalg kõril. Nõnda arvan mina. Olen veel kord rääkinud teiega kui seltsimehega, kui see ei aita, siis seisab meie vahel dünamiit ja tina.“
  
  Indrek oleks ju võinud oma kasuks meelde tuletada sõduri tõotust, et tema ei tõsta relva oma heategija omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu ja et ta tahab selles sihis mõjustada ka oma seltsimehi. Ühe sõnaga — ta oleks võinud katsuda seletada, et tema teo otseseks eesmärgiks oli kanda revolutsioon sõjaväkke, luua sõbralikud sidemed vaenlase leeris revolutsiooni võidu kindlustamiseks. Aga see tuli tal alles siis meelde, kui ta istus juba koeramamma juures lauas ja muretses oma heledale kõhule varju. Tema süda oli lõpmata raske ja nukker ning tema meeleolu alla nulli. Ainult näljakustutamine mõjus nagu pisut ergutavalt ja tal tuli meelde, kuis ta oli mõni kuu tagasi istunud siinsamas, kasaka nuudi verine arm kaelal. See arm oli tema esimene kannuste teenimine revolutsiooni okkalisel võitlusväljal ja täna oli tal tundmus, nagu oleks ta nüüd kaotanud kõik. Tema rõhutud meeleolu torkas majaprouale ja tema lahutamatule kaaslasele, lõõtsutavale koeralegi silma, kes püüdis Indrekut nähtavasti sellega lohutada, et katsus oma keele suhu tõmmata ja lõõtsutamisest loobuda, et oleks võimalik lõuga toetada Indreku jalale. Aga iga natukese aja pärast pahvatasid ta lõuad laiali ja roosa keel lõi uuesti tolknema, liikudes rütmiliselt. Viimaks pisut aega saanud, majaproua ise ka istus Indreku juurde ja ütles talle:
  
  „Te olete täna nii kurb, eks ole?“
  
  „Hädad, hädad, hädad,“ vastas Indrek ükskõikselt.
  
  „Aga mina ei taha, et teil on niisuke nägu“ rääkis majaproua. „Enne pidasin härra Bõstrõi nägu silmas, nüüd teie oma. Ma mõtlen ikka, et kui on veel ükski tuttav nägu, mis rõõmus, siis pole viga. Sest kui see üks võib rõõmustada, eks siis mina või ka. Aga kui härra Bõstrõi hakkas lõpuks mossitama, siis hakkasin ma kartma, tuli lihtsalt hirm peale. Ja te nägite, millega see lõppes — hirmsa tapmise ja surmaga. Nüüd hakkate teie omakorda. Ega ometi jälle mõni tapmine või surm ees seisa. Jumal hoidku küll selle eest.“
  
  „Täna pisteti mulle revolver nõnda nina alla, et tundsin külma rauaotsa,“ ütles Indrek vaevalt märgatava naeratusega.
  
  „Issand halasta küll!“ hüüdis proua. „Sellepärast teil siis ongi niisuke nägu. Ma panin kohe tähele, niipea kui astusite sisse.“
  
  „See nägu polnud revolvri pärast, vaid hoopis teisel põhjusel,“ ütles Indrek.
  
  „Ikka veel teisel põhjusel!“ imestus majaproua. „Nagu poleks sellest küll, kui sulle revolver nina alla pistetakse.“
  
  „Ah, see pole nüüd midagi,“ arvas Indrek. „Revolver on ju ainult mänguriist, nagu mõni suupill või pajuvile.“
  
  „Aga kui ta lahti läheb?“ küsis majaproua hirmunult.
  
  „Ega ta ei lähe ju,“ ütles Indrek.
  
  „Miks ta siis ei lähe, kui ta on laetud,“ vaidles proua vastu.
  
  „Aga kui ta ei ole?“ küsis Indrek.
  
  „Tähendab, see ei olnud laetud, mis teie nina alla pisteti?“
  
  „Vististi mitte,“ vastas Indrek.
  
  „Heldene taevas! Kuidas te mind küll jumalamuidu hirmutate! Mina arvasin, et revolver oli tingimata laetud. Aga mis teil siis viga on, kui revolver oli tühi?“ päris proua.
  
  „Eks tea, mis vaesel inimesel viga,“ seletas Indrek. „Lubasin laenu teatud ajaks tasuda, aga ei saanud, ja nüüd olen petis ning kelm, sest sõbral on raha hädasti vaja.“
  
  „Kui suur see summa on?“ küsis majaproua.
  
  „Puudub ümmarguselt veel kakskümmend rubla,“ vastas Indrek, „teise poole ajasin kuidagi kokku.“
  
  „Ja sellepärast siis norutategi?“ naeratas proua. „Kas mina võiks teile selle summa laenata?“
  
  „Ma olen teile juba ennegi võlgu,“ vastas Indrek.