Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat - 10

  Sakslased kaewasiwad nõnda walli al ööd ja päewad ilma wahetpidamata, kunni nemad kantsi ülema ääre ligi jõudsiwad, kunni wallil pragu sees oli ja kunni kõik see kindlus juba maha kukkuda ähwardas. Ja kui Liiwlased nägiwad, kuida nende nii kindla kantsi kõrgus juba aeg ajalt wajuma hakkas, saatsiwad nemad omas südame ehmatuses ja häbistatut meelega oma wanema Asse12) teistega piiskopi juure, palusiwad andeksandmist ja õhkasiwad, et neid mitte maha ei peaks löödama. Piiskop andis neile aga nõuu, et nemad usu saakramentide juure tagasi pidiwad pöörama, saatis oma lipu13) kantsi sisse, kus see mõnedest ülesse sai tõstetut ja mõnedest maha wisatut. Sellepärast saab Asse wiskmasina külge seotut14), sõdimine uuendatut ja wiimne tüli lähab pahemaks ja kurjemaks kui esimene15). Sellepärast heitsiwad nemad endid wiimaks alla, paniwad püha Maarja lipu ülesse16) püsti, painutasiwad omad kaelad piiskopi ette maha17) ja palusiwad haledaste, et neile armu peaks antama, et nemad seda hooletusse jäetut Kristuse usku niikohe jälle wastu wõtawad, kõiki saakramentisi sellest saadik kindlaste peawad ja et nemad paganate kombeid iialgi enam oma meelde ega mõttesse wõtta ei taha. Siis halastas piiskop nende pääle ja keelas wäga, et nemad mitte ei pidand kantsi sisse tungima, mitte neid palujaid surmama ega nii paljude hingesi põrgusse saatma. Ja et wägi truuiste sõna kuulis ja piiskopile kõrget lugupidamist näitis, jäi ta sõdimisest seisma ja andis uskmatutele armu, et nemad usklikuks wõiksiwad saada. Ja piiskop pööras omadega oma linna tagasi ja wiis enesega ühes nendesamade Liiwlaste wanemad, kus juures ta teistele käsku andis, järele tulla, ristmise saakramenti uuendama ja endise rahu korda jälle korrale säädma.
  
  
  Uued seletused ja rahutegemine Liiwlastega.
  Ja Liiwlaste saadikud läksiwad piiskopi järele Riiga, ja palusiwad andeksandmist kõige rahwa hulga ees. Ja piiskop ütles: „Kui teie,“ rääkis tema, „wõeraste jumalate auustamist maha jätate ja kõigest südamest jälle ainsa Jumala auustusele tagasi pöörate, ja sündliku tasumist oma lõpmatta üleastumiste eest Jumalalle ja meile maksate, siis alles saame meie seda rahu, mis teie olete rikkunud, jälle uueste ülesse säädma ja teid wennaliku armastuse sees jälle wastu wõtma.“ Nemad aga küsisiwad: „Missugust tasumist, isa, nõuad sa meie käest?“ Kui nüüd piiskop teise, see on Razeburi piiskopi käest ja Halberstadti dekaani18) käest, kes sellel ajal sääl oli19), ja oma abti ja prausti, kui ka rüütli wendade ordumeistri ja teiste tarkade meeste käest nõuu oli küsinud, wastas tema neile ja ütles: „Selle eest, et teie usu saakramendi ära olete wisanud ja rüütli wende, oma isandaid, sõaga tülitanud, ja kõiki Liiwimaad jälle ebajumala teenistusele tagasi pöörda olete tahtnud, ja iseäranis, et teie kõige kõrgema Jumala ja meie, ja kõikide Kristlaste teotuseks sikkusid ja teisi elajaid, mis teie paganate jumalatele olete ohwerdanud, meie ja kõige wäe silma ette maha olete wisanud, selle eest nõuame meie ühe paraja summa hõbedat, nimelt sada ooseringe20) ehk wiiskümmend marka21) hõbedat kõige teie maa päält. Pääle seda peate teie rüütli wendadele kõik nende hobused ja sõariistad, ja kõik nende käest ära wõetut asjad jälle tagasi andma.“ Kui need wõltsid seda kuulsiwad ja siiski midagi tasumist anda ei tahtnud, pöörasiwad nemad omade juure tagasi, wiitsiwad aega ja pidasiwad isikeskis nõuu ja mõtlesiwad kawaluse pääle, milkombel nemad sõas riisutut asju omale wõiksiwad pidada, milkombel nemad piiskopile midagi eesnimetut kohustest tasuda ei pruugiksiwad ja saatsiwad teised piiskopi juure, kes weel paremad oliwad, kui esimesed. Need rääkisiwad piiskopile kül meelituse sõnu ette, aga südames käisiwad nemad pettusega ümber. Kui Alebrand, nende esimene preester22), nende wõlskust märkas, wõttis tema neid kõrwale, õpetas neid ja ütles: „Teie wihasemate madude sugu, milkombel tahate teie ära põgeneda Jumala wiha eest23), kes teie ikka wõlskuse sapiga täidetut olete ja oma kurja tegude eest midagi tasuda ei taha? Kandke ommeti wähägi meeleparandamise wilja!24) Ja kui teie endid tõeste Jumala poole tahate pöörata, siis saab Jumal wissist teiega olema, et teie, kes teie tänini kaksipidise südamega ja kõikujad olete olnud, nüüd kindlad oleksite oma teede pääl, et teie näeksite Isanda abi eneste juures25). Sest weelgi ei ole teie uskus mitte täieste kindlad olnud, weelgi ei ole teie oma kümnese maksuga Jumalat auustada tahtnud. Nüüd aga paluge kõrge auuwäärt härrat piiskoppi, et ta kõik teie üleastumised unustaks ja teile täieliseks pattude andeksandmiseks pääle paneks, et teie tõsise usuga Jumala sisse kõik ristiusu kohused eneste pääle wõtate ja kümnest omast põlluwiljast Jumalalle ja Jumala teenritelle annate, nii kui ka kõik teised rahwad, kes püha ristmise läbi uueste on sündinud. Ja Isand saab kõike need üheksa üle jäänud jagu õnnistama, et teile rohkem warandust ja raha saab olema, kui enne, ja Jumal saab teid päästma kõige teiste rahwaste pääle tungimise eest, kui ka kõige teie häda seest.“ Seda parandawat maenitsust kuuldes rõõmustasiwad Liiwlased endid, läksiwad Toreidasse tagasi ja kuulutasiwad kõigile preestri Alebrandi sõnu. Ja see oli kõikidel meele pärast, et neid seekord raha trahwi maksma ei sunnitut, ja lootsiwad, tulewal aastal Eestlastega ühes jälle Sakslaste wastu sõdima hakata.
  
  Ja kõik wanemad, kes Tabreli kantsis terweks oliwad jäänud, kui ka piiskopi Liiwlased26) teine poolt Koiwa jõge, Vesike omadega ja teised Metsepoole Liiwlased tuliwad Riiga ja palusiwad piiskoppi et tema neid, nii kui Alebrand õpetanud, Kristuse usu sees täieste kinnitaks ja tasumiseks nende kurjategude eest neile iga aasta kümnese maksu27) pääle paneks. Ja see kõne oli paha piiskoppide kui ka teiste mõistlikkude meeste silmis, sest nemad kartsiwad, et nende lubamised kõik wõlskust ja sala kawalust täis on. Et aga siiski piiskop nende tungiwa palumisele järele andis ja isiäranis ristisõitjate ja kõige rahwa palwet kuulda wõttis, siis lubas tema nende palwet täita ja wõttis neid poegiks jälle wastu, andis neile rahu ja kinnitas nende lubamist, et nemad edespidi usklikuks jääksiwad ja iga aasta kümnest maksaksiwad.
  
  § 5. Selle järele maksiwad Liiwlased, kes Dabreli kantsis oliwad kuida nad lubanud, iga aasta oma kümnest ja Isand kaitses neid tänini kõige paganate wõi Wenelaste pääle tungimise eest. Piiskopi Liiwlased on aga tema halastuse ja suure hääduse pärast1) tänini enne kinnitatut mõedu2) kümnese asemel maksnud. Iidumealased ja ka Lätlased3), kes mitte sõtta ei olnud tulnud, ega ka usu saakramentisi teotanud, maksiwad ka esimese mõedu4), mis neist neljast piiskopist5), kes ühtaega Liiwimaal koos oliwad, oli säetut, iga aasta kümnese asemel kunni tänapäewani. Aga kes neist sõtta oliwad tulnud, ehk saadikuid saatnud, ehk ka läinud, ja tee pääl ümber pööranud, ehk aga ainult omad hobused sõtta mineku tarwis sadulasse pannud, on raha trahwi6) oma walitsejatele pidanud maksma.
  
  
  Autiine Lätlaste tüli saab waigistatut; Pihkwa Wlaadimir saab nende walitsejaks.
  § 6. Siis tuliwad ka Autiine Lätlased Riiga ja tõiwad kaebduse Wõnnu rüütli wendade wastu piiskoppide ette nende ülekohtu pärast ja äraewõetut mesipuude pärast. Ja nemad walitsesiwad endille wahe kohtumõistjad, siis sai see otsus tehtut, et Lätlased omad mesipuud pärast wannutamist jälle eneste kätte pidiwad saama, rüütli wennad aga põllud oma wande pääle enestelle pidama ja Lätlaste kahju täielise raha hinnaga ära tasuma.
  
  § 7. Ja kuningas Woldemar läks nende Lätlastega ülesse Autiine ja oli nende juures nende kantsi walitseja, kunni wahetust tehti ja rüütli wennad Kokenhuseni kantsi hoopis piiskopile jätsiwad, mis järele nemad Autiine jälle Kokenhuusi kolmandama jao eest1) omale saiwad2); kuningalle Woldemarile sai tema wäimehe Theodorichi walitsusekond Iidumeas antut, sest et Theodorich Saksa maale läks3).
  
  
  Littawid tungiwad Sakala maa sisse.
  § 8. Sellel ajal tuliwad Littawid Kokenhuusi, palusiwad rahu ja1) prii teed Eestlaste juure. Ja neile sai rahu antut ja tee lubatut, ümberpöörmatta Eestlaste juure minna. Ja nemad tuliwad warsi oma wäega, läksiwad Lätlaste maast rahuga läbi ja tungisiwad Sakala maa sisse, wõtsiwad palju mehi kinni ja lõiwad neid maha, wõtsiwad kõik nende waranduse ära, riisusiwad nende naised ja lapsed, ja kõik elajad kokku ja wiisiwad enestega ära. Ja palju saaki ühes wedades, pöörasiwad nemad ühe teise tee pääl tagasi omale maale. Ja Sakslased saiwad nende üle pahaseks, sellepärast, et nemad Sakala maa, mis juba Piiskopi al oli, ära oliwad riisunud. Ja nemad wastasiwad mis ka õige oli, ja ütlesiwad, et Eestlased siiski kange kaelaga ümber käija, ilma Sakslaste ehk muu teiste rahwaste sõna kuulmatta2).
  
  § 1. 1) Isfrid, Siffrid wõi Sigfrid. Ühenda seda Saksa kaupmehe Isfridi 20, 3, ja piiskopi sulast Siffridi 14, 6. — 2) Nõnda oli siis 15, 11 ainult üks lühike sõariistade rahu tehtut? 3) Ühenda 18, 5. Ommeti mitte kõikide Eestlastega. — 4) Ühenda 15, 1. 7. 9. — 5) Keiser Oto IV. oli juba 27. an. 1212 mõega rüütlitele nende selleaegsed ja tulewased päranduse kohad, kuidas nemad Riia ja Eestimaa piiskopiga maha teinud, kinnitanud, Urk. 19; paawst Innozenz oli neile juba 25. Jan. seda ära keelanud, et nemad oma uueste wõidetut maade sisse mitte jälle isi piiskopi ei pea säädma, Urk. 24. — 6) Waata juba 15, 11. — Wenemaal oli sellel ajal ka näljahäda olnud. — 7) 14, 8. 15, 3. 16, 3.
  
  § 2. 1) See maks oli jo 14, 9 lubatud. — 2) 10, 2 juure. — 3) 11, 7 juure. — 4) Apostli Teg. 5, 29. — 5) Matt. 28, 19. — 6) Matt. 22, 21. Luk. 23, 2. — 7) Wissist aga mitte igakord, kui Liiwlased mitte ei maksnud, siis pidi Polozki mees ilma jääma. — 8) Matt. 6, 24. — 9) Vibupüssi meestega, 10, 12. 10) 13, 4 juure. — 11) Ei olnud kül mitte üksi Littawid, waid ka Polozki kuningas isi Düüna sõidu teed Polozkisse kinni pidanud; 14, 9; üh. 19, 10. —
  
  § 3. 1) Põhja pool Koiwajõge, waata 12, 6. — 2) Kuida piiskopi Lätlastel Wõnnu rüütli wendadega (üh. § 6), nõnda oli ka rüütlite jao Liiwlastel lõunapool Kõiwa jõge Segewoldi rüütlitega tüli. — 3) Aga mitte nõuu mees. — 4) Nende kergitus 15, 5 oli siis weel wähä. — 5) Kes truuiks oliwad jäänud, nagu Kaupo j. t., waata § 4 j. e. — 6) See on wist § 4 järele 15, 7 ära surnud Dabreli kants lõuna pool Toreidas; waata ka 10, 10. — 7) Düüna Liiwlased oliwad juba kergitust § 2 saanud, ja saiwad siiski wastuseks, Lätlastest waata § 4 j. e. — 8) Wist, kui piiskopi lainumees oli ta ka ühes walitseja. 9) Endiste ülekuulamiste juures oli enamiste Lätlaste tüli ees olnud. — 10) See Seegewoldi ülem, kes siin, kui ka Wõnnus (13, 5) meistriks kutsutakse, ei ole wissist mitte see Kokenhuuseni rüütel Rudolhw v. Jerichow, 14, 8; Bertholdi surma järele, 20, 7, sai tema Wõnnu ülemaks käsuandjaks, waata 23, 5—7. 24, 2; 22; 5 juure. — 11) Nõnda jälle § 4; siiski üksi põhja pool Toreida maal (Daaniel oli Dabreli kantsis ristinud), 10, 14, ja Lätlased Iimera juures, 11, 7. — 12) Lõuna pool Koiwa jõge. — 13) Liiwlastele nuhtluseks. — 14) § 7 walitseja Iidumes. — 15) Sateseele. — 16) wist seesama 18, 2 ja 23, 7 ja piiskopliku Toreida walitseja. — 17) Meie kroonikus; teda nimetatakse ka 18, 3 ja 19, 5 Wiilippi preestriks. — 18) Eesekiel 3, 4. 6. 3, 8. — 19) 1 Kor. 9, 26.
  
  § 4. 1) Matt. 13, 25 järele. 2) Ühenda 10, 10 ja 12, 1. — 3) 10, 10. — 4) 12, 6 juure. — 5) Torn ja warjukants on 28, 5 üks ja seesamma; 27, 2. 6 ja 30, 4 j. e. saab ainult torn nimetatut. Siin peab warjukants, mis tuul ümber lükkas, ka üks torn olema olnud, kellel üks laiem alus oli. — 6) Waata 18, 4. 27, 2. 6. 28, 5 . — 7) Warju kantsialuse warjus, waata 23, 8. 27, 2. 6. 28, 5. — 8) Nõnda oli ka Lätlasi sääl kantsis, ühenda § 3 ja 5. Niisugune Lätlaste salgamine on ka 14, 8. — 9) 13, 5 juure. — 10) Wissist auustuse wiisil teretuseks? — 11) Nähtawalt tahtis tema siin rahu pärast kõnelda ja kaupa teha. — 12) Asso 4, 3; seesamma, kelle Garlieb Merkel oma „wana jutu sees: Wanem Iimanta,“ Kaupo äia Aazo ütleb olewat. — 13) Waata hiljemalt ja ka 11, 6; ühenda 23, 8. — 14) Sellepärast, et waenlane mitte kantsist ei peaks laskma; see kombe tuleb ka keskmisel wanal ajal ette. — 15) Üh. Matt. 27, 64. Luuk. 11, 26. — 16) oma kantsi sisse. — 17) Nõnda jälle 23, 8. — 18) Dekaan on ühe suure kooli pääl ühe õpetuse jao (Fakultät) eestseisja. — 19) Burchard Halberstadtist tuleb 22, 1 jälle Liiwi maale. — 20) Jälle 19, 3 ja ka teistes siit maa kirjades, nimelt Urk. 169. 530. 803. Salmiku kroonikas 3072. Wist wana Slaawi sõnast usseräs, mis niipalju tähendab, kui: kõrwarõngad, sest Wene keele on kõrwad praegu Уши. Wõib olla, et see ka Läti keelest tuleb, kus kõrw auss on. Arndti kirjade järele olla weel minewal aasta sajal Kuura ja Lätikeele suured ümmargused hõbe sõled wõi preesid, mis talunikkude naised rinna ees kannud, ooseringeks nimetatut. Meie Hendriku järele oli üks oosering ½ marka hõbedat; 19, 3 tähendab tema, et ooseringid raha on olnud. — 21) 1 mark oli wanal ajal ½ ℔; nõnda nõudis piiskop siis Liiwlaste käest 25 ℔ hõbedat. — 22) Waata § 3. — 23) Matt. 3, 7. 23, 3. — 24) Matt. 3, 8. — 25) 2 Ajaraamat 20, 37. — 26) Kes piiskopi jao maa sees elasiwad. — 27) raskem kui see wilja mõet, mis neile 15, 5 lubatut, sellepärast tahtsiwad ennem kümnest, kui kohe raha trahwi maksta.
  
  § 5. 1) Nemad ei olnud mitte eestwedajad olnud, waata § 1. 3. 4. — 2) 15, 5. — 3) 10, 15 ja 12, 6 juure. — 4) mis praegu enne nimetatut. — 5) 15, 5. — 6) Muidu jättis piiskop neid ka wilja mõetu maksma.
  
  § 7. 1) 13, 1. 2) Aastal 1213, kui Albert ja tema wend Dietrich weel siin maal oliwad. — 3) wissist 17, 1 Albertiga; 19, 2 tuleb ta tagasi.
  
  § 8. 1) 17, 2; 5, 4 juure. — 2) Kui wäga enneaegu see oli, kui keiser Otu mõega rüütlitele 7. Juulil 1218 Ugaunia ja Sakala maad, nagu nendest wõidetut omaks kinnitas! Waata selle wastu, mis § 1, meie praegune kirjakoht ja 18, 7. 19, 3 j. e. 20, 2. 4 jutustawad. Rüütlid püüdsiwad mõlemaid maid omale kiskuda ja saatsiwad sellelsamal aastal saadiku Rooma, paapsti Innozenzi III. juure, kus nemad oma maajau tarwis isiäranis piiskoppi palusiwad, mis neile lahkeste ja armulikult ära keelati. See oli 25. Januaril, selle paawsti 14. aastal.
  
  XVII. Päätük.
  
  Piiskopi Alberti wiiesteistkümnes aasta.
  
  Alberti kaheksamas teekond Saksa maale; Razeburi piiskop Wiilip tema asemik.
  § 1. Wiieteistkümnemal oma ammeti aastal pööras Liiwi maa kiriku piiskop Saksa maale tagasi, kui tema enne oma aseme kõrge auuwäärt enne nimetatut Razeburi koguduse piiskopi Wiilipi kätte oli annud, kes waga palwetaja oli omas Jumala teenistuses ja kõiges elus, ja oma käsi ja silmi alati taewa poole tõstes, ei jäänud ta omas wäsimatta waimus iial palwes seisma. Et tema rüütlid armastas, kleerikuid õpetas ja Liiwlaste ja Sakslaste eest õiete lahke ellusega muretses, on tema seda uut kogudust paganate hulgas wäga hästi sõna ja eesmärgiga walgustanud. Ja ristikogodus sai neil päiwil jälle wähä sõja waewast hingata, ehk kül hirm oli seestpidi ja wäljastpidi1) igapäew Liiwlaste ja Eestlaste kawalate kihutuste ja pahade mõtete eest; sest ikka otsiwad nemad paha Sakslaste ja Riia linna wastu.
  
  
  Littawid tungiwad Läti maa sisse.
  § 2. Littawid aga, ilma Sakslastega maha tehtut rahust1) hoolimatta, tuliwad Düüna ääre, ja kui nemad mõned Kokenhuusi kantsist wälja oliwad kutsunud, wiskasiwad nemad ühe oda Düüna jõkke2) mis läbi nemad rahu ja sõprust eneste ja Sakslaste wahel katki murdsiwad. Ja nemad kogusiwad suure wäe kokku, tuliwad üle Düüna Lätlaste maa sisse, riisusiwad külakesed3) paljaks ja lõiwad palju maha. Ja nemad jõudsiwad kunni Trikutaani, wõtsiwad Talibaldi4), selle maa wanema wangi, ja ka Waribule tema poja. Ka läksiwad nemad üle Koiwa ja leidsiwad Iimera juures inimesed omas külades eest, wõtsiwad neid wangi ja tapsiwad mõned ära, ja põõrasiwad äkkitselt kõige oma saagiga tagasi. Ja kui Rameko nägi, et tema isa ja wend wangi wiidi, tõusis tema kõige Lätlastega ülesse ja nendega ühes Wõnnu Berthold rüütli wendadega, ja läksiwad nende järele. Ja kui ta nende ligi jõudis, kartis Rameko, et nemad tema isa ära tapaksiwad, kui tema selja takka nende pääle lähäks ja wiis neid teise tee pääl nende ette. Aga Littawid märgasiwad seda ja põgenesiwad rutuste ja pääsiwad nende eest ära. Kui nemad aga Düüna jõest üleminnes oma maa rajadesse astusiwad, põgenes Talibald nende käest ära, ja kui tema kümme päewa aega leiba ei olnud söönud, pööris tema5) rõõmsaste oma isa maale tagasi.
  
  
  Littawilane Daugurte teeb Wõnnus wangis eneselle otsa.
  § 3. Sellel ajal läks Daugurte, kuninga Wsewolodi1) abikaasa isa, paljude kingitustega Nowgorodi suurekuninga2) juure ja tegi temaga rahu sääduse. Tee pääl tagasi tulles sai tema rüütli wendadest kinni wõetut, Wõnnu wiidut ja ahelatesse wisatud. Ja sääl hoiti teda palju päiwi kinni, kunni mõned tema sõbrad Littawi maalt tema juure tuleksiwad. Selle järele on tema isi enese mõegaga läbi pistnud3).
  
  
  Woldemar lähäb Iidumeast jälle Wene maale ära.
  § 4. Selle wahel lõikas Woldemar, Iidumealaste ja Lätlaste walitseja1) palju, mis ta isi mitte ei olnud külwanud2), niihästi nende kohtudes kui ka tüli asjus. Ja et Razeburi piiskopile ja ka kõigile teistele tema kohtumõistmised mitte meele järele ei olnud, siis täitis ta wiimaks paljude soowi ja läks ära Wene maale.
  
  
  Tülid Seelede ja Littawitega Düüna mail.
  § 5. Ka oliwad Kokenhuusi rüütlid ja Lätlased sagedaste sellel ajal Seloonisi ja Littawisi riisunud, nende külad ja maad ära häwitanud, mõned neist maha löönud ja teised wangi ära wiinud, neid teede pääl sagedaste waritsenud ja neile palju kurja teinud. Siis kogusiwad Littawid oma wäe kokku ja tuliwad üle Düüna Lenewardi rajadesse, wõtsiwad Liiwlased nende külades kinni, lõiwad mõned neist maha ja ajasiwad naised, lapsed ja elajad enestega ära ja saiwad palju saaki; ka ühe selle maa wanema, Uldewene, wiisiwad nemad ära wangi. Siis juhtus aga ka Volkiin, rüütlite ordumeister, sinna, kelle wennad1) kaupmeestega Düüna mööda ülesse oliwad tulnud. Siis ajas ordumeister Littawisi wähä meestega taga, läks selja takka nende pääle ja sõdis nendega, ja sääl langes Littawite ülem ja wanem, kus palju temaga ühes maha löödut saiwad; aga teised põgenesiwad ja pääsiwad ära, kes esimese wäehulga sees oliwad olnud ja wiisiwad Uldewene enestega ära. Tema lahti ostmiseks on pärast seda ülemal nimetatut Littawilase pää antut, et nemad wähämalt selle tagasi saadut pääle (tema) wäärilist (matust joogi pidudega2) paganate kombe järele wõiksiwad pidada.
  
  
  Woldemar tuleb jälle Wenemaalt Iidumeasse.
  § 6. Järgmisel talwel pööris Woldemar oma abikaasa ja poegadega, ja kõige1) oma sugukonnaga Liiwi maale tagasi, kus teda Lätlased Iidumealastega jälle wastu wõtsiwad, ehk kui ilma suure rõõmuta, kuhu temale preestrid Alobrand2) ja Hendrik3) wilja ja kingitusi saatsiwad. Ja tema oli aset Metimnes4) kus tema kohut pidas ja maa seest kokku kogus, mis temal tarwis oli5).
  
  
  Littawi ülema Stekse surm.
  § 7. Ja Littawid tuliwad jälle üle Düüna oma seltsilistega, ja nendega oli nende juhataja ja ülem Stekse. Tema tuleku üle rõõmustasiwad endid Sakslased ja kogusiwad endid kõik Wõnnu Bertholdiga ja tema vendadega kokku, ja kutsusiwad eneste juure kuninga Woldemari teiste Sakslastega ja Lätlastega. Siis läksiwad nad neile wastu, paniwad waritsejad tee ääre ja langesiwad nende pääle. Sääl lõiwad nemad nende päämehe, eelnimetatut Stekse, ja wäga palju teisi maha, kuna teised ära põgenesiwad, seda täädust kodumaale kuulutama. Ja risti kogudusel oli rahu mõned päewad1).
  
  § 1. 1) 10, 16. 2 Kor. 7, 5.
  
  § 2. 1) 12, 8. — 2) teine kombe, kui 2, 5. — 3) 13, 4 juure. — 4) 12, 6. 15, 7. — 5) Waribule ka? Tema näis 23, 9 wiimaks weel ette tulema.
  
  § 3. 1) 13, 4. — 2) 14, 2. 15, 8. — 3) et keegi sugulane teda rahaga wälja lunastama ei tulnud.
  
  § 4. 1) nõnda jälle § 6 ja 18, 2; Teda nimetati üksnes Iidumealaste walitsejaks. — 2) Luuka 19, 21 j. e. Matt. 25, 24. 26.
  
  § 5. 1) rüütlid — ehk: kes oma rüütlitega wõi wendadega etc. Wist tuliwad nemad laewadega kaupmeeste warjuks; ühenda 16, 2. — 2) nõnda ka Eestlaste juures, 12, 6.
  
  § 6. 1) = kõige muu perega; waata ka 15, 13. Ühte tema poega nimetatakse 22, 4. — 2) Siin ja 18, 2 on tema Iidumealaste juures, nii ka 22, 4 tema kirik Raupas. — 3) Iimera Lätlaste juures, nõnda weel 18, 3 üh. 12, 6. Hendrik on Alobrandiga ka 11, 7 ühes. — 4) On see Moojani koht? ehk hoopis Wolmar (enne ka Woldemar) Lätikeeli Walmare? — 5) Ühenda § 4 ja 18, 2.
  
  § 7. 1) Kaswawaist lahkumistest maavalitsejate härrade wahel ei lausu Hendrik sõnakestki! Ühenda 16, 1 ja 8. — Paawst näis wölsi tääduste järele sagedaste eksituste ja kimbatuste sisse langema. Oktbr. 1213 wõttis tema mõegarüütlid Alberti wastu enese warju alla, ka siitmaa ümberpöördut rahwast; tema kinnitab rüütlitele, ehk kül kiriku ja piiskopi eesõigusega, Sakala ja Ugaunia maad ja nende mõisad naabrus Gutlandis (?), nõuab Lundi piiskopi (oma saadiku) käest, et Sakalasse ja Ugauniasse, kui wõimalik, piiskoppi sääda, seisab aga ka Eesti maa piiskopi eest, kinnitab tema sisse säädmise, kaitseb teda mõõga rüütlite pääle tungimise eest, ja tunnistab 2. Novbr. 1213 tema, ja 20. Webr. 1214 ka Riia piiskopi teiste piiskoppide alt wabaks, kunni sunre koncili otsuse järele see kinnitatut pidi saama. Waata Urkunden 27—37.
  
  XVIII. Päätük.
  
  Piiskopi Alberti kuuesteistkümnes aasta.
  
  Alberti üheksamas teekäik Liiwi maale; lähäb jälle Saksamaale; piiskop Wiilip tema asemik.
  § 1. Nüüd oli piiskopi kuuesteistkümnes aasta, kui tema jälle hulga ristisõitjatega Liiwi maale tagasi tuli, ja leidis ristikoguduse wähägi rahu sees, keda eesnimetatut kõrge auuwäärt Razeburi piiskop tema asemel juhatas. Ja kui tema kõik oli säädnud, mis sääda oli, tõttas tema jälle Saksa maale, et tema järgmisel aastal kergemine Rooma Conciliumi ehk kiriku kogu pääle wõis minna, mis juba kaks aastat1) ette oli tääda antut ja jättis ülemal nimetatut piiskopi oma majasse ja oma kulu pääle Riiga maha. Ka Woldemari abikaasa ja kõik tema sugukond2) oli sääl, ja kõik teenisiwad neid lahkusega.
  
  
  Maawalitseja Woldemar lähäb jälle Wene maale.
  § 2. Woldemar isi aga kogus Iidumeas ja Läti maal raha ja wara oma ilmliku kohtupidamisega. Ja Alobrand, Iidumealaste preester, tõusis tema wastu ülesse ja ütles temale: „Sina pead,“ ütles ta, „oh kuningas, kes sa wäärt oled arwatut, inimeste kohtumõistja olla, õiget ja tõsist kohut pidama ja mitte waesid maha suruma, ega nende warandust neilt ärawõtma, et sa sellega meie ümberpöördut risti rahwast mitte taga ei kiusa ja neid Kristuse usust enam ära langema ei saada.“ Ja kuningas sai wihaseks, ähwardas Alobrandi ja ütles: „Mina pean ükskord, Alobrand, sinu maja rikkust ja ülearu wara wähendama!“ (Ja tõeste on tema hiljemalt suure Wene kuningate wäe tema majasse toonud ja kõik ära häwitanud, kuida allpool1) kuulutakse.) Ja mõne aja pärast läks tema kõige oma sugukonnaga2) jälle ära Wene maale.
  
  
  Friedlandi kantsi ehitus. Tolowa Lätlased heidawad Sakslastega ühte.
  § 3. Selle järele läks Razeburi piiskop Wiilip ristisõitjatega ja maawalitseja Gerhardiga1) ülesse Toreidasse, ja ehitas sinna ühe kindluse piiskopile, keda tema ka Friedland2) nimetas, kui maale rahu tooja; sest tema lootis, et selle kantsi läbi maale rahu pidi toodut saama ja preestritelle ja kõige tema meestele sääl warju paigaks olema.
  
  Ja tema juure tuliwad sinna Talibaldi pojad Tolowast, Rameko oma wendadega3), need andsiwad endid piiskopi meelewalla alla, selle lubamisega, seda kristlikku usku, mis nemad Wenelaste käest saanud4), Ladina kombe pääle ümbermuuta ja kahe hobuse päält5) ühe mõedu wilja6) iga aasta maksta, mis eest nemad siis niihästi rahu, kui ka sõa ajal alati piiskopi poolest warjatut peaksiwad saama ja Sakslastega üks süda ja üks hing7) olema, ja Eestlaste ja Littawite8) wastu igal ajal nende poolt kaitsmist leidma. Ja piiskop wõttis neid rõõmuga wastu ja saatis oma preestri nendega tagasi, kes Iimera ligidal oli9), et tema neile usu saakramentisi pidi wälja jagama ja esimest kristliku õpetuse juhatust andma.
  
  
  Kokenhuusi rüütlid wõtawad Wsewoldi kantsi Gerzike ära.
  § 4. Kokenhuusi rüütlid Meinhard1), Johannes ja Jordan teistega kaebasiwad sellewahel Gerzike kuninga Wsewolodi pääle, sellepärast, et tema piiskopi, oma isa2) ette, juba mitu aastat ei ole tulnud, millest saadik ta oma kuningriigi tema käest wastu wõtnud, waid Littawitele igal ajal nõuu ja teoga abiks olla3); nad kutsusiwad teda sagedaste ette ja nõudsiwad temalt wastutamist. Tema põlgas seda tühjaks ja ei tulnud mitte, ega saatnud ka asemikku. Siis on nemad, kui nad esiti piiskopi käest luba oliwad toonud4), ühes oma sulastega ja Lätlastega5) kokku tulnud, ja läksiwad Düüna äärt mööda ülesse kõige oma rahwaga. Ja kui nemad Gerzike kantsi ligi jõudsiwad, wõtsiwad nemad ühe Wenelase kinni, kelle nemad kinni sidusiwad ja enestega öö ajal kantsi juure wedasiwad. See ronis esite kraawist ülesse, kuida teda kästut oli, ja kõneles wahiga, kuna teised temale üksteise taga järele tuliwad. Ja waht arwas neid omad kodanikud olewat, kes wäljas olnud ja nüüd sisse tulewat. Ja nemad läksiwad üksteise järele ülesse, kunni kõik see kantsi warju müür6) nende käes oli. Ja nemad kogusiwad endid kõik kokku ja walwasiwad kindluse müüri pääl kantsi ümber, et ühtki Wenelast kantsist wälja ei pääsnud, kunni nad päewa walgust nägiwad. Ja kui walge oli saanud, läksiwad nemad maha kantsi sisse, ja riisusiwad kõik ära, mis sääl sees oli, ja wõtsiwad palju wangi ja lasksiwad teised põgenemise läbi ära pääseda. Ja kui nemad palju saaki oliwad saanud ja kantsist jälle ära läinud, pöörasiwad nemad kodupoole tagasi ja jagasiwad üksteise wahel kõik ära, mis nemad ligi oliwad toonud.
  
  
  Kristlaste sõa sõit Rotalia maale.
  § 5. Nüüd oli kolmas aasta, ja Eestlastega tehtud rahu aeg lõppes1) otsa. Ja piiskop kutsus kõik preestrid kokku ja pidas aru ja nõuu nendega, ja ühes rüütlitega ja Liiwlaste wanematega, keda ta kokku oli kutsunud, ja wõttis nõuuks, sõaga Eestimaale minna, sellepärast et nemad mitte ei tulnud ja rahu uuendust ei muretsenud, waid palju enam ikka Liiwi ma risti koguduse rikkumist soowisiwad. Ja piiskop saatis käsud kõikide Lätlaste ja Liiwlaste kantsidesse, ja kõikide Düüna ja Koiwa maade rajadesse, kust üks suur ja tugew wägi kokku tuli. Ka Riias oli hulk risti sõitjaid ja kaupmehi, need kõik läksiwad rõõmuga ordumeistriga ja tema wendadega ühes ja säädsiwad wäe kogupaiga Koiwa suhu, kuhu ka piiskop nendega tuli. Ja mõned Liiwlased tahtsiwad wäega Kuura maale minna, aga weel ei olnud mitte see aeg tulnud, kus Jumal selle rahwa pääle pidi halastama2). Ja pärast õnnistamist pööris piiskop tagasi Riiga.
  
  Wägi läks aga edasi Salatsi poole ja jõudis selle maa jao sisse, mis Sontagana hüütakse; ja Sakslased pidasiwad oma rahu sõna, mis nemad enne selle maa rahwalle oliwad annud, ja läksiwad rahulikult säält maast läbi ja ei teinud neile midagi waewa, sest et nemad inimesi nende majadest ei hirmutanud ega põgenejaid taga ei ajanud, waid üsna wagusi edasi läksiwad, kunni nad teise maajao sisse pidiwad jõudma, mis iialgi3) Riiglastega rahu teha ei olnud püüdnud, arwates, et Riiglased nende kaugete rajadesse oma wäega mitte tulla ei wõi. Ja meie rahwast oli ligi kolmtuhat Sakslast, ja Liiwlasi ja Lätlasi ka nõndasamma palju. Ja nemad läksiwad mere jeä pääl Salatsi kohast mööda4), kunni nad sinna jõuaksiwad kuhu nad soowisiwad, see on Rotalia maale. Ja kui nemad5) sinna jöudsiwad, jagasiwad nemad oma wäe kõikide külade ja teede pääle ja leidsiwad kõik mehed, naised, lapsed ja kõik inimesed suured ja weiksed omais külades, sest et nad wäe tulekust midagi ei olnud täädnud, ja lõiwad neid omas wihas maha6) ja tapsiwad kõik mehed ära. Aga Liiwlased niihästi kui Lätlased, kes enam piinajad on, kui muud rahwad ja nõnda kui see sulane Ewangeeliumis, kes mitte ei mõistnud oma kaassulase pääle armu heita7) — tapsiwad ühe lugemata hulga rahwast ära, kus juures mõned ka naisi ja lapsi maha lõiwad, ja ei tahtnud wäljade pääl ega külades kellegille armu anda, ja wärwisiwad kõik teed ja kõik kohad paganate werega ja ajasiwad neid kõigis selle maa jagudes taga, mis mere ääres seisawad, keda Rotelewik8) ja Rotalia kutsutakse. Ka Lätlased ühes teistega ajasiwad mõnda neist taga, kes mere jeä pääle põgenesiwad, tapsiwad neid kohe, keda nad kätte saiwad ja tõiwad kõik nende raha ja waranduse ära. Ja Talibaldi pojad riisusiwad kolm Liiwi talenti9) hõbedat, ilma neid hulka riidid, hobusid ja saaki arwamata, mis nemad kõik Bewerisse10) ära wiisiwad. Nõndasamma on ka kõik see wägi esimesel, teisel ja kolmandamal päewal, põgenejaid Eestlasi igas kohas taga ajanud, ja tapsiwad paremal ja pahemal käel, kunni nad wäsimusest maha langesiwad, niihästi nemad isi, kui ka nende hobused. Wiimaks tuliwad nemad neljandamal päewal kõik ühe koha pääle kokku, kõige oma riisutut saagiga, ja ajasiwad hobusid ja elajaid hulga kaupa hunnikusse ja wedasiwad naised, poisikesed ja tüdrukud enestega ühes ja palju saaki, ja on suure rõõmuga tagasi läinud Liiwi maale, Isandat auustades selle kättetasumise eest, mis neile uskmatatale oli sündinud. Ja paganad saiwad hukka ja tõstsiwad suurt nuttu ja ulgumist; Estonia nuttis jo oma lapsi ja ei wõinud ennast mitte trööstida, sest et need niihästi siin, kui ka tulewas elus, kadunud oliwad11), isiäranis niisuguse hulga tapetute juures, keda arwamata palju oli.
  
  
  Riia linna põlemisest.