Kalevipoeg - 18

  Sulevipoeg sõitlemaie,
  Olevipeg palumaie:
  "Lase läbi katsudella,
  Enne kui sa annad oma!
  Kes see kotis seakaupa
  Sõgedast′ saab sobitama?
  Ega vanataati tarka
  Kirja oleks kütkendanud,
  Luku taha lasknud panna,
  Kui ei kasu sellest kasvaks,
  Tululikku mitte tõuseks."
   Kalevite kallis poega,
  Sõbra keelust hoolimata
  Laulis aga lustilikult:
  "Kui ka kallist seisaks kirjas,
  Teademata tululikku,
  Tõotust mees peab tasumaie.
  Sarvest härga, sõnast meesta!
  Õpeteleb muistne sõna."
   Käskis kütkendatud kirjad
  Varrakulle välja anda.
   Kolme ahelate kütkes,
  Kolmel lukul kinnitatud
  Seisid saladusekirjad.
  Võtmeid võind ei ükski leida,
  Miska roostetanud rõngaid
  Lukutabast lahutada.
  Varrak teadis küll, kus võtmed,
  Aga tark ei annud teada.
   Kalevipoeg käskimaie:
  "Murdke maha müüriseinad,
  Kiskuge sealt kaljukivi
  Tükis kõigi kütketega,
  Miska seinad sõlmitatud."
   Kangutati raske kivi
  Raamatuga tükis müürist,
  Veeretati vankerille;
  Pandi ikkes härjapaari
  Varakoorma vedajaksi.
  Saadeti siis sadamasse,
  Lasti pandi laeva peale,
  Kuhu enne kullakotid
  Varrak-taati lasknud viia.
   Käsukandjad kihutasid
  Sõites juba üle silla,
  Lendes linna väravaisse;
  Sillapalgid paukunekse,
  Linnavärav värisema.
   Kalevipoeg küsimaie:
  "Kes see sillal sõite′essa
  Sillapalke pauguteli,
  Väravada väristeli?"
   Käsukandjad kutsutie
  Kalevipoja kamberi,
  Kus nad kohe kuulutama:
  "Juba sõda sõudemassa,
  Vaenuvanker veeremassa,
  Lipulood liugumassa,
  Odaokkad orjamassa,
  Tapriterad taotamassa.
  Rannast tulnud raudamehi,
  Parvel põrgupoegasida
  Rahupõlve rikkumaie,
  Meie maada muljumaie.
  Vanad raugad värisevad,
  Naised nurgassa nutavad,
  Pisarassa seisvad piigad,
  Lapseemad leinatessa."
   Kalevipoeg küsimaie:
  "Mis siis teevad noored mehed?
  Kas ei kangeid kasvamassa,
  Tugevamaid tõusemassa
  Varjajaksi vanadelle,
  Rahuandjaks raukadelle?"
   Käsukandjad kuulutama:
  "Norgus seisvad meie noored,
  Mure kurnab mehikesi,
  Mõõk ei mõista rauda murda,
  Kirves terast killutada."
   Kalevipoeg pajatama:
  "Võtke rooga, vennikesed,
  Kastke kurku, kullakesed,
  Väsind keha karastuseks!"
   Viidi siis mehed magama,
  Pandi padjule puhkama,
  Siidisängi suikumaie,
  Udusängi uinumaie.
  Kalevite kallis poega
  Saand ei unda silmadelle,
  Katet mitte kulmu alla.
  Läks siis välja vainiulle
  Tusameelta tuulutama,
  Kurba tuju kustutama.
  Kõndis isa kalmu peale,
  Istus haua ääre peale.
   Aga haual ei avaldust,
  Kalmukünkal ei kuulutust.
  Vingel lained veeresivad,
  Ohkel tõusis tuulehoogu,
  Kurba näitas kastekuube,
  Pisarpilul pilvesilma.
   Vaimuvarjud vankudessa
  Tõusid tuulta tallamaie. -
  Kalevite kange poega
  Kõndis kurvana koduje.
  
  
  Kahekümnes lugu
  Ööilm varjab vaarikuida,
  Udukuube ümberkaudu
  Katab kahvatusekarva
  Kuldse küngaste kujusid;
  Merelained murretakse
  Kurvastuse krookeliseks,
  Päikese palgeida
  Peidab udupilve paksu.
  Vihistab kas vihmahoogu,
  Raske rahe raksatelles
  Põualise põllu peale?
  Kas ehk Kalevite kilpi
  Kaljudella kõlisteli,
  Ehk kas vereraske vaenu
  Surma juba sünnitamas?
   Laula, laula, linnukeeli,
  Häälitsele, hõbenokka,
  Kuldakägu, kuulutele:
  Mis seal kurba külvatie,
  Surmalista sünnitati!
   Sügav, vaikne surmaorgu,
  Vereahne vaenuväli
  Korjab tuhandete kehad
  Põrmu põue puhkamaie,
  Muru kaissu magamaie.
   Kalevite kallis poega,
  Kas sa õhtu hõlmadelta
  Tulid täna tunnistama
  Viimse viletsuse vermeid?
  Sõudsid, sõber, sõnaldama,
  Ajakätkist avaldama
  Lõpetuse lugusida?
  Sind ei võitnud vaenuvägi,
  Saand ei sõda suretada; -
  Kurvastuse kütkendused
  Võtsid enneaegu võimu,
  Soome sepa sajatused,
  Omad õnnetumad sõnad
  Mõtlematult mõõga kohta
  Saivad sulle surmajaksi.
   Kui oli kuulnud sõjakäsku
  Kalevite kange poega,
  Võind ei enam viibineda
  Pikemalta pidudella;
  Saatis ratsul saadikuida
  Sõjamehi sundimaie,
  Kangemaida kiirustama
  Vaenu vastu valmistama.
  Enne kui ta tõttas teele,
  Aleville avaldama,
  Suleville sõnaldama:
  "Ei jää kulda kamberissa,
  Hõbe kirstukaane alla
  Vaenus vargal võttemata,
  Röövlikäpal riisumata;
  Viigem vara varjuurka,
  Põrmupõue peitevasse,
  Kust ei varas käppamaie
  Ega röövel riisumaie!
  Paistab parem päikene,
  Õitseb jälle õnneaega,
  Võtame vara vangista,
  Kullakoormad künka alta."
   Siisap hauda sõmerasse
  Salamahti sünnitama,
  Kolmekesi kaevamaie,
  Kuhu kulda kukutati,
  Hõbedada heidetie.
   Öö salahõlma varjul
  Kalevipoeg pajatama:
  "Muru põue, mulla alla,
  Sõmerliiva selge′ esse,
  Savisesse sügavasse
  Matan maruka magusa,
  Kukutan kullase kübara,
  Langetan lahingu liivitsa,
  Sõjasõled sõlmitatud,
  Võitlemise võidu vara,
  Hõbehelmed eide ehtest,
  Kaelarahad raske′emad,
  Vanad ristid, rublatükid,
  Kannarahad, rõngastaalrid,
  Puduraha peenikese
  Isaisadelt päritud,
  Kaugelt korjatud kopikad.
   Kolm olgu musta verevenda
  Valge karvata koguni,
  Kolme eluda kägista:
  Musta kukke, muruharja,
  Musta kassi ehk kutsikas,
  Kolmas aga musta mulla alta -
  Musta mutti, mis silmita!
  Tõuseb täheks jaanituli:
  Tuldanegu naudikene!
  Tuleb meesi kolme musta
  Verevägeda valama:
  Tõusku katel kolme jalga,
  Kämmel küüraksi pealegi!
  Kuulgu sõnade kilinat,
  Taara tarkuse tabada!
  Kui on mehel ema eksind,
  Solkinud võõra ehk sugulla:
  Siis ärgu saagu sajatatud
  Vana naudi ta näpusse!
  Naud jääb näitsiku pojale,
  Puhta lapsele pärida."
   Siisap suulla sõmerasse
  Salasõnu sahkamaie,
  Kindlamaida kuulutama,
  Mis ei muile mõtte′esse,
  Astu iialgi arusse
  Kui sel õnnekasvandikul,
  Kellel palgaks paisatakse,
  Aruõnneks arvatakse
  Kullakatlaid kergitada,
  Salavara maasta võtta.
   See′ p see mees veel sündimata,
  Õnnelapsi ilmumata,
  Kes see Kalevite kulda,
  Hõbehaljast õnnesaaki
  Künkasta saaks korjamaie,
  Peiduurkast pärimaie.
   Kui siis koitu kerkidessa
  Puneteli taeva palge,
  Võttis Kalev vaenumõõga,
  Võttis oda okkalise,
  Kilbi kätte kamberista,
  Talutas hobu tallista,
  Sõjaratsu sõime eesta.
  Pani Alevite poja
  Kannul kilpi kandemaie;
  Seadis suule sõjasarve,
  Hakkas sarveda ajama,
  Kaugelt rahvast kutsumaie,
  Sõjamehi sundimaie
  Vaenuteele valmistama.
   "Tutu-lutu, tutu-lutu!"
  Hüüdis Kalevite sarvi.
  Mägi märkas, metsa ärkas,
  Tuulehoog jäi tukkumaie,
  Merekohin mõtlemaie
  Kalevite kutsumisel;
  Kohkel vastu kostelesid,
  Käsuhäälta kasvatasid.
  Rahvas kuulis Viru rannas,
  Järva, Harju radadella,
  Lääne laia luhtadella,
  Pärnu pärnade vahella,
  Alutaga kuuldi häälta,
  Kuuldi kutsu Tartu rajal.
   "Tutu-lutu, tutu-lutu!"
  Hüüdis Kalevite sarvi.
  Mägi märkas, metsa ärkas,
  Tuulehoog jäi tukkumaie,
  Merekohin mõtlemaie
  Kalevite kutsumisel;
  Kohkel vastu kostelesid,
  Käsuhäälta kasvatelles
  Kaugemalle kandelesid.
  Rahvas rühkis sõjalasi
  Surmateele saatemaie,
  Vaenuteele valmistama.
  Veli vihtles ahju pealla,
  Ema vaalis valget särki,
  Isa ehiteli hoosta,
  Onu seadis sadulada,
  Küla küüris kannukseida,
  Teine ihus mõõgatera
  Tahukivil teravaksi,
  Õde nuttis õue pealla,
  Teine õde põrmandalla,
  Tagakambris kallikene.
   "Tutu-lutu, tutu-lutu!"
  Hüüdis Kalevite sarvi.
  Mägi märkas, metsa ärkas,
  Tuulehoog jäi tukkumaie,
  Merekohin mõtlemaie,
  Kaljud kohkel kuulamaie
  Kalevite kutsumisel;
  Kohkel vastu kostelesid,
  Käsuhäälta kasvatelles
  Kaugemalle kandelesid.
  Sarvehüüdja hääli helkis
  Kaugel Viru radadella,
  Kostis Järva-, Harjumaale,
  Lääne laia luhtadelle,
  Pärnu pärnade vahele;
  Hääli helkis Alutaha,
  Tungis taha Tartu raja,
  Piki Pihkva piirideni.
  Tõttes tulid sõjamehed
  Kiirul lipukandja kannul
  Sõjateeda tallamaie,
  Vereteeda veeremaie.
   Käsukandjad kihutasid
  Ümberkaudu maada mööda
  Kõhelejaid kiirustama.
  Õde venda õpetama:
  "Ehitelen hella venda,
  Ehitelen, õpetelen,
  Minu hella veljekene!
  Kui sa sõidad surmateele,
  Lähed vaenuvälja peale,
  Ära sa ajagu eele,
  Ära sa jäägu järele!
  Esimesed helbitakse,
  Tagumised tapetakse;
  Keerita keset sõdada
  Ligi lipukandijate,
  Keskmised koju tulevad!"
   Naine nurgas nuttemaie,
  Kaasakene kamberista:
  "Kes mind armul haudumaie,
  Kaisus tuleb kullatama:
  Lepast ei saa lepitajat,
  Vahtrast valuvõttijada,
  Kasest kullal kaisutajat."
   "Tutu-lutu, tutu-lutu!"
  Hüüdis Kalevite sarvi;
  Mägi märkas, metsa ärkas,
  Tuulehoog jäi tukkumaie,
  Merekohin mõtlemaie,
  Kaljud kohkel kuulamaie
  Kalevite kutsumisel;
  Kohkel vastu kostelesid,
  Käsuhäälta kasvatelles
  Kaugemalle kandelesid.
  Sõjamehed kiirel sõidul
  Lendsid mööda lagedaida
  Kalevi kutse kannule
  Surmateeda sõudemaie.
   Kalevite kange poega
  Sõitis sõjaratsu seljas
  Tulist Taara hiie poole,
  Kuhu väge kogutie;
  Laskis tutu-lutu lugu
  Sõjasarvest helkimaie,
  Et ei vägi eksiks teelta,
  Mehed metsa ei läheksi.
  Tarka lindu tammikusta
  Kaleville kuulutama:
  "Ihu mõõka ilusasti,
  Teritele enne tääki,
  Pinni piigiotsakesta,
  Kui sa mehi murdemaie,
  Tugevaida tappemaie
  Lähed lausa lahingusse!"
   Kalevite poega mõistis
  Targa linnu tahtemista,
  Tõttas tahku tabamaie,
  Pinni sepalt palumaie,
  Miska mõõka ihumaie,
  Tääki hakkas teritama,
  Piigiotsa pinnimaie.
   Emajõe kalda äärde
  Kogusivad sõjakarjad
  Kalevite käsu peale;
  Sulevipoeg tuli sinna
  Suure seltsi sõpradega,
  Olevipoeg omastega;
  Sinna tuli tugevaida,
  Kogus kokku kangemaida
  Viissada Virumaalta,
  Kuussada Kuressaarest,
  Seitsesada Soomestagi.
   Kalev hakkas arvamaie,
  Lagedalla lugemaie
  Sõjameeste seltsisida,
  Mustakuueliste kogu.
  Viiendama õhtu vilu
  Praegu päeva palistamas,
  Kui neid viimseid viibijaida,
  Kõhelejaid sinna kogus.
   Kalevite kange poega
  Laskis leeri lagedalle
  Sõjamehed seadaneda,
  Andis päeva puhkamiseks,
  Teise teele talituseks.
  Kolmandamal enne koitu,
  Vara enne valge′ eda
  Ruttas vägi rändamaie,
  Sõjateeda sõitemaie.
  Taara mäelta võeti teeda
  Keskihommiku keerule.
   Juba teise päeva piiril
  Pääses sõda põlemaie,
  Mässamine möllamaie
  Raudariides rüütlitega,
  Keda laevad kaugelt kannud,
  Vetelained viletsuseks
  Meie maale mängitanud.
   Kalevite kange poega
  Puistas ligi poole päeva
  Väsimata võimusega
  Raudameeste ridasida.
  Hobu lõppes hommikulla,
  Rauges kallis ratsukene
  Raudalaste ropsitusel.
   Nõdremaida nõrkes, närtsis
  Surmasängi sadadena;
  Raudalaste rasked raksud
  Sünnitelid kurja surma,
  Kuhu kukla kukkusivad,
  Pealaele langesivad.
   Vaenukirves, vereriista,
  Tappelikult tabadessa
  Puutus Suleville puusa -
  Liha luuni lõikanekse.
  Venda langes lagedalle,
  Meesi maha muru peale,
  Veri jõena voolamaie,
  Kippus elu kustutama.
   Sõnatarka tõttas sinna
  Verevoli võttemaie,
  Valusida vaigistama:
  "Vereke, vereke, ega sa vesi,
  Vereke, vereke, elulla mesi,
  Kus sa lähed lätte′elta,
  Kaod kaevu kalda′alta?
  Kinnita sooni kiviksi,
  Tarreta veri tammeksi,
  Kivisoone kitsikusse
  Tarreta, Taara, vereke!"
   Kui ei veri kuulnud käsku,
  Puusasoon ei võtnud palvet,
  Sigiteli sõnatarka
  Salasõnu sõudemaie,
  Sünniteli rauasõnu
  Vägevamaid vastuseksi,
  Vaotas sõrme soone vastu,
  Pani ümber punalõnga,
  Puhus õhku haava peale,
  Miska vere vaigisteli.
   Sõnatarka keetis salvi,
  Arurohtu haava peale
  Üheksasta rohusoosta,
  Mis ta ise salamahti
  Ööde vilul, kuude valgel
  Kanarbikusta kitkunud,
  Nõmme pealta oli noppind,
  Kuusikusta koristanud;
  Pani salvi haava peale,
  Valuvõtjat vermetelle,
  Sõlmis haavad sõlmedesse,
  Mähkis nartsumähkmetesse.
   Kalevite kange poega
  Puistas, pillas raudamehi
  Lademesse lagedalle,
  Viskas vaenlast vankumaie,
  Pärast pakku põgenema.
   Surnukaared katsid nurme
  Nii kui heina niidumaada,
  Rahe raatmaa radasida;
  Vereloigud lagedada
  Kui see veerend vihmavesi
  Põualista kuivand põldu.
  Surnupäida sadasida,
  Liikmetükke tuhandeida!
   Mõrtsuklikku sõjamässu,
  Päikese äge palav
  Kurnas Kalevite keha,
  Väsiteli võidumeesta;
  Kangeks jäänud keelekene
  Kuivas kinni kurgu külge.
  Pika janu piinatusel
  Läks ta sõjalagedalta
  Järvekaldal keelta kastma.
   Kui ta kehakarastuseks,
  Kange janu kustutuseks
  Lainetesta keelelaket
  Kõhtu oli kõristanud,
  Jäänd ei põhja piisakesta,
  Muud kui üsna musta muda.
   Muru alla maetie
  Järve ümber järjestikku
  Kahvatanud meeste kehad,
  Sõjas surnud sõbrakesed,
  Et kui vihma veeretused,
  Salalätte lisandused
  Laineida lahutanud
  Kuivendatud koha peale,
  Sõbrad vaimud sõnaldelles
  Vetevooge veeretusel
  Keskööl võiksid aega viita.
   Paari päeva puhkasivad
  Võidumehed väsimusta,
  Arstisivad haavasida,
  Muisutasid muljutusi;
  Terved tegid mõõgateri,
  Tapperrauda teravaksi,
  Pinnisivad piikisida,
  Nikerdasid noolesida.
   Kolmandama päeva koidul
  Pandi pambud pihtadelle,
  Sõjariistad meeste selga,
  Siisap jälle sammumaie,
  Vereteeda veeremaie
  Kalevite poja kannul,
  Kes see kilbikandijaga
  Teistel teeda tähendeli.
   Püha jõe piiridelle,
  Võhandulle jõudis vägi.
  Kalev kive kandemaie,
  Metsast puida murdemaie,
  Tugevamaid tammesida,
  Paremaida pedakaida;
  Olev silda seadimaie,
  Parve viisil paigutama.
   Sõda sõitis üle silla;
  Paukusivad aluspalgid,
  Nõtkusivad nurgakivid.
   Perekaida pohlakaida,
  Tappejaida tatarlasi,
  Lipuhulka leedukaida
  Kuuljakeeled kuulutanud
  Pihkva piirilta tulemas.
   Sõda pääses sõudemaie,
  Vaenuvanker veeremaie.
  Kalevite kange poega
  Vaenulasi vemmeldama,
  Pohlakaida puistamaie,
  Tatarlasi tabamaie!
  Mõõka möllas, mehepoegi
  Niites maha nõmme peale,
  Paiskas pohlakate päida
  Nii kui marju marjamaale,
  Pähkelida põõsa alla,
  Rahet raatmaa radadelle.
  Kooljakehad katvad maada
  Kolme küünra kõrguseni,
  Veri veereb virna alta
  Viie vaksani sügava.
   Teisel päeval tongitie
  Tapatantsil tatarlasi.
  Kalevite kange poega
  Viruteli vaenuväge
  Sadadena suikumaie;
  Mõõka möllas mõrtsukana
  Mehepoegi muru peale.
  Sõda sõitis seitse päeva
  Kordamisi kohast kohta,
  Väehulka vähendelles
  Puistas mõnda pealikuda
  Kalevilta künka alla.
  Sulevipoeg leidis surma,
  Närtsis nurmel noorusella.
   Kalevite kange poega
  Koristeli riismed kokku,
  Viis neid Vene väe vastu
  Tapatantsi tallamaie;
  Andis sundi Aleville
  Esimesi helbitada,
  Keskimisi kergitada.
   Alevite armas poega
  Tuiskas tuuletuhinalla
  Sõbra sundi sünnitama,
  Vaenumehi varistama.
  Mõrtsukase mõõga möllul,
  Pika piigi pistemisel,
  Vihase vikati valulla,
  Tapja tapperite tantsil
  Langes palju lagedalle,
  Närtsiskeli nurme peale.
  Veri värvis kanarbikku,
  Puneteli põõsaida.
   Kalevite kange poega
  Käskis sõda kinnitada,
  Verist vaenu vaigistada,
  Seni, kui ta surnud sõpru
  Jõuaks matta mulla alla.
  Sulevite poja sängiks
  Kasvatati kõrge küngas,
  Paigutati potikene
  Künka otsa kividega,
  Kuhu põlend tuhapõrmu
  Mälestuseks maetie.
   Ehk küll Kalevite poega
  Teisel päeval tatarlasi,
  Venelasi virutamas,
  Siiski langes sõbraseltsist
  Palju maha eesti poegi;
  Kes veel jäivad, kihutasid
  Pelges pakku põgenema.
   Olevipoeg Aleviga,
  Kalevipoeg ise kolmas,
  Seisivad kui raudaseina,
  Kaljukünkad kohkumata,
  Tammemetsa tugevusel
  Vaenulaste väe vastas
  Õnnetuma päeva õhtul.
  Päikese peituv pale
  Videviku viludusel
  Saatis sõja suikumaie,
  Verist tööda vaikinema.
   Kangelased kolmekesi
  Läksid üle lagediku
  Loigukesta luurimaie,
  Kust nad keelekarastusta
  Lainetest saaks laenamaie.
   Orus oli väike järvi
  Küngaskõrge kallastega;
  Lained ehal läikisivad
  Taevakumal meeste teella.
  Kangelased käisid kaldalt
  Janu järvest jahutamas.
  Alevite armas poega,
  Kaela kaldalt kõverdelles,
  Vääratelles väsind jalga,
  Langes alla lainetesse,
  Sattus kohe sügavasse.
  Teised appi tõttasivad,
  Aga ei saand sõbrakesta
  Enam surmasuusta päästa.
  Kandsid kangeks läinud keha
  Kalda′ alle kuiva peale,
  Kuhu künka kasvatasid
  Sõbral′ suikumise sängiks.
   Päikese paistusella
  Õnnesilmal üksi nähtav
  Läigib läbi lainetesta
  Kangelase raudakübar,
  Kolmetahuline mõõka,
  Mis jäid järve mälestuseks
  Alevida avaldama.
   Viimsed vaenu viletsused,
  Sugulaste raske surma
  Kurvastasid Kalevida,
  Et ei päeval püsipaika,
  Ööl ei leidnud enam õnne,
  Koit ei kurbust kustutanud,
  Videvik ei võtnud vaeva.
  Muretuju muljutused
  Koormasivad Kalevida.
   Seal ta sõnal sõudemaie,
  Oleville avaldama:
  "Õnneaja õilmekesed,
  Lustipäeva lillekesed
  Lahkusivad luhtadelta,
  Närtsisivad nurmedelta,
  Kadusivad karjamaalta,
  Varisesid vainiulta,
  Tuiskasivad toomingasta,
  Puistasivad visnapuusta,
  Langesivad lepikusta
  Keset kevadista ilu,
  Keset kesa kündemista,
  Enne suve sündimista,
  Pika päeva paistemista.
  Sestap kägu kukub kurba,
  Lindu leski laulab leina,
  Ööbik hüüab läinud õnne.
   Noorel nurmel närtsind tammi,
  Kevadella kuivand kaski,
  Lehtis metsas leheaher
  Seisan, leski sõpradesta,
  Vaeseks jäänud vendadesta
  Kurvastuse kütkendusel.
  Lustipäevad lahkusivad,
  Õnneajad õhtu′ ulla.
   Võta, Olev, vennikene,
  Võta valitsuse voli,
  Kuninglikud kõrgendused,
  Võta Virus varjamine,
  Harjus hoolas hoidemine
  Enda kaitsevasse kätte,
  Lase lendes Lindanissa,
  Kalevite kodupaika,
  Katsu linna kantsisida
  Tugevamaks toimetada,
  Kraavisida kaevandella
  Vahvaks vaenulaste vastu,
  Varjupaigaks vanadelle,
  Raudaseinaks raukadelle,
  Leinakojaks leskedelle,
  Nutunurgaks neidudelle,
  Pisarkambriks piigadelle,
  Kes need kurvastuse kütkes
  Lesena sõpru leinavad,
  Kahetsevad kaasakesi,
  Sõjas surnuid silmaveella:
  Lõpe ei läte alta lauge,
  Pealta palge ei pisarad.
   Ära pean mina minema,
  Lindu, leinal lahkumaie,
  Luike, teiste lainetelle,
  Kotkas, teiste kaljudelle,
  Parti, roogu pugemaie.
  Poen ehk põõsa paksustikku
  Vaiksemaie varjuorgu,
  Leinakase lehtedesse
  Läinud aega leinamaie,
  Valusamat vaigistama,
  Õnnetusi unustama.
   Valitse sa Viru valda,
  Rahupõlves rahvakesta,
  Armukäella alamaida,
  Ole ülem õnneline,
  Õnnelikum kui ma ise!" -
   Kalevite kallis poega
  Lahkunekse leinadessa;
  Jättis nurmed nuttemaie,
  Luhad laialt leinamaie.
  Paguurka põgenedes
  Otsis üksikuda kohta
  Laialise laane keskel,
  Kuhu käijatel ei käiki
  Ega tulijatel tungi
  Rahu tulla rikkumaie,
  Mõtteid murelt eksitama.
   Kalevite kallis poega,
  Kui ta kurvastuse kütkes
  Mitu päeva mööda metsa
  Kõndind maada künkelikku,
  Sammund palju samblasooda,
  Läinud läbi liivikuida,
  Juhtus õnne juhatusel,
  Salasoovikute sõudel
  Koivajõe kalda kohta
  Peidupaika leidemaie,
  Kuhu kuuskede varjulla,
  Pedajate peitusella
  Korjukesta kohendeli;
  Kuhu vihma veeretusel,
  Palavuse pakitusel,
  Marutuule möllamisel
  Vintsund keha küljekille
  Puhuks pani puhkamaie.
   Sealap, võõrdund vaatja silmist,
  Elas Kalevite poega
  Vaese mehe viisiliselt,
  Elas päevad piinatuses,
  Õnnetuse raskeid öida;
  Silmad valvel, varjamata,
  Laud alla langemata,
  Ega võtnud mitmel päeval
  Suhu söögi-einekesta.
  Elas tuule toetusel,
  Päevapaiste paisutusel,
  Vihmukese vihtlemisel.
   Hakkas nälga näpistama,
  Võttis kätte õngevitsa,
  Vähi söödavardakese,
  Miska kalu kütkendama,
  Vähipoegi vangistama.
   Rannast tulnud raudalased
  Kolmekesi kõndidessa
  Juhtusivad õnne juhil
  Koiva jõe kallastelle,
  Kuhu Kalevite poega
  Varjupaika valmistanud.
  Võõrad mehed meelitama
  Kalevida kavalasti:
  "Kallis Kalevite poega,
  Virust võõrdund valitseja,
  Sõbrustele meie seltsi!
  Kangus seisab sinu käessa,
  Võimuvoli sinu väessa;
  Tarkus meie taskutessa,
  Mõistusrikkus meie kotis.
  Kui me käiksime ühessa,
  Vennaikkes atra veaksi,
  Ei või ükski vaen meid võita,
  Sõda iial suretada.
  Anna valitsuse võimus
  Kavalama kaitse alla!"
   Kalevite kange poega
  Kena kõnet kuulatessa
  Pööras silmad jõe poole,
  Laskis laud lainetelle,
  Selga petislaste poole -
  Ega sahand sõnakesta.
   Veepinnalt veersid paisteks
  Selgest′ Kalevite silma
  Kaldal kõnelejate kujud,
  Kui nad mõõgad mõrtsukana
  Salanõude sünnitusel
  Tuppedesta tõmbasivad,
  Miska meesta mõrtsukana
  Tagantselja tahtsid tappa.
   Kalevite kange poega
  Pettust nähes pajatama:
  "Mõõka alles on müümata,
  Terav rauda tegemata,
  Käsi alles kasvamata,
  Sõrmeliikmed sündimata,
  Miska minulista meesta
  Veristelles vigastakse.
  Põrgu pärijate pojad,
  Tagap...elised tapjad!"
  Sahatessa kohe sasis
  Võltsiliku võõrakese
  Käsipidi kübarasta,
  Keeriteli tuulekiirul
  Ringis ümber raudalasta
  Kui üht takukoonlakesta!
  Kohin tõusis tuuleõhku,
  Kui oleks kuri põhjakotkas,
  Koleda öö sulgiskarja
  Tuuletiibu tallamassa.
  Kalevipoeg rabas kätte,
  Paiskas maha põrgupoja
  Poolil rinnul mulla põhja.
  Siisap sasis teise sõbra
  Käsipidi kaeluksesta,
  Keeriteli tuulekiirul
  Ringis ümber raudalasta
  Kui üht takukoonlakesta!
  Kohin tõusis tuuleõhku,
  Mühin laia laanemetsa,
  Kui oleks maru möllamassa,
  Tuulispaska tuiskamassa,
  Kõrgeid kuuski kõigutamas,
  Pedajaida painutamas,
  Tammesida tantsitamas.
  Kalevipoeg rabas kätte,
  Paiskas maha põrgupoja
  Poolest palgest mulla põhja.
   Siisap kolmandamal koeral
  Käsipidi kukkelasta,
  Keeriteli tuulekiirul
  Ringis ümber raudalasta
  Kui üht takukoonlakesta.
  Kohin tõusis tuuleõhku,
  Mühin laia laanemetsa,
  Vuhin vetevoogudesse,
  Pragin piki pilvedesse:
  Kui oleks sõitmas raudasillal
  Vaskiratastega vankril
  Pikker-taati põrutelles,
  Äike äge ähvardamas.
  Kalevipoeg rabas kätte,
  Paiskas maha põrgupoja,
  Mattis hoopis mulla alla;
  Mulk jäi üksi muru peale
  Kolmandamast kuulutama.
   Teisel korral tuli targem
  Petiskeelil poisikene
  Kalevipoega kiusamaie,
  Keda rannast raudalased
  Saatnud kaupa sobitama.
  Kui ta kavaluse kombel
  Pikemalta pajatanud,
  Mesikeelil meelitanud,
  Kostis Kalevite poega:
  "Mis me aega, mehikene,
  Venitelles peame viitma?
  Kõht mul hakkab kutistelles
  Tühidusta tunnistama;
  Käi sa jõekalda′alle,
  Võta välja vähivarras,
  Vaata, poiss, kas vähkisida
  Sõrgel palju sööda küljes!
  Kui saan kõhu kinnitanud,
  Tahan sulle targemalta
  Asjaotsust avaldada."
   Raskel sammul raudalane
  Kõndis jõekalda′alle
  Vähisaaki vaatamaie,
  Varrast välja võttemaie.
  Kes see kuulnud kentsakamat,
  Näinud enne naljakamat,
  Kui siin silma sirgunekse?
  Kalev oli kange käega
  Tõmmand tükis tüvikuga
  Pedajapuist pikema,
  Pannud selle söödapideks,
  Vähivardakeseks vette.
   Rammetumal raudalasel
  Polnud jõudu pedajada
  Lainetesta liigutada,
  Vähem varrast välja võtta.
  Kalev ise kõndimaie
  Viibimista vaatamaie,
  Mis seal sõbral sammusida
  Kogemata kütkendamas.
  Kui ta astund kalda′ alle,
  Kergiteli ühe käega
  Vähivarda veterüpest,
  Tõstab ladva lainetesta
  Kolme koorma kõrguseni.
  Vaata, mis seal vardas vangub!
  Vardas vangub vana hobu,
  Ripub terve ratsuraiska,
  Nahk aga seljasta nülitud.
   Kalevite kange poega
  Pilkusella pajatama:
  "Mine koju, vennikene!
  Käi sa kiirest′ kuulutama,
  Mis sa märganud mehesta,
  Tunnistand ta tugevusest!
  Murult leiad teised märgid,
  Teised tähtsad tunnistajad
  Kalevipoja kangusest,
  Toona tehtud kätetöösta:
  Ühe uputin rinnuni,
  Teise paigutin palgeni,
  Kolmas kukkus üle kulmu,
  Kuhu kaevand kaevandiku
  Matuspaiga mälestuseks.
  Olen võimusel vägevam,
  Kehakangusel tugevam,
  Pikkusel teist palju pikem;
  Teod ei kõlba teenijaksi
  Ega suurus sulaseksi
  Ega pikkus päiliseksi,
  Võimus võõra voli alla.
  Ennemini elan üksi
  Kehva mehikese kombel,
  Kui et sulgun sunni alla,
  Võõra voliduse alla.
  Kalevite kanget kaela
  Saa ei kütke kinnitada,
  Orjaike ormandada."
   Salasaadikute sõidud,
  Külaliste tuulekäigid,
  Tühjateede tallamised
  Pahandid Kalevipoega.
  Murekoorma muljutusel
  Läks ta laande luusimaie,
  Tusatuju tuulutama,
  Kus ei kanda enne käinud,
  Varbad enne olnud veerend.
   Kui ta tuska tuulutelles
  Kõndind päeva, kõndind kaksi,
  Kõndind kolmandama päeva
  Luusil mööda laanesida,
  Sealap sammud sattusivad
  Peipsi järve piiridelle,
  Kus tal jalad õnnekäigil
  Sagedasti enne sammund,
  Ehk küll kohta kurval′ silmal′
  Võõra′ ana täna vaatas.
  Kaugemalle kõndidessa
  Puutus Kalevite poega
  Kääpa jõe kallastelle,
  Kuhu enne Pihkva käigil,
  Õnneaja õitsemisel
  Varastatud verevenna,
  Mõõga lausunud magama:
  Karistajaks kandijalle,
  Viletsuseks viijale.
   Kallis Kalevite poega,
  Ei sa võinud ette teada,
  Tarkusella tähendada,
  Unenäossa ette näha,
  Magadessa mõtteleda:
  Kuidas mõõgal′ antud käsku
  Soome sepa sajatusel,
  Valmistaja vande tõttu
  Sull′ saab surma sigitama,
  Verist palka valmistama.
   Eks sa helkind lustikäigil,
  Laulnud lausa lainetesse,
  Vannutanud vetevoodi,
  Sajatanud sügavasse:
  "Kui aga juhtub kõndidessa
  Jalakanda pistma jõkke,
  Kes sind ennei sekannud:
  Siisap, mõõka, sõbrakene,
  Murra jalad tal mõlemad!"
  Nõnda antud kurja käsku
  Sundis mõõka kätte maksma
  Peipsi soolasortsijalle,
  Kes see mõõga sii a kannud,
  Vargakäpil viinud vette.
  Aga mõõga arvamista
  Sepa vanne segatanud.
   Kui nüüd Kalevite poega
  Jalakanda pistnud jõkke,
  Mõõka kohe mõtlemaie,
  Arus nõnda arvamaie:
  Kas ei enneisekannud
  Meesi ole mõõgakesta?
  Kas ei kohus karistada?
   Sajatuse sunnitusel
  Murdis mõõka mõrtsukana
  Kaleville kintsudesse,
  Lõikas maha labajalad,
  Pureteli põlvedeni.
   Kalevite kange poega
  Surmavalu sunnitusel
  Kibedasti kiljatama,
  Hädas appi hüüdemaie;
  Roomas käpil kalda äärde,
  Langes maha lagedalle,
  Veri valgus välja peale.
   Ehk küll jõkke jäänud jalad
  Põlvist saadik puudusivad,
  Kattis Kalevise keha
  Vaka osa verist maada.
  Kalevise kiljatused,
  Hädas appi hüüdemised,
  Valusurma vingumised
  Paisusivad pilvedesse,
  Kerkisivad kõrgemalle,
  Tõusenesid taeva′asse
  Kõrge isa kamberisse.
   Kalevipoja kiljatus,
  Valupiinas vingumine
  Kostab ikka kustumata,
  Vältab ala vaikimata
  Eesti pere poegadelle,
  Eesti talu tüttereile!
  Saab veel aastasadasida
  Sündind kahju sõnaldama,
  Kuni kattev murukaissu
  Viimsel laulja võsukesel,
  Kuldanokal linnukesel,
  Surmas suu saab sulgemaie.
   Taevalikud tutvad tulid
  Vennikesta vaatamaie,
  Tulid valu vaigistama,
  Kibedusta kustutama,
  Panid rohtu haava peale,
  Valuvõtjat vermetelle.
   Siiski sigis haavast surma,
  Veri võitis vennikese,
  Närtsiteli mehe noore.
   Kalev kemples surmakütkes,
  Vaakus hinge valusasti;
  Veri tarretanud väljal
  Pani koha punetama.
  Keha juba külm ja kange,
  Vaikis verevoolamine,
  Süda tuksul seisateli,
  Siiski Kalevise silmad
  Sirasivad selge′ esti
  Taevataadi tubadesse,
  Vanaisa kamberisse.
   Põrmu paelust pääsend vaimu
  Lendas lustil linnu kombel
  Pikil tiivul pilvedesse,
  Tõusis üles taeva′ asse.
   Taevas tehti terve keha
  Varjuks Kalevise vaimul′,
  Miska võidumeeste mängil,
  Pikerlaste lustipidul
  Õnnepäevil hõisatelles
  Magusamat põlve maitses,
  Põrmupõlve vaevast puhkas.
  Tema istus tulepaistel
  Taara kangelaste keskel,
  Kuulas käsipõsekilla
  Laulikute lugusida,
  Miska tema tegusida,
  Jumekaida juhtumisi,
  Ilmas ilmund imesida
  Tulepaistel pajatati,
  Kuldakeelil kuulutati.
   Vanaisa, isetarka,
  Küllap kandis murekoormat,
  Kui ta pead ei pähitselle
  Mõnel ööl võinud panna,
  Mõtteida mõlgutelles:
  Mis ta kangele mehele
  Taevas tööksi tõsteneksi,
  Ametiksi arvaneksi?
   Poega oli põrmupõlves,
  Eluilmas enne koolu
  Suuri töida sünnitanud,