🕙 29-minute read
Meie jõulud - 01
Each bar represents the percentage of words per 1000 most common words.
Total number of words is 3825
Total number of unique words is 1989
0.0 of words are in the 2000 most common words
0.0 of words are in the 5000 most common words
0.0 of words are in the 8000 most common words
M. J. EISEN
MEIE JÕULUD
EESTI KIRJANDUSE SELTSI KIRJASTUS
TARTU, 1931
SISU.
SAATEKS.
Aastat 40 tagasi lubasin korra jõulukombeid pikemale arutusele võtta, kuid ikka lükkus selle kavatsuse teostus edasi, kuni mõne aja eest nagu poolkogemata selle kallale asusin. Raadil E. R. Muuseumis huvitava jõulumaterjaliga kokku puutudes otsustasin jõulu kohta ajakirjandusele artikli kirjutada. Esimese artikli valmimise järele kirjutasin veel teise, teise järele kolmanda. Neid kirjutades süvenesin ikka enam jõulukommetesse, nii et pidin tööd jätkama. Vahepeal töötasin esimesi lühidalt kirjutatud artikleid täiendades ümber. Ainetele lisa saanud, jõudsid hilisemadki artiklid sama saatuse osaliseks. Nii paisus lühikestest artiklitest suurem teos.
Teost kavatsesin alguses väiksemas ulatuses trükki anda. Käsikiri oli juba valmis. Koolidelt uusi aineid juurde saades ei tahtnud ma neid kasutamata jätta. Nii lükkasin trükkiandmise enam kui aasta võrra edasi. Kuid nüüdki pean teose natuke kokkusurutud kujul välja andma. Eesti jõulukommete mõistmiseks tuleb neid tingimata võrrelda põhjamaa rahvaste sellekohaste kommetega. Võrreldes selgub ühiste jõulukommete rohkus meil ja põhjamaa rahvastel. Palju meie jõulukombeid võiksime nimetada rahvusvahelisteks, vähemalt põhjamaal. Võimata oli asja selgitamiseks naaberrahvaste sellekohaseid kombeid jätta nimetamata. Teose suurekspaisumise ja sellega ühes teose hinna kallinemise pärast pidin eemaldama hulga vähem tähtsaid, enamasti võõraste maade kombeid käsitavaid lehekülgi. Sellegi pärast ei saadeta sedapuhku teost ta täies ulatuses turule, vaid ainult päris jõulukommete kirjeldis, kuna jõulu, vanaaasta-õhtu, uusaasta ja kolmekuningapäeva ühiste kommete ja nende viimatinimetatud tähtpäevade kommete valmiskirjutatud arutuse trükkimine peab edaspidiseks jääma. Et jõuludega algas vanasti uusaasta, on õieti rohkesti jõulu- ja aastavahetuseaja ühiseid kombeid olemas.
Kuigi uus aeg vanule jõulukommetele surmakella helistab, on neid siiski püsinud — mõned kogu maal tuttavad, teised ainult üksikus kolgas. Harjunud kombed taganevad visalt. Aeg nõuab ometi oma.
Jõulukombed annavad meile pildi vanade eestlaste usu- ja komblusmaailmast. Ühestki muust pühast ei ole nii palju vanu kombeid säilinud kui just jõuludest; mitmed neist kommetest korduvad muilgi pühil.
Võrreldes jõulukombeid naaberrahvaste sellekohaste kommetega, saame aru, kui palju on meil ühist teistega. Igakord ei ole kerge otsustada, kui rohkel mõõdul peetakse vanu jõulukombeid veel meie päevil; kommete üleskirjutajad on neid mõnikord mineviku mälestustena üles märkinud, mõnikord aga meie aja külge köitnud, kuna nende kommete meie ajal pidamine võib vahel kahtluse alla langeda.
Laialt esinevatele kommetele ei ole nende päritolu paika juurde lisatud, küll aga vähem laialdaselt tuntuile. Neid kombeid tuntakse tihti küll kaugemal kui teoses mainitud kihelkonnas, aga jõulukommete mittesüstemaatilise korjamise pärast võib üksnes seda kohta nimetada, kust komme kirja pandud. Mõnikord on komme küll mitmest kohast üles kirjutatud, aga kartes, et kõigi nende nimetamine mitteteadusejüngri silmis oleks ballastiks ja muidugi suurendaks teost, on need märkimata jäetud. Tihti puudub kommete juures päritolu lihtsalt selle mittetundmise pärast.
Jõulude kirjeldamisel ei ole mitte ainult pärisjõulude kirjeldusega piirdutud, vaid jõule nende laiemas mõistes arutatud, toomapäevast alates, nuudipäevaga lõpetades. Üldiselt olen püüdnud kombeid niipalju üles tähendada, kui neid leidub minu korjandustes ja Eesti Rahvaluule Arhiivis, aga niisama kirjanduses. Jõululaulud on eeskavast välja jäetud; jõulumängud ilmuvad edaspidi.
Eriti rohket tänu võlgnen neile isikutele, keskkoolide õpetajaile ja õpilastele, kes aidanud tarvilikke aineid hankida. Olgu neist nimetatud dir. J. Roos, A. Vaigla, E. Schönberg, H. Jänes, V. Altoa, E. Nurm, E. Jaska, J. Kask ja J. Ainelo Tartust, A. Rööp ja H. Schmidt Pärnust, dir. J. Vestholm ja M. Tedre Tallinnast, H. Rajamaa ja H. Sirk Haapsalust, dir. P. Vaarask Tapalt, L. Pärt Paldiskist, M. Pralits Paidest, dir. Raam Rakverest, dir. G. Rosenberg Jõhvist, dir. Lipp Väike-Maarjast, dir. K. Mölder ja Unt Türilt, A. Tiitsmaa ja M. Kilk Põltsamaalt, K. Kurgvel Viljandist, dir. J. Nuudi Vändrast, M. Kampmann ja Palvadre Valgast, O. Parlo Võrust, dir. A. Rikken Petserist, E. Anderson Räpinast, dir. A. Hermann Otepääst, V. Noot ja B. Sööt Kuressaarest jne.
M. J. Eisen.
Jõulu nimi ja pikkus.
Jõulud ja jaanipäev on põhjamaa rahvaste suuremaid pühi; suurem neist kahest ometi esimene, juba sellegi pärast, et ta pühitsemine on palju pikem kui teisel. Soomlanegi tunnistab jõulu nii-ütelda pühade peremeheks, väites, „joulu jaloin juhlista“. Jõul on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub kaugemale tagasi Kristuse sünniaastast; juba põhjamaa paganad pidasid jõulu enne veel, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab paganate püha nime, aga mitte ainult nime, vaid ka palju, palju paganliku jõulupüha kombeid, mis säilinud meie päevini.
Jõul kuulub seega paganlikkude põhjamaa rahvaste pühade, mitte eriliste eesti vanade pühade hulka. Juba nimi jõul ei põlvne eesti keelest, vaid see on eestlastel ühine soomlaste ja skandinaavia rahvastega. Soomlased kutsuvad seda püha joulu, skandinaavia rahvad aga jul. Sõna leidub isegi inglise keeles, kus ta kuulub Yule, vanemas kujus geol. Nüüdses inglise keeles kannab jõul nime Christmas. Palju keeli tuletab nende pühade nimega Kristuse sündimist meelde, nagu venelaste Рождество = sündimine, prantslaste noël, ladina tüvest natale = sünnipäev; sakslastel Weinachten = pühad ööd.
Jõulu sõna algupärast tähendust on kaua otsitud, ilma et seda oleks leitud. Vanemal ajal tuletati jõulu esmalt sõnast Julius (= Julius Caesar), siis sõnast hjul = ratas. Ratta tähenduse kohta seletati, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima. Sellest seletusest loobuti juba mõne aja eest, sest see seletus oli liig otsitud.
J. Jung teab, norralased austanud valgusejumalat Juuli. See jumal ei leia ometi alust norra mütoloogias. Küll on tõsi, et norralased, samuti muudki skandinaavlased jõulu ajal pidasid püha, aga nad ei pidanud seda jumal Juuli auks, vaid see püha ise kandis jul’i nime. Missugusel põhjusel skandinaavlased seda püha nimetasid „jul’iks“, seda ei ole tänini suudetud lõplikult kindlaks määrata.
Mõned õpetlased on tuletanud jõulu ladinakeelsest sõnast joculus = nali, kuid ka see seletus ei taba naela pea pihta; pealegi puudub rooma rahva naabrite keeltes sellekohase sõna tarvitamine jõulu jaoks. Kuigi me jõulu algupärast tähendust ei tunne, jääb niipalju kindlaks, et skandinaavia keeltes sõna jul on tähendanud mingisugust talvist püha; Feilberg arvab rõõmust püha.
Pärnu pool nimetatakse jõulu nalja ja rõõmu pühaks, millel üks püüab teist üle trumbata naljategemisega. Oletatakse, et soomlased ja eestlased juba enne viikingiaega selle sõna laenanud skandinaavlastelt.
Jõulu nimi on seega Skandinaaviast laenatud, aga kas ka sisu, see on iseküsimus. Vanad eestlasedki pühitsesid kesktalvel mingisugust püha; missugust ja mida moodi, sellest ei tea kõnelda ükski ajaraamat. Tõsiasjaks jääb, et esivanemad jõulu nimega omandasid osa skandinaavlaste jõulupühitsemise kombeidki, sest palju meie jõulukombeid langeb ühte skandinaavlaste omadega. Osa jõulukombeid oli kas enne jõuludega tutvumist juba arenenud, või jälle, kui esivanematel tõesti puudus selleaegne oma püha, arenes see alles pärast skandinaavlaste jõulu vastuvõtmist.
Varemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse nagu täiesti kaotanud, palju enam oleks nagu pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul; pimedus kaob valguse eest isegi öösi, eriti põhjamail, kus öö täiesti kaotanud oma iseloomu.
Kui ka jaanipäeva algus tagasi ulatub paganusse, ei ole jaanipäev ometi arenenud nii pikaks piduks kui jõul. Suvine aeg on tööaeg, sel puhul ei või raisata aega — iga tund kaalub kulda; talv takistab väljas tööd tegemast ehk võimaldab teha väga vähe; talv sunnib inimesi aega veetma toas, elama suvisest saagist; talv annab mahti pidutseda, nimelt pikemalt pidutseda. Vanade rahvaste jõulud ei kestnud nii lühikest aega kui meie päevil. Vanal ajal algasid jõulud juba toomapäevaga; see päev esines nagu jõululaupäevana, see päev helistas sisse pühad. Jõulud ise kestsid nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev kõige oma vahelise ajaga moodustasid jõulupühi. Soome rahvasõna määrab jõuluaega järgmisi: „Hyvä Tuomas joulun tuopi, hyvä Nuutti pojes viepi“. Teisal Soomes arvatakse jõuluaega ometi palju pikemaks, nimelt kahe kuu pikkuseks: Kristuse tulemise pühast küünlapäevani (Kotiseutu 1914, nr. 12). Vanad sakslased määrasid jõulude alguse nigulapäevale, 6. detsembrile, lõpu aga kolmekuningapäevale.
Aja jooksul kujunesid uusaasta ja kolmekuningapäev enam omaette pühiks, aga rahva suus säilitasid nad jõulu nime edasi: uusaastat kutsuti uueks jõuluks, kolmekuningapäeva aga kolmandaks jõuluks, ka jõulusabaks.
Pärisjõulude ehk vanade jõulude ajaks arvati Eestis päevi jõululaupäevast uusaasta laupäevani, uute jõulude aega aga uusaastast kolmekuningapäevani, ka nuudipäevani.
Eestis nimetatakse jõulu ka talvistepühadeks, talistepühadeks, muidugi sellepärast, et need pühad talve peale langevad. See nimi on vastukohaks suvistepühadele, millist nime kannab nelipühi sagedasti. Setumaal on talvistepühadest tehtud talsipüha. Viimast nime tarvitatakse seal rohkesti. Talsipüha kuulub setudel õnnelikkude päevade hulka. Aga mitte ainult Setumaal ei tunta talsipüha, vaid ka Setumaa lähedastes naaberkihelkondades, nagu Räpinas, Vastseliinas, Rõuges jne. Seal kandis on seega pühade vana eestipärane nimi säilinud. Eesti lõunanaabrid nimetavad pühi samuti talvisteks: ziemas svētki.
Muistsete eestlaste kodanlised jõulud ületasid kaugelt kirikujõulude pikkuse.
Hiiumaal ei lepita kuuaegsete jõuludega, vaid nende kestust pikendatakse umbes kolmeks kuuks, nagu sellekohane Käinast üleskirjutatud salm määrab:
Andrus aus-mees annab Jõulud,
Toomas toores mees toob Jõulud,
Peeter pitk mees peab Jõulud.
Andruse päini antaks Jõulud,
Tooma päini toodaks Jõulud,
Peetri päini peedaks Jõulud,
Vastla päini viidaks Jõulud.
Jõulude algus seega andresepäeval ja lõpp vastlapäeval. Saaremaal peeti jõulu viimseks pühaks küünlapäeva; aega küünlapäevani kutsuti pühade vaheks. Jõulu mõiste sulab siin ühte umbes talvise aja mõistega. Muidugi kõneldakse igapäevases elus jõulukuust. Ühel ega teisel juhtumil ei väljendata pühade nii pikka kestust ega pühitsemist.
Jõulust peale arvasid esivanemad nii aega:
Kuus kukke = küünlapäevani, mil kukele enam süüa ei antud.
Seitse sikku = maarjapäevani, mil siga ennast ise pidi toitma.
Kaheksa karjalasku, mil kari metsa lasti.
Kümme kündi, mil künd pidi algama.
Teisal lisatakse veel juurde: üksteist jürini.
Meie kirikki pühitseb jõulu eelaega. Kirikukellad teretavad jõulusid juba kas novembri lõpul või esimestel detsembri päevadel esimese advendiga, Kristuse tulemise pühaga, millele järgneb veel kolm, mis kõik ette valmistavad jõulude vastu. Seega kestavad kiriklikud jõuludki kogu-ulatuses enam kui kuu aega.
Esimesel kristluse ajal pühitseti jõulupühadena kogu nädal, hiljemini lühendati püha neljaks päevaks. Rootsi kuningas arvas jõulu kolmanda ja neljanda päeva pühitsemist asjatuks, määrates 4. oktoobril 1772 pühitsemiseks ainult kaks päeva. Varemalt Rootsist juba lahutatud Eestit ei riivanud see seadus; hiljemini võttis meiegi kirik selle seaduse omaks. 1832. aasta kirikuseadus kirjutas ette jõuluks ainult kaks päeva jumalateenistust pidada. Kohati võõral maal on jõulud üheks päevaks lühendatud, Venemaal praegu koguni kaotatud. Meie talurahvas peab paiguti ikka veel kolmest jõulupäevast kinni, kui ka kolmanda, viimase päeva pühitsemine kaugeltki esimese ja teise päeva pühitsemiseni ei ulatu, vaid enam poolpüha kuju omandab. Eesti riigivalitsus on ametlikult kolm päeva jõulunormiks määranud.
Pontoppidan, Fejekost 24.
MtEM I 279.
Jul I 89.
E 67282.
Pikemalt jul sõna etümoloogilise tähenduse kohta püüab R. Meringer seletada ajakirjas „Wörter und Sachen“ 1913, 184 jj.
H III 5, 206 (43).
Muidu kannab Toomas tavalisesti liignime „tore mees“.
E 6462.
Kristuse sünniaeg ja selle kindlaksmääramine.
Jõulu pühitseme, nagu tuttav, Kristuse sündimise mälestuseks. Kristlik kogudus ei tahtnud esimesel ajal Kristuse sünnipäeva pühitsemisest midagi teada. Origines viitas kolmandal sajandil sellele, et piiblis ükski jumalakartlik, vaga isik sünnipäeva ei pühitse; ainult jumalakartmatust vaaraost ja Herodesest kirjutatakse, nad pühitsenud sünnipäeva. Sama aastasaja lõpupoolel pilkab Arnobius paganlikku kommet pühitseda jumalate sünnipäeva, justkui sünniksid jumalad. Kõigiti arvas kristlus esimesel ajal asjatuks pühitseda Jeesuse sünnipäeva ega püüdnud konstateeridagi, missugusel kuul see olnud. Püüd päeva kindlaks määrata langes alles hilisemale ajale. Karja viibimine öösi karjamaal ei tunnista iseenesest veel, et see just talvel seal viibinud. Suurem hulk hilisemaid Jeesuse sünnipäeva määrajaid jõudis otsusele, et seda tuleb paigutada kevadele; arvati selleks 28. märts, 19./20. aprill, 20./21. mai, siis jälle 2. aprill, aga ka 8. ja 18. november; gnoosise lahkusk määrab Jeesuse ilmumise 6. jaanuarile, milline päev ühtlasi ka sünnipäeva ilme omandas ja niisama ristimispäeva oma. Ka arvati Kaana ime sel päeval olevat sündinud, niisama kolm kuningat teda kummardanud.
Rooma piiskopp pühitses aastal 353 Jeesuse sünnipäeva veel 6. jaanuaril, aga järgmisel aastal juba 25. detsembril. 353. aasta lõpul oli piiskopp Liberius korralduse teinud 25. detsembril peetava Jeesuse sünnipäeva pühitsemise korra kohta, niisama kolmekuningapäeva pühitsemise korra kohta, milline kord 6. jaanuaril 354 esimest korda hakkas maksma. Jõulupüha hakati seega esimest korda Roomas pühitsema 25. detsembril 354 ja sellest aastast peale on 25. detsember jäänud Jeesuse sünnipäeva pühitsemise päevaks Roomas ja Roomast levinud aegamööda kaugemale kogudustesse. Mitu aastat pühitses idamaa edasi sünnipäevana 6. jaanuari.
Keegi vana kirjanik seletab, miks idamaa läänemaaga Kristuse sünnipäeva asjus hõlpsamalt kokku leppis: paganad pühitsesid 25. dets. päikese sünnipäeva ja süütasid püha auks tulesid põlema. Sellest peost lubasid nad kristlasigi osa võtta. Märgates, et paganate pidu tõmbas kristlasigi enese poole, määrasid kirikuõpetajad selle päeva, nimelt 25. detsembri edaspidiseks sünnipäevaks, 6. jaanuari aga ilmutamispäevaks. Sünnipäev muutus ühtlasi uusaasta alguseks rooma paganate 1. märtsi asemel.
Jõulu määramist 25. detsembrile on seega palju mõjutanud paganad. Kristluse esindajad püüavad alati oma õpetust teha paganatele suupäraliseks, kristlust võimalikult palju ühendades paganusega. Idamaal valitses Mithra usund, mis pani palju rõhku päikesekultusele. Rooma riigis oli keisrite ajal päikese (sol invictus), õieti päikesejumala teenistus päevakorral. Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad jälle hakkavad pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Ühes vanas egiptuse ürikus, pärit umbes 200. a. p. Kr., öeldakse 25. detsembri kohta: „päikese sünnipäev, valgus kasvab.“ Igatahes pühitseti seda päikese sünnipäeva suurepidi, eriti Roomas.
Mis paganatele võitmatu päikesejumal, seda oli veel palju suuremal mõõdul kristlastele Kristus, kes võitnud võitmatu jumala ja maksma pannud oma riigi ja valitsuse. Kristlus sai riigiusuks; enne rahasid ehtinud päikesejumala kuju kadus nüüd rahadelt. Kristus ise esines tõsise päikesejumalana valgustama ja elustama kogu maailma. Ja esimene ristikogudus ise tähendas Kristuse kohta: „Aga teile, kes te mu nime kardate, peab õiguse päike tõusma ja parandamine ta tiibade all.“ See päike on tõusnud jõulus ja valgustab nüüd maailma. Leo Suur mõistab hukka nende seletuse, kes päeva tähtsust ei taha seletada Kristuse sündimisega, vaid päikese tõusuga.
Lähtudes seisukohast, et Kristus on eluvalgus ja elupäike, tähtsam taevapäikesest, ja arvesse võttes, et ei tunta õiget Jeesuse sünnipäeva, ei leidnud kristlik kirik takistusi ühte sulatada päikese sünnipäeva ja Jeesuse sünnipäeva, s. o. Jeesuse sünnipäeva pühitseda 25. detsembril. Igatahes on päikese sünnipäeva pühitsemine palju vanem kui Jeesuse sünnipäeva pühitsemine. Kuna päikese sünnipäeva pidulikult pühitseti ja päikese ja Jeesuse sünnipäev ühte sulatati, omandas viimanegi sünnipäev pidulikkuse ilme. Põhjamail ei ole idamaa päikese sünnipäev iialgi avaldanud otsest mõju, ehk küll mõne korra on katsutud jõulu teha valguse uuestisünni pühaks. Ainult selles mõttes võiks päike tulla küsimusse, et pärast talvist pööripäeva ollakse teadlikud valguse kasvamises, kuigi päikese võimus esiotsa ei torka palju silma. Kirik seletab, et samuti kui pärastpööripäevane päike, ei avalda jõululaps Jeesus alguses veel erilist võimu, aga hiljemini saab ta ometi eluvalguseks, andes nagu päike suvel loodusele elu ja edu. Kuidas ka päikeselt seletust otsitakse, jääb ometi kindlaks, et põhjamaal paganlik jõul omapoolt Jeesuse sünnipäevale vajutanud nagu pitseri peale.
Vanadel roomlastel oli meie laiemas mõttes võetud jõulu ajal kaks püha, saturnaaliad 17. detsembril ja kalendäd 1. jaanuaril. Mõlemad pühad oma kommetega jätsid enam-vähem jälgi kristlikkude jõulude kommetesse, olgugi et iga rahva seas jõulukombed oma viisi arenesid ja põhjamail paganlikud endised pühade kombed sulasid ühte kristlikkude kommetega.
Saturnaaliaid peeti Saturnuse auks, kellelt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut.
Saturnaaliad määras keiser Augustus kolme päeva pikkuseks, Caligula suurendas nende pikkust veel paari päeva võrra. Saturnaaliad tuletavad meelde meie jõulu. Söödi, joodi, lõbutseti, mängiti mänge, saadeti üksteisele kingitisi. Vahe orjade ja vabade vahel kadus, orjad said nautida rohket vabadust. Ori kandis peremehe rõivaid ja vaba mehe märki — kübarat.
Enam jälgi on jätnud meie jõuluaegseisse kommetesse kalendä pidu. Alguses nimetati Rooma riigis iga kuu esimest päeva kalendäks. Kui 153 e. Kr. uusaasta määrati 1. jaanuarile, omandas 1. jaanuar erilise tähtsuse. Majasid ehiti lehisega ja okstega, sooviti õnne, anti kingitisi. Juba vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. Kas või silmapilguks püüti 1. jaanuaril nii teotseda, kuidas seda sooviti aasta jooksul. Eriti arenes roomlastel ennustamine uusaastaks. Niisugune ennustamine on Euroopas levinud igale poole ja seda tuntakse rohkesti Eestiski jõulu- ja vanaaasta õhtul. Peale muu olid maskeraadid päevakorral. Lühidalt: kristliku jõuluaja kombeid on vanade roomlaste saturnaaliad ja kalendäd mõjutanud. Rooma astroloogide arvamised ja vanad traditsioonid valdasid enestele ala laial alusel.
Saturnaaliatega ühendati päikesejumala kultus. Rooma katakombidest on leitud kivitahvel päikesejumala sündimise kujutisega: härg ja eesel seisavad sündinud jumala juures; see on muidugi sümboliks, et päike = kevad annab loomadele uut rohtu.
Üks põhjus, miks eeldati 25. detsember Kristuse sünnipäevaks, on veel järgmine. Mõni vana kirikuisa oletas, et maailm on loodud kevadisel pööripäeval. Sextus Julius Africanus nimetab oma 221. a. kirjutatud teoses kevadise pööripäeva Maarja kuulutuse päevaks. Sellest päevast arvati 9 kuud edasi ja nii saadi Jeesuse sünnipäevaks 25. detsember. Kevadist pööripäeva peeti vanemal ajal 25. märtsil, pärast aga 21. märtsil. Hilisemal pööripäeva muutmise puhul ei hakatud Maarja kuulutusepäeva enam viima kokkukõlasse pööripäevaga; Maarja kuulutusepäev jäigi 25. märtsile ja selle järgi jõulgi 25. detsembrile. 24. detsembrit peeti ammu juba Aadama ja Eeva sünnipäevaks. Esimese inimese, Aadama kaudu tuli surm maailma; järgmisel päeval, 25. detsembril, sündinud jumalinimese kaudu aga igavene elu, seletasid vanad kirikuõpetajad.
Chrysostomos kirjutab 386 jõulu kohta: Ei ole veel 10 aastat möödunud sellest, kui meile see päev tõepoolest saanud tuttavaks; esiti oli ta tuntud õhtumaal ja nad õpetasid meile seda hiljuti tundma; eriti tundsid seda Rooma elanikud, sest nad pühitsesid päeva juba ammu vana traditsiooni järgi.
Niisama vähe kui tunneme Kristuse sünnipäeva, tunneme ka Kristuse sünniaastat. Küll kuulutavad kalendäd, et meie aasta on nii ja nii mitmes pärast Kristuse sündimist, kuid tõepoolest peame selle väite juurde küsimärgi tegema. Rooma kloostriülem Dionysius Exiguus († 556) määrab praeguse ajaarvamise kindlaks, aga seda ei või me kuidagi õigeks nimetada. Uus Testamentki ei anna selgust selles küsimuses. Matt. 2, 1 ja Luuk. 1, 5 järgi sündis Kristus umbes 750. a. pärast Rooma asutamist, seega 4 aastat enne meie ajaarvamist. Kui aga Luuk. 3, 1 jj. arvesse võetakse, langeb sündimine 752. aastale ehk 2 aastat varemini ja Luuk. 2, 1 jj. 759.—760. aastale ehk 5—6 aastat. Seega puudub niihästi sünnipäeva kui ka sünniaasta kohta iga kindlam alus.
Meyer, Weihnachtsfest 5.
Nilsson, ÅFF 123. Marbach, Weihnachtszeit, 25.
Usener, Weihnachtsfest 281.
Nilsson, ÅFF 123.
Nilsson, ÅFF 128.
Usener, Weihnachtsfest 353, 364.
Prohvet Malakia 3. r., 20. p.
Nilsson, ÅFF 132 jj.
Marbach, HWZ 18.
U. Suometar 1911, nr. 299.
De nativitate Domini.
Schweizer, Das Verhältniss der evang. Vorgeschichte (Theologische Jahrbücher 1847, 1).
Toomapäev ja jõulu ootus.
Toomapäev on nagu jõulu sissehelistav kirikukell. Toomapäeval algavad täiel hool jõuluettevalmistused. Hiius öeldakse, et sel päeval avab Jumal taevaväravad. Niisama kuuleb Hiius kõnekäändu:
Toomas toores mees toob jõulud,
Nuut hiivapulk viib jõulud.
Toomaga mõeldakse siin muidugi toomapäeva 21. detsembril ja Nuudiga nuudi- ehk hiivaknuudipäeva 7. jaanuaril. „Toores mees Toomas“ kannab rahvasuus veel mitu muud nime, nagu must Toomas, tahma-Toomas, nõgi-Toomas, aga ka püha Toomas, maajumal Toomas, Toone Toomas, katku Toomas ja katkujumal Toomas. Toomapäeva hüütakse ka nõgikukepäevaks, nõgikikkapäevaks, tahmapäevaks. Lapsed ootavad toomapäeva lauldes:
Tule, tule, Toomake,
jõua, jõua, jõuluke,
jõulud aga jooksvad lauda mööda,
vana sea selga mööda,
kirju kitse külge mööda.
Tooma tuleku ja jõulutoomise soovi avaldatakse ka järgmiste sõnadega:
Jõuaks Toomas jõulu tuua,
siis saaks jälle õlut juua,
õlut juua, makit maitsta!
Mustjalas käisid toomapäeval „jõulutoomad“, kes meelde tuletasid, et kolme päeva pärast on jõulud. Neid külalisi kostitati õllega.
Toomapäev võib täie õigusega kanda musta Tooma, tahma-Tooma nime, sest sel päeval algab majades suur puhastamine, pühkimine, koristamine, küürimine. Kõik tolm, tahm, pühkmed koristatakse majast välja, isegi kerist puistatakse; kividelt puhastatakse tahm küljest ja katkiste kivide asemele pannakse uued. Pestakse ka pesu, küüritakse laudu, lühidalt — püütakse maja jõuluks täiesti seada korda. Magadiskotid viiakse õue, niisama magadisriided, kus neid tuulutatakse ja kus kottidesse uusi õlgi või heinu pannakse.
Toomapäeval pestud pesu saab hästi valgeks, kuna tooma- ja kolmekuningapäeva vahelise pesu külge pühib Toomas käed. Kõige niisuguse puhastuse pärast on tekkinud kõnekäänd, et toomapäeval „aetakse must Toomas välja“. On maja puhastatud ja koristatud, võib jõul oma valgusega sisse tulla.
Tartumaal kujutati vanasti musta Toomast isikuna. Võnnu kihelkonnas valmistati niisama Tooma kuju kui muil juhustel metsiku ehk hernehirmutise kuju. Tooma jaoks võeti vana ahjuluud, vana ree peris ja tahmunud, tolmunud kaltsukott. Ahjuluuast sai Tooma pea ja selgroog, kaltsukotist Tooma keha. Keha köideti ree perisega pealt kinni ja Toomas oligi valmis. Toomapäeval maeti Toomas maha. Haud oli varem valmis kaevatud. Toomapäeval võeti kratimoeline Toomas, kanti haua äärele, visati hauda, pillati mulda peale. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei maeta, Toomas hauast välja poeb ja majad tahma, tolmu ja mustusse uputab. Aga kui mingisugune loom või inimene läks üle Tooma haua, pääses Toomas hauast välja tuppa edasi pidama tahma- ja tolmuvalitsust.
Harglas kõneldakse Tooma kolmest mustast tütrest. Üks neist saab mehele toomapäeval, teine kolmekuningapäeval, kolmas tinnusepäeval. Mustade tütarde mehelesaamise järele valgeneb aeg.
Noarootslased peavad toomapäeval „väikest jõulu“. „See oli nii suur püha, et sel ööl veskigi jäi iseenesest seisma. Nii püha see oli, et ühtki tööd ei saadud teha. „Väikest jõulu“ tunnevad soomlased ja skandinaavlased, eestlaste sekka see vanemal ajal ei tunginud. Soomlaste ja skandinaavlaste väike jõul ei lange ikka toomapäevale, vaid enamasti nädal või varem jõulueelsele ajale. Eestis tuletavad meie päevil koolide ennejõulused jõulupuud väikest jõulu meelde. Ometi ei ole Eestis veel viisiks saanud sel puhul väikse jõulu nime tarvitada. Venemaal pühitsesid tsaariajal Soomest ja Rootsist pärit olevad isikud väikest jõulu vana jõulu ajal, s. o. 12 päeva enne uut jõulu. Väiksegi jõulu ajal põletati jõulupuud.
Toomapäev nõudis vanasti enesele pühapäeva õigust; mõnesuguseid töid ei tohitud teha. Toomapäeval töötegijate kohta öeldakse: „Toomas tulivihane!“ Kord õmmelnud naine lapsele särki, hakanud seljas särki mõõtma; laps ajanud pea selga; nii jäänudki. Ketramine oli kõvasti keeldud; vokid peideti vanasti riiete alla või viidi kuhugi varjule ja jäidki sinna jõululõpuni. Karjas viidi vokid koguni põllule, vastasel korral kardeti pahu vaime. Risti ja Madise kihelkonnas lubati naiste näputöist kotinõelumist. Veskirattad ei tohi liikuda, — muidu müristab suvel palju.
Jõuluvorstide valmistamine langeb peaasjalikult toomapäevale, niisama jõuluõlle keetmine. Enne toomapäeva vaadati taevast; punane taevas ennustas jõuluvorstide õnnestumist. Mõnes kohas algas õlle valmistamine juba toomapäeva poole öö ajal, seega pimedas. Valitses ju usk, et võõras silm ei tohi näha jõuluõlle vee viimist, sest seesugusel puhul ei hakanud õlletegijate arvates õlu käärima. Toomapäeval käima pandud õlut tohiti juua alles jõuluõhtul. Saaremaal keeldi öösi tuld üles võtta kartes, et niisugusel puhul loomad palju lõõtsutavad. Tarvastus nõuti vanasti, et iga hurtsikut pirdudega valgustataks hingede eemalehirmutamiseks. Ülepea tekitanud hinged sel puhul seal kõige suuremat hirmu.
Toomapäeva paiku käis peremees veskil. Kui peremees viljakotid reele ladus, vaatas perenaine hoolsalt järele, et kottide suud oleksid ikka ree eesmise otsa poole. Kui suud oleksid ree tagumise otsa poole, kardeti, et teel kirikupapp vastu tuleb ja viljakotid ära võtab. Peale selle kardeti veel, et niisugusel puhul veskilt jõuluks jahu kätte ei saa.
Jõule oodatakse kaua; on nad ju nii-ütelda pühade pühad, ülemad kui kõik muud pühad. Kuuldakse sagedasti väidet: jõulud tulevad härgadega, lähevad hoostega. Ehk ka:
Tuleb kui härra (saks),
istub kui isand,
kaob kui kerjaja!
Vanemad inimesed arvestavad aegsasti: mardist kuus nädalat jõulu; lapsed aga arvestavad päevi. Jõulukuu alguses öeldakse Võrumaal: Jõulud on Riias! Öeldakse ka: Jõulud juba mäe taga! Jõulud juba kopli veeres! Jõulud värava taga! Jõulud ukse ees! Jõulud ukse taga! Võru pool arvatakse: talsipüha jo sendseperähn!. Puhjas öeldakse: Jõulud tulevad Ängo küla poolt, õlekood seljas.
Alatskivil öeldakse:
Jõuaksid need jõulukesed,
nika-näka näärikesed,
siis saaks matsu moka peale,
kinderkonti keele peale.
Toomapäevast peale algas majas eriline suur ettevalmistamine ehk etus jõulude vastuvõtmiseks; Pärnu-Jaagupis juba nädal enne jõulu. Kõige enam jõupingutust nõudvaks päevaks kujunes jõululaupäev, eriti naisväele. Juba kukelaulust tõusti üles, et jõulutöödega aegsasti jõuda lõpule. Peale igapäevaste tööde langes jõululaupäevale veel hulk ettevalmistustöid, kui neid varemini ei olnud tehtud. Põltsamaal toodi laupäeva hommikul juba pimedas metsast heinu koju, et suvel oleks ilus heinaaeg.
Kohati tapeti siga juba varemini, kohati alles jõululaupäeval, eriti kui põrsatapp tuli päevakorrale. Pärast seatapmist algas soolikate puhastamine, pudrukeetmine, vorstivalmistamine. Aga niisama sundis taga talu naisväge leivasõtkumine ja -küpsetamine. Ei unustatud ka anumate pesemist ja leelisega ja liivaga majariistade puhastamist, magadiskotipõhkude vahetust, ja kus laudpõrand olemas, mida vanasti ometi harukorral leidus, selle küürimine. Kõik need ja veel mõned muud tööd tegid naisväele kurja kubjast kogu jõululaupäeva.
Meesväelgi tuli hoolitseda jõulude vastuvõtte eest. Hommikul vara mindi heinamaalt loomade jaoks heinu tooma, peale selle hoolitseti jõulukütuse eest, aga niisama kõige muu eest, mida jõuluajal tarvitati. Kõik tarvilikud ained pidid olema käepärast võtta, et kallil pühade ajal kohaletoomisega mitte aega viita. Sedaviisi kulus jõululaupäev toimingutes, nagu oleks ta tunnipikkune.
Paldiski pool tarvitatud söögiajal tihti puunuge. Neid valmistatud laastudest. Enne jõulu teinud lapsed neid hoolsasti, sest vanadega ei arvatud sobivaks jõulusid vastu võtta. Peremehel oli igatahes lihalõikamisel terasnuga. Kahvliteks tarvitati sõrmi.
MEIE JÕULUD
EESTI KIRJANDUSE SELTSI KIRJASTUS
TARTU, 1931
SISU.
SAATEKS.
Aastat 40 tagasi lubasin korra jõulukombeid pikemale arutusele võtta, kuid ikka lükkus selle kavatsuse teostus edasi, kuni mõne aja eest nagu poolkogemata selle kallale asusin. Raadil E. R. Muuseumis huvitava jõulumaterjaliga kokku puutudes otsustasin jõulu kohta ajakirjandusele artikli kirjutada. Esimese artikli valmimise järele kirjutasin veel teise, teise järele kolmanda. Neid kirjutades süvenesin ikka enam jõulukommetesse, nii et pidin tööd jätkama. Vahepeal töötasin esimesi lühidalt kirjutatud artikleid täiendades ümber. Ainetele lisa saanud, jõudsid hilisemadki artiklid sama saatuse osaliseks. Nii paisus lühikestest artiklitest suurem teos.
Teost kavatsesin alguses väiksemas ulatuses trükki anda. Käsikiri oli juba valmis. Koolidelt uusi aineid juurde saades ei tahtnud ma neid kasutamata jätta. Nii lükkasin trükkiandmise enam kui aasta võrra edasi. Kuid nüüdki pean teose natuke kokkusurutud kujul välja andma. Eesti jõulukommete mõistmiseks tuleb neid tingimata võrrelda põhjamaa rahvaste sellekohaste kommetega. Võrreldes selgub ühiste jõulukommete rohkus meil ja põhjamaa rahvastel. Palju meie jõulukombeid võiksime nimetada rahvusvahelisteks, vähemalt põhjamaal. Võimata oli asja selgitamiseks naaberrahvaste sellekohaseid kombeid jätta nimetamata. Teose suurekspaisumise ja sellega ühes teose hinna kallinemise pärast pidin eemaldama hulga vähem tähtsaid, enamasti võõraste maade kombeid käsitavaid lehekülgi. Sellegi pärast ei saadeta sedapuhku teost ta täies ulatuses turule, vaid ainult päris jõulukommete kirjeldis, kuna jõulu, vanaaasta-õhtu, uusaasta ja kolmekuningapäeva ühiste kommete ja nende viimatinimetatud tähtpäevade kommete valmiskirjutatud arutuse trükkimine peab edaspidiseks jääma. Et jõuludega algas vanasti uusaasta, on õieti rohkesti jõulu- ja aastavahetuseaja ühiseid kombeid olemas.
Kuigi uus aeg vanule jõulukommetele surmakella helistab, on neid siiski püsinud — mõned kogu maal tuttavad, teised ainult üksikus kolgas. Harjunud kombed taganevad visalt. Aeg nõuab ometi oma.
Jõulukombed annavad meile pildi vanade eestlaste usu- ja komblusmaailmast. Ühestki muust pühast ei ole nii palju vanu kombeid säilinud kui just jõuludest; mitmed neist kommetest korduvad muilgi pühil.
Võrreldes jõulukombeid naaberrahvaste sellekohaste kommetega, saame aru, kui palju on meil ühist teistega. Igakord ei ole kerge otsustada, kui rohkel mõõdul peetakse vanu jõulukombeid veel meie päevil; kommete üleskirjutajad on neid mõnikord mineviku mälestustena üles märkinud, mõnikord aga meie aja külge köitnud, kuna nende kommete meie ajal pidamine võib vahel kahtluse alla langeda.
Laialt esinevatele kommetele ei ole nende päritolu paika juurde lisatud, küll aga vähem laialdaselt tuntuile. Neid kombeid tuntakse tihti küll kaugemal kui teoses mainitud kihelkonnas, aga jõulukommete mittesüstemaatilise korjamise pärast võib üksnes seda kohta nimetada, kust komme kirja pandud. Mõnikord on komme küll mitmest kohast üles kirjutatud, aga kartes, et kõigi nende nimetamine mitteteadusejüngri silmis oleks ballastiks ja muidugi suurendaks teost, on need märkimata jäetud. Tihti puudub kommete juures päritolu lihtsalt selle mittetundmise pärast.
Jõulude kirjeldamisel ei ole mitte ainult pärisjõulude kirjeldusega piirdutud, vaid jõule nende laiemas mõistes arutatud, toomapäevast alates, nuudipäevaga lõpetades. Üldiselt olen püüdnud kombeid niipalju üles tähendada, kui neid leidub minu korjandustes ja Eesti Rahvaluule Arhiivis, aga niisama kirjanduses. Jõululaulud on eeskavast välja jäetud; jõulumängud ilmuvad edaspidi.
Eriti rohket tänu võlgnen neile isikutele, keskkoolide õpetajaile ja õpilastele, kes aidanud tarvilikke aineid hankida. Olgu neist nimetatud dir. J. Roos, A. Vaigla, E. Schönberg, H. Jänes, V. Altoa, E. Nurm, E. Jaska, J. Kask ja J. Ainelo Tartust, A. Rööp ja H. Schmidt Pärnust, dir. J. Vestholm ja M. Tedre Tallinnast, H. Rajamaa ja H. Sirk Haapsalust, dir. P. Vaarask Tapalt, L. Pärt Paldiskist, M. Pralits Paidest, dir. Raam Rakverest, dir. G. Rosenberg Jõhvist, dir. Lipp Väike-Maarjast, dir. K. Mölder ja Unt Türilt, A. Tiitsmaa ja M. Kilk Põltsamaalt, K. Kurgvel Viljandist, dir. J. Nuudi Vändrast, M. Kampmann ja Palvadre Valgast, O. Parlo Võrust, dir. A. Rikken Petserist, E. Anderson Räpinast, dir. A. Hermann Otepääst, V. Noot ja B. Sööt Kuressaarest jne.
M. J. Eisen.
Jõulu nimi ja pikkus.
Jõulud ja jaanipäev on põhjamaa rahvaste suuremaid pühi; suurem neist kahest ometi esimene, juba sellegi pärast, et ta pühitsemine on palju pikem kui teisel. Soomlanegi tunnistab jõulu nii-ütelda pühade peremeheks, väites, „joulu jaloin juhlista“. Jõul on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub kaugemale tagasi Kristuse sünniaastast; juba põhjamaa paganad pidasid jõulu enne veel, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab paganate püha nime, aga mitte ainult nime, vaid ka palju, palju paganliku jõulupüha kombeid, mis säilinud meie päevini.
Jõul kuulub seega paganlikkude põhjamaa rahvaste pühade, mitte eriliste eesti vanade pühade hulka. Juba nimi jõul ei põlvne eesti keelest, vaid see on eestlastel ühine soomlaste ja skandinaavia rahvastega. Soomlased kutsuvad seda püha joulu, skandinaavia rahvad aga jul. Sõna leidub isegi inglise keeles, kus ta kuulub Yule, vanemas kujus geol. Nüüdses inglise keeles kannab jõul nime Christmas. Palju keeli tuletab nende pühade nimega Kristuse sündimist meelde, nagu venelaste Рождество = sündimine, prantslaste noël, ladina tüvest natale = sünnipäev; sakslastel Weinachten = pühad ööd.
Jõulu sõna algupärast tähendust on kaua otsitud, ilma et seda oleks leitud. Vanemal ajal tuletati jõulu esmalt sõnast Julius (= Julius Caesar), siis sõnast hjul = ratas. Ratta tähenduse kohta seletati, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima. Sellest seletusest loobuti juba mõne aja eest, sest see seletus oli liig otsitud.
J. Jung teab, norralased austanud valgusejumalat Juuli. See jumal ei leia ometi alust norra mütoloogias. Küll on tõsi, et norralased, samuti muudki skandinaavlased jõulu ajal pidasid püha, aga nad ei pidanud seda jumal Juuli auks, vaid see püha ise kandis jul’i nime. Missugusel põhjusel skandinaavlased seda püha nimetasid „jul’iks“, seda ei ole tänini suudetud lõplikult kindlaks määrata.
Mõned õpetlased on tuletanud jõulu ladinakeelsest sõnast joculus = nali, kuid ka see seletus ei taba naela pea pihta; pealegi puudub rooma rahva naabrite keeltes sellekohase sõna tarvitamine jõulu jaoks. Kuigi me jõulu algupärast tähendust ei tunne, jääb niipalju kindlaks, et skandinaavia keeltes sõna jul on tähendanud mingisugust talvist püha; Feilberg arvab rõõmust püha.
Pärnu pool nimetatakse jõulu nalja ja rõõmu pühaks, millel üks püüab teist üle trumbata naljategemisega. Oletatakse, et soomlased ja eestlased juba enne viikingiaega selle sõna laenanud skandinaavlastelt.
Jõulu nimi on seega Skandinaaviast laenatud, aga kas ka sisu, see on iseküsimus. Vanad eestlasedki pühitsesid kesktalvel mingisugust püha; missugust ja mida moodi, sellest ei tea kõnelda ükski ajaraamat. Tõsiasjaks jääb, et esivanemad jõulu nimega omandasid osa skandinaavlaste jõulupühitsemise kombeidki, sest palju meie jõulukombeid langeb ühte skandinaavlaste omadega. Osa jõulukombeid oli kas enne jõuludega tutvumist juba arenenud, või jälle, kui esivanematel tõesti puudus selleaegne oma püha, arenes see alles pärast skandinaavlaste jõulu vastuvõtmist.
Varemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse nagu täiesti kaotanud, palju enam oleks nagu pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul; pimedus kaob valguse eest isegi öösi, eriti põhjamail, kus öö täiesti kaotanud oma iseloomu.
Kui ka jaanipäeva algus tagasi ulatub paganusse, ei ole jaanipäev ometi arenenud nii pikaks piduks kui jõul. Suvine aeg on tööaeg, sel puhul ei või raisata aega — iga tund kaalub kulda; talv takistab väljas tööd tegemast ehk võimaldab teha väga vähe; talv sunnib inimesi aega veetma toas, elama suvisest saagist; talv annab mahti pidutseda, nimelt pikemalt pidutseda. Vanade rahvaste jõulud ei kestnud nii lühikest aega kui meie päevil. Vanal ajal algasid jõulud juba toomapäevaga; see päev esines nagu jõululaupäevana, see päev helistas sisse pühad. Jõulud ise kestsid nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev kõige oma vahelise ajaga moodustasid jõulupühi. Soome rahvasõna määrab jõuluaega järgmisi: „Hyvä Tuomas joulun tuopi, hyvä Nuutti pojes viepi“. Teisal Soomes arvatakse jõuluaega ometi palju pikemaks, nimelt kahe kuu pikkuseks: Kristuse tulemise pühast küünlapäevani (Kotiseutu 1914, nr. 12). Vanad sakslased määrasid jõulude alguse nigulapäevale, 6. detsembrile, lõpu aga kolmekuningapäevale.
Aja jooksul kujunesid uusaasta ja kolmekuningapäev enam omaette pühiks, aga rahva suus säilitasid nad jõulu nime edasi: uusaastat kutsuti uueks jõuluks, kolmekuningapäeva aga kolmandaks jõuluks, ka jõulusabaks.
Pärisjõulude ehk vanade jõulude ajaks arvati Eestis päevi jõululaupäevast uusaasta laupäevani, uute jõulude aega aga uusaastast kolmekuningapäevani, ka nuudipäevani.
Eestis nimetatakse jõulu ka talvistepühadeks, talistepühadeks, muidugi sellepärast, et need pühad talve peale langevad. See nimi on vastukohaks suvistepühadele, millist nime kannab nelipühi sagedasti. Setumaal on talvistepühadest tehtud talsipüha. Viimast nime tarvitatakse seal rohkesti. Talsipüha kuulub setudel õnnelikkude päevade hulka. Aga mitte ainult Setumaal ei tunta talsipüha, vaid ka Setumaa lähedastes naaberkihelkondades, nagu Räpinas, Vastseliinas, Rõuges jne. Seal kandis on seega pühade vana eestipärane nimi säilinud. Eesti lõunanaabrid nimetavad pühi samuti talvisteks: ziemas svētki.
Muistsete eestlaste kodanlised jõulud ületasid kaugelt kirikujõulude pikkuse.
Hiiumaal ei lepita kuuaegsete jõuludega, vaid nende kestust pikendatakse umbes kolmeks kuuks, nagu sellekohane Käinast üleskirjutatud salm määrab:
Andrus aus-mees annab Jõulud,
Toomas toores mees toob Jõulud,
Peeter pitk mees peab Jõulud.
Andruse päini antaks Jõulud,
Tooma päini toodaks Jõulud,
Peetri päini peedaks Jõulud,
Vastla päini viidaks Jõulud.
Jõulude algus seega andresepäeval ja lõpp vastlapäeval. Saaremaal peeti jõulu viimseks pühaks küünlapäeva; aega küünlapäevani kutsuti pühade vaheks. Jõulu mõiste sulab siin ühte umbes talvise aja mõistega. Muidugi kõneldakse igapäevases elus jõulukuust. Ühel ega teisel juhtumil ei väljendata pühade nii pikka kestust ega pühitsemist.
Jõulust peale arvasid esivanemad nii aega:
Kuus kukke = küünlapäevani, mil kukele enam süüa ei antud.
Seitse sikku = maarjapäevani, mil siga ennast ise pidi toitma.
Kaheksa karjalasku, mil kari metsa lasti.
Kümme kündi, mil künd pidi algama.
Teisal lisatakse veel juurde: üksteist jürini.
Meie kirikki pühitseb jõulu eelaega. Kirikukellad teretavad jõulusid juba kas novembri lõpul või esimestel detsembri päevadel esimese advendiga, Kristuse tulemise pühaga, millele järgneb veel kolm, mis kõik ette valmistavad jõulude vastu. Seega kestavad kiriklikud jõuludki kogu-ulatuses enam kui kuu aega.
Esimesel kristluse ajal pühitseti jõulupühadena kogu nädal, hiljemini lühendati püha neljaks päevaks. Rootsi kuningas arvas jõulu kolmanda ja neljanda päeva pühitsemist asjatuks, määrates 4. oktoobril 1772 pühitsemiseks ainult kaks päeva. Varemalt Rootsist juba lahutatud Eestit ei riivanud see seadus; hiljemini võttis meiegi kirik selle seaduse omaks. 1832. aasta kirikuseadus kirjutas ette jõuluks ainult kaks päeva jumalateenistust pidada. Kohati võõral maal on jõulud üheks päevaks lühendatud, Venemaal praegu koguni kaotatud. Meie talurahvas peab paiguti ikka veel kolmest jõulupäevast kinni, kui ka kolmanda, viimase päeva pühitsemine kaugeltki esimese ja teise päeva pühitsemiseni ei ulatu, vaid enam poolpüha kuju omandab. Eesti riigivalitsus on ametlikult kolm päeva jõulunormiks määranud.
Pontoppidan, Fejekost 24.
MtEM I 279.
Jul I 89.
E 67282.
Pikemalt jul sõna etümoloogilise tähenduse kohta püüab R. Meringer seletada ajakirjas „Wörter und Sachen“ 1913, 184 jj.
H III 5, 206 (43).
Muidu kannab Toomas tavalisesti liignime „tore mees“.
E 6462.
Kristuse sünniaeg ja selle kindlaksmääramine.
Jõulu pühitseme, nagu tuttav, Kristuse sündimise mälestuseks. Kristlik kogudus ei tahtnud esimesel ajal Kristuse sünnipäeva pühitsemisest midagi teada. Origines viitas kolmandal sajandil sellele, et piiblis ükski jumalakartlik, vaga isik sünnipäeva ei pühitse; ainult jumalakartmatust vaaraost ja Herodesest kirjutatakse, nad pühitsenud sünnipäeva. Sama aastasaja lõpupoolel pilkab Arnobius paganlikku kommet pühitseda jumalate sünnipäeva, justkui sünniksid jumalad. Kõigiti arvas kristlus esimesel ajal asjatuks pühitseda Jeesuse sünnipäeva ega püüdnud konstateeridagi, missugusel kuul see olnud. Püüd päeva kindlaks määrata langes alles hilisemale ajale. Karja viibimine öösi karjamaal ei tunnista iseenesest veel, et see just talvel seal viibinud. Suurem hulk hilisemaid Jeesuse sünnipäeva määrajaid jõudis otsusele, et seda tuleb paigutada kevadele; arvati selleks 28. märts, 19./20. aprill, 20./21. mai, siis jälle 2. aprill, aga ka 8. ja 18. november; gnoosise lahkusk määrab Jeesuse ilmumise 6. jaanuarile, milline päev ühtlasi ka sünnipäeva ilme omandas ja niisama ristimispäeva oma. Ka arvati Kaana ime sel päeval olevat sündinud, niisama kolm kuningat teda kummardanud.
Rooma piiskopp pühitses aastal 353 Jeesuse sünnipäeva veel 6. jaanuaril, aga järgmisel aastal juba 25. detsembril. 353. aasta lõpul oli piiskopp Liberius korralduse teinud 25. detsembril peetava Jeesuse sünnipäeva pühitsemise korra kohta, niisama kolmekuningapäeva pühitsemise korra kohta, milline kord 6. jaanuaril 354 esimest korda hakkas maksma. Jõulupüha hakati seega esimest korda Roomas pühitsema 25. detsembril 354 ja sellest aastast peale on 25. detsember jäänud Jeesuse sünnipäeva pühitsemise päevaks Roomas ja Roomast levinud aegamööda kaugemale kogudustesse. Mitu aastat pühitses idamaa edasi sünnipäevana 6. jaanuari.
Keegi vana kirjanik seletab, miks idamaa läänemaaga Kristuse sünnipäeva asjus hõlpsamalt kokku leppis: paganad pühitsesid 25. dets. päikese sünnipäeva ja süütasid püha auks tulesid põlema. Sellest peost lubasid nad kristlasigi osa võtta. Märgates, et paganate pidu tõmbas kristlasigi enese poole, määrasid kirikuõpetajad selle päeva, nimelt 25. detsembri edaspidiseks sünnipäevaks, 6. jaanuari aga ilmutamispäevaks. Sünnipäev muutus ühtlasi uusaasta alguseks rooma paganate 1. märtsi asemel.
Jõulu määramist 25. detsembrile on seega palju mõjutanud paganad. Kristluse esindajad püüavad alati oma õpetust teha paganatele suupäraliseks, kristlust võimalikult palju ühendades paganusega. Idamaal valitses Mithra usund, mis pani palju rõhku päikesekultusele. Rooma riigis oli keisrite ajal päikese (sol invictus), õieti päikesejumala teenistus päevakorral. Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad jälle hakkavad pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Ühes vanas egiptuse ürikus, pärit umbes 200. a. p. Kr., öeldakse 25. detsembri kohta: „päikese sünnipäev, valgus kasvab.“ Igatahes pühitseti seda päikese sünnipäeva suurepidi, eriti Roomas.
Mis paganatele võitmatu päikesejumal, seda oli veel palju suuremal mõõdul kristlastele Kristus, kes võitnud võitmatu jumala ja maksma pannud oma riigi ja valitsuse. Kristlus sai riigiusuks; enne rahasid ehtinud päikesejumala kuju kadus nüüd rahadelt. Kristus ise esines tõsise päikesejumalana valgustama ja elustama kogu maailma. Ja esimene ristikogudus ise tähendas Kristuse kohta: „Aga teile, kes te mu nime kardate, peab õiguse päike tõusma ja parandamine ta tiibade all.“ See päike on tõusnud jõulus ja valgustab nüüd maailma. Leo Suur mõistab hukka nende seletuse, kes päeva tähtsust ei taha seletada Kristuse sündimisega, vaid päikese tõusuga.
Lähtudes seisukohast, et Kristus on eluvalgus ja elupäike, tähtsam taevapäikesest, ja arvesse võttes, et ei tunta õiget Jeesuse sünnipäeva, ei leidnud kristlik kirik takistusi ühte sulatada päikese sünnipäeva ja Jeesuse sünnipäeva, s. o. Jeesuse sünnipäeva pühitseda 25. detsembril. Igatahes on päikese sünnipäeva pühitsemine palju vanem kui Jeesuse sünnipäeva pühitsemine. Kuna päikese sünnipäeva pidulikult pühitseti ja päikese ja Jeesuse sünnipäev ühte sulatati, omandas viimanegi sünnipäev pidulikkuse ilme. Põhjamail ei ole idamaa päikese sünnipäev iialgi avaldanud otsest mõju, ehk küll mõne korra on katsutud jõulu teha valguse uuestisünni pühaks. Ainult selles mõttes võiks päike tulla küsimusse, et pärast talvist pööripäeva ollakse teadlikud valguse kasvamises, kuigi päikese võimus esiotsa ei torka palju silma. Kirik seletab, et samuti kui pärastpööripäevane päike, ei avalda jõululaps Jeesus alguses veel erilist võimu, aga hiljemini saab ta ometi eluvalguseks, andes nagu päike suvel loodusele elu ja edu. Kuidas ka päikeselt seletust otsitakse, jääb ometi kindlaks, et põhjamaal paganlik jõul omapoolt Jeesuse sünnipäevale vajutanud nagu pitseri peale.
Vanadel roomlastel oli meie laiemas mõttes võetud jõulu ajal kaks püha, saturnaaliad 17. detsembril ja kalendäd 1. jaanuaril. Mõlemad pühad oma kommetega jätsid enam-vähem jälgi kristlikkude jõulude kommetesse, olgugi et iga rahva seas jõulukombed oma viisi arenesid ja põhjamail paganlikud endised pühade kombed sulasid ühte kristlikkude kommetega.
Saturnaaliaid peeti Saturnuse auks, kellelt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut.
Saturnaaliad määras keiser Augustus kolme päeva pikkuseks, Caligula suurendas nende pikkust veel paari päeva võrra. Saturnaaliad tuletavad meelde meie jõulu. Söödi, joodi, lõbutseti, mängiti mänge, saadeti üksteisele kingitisi. Vahe orjade ja vabade vahel kadus, orjad said nautida rohket vabadust. Ori kandis peremehe rõivaid ja vaba mehe märki — kübarat.
Enam jälgi on jätnud meie jõuluaegseisse kommetesse kalendä pidu. Alguses nimetati Rooma riigis iga kuu esimest päeva kalendäks. Kui 153 e. Kr. uusaasta määrati 1. jaanuarile, omandas 1. jaanuar erilise tähtsuse. Majasid ehiti lehisega ja okstega, sooviti õnne, anti kingitisi. Juba vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. Kas või silmapilguks püüti 1. jaanuaril nii teotseda, kuidas seda sooviti aasta jooksul. Eriti arenes roomlastel ennustamine uusaastaks. Niisugune ennustamine on Euroopas levinud igale poole ja seda tuntakse rohkesti Eestiski jõulu- ja vanaaasta õhtul. Peale muu olid maskeraadid päevakorral. Lühidalt: kristliku jõuluaja kombeid on vanade roomlaste saturnaaliad ja kalendäd mõjutanud. Rooma astroloogide arvamised ja vanad traditsioonid valdasid enestele ala laial alusel.
Saturnaaliatega ühendati päikesejumala kultus. Rooma katakombidest on leitud kivitahvel päikesejumala sündimise kujutisega: härg ja eesel seisavad sündinud jumala juures; see on muidugi sümboliks, et päike = kevad annab loomadele uut rohtu.
Üks põhjus, miks eeldati 25. detsember Kristuse sünnipäevaks, on veel järgmine. Mõni vana kirikuisa oletas, et maailm on loodud kevadisel pööripäeval. Sextus Julius Africanus nimetab oma 221. a. kirjutatud teoses kevadise pööripäeva Maarja kuulutuse päevaks. Sellest päevast arvati 9 kuud edasi ja nii saadi Jeesuse sünnipäevaks 25. detsember. Kevadist pööripäeva peeti vanemal ajal 25. märtsil, pärast aga 21. märtsil. Hilisemal pööripäeva muutmise puhul ei hakatud Maarja kuulutusepäeva enam viima kokkukõlasse pööripäevaga; Maarja kuulutusepäev jäigi 25. märtsile ja selle järgi jõulgi 25. detsembrile. 24. detsembrit peeti ammu juba Aadama ja Eeva sünnipäevaks. Esimese inimese, Aadama kaudu tuli surm maailma; järgmisel päeval, 25. detsembril, sündinud jumalinimese kaudu aga igavene elu, seletasid vanad kirikuõpetajad.
Chrysostomos kirjutab 386 jõulu kohta: Ei ole veel 10 aastat möödunud sellest, kui meile see päev tõepoolest saanud tuttavaks; esiti oli ta tuntud õhtumaal ja nad õpetasid meile seda hiljuti tundma; eriti tundsid seda Rooma elanikud, sest nad pühitsesid päeva juba ammu vana traditsiooni järgi.
Niisama vähe kui tunneme Kristuse sünnipäeva, tunneme ka Kristuse sünniaastat. Küll kuulutavad kalendäd, et meie aasta on nii ja nii mitmes pärast Kristuse sündimist, kuid tõepoolest peame selle väite juurde küsimärgi tegema. Rooma kloostriülem Dionysius Exiguus († 556) määrab praeguse ajaarvamise kindlaks, aga seda ei või me kuidagi õigeks nimetada. Uus Testamentki ei anna selgust selles küsimuses. Matt. 2, 1 ja Luuk. 1, 5 järgi sündis Kristus umbes 750. a. pärast Rooma asutamist, seega 4 aastat enne meie ajaarvamist. Kui aga Luuk. 3, 1 jj. arvesse võetakse, langeb sündimine 752. aastale ehk 2 aastat varemini ja Luuk. 2, 1 jj. 759.—760. aastale ehk 5—6 aastat. Seega puudub niihästi sünnipäeva kui ka sünniaasta kohta iga kindlam alus.
Meyer, Weihnachtsfest 5.
Nilsson, ÅFF 123. Marbach, Weihnachtszeit, 25.
Usener, Weihnachtsfest 281.
Nilsson, ÅFF 123.
Nilsson, ÅFF 128.
Usener, Weihnachtsfest 353, 364.
Prohvet Malakia 3. r., 20. p.
Nilsson, ÅFF 132 jj.
Marbach, HWZ 18.
U. Suometar 1911, nr. 299.
De nativitate Domini.
Schweizer, Das Verhältniss der evang. Vorgeschichte (Theologische Jahrbücher 1847, 1).
Toomapäev ja jõulu ootus.
Toomapäev on nagu jõulu sissehelistav kirikukell. Toomapäeval algavad täiel hool jõuluettevalmistused. Hiius öeldakse, et sel päeval avab Jumal taevaväravad. Niisama kuuleb Hiius kõnekäändu:
Toomas toores mees toob jõulud,
Nuut hiivapulk viib jõulud.
Toomaga mõeldakse siin muidugi toomapäeva 21. detsembril ja Nuudiga nuudi- ehk hiivaknuudipäeva 7. jaanuaril. „Toores mees Toomas“ kannab rahvasuus veel mitu muud nime, nagu must Toomas, tahma-Toomas, nõgi-Toomas, aga ka püha Toomas, maajumal Toomas, Toone Toomas, katku Toomas ja katkujumal Toomas. Toomapäeva hüütakse ka nõgikukepäevaks, nõgikikkapäevaks, tahmapäevaks. Lapsed ootavad toomapäeva lauldes:
Tule, tule, Toomake,
jõua, jõua, jõuluke,
jõulud aga jooksvad lauda mööda,
vana sea selga mööda,
kirju kitse külge mööda.
Tooma tuleku ja jõulutoomise soovi avaldatakse ka järgmiste sõnadega:
Jõuaks Toomas jõulu tuua,
siis saaks jälle õlut juua,
õlut juua, makit maitsta!
Mustjalas käisid toomapäeval „jõulutoomad“, kes meelde tuletasid, et kolme päeva pärast on jõulud. Neid külalisi kostitati õllega.
Toomapäev võib täie õigusega kanda musta Tooma, tahma-Tooma nime, sest sel päeval algab majades suur puhastamine, pühkimine, koristamine, küürimine. Kõik tolm, tahm, pühkmed koristatakse majast välja, isegi kerist puistatakse; kividelt puhastatakse tahm küljest ja katkiste kivide asemele pannakse uued. Pestakse ka pesu, küüritakse laudu, lühidalt — püütakse maja jõuluks täiesti seada korda. Magadiskotid viiakse õue, niisama magadisriided, kus neid tuulutatakse ja kus kottidesse uusi õlgi või heinu pannakse.
Toomapäeval pestud pesu saab hästi valgeks, kuna tooma- ja kolmekuningapäeva vahelise pesu külge pühib Toomas käed. Kõige niisuguse puhastuse pärast on tekkinud kõnekäänd, et toomapäeval „aetakse must Toomas välja“. On maja puhastatud ja koristatud, võib jõul oma valgusega sisse tulla.
Tartumaal kujutati vanasti musta Toomast isikuna. Võnnu kihelkonnas valmistati niisama Tooma kuju kui muil juhustel metsiku ehk hernehirmutise kuju. Tooma jaoks võeti vana ahjuluud, vana ree peris ja tahmunud, tolmunud kaltsukott. Ahjuluuast sai Tooma pea ja selgroog, kaltsukotist Tooma keha. Keha köideti ree perisega pealt kinni ja Toomas oligi valmis. Toomapäeval maeti Toomas maha. Haud oli varem valmis kaevatud. Toomapäeval võeti kratimoeline Toomas, kanti haua äärele, visati hauda, pillati mulda peale. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei maeta, Toomas hauast välja poeb ja majad tahma, tolmu ja mustusse uputab. Aga kui mingisugune loom või inimene läks üle Tooma haua, pääses Toomas hauast välja tuppa edasi pidama tahma- ja tolmuvalitsust.
Harglas kõneldakse Tooma kolmest mustast tütrest. Üks neist saab mehele toomapäeval, teine kolmekuningapäeval, kolmas tinnusepäeval. Mustade tütarde mehelesaamise järele valgeneb aeg.
Noarootslased peavad toomapäeval „väikest jõulu“. „See oli nii suur püha, et sel ööl veskigi jäi iseenesest seisma. Nii püha see oli, et ühtki tööd ei saadud teha. „Väikest jõulu“ tunnevad soomlased ja skandinaavlased, eestlaste sekka see vanemal ajal ei tunginud. Soomlaste ja skandinaavlaste väike jõul ei lange ikka toomapäevale, vaid enamasti nädal või varem jõulueelsele ajale. Eestis tuletavad meie päevil koolide ennejõulused jõulupuud väikest jõulu meelde. Ometi ei ole Eestis veel viisiks saanud sel puhul väikse jõulu nime tarvitada. Venemaal pühitsesid tsaariajal Soomest ja Rootsist pärit olevad isikud väikest jõulu vana jõulu ajal, s. o. 12 päeva enne uut jõulu. Väiksegi jõulu ajal põletati jõulupuud.
Toomapäev nõudis vanasti enesele pühapäeva õigust; mõnesuguseid töid ei tohitud teha. Toomapäeval töötegijate kohta öeldakse: „Toomas tulivihane!“ Kord õmmelnud naine lapsele särki, hakanud seljas särki mõõtma; laps ajanud pea selga; nii jäänudki. Ketramine oli kõvasti keeldud; vokid peideti vanasti riiete alla või viidi kuhugi varjule ja jäidki sinna jõululõpuni. Karjas viidi vokid koguni põllule, vastasel korral kardeti pahu vaime. Risti ja Madise kihelkonnas lubati naiste näputöist kotinõelumist. Veskirattad ei tohi liikuda, — muidu müristab suvel palju.
Jõuluvorstide valmistamine langeb peaasjalikult toomapäevale, niisama jõuluõlle keetmine. Enne toomapäeva vaadati taevast; punane taevas ennustas jõuluvorstide õnnestumist. Mõnes kohas algas õlle valmistamine juba toomapäeva poole öö ajal, seega pimedas. Valitses ju usk, et võõras silm ei tohi näha jõuluõlle vee viimist, sest seesugusel puhul ei hakanud õlletegijate arvates õlu käärima. Toomapäeval käima pandud õlut tohiti juua alles jõuluõhtul. Saaremaal keeldi öösi tuld üles võtta kartes, et niisugusel puhul loomad palju lõõtsutavad. Tarvastus nõuti vanasti, et iga hurtsikut pirdudega valgustataks hingede eemalehirmutamiseks. Ülepea tekitanud hinged sel puhul seal kõige suuremat hirmu.
Toomapäeva paiku käis peremees veskil. Kui peremees viljakotid reele ladus, vaatas perenaine hoolsalt järele, et kottide suud oleksid ikka ree eesmise otsa poole. Kui suud oleksid ree tagumise otsa poole, kardeti, et teel kirikupapp vastu tuleb ja viljakotid ära võtab. Peale selle kardeti veel, et niisugusel puhul veskilt jõuluks jahu kätte ei saa.
Jõule oodatakse kaua; on nad ju nii-ütelda pühade pühad, ülemad kui kõik muud pühad. Kuuldakse sagedasti väidet: jõulud tulevad härgadega, lähevad hoostega. Ehk ka:
Tuleb kui härra (saks),
istub kui isand,
kaob kui kerjaja!
Vanemad inimesed arvestavad aegsasti: mardist kuus nädalat jõulu; lapsed aga arvestavad päevi. Jõulukuu alguses öeldakse Võrumaal: Jõulud on Riias! Öeldakse ka: Jõulud juba mäe taga! Jõulud juba kopli veeres! Jõulud värava taga! Jõulud ukse ees! Jõulud ukse taga! Võru pool arvatakse: talsipüha jo sendseperähn!. Puhjas öeldakse: Jõulud tulevad Ängo küla poolt, õlekood seljas.
Alatskivil öeldakse:
Jõuaksid need jõulukesed,
nika-näka näärikesed,
siis saaks matsu moka peale,
kinderkonti keele peale.
Toomapäevast peale algas majas eriline suur ettevalmistamine ehk etus jõulude vastuvõtmiseks; Pärnu-Jaagupis juba nädal enne jõulu. Kõige enam jõupingutust nõudvaks päevaks kujunes jõululaupäev, eriti naisväele. Juba kukelaulust tõusti üles, et jõulutöödega aegsasti jõuda lõpule. Peale igapäevaste tööde langes jõululaupäevale veel hulk ettevalmistustöid, kui neid varemini ei olnud tehtud. Põltsamaal toodi laupäeva hommikul juba pimedas metsast heinu koju, et suvel oleks ilus heinaaeg.
Kohati tapeti siga juba varemini, kohati alles jõululaupäeval, eriti kui põrsatapp tuli päevakorrale. Pärast seatapmist algas soolikate puhastamine, pudrukeetmine, vorstivalmistamine. Aga niisama sundis taga talu naisväge leivasõtkumine ja -küpsetamine. Ei unustatud ka anumate pesemist ja leelisega ja liivaga majariistade puhastamist, magadiskotipõhkude vahetust, ja kus laudpõrand olemas, mida vanasti ometi harukorral leidus, selle küürimine. Kõik need ja veel mõned muud tööd tegid naisväele kurja kubjast kogu jõululaupäeva.
Meesväelgi tuli hoolitseda jõulude vastuvõtte eest. Hommikul vara mindi heinamaalt loomade jaoks heinu tooma, peale selle hoolitseti jõulukütuse eest, aga niisama kõige muu eest, mida jõuluajal tarvitati. Kõik tarvilikud ained pidid olema käepärast võtta, et kallil pühade ajal kohaletoomisega mitte aega viita. Sedaviisi kulus jõululaupäev toimingutes, nagu oleks ta tunnipikkune.
Paldiski pool tarvitatud söögiajal tihti puunuge. Neid valmistatud laastudest. Enne jõulu teinud lapsed neid hoolsasti, sest vanadega ei arvatud sobivaks jõulusid vastu võtta. Peremehel oli igatahes lihalõikamisel terasnuga. Kahvliteks tarvitati sõrmi.
You have read 1 text from Estonian literature.