Eesti rahva ennemuistsed jutud - 05

  „Nüüd saatke sulased linna ja laske kõik purjeriide kangad ära osta, mis poodides leida. Siis ajage viiskümmend rätsepaselli kokku ja laske ostetud purjeriidest kuuekordne kott õmmelda, nii pikk ja lai, kui riie aga ulatab. Selle kotiga tahan varakambrist teie tütarlapse lunastusehinna ära tuua.“
  
  Kuningapoeg täitis kõik nõnda, lubas sikusõitjatele rohket palka, kui nad koti läbi öö hommikuks valmis õmbleksid. Kui juba, nagu räägitakse, perenaise lihavaagen kerisel rätsepa nõela kiirustab, siis võib kohe arvata, kui palju rohkem kuningapoja palk seda tegi. Rätsepad torkisid kogu selle öö purjeriide kallal ega olnud neil kellelgi suuremat muret kui oma silmi naabrimehe eest hoida, et ta oma nõela kiirusega temale silma ei torkaks.
  
  Natuke aega enne keskhommikut oli meestel kott valmis ja kõik õmblused enamasti kahekordselt õmmeldud. Rätsepad said tööpalga ja nii palju jootraha veel pealekauba, et selle ühe öö vaeva eest võisid kolm päeva pidutseda. Puukergitaja võttis tühja koti selga ja läks sellega kuninga varakambri ülevaataja juurde tühjale kotile moona otsima.
  
  Kui varandusehoidja põhjatut kotti nägi, ütles ta pilgates:
  
  „Ehk sa oled, vennike, teelt eksinud: sa tahtsid vist kuhugi aganikku minna; raha jaoks ei oleks seesugust koguni tarvis olnud.“
  
  Kotimees vastas:
  
  „Ega kott ääri nutma ei lähe, ja rohkem ma ei või sisse panna, kui jõud mul lubab ära kanda.“
  
  Nõnda rääkides olid nad varakambrisse jõudnud. Kui uksed lukust lahti päästetud ja kullatündrid kõik nähtavale toodud, ütles varahoidja:
  
  „Mis sa arvad, kas peaks sellest sulle kotitäit saama, mis siit ära kannad?“
  
  Kotimees kostis:
  
  „Saab näha: kes enne katsumist midagi võib tõeks kiita? Minu peremehel oli siia tulles kindel lootus noorikuga tagasi sõita, aga nüüd ei saa paremat palka kui kotikesetäie raha. Noh, raha on mõnikord parem kui kuri naine.“
  
  Varandusehoidja ütles pilgates:
  
  „Kahju, et sul kühvlit kaasa ei ole võetud, see lühendaks tööd, sest kämblaga koti täitmine on väga igav, pealegi kui suur kott täita on.“
  
  Puukergitaja vastas:
  
  „Minu kadunud isa ütles mitu korda naljatades: „Kui kannu ja kappa mehel ei ole, siis peab ta kas tõrre servast või vaadi suust rüüpama.““
  
  Seda üteldes tõstis ta esimese kullatündri üles nagu udusulgede korvikese, palus kotisuud lahti hoida ja puistas siis raha kõlisedes kotti. Rahahoidjal kippus juba hirm peale, aga kui teise ja kolmanda tündriga paremat lugu ei olnud, siis läks mehike valgeks nagu lubjatud sein. Natukese aja pärast olid kõik kullatündrid tühjendatud, aga kott ei olnud veel poolenigi täidetud.
  
  Kandja küsis:
  
  „Kas teie kuningal suuremat vara enam ei ole?“
  
  „Valamata kulda on veel taga kastides, aga seda ei ole veel rahaks tehtud.“
  
  „Tooge aga siia!“ ütles puukergitaja ja tühjendas kastid niisama, nagu ta enne seda tündritega oli teinud. Olid kõik nurgad ja nurgakesed tühjendatud, siis võttis ta koti selga ja sammus trahteri poole tagasi.
  
  Rahahoidjal ei olnud sel korral ukse lukku panemisega muret, sellepärast jooksis ta, otsekui oleks tal kiil püksis olnud, kuningale õnnetust kuulutama. Ka vana kuningas ehmatas seda lugu kuuldes, laskis tütre kutsuda ja hüüdis:
  
  „Vaata, mis viletsust sinu kangekaelne vastupanemine nüüd on teinud. Kõik rahavarandus on otsas, kosilane on mu paljaks teinud kui kirikuroti. Mis kuningas ma nüüd olen? Rahata riigi valitsejal ei ole kätt ega jalga, miska ta vaenlaste vastu võib minna. Saavad sõjamehed kuulda, et mul enam vara ei ole neile palka maksta, siis lähevad nad kõik oma teed.“
  
  Tütar ütles:
  
  „Asi ei või sedaviisi jääda: me peame kas kavalusega või väekaupa vara jälle nende käest tagasi püüdma.“
  
  Aga enne, kui nad aega said mingit kavalust hakata katsuma, toodi juba sõnum, et kuningapoeg oli linnast ära läinud.
  
  „Nüüd peame väekaupa katsuma,“ ütles tütar, „laske silmapilk kõik sõjavägi kokku kutsuda ja petise kosilase kannule kihutada, kes ometi oma raske koormaga rutusti edasi ei jõua.“
  
  Käsk täideti silmapilk.
  
  Teisel päeval oli vägi koos ning nüüd mindi rahamehe jälile teele, ees hobuse-, taga jalavägi, viimaks veel kuningas tütrega tõllas. Kolmas jagu kulda sellest varandusest, mis vaenuliku kosilase käest tagasi pidi saadama, lubati sõjameestele meeleheaks, et nad seda ägedamalt peale kipuksid.
  
  Kuningapoeg oli oma varaga juba tüki maad edasi jõudnud, sest kuuekordne rahakott ei takistanud kuskil kandja sammu: aga muul kombel ei oleks ka kogunisti võimalik olnud rasket koormat edasi viia. Veolojuseid oleks küll hea raha eest nii palju võidud osta, kui koorma raskus tarvitas, aga kust vankritelge võtta, mis raskuse all ei katkeks?
  
  Varanduse kandja oli parajasti üle kõrge mäe jõudnud, kuhu ta mäe alla jalgu puhates põõsa kõrvale istus, kui pikakõrvamees neile kõik rääkis, mis selja taga kuningalinnas salanõu sobitades räägiti ja toimetati. Silmamees oli mäeharjalt oma silmaga tagakihutavat väge juba selgesti näinud. Sellepärast lõi kuningapoja meel natuke kartlikuks.
  
  Aga tuulepuhuja ütles:
  
  „Me peame mäest natuke kaugemale minema, kust mu suutuul neid osavamalt võib trehvata, kui väehulgad mäele jõuavad.“
  
  Sedamaid läksid mehed edasi, kuni paraja koha leidsid. Kui nüüd silmamees kuulutas, et esimene hobuseväe osa on juba mäeharjale jõudnud, hakkas tuulemees puhuma.
  
  Ja kas sa näed! Otsekui oleks tuulispask kerget tolmu ja prügi maast üles keeritanud, nõnda tuiskas tuul mehed ja hobused pilvede alla üles, kust hiljemini maha langesid, nii et kellelgi liiget liikme külge ei jäänud. Samasugust tuulelendu tehti hiljem ka jalaväele, nõnda et viimaks muud üle ei jäänud kui tõld, kus vana kuningas kergejalgse tütrega sees istus.
  
  „Kas pean ka need lendu kihutama?“ küsis tuulemees.
  
  Aga kuningapoeg keelas teda seda tegemast, üteldes:
  
  „Katsume veel korra heaga kaupa.“
  
  Siis sõitis ta oma tõllaga mäele tagasi, kuningale vastu, teretas viisakalt ja ütles:
  
  „Nüüd olete ühe korraga kehvaks meheks saanud. Teil ei ole enam vara ega sõjaväge, mis kuningas te nüüd võite olla? Lubage tütar mulle naiseks, siis lõpeb kõik viletsus otsa.“
  
  Nüüd ei võinud vana kuningas ega kangekaelne kergejalgne tütar enam vastu tõrkuda, vaid tegid lepitamise kaupa. Kuningapoeg ütles nüüd äiapapale:
  
  „Olge mureta, varanduse lasen kohe tagasi kanda ja hoolsa ning targa valitsuse ajal kasvab riigis jälle rahvast juurde, kes nende asemeid täidavad, kes täna tuulde puistati. Seni kui noored mehed alles kasvavad, hoiavad minu tugevad sulased riigi rahu, kellest üks oma silmaga pisemagi kihulase pilves ära võib näha, teine oma kõrvaga hiire aevastamise saja sülla sügavusel maapõhjas kuulda, kolmas oma rammuga kõik varakambri kullad ja hõbedad seljas ära kanda ja neljas suuga kõik sõjaväed tuulde puhuda.“
  
  Siis mindi kuningalinna jälle tagasi, kus väga uhked pulmad peeti, mis neli nädalat kestsid. Väimees aga jäi vanale kuningale koduväiks ja sai pärast vanamehe surma riigi valitsejaks.
  
  PUULANE JA TOHTLANE
  
  Ühel kitsil peremehel oli sellepärast alati tüli ja meelehaigust, et sulased ja tüdrukud tema juures iial paika ei pidanud. Ehk ta küll nende käest rohkem tööd ei tahtnud kui teisedki, siiski oli see vahe, et ta teenijatele nii palju süüa ei andnud, et nad oleksid võinud kõhu täita. Kes veerandi või poole aastat koerapõlve oli kannatanud, selle sundis nälg jälle hulkuma. Ja kui viimaks ümberkaudu avalikuks sai, mispärast pere oli ära läinud, siis ei olnud ihnsal peremehel kogunisti enam võimalik sulaseid saada.
  
  Kaugel Alutaga elas kuulus tark. Selle juurde tõttaski peremees nõu küsima. Viis targale kotitäie raha ning muud meelehead ja küsis nõu:
  
  „Kas ei oleks võimalik leida niisugust sulast ja tüdrukut, kes vähema toiduga lepiksid ja peremeest paljaks ei sööks.“
  
  Tark kostis:
  
  „Võimalik on asi küll, aga see käib üle minu jõu. Seal pead sa vana peremehe juurde minema, kes sind üksi võib aidata.“
  
  Seepeale andis ta pikemalt õpetust, kuidas mees kolmel neljapäeva õhtul natuke aega enne keskööd, must jänes kotis, ristteele pidi minema ja seal vilistama, et vana peremees välja tuleks.
  
  „Katsu siis ise, kuidas kaupa saate,“ ütles tark, „mina ei või seal pikemalt mitte aidata. Aga ära lase ennast petta.“
  
  Mees küsis, kust ta musta jänese pidi saama, ja tark käskis musta kassi kaasa võtta.
  
  Kui nüüd esimene neljapäev tuli, pistis talumees kassi kotti ja läks ristteele, ehk tal küll natuke hirm oli. Ta vilistas ja ootas, aga kedagi ei tulnud. Viimaks vilistas ta veel korra ja mõtles:
  
  „Kui ta nüüd ei tule, siis olen asjata käinud.“
  
  Tuules tõusis kohinat, nagu oleks sepalõõts puhunud. Siis nägi ta musta kogu ülal tuuleõhus lendavat ja hääl küsis:
  
  „Mis sa tahad, vennike?“
  
  „Mul on must jänes müüa,“ kostis mees.
  
  „Tule tuleval neljapäeval, mul ei ole täna aega sinuga kaupa teha,“ ütles hääl ja sedamaid kadus kogu vaataja silmist.
  
  Mees oli küll natuke pahane, et ta asjata käinud, aga mis see aitas — ülemate vastu peab alam kannatlik olema.
  
  Teisel neljapäeval läks asi paremini korda. Oli ta esimest korda vilistanud, siis tuli üks väike vanamees, kaelkott kaelas ja küsis:
  
  „Mis sa tahad, vennike?“
  
  Mees kostis jälle:
  
  „Mul on must jänes müüa.“
  
  „Mis ta hind on?“ küsis võõras vanamees.
  
  Mees kostis:
  
  „Ma ei taha jänese eest suuremat hinda kui ühe sulase ja tüdruku, kes mind teenivad, aga mind paljaks ei söö.“
  
  „Mitme aasta peale tahad sa kauba teha?“ küsis vana peremees.
  
  „Minu pärast nii kauaks, kui ma elan,“ andis talumees vastuseks.
  
  Aga võõras tähendas, et see kogunisti võimalik ei ole ja et nad kaupa ei või teisiti sobitada kui seitsme aasta või kaks korda seitsme aasta peale. Talumees oli sellega rahul.
  
  „Tule siis tuleval neljapäeval, too oma must jänes kaasa, siis toon sulle sulase ja tüdruku, kes su käest iial süüa ega juua ei tarvita, aga põuasel ajal pead nad ööseks vette likku panema, muidu närtsivad nad, ega suuda enam tööd teha.“
  
  Mees oli kolmandal neljapäeva õhtul jälle ristteel. Ta vilistas ja vana peremees tuli sedamaid sinna, aga üksi, ei olnud temal sulast ega tüdrukut kaasas.
  
  „Sa pead mulle nimetissõrmest kolm tilka verd kauba kinnituseks andma, et sa hiljem taganeda ei võiks,“ ütles võõras.
  
  Mees küsis, kus sulane ja tüdruk pidid olema.
  
  „Kotis,“ kostis vana peremees.
  
  Et kaelkott suur ei olnud, seepärast kartis talumees pettust.
  
  Võõras, kes ta mõtteid näis tundvat, ütles:
  
  „Mina ei peta sind.“ Ta sasis korra kaelkotti ja viskas takukoonla-suuruse topi välja, üteldes: „Siin on su sulane!“ Pikk laia pihaga mees seisis sedamaid vanataadi kõrval. Teisest topist, mis kotist visati, sündis tüdruk.
  
  „Siin on sinu teenrid, kes süüa ei taha,“ ütles võõras. „Nüüd anna kauba kinnituseks veretilgad ja must jänes mulle vastu, siis võid koju minna.“
  
  Mees tegi nõnda, kuidas kästud, ja küsis viimaks, mis uute teenrite nimed pidid olema.
  
  „Sulase nimi on Puulane ja tüdruku nimi Tohtlane,“ ütles vana peremees, pistis arvatud jänese kotti ja läks siis oma teed.
  
  Talumees läks oma pererahvaga koju.
  
  Sulane ja tüdruk tegid iga päev hommikust õhtuni tööd, aga ei küsinud iial süüa, mis peremehele väga armas oli. Ja kui nad mõnikord palaval suvepäeval närtsinud näisid, siis pandi nad öösel likku, ja teisel hommikul olid nad niisama prisked ja tugevad kui ennegi.
  
  Ihnus peremees pani nüüd igal aastal rohkesti rahavara kokku, sest et tal tarvis ei olnud pererahvale leiba anda ega palka maksta. Sedaviisi olid kaks korda seitse aastat mööda läinud, nõnda et ainult mõni nädal veel puudus. Peremehel tuli mure, et ta oma teenijad võiks kaotada. Seepärast mõtles ta ühte ja teist, kuidas võimalik oleks aega pikendada.
  
  Ühel hommikul tõusis ta üles ja nägi, et sulane ja tüdruk veel tööl ei olnud. Ta arvas, et nad alles lakas magavad ja ronis mööda redelit üles. Aga sealt ei olnud ühtegi looma leida. Asemelt, kus nad olid maganud, leidis ta mädanenud puukännu ja hunnikukese kasetohtu. Äkki mõistis ta, mida olid tähendanud tüdruku ja sulase nimed, kes vist muud ei võinud olla, kui nõiduse võimul puust ja tohust tehtud.
  
  Ta tahtis praegu hakata mööda redelit alla minema, kui üks käsi ta kõrist kinni võttis ja teda sealsamas ära kägistas. Naine ei leidnud hiljem lakast muud kui kolm verepiiska. Aita minnes pani ta tähele, et viljasalved olid tühjad ja rahakirst kolletanud kaselehtedega täidetud. Nõnda oli ühe korraga kõik vara lõppenud.
  
  Ja lesknaine suri ka mure pärast ära, ehk ta küll sellest teada ei saanud, et vanapoiss oli peremehe ära kägistanud, kes oma hinge ahnuse pärast temale oli müünud.
  
  See oli siis ahnele mehele palgaks, et ta ülekohtusel kombel oma rikkuse kokku oli pannud.
  
  LOPI JA LAPI
  
  Ükskord elas üks kehv vabadik naisega tüki maad külast eemal üksikus hurtsikus. Mehe nimi oli Lopi, naisel jälle Lapi. Lugu näitas, nagu oleksid mõlemad viletsusepõlve jaoks sündinud, sest ükski asi ei läinud nende käes edasi.
  
  Nooremas põlves oli neil ka lapsukesi olnud, aga neist ei jäänud mitte ühtainustki ellu, kes vanematele vanusetuge oleksid võinud anda. Nagu kaks kuivanud kändu, istusid mees ja naine iga õhtu ahjupingil, kus nende süda vahest tühjast asjast paisus ja tüli toas tõusis. Nagu igamees ise teab, püüab inimene tüli puhul enamasti oma süüd teise peale veeretada ja sagedasti ka seal, kus mingisugune kurjus asju rikkumas ei olnud, seda inimese süüks arvata. Nõnda kuuldi tüli puhul sagedasti Lopi suust sõnu:
  
  „Oleksin ma õnnekorral parema naise saanud, mis siis viga elada, ma võiksin täna rikas mees olla.“
  
  Aga Lapil olid jõudsamad keeletiivad, mis, kui mees ühe sõna oli rääkinud, kohe kümme ja kakskümmend vastuseks andsid. Seepärast, kui mees jutuotsa kord joonele oli seadnud, ei saanud ta iial hakatusest kaugemale, vaid Lapi lõugutas kohe vastu:
  
  „Kas sa hilpharakat näed! Kui ma hullus lapserumaluses paremat meest ei osanud valida, siis on selles küll osalt ka minul süüd, ehk ma küll, tõtt ütelda, usun, et muu mind sinu poole ei võinud meelitada kui nõiduse vägi. Kes kuri teab, mis sa mulle salamahti söögi või joogi sisse lisasid, kuni mul meel sinu järele hakkas käima. Kosilaste puudust ei olnud mul iial ja kui ma kogemata õnnetusel sinu puupalja kimpu ei oleks juhtunud, võiksin ma täna kaetud laua taga emandatanus istuda. Sinu hooletu pärast pean ma nüüd nälga ja vaeva kannatama, kuni mind surm päästma tuleb. Et kõik meie lapsed surid, oli ka sinu süü, kes ei naise ega laste eest osanud muret kanda.“
  
  Ja nõnda jooksis lahtipääsenud jutuoja veel kaua edasi ega lõppenud mõnikord enne, kui mees rusikaga prundi suule ette vajutas.
  
  Nõnda istus ühel õhtul jälle hurtsiku paarisrahvas riieldes ahjupingil, kui uhke saksavärki riides naisterahvas üle läve tuppa astudes naise keeleveski äkitselt peatas, ja mehe vinnatõmmatud käe jälle paigale pani. Võõras ütles, kui ta oli pererahvast lahkelt teretanud:
  
  „Teie olete kehvikud, kes tänini palju vaeva pidite kannatama; aga kolme päeva pärast lõpeb kõik teie vaev ühekorraga otsa. Seepärast pidage rahu majas ja ütelge ise, mida te kõige paremaks põlveks endile tahate soovida. Mina ei ole mitte, nagu teile silma paistan, inimene, vaid vägevam loom, kes inimeste soovid salajasel rammul võib täita. Kolm päeva on teil aega mõtelda ja kolm soovimist on teil lubatud nimetada, mis põlve või mis head teie endile tahate soovida. Siis nimetage oma soovimised ning salavägi teeb nad silmapilk tõeks. Aga olge targad, et teie midagi tühja ei hakka soovima.“
  
  Seda üteldes jättis uhke naisterahvas jälle head aega ja läks siis lipsti! uksest välja.
  
  Lopi ja Lapi, kes tüli olid unustanud, vahtisid nüüd sõna lausumata üksisilmi ukse poole, kust ime oli tulnud ja kuhu ta oli kadunud. Viimaks ütles mees:
  
  „Heidame puhkama. Meil on kolm päeva mõtlemiseks aega, seda tahame targasti pruukida, et võiksime endile kõige paremat õnnepõlve soovida.“
  
  Aga ehk neile küll kolm päeva mõtlemiseks aega oli lubatud, siiski kulutasid nad enam kui poole ööd juba täna mõtete koormas ja hakkasid arvama, missugune soov kõige parem võiks olla.
  
  Oh seda kallist rahu, mis nüüd kolm päeva järjestikku hurtsikus elas! Lopi ja Lapi olid nagu teiseks loodud, rääkisid teineteisega lahkesti juttu ja üks püüdis ikka teise tahtmist juba silmist ära tunda ja seda täita.
  
  Suurem jagu päeva istusid mõlemad sõnata nurgas ja pidasid soovimisnõu. Kolmandal päeval pärast lõunat läks Lopi külla, kus sel hommikul siga oli tapetud ja vorstipada parajasti tulel võis olla. Ta võttis kodunt kaanega vitsiku kaasa ja tahtis naabri-perenaiselt natuke vorstivett paluda, kus sees õhtul kodus kapsapäid keedaks.
  
  Lopi mõtles, et kui kõht on hea roaga täidetud, siis tulevad inimesele kohe paremad mõtted pähe. Koju jõudnud, pani ta kapsapaja tulele, et söök õigel ajal õhtulauale saaks.
  
  Kui nüüd õhtu ja soovimiste avaldamise tund kätte jõudis, auras kapsaleeme vaagen laual. Mees ja naine istusid söögilauda, kus nad soovima pidid hakkama. Olid nad mõned lusikatäied magusat leemekest suhu ja kõhtu pannud, ütles Lapi lahke meelega:
  
  „Aitüma hüva leemekese eest, sellega võib inimene juba kõhtu täita: aga veel magusam maitseks leem, kui vorst ka leeme kõrval oleks!“
  
  Patsti! kukkus toa laest üks suur vorst keset lauda. Mees ja naine olid natuke aega kingituse üle nõnda ehmatanud, et neil meelde ei tulnud kohe vorsti otsast kinni hakata. Lopi märkas, et vorstiga esimene soovimine täide oli läinud, ja see vihastas teda nõnda, et ta täie suuga hüüdis:
  
  „Võtku sind — või pangu vorst sulle nina otsa kui —“
  
  Aga vaene mehike ei saanud ehmatusest enam rääkida, sest vorst rippus juba Lapil nina otsas; mitte enam vorsti kombel, vaid kui ninaga ühest juurikast kasvanud tükk.
  
  Mis nüüd teha? Kaks soovi oli tuulde läinud, pealegi veel viimane naise nina nii imelikuks loonud, et ta muu rahva silma ette ei usaldanud astuda. Siiski üks soov oli veel ütlemata ja sellega võisid nad targa kombel kõik heaks moondada. Aga vaesel Lapil ei olnud sel silmapilgul paremat soovi meeles, kui et oma nina pika vorsti kütkest jälle lahti saaks.
  
  Seepärast nimetas ta soovi, ja vorst oli tuulde kadunud.
  
  Nüüd olid kõik kolm soovi otsas ja Lopi ja Lapi pidid jälle kehval viisil kui ennegi hurtsikus elama. Küll ootasid nad tüki aega kena naisterahva teistkordset tulekut, aga kallis võõras ei tulnud enam. Kes kogemata õnnel kohe sabast ega sarvest ei oska kinni võtta ja kinni pidada, see on selle kaotanud.
  
  NUPUMEES
  
  Kalevipoja päevil elas Kunglamaal üks väga rikas kuningas, kes iga seitsme aasta järel kesksuvel laskis riigialamatele suure ilupidu valmistada, mis iga kord kaks ja kolm nädalat järjestikku vältas. Niisugune ilupidu aasta oli parajasti käes ja paari kuu pärast oli pidu hakatust oodata. Aga rahva ootus ja lootus näis sel puhul kahevahelisem kui muidu, sest et kaks korda — neljateistkümne ja seitsme aasta eest — oodatud rõõm nurja oli läinud.
  
  Ehk küll kuninga poolt küllalt piduvara oli muretsetud, siiski ei saanud kellegi suu sellest maitsta. Asi näis küll imelik ja uskumata, aga igal pool leiti palju inimesi, kes oma silmaga nähtuse tõeks tunnistasid.
  
  Mõlemal korral — nõnda räägiti —, kui valmistatud söögid ja joogid pidulisi ootasid, oli tundmata võõras mees tulnud kokkade ülema juurde luba paluma, söögist ja joogist paar suutäit maitsta, aga kulbi pistmine leemepatta ja õllekannu tõstmine suule oli imeväel kõik aidad, käsikambrid ja keldrid tühjendanud, nii et kuhugi riismeid ega piiska järele ei jäänud.
  
  Kõik kokad ja kokapoisid olid aga nägemist vandega kinnitanud. Siiski oli rahva viha raiskuläinud pidu pärast nii suur, et kuningas selle lepituseks seitsme aasta eest kokkade ülema pidi laskma üles puua, et ta võõrale mehele maitsmiseks loa oli andnud.
  
  Et sel korral jälle säherdust pahandust ei tõuseks, oli pidu valmistavale ülemale kuninga poolt väga rohket palka tõotatud. Kui siiski keegi vastutust enese peale ei tahtnud võtta, lubas kuningas viimaks oma noorema tütre valmistajale abikaasaks; aga õnnetuse korral pidi mees kahju eest eluga vastutama.
  
  Riigi rajal, kaugel kuningalinnast, elas nõukas talumees kolme pojaga, kellest noorem maast-madalast juba teravat mõistust näitas, sest et Murueit teda kasvatanud ja salamahti mõne korra oma rinnal oli imetanud. Isa nimetas poega Nupumeheks, miska ta tahtis tähendada, et pojal rohkesti mõistust nupus oli. Ta ütles mitu korda poegadele:
  
  „Teie, vanemad vennad, peate keharammu ja kätetööga endile igapäevast leiba teenima; sina, pisike Nupumees, võid mõistuse läbi maailmas edasi saada ja ükskord vendadest kõrgemale tõusta.“
  
  Enne surma jagas ta oma põllu- ja heinamaad pooleks, mis vanemale ja keskmisele pojale päranduseks said. Nooremale pojale andis ta nii palju teeraha, et ta laia ilma võis minna oma õnne katsuma.
  
  Kadunud isa keha ei olnud laudsil veel külmaks jahtunud, kui vanemad vennad riisusid nooremalt viimse kopika, viskasid ta üle läve toast välja ja hüüdsid pilgates:
  
  „Sina, kaval Nupumees, pead meist kõrgemaks tõusma ja üksnes mõistuse läbi maailmas edasi saama, seepärast võiks raha sulle koormaks olla!“
  
  Noorem vend unustas vendade kadeduse ja läks mureta teele.
  
  „Küllap leian ka mina õnne!“ oli ta endale troostiks ja saatjaks isamajast kaasa võtnud. Vilistas kurvad mõtted tuulde ja kõndis lahkel sammul edasi.
  
  Kui ta tühja kõhu näpistamist hakkas tundma, sai ta kogemata kahe reisiselliga kokku. Nupumehe viisakas olemine ja naljakas jutt oli sellidele meele järele ja nad andsid puhkepaigas talle oma leivakotist süüa. Nõnda ajas Nupumees esimese päeva õnnelikult õhtule. Sellidest õhtu eel lahkudes läks ta rõõmsalt edasi. Täidetud kõht ei lasknud homse päeva muret tõusta, öömaja leidis ta igas kohas, kus haljas muru põrandaks all ja sinine taevas katuseks peal oli; kivi pea all andis pehme padja magajale.
  
  Teisel päeval lõuna eel jõudis ta ühte üksikusse talusse. Noor naine istus ukse ees ja nuttis härdasti. Nupumees küsis, mis ta südant nii raskesti oli kurvastanud ja kuulis naise suust:
  
  „Mul on hullu peaga tige mees, kes mind iga päev peksab, kui ma ta jampse tahtmisi ei jõua täita. Täna käskis ta mind õhtuks enesele kala keeta, kes küll vees elab, aga kala ei tohi olla, ja kellel küll silmad, aga mitte pea küljes. Kust ma niisuguse elaja maa pealt võiksin leida?“
  
  „Ära nuta, noorikuke!“ ütles Nupumees trööstides, „sinu mees himustab vähki, kes küll vees elab, aga kala ei ole, kellel ka silmad, aga mitte peas.“
  
  Naine tänas hea juhatamise eest, andis talle süüa ja veel leivakoti teemoonaks kaasa, millega Nupumees mõne päeva võis elada. Selle kogemata tulnud abiga võttis ta sedamaid nõuks kuningalinna minna, kus tarkus kõige enam peab maksma. Seal lootis ta vististi õnne leida.
  
  Kõigis paigus, kuhu ta tuli, ei kuuldud muud juttu, kui kuninga suvistest lustipidudest. Kui Nupumees oli kuulda saanud, missugust palka valmistajale oli lubatud, hakkas ta asja arvama ja enesega nõu pidama, kas ehk võimalik ei oleks ametit enese peale võtta.
  
  „Läheb asi korda,“ ütles ta endamisi rääkides, „siis olen ühe korraga õnne teel. Mis kartust võiks mul olla? Kõige pahemal korral kaotaksin oma elu, aga surema peame ükskord ometi, olgu varem või hiljem. Kui alustan asja targast otsast, miks siis korda ei peaks minema? Ehk on mul parem õnn kui teistel. Ja kui kuningas oma tütart mulle ka ei annaks, peab ta ometi lubatud rahapalga maksma, millega rikkaks meheks tõusen.“
  
  Sedaviisi mõteldes sammus ta edasi, laulis ja vilistas kui lõoke, puhkas vahel põõsa varjus päeva palavust, magas öösel puu all või lagedal ja jõudis õnnelikult selle päeva õhtuks kuningalinna, millal ta hommikul leivakoti põhja oli tühjendanud.
  
  Teisel päeval palus ta luba kuninga ette minna. Kuningas märkas ta osavat mõistust ning julgust ja nõnda saadi hõlpsasti kaubale.
  
  Kuningas küsis:
  
  „Mis su nimi on?“
  
  Nupumees vastas:
  
  „Minu nimi on Nikodemus, aga kodus kutsuti mind ikka Nupumeheks, mis seda tähendab, et pea ja aru on mul parajal kohal.“
  
  „Ma tahan sind Nupumeheks jätta,“ ütles kuningas, „sest sa pead oma nupuga kõik kahju mulle tasuma, kui mingi õnnetus peaks juhtuma.“
  
  Nupumees palus kuningalt seitsesada meest endale abiks ja hakkas ajaviitmata pidude ettevalmistamist toimetama. Ta laskis kakskümmend suurt rehehoonet ehitada, mis laiale lagendikule neljanurgeliselt nagu mõisa karjalaudad üles tehti, et lai õueruum hoonete vahele jäi, kuhu üks ainuke suur värav sisse viis. Rehetubadesse laskis ta suured keedupajad ja katlad müürida, keristele raudraamid teha, mille peal liha, käkki ja vorsti võis küpsetada.
  
  Teised rehed tehti katelde ja laiade tõrtega õlle pruulimiseks, nõnda, et katlad soojas rehetoas, tõrred reheall seisid. Teised ahjuta hooned ehitati külmade roogade tarvis käsikambriteks, üks leiva, teine sepiku, kolmas saia jne. hoidmiseks. Kõik tarvidused, nagu jahu, tangud, liha, sool, rasv, või ja muud, laoti hoonete vahele õue peale kuhjadesse ja pandi viiskümmend sõjameest värava ette vahiks, et varga näpud ei võinud kuhugi puutuda.
  
  Kuningas käis iga päev ettevalmistamist vaatamas ja kiitis Nupumehe osavust ja tarkust. Peale nimetatud hoonete ehitati veel mõnikümmend leivaahju lagedale ja pandi igale ahjule omajagu vahisoldateid juurde.
  
  Pidu tarvis tapeti tuhat nuumhärga, kaks tuhat vasikat, viis tuhat siga ja kesikut, kümme tuhat lammast ja palju muid pudulojuseid, mis igalt poolt karjade kaupa kokku aeti.
  
  Jõgedel nähti lootsikuid ja lotje, maanteedel voorivankreid alad moona vedamas. Niisuguseid killavoore nähti juba mõni nädal liikumas. Õlut üksi oli seitse tuhat aami pruulitud.
  
  Ehk küll seitsesada abimeest hommikust õhtuni tööd tegid, vahetevahel ka päevilisi lisaks võeti, siiski seisis kõige suurem mure ja hool Nupumehe kaelal, sest tema aru ja tarkus pidi igas paigas teistele teed juhatama. Kokkadele, leivaküpsetajatele ja õllepruulijatele oli ta kindla käsu andnud, et nad kuskil võõrast suud toitu ja jooki maitsema ei tohi lasta. Käsu vastu eksijad ähvardati sedamaid võllasse puua. Aga kus mõnda seesugust maiast võõrast nähtavale juhtuks, pidi mees silmapilk piduülema ette toodama.
  
  Esimesel pidupäeva hommikul toodi Nupumehele sõnumid, et üks tundmata vanamees ühte kööki tulnud ja kokalt luba palunud leemepajast kulbiga natuke rooga maitseda, mida kokk omast peast ei tohtinud lubada. Nupumees käskis võõra enese ette tuua.
  
  Natuke aega hiljemini toodi väike halli habemega vanamees tema ette. Mehike palus alandlikult luba pidurooga ja keelekastet pisut maitseda. Nupumees käskis tal enesega seltsis ühte kööki tulla, kus ta, kui võimalik, tema soovi lubas täita. Minnes vaatas ta teraselt, kas mingit iseäralikku asja võõra vanamehe küljes leida ei ole. Seal nägi ta hiilgavat kuldsõrmust vanakese pahema käe nimeta sõrmes. Kööki astudes küsis Nupumees:
  
  „Mis pandi võid sa mulle anda, et midagi kahju ei sünni, kui sulle rooga maitseda annan?“
  
  „Aus isand,“ kostis võõras, „mul ei ole midagi pandiks anda.“
  
  Nupumees näitas kena sõrmuse peale ja käskis sõrmuse pandiks panna. Vanarauk tõrkus paludes vastu, ütles sõrmuse kadunud naise mälestuse olevat, mida ta tõotust mööda iial oma käest ei tohtivat ära anda, sest et muidu õnnetus võiks tulla.
  
  „Siis ei ole mul võimalik su tahtmist täita,“ ütles Nupumees. „Ilma pandita ei saa keegi minu käest kuiva ega märga maitseda.“
  
  Maius kihutas vanarauka taga, nii et ta viimaks oma sõrmuse pandiks andis. Kui ta nüüd kulbi tahtis katlasse pista, ropsas Nupumees talle selja tagant nii tugevasti kirvesilmaga pähe, et kõige tugevam nuumhärg selle löögi tagajärjel oleks maha langenud, aga väike vanarauk ei kukkunud siiski, vaid vaarus natuke jalgadel.
  
  Nupumees sasis mõlema käega tal habemest kinni, käskis tugevad köied tuua, millega vanamehe käed ja jalad kinni köideti ja ta jalgupidi üles parrepuu külge tõmmati. Nupumees hüüdis pilgates:
  
  „Kannata seal seni, kui pidupäevad mööda jõuavad, siis peame teineteisega pikemalt aru. Sinu võimusõrmus jääb vahepeal minu kätte pandiks.“
  
  Vanamees pidi sellega leppima: ta ei võinud kätt ega jalga oma kammitsas liigutada.
  
  Nüüd hakati lustipidu pidama, kuhu rahvast igalt poolt tuhandete kaupa kokku kogus. Ehk küll pidu täis kolm nädalat vältas, siiski ei olnud söögist ega joogist kuskil puudust, vaid kõigest jäi veel rohke osa järele. Rahvas tänas ja kiitis kuningat ja pidu valmistajat. Kui kuningas talle tingitud palka tahtis maksta, ütles Nupumees:
  
  „Mul on veel ühe võõraga natuke asjatalitamist, enne kui palka tulen saama.“
  
  Ta võttis seitse tugevat meest enesele seltsiks kaasa, laskis nendele tugevad vemblad kätte muretseda ja talutas nad siis sinna, kuhu ta vanamehe kolme nädala eest parre külge oli riputanud.
  
  „Mehed! sasige vemblad tugevasti pihku ja virutage mul vanameest nii, et ta seda sauna ja meie võõruspidu eluajal ei unustaks!“
  
  Mehed hakkasid seitsmekesi koledal kombel vanameest parkima, nii et nad tal elu kippusid võtma. Aga nende valusad vopsud kiskusid aegamööda köieotsa parre küljest, kuhu vanamees jalgupidi üles oli seotud. Põrandale kukkudes vajus mehike tuulekiirusel maa alla! Aga lai auk jäi sinna, kust ta oli alla pääsenud. Nupumees ütles: