🕥 35-minute read
Kõrboja peremees - 1
Each bar represents the percentage of words per 1000 most common words.
Total number of words is 4611
Total number of unique words is 1821
0.0 of words are in the 2000 most common words
0.0 of words are in the 5000 most common words
0.0 of words are in the 8000 most common words
Kõrboja peremees (2000)
A. H. Tammsaare
Anton Hansen Tammsaare
Kõrboja peremees
1
Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.
Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.
Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.
See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.
Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.
Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.
Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:
«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»
Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.
Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:
«Villu, ega sina ometi lakas ole?»
«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.
Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.
«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.
«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.
«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.
«Mis isa ütles?»
«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»
«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»
«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»
«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»
«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»
Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.
«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.
«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»
«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.
«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»
«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.
«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»
«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»
«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»
Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:
«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»
Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.
«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.
Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.
«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.
«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»
«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.
«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»
«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.
«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.
«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»
«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»
«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»
«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.
«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»
«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.
«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.
«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»
«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.
Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.
«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.
«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.
«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.
Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.
«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.
2
Villu jooksis esimese iiliga põlluservast üle, läbi värava metsa. Siin käis ta mõne sammu, et hinge tagasi tõmmata, ja jooksis siis uue hooga edasi, kuni jõudis välja suuremale teele. Vististi oleks ta ka siin oma jooksu jatkanud, oleks ehk paarikordse hingastamisega joostes kas või järveni jõudnud, kuhu poole versta ümber maad, kuid suurema tee liival torkas talle midagi silma, mis sedavõrd tema tähelepanu köitis, et ta äkki jooksu jättis, käimisegi lõpetas, päris seisma jäi paremaks silmitsemiseks. Liival oli mingisugune naisterahva saapaga astutud jälg ja Villu arvates poleks pidanud siin metsateel, mis viis Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, niisugust jälge olema. Tema arvates oli võimata uskuda, et ühe aasta jooksul siitnurga neiude jalad nii kitsaks ja väikeseks, nende kontsad nii kõrgeks ja peeneks oleksid muutunud, nagu võis otsustada astutud jälgede järele. Jälgi lähemalt uurides leidis Villu, et nad tulid Kõrboja poolt ja läksid sinnapoole ka tagasi. Heameelega oleks Villu ümber pöördunud ja järele vaadanud, kui kaugele jäljed viisid ja kust nad tagasi olid tulnud, aga pesu ja seebitükk kaenlas tuletasid talle meelde, et ta millekski muuks kodunt oli välja tulnud, mitte aga selleks, et naisterahva jälgi ajada.
Jälgede ajamine oli temale teatud lõbu, peaaegu haiglane lõbu. Olla inimesi, kel on viisiks kõike lugeda, mis iganes silma puutub, kes ei saa vaguniski akna all muidu istuda, kui peavad loomusunnilikult lugema möödavilksatavaid poste, numbrilauakesi ja vahimajakesi. Niisama ei saanud Villu ühestki jäljest muidu mööda minna, kui pidi temasse heitma uuriva pilgu. Oli täiesti ükskõik, kes jäljed oli teinud, kas inimene, mets- või koduloom, elav olevus või surnud sõiduriist – Villu vahtis kõiki peaaegu ühesuguse huviga. Metslooma jälgede järele püüdis ta otsusele jõuda, kas loom rahulikus või rahutus meeleolus liikunud, kas ta ühejoonega kaugele läinud või ligilähedal peatuma jäänud, nii et kui himu tuleks, siis teda maksaks tabama minna.
Koduloomade ja sõiduriistade jälgede uurimisel oli muidugi teistsugune otstarve. Siin pakkus huvi ühe või teise jälje järele otsustada, kas keegi oma hobusele uued rauad alla löönud või ainult raudu jäänaeltega kinnitanud; kas keegi tühjalt või koormaga läinud, viimasel korral harilikult ikka jalgsi kõrval kõmpides; kas keegi pühapäeva hommikul kiriku sõitnud või koju jäänud; kas kellelgi puu- või raudtelgedega vanker järel olnud; kas keegi vana või noore hobusega välja läinud; kas kellelgi pastlad, vanad või uued saapad jalas olnud; kas uutel saabastel juba pooltallad all või on ainult mõnda paika rupskid löödud.
Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad Villule metsanurga naabrite elust ja olust, nende töist ja toimetusist. Selleks, et teada, kui kaua Põrgupõhja Karla pastlapatakad vastu pidasid, pole ometi vaja sinna minna ega Karlalt endalt küsida, vaid palju hõlpsam on teel pilk jälgedesse heita: need ütlevad, millal pastlad läbi kulusid, millal neile lapid pidi alla ajama. Ka Mädasool ja Metstoas on pastlakandjaid ja ka need lähevad oma pastaldega Katku värava tagant mööda, kuid igal mehel on oma jalg, oma pastal, seda teab Katku Villu ja sellepärast vahetab ta ainult harukorril ühe jälje teisega.
Toob keegi omale laadalt hobuse, siis on väga huvitav jälgede järele otsustada, kas hobusel suured või väiksed, kõrged või madalad kabjad ja kas ta käies tagumise jalaga esimese jälge, temast üle või tahapoole astub. Need lihtsad tõsiasjad ei ütle uue looma kohta küll kõike, aga ometi jutustavad nad üsna palju. Peaasi, nad lasevad arvata ja oletada, ning mis oleks Villule metsas püssiga hulkudes või üksinda tööd tehes lõbusam, kui kõige tibatillukesemate tõsiasjade põhjal mõista katsuda, mis tema ümbruses sünnib. Sedasama teeb ta ka täna neid naise jalajälgi silmitsedes, nagu oleks ta mõni jahikoer, kelle nina tunneb metslooma magusat lõhna, mis ajab saba liputama või kilkama.
Villu unustab üürikeseks supeluse, ta tahab tingimata teada, kas jäljed pöörduvad järvele või lähevad nad mööda teed järvest mööda. Et kõrges nõmmes jälgedest hästi aru ei saa, siis peab Villu pisut järvenurgast mööda minema, kuni esimese sooneni, kus iga jälg selgesti näha. Sinna jõudes leiab ta küll hulk jälgi, aga mitte otsitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud ja järvele läinud. Villu ruttab sinna talle järele ja otsib järve liivasel pervel, kust vesi pisut taganenud, otsib, kuni ta leiab vanad tuttavad jäljed, välimuse järele otsustades, päris värsked jäljed. Ta leiab ka paiga, kus mättal istutud ja jalgega niisket liiva tallatud, kuna kepi- või varjuots jooni vedanud, mis Villule veel kord näivad tõendavat, et see inimene pole siitnurga elanik. Aga ometi peab ta siinse ümbrusega tuttav olema, sest muidu poleks ta teadnud istumiseks paika valida, kust vaade järvele kõige avaram ja ilusam.
Inimese jälgedega seltsivad siin koera jäljed, värskuse poolest mõlemad üheaegsed. On veel muidki märke, mis lasevad oletada, et koera ja inimese jäljed kuuluvad ühte, et nende vahel valitseb mingisugune sõbralik side. Eriti võiks seda järeldada sellest silmapilgust, kus inimene mättal on istunud, jalaninaga liiva tonkinud ja kepiga sinna joonistanud. Siis on koer nähtavasti inimese ees seisnud, on oma nina tema põlvile pannud, on tema kätt lakkunud või see käsi on tema pead silitanud. Jah, nii pidi see olema jälgede järele otsustades.
Aga kus on koer, kel oleksid nii suured jäljed nagu siin liival? Aasta tagasi olid niisugused jäljed ainult Kõrboja Mousil, mujal polnud kuski ümberkaudu nii suurte jälgedega koera, Villu teab seda kindlasti. Aga ehk on vahepeal mõni omale uue suure koera toonud, mõni, kes hangeldamise ja viinaajamisega üleöö palju raha kokku kraapinud ja nüüd vargaid ja mõrtsukaid kardab? Võib olla, aga varemalt olid ainult Kõrboja Mousil niisugused jäljed ja tema jälgede vastu ei saanud keegi, vast ainult isahunt. Aga kui oletada, et need on Mousi jäljed, kes on siis olnud see inimene? On ehk keegi Kõrbojale suvitama tulnud või ainult niisama muidu käima? Ega ometi preili ise kodumaile pole saabunud? Villu seisatab üürikeseks. Nagu unistus kangastub minevik… Jajah, preili ise võis see küll olla siin järve ääres, tema jälgi Villu ei tunne, ei, tema saapajälgi ei tunne Villu mitte. Küll tundis ta millalgi tema palja jala jälgi, aga siis polnud ta veel täiskasvanud inimene, siis polnudki ta veel sõna tõsises mõttes preili, oli ainult plikakene, kes armastas mööda metsi joosta, pikk pats pihal, mõnikord lahtised juuksedki tuule käes lennul. On ta ehk nüüd tõepoolest koju tulnud segaste aegade tõttu?
«Ema peaks seda teadma,» lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast, pani nad sinnasamasse paika, kus naisterahvas oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus alles jahedat võitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse mingisugust ootamatut rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni ta oli jõudnud mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatus vaevalt põlvini. Siin seisis ta päikese paistel, pildus käsi, venitas lihaseid, ringutas kogu oma kuue jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas ta kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See hukutas meest ikka ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui hea oli jälle kord olla vaba! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.
Järvelt koju tagasi jõudnud, oli Villu esimene küsimine emale:
«Kes on järve ääres käind?»
«Järve ääres?» küsis ema arusaamatuses vastu.
«Järve ääres ja ka teel, suurel teel, mitte meie teel, siin neid jälgi ei ole,» seletas Villu.
«Kust mina, vanainimene, tean, kes järve ääres käivad,» rääkis ema häälel ja näoilmel, nagu huvitaks see asi teda üsna vähe. «Eks seal käi kõik, nagu ikka. Mädasoo Eedi ja Kõrboja Mikk tahtnuvad tänavu kevade kiikegi jälle üles ehitada, mis sinu aegus ära lõhuti, aga Kõrboja vana põlnd luba and. Poisid küll mangund, aga vanamees olnd kui raud.»
«Mis tal siis pähe on läind, esimest kiike ju lubas,» ütles Villu.
«Öelnd poistele, et lähte riidu, et mina ei taha, et minu metsas riidlete, viimaks pistate metsa põlema. Aga poisid põle järel and, mangund ja mangund, et ega nemad riidu ei lähe, nemad viinavõtjad ei ole, muudkui andku aga luba, nemad kahekesi, Eedi ja Mikk, hakkavad kas või kiige pärast käemeheks, et riidu seal ei tule. Ja kui peaks tulema, siis lõhuvad nemad ise oma käega kiige ära. Selle peale põlnd vanamehel enam midagi vastata ja siis öelnd ta, et las Anna tuleb koju, küll tema lubab või keelab, mis nad temast vanainimesest tüütavad. Poisid küsinuvad siis, et millal preili tuleb, nemad tahavad kiike varssi üles ehitada, noh ütleme, nii nelipühiks, ning vanamees öelnd, et suurel ristipäeval, siis on Anna kodus, tulgu nad siis Kõrbojale.»
«Nojah, ma arvasin kohe, et kel muul võiks niisugused jäljed olla kui Kõrboja preilil ja vanal Mousil. Ikka elab alles? Oli juba mineval aastal teine haige, pidid ikka maha laskma, aga ei kedagi.»
«Oh, see on suusoojaks ainult nõnda rääkida!» seletas ema. «Ei va Rein seda luba. Ütleb aga, et las ta elab pealegi, kuni Anna koju tuleb, küll tema siis vaatab, mis Kõrbojal tegema peab, keda tappa, keda elama jätta.»
«Ega siis preili ometi jäädavalt Kõrbojale tule?» küsis Villu, kelle uudishimu aina kasvas. «Mis ta siin metsas tegema hakkab?»
«Ei tea mis, aga räägitakse, et tuleb. Muidu, kes teab, aga nälg ajab teised kõik Venemaa põhjast välja ja küllap näljaga maitseb ka Kõrboja leib,» arvas ema.
«Ega meil nälga ole, et sellepärast Kõrbojale peab pugema,» vastas Villu.
«Mitte just seda, aga räägitakse, preili olla haiglane, kõhnaks jäänd teine ja ei saa öösiti hästi magada,», seletas ema.
«Noh, magada võib Kõrbojal küll hästi,» naljatas Villu. «On vana Rein ise oma ea seal lõõsand ja jätkub und ehk ka preilile.»
«Ei, vana Rein tahta koha preili kätte anda, nii et preili oleks peremees ja perenaine, täiesti otsaline. Vanamees ei taha enam midagi liigutada, ütleb, et mis tema sellest saab, kellele tema seda kohta peab, kui ainuke laps mööda maad-ilma ümber ajab.»
«Ah nii!» imestab Villu. «Siis preili tahab ikka tõesti Kõrbojale tulla, tahab siia jääda? Aga ehk polegi teine enam preili, ehk on vahepeal prouaks saand.»
«Ei, ikka alles olla teine preili. Aga ega ta titeke enam ole, oleks juba ammugi teisel aeg mehelegi minna. Küllap tal juba vist hundigi hais küljes,» arvas ema asjatundlikult.
«Ega siis ometi preilidele niisukest asja külge tule,» naljatas Villu.
«Küll ikka,» lausus ema, «kõigile tuleb, olgu ta preili või maamats, kõigile tuleb viimaks hundi hais külge… Nojah, sina said tänavu kevadel kakskümmend üheksa, olid mul just karjalaskmise ajal, ja tema peaks sinust mõne aasta noorem olema,» arutas ema. «Ta oli ju noorem, kui te kahekesi siin järve ääres mööda metsi ümber tõmmasite?» pöördus ta poja poole küsimusega, nagu peaks sellel Kõrboja Anna vanus paremini teada olema.
«Küll ta ikka vist mõni aasta oli,» vastas Villu, «mina arvan küll, et oli. Aga ta oli juba siis pikk sirakas, ei tea, misuke ta nüüd peaks olema. Mõtle ometi, ema, sellest on ju üle kümne aasta aega, ja kui ma nõnda siin räägin, siis on mul, nagu oleks see alles eile või tunaeile olnd… just nagu eile. Tead, ema, aeg läheb hirmus ruttu. Enne ei pand ma seda tähele, et aeg nii ruttu läheb, aga nüüd panen. Olin ikka alles poisike, olin noor, mõtlesin ei tea kuhu minna või mis teha, aga siis tuli sõda ja nüüd olengi vana.»
«Ega sa siis ikka veel vana ole,» trööstis ema, «mis siis mina pean olema, ka teen ja toimetan.»
Aga poeg surus peod lapiti palgeile ja pani pöidlaotsad lõua alla vastastikku, vahtis üksisilmi ukseesisele murule ja rääkis:
«Ei, ema, ka mina olen vana. Vangis kord, kui kruustange kinni keerasin, tundsin äkki, et noorus on mööda, ja nüüd ei saa enam sellest tundmusest lahti.»
«Eks see vangiaasta sulle ikka ühe lopsu and,» arvas ema kaastundlikult. «Et sa ka just nõnda teda pidid lööma!»
«Ära kahetse, ema, mina ise ei kahetse midagi. Tappa ei tahtnud ma teda mitte, aga nisuke siga, muudkui aga pussiga…»
Villu vaikis. Ema kolistas mingisuguste nõudega, käis paar korda üle uksepaku poja kõrvalt läbi, toimetas midagi, mida ta kalli ristipäeva pärast jätta ei võinud.
«Jah, küll on see aeg ikka ruttu läind!» imestas Villu uuesti. «Ammus see kõik oli! Ammus ostsid Kiviristid Kõrboja, ammus laskis Oskar enda maha ja jättis koha vennale!»
«Mina ei mäleta midagi nii selgesti kui seda, et nad ka Katkut tahtsid meilt ära osta ja et vanamees ei müünd, jonni pärast ei müünd, ükskõik mis hinda nad oleks pakkund. Seda mäletan ma. Ütlesin küll tol korral vanamehele, et müü ära, pista raha tasku ja mine osta välimaal uus koht, osta parem kui see; mine ära siit metsast, mine inimeste hulka, mine teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et põleks vaja mööda männijuurikaid vankert lõhkuda, ennast ega looma vaevata. Aga vanamees oli kord öelnd, et ei müü ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda öelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»
«Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei müünd,» vastas Villu, «kusagil ei meeldi mul rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.»
«Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»
«Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»
«Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib olla, oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.»
«Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et temast rääkida.
«Võib muidugi, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silma kinni, kui padrikust läbi läheb.»
«Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.»
«Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikesepaistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning mõtlesin, et kui sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin teist kahest uneski!»
«Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.
«Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis. Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata hästi plaanis, meie jõeäärsed heinamaad ei and südamerahu. Nüüd on see rahu tal käes… Sina jooksid Annaga ringi ja ei jät enne kui silm peast välja, siis oli küll, siis võisid kodus istuda. Vaata, et sa nüüd ka oma teist silma peast ära ei jookse, kui Kõrboja Annat näed. Ma kardan, et jooksed.»
«Ära karda, ei jookse,» vastas Villu. «Anna on nüüd preili ja sinu poeg on ainult Katku Villu, tema pahemat silma ei taha ta enam.»
«Kui see ometi nõnda oleks!» palus ema, nagu oleks tema kartusel mingisugune reaalne alus.
3
Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud.
Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu oma arvamise järele oleks pidanud ta veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata, teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viibimata tegema, oli see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista kordaseadmine.
Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda keset kesapõldu, läks mööda väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, ja mis sööti jäetud kivide pärast. Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase peremehena tundma.
A. H. Tammsaare
Anton Hansen Tammsaare
Kõrboja peremees
1
Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.
Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.
Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.
See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.
Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.
Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.
Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:
«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»
Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.
Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:
«Villu, ega sina ometi lakas ole?»
«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.
Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.
«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.
«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.
«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.
«Mis isa ütles?»
«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»
«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»
«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»
«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»
«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»
Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.
«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.
«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»
«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.
«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»
«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.
«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»
«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»
«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»
Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:
«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»
Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.
«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.
Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.
«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.
«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»
«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.
«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»
«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.
«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.
«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»
«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»
«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»
«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.
«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»
«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.
«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.
«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»
«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.
Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.
«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.
«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.
«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.
Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.
«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.
2
Villu jooksis esimese iiliga põlluservast üle, läbi värava metsa. Siin käis ta mõne sammu, et hinge tagasi tõmmata, ja jooksis siis uue hooga edasi, kuni jõudis välja suuremale teele. Vististi oleks ta ka siin oma jooksu jatkanud, oleks ehk paarikordse hingastamisega joostes kas või järveni jõudnud, kuhu poole versta ümber maad, kuid suurema tee liival torkas talle midagi silma, mis sedavõrd tema tähelepanu köitis, et ta äkki jooksu jättis, käimisegi lõpetas, päris seisma jäi paremaks silmitsemiseks. Liival oli mingisugune naisterahva saapaga astutud jälg ja Villu arvates poleks pidanud siin metsateel, mis viis Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, niisugust jälge olema. Tema arvates oli võimata uskuda, et ühe aasta jooksul siitnurga neiude jalad nii kitsaks ja väikeseks, nende kontsad nii kõrgeks ja peeneks oleksid muutunud, nagu võis otsustada astutud jälgede järele. Jälgi lähemalt uurides leidis Villu, et nad tulid Kõrboja poolt ja läksid sinnapoole ka tagasi. Heameelega oleks Villu ümber pöördunud ja järele vaadanud, kui kaugele jäljed viisid ja kust nad tagasi olid tulnud, aga pesu ja seebitükk kaenlas tuletasid talle meelde, et ta millekski muuks kodunt oli välja tulnud, mitte aga selleks, et naisterahva jälgi ajada.
Jälgede ajamine oli temale teatud lõbu, peaaegu haiglane lõbu. Olla inimesi, kel on viisiks kõike lugeda, mis iganes silma puutub, kes ei saa vaguniski akna all muidu istuda, kui peavad loomusunnilikult lugema möödavilksatavaid poste, numbrilauakesi ja vahimajakesi. Niisama ei saanud Villu ühestki jäljest muidu mööda minna, kui pidi temasse heitma uuriva pilgu. Oli täiesti ükskõik, kes jäljed oli teinud, kas inimene, mets- või koduloom, elav olevus või surnud sõiduriist – Villu vahtis kõiki peaaegu ühesuguse huviga. Metslooma jälgede järele püüdis ta otsusele jõuda, kas loom rahulikus või rahutus meeleolus liikunud, kas ta ühejoonega kaugele läinud või ligilähedal peatuma jäänud, nii et kui himu tuleks, siis teda maksaks tabama minna.
Koduloomade ja sõiduriistade jälgede uurimisel oli muidugi teistsugune otstarve. Siin pakkus huvi ühe või teise jälje järele otsustada, kas keegi oma hobusele uued rauad alla löönud või ainult raudu jäänaeltega kinnitanud; kas keegi tühjalt või koormaga läinud, viimasel korral harilikult ikka jalgsi kõrval kõmpides; kas keegi pühapäeva hommikul kiriku sõitnud või koju jäänud; kas kellelgi puu- või raudtelgedega vanker järel olnud; kas keegi vana või noore hobusega välja läinud; kas kellelgi pastlad, vanad või uued saapad jalas olnud; kas uutel saabastel juba pooltallad all või on ainult mõnda paika rupskid löödud.
Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad Villule metsanurga naabrite elust ja olust, nende töist ja toimetusist. Selleks, et teada, kui kaua Põrgupõhja Karla pastlapatakad vastu pidasid, pole ometi vaja sinna minna ega Karlalt endalt küsida, vaid palju hõlpsam on teel pilk jälgedesse heita: need ütlevad, millal pastlad läbi kulusid, millal neile lapid pidi alla ajama. Ka Mädasool ja Metstoas on pastlakandjaid ja ka need lähevad oma pastaldega Katku värava tagant mööda, kuid igal mehel on oma jalg, oma pastal, seda teab Katku Villu ja sellepärast vahetab ta ainult harukorril ühe jälje teisega.
Toob keegi omale laadalt hobuse, siis on väga huvitav jälgede järele otsustada, kas hobusel suured või väiksed, kõrged või madalad kabjad ja kas ta käies tagumise jalaga esimese jälge, temast üle või tahapoole astub. Need lihtsad tõsiasjad ei ütle uue looma kohta küll kõike, aga ometi jutustavad nad üsna palju. Peaasi, nad lasevad arvata ja oletada, ning mis oleks Villule metsas püssiga hulkudes või üksinda tööd tehes lõbusam, kui kõige tibatillukesemate tõsiasjade põhjal mõista katsuda, mis tema ümbruses sünnib. Sedasama teeb ta ka täna neid naise jalajälgi silmitsedes, nagu oleks ta mõni jahikoer, kelle nina tunneb metslooma magusat lõhna, mis ajab saba liputama või kilkama.
Villu unustab üürikeseks supeluse, ta tahab tingimata teada, kas jäljed pöörduvad järvele või lähevad nad mööda teed järvest mööda. Et kõrges nõmmes jälgedest hästi aru ei saa, siis peab Villu pisut järvenurgast mööda minema, kuni esimese sooneni, kus iga jälg selgesti näha. Sinna jõudes leiab ta küll hulk jälgi, aga mitte otsitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud ja järvele läinud. Villu ruttab sinna talle järele ja otsib järve liivasel pervel, kust vesi pisut taganenud, otsib, kuni ta leiab vanad tuttavad jäljed, välimuse järele otsustades, päris värsked jäljed. Ta leiab ka paiga, kus mättal istutud ja jalgega niisket liiva tallatud, kuna kepi- või varjuots jooni vedanud, mis Villule veel kord näivad tõendavat, et see inimene pole siitnurga elanik. Aga ometi peab ta siinse ümbrusega tuttav olema, sest muidu poleks ta teadnud istumiseks paika valida, kust vaade järvele kõige avaram ja ilusam.
Inimese jälgedega seltsivad siin koera jäljed, värskuse poolest mõlemad üheaegsed. On veel muidki märke, mis lasevad oletada, et koera ja inimese jäljed kuuluvad ühte, et nende vahel valitseb mingisugune sõbralik side. Eriti võiks seda järeldada sellest silmapilgust, kus inimene mättal on istunud, jalaninaga liiva tonkinud ja kepiga sinna joonistanud. Siis on koer nähtavasti inimese ees seisnud, on oma nina tema põlvile pannud, on tema kätt lakkunud või see käsi on tema pead silitanud. Jah, nii pidi see olema jälgede järele otsustades.
Aga kus on koer, kel oleksid nii suured jäljed nagu siin liival? Aasta tagasi olid niisugused jäljed ainult Kõrboja Mousil, mujal polnud kuski ümberkaudu nii suurte jälgedega koera, Villu teab seda kindlasti. Aga ehk on vahepeal mõni omale uue suure koera toonud, mõni, kes hangeldamise ja viinaajamisega üleöö palju raha kokku kraapinud ja nüüd vargaid ja mõrtsukaid kardab? Võib olla, aga varemalt olid ainult Kõrboja Mousil niisugused jäljed ja tema jälgede vastu ei saanud keegi, vast ainult isahunt. Aga kui oletada, et need on Mousi jäljed, kes on siis olnud see inimene? On ehk keegi Kõrbojale suvitama tulnud või ainult niisama muidu käima? Ega ometi preili ise kodumaile pole saabunud? Villu seisatab üürikeseks. Nagu unistus kangastub minevik… Jajah, preili ise võis see küll olla siin järve ääres, tema jälgi Villu ei tunne, ei, tema saapajälgi ei tunne Villu mitte. Küll tundis ta millalgi tema palja jala jälgi, aga siis polnud ta veel täiskasvanud inimene, siis polnudki ta veel sõna tõsises mõttes preili, oli ainult plikakene, kes armastas mööda metsi joosta, pikk pats pihal, mõnikord lahtised juuksedki tuule käes lennul. On ta ehk nüüd tõepoolest koju tulnud segaste aegade tõttu?
«Ema peaks seda teadma,» lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast, pani nad sinnasamasse paika, kus naisterahvas oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus alles jahedat võitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse mingisugust ootamatut rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni ta oli jõudnud mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatus vaevalt põlvini. Siin seisis ta päikese paistel, pildus käsi, venitas lihaseid, ringutas kogu oma kuue jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas ta kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See hukutas meest ikka ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui hea oli jälle kord olla vaba! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.
Järvelt koju tagasi jõudnud, oli Villu esimene küsimine emale:
«Kes on järve ääres käind?»
«Järve ääres?» küsis ema arusaamatuses vastu.
«Järve ääres ja ka teel, suurel teel, mitte meie teel, siin neid jälgi ei ole,» seletas Villu.
«Kust mina, vanainimene, tean, kes järve ääres käivad,» rääkis ema häälel ja näoilmel, nagu huvitaks see asi teda üsna vähe. «Eks seal käi kõik, nagu ikka. Mädasoo Eedi ja Kõrboja Mikk tahtnuvad tänavu kevade kiikegi jälle üles ehitada, mis sinu aegus ära lõhuti, aga Kõrboja vana põlnd luba and. Poisid küll mangund, aga vanamees olnd kui raud.»
«Mis tal siis pähe on läind, esimest kiike ju lubas,» ütles Villu.
«Öelnd poistele, et lähte riidu, et mina ei taha, et minu metsas riidlete, viimaks pistate metsa põlema. Aga poisid põle järel and, mangund ja mangund, et ega nemad riidu ei lähe, nemad viinavõtjad ei ole, muudkui andku aga luba, nemad kahekesi, Eedi ja Mikk, hakkavad kas või kiige pärast käemeheks, et riidu seal ei tule. Ja kui peaks tulema, siis lõhuvad nemad ise oma käega kiige ära. Selle peale põlnd vanamehel enam midagi vastata ja siis öelnd ta, et las Anna tuleb koju, küll tema lubab või keelab, mis nad temast vanainimesest tüütavad. Poisid küsinuvad siis, et millal preili tuleb, nemad tahavad kiike varssi üles ehitada, noh ütleme, nii nelipühiks, ning vanamees öelnd, et suurel ristipäeval, siis on Anna kodus, tulgu nad siis Kõrbojale.»
«Nojah, ma arvasin kohe, et kel muul võiks niisugused jäljed olla kui Kõrboja preilil ja vanal Mousil. Ikka elab alles? Oli juba mineval aastal teine haige, pidid ikka maha laskma, aga ei kedagi.»
«Oh, see on suusoojaks ainult nõnda rääkida!» seletas ema. «Ei va Rein seda luba. Ütleb aga, et las ta elab pealegi, kuni Anna koju tuleb, küll tema siis vaatab, mis Kõrbojal tegema peab, keda tappa, keda elama jätta.»
«Ega siis preili ometi jäädavalt Kõrbojale tule?» küsis Villu, kelle uudishimu aina kasvas. «Mis ta siin metsas tegema hakkab?»
«Ei tea mis, aga räägitakse, et tuleb. Muidu, kes teab, aga nälg ajab teised kõik Venemaa põhjast välja ja küllap näljaga maitseb ka Kõrboja leib,» arvas ema.
«Ega meil nälga ole, et sellepärast Kõrbojale peab pugema,» vastas Villu.
«Mitte just seda, aga räägitakse, preili olla haiglane, kõhnaks jäänd teine ja ei saa öösiti hästi magada,», seletas ema.
«Noh, magada võib Kõrbojal küll hästi,» naljatas Villu. «On vana Rein ise oma ea seal lõõsand ja jätkub und ehk ka preilile.»
«Ei, vana Rein tahta koha preili kätte anda, nii et preili oleks peremees ja perenaine, täiesti otsaline. Vanamees ei taha enam midagi liigutada, ütleb, et mis tema sellest saab, kellele tema seda kohta peab, kui ainuke laps mööda maad-ilma ümber ajab.»
«Ah nii!» imestab Villu. «Siis preili tahab ikka tõesti Kõrbojale tulla, tahab siia jääda? Aga ehk polegi teine enam preili, ehk on vahepeal prouaks saand.»
«Ei, ikka alles olla teine preili. Aga ega ta titeke enam ole, oleks juba ammugi teisel aeg mehelegi minna. Küllap tal juba vist hundigi hais küljes,» arvas ema asjatundlikult.
«Ega siis ometi preilidele niisukest asja külge tule,» naljatas Villu.
«Küll ikka,» lausus ema, «kõigile tuleb, olgu ta preili või maamats, kõigile tuleb viimaks hundi hais külge… Nojah, sina said tänavu kevadel kakskümmend üheksa, olid mul just karjalaskmise ajal, ja tema peaks sinust mõne aasta noorem olema,» arutas ema. «Ta oli ju noorem, kui te kahekesi siin järve ääres mööda metsi ümber tõmmasite?» pöördus ta poja poole küsimusega, nagu peaks sellel Kõrboja Anna vanus paremini teada olema.
«Küll ta ikka vist mõni aasta oli,» vastas Villu, «mina arvan küll, et oli. Aga ta oli juba siis pikk sirakas, ei tea, misuke ta nüüd peaks olema. Mõtle ometi, ema, sellest on ju üle kümne aasta aega, ja kui ma nõnda siin räägin, siis on mul, nagu oleks see alles eile või tunaeile olnd… just nagu eile. Tead, ema, aeg läheb hirmus ruttu. Enne ei pand ma seda tähele, et aeg nii ruttu läheb, aga nüüd panen. Olin ikka alles poisike, olin noor, mõtlesin ei tea kuhu minna või mis teha, aga siis tuli sõda ja nüüd olengi vana.»
«Ega sa siis ikka veel vana ole,» trööstis ema, «mis siis mina pean olema, ka teen ja toimetan.»
Aga poeg surus peod lapiti palgeile ja pani pöidlaotsad lõua alla vastastikku, vahtis üksisilmi ukseesisele murule ja rääkis:
«Ei, ema, ka mina olen vana. Vangis kord, kui kruustange kinni keerasin, tundsin äkki, et noorus on mööda, ja nüüd ei saa enam sellest tundmusest lahti.»
«Eks see vangiaasta sulle ikka ühe lopsu and,» arvas ema kaastundlikult. «Et sa ka just nõnda teda pidid lööma!»
«Ära kahetse, ema, mina ise ei kahetse midagi. Tappa ei tahtnud ma teda mitte, aga nisuke siga, muudkui aga pussiga…»
Villu vaikis. Ema kolistas mingisuguste nõudega, käis paar korda üle uksepaku poja kõrvalt läbi, toimetas midagi, mida ta kalli ristipäeva pärast jätta ei võinud.
«Jah, küll on see aeg ikka ruttu läind!» imestas Villu uuesti. «Ammus see kõik oli! Ammus ostsid Kiviristid Kõrboja, ammus laskis Oskar enda maha ja jättis koha vennale!»
«Mina ei mäleta midagi nii selgesti kui seda, et nad ka Katkut tahtsid meilt ära osta ja et vanamees ei müünd, jonni pärast ei müünd, ükskõik mis hinda nad oleks pakkund. Seda mäletan ma. Ütlesin küll tol korral vanamehele, et müü ära, pista raha tasku ja mine osta välimaal uus koht, osta parem kui see; mine ära siit metsast, mine inimeste hulka, mine teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et põleks vaja mööda männijuurikaid vankert lõhkuda, ennast ega looma vaevata. Aga vanamees oli kord öelnd, et ei müü ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda öelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»
«Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei müünd,» vastas Villu, «kusagil ei meeldi mul rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.»
«Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»
«Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»
«Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib olla, oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.»
«Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et temast rääkida.
«Võib muidugi, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silma kinni, kui padrikust läbi läheb.»
«Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.»
«Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikesepaistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning mõtlesin, et kui sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin teist kahest uneski!»
«Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.
«Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis. Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata hästi plaanis, meie jõeäärsed heinamaad ei and südamerahu. Nüüd on see rahu tal käes… Sina jooksid Annaga ringi ja ei jät enne kui silm peast välja, siis oli küll, siis võisid kodus istuda. Vaata, et sa nüüd ka oma teist silma peast ära ei jookse, kui Kõrboja Annat näed. Ma kardan, et jooksed.»
«Ära karda, ei jookse,» vastas Villu. «Anna on nüüd preili ja sinu poeg on ainult Katku Villu, tema pahemat silma ei taha ta enam.»
«Kui see ometi nõnda oleks!» palus ema, nagu oleks tema kartusel mingisugune reaalne alus.
3
Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud.
Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu oma arvamise järele oleks pidanud ta veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata, teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viibimata tegema, oli see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista kordaseadmine.
Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda keset kesapõldu, läks mööda väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, ja mis sööti jäetud kivide pärast. Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase peremehena tundma.
You have read 1 text from Estonian literature.