Kolm isamaa kõnet - 2

  „Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarvitused põhjapoolseid ehitusi ülesehitasid, — rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, — rääkimata sest, et Eestirahvas omal uuel ärkamise aeal vaimu priiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud vanadusi oma eesvanemate omanduseks sa[ab] [29] tunnistama. — rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidada, kes meie rahva põlgamata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunsti-töö vare meie ees. Keelt nimetan ma üheks kunsti tööks — ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahvas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahvas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügavuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahva möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema teud teaduste paberise sisse-korrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse, ülesse ei ole tähentud.“ — Nõnda õnsa Faehlmanni sõnad. Ma võiksin tosina Kuulsaid mehi nimetada, kes seesamasuguse kiitusega meie keelest on rääkinud, aga sest ühest olgu küll. Seesugusel rahval aga, kellel peale tema seitsmesada-aegse vangi-põlve veel seesugune keel ja veel seesugused laulud on, nagu naad meie „Kalevipoeas“ koku on pandud. — seesugusel rahval, ütlen ma, on tõeste kord ka paremad aead, on üks valguse aeg olnud, kellest aga meie omale enam üht täielist pilti ei või teha. M i s meie teame, on siis lühidalt see, et vanad [30] Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid töiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid künni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa- ja rahu-aea kohta, vaid ka peenemaid elu-viisisi ja harjutusi, kes kõrgema [st] vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Naad mõistsid võeraid keelesi, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka veel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku runni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Euroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Euroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: Tõeste, see aeg oli Eestirahva valguse aeg! Ei oleksid mite söödikute parved selle valguse kui paksu pilvetega kinni katnud ja oma terava küüntega eesti elusoontesse igal pool [31] kui ämblikud kinni hakkanud, tõeste, Eestirahvast nimetaks maailm nüüd seesämasuguse auuga, nagu ta praegu kõige auusamaid Euroopa rahvast nimetab!
  Jumal andis, nagu meie alustuses kuulsime seda käsku valguse käijatele: „Heida maa oma alla ja valitse tema üle.“ Seda käsku olid meie eesvanemad omal, Jumalast neile antud maal rohkeste täitnud, nagu meie ka praegu kuulsime. Aga — madu oli kavalam, kui inimene, ja — valgus ja pimedus peavad siin maailmas ükstõisega võitlema, künni maailm seisab. Ka Eestirahvas ei jäänud nende võitlemistest puutumata, ning et ta südames midagi kurjust ei olnud, oli tema elu ja põlv pea oopis tõiseks muudetud. Sest aeast, mis nüüd tuli, tahame siis ka veel nattukene rääkida, ehk kül temast jo kõik lühidelt, aga täitsa ja meie südame põhjast välja on öeldud, kui „Emajõe ööpikuga“ hüüame[2]:
  
  „Sõda pikkas vereriides
  Sõidab tuleratta vankris
  Sinu pinnal, Eestimaa!
  
  Tema sammul haigus astub,
  Orjapõli kütkeid tõstab
  Ristilöödud kujuga.
  
  „Kalev, sinu haua pinnal
  Tõusvad müürid ristiusul,
  Laulujumal, looja lääd.
  Sinu lapsed lõõka kandvad,
  Vaenlaste ees kummardavad,
  Verd ja häbi nuttavad!“
  
  „Õigus, kus so kodu jäänud?
  Silmaveega selga pöörnud
  Olid sa mo isamaal'.
  piits ja veri valitsesid!
  Orjaleiba nuttes murdsid
  Eestirahvas Eestimaal." —
  
  [32] 1186 oli see õnnetu aasta, kus esimene „ristiusu apostel“ M e i n h a r t meie maale jõudis. Ta oli Breemeni linnist päris, kelle kaupmehed jo mittu aastat otsa Liivimaaga olid kaubelnud ja tema rahva rikkusest sellepärast palju mõistsid rääkida. Et Saksad siis alles meie maad oleksid ülesleidnud, see on üks naeruväärt mõtte, sest et naad ommeti nii vähe haritud ka ei olnud, et naad kõigeis põhjapoolseis riikides kuulsat Eestirahvast ei oleksid tunnud. — Liivirahvas seisis Meinhardi tuleku aeal Polozka kuninga Vladimiri kaitsmise al. Seda teadis Meinhart väga hästi ja palus sellepärast Vladimiri käest luba, enne kui ta oma ümberpööramise tööga peale hakkas, mis temale ka väga hea meelega anti. Mõningad rikkad ja auustud mehed lasksid ennast Liivlastest peale lühikese õppetuse ka pea ristida. — Tõisel aastal näeme Meinharti jo üht kantsi ehitavat, keda Ükskülaks nimetati. Paar aastat veel hiljem, kus ennast jo suur hulk rahvast heaga oli ristida lasknud, rääkis Meinhart ka jo Breemeni erzpiiskoppi ülem-valitsusest ja iga vilja kümnenda maksust. Aga nüüd hakkasid Liivlased jo märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda: naad hakkasid ära tundma, et need, kes ika taevariiki suus kannavad, ka sugugi maailma riikisi ära ei põlga. Jo aastal 1198ma kohta, kus B e r t h o l d piiskop oli, juttustab Lätti Hindrik: [33] „Ja Liivlased saatsid ühe saadiku piiskoppi juure“ (kes suure sõaväega Saksamaalt Liivimaale oli tulnud) „ja lasksid küsida, mikspärast ta üht sõaväge kaasa olla toonud. Saada oma sõaväe koju ja pööra omakstega rahus oma piiskoppi lossi tagasi: neid, kes usku vasta võtnud, võid sa meiepärast sündida, teda pidama; tõisi aga avatele, teda vasta võtma, aga sõnadega ja mite piitsadega.“ — Siiski ei arvanud Berthold ilma sõata läbi saavat, kus ta aga ära teenitud surma sai. Albertiga, kes nüüd Liivimaa piiskoppiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oli 30 aastat piiskop, aga peaaegu mite üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste veri ei oleks jooksnud, kui vee-ojad. Kõige rohkem oli Eestlastel kannatada, sest et Lätlased ja ka üks jagu Liivirahvast pea ära said võidetud, ja ennast risti usku andsid. Ehk kül Liivlased ka Eestlased olid ja Eesti-rahva poole hoidsid, siiski sunniti neid vasta meelt oma vendade vasta võitlema, nagu Lätti Hindrik juttustab, kui ta ütleb: „Ja Saksad saatsid kõige Liivlaste ja Lätlaste juure, ja ähvardasid ja lasksid neile öelda: Kes mite välja ei tule ja kristlaste sõaväe järel ei käi, saab kolme markiga trahvitud. Ja nõnda tuli hirm kõikide peale ja naad tulid.“ — Eestlaste vahvus selle hirmsa sõa aeal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kevade uue, ristirändajatega tagasi, ta jagas [34] neile mõisaid välja, ta asutas viimaks aastal 1202 mõõgavendade ordot ehk rüütliseltsi, kes sellepeale pidid vanduma. et naad oma tervet eluaega selletarvis saaksid kulutama, Läänemaa paganate vasta võidelda, — aga see kõik ei tahtnud aidata, sest Eestlased tegid ennast ika jälle uuest neist väekaupa neile kaela pandud ahelatest .priiks. Viimaks, a. 1218, läks ta ka veel vägeva Daani kuninga Waldemari juure, nagu Lätti Hindrik ütleb, „selle härda palvega, et ta oma mere-väge tuleval aastal Eestimaa vasta saadaks, et Eestlased rohkem alandud saaksid.“ Tõisel aastal tuli siis ka Waldemar suure laeva- ja sõa-väega Eestimaale. — Kes jõuab neid taplusi kõiki nimetada, mis nüüd igal pool peale hakkasid, ehk kelle süda kannab sest vere-äravalamisest rääkida! Üht asja tahame aga selle aeast Otto v o n Ruthenbergi, ühe meie maa saksa rüütli, sõnadega juttustada, et kuuljad näha saaksid, kuidas seal Sakste poolt sõditi, õnnetumad Eestlased olid omale suured koopad maa alla kaevanud, kuhu ise ennast, oma naisi, lapsi ja kõige paremat vara ära varjasid, kui kristlikud riisujate parved nende maa peale langesid. Palju elas neist ka ühtepuhku maa ai, sest et neil maa peal enam ühtegi elumaja ei olnud. Seesuguse koopa leidsid kord Saksad üles. Nemad tegid siis tule koopa ainsa kitsa suu ette, [35] süitasid seda tuld kaua aega, ning lasksid suitsu kõik koopa sisse. Kõik mis elava loomadest koopas oli, pidi ära läkkatama, ja kristlased leidsid, kui naad viimaks koopa sisse tungisid, rohkem kui tuhat hinge (muidugi enamast kõik naesed ja väetid lapsed), kes osast jo surnud olid, osast surmaga võitlesid. Need viimased said silmapilk äratappetud, väga rikkas saak aga sai kristlikult ära jagatud. Peale selle sündmuse juttustamise ütleb Lätti Hindrik omas aearaamatus edasi: „Liivlased ja Saksad pöörsid koju ja kiitsid oma Jumalat, et ta Harjumaa rahva uhkeid südameid selleks kristliku alanduseks maha oli rusunud." — Et sugugi Eestlaste ristimine, vaid ristitud Eestlaste maad neil inimestel pää-asjaks olid, seda näitab tüli, mis aastal 1220 Sakslaste ja Daanlaste vahel tõusis. Albert oli kaks missionäri, Peeter Kakenvaldi ja meie Lätti Hindriku, Eestimaale saatnud, rahvast ristima. Naad läksid ilma sõaväeta, ja sellepärast laskis ennast rahvas igal pool ristida. Peale selle, kui naad jo mitu tuhat hinge olid ristinud, tulid naad ka Virulaste juure. Nüüd räägib Lätti Hindrik nõnda edasi: „Ja Virulased esimeses maakonnas, keda Pudümeks nimetakse, võtsid neid vasta ja lasksid ennast ristida, nelitõistkümmend küla kõik üheskoos oma vanema Tabelinaga; selle mehe on aga Daanlased pärast ülesse poonud, selle eest, et ta Riialaste ristimist vasta oli võtnud (!) ja oma poea mõõgavendadele pandiks annud. Muud [36] Virulased tõistes maakondades aga, et naad Daanlaste ähvärdamiste pärast Riia preestrisi vasta ei julgenud võtta, kutsusid Daanlasi, kui oma naabrisi, oma juure ja said neist ristitud. Sest Virulased uskusid, et üks kristlaste Jumal olla, nii hästi Daanlastel kui Sakslastel, üks usk, üks ristimine, ja arvasid, et ühtegi tüli sest ei võida tõusta, ja võtsid oma naabri Daanlaste ristimist vasta. Riialased aga, et naad Virumaad oma pärisosaks pidasid, sest et naad tema rahvast risti-usu alla olid heitnud, saatsid üleval nimetuid preestrisi sinna, et teda ristida.“ Nõnda Lätti Hindriku sõnad. See tüli Sakslaste ja Daanlaste vahel Eestlaste maa pärast läks nii suureks, et Albert Rooma paapsti juure läks abi paluma, ja kui ta sealt midagi ei saanud, sest et ka Daanlaste saadikud seal olid, kes jälle omalt poolt tema peale kaebdust tõstsid, tõttas ta keiser Friedrichu juure, aga ka ilmaaegu. Keegi ei tahtnud vägeva Daani kuningaga tülisse heita. Eestlastel aga oli selle tüli juures kõige rohkem kannatada, sest kes ennast Sakslastest ristida laskis, seda poosid Daanlased üles, kes aga Daanlaste käest ristimist vasta võtsid, neid tõmmasid Saksad võlla. Kõige esimesed, kes nende tapmiste juures langesid, olid ika ülemat sugu Eestlased ja vanemad, sest künni need otsa ei saanud, ei olnud ka hästi võimalik, Eestirahvast pärisorja seisuse sisse lükkata. Ja seda surmavat põlve [37] ei maitsnud Eestlased mite üksi paar aastat, vaid mittu sada aastat otsa. Pärast tuli ka veel muid rahvast meie maale; seal oli Rootslase, Poolaka, Tatterlase ja Shottigi sõavägesi leida, kellest igaüks oma poole kiskus. Ei olnud neil Eestirahva käest enam midagi võtta, siis läksid ükstõise keskis riidu, kus viimaks ommeti Sakste vägi kõigist tõistest üle hakkas käima. Need olid ika kõige kavalamad, sest õigel aeal mõistsid naad ka paganatega sõbrust teha ja nende vennaks heita, nagu Semgalli vürsti Westhardiga, kes ika Sakstega ühes tõiste ristimata rahva vasta võitles, et nõnda ise puutumata jääks, ja keda aastal 1225 paapsti legaat Wilhelm von Modena veel ei jõudnud kõige oma tulise kõnega sinna saada, et ta ennast oleks ristida lasknud. Siiski jäivad Saksad tema sõbraks. Eestlased olid kül ka mittu kord Venelastega ühes võidelnud, kellega naad jo vanast aeast peale sõbrust pidasid, aga et Venelastel enestel palju muid sõdasi oli, siis ei võinud neile ka sealt poolt ika abi tulla. Kui meie selle peale mõtleme, kui palju varandusi selle aea sees meie maalt välja viidi, siis võime sest jo nattukene aru saada, kui väga rikkas ja nõuukas vana Eestirahvas olnud. Esimesi ristisõitjaid jättame puhtast nimetamata, kes millaski kauemaks Liivimaale ei jäänud, kui ühe aasta, kus naad iga kord suure varandusega Saksamaale tagasi läksid. Aga aastal 1238 ühendasid ennast Liivimaa mõõgarüütlite ordo ja [38] Saksamaa saksarüütlite ordu, ning nüüd elas nende ordo-rüütlite valitseja ehk meister igakord Liivimaal. Neid valitsejaid oli esimese sada aasta aeal 23 tükki ükstõise järel, kellest igaüks, kui ta mõninga aasta oli valitsenud, suure varandusega Saksamaale tagasi läks. Seda varandust riisusid naad enamast sõdades koku, kes kinnipidamata oma puhku edasi kestsid, aga mite enam üksi maa pärisrahvaga, vaid vahel seka ka piiskoppide ja rüütlite vaheL Nõnda räägib B a 1t h a s a r Rüssow omas aearaamatus ühest ordo-valitsejast, Franko v. Kressdorpist. „Sel meistril oli palju kulla ja hõbeda varandust Riias, nimelt ühe Viliandi pandi-rentniku järele jäänud vara, 30,000 marki kulda ja 600 marki valatud hõbedat, ilma tema hõbedase söögilaua ehteta. Sinna juure oli ta ühe Wittensteini lossi varanduse-ülevaatja, Helwich v. Gilseni käest tema eluaeal ühe tündri täie raha saanud, ja peale tema surma sadatuhat marki kuldtukkatit (roosinobliks nimetud, et neil roosililli kuju peal oli; auri nobilissimi) ja veel kõiksugu muud raha, ilma valatud hõbeda ja söögilaua ehteta, mis kõik Wolter v. Kressdorp, ordo-meistri vend, tema valitsuse aeal Riiast ära Preisimaale viis.“ (Sündinud aastal 1439.)
  Kus nii palju vara oli, seal võis kül ka palju rõõmust elu olla? Kuulgem, mis meile Rüssow sest juttustab. Kui ta rüütlite, piiskoppide, preestrite ja õppetajate avalikust pordo-elust palju on rääkinud, ütleb ta edasi: ,,Mis ordo-rüütlite, doomherrade ja rüütlite igapäävase töö kohta üttelda tuleb, siis ei ole sel aeal palju muud nähtud, kui ümberkihutamist ja jahtimist, vährlimist [39] ja mängimist, sõitmist ja ajamist ühest pulmast tõise, ühest lapse õlletamisest tõise, ühest vakkust tõise ja ühest kiriku pühast tõise. Ja vähe on neid olnud, kes ennast väljamaal kuningate kojades, ehk sõas pruukida lasksid. Ja et siin Liivimaa pulmasi, laste õlletamisi, vakkusi ja kiriku pühasi nimetasin, siis tahan nüüd ka lühidelt rääkida, kuidas neid vanast meie maal peeti. „Esiteks,“ räägib Rüssow edasi, „kui ühe rüütli pulmad tulemas olid, said peaaegu kõik rüütli pered terve Liivi maalt veerand aastat varem ühte linna ehk aleviku tellitud, kus pulmad said peetud. Ja ehk kül mõisad Liivimaal suured on, siis on naad ommeti seesuguse suure hulgale liig veiksed olnud, kellepärast naad siis linnades ja suurtes alevikutes, kus suured gildemajad seesuguste pulmade tarvis olid üles ehitud, igakord oma pulmi pidasid. Ka ei ole naad ühe linna pasuna ja pillimeestega rahul olnud, vaid ka riigivalitsuse sõatrummisi ja muu linnade pasunamehi ligi tellinud. Ja kui nüüd pruut ja peigmees kõige kutsutud võerastega sinna olid jõudnud, siis on laupääv enne pulma kõigile üht toredat õhtu sööma-aega valmistud. Enne sööma-aega on aga terve pulmasaja kahes parves, üks parv pruudi, töine peigmehe poolt, väga uhkeste ja toredaste ratsa linnast välja sõitnud, kus nende suured ja rammusad täkkud ja hirnujad ruunad kuldse keedide ja muu ehtedega ehitud nende al pidanud tantsima ja hüppama, n. n; e. Pärast on naad jälle linna tagasi sõitnud trummide ja pasunatega, püssipaugutamise ja muu käraga, nagu oleksid naad mõne lahingu ehk kantsi ära võitnud. [40] Ja kui naad jälle linna jõudsid, pidid naad läbi terve linna ja kaks kord ümber gildemaja sõitma, kus pruut kõige naesterahva hulgaga seisis, ja nii pärlide, kulla, kullatud keedide ja ühe kõrge krooniga ehitud oli, et ta nende asjade raskuse pärast vaevalt jõudis jalul seista. Viimaks on mõlemad parved laiali läinud ja terves linnas ja igas uulitsas ratsa-ajamise ja võidukihutamisega oma rüütliliku olemist ülesnäitanud. Peale selle on igaüks oma korterisse läinud, omad saapad ja kannuksed maha võtnud ja siis gildemajasse tõttanud, kus ta omale keskööni head põlve tegi. Tõisel pühal on peigmeest ja pruuti sõatrummide, pasunate ja suurte küünaldega väga uhkeste kiriku saadetud, kus örila mängijad ja kantorid, mite ilma kingituseta, ennast ka kuulda lasksid. Peale jutluse on naad altari ete viidud, kus õppetaja vast pooletunnise vaeva peale pruudi suust „jah“-sõna välja sai. Kui naad nüüd laulatud olid, said naad seesamasuguse toreduse ja uhkusega jälle kirikust gildemajasse saadetud, kus üks kaunis sööma-aeg valmis seisis. Peale sööma-aea on kohe ilma palve ehk lauluta peale hakkatud tantsima, ning joomise ja priiskamisega ei ole ka viivitust olnud. Seal algas üks liig-lakkumine, iseäranis ordo-rüütlite kannupoiste vahel, kus üks tõist poole ehk terve mõõdu õllega võidujoogile sundis, teda veikese peekritest sel viisil jues, et ta ühe käega peekrit kinni hoidis ja tõisega ika õlut sisse valas, kunni kõik õlu ühe hingega ära oli joodud. Nõnda pidi ka tõine tegema, kui ta mitte lühikest mõõka oma keha sisse ei tahtnud saada. Seesugune prassimine [41] ei sündinud ka mite ilma suure õlle ärapillamiseta, sest gildemaja põrand sai mahapillatud õllest nii märjaks, et iga kord õlgi peale pidi lautadama, taheti seal veel seista, kõndida ehk tantsida. Kes seal kõige paremine lakkuda, priiselda, nuiada, pista, ja maadelda jõudis, ka sõimada ja kõik maailma imed kaela vanduda, see oli kõige esimene kuk, ja sai töistest ülendud ja auustud. Kui naad nii kõik kaelani täis olid, seal tõusis siis vaidlemine, nuiamine ja pistmine, mite üksi uulitsa peal ja eeskojades, vaid ka gildetuas, kus naesterahvas ja neiud istusid, ja kus igaüks kõrge laudade, toolide ja penkide peale eest ära pidi kargama. Seal vehklesid naad siis oma suurte mõõkadega, keda kahe käega kinni sai hoida, nõnda et mõnel pää keskpaigast lõhki ehk käsi keha küllest maha sai raiutud, ja palperitel päävad ja ööd tegemist oli haavu kinni köita. Mis seal siis tapmist ja muid hirmsaid asju sündis, pahanduseks õrna kõrvadele ja noore inimeste silmadele, sest kõigist ei julge kirjutadagi. — Töisel esmaspääval saivad pruut ja peigmees jälle kiriku saadetud, kus neile õppetaja abielust jutlust pidas. Peale jutluse, kui örilamängijad ja kantorid oma laulu olid lõppetanud, said naad jälle gildemajasse viidud, kus võõrad nagu esimeselgi pääval rõõmsad olid. Peale pulma on veel linna kõrtsid ja viinakeldrid pidanuvad kõige paremat, mis neil olnud, ete laduma, enne kui naad ükstõisest lahkunud. Aga ilma ülesarvamata on, kui palju nuumatuid härgi, lambaid, sigu, hanisi, kanu ja metslinda, kalu ja õlut selle aeaga [42] ära söödi ja joodi!" — Nõnda kirjutab Rüssow selleaegse rüütlite pulmadest; peaaegu selsamal viisil peeti ka laste õlletamisi (ristimisi), vakkusi ja kiriku pühasi. Neist kõigist rääkida, meie aeg siin ei kanna, aga juttustamise väärt on naad kül.
  Kas siis ime oli, et jo aasta 1574ma kohta Rüssow ühest Tallinna saksa sõaväest kirjutab: „Ja heitsid jälle Nien-Hofi laagrisse, kus naad kõige kristliku valitsuse ja viisi vasta kui maarüüstajad maja pidasid; ja ehk kül need kohad Tallinna päralt olid, on naad neid siiski kui vaenlaste maakondasi pidanud, et naad aga oma võla järele riisuda ja mässada võiksid. Naad on sellepärast vaese talupoegade käest kõik elajad ja vilja ärariisunud, ja vaese talupoegadega hirmsamal viisil ümber käinud, kuidas vaenlased veel millasgi ei olnud teinud, nõnda et kõik talupoead neis maakondades olla üttelnud, et neid kül väga sagedaste olla riisutud, aga siiski millasgi igapidi nii paljaks, nagu neist Sakstest sel korral. Sest need olla kõik salause koopad maa seest välja kaevanud, ja kõik, mis need vaesed inimesed oma vaenlaste eest sinna varjule pannud, äravõtnud,“ n. n. e. — Sedaviisi tehti, kui „paganate“ maid enam riisuda ei olnud, oma enese talupoegadega, kes jo ammugi risti usku olid heitnud. —
  Üks töine aearaamatu kirjutaja (S e b a s t i a n M ü n s t e r omas „Cosmographey's“) juttustab Eestlastest kolme sada aasta eest nõnda: „Alam rahvas selle maal on peakselt pärisorjad ja oma ülemate, iseäranis mõninga rüütlite ja ordo-herrade valitsejate ja kannupoiste raske sündmuse ai. Need [43] on nende vasta nii ilma armutad, et kui naad näevad, kus vaesel talupoeal üks hea hobune, härg ehk lehm on, et naad siis süüd otsivad, kelle pärast neid tema käest ära võivad vaielda ja ära riisuda. Läheb talupoegadest keegi põgenema, mis neid nälg, piinamine ja rist sagedaste sunnib tegema, ja naad saavad teda jälle kätte, siis raiuvad naad tal ühe jala otsast ära, et ta enam ei saaks põgenema. Ta on see kõige armetum ja kurvem rahvas, kelle sarnast tõist päikese al enam ei leita. Naad söövad jämedat leiba ja sööki, mis muidu meie juures sead ei peaks sööma, ja kannavad viiska, kellest naad paari kolme peningi eest ostavad. Ordoherrad ise ei tee oma talupoegadega palju tegemist, vaid lasevad oma valitsejaid nendega teha, mis need aga ise tahavad. See vaene rahvas elab nagu elajad, sest teda peetakse ilma mingisuguse Jumala tundmiseta. Kui naad laulavad, siis huluvad naad nagu hundid ja hüüavad seal juures Jeesuse nime ilma lõpmata[3], aga kui neid küsid, mis Jeesus tähendab, siis vastavad, et naad seda ei teada, vaid aga laulda, nagu nende vanemad ka laulnud.“ —
  Noh, mis ma sest hirmsast aeast veel pikkemalt hakkan rääkima! Ühteviisi riisumist ja tapmist, muud meie sealt ei leia. Maa pärisrahvas olid nüüd ka jo ammugi pärisorjadeks tehtud, ja ega need siis Sakste silmas enam inimesed ei olnud. Vana auus Rüssow, ehk kül ise ka Sakslane, kirjutab sest põlvest jo 1400ma aasta kohta: „Nii toredad kui ka rüütlite õigused Liivimaal olid, nii vilets oli vaeste talupoegade lugu kohtude ja õiguste poolest. [44] Sest vaesel talupoeal ei ole rohkem õigust olnud, kui tema junkur ehk valitseja just tahtnud. Ja ta vaene mees ei tohtinud kuskilgi ülema kohtu ees väevalla ehk üleliiguse üle kaebdust tõsta. Ja kui mõni talupoeg oma naesega ära suri ja lapsed järele jäid, on nende laste eest nõnda muret peetud, et saksad kõik, mis vanematest järele oli jäänud, omale võtsid, ning lapsed pidid ihualasti junkru ahjude ete ennast soojendama minema, ehk linnades santima ja oma vanemate pärandusest ilma jääma. Ja kõik, mis talupoeal vara oli, selle üle ei olnud temal võimust, vaid tema sakstel. Ja kui talupoeg midagi oli eksinud, on ta ilma armuta ja inimeseliku kaastundmiseta omast junkrust ehk valitsejast ihualasti üles tõmmatud ja ilma vanaduse peale vaatamata pikka terava vitstega pekstud. Üksi rikkas talupoeg võis ennast igal korral suurte kingitustega peasta. Ka leiti mõningaid rüütlite seast, kes vaeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade vasta ära vahetasid," n. n. e. — —
  Et see aeg Eestirahva pimeduse aeg olnud, kes tahaks seda valeks teha? Naad ehk ütlevad, et naad meile selle eest risti-usku olla annud; aga see on vale! Kus õiget vaimuharimist ei ole, seal ei või ka õiget risti-usku olla, seal peavad selle usu osalised tuuma asemel koorega üksi rahul olema. „Kristlaste“ väljaspidise kiriku naad kül meie maale tõid, kõige tema hirmsa seltsilistega, aga Jeesuse Kristuse vaimu naad meile ei ole toonud; seda neil enestelgi ei olnud.
  
  Mis meie rahva seas õigest risti-usust, kes ennast armastuse teudes ülesnäitab, elamas on, seda [45] on talle kõik eesti vendadest enestest saanud. Nimelt hakkas see õige tulukene vennaste kogudustega meie maal paistma. Enamast kõik mehed, kes meie rahva vaimuharimist tulise vaimuga taga nõudsid ja kelle nimed meie rahva juures kuulsad on, olid kas ise nende koguduste liikmed ja eestseisjad ehk nende poead. Sellepärast on aga meie kirikud, kelle käes valitsus seisis, neid kogudusi igal pool nii palju, kui võimalik, tagakiusanud“, sest et nendega jo Kristuse õige vaim rahva seka tuli, kes ütleb, et Jumala ees üks inimene niisama palju maksab, kui tõine. Seesugust õppetust aga kirikõppetajad ei annud, vaid nende pea hool oli see, Eestirahva vaimu põrmu sisse maha tallada ja inimese julgust tema rinnast ära kustutada. Kül sõitlesid ka mõned üksikud õppetajad selle vasta, aga nende heal kadus ära, nagu prohveti heal kõrbes. Nõnda kirjutab Paul Einhorn, lutheruse supperdent, veel aastal 1636 omas trükkitud kirjas sest, et kiriku õppetajad selle eest enam peaksid hoolt kandma, rahvast Jumala sõnas õppetada ja katsuda, aga noomib ühtlasi ka oma ameti vendasi, rahvaga seal juures „kristlikul ja isalikul kombel ümber käia ja neid mitte meeletumal viisil lüia, tõrelda, ässitada, teutada, laimada ja sõimada.“ Sellest üksi tulla, et rahvas oma õppetajate eest ika metsa ära põgeneda, ja kui naad neid sealt üles lasta otsida, et rahvas üttelda, kuidas naad hea meelega õppetusele tahta tulla, kui neile neid õppetusi mite löökide ja hirmsa teutustega ei anta. Siis katsub Einhorn oma ameti vendadele äraseletada, kuidas seesugune viis rahvast kirikude ja õppetajate vaenlasteks teha ja mite nende sõbraks. Lõppeks ütleb ta edasi: „Ja seda tuleb iseäranis neil tähele panna, [46] kes võera maade alamad on ja Saksamaalt ehk muu kohtadest seie maale tulevad, sest seda on nähtud, et nende seas mehi on, kes kohe, kui naad nägid, missugune vaene ja väga sunnitud rahvas siin on ja kui väga Sakstele allaheidetud ja nende pärisorjad, ka asja otsivad, et oma meele-tusku nende kallal võiksid jahutada ja seesugusel mõõdul löömise, teutamise ja tõrelemisega peale hakkavad, et hale näha, kelle vasta ommeti apostlite õppetuse ja maenitsuse järele kristliku õppetajate kohus ei ole tõrelda ja laimada, vaid isalikul kombel maenitseda, ka mite rahva üle valitseda, vaid oma karjale eeskujuks olla.“ (Reformatio Gentis Letticae in Ducatu Curlandiae. Riga, Gerhardum Schröder, 1636.)
  Peks ja teutus, need olid need abimehed, kellega Eestirahva vaimu jäädavaks muda sisse katsuti rusuda ja selle timuka-töö juures on kirikuõppetajad ika kõige suuremad abilised olnud. Ehk kes enam ei mäletaks, kuidas naad veel mõne aasta eest tagasi (kunni 1866) oma koguduse-liikmeid, kes mõnel viisil olid eksinud, mõisadesse saatsid peksule, et neile nõnda Jumala käskusi armsaks teha? Iga õige inimese süda läheb seesugusi asju mõtteldes nii kurvaks, et ta sõnu ei leia, neist rääkida. On jo ka küllalt auusaid mehi meie maa kirikõppetajate seas leitud, aga need olid siis ika kas Eestlased ehk Eestlaseks saanud Saksad, kes siis ka eesti vaimus eesti õiguste eest ühes võitlesid, nagu viimasel aeal nimelt Masing, Ahrens, v. Jannau, Gehewe, Boubrig, Heller, n. n. e. — Võtta sellepärast [47] meie rahva käest ära, mis talle õige ja elava risti-usu poolest eesti oma meestest, nimelt ka mõne vennaste-koguduste liikmest ja nende kasvandikudest saanud, ja sa võttad tema käest ta terve risti-usu ära. Võtta ära, mis Vene keisrite käsu peale enne uut koiduaega tema koolide eest tehtud, ja tal neid üht ainust ei ole. Pimedust, pilkast pimedust, muud sa neist meie maale Eestirahva kohta ei leia toodud olevat. „Mis tarvis on mulle teie palju ohvrid, ütleb Jehoova; jäärade põletamise-ohvrid ja nuumveiste rasva olen ma kül saanud, ja värsade ja tallede ja sikkude veri ep ole mo meele pärast. Ja kui teie omad käed välja lautade, hoian ma omad sumad teie eest varjul; kui teie ka mittu palvet loete, ei kuule ma mitte: teie käed on täis veresüüd!“ (Jesaia r. 1,11.15.)
  Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie Keisri herra arm oli see koit, kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vasta säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie Keisri auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis, ennast tema eest ära valama! Saagu siis nüüd Eestirahvaga niisamuti, nagu kullaga, kes tulest seda suurema hiilgusega välja tuleb, mida kangem tuli oli!
  
  
  [48]
  Eestimaa, sa meile ammust antud,
  Meeles, mõttes muistse aegist kantud,
  Kuhu on so vanad ehted jäänud,
  Priius, võimus, auusus peitu läänud?
  
  Aga nii kui mets, mis talv teind paljaks,
  Kevadisest õhust ärkab haljaks,
  Nõnda, Eestimaa, ka sinu lugu,
  Keda paljaks teind raudmeeste sugu.
  
  Oh, sind oldi kaua löögas veetud,
  Seitse sada aastat piinal peetud;
  Seitse sada aastat — Jumal aita!
  Kes võib seda häda üles näita?
  
  Ehk kül, nagu lehed metsa pinda,
  Eesti-veri paisutand so rinda, —
  Sinu noore sou usk ja lootus
  On so uuelt ärkand elu toutust
  
  
  Märkused
  
   Biarmalased olid Soomlased ehk Tshuudid, nagu Othere, üks suurtsugu Norman, kuninga Alfredile teadustab. (Alfred's Erdbeschreibung in Fosters Entdeckungen im Norden, p. 88.) [— Autori märkus]
   [31] Tsensori märkus äärel: Kui se ööpiku hüüamine juba trükitud on, siis ehk võib teda ka siin triikida, aga kui ei — siis jäägo triikimata. Jakobsoni vastus: On jo trükkitud.
   [43] Oma vanu rahva-laulusi ei laulnud ja ei laula nüüdgi Eestlased millasgi Sakste kuuldes, sest et neil see vana kuldne pärandus, mis neile nende vanast aeast üksi veel üle jäänud, seega kui oma rinna salamast peidu-kohast välja näitab heidetud riisumise võla alla. [— Autori märkus.]
  
  
  
  [49]
  II.
  
  VÕITLEMISED EESTI VAIMUPÕLLUL.
  
  (Peetud sel 24mal Jaanikuu pääval 1870.)
  
  
  
  Motto: „Veel vaimusided kanged
  On, mõõgad teravad
  So vaenlastel — raudmeeled,
  Ja keeled libedad.
  Sind aga hoiab kangelt Truu käsi! Põlema
  So keskel süütab küünalt — Vaat — et ei kustu ta!“
  
  L.Koidula.